2-05-3181/1

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-05-3181 (endine nr 2-1877/05) Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2006, Jõhvi Kohus Viru Maakohus Kohtunik Peeter Pällin Kohtuasi T B ja J V hagi OÜ Ekspress-Auto L vastu 4 230 krooni võlgnevuse nõudes. Kohtuistungi toimumise aeg
2. veebruar 2006 Menetlusosalised Hageja: T B (IKxxx) Hageja: J V (IKxxx) Kostja: AS Ekspress Auto (RKxxx) Kostja esindaja: A L (xxx) RESOLUTSIOON
3. Hagi rahuldada täielikult.
4. Välja mõista OÜ-lt Ekspress-Auto L 2115 (kaks tuhat ükssada viisteist) krooni T B kasuks.
5. Välja mõista OÜ-lt Ekspress-Auto L 2115 (kaks tuhat ükssada viisteist) krooni J V kasuks.
6. Välja mõista OÜ-lt Ekspress-Auto L kohtukulu 760 (seitsesada kuuskümmend) krooni T B ja J V kasuks ühiselt.
7. Sisse nõuda OÜ-lt Ekspress-Auto L tunnistajatasu 239 (kakssada kolmkümmend üheksa) krooni ja 50 senti riigituludesse. Edasikaebe kord Pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Viru Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest. Kui kaebuse esitaja ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, on ringkonnakohtul õigus lahendada apellatsioonkaebus kirjalikus menetluses. ASJAOLUD
8. Vastavalt Viru Maakohtu Kinnistusameti kinnistusregistri registriosale nr. 199 on hagejad Sillamäe linnas Tallinna mnt. 9b asuva 3460 m2 suuruse maatüki omanikud, kumbki ½ mõttelises osas. Vastavalt katastriüksuse plaanile asub antud maatükk Sillamäe kesklinnas Tallinna maantee ääres. Hagejale on saanud teatavaks, et kostja kasutas alates 2002 kevadest kuni 2003 septembrini rohkem kui aasta vältel hagejatele kuuluvat asfalteeritud platsi bussipeatusena ja autobusside parkimiskohana. Kuna kostja on ilma hageja nõusolekuta kasutanud hageja omandit ja saanud sellest kasu, palub hageja välja mõista alusetult saadud hüvede maksumuse 4230 krooni.
9. Kohtuistungil 28.veebruaril 2006.a jääb hageja oma nõudmiste juurde. Kostja seisukohad
10. Kostja oma vastuses hagi ei tunnista ning teatab, et ei ole kasutanud hagejale kuuluvat maatükki ei bussipeatusena ega parkimisplatsina. Bussiliin nr 115 kasutas kuni 2002 aastani lõpppeatusena Sillamäe bussijaama ning alates 2003 aastast Geoloogia tänava bussipeatust. Alates 2002 aastast toimub Eesti Põlevkivi töötajate vedu, mille käigus kasutatakse lõpppeatusena samuti Geoloogia tänava peatust.
11. Kohtuistungil 28.veebruaril 2006.a jääb kostja oma seisukohtade juurde. KOHTU PÕHJENDUSED
12. Kohus, kuulanud ära poolte seisukohad ning tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagi tuleb rahuldada.
13. Kohus on tuvastanud, et hagejate kaasomandisse kuulus Sillamäe linnas Sillamäe bussijaama kõrval Tallinna mnt 9b kinnistu, millel asub asfaltplats. Kostja on transpordifirma, kellele kuulub mitmeid busse, muuhulgas numbrimärkidega 253APV, 617ANR, 884AND ja 886AND. Hagejate väitel on kostja kasutanud nimetatud busside parkimiseks alates 2002 kevadest kuni 2003 septembrini korduvalt hagejate kinnistut selle eest tasu maksmata. Hageja palub välja mõista alusetult saadud 4230 krooni.
14. Asjaõigusseaduse § 68 lg 1 sätestab: omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. Vastavalt tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 lg 1 isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud alusteta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1037 lg 1 sätestab: õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Seega kui üks isik on teise omandit luba küsimata kasutanud, peab ta hüvitama omandi kasutamisega saadu või säästetu väärtuse.
15. Kohus leiab, et hagejate omandi kasutamine kostja poolt on leidnud tõendamist. Hagejate väitel on kostja kasutanud hagejate omandisse kuuluvat asfaltplatsi Tallinna mnt 9 b Sillamäel alates 2002 aasta maikuust kuni 2003 aasta septembrini. Tunnistaja O K, kes töötas hagejatele kuuluval platsil ohtlike vaatmete vastuvõtu punktis fikseeris, et alates märtsist 2002 kuni vähemalt 2003 aasta lõpuni peatusid ja parkisid kostjale kuuluvad bussid 253APV, 617ANR, 884AND hagejate kinnistul. Analoogilises vaidluses hagejate ja AS Järve Bussipark vahel tsiviilasjas nr 2-2-14/05, kus sama tunnistaja andis samasisulisi ütlusi, leidis Viru Ringkonnakohus, et tunnistaja ütlusi tuleb sellises olukorras käsitleda näitena busside seisuaja kohta. Seega kuigi tunnistaja on fikseerinud ainult piiratud arvu konkreetseid kuupäevi, saab kooskõlas tunnistaja ülejäänud ütlustega lugeda tõendatuks, et tunnistaja viidatud bussid parkisid alates 2002 aasta märtsist kuni 2003 aasta lõpuni. Seejuures on hagejad tuginenud ainult perioodile 2002 mai kuni 2003 september (17 kuud).
16. Hagejate väiteid ei lükka ümber kostja esitatud busside sõidugraafikud (tl 22 bussigraafik (vene k), tõlge tl 29, tl 23-24 bussigraafik (vene k)) ning leping parkimiseks firmaga AS Interfin Investments. Kuigi bussijuhtidel võis teoreetiliselt olla võimalus mujal parkida, võisid nad eelistada hagejate platsi mugavusest või muul põhjusel. Eelnevaga loeb kohus tõendatuks, et 3 tunnistaja viidatud bussi 253APV, 617ANR, 884AND parkisid alates 2002 maist kuni 2003 septembrini (19 kuud) perioodiliselt hagejatele kuuluval kinnistul. Bussi nr 886AND osas tunnistaja midagi ei väitnud ning muid tõendeid parkimise kohta esitatud ei ole. Rikastumise ulatus
17. Eelnevalt on leidnud tõendamist, et kostja on kasutanud hagejate omandit 17 kuud 3 bussi parkimiseks ning selle eest hüvise välja mõistmiseks tuleb kindlaks määrata rikastumise ulatus. Kostja on säästnud oma vara sellega, et parkides busse hagejate maal pääses kostja busside parkimisest tasulise parkimise alal. Üldjuhul on parkimine Eesti linnades tasuline. Pooled ei ole esitanud tõendeid parkimistasu suuruse kohta Sillamäe linnas, mistõttu parkimisteenuse hüpoteetiline maksumus tuleb kindlaks teha teiste tõendite alusel.
18. Hagejad on esitanud tõendina vara rendilepingu nr 404, mille kohaselt hagejate õiguseellane on välja rentinud 876 m2 vaidlusalusest asfaltplatsist ning vastavalt
19. juuli 1997 lepingu lisa p-le 2 alates maist 1997 oli rendimakse suuruseks 5000 krooni kuus (+ käibemaks). Hageja on esitanud tõendina parkimislepingu
20. jaanuarist 2003, mille kohaselt AS Järve Bussipark rendib Narva linnas kolme bussi parkimiskohta hinnaga 450 krooni kuus (ilma käibemaksuta) ühe koha eest. Seejuures võib arvestada, et bussi parkimiskoha suurus on 20 m
22. Hagejate esitatud lepingu põhjal võib öelda, et kui 876 m2 rentimine maksaks Sillamäel 5000 kr kuus, siis 20 m2 rentimine maksaks 114 krooni kuus. Võttes kahe lepingu keskmise võib öelda, et bussi parkimiskoha keskmine maksumus Ida-Virumaal on (450+114/2=) 282 krooni kuus. Arvutuste õigust kinnitab ka kostja ja AS Järve Bussipark lepingud Sillamäe bussijaama valdajaga, mille p 3.
23. kohaselt on kostjal õigus parkida oma busse määramata aeg bussiterminalis 5-8 krooni eest sõltuvalt liinist. Arvestades, et bussi parkimiskoha keskmine kuutasu on 282 krooni, siis tunnihinnaks tuleb (282 krooni / (30päeva * 24h = 720h) = 0,39 krooni.
24. Rikastumise ulatuseks on seega 17 kuud * 282 krooni kuus = 4794 krooni bussi kohta. 3 bussi kohta 4794 * 3 = 14382 krooni. Sellest on hagejad palunud välja mõista 4230 krooni ning selles osas kuulub nõue ka rahuldamisele.
25. Kostja on esitanud vastuväite, et hagejate plats oli eraomandina tähistamata. Kohus märgib, et VÕS § 1037 (rikkumiskondiktsiooni) eesmärgiks on kõrvaldada ebaõigus, mis on tekkinud seoses sellega, et ühe isiku õigused osutuvad rikutuks ning sellest saab kasu teine isik. Oluline pole see, kas rikkuja oli juhtunus süüdi. Rikkumiskondiktsiooni eelduseks ei ole alati õigusvastane tegu, mistõttu asjaolu, et omandi kasutamine võis olla õiguspärane AÕS § 142 lg 2 järgi (õigus viibida võõral tähistamata kinnisasjal), ei välista rikkumiskondiktsiooni kohaldamist. Kohtukulud
26. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMTRakS) § 3 kohaldatakse enne
27. jaanuari 2006 alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut.
28. Enne
29. jaanuari 2006 kehtinud TsMS (TsMSvana) § 60 lg 1 sätestab, et kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kostjalt tuleb välja mõista hageja kohtukuluna riigilõiv 420 krooni, omandiõiguse tõendi hankimise kulu 160 krooni, hageja sõidukulu kohtuistungile 180 krooni, kokku 760 krooni.
30. TsMSvana § 54 lg 4 sätestab, et kui pool, kes pidi ette maksma käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kulud, seda kohtu määratud tähtpäevaks ei teinud, võib kohus jätta taotletava toimingu tegemata või mõista läbivaatamiskulud välja kohtuotsusega protsessiosaliselt, arvestades käesoleva seadustiku §-s 60 sätestatut. Hagejad tunnistajatasu tasunud ei ole ning TsMSvana § 60 alusel tuleb tunnistajatasu sisse nõuda kostjalt. Peeter Pällin Kohtunik