KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Hannes Olev Otsuse tegemise aeg ja koht 17. aprill 2006. a Tallinn, Harju Maakohtu Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2

§ 33

lg 3 ning ta oli sõiduki otsene valdaja

§ 33lg 1 ja lg 2 tähenduses.

Kuna A.Beilin oli otsene valdaja ja kostja valdus on välistatud

§ 33lg 3 tähenduses, siis ei ole hagejal nõuet kostja vastu LKS § 48 lg 2 alusel.

Kostja ei saanud mõjutada A.Beilinit ega olla tema eest vastutav, kuna poolte vahel puudusid liiklusõnnetuse toimumise ajal töösuhted. Kohtu seisukoht ja põhjendused. Kohus, kuulanud ära pooled, kostja esindaja vande all antud ütlused ja tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele. Poolte vahel on vaidlus sisuliselt ühes küsimuses: kas A.Beilinit saab lugeda sõiduki valdajaks liiklusõnnetuse toimumise ajal või ta, olles töösuhtes kostjaga, oli kostja töötaja, Tsiviilasi nr 2-04-1798 3 keda tulenevalt

§ 33

lg 3 ei loeta asja valdajaks ning seetõttu tuleb lugeda sõiduki valdajaks kostjat. Sellest küsimusest sõltub, kas hagejal on regressinõue kostja vastu tulenevalt LKS § 48 lg 2 p 2.

§ 33

lg 1 järgi on valdaja isik, kelle tegeliku võimu all asi on.

§ 33

lg 2 kohaselt isik, kes valdab asja rendi-, üüri-, hoiu-, pandi- või muu selletaolise suhte alusel, mis annab talle õiguse teise isiku asja vallata, on otsene, teine isiku aga kaudne valdaja.

§ 33

lg 3 kohaselt valdajaks ei ole isik, kes teostab tegelikku võimu asja üle teise isiku korralduste kohaselt tema majapidamises või ettevõttes. Poolte poolt esitatud asjaoludel kohus leiab, et liiklusõnnetuse toimumise ajal ei olnud sõiduki juht A.Beilin töösuhtes ja seega tuleb lugeda teda otseseks sõiduki valdajaks. Tulenevalt

§ 33

lg 3 ei loeta valdajaks isikut, kes teostab võimu asja üle teise isiku ettevõttes. Selle sätte mõte ja eesmärk on, et isik, kes töötab töölepinguga ja seeläbi teostab vahetut võimu asja üle (valdab asja) ei ole valdajaks, kuna tema tahe on sel ajal allutatud tööandja tahtele /ta viib ellu tööandjalt saadud juhiseid ning ta teostab seeläbi tööandja tahet. Kuna töötaja teostab tööandja tahet, siis loetakse, et tööandja on asja valdajaks. Hinnates antud asja käigus esiletoodud asjaolusid, leiab kohus, et sõiduki valdajaks oli liiklusõnnetuse ajal A.Beilin ning kostjat, kes on küll formaalselt A.Beilini tööandjaks vaidlusalusel ajal, ei saa pidada juhi valduses olnud sõiduki valdajaks läbi

§ 33lg 3 tuleneva töötaja valduse välistamise.

Nagu nähtub esitatud asjaoludest, oli tegemist pühapäevaga ning ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et A.Beilin tegutses töölepingu alusel. Vastavalt tema poolt antud seletustele liikluspolitseis (tl 54) kasutas sõiduki juht sõidukit isiklikuks otstarbeks. V.Tederi ütluste kohaselt oli A.Beilinil tavapärane töögraafik st esmaspäevast reedeni kella 8.00 kuni 17.00-ni ja ta oli kohustatud auto paigutama parklasse peale iga tööpäeva lõpul. Kostja esindaja väitel ei olnud A.Beilinil mingeid töökohustusi sel nädalavahetusel. Tulenevalt tööõigusest ei ole töötaja töövälisel ajal tööandja tahtele allutatud. Antud asja arutamise käigus ei ole hageja esitanud mingeid tõendeid selle kohta, et sõiduki juht teostas töökohustusi sõites kostja autoga. Arvestades seda, et liiklusõnnetus toimus pühapäeval ja nagu A.Beilin eelpool osundatu seletuses tõendas, tegeles ta oma isiklike asjade ajamisega ning seda kinnitas ka kostja esindaja vande all antud ütlustes, siis kohtul ei ole alust selles mingil moel kahelda. Seega ei olnud A.Beilini näol tegemist isikuga, kes oleks olnud allutatud kostja, kui tööandja tahtele ning seega ei ole alust

§ 33lg 3 alusel eitada A.Beilini valdust sõidukile.

Kuna asjal oli valdaja, kuid see ei olnud kostja, siis kostja vastu hagejal nõuet ei ole. Hageja nõue ei tulene antud asjaoludel ka ühestki teisest LKS § 48 lg 2 toodud regressi alusest. Menetluskulude jaotus Tulenevalt kehtiva TsMS rakendusseaduse § 3 kuulub antud asjas menetluskulude jaotamise osas kohaldamisele kuni 31.01.2005.a. kehtinud TsMS