) § 16 lg 1 p 4 ning Vabariigi Valitsuse 23.10.2001.a. korralduse nr 706-k "Hasartmängude korraldamise tegevusloa ja korraldusloa väljaandmise korraldamine"(edaspidi „korraldus nr 706-k“) alusel kehtetuks ASle X hasartmängude korraldamiseks tegevuslubade väljaandmise komisjoni poolt 25.10. 1999.a. otsusega nr 43 antud osavusmängude korraldamise tegevusluba nr TH-20, kuna AS X on avanud ilma korraldusloata mängukoha õnnemängu korraldamiseks. Otsuse kohaselt tuvastasid järelevalveametnikud 5.11.2004.a. osavusmängukohtade kontrollimise käigus, et AS-i X mängukohas Kohtla-Järvel Kalevi 3 hotellis Alex, korraldatakse mänguautomaadiga mängu "Fruit 5", mis vastab oma mängusüsteemilt täielikult õnnemängule. Tegemist on nn liinimänguga, kus ekraanil on 5 tulpa ja 3 rida pöörlevaid kettaid(kokku 15) kirsside, ploomide, apelsinide jm puuviljade ning dollarimärkide kujutistega. Umbes 5 sekundi pärast peale startmxpule vajutamist pöörlevad kettad peatuvad. Mängijal on võimalus kettad nupulevajutusega ka ise peatada, tehes seda kas tulpade kaupa või kõik tulbad korraga. Mängija poolt tulba peatamisel peatub iga ketas kolmest erineval ajal (mõni peatub kohe, mõni teeb veel 1-2 ringi). Tulbad, mida mängija ei peatanud, peatab mänguprogramm ise programmis ettenähtud ajal ja kombinatsioonis. Ketaste peatumisel tekkivad teatud kombinatsioonid annavad mängijale plusspunkte. Mängu teises, boonusvoorus, vilguvad kiiresti erinevad kaardid ning mängija ülesandeks on arvata, kas nupulevajutamisel seiskuv kaart on suurem või väiksem ekraanil eksponeeritud teisest kaardist. Seega on mängijale antud võimalus nupulevajutusega pöörlevaid kettaid valitud hetkel peatada, samuti peatada boonusvoorus vilkuvaid kaarte. Lastes aga automaadil ise kettad peatada, on tekkivate võidukombinatsioonide võimalus samas suurusjärgus kui nuppudele vajutades ketaste pöörlemisse sekkudes. Mängija võib mängu "Fruit 5" mängida ühelgi korral ketaste peatamise nupule vajutamata, mis tähendab, et mängijapoolse sekkumiseta põhineb mäng "Fruit 5" täielikult juhusel. Seega on mäng programmeeritud selliselt, et mängu tulemus selgub ka ilma mängijapoolse osaluseta ega ole sõltuvuses mängija füüsilisest osavusest. Järelevalveametnikud teostasid kohapeal kontrollmängimist ning leidsid, et mängu "Fruit 5" tulemused ei sõltu mängija füüsilisest osavusest. Eeltoodust tulenevalt on mängu ,,Fruit 5" puhul tegemist õnnemänguga automaadil, millega saab mängida ka osavusmängu. Pole oluline, millise otstarbe on mängu tootja toodetud mängule andnud. Mängu kuuluvust ühte või teise hasartmängu liiki ei saa määrata mängu pealkirja ega tootja poolt määratud liigi alusel, vaid mängu sisust(mängusüsteemist) lähtudes. Mängusüsteemi analüüsi tulemusena selgub, et mäng ei sõltu mängija füüsilisest osavusest ning seetõttu ei kvalifitseeru
alusel osavusmänguks. Näited samalaadsete mänguautomaatide kasutamise kohta teistes riikides pole asjakohased, sest Eestis hasartmängude korralda- miseks kasutatavad mängud peavad vastama Eesti õigusaktidele. Asjaolu, et mängijale on antud võimalus mängu käiku sekkuda ning ise pöörlevaid kettaid peatades võib võiduvõimalus olla suurem, ei anna alust mängu osavusmänguks liigitada, kuna mängu on võimalik läbi mängida ning võidukombinatsioone saada ka nuppudele vajutamata. Asjaolu, et võiduna ei anta välja raha, ei ole ainus kriteerium osavus- ja õnnemängude eristamisel. Õnnemängude korraldamine on vastavalt
-le lubatud üksnes vastava tegevusloa olemasolul. AS-le X on aga antud tegevusluba osavusmängude korraldamiseks, mis tähendab, et aktsiaselts on avanud ilma korraldusloata mängukoha õnnemängu korraldamiseks. 17.12.2004.a. komisjoni koosolekul teatas AS-i X esindaja, et aktsiaselts on mänguautomaadi tootjalt saadud juhiste alusel muutnud kõnealuse mängu programmi selliselt, et kujunditega kettad ei peatu enam automaatselt. Kettad ringlevad seni, kuni mängija mängu sekkub ja kettad nupulevajutusega peatab. Komisjon leidis, et kuigi aktsiaselts on koosoleku toimumise ajaks kõnealuse mängu süsteemi muutnud seadusele vastavaks, ei muuda see olematuks ebaseadusliku õnnemängu korraldamise fakti ega võimalda jätta osavusmängude korraldamise tegevusluba kehtetuks tunnistamata, sest
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palub vaidlustatud otsus tühistada. Hasartmäng on selline mäng, mille tulemus määratakse täielikult või osaliselt juhuslikkusel põhineva tegevusega(
§-le 3 lg 1). Hasartmängudeks on õnnemängud, mille tulemus määratakse täielikult juhuslikkusel põhineva tegevusega, ja osavusmängud, mille tulemus sõltub osaliselt mängija füüsilisest osavusest(
).
ei sätesta konkreetselt, millises vahekorras peavad olema osaline juhuslikkus ja osaline füüsiline osavus. Seega on osavusmäng mäng, mis põhineb nii osalisel juhuslikkusel kui ka mängija osavusel. Kui mängija ei sekku mängu, siis ei tee tema tegevusetus mängu veel õnnemänguks, sest ta kasutab ainult üht osa seadusega lubatust, kuid mitte teist, mis annaks talle rohkem võimalusi. „Fruit-5“ vastab seaduses esitatud osavusmängu nõuetele, sest mängijal on võimalus sekkuda oma osavusega mängu protsessi, mis tähendab, et selles mängus esineb nii osaline juhuslikkus kui ka osavusfaktor. Osavusmängu elemendiks on mängija füüsiline osavus, mida nõuab ka
mängijal on võimalus limiteeritud ajavahemiku jooksul peatada pöörlevad kettad, millega ta suurendab oma võiduvõimalust. Seejuures pole oluline, kui pikk see ajavahemik on, küll aga on oluline, et võidu puhul mängijale raha ei väljastata, vaid tal on võimalus võidusumma väärtuses saada korraldamispaigas teenuseid või tooteid. Fruit-5 puhul on ka tootja selgitanud, et tegemist on meelelahutusmängudega, mille kulgu saab mängija mõjutada. Väär on vastustaja seisukoht, et kuna „Fruit-5“ pöörlevad kettad peatuvad teatud aja möödudes automaatselt, on tegemist ilmtingimata õnnemänguga. Mängu tuleb vaadelda tervikuna, „Fruit-5“ osaks on ka boonusvoor, kus mängijal tuleb peatada vilkuvaid kaarte. Boonusvooru puhul ei leidnud vastustaja vastuolu
-ga ning on ka ise vaidlustatud otsuses möönnud, et mängija peab sekkuma oma tegevusega mängu protsessi, seda eriti boonusvoorus. Enne otsuse koostamist tegi kaebaja tegevusloa kehtetuks tunnistamise vältimiseks „Fruit-5“-l muudatuse, mille tulemusena pöörlevad kettad ei peatunud enam automaatselt vaid neid oli võimalik peatada ainult nupulevajutamisega. Selles veendusid ka järelevalveametnikud ja lugesid mängu nüüd osavusmänguks, kuid ometi tunnistas vastustaja kaebaja osavusmängude korraldamise tegevusloa kehtetuks. See on vastuolus haldusmenetluse seaduse(HMS) §-ga 56 lg 2, mis sätestab, et haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Haldusmenetluse kestel väidetavate puuduste kõrvaldamine elimineeris otsuse nr 59 aluse, millest lähtuvalt see on antud.
-s sätestatud osavusmängu mõiste puhul on tegemist määratlemata õigusmõistega, mille sisustamisel peab haldusorgan lähtuma diskretsiooni teostamise põhimõtetest(Riigikohtu 14.05. 2002.a. otsus nr 3-3-1-25-02). HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Riigikohtu praktikas leitakse, et määratlemata õigusmõisted on põhimõtteliselt täies ulatuses kohtu poolt ülekontrollitavad(Riigikohtu määrused 17.05.1999.a. nr 3-3-1-21-99 ja 18.10.1999.a. nr 3-3-132-99).
lg 1 p 4 alusel tehtav otsus kujutab endast isiku ettevõtlusvabaduse äärmiselt tugevat riivet, sest see peatab kas ajutiselt või lõplikult isiku majandustegevuse.
§-d 25 ja 29 näevad ette ka teiste abinõude kohaldamise
rikkumise tuvastamisel(kohustuslik ettekirjutus, mängukoha ajutine sulgemine). Vastustaja on ebaproportsionaalselt piiranud kaebaja ettevõtlusvabadust, vastustaja võinuks mängukoha ajutiselt sulgeda, mis oleks olnud kooskõlas hea haldustavaga, kuna enne otsuse tegemist oli kaebaja vaidlusalusesse aparaati viinud sisse vastustajale sobivad muudatused eesmärgiga vältida tegevusloa kehtetuks tunnistamist. Varem on vastustaja samal põhimõttel töötavate mängude puhul asunud seisukohale, et tegemist on osavusmängudega. 29.04.1999.a. tegi kaebaja rahandusministrile avalduse osavusmängu tegevusloa väljastamiseks, lisades avaldusele „Super Cherry Master“ ja „Gold Edition“ mängukirjeldused(mis on identsed „Fruit-5“ mängu tööpõhimõttega), millest üheselt nähtub, et pöörlevaid kettaid saab mängija peatada nuppude abil või lasta kettad peatada automaadil. Vastustaja aktsepteeris kaebaja poolt esitatud mängusüsteemide kirjelduse ja mängureeglid ning väljastas 25.10.1999.a. kaebajale tegevusloa osavusmängude korraldamiseks. Kaebaja on korraldanud osavusmänge kuue aasta jooksul, tuginedes õiguskindlusele, et nende poolt korraldatavad mängud vastavad vastustaja poolt aktsepteeritud osavusmängu kirjeldustele. Õiguse rakendamine tagasiulatuvalt puudutab isiku usaldust õiguskorra vastu eelkõige siis, kui minevikus toimunud asjaolusid hakatakse tagantjärele õiguslikult hindama. Kaebaja õiguskindlust on rikutud tegevusloa väljastamisel aktsepteeritud mängukirjelduste ümberhindamisega kuus aastat hiljem. Riigikohus on haldusasjades nr 3-3-1-49-02 ja 3-3-1-52-02 rõhutanud, et "kui õiguslik regulatsioon ja faktilised asjaolud on uue, isikule negatiivse otsuse tegemisel samad kui eelmise, isikule positiivse otsustuse tegemisel, siis on uus otsus käsitatav diskretsiooniõiguse kuritarvitamisena. Millisesse hasartmängude liiki mingi mäng kuulub, seda ei otsusta rahandusministeeriumi ametnikud, vaid vastavalt
§-le 4 lg 2 Vabariigi Valitsus või tema poolt volitatud minister. „Fruit-5“ puhul ei ole nimetatud instantsid sellist otsust teinud. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades lisaks vaidlustatud otsuse põhjendustele järgmised seisukohad. Kaebajal puudus tegevusluba õnnemängude korraldamiseks, kuid mänguautomaat kaebaja mängukohas sisaldas ka õnnemängu. Õnnemängudeks on need hasartmängud, mille tulemus määratakse täielikult juhuslikkusel põhineva tegevusega, kusjuures ühtlaselt jaotuvaid juhuslikke arve, millest mängu tulemus sõltub, saadakse kaardipaki, ruletiketta, täringu, elektroonilise või mehhaanilise mänguautomaadiga või muul viisil(
Osavusmängud on hasartmängud, mille tulemus sõltub osaliselt mängija füüsilisest osavusest(
„Fruit-5“ mängusüsteemist nähtub, et mängijale on antud võimalus nupulevajutusega pöörlevaid kettaid valitud hetkel peatada, samuti arvata boonusvoorus vilkuvaid kaarte. Mängijale on tekitatud illusioon, et ta suudab mängu käiku mõjutada. Arvestades ketaste pöörlemise kiirust ei ole inimesel võimalik jälgida korraga 5 pöörlevat ketast, jätta meelde kõigi ketaste kujutiste (kirsid, ploomid, dollarimärgid jne) järjekord ning need siis endale kasulikus asendis peatada. Mängija poolt mittepeatatud tulbad peatuvad iseseisvalt suvalistes kombinatsioonides. Arvestades valiku tegemiseks antud ajalist piirangut(kuni 5 sek), kujunevad mängija poolt nuppudele vajutamine ja selle tagajärjel tekkivad kombinatsioonid täiesti juhuslikeks. Lastes automaadil ise kettad peatada, on tekkivate võidukombinatsioonide võimalus samas suurusjärgus, kui nuppudele vajutades ketaste pöörlemisse sekkudes. Mängijal on võimatu eristada, kas tekkinud võidukombinatsioon on põhjustatud tema oskuslikust nupulevajutusest või tekkis see juhuslikult. Mängija jaoks põhineb mäng "Fruit 5" täielikult juhusel, seda isegi paljukordsel harjutamisel. Mängija võib mängu mängida ka ühelgi korral ketaste peatamise nupule vajutamata. Kettad peatuvad iseenesest ja annavad täiesti juhuslikke kombinatsioone, s.h võidukombinatsioone. Mängu tulemus ei sõltu mängija füüsilisest osavusest. Kuivõrd eelkirjeldatud mängu saab mängida kahel viisil, võib seda käsitleda kahe erineva mängu liigina: 1)mängija saab mängu käiku sekkuda ning tulemus sõltub tema füüsilisest osavusest – osavusmäng; 2)mängija ei sekku mängu käiku ning võidukombinatsioon saadakse nuppudele vajutamata – õnnemäng. Viimasel juhul ei ole osavusega tegemist isegi osalisel määral ning mängu tulemuse otsustab üksnes juhus. Ei ole õige järeldada, et kui kahest mängu liigist ühte on võimalik mängida sõltuvalt mängija füüsilistest omadustest ja teist mitte, siis ongi tegemist osalise osavusega ning mõlemaid kokku võib käsitleda osavusmänguna. Mängu on võimalik algusest lõpuni läbi mängida start- nupule vajutamise järel ühtegi liigutust tegemata. Siin on mängijal võimalik valida, millist mängu liiki ta eelistab mängida. Seega oli klientidel võimalik kaebaja mängukohas mängida ka õnnemängu. Kuigi boonusvoorus oli võimalik mängu käiku sekkuda, leidsid järelevalve ametnikud, et ka siin ei sõltunud mängu tulemus mängija füüsilisest osavusest, vaid juhusest - kuna kaardid vaheldusid väga kiiresti ning tavalise inimese silmale eristamatult, oli võimatu järeldada, kas võidukombinatsioon oli põhjustatud oskuslikust nupulevajutusest või tekkis see juhuslikult. Seega ei ole õige kaebaja väide, et boonusvooru puhul ei leitud vastuolu
-ga. Komisjon analüüsis mängu tervikuna. Õnnemäng ei seisne üksnes tegevusetuses, ka seal võib mängija aktiivselt osaleda ning valikuid teha(nagu boonusvoorus), kuid mängu tulemus sõltub ikkagi juhuslikkusest. Võimet nuppudele vajutada ei saa pidada füüsiliseks osavuseks. tähtsusega kvalifitseeriv tunnus kui ka seaduslik piirang. Mänguprogrammi hilisem ümberseadistamine ei anna
kohaselt komisjonile diskretsiooni muuks otsustuseks peale tegevusloa kehtetuks tunnistamise, kuivõrd korraldusloata õnnemängu koha avamise fakt oli tuvastatud.
lg l p 4 alusel tunnistatakse tegevusluba kehtetuks, kui ilma korraldusloata on avatud mängukoht õnnemängu korraldamiseks, olenemata sellest, kui koormavad tagajärjed seadusandja kehtestatud käitumisjuhis hasartmängukorraldajale toob. Mõistagi peab meetme kohaldaja eelnevalt kaaluma, kas normi kohaldamise õiguslikud alused on täidetud, kuid sellisele seisukohale jõudnuna tal diskretsiooni meetme kohaldamise või kohaldamata jätmise vahel valimiseks ei ole. Isegi kui kohus peaks leidma, et
lg 1 on oma olemuselt põhiseadusega vastuolus, tuleb kohtul sisuliselt kaaluda, kas tegevusloa kehtetuks tunnistamine oli konkreetsetest asjaoludest tulenevalt vajalik ja põhjendatud. Vastustaja arvates oli tegevusloa kehtetuks tunnistamine sobiv ja vajalik rikkumise olulisuse tõttu – ebaseaduslike õnnemängude tõttu jääb riik ilma oluliselt suurematest riigilõivudest, alaealistel tekib võimalu mängida õnnemänge, õnnemängude operaatorite ebavõrdne kohtlemine.
§-des 25 ja 29 nimetatud meetmete kohaldamine ei ole tegevusloa väljaandja pädevuses. Neid meetmeid saab rakendada järelevalvet teostav ametnik osundatud paragrahvides kirjeldatud rikkumiste korral. Järelevalvet teostava ametniku ja tegevusloa väljaandja poolt rakendatavad meetmed ei ole omavahel alternatiivid. Hasartmängude korraldamise õigus ei ole isiku põhiõigus. Ilma korraldusloata õnnemängu koha avamine ei ole pisirikkumine, mistõttu on mõistetav seadusandja poolt sedavõrd karmi sanktsiooni kehtestamine, nagu on tegevusloa kehtetuks tunnistamine. Õnnemängude mängukoha avamine õnnemängude korraldamise tegevusluba mitteomava isiku poolt võib olla kvalifitseeritav koguni KarS §-s 372 sätestatud tegevusloata ja keelatud majandustegevusena.
lg 2 p 5 kohaselt on tegevusloa väljaandjal tegevusloa taotleja tausta kontrollimiseks õigus nõuda täiendavat teavet hasartmängude korraldamiseks kasutatava mänguinventari kohta. Korraldada soovitavate osavusmängude kohta teabe esitamine on tegevusloa väljaandjale informatsioonilise tähendusega. Hiljem reaalselt osavusmänge korraldama asudes ei ole korraldaja piiratud nende mängude ja mängusüsteemidega, millest ta kui kavandatavatest tegevusloa väljaandjat teavitas. Iga konkreetse osavusmängude mängukoha avamiseks peab korraldaja saama valla- või linnavalitsuse nõusoleku, milleks esitab selles kohas korraldada soovitava osavusmängu mängureeglid ning valla- või linnavalitsuse nõudel täiendava teabe osavusmängude läbiviimise tingimuste ning mängude läbiviimiseks kasutatava mänguinventari kohta(
). Tegevusloa väljaandjal ei ole seadusest tulenevat alust keelduda tegevusloa väljaandmisest, tuginedes esitatud kavandatavate mängude mängureeglitele, mängusüsteemide kirjeldustele ega muule teabele, mis on tegevusloa taotleja avaldusele infona lisatud. Korraldada kavatsetavate mängude mängusüsteemides puuduste leidmine ei anna tegevuslubade väljaandmise komisjonile alust tegevusloa väljaandmisest keeldumiseks. Kaebajal oli tegevusluba ja kohaliku omavalitsuse nõusolek osavusmängude korraldamiseks, puudus aga tegevusluba ja korraldusluba õnnemängude korraldamiseks.
lg 2 on üldsõnaline ja raskesti kohaldatav, kuna ei täpsusta, millise vaidluse korral Vabariigi Valitsus või tema volitatud rahandusminister(Vabariigi Valitsuse 22.09.2003.a. korraldus nr 571-k) sellise otsuse teeb. Samuti puudub menetluskord, mis juhtudel ja kelle kaebuse või taotluse alusel Vabariigi Valitsus või volitatud minister asja otsustab ja kuidas tõendid kogub. Komisjoni hinnangul võib olla asjakohane rakendada
lg 2 näiteks Rahandusministeeriumilt hasartmängu korraldusloa väljastamise taotlemisel, kui ei ole üheselt selge, kas korraldada soovitav mäng on totalisaator või kihlvedu. Sellisel juhul ei keeldu minister korraldusloa andmisest, vaid otsustab, kumma mängu korraldamiseks ta korraldusloa annab. Praegusel juhul aga on tegevusluba tunnistatud kehtetuks järelevalvemenetluse tulemusena. Järelevalveametnikel on õigus ja kohustus kontrollida, kas korraldatavad hasartmängud vastavad seaduse, tegevus- ja korralduslubade nõuetele ning tegu kvalifitseerida. Kui Vabariigi Valitsuselt volitused saanud rahandusminister asuks lahendama küsimust, kas õigus on hasartmängukorraldajal või komisjonil ja järelevalveametnikel, oleks tegemist sama vaidluse kohtuvälise lahendamisega. Kaebaja ei ole rahandusministrile sellist taotlust esitanud, vaid on esitanud kaebuse halduskohtule. Vastustaja arvates peab järelevalveametnikel ning komisjonil olema võimalus faktidele tuginedes järeldada, millise hasartmängu liigiga on tegemist. Vastasel korral ei ole neil võimalik oma tööd teha. Lisaks, kui antud vaidluse puhul otsustaks rahandusminister lõplikult, kumba hasartmängu liiki korraldatud mängud kuuluvad, oleksid oluliselt kahjustatud kaebaja võimalused oma õiguste kaitsmisel. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus nõustub vastustajaga, et „Fruit-5“-l oli kontrolli teostamise ajal võimalik mängida kaht erinevat mängu, millest üks oli õnnemäng ning seega oli vaidlusalusel juhul tegemist korraldusloata õnnemängu korraldamisega. Kuid kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et tegevusloa väljaandjal ei ole seadusest tulenevat alust keelduda tegevusloa väljaandmisest, tuginedes esitatud kavandatavate mängude mängureeglitele, mängusüsteemide kirjeldustele ega muule teabele, mis on tegevusloa taotleja avaldusele infona lisatud, kuivõrd
§-st 15 lg 2 p 5 tulenevalt on korraldada soovitavate osavusmängude kohta teabe esitamine tegevusloa väljaandjale üksnes in- formatsioonilise tähendusega. Osundatud sätte kohaselt on tegevusluba taotlev isik kohustatud tegevusloa väljaandja nõudel andma täiendavat teavet hasartmängude korraldamiseks kasutatava mänguinventari kohta. Samas sätestavad
lg 1 ja lg 2 p 4, et tegevusloa taotlemisel osavusmängu korraldamiseks peab isik esitama tegevusloa väljaandjale avalduse tegevusloa saamiseks ning lisama sellele korraldada soovitavate osavusmängude nimekirja, mängusüsteemide kirjeldused ja mängureeglid.
lg 1 kohaselt on tegevusloa väljaandja kohustatud veenduma tegevusloa taotlemisel esitatud dokumentide õigsuses. See tähendab, et tegevusloa väljaandja peab enne tegevusloa väljastamist veenduma, et mängud, mille korraldamiseks taotletakse osavusmängu tegevusluba, on tõepoolest osavusmängud, mitte aga mingit muud liiki hasartmängud. Vastustaja tõlgenduse korral jääb arusaamatuks, milleks on riigil üldse vaja tegevuslubasid välja anda, kui sellele ei eelne kontrolli lubatava tegevuse seaduslikkuse üle. Vaidlust pole selles, et kaebaja esitas vastustajale 1999.a. osavusmängu tegevusluba taotledes mängude „Super Cherry Master“ ja „Gold Edition“ mängukirjeldused, mis on identsed „Fruit-5“ mängu tööpõhimõttega, kus mängija saab samuti pöörlevaid kettaid peatada ise nupule vajutades või lasta seda teha automaadil(tl 14-15, 54-58). Kui vastustaja arvates olid „Super Cherry Master“ ja „Gold Edition“ õnnemängud, poleks vastustaja tohtinud kaebajale osavusmängude korraldamise tegevusluba väljastada. Kui aga vastustaja pidas 1999.a. sellise tööpõhimõttega mänge osavusmängudeks ning nüüdseks on oma arvamust muutnud, siis on kaebaja viidatud Riigikohtu otsuste nr 3-3-1-49-02 ja 3-3-1-52-02 kohaselt tegemist diskretsiooni kuritarvitamisega, sest isikut ei saa ühesuguste asjaolude puhul eri ajahetkedel kohelda erinevalt. Kuid ükskõik mis põhjusel väljastas vastustaja 25.10.1999.a. kaebajale tegevusloa osavusmängude korraldamiseks, tekitas ta kaebajas sellega veendumuse, et „Super Cherry Master“ ja „Gold Edition“ tüüpi mängud on osavusmängud. Seega on vaidlustatud otsuses kaebaja ränga eksimusena käsitletud „Fruit-5“ mängu korraldamine kaebaja mängukohas põhjustatud otseselt vastustaja enda varasemast tegevusest, mille eest kaebaja suhtes sanktsioonide rakendamine on äärmiselt ebaõiglane ning vastuolus õiguskindluse ja usalduse kaitse printsiipidega. Muidugi tuli õnnemängu sisaldav mänguautomaat osavusmängude mängukohast kõrvaldada, kuid selleks oleks piisanud järelevalvet teostava ametniku poolt kohustusliku ettekirjutuse tegemisest. Kohus nõustub vastustajaga, et
lg 1 ei anna tegevusloa väljaandjale tegevusloa kehtetuks tunnistamisel kaalutlusõigust, kuid kohtu arvates puudus vaidlusalusel juhul alus
Osundatud punkt sätestab, et tegevusloa väljaandja tunnistab kehtetuks tegevusloa, kui isik, kellele on antud tegevusluba, on avanud ilma korraldusloata mängukoha õnnemängu, kihlveo või totalisaatori korraldamiseks. Sätte sõnastusest ja seaduse sisemisest loogikast lähtudes on seadusandja pidanud siin silmas juhtumeid, kus isikule on väljastatud tegevusluba õnnemängu, kihlveo või totalisaatori korraldamiseks. Osavusmängude korraldamise tegevusluba omav isik vastutab
4.ptk järgi, kus on ette nähtud vastutus
-i rikkumise eest. Puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks tuleks kehtetuks tunnistada osavusmängude korraldamise tegevusluba, kui osavusmängude hulgas on üksainus õnnemäng. Vastustaja kinnitusel pole peale „Fruit-5“ teiste mängude korraldamine kaebaja poolt andnud alust tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks(tl 28-29). Ekslik on kaebaja seisukoht, et vastustaja ei või otsustada, millisesse hasartmängude liiki mingi mäng kuulub, vaid seda peab tegema Vabariigi Valitsus või tema poolt volitatud minister.
§- le 4 lg 2 kohaselt on ainult vaidluse korral Vabariigi Valitsusel või tema poolt volitatud ministril õigus otsustada, millisesse hasartmängude liiki hasartmäng kuulub. Vaidlus saab tekkida ainult vaidemenetluses, mis tähendab, et Vabariigi Valitsus või volitatud minister otsustavad konkreetse hasartmängu liigilise kuuluvuse üksnes vaidemenetluses. Kaebaja on esitanud taotluse välja mõista vastustajalt kohtukuludena 39 530 kr tasu õigusabi eest, mis koosneb 12 390 kr tasust vastuse koostamise ja esindamise eest menetluses hasartmängude korraldamise tegevuslubade väljaandmise komisjonis, 17 700 kr tasust kaebuse koostamise ja Tallinna Halduskohtus esindamise eest ning 9440 kr tasust Eesti Maksuteadlaste Seltsile õigusliku analüüsi koostamise eest. Kohtukuludeks on halduskohtumenetluse seadustiku(HKS) § 83 kohaselt riigilõiv ja asja läbivaatamise kulud, kohtueelses menetluses kantud kulud ei kuulu kohtukulude hulka, samuti ei kuulu õigusabikulude hulka Eesti Maksuteadlaste Seltsile makstud raha. Õigusabikuludeks on selles kohtuasjas kaebuse koostamise ja Tallinna Halduskohtus esindamise eest tasutud 17 700 kr. Kohus leiab, et haldusasja keerukuse astme ja kestusega võrreldes on taotletud õigusabikulud põhjendamatult suured. HKS § 87 lg 2 alusel ja § 93 lg 3 arvestades vähendab kohus asjast kaebaja esindajana osa võtnud advokaadi kulusid ning mõistab vastustajalt kaebaja kasuks kohtukuludena välja 7000 kr tasu õigusabi eest ning 10 kr riigilõivu. Kohtunik: D.Maastik Tallinna Ringkonnakohtu 05.04.2006 otsus nr 3-04-471 RESOLUTSIOON Jätta Rahandusministeeriumi hasartmängude korraldamise tegevuslubade väljaandmise komisjoni apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 23. detsembri 2005 otsus haldusasjas nr 3-2730/2004 tühistamata. Muuta Tallinna Halduskohtu 23. detsembri 2005 otsuse haldusasjas nr 3-2730/2004 põhjendusi osas, milles halduskohus leidis, et osavusmängude korraldamise tegevusluba omav isik vastutab üksnes hasartmänguseaduse 4. ptk järgi. Asendada vastavas osas halduskohtu otsuse põhjendused ringkonnakohtu otsuse põhjendustega. Mõista Rahandusministeeriumilt AS X kasuks välja kohtukulud summas 5000 (viis tuhat) krooni.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.