2-04-690/3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-04-690 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21.04.2006, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja U.Loonurm, liikmed V.Lips ja M.Reino Tsiviilasi OÜ L hagi M. K. vastu seaduslikuks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Linnakohtu 12.09.2005 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M. K. apellatsioonkaebus ja OÜ L vastuapellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg 06.04.2006, avalik kohtuistung Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja OÜ L lepinguline esindaja vandeadv. I.Otto Kostja M.K. lepinguline esindaja vandeadv. T.Veer töölepingu lõpetamise RESOLUTSIOON Jätta Tallinna Linnakohtu 12.09.2005 otsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Apellantide menetluskulud jätta nende endi kanda. Ringkonnakohtu otsuse peale võib TsMS § 670 lg 1 kohaselt esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest alates, kuid mitte pärast viie kuu möödumist ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

1. Hagi kohaselt töötas M. K. OÜ-s L 21.08.1998 sõlmitud meretöölepingu nr 2754 alusel madrusena hageja opereeritavatel laevadel. Kostja viibis 29.02.2004 oma töökohal reisiparvlaeval Meloodia alkoholijoobes (indikaatori näit 0,1 promilli), mis on tuvastatud laevaarsti poolt. Kostja distsiplinaarsüütegu arutanud komisjon tegi tööandjale ettepaneku, et kostja suhtes tuleb distsiplinaarkaristusena kohaldada meretöölepingu lõpetamist.
2. 17.03.2004 määrati tööandja käskkirjaga kostjale distsiplinaarkaristuseks meretöölepingu lõpetamine töölepinguseaduse (TLS) § 86 p 6 alusel töökohustuste jämeda rikkumise tõttu mereteenistuse seaduse (MTS) § 54 lg 1 p 3 mõttes alates 31.03.
4. Kostja vaidlustas töölepingu lõpetamise töövaidluskomisjonis. Töövaidluskomisjoni 04.05.2004 otsusega tunnistati töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 6 alusel ebaseaduslikuks, loeti tööleping lõppenuks töötaja algatusel alates 11.05.2004 ja mõisteti välja hüvitis ebaseadusliku töölepingu lõpetamise eest 74 835,20 krooni.
5. OÜ L esitas 14.06.2004 hagi M. K. vastu, paludes tunnustada kostjaga meretöölepingu lõpetamise seaduslikkust ja hüvitise 74 835,20 krooni maksmise kohustuse puudumist ning mõista kostjalt hageja kasuks välja kohtukulud. Hageja ei nõustu töövaidluskomisjoni otsusega. MTS on sätestatud ammendav loetelu laevapere liikmete tegudest, millised loetakse jämedaks töökohustuste rikkumiseks ja milliste toimepanemisel on tööandjal õigus lõpetada meretööleping ette teatamata ja hüvitist maksmata. Ohutuse seisukohalt on lubamatu laevapere liikme viibimine laeval alkoholijoobes, kuna ta kannab vastutust laeva, seal viibivate isikute ja lasti ohutuse eest. Kostjale määratud distsiplinaarkaristus on vastavuses tema süüteo raskusega. Kostja vastuväited
6. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus selle rahuldamata jätta. Tõendatud pole, et kostja tarvitas töökohal alkoholi või et tal esinesid 29.02.2004 alkoholi tarvitamise tunnused või ta oli joobeseisundis. Kostjale ei pakutud võimalust tuvastada joobeseisundi olemasolu vereanalüüsi teel Soome Vabariigis, kuigi kostja seda nõudis. Joobeseisundi tuvastamisel ei järgitud kehtivat korda ja joobeekspertiisi akt ei vasta nõuetele. Joobeseisundi kindlaksmääramisel kasutatud indikaatorvahendi kohta puuduvad andmed selle tüübi, numbri, mõõtetäpsuse, kontrollituse ja tehniliste parameetrite kohta. Kostja arvates põhjustas indikaatorvahendi minimaalse reaktsiooni suitsetamine kontrollimisele eelnenud ajal või vahendi ebatäpsus. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused
7. Tallinna Linnakohus jättis 12.09.2005 otsusega hagi rahuldamata ja jõusse töövaidluskomisjoni 04.05.2004 otsuse ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja õigusabikulu 21 240 krooni.
8. Kohtuotsuse kohaselt tuleb käesolevas asjas analoogia alusel kohaldada Vabariigi Valitsuse 02.04.2001 määrusega nr 120 kehtestatud „Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korda“ (edaspidi kord). Kuna hageja ei ole esitanud kohtule andmeid 29.02.2004 joobeseisundi kindlaksmääramisel kasutatud indikaatorvahendi kohta, nõustub kohus kostja seisukohaga, et joobeseisundi mõõtmisel kasutati tehnilist vahendit, mille usaldusväärsus (tehnilised näitajad, mõõtmistulemuste jälgitavus ja täpsus) ei ole kontrollitav ja indikaatorvahend võis mõõtmise hetkel olla ülimalt ebatäpne. Alkomeetri tüübi ja numbri märkimine võimaldab tõendada ja kontrollida, et tegemist oli taadeldud mõõteseadmega. Kuna antud juhul need andmed puuduvad, ei ole seadme korrasolekut võimalik kontrollida ning seega ei saa lugeda selle seadmega fikseeritud tulemust tõendatuks.
9. Hageja poolt kohtule esitatud joobeekspertiisi aktist ei nähtu ühtegi tunnust, mis kinnitaks kostjal alkoholijoobe olemasolu. Tunnistaja, laevaarsti Ü. P. ütluste kohaselt oli kostjal väljahingatavas õhus midagi mis võis ja võis ka mitte olla alkoholilõhn (t.lk 88). Seega ei ole kostjal alkoholilõhna olemasolu tõendatud. Ka tunnistajal, vanemtüürimees J. A., kes viis kostja kapteni käsul ekspertiisi ja viibis selle tegemise juures, puudusid andmed, et kostja oleks alkoholi tarvitanud (t.lk 117). Vabariigi Valitsuse kehtestatud korra § 9 lg-st 3 tulenevalt ei saa arst tuvastada joobeseisundit üksnes indikaatorvahendi abil, kui isik eitab alkoholi tarvitamist, vaid tuvastada tulevad kliinilised leiud. Indikaatorvahend on joobeseisundi kahtluse selgitamisel eelkontrolli vahendiks. Kohus nõustus kostjaga, et kuna 2 joobeekspertiisi aktist ei nähtu kostjal kliinilisi joobetunnuseid ega alkoholi tarvitamise tunnuseid, oleks olnud vajalik määrata alkoholisisaldus kostja veres. Seda uuringut kostjale ei tehtud. Ka ei tehtud talle ettepanekut vereproovi andmiseks Vabariigi Valitsuse kehtestatud korra § 15 p-de 1 ja 2 kohaselt. Antud juhul puudub joobeekspertiisi aktis kostja allkiri selle kohta, et ta ei taotle alkoholisisalduse kindlaksmääramist enda veres. Asjakohased ei ole hageja väited, mille kohaselt kostja ei taotlenud vereproovi tegemist peale tulemuste teadasaamist ja laevas ei ole võimalik seda teostada, kuna kõnesoleva korra § 15 p 2 järgi on kohustus tuvastada, kas isik taotleb joobeseisundi meditsiinilist teostamist. Kostjal oli õigus, kuid mitte kohustus seda taotleda. Joobeekspertiisi aktis puudub arsti järeldus selle kohta, kas kostjal esinevad alkoholi tarvitamise tunnused või alkoholijoove. Kohus nõustus kostja seisukohaga, et seda ei asenda vastavad allakriipsutused eksperdi otsuse osas. Sellega on rikutud korra § 9 lg 2 ja §
10. Kuna kostja suhtes viidi joobeekspertiis läbi kehtestatud korda rikkudes ja joobeekspertiisi akt ei vasta nõuetele, ei leidnud kõnesoleva aktiga tuvastamist kostjal alkoholijoobe olemasolu. Eelnevast tulenevalt oli kostjaga töölepingu lõpetamine MTS § 54 lg 1 p 3 ja TLS § 86 p 6 alusel ebaõige ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebuse põhjendused
11. Kostja palub kaebuses muuta kohtuotsuse resolutiivosa teist lõiku, sõnastades selle järgnevalt: tunnistada kostjaga töölepingu lõpetamine hageja poolt 31.03.2004 TLS § 86 p 6 alusel ebaseaduslikuks, lugeda tööleping lõppenuks kostja algatusel alates 11.05.2004 ja mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest kuue kuu keskmise palga ulatuses 74 835,20 krooni. Kohtuotsuses (resolutiivosa) puudub kohtu selgesõnaline otsustus kostja poolt töövaidluskomisjonile esitatud nõuete rahuldamise kohta. Apellandi arvates puudub kohtul pädevus jätta jõusse töövaidluskomisjoni otsus, kuna ITLS § 25 lg-st 1 tulenevalt hagi esitamisega kohtusse töövaidluskomisjoni otsus ei jõustu. Samuti palub kostja hagejalt välja mõista kostja apellatsioonimenetluse kohtukulud. Vastuapellatsioonkaebuse põhjendused
12. Hageja palub kaebuses kohtuotsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebuse kohaselt jättis kohus tähelepanuta, et laevaarst kasutas joobeekspertiisi läbiviimisel Vabariigi Valitsuse kehtestatud korra §-le 6 vastavat tehnilist vahendit (indikaatorvahendit). Kohus jättis põhjendamatult arvestamata tunnistaja J.A. ütlusega, mille kohaselt puhus ta samasse alkomeetrisse kohe peale kostjat ja näit oli 0,0 ning Ü. P. ütlusega, et alkomeetril süttis alkoholijoobest märku andev punane tuli (t.lk 88). Samuti jättis kohus tähelepanuta Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni kirjad, millest nähtub, et kõik Eestis kasutatavad alkomeetrid on indikaatorvahendid, ei ole mõõteseaduse objektiks ega kuulu taatlemisele. Seega on eelnevaga tõendatud, et laevaarsti poolt kostja joobeseisundi määramiseks kasutatud alkomeetriga fikseeriti kostja 0,1 promilline alkoholijoove.
13. Kohus hindas ebaõigesti joobeekspertiisi akti ning tõlgendas ja kohaldas vääralt Vabariigi Valitsuse kehtestatud korda. Nimetatud akti p 28 kohaselt oli kostja väljahingatava õhu alkoholisisaldus 0,1 promilli, mis kinnitab kostjal alkoholijoobe olemasolu. Kostjal esines alkoholi tarvitamise tunnus ja tema veres alkoholi sisalduse määramine ei olnud vajalik. Tunnistaja Ü. P. ei kinnitanud kohtuistungil, et kostjal ei nähtunud alkoholi tarvitamise tunnuseid, vaid ütles, et alkomeetri näit oli 0,1 ning kliinilisi nähte kostjal ei olnud (t.lk 87). Kui uuritav eitab alkoholi tarvitamist, ei piira hageja arvates korra § 9 lg 3 arsti õigust tuvastada alkoholijoove üksnes isiku poolt väljahingatavas õhus alkoholi sisaldumise alusel ega pane arstile kohustust tuvastada kliinilisi leide. Nimetatud säte annab arstile õiguse langetada otsus üksnes kliinilise olemasolu korral selle alusel, st isiku väljahingatavas õhus 3 või bioloogilistes vedelikes alkoholisisalduse kontrolli läbi viimata. Hageja arvates on ainetu kohtu viide korra § 13 lg-le
14. Kohtuotsuse p 5 on ebaselge, kohus kohaldas vääralt korra § 15 p 1 ja
15. Nimetatud sättest ei tulene arsti kohustust teha isikule ettepanek vereproovi andmiseks. Kohus jättis tähelepanuta korra § 14 p 1, millest tulenevalt ei lasunud laevaarstil kohustust teha kindlaks, kas kostja taotleb alkoholisisalduse kindlaksmääramist enda veres, ja vereproovi oleks pidanud taotlema kostja. Samuti puudus laevaarstil kohustus võtta joobeekspertiisi aktile kostjalt allkiri sellise taotluse puudumise kohta. Joobeekspertiisi akt vastab korra §-de 9 ja 21 nõuetele ja sellega on tõendatud kostjal alkoholijoobe olemasolu. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus hagi ebaõigesti rahuldamata. Vastused kaebustele
16. Pooled vastaspoole kaebustega ei nõustu ja paluvad jätta need rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
17. Ringkonnakohus, ära kuulanud hageja ja kostja esindaja seisukohad ja tutvunud esitatud materjaliga, leiab, et kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub linnakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel.
18. Kohus on põhjendatult asunud seisukohale, et kostjal joobeseisundi olemasolu tuvastamiseks kasutatav indikaatorvahend pidi olema usaldusväärne, s.t tema tehnilised näitajad ja mõõtmistulemused pidid olema kontrollitavad ja kahtlusi, et tulemused polnud täpsed, hageja ei kõrvaldanud. Kohus on tõendeid hinnates õigesti tuvastanud, et esitatud joobeekspertiisi aktist ei nähtu ühtegi tunnust, mis kinnitaks kostjal alkoholijoobe olemasolu. Tunnistaja Ü.P. ütlustel kostjal kliinilisi nähte ei esinenud. Samuti ei kinnitanud tunnistaja J.A., et kostja oleks alkoholi tarvitanud. Tunnistaja ütlused selle kohta, et tema joobeseisundit alkomeetrisse puhumise teel kontrolliti ja näit oli 0,0, ei anna alust pidada kostjat näidu 0,1 puhul alkoholijoobes olevaks isikuks. Vaidlus puudub selles, et kostja eitas alkoholi tarbimist, mistõttu on linnakohus õigesti märkinud otsuses, et VV kehtestatud korra § 9 lg-st 3 tulenevalt ei saa arst tuvastada joobeseisundit üksnes indikaatori abil, sest tuvastada tulevad kliinilised leiud. Joobeseisundi aktis puudub kostja allkiri selle kohta, et ta ei taotle alkoholisisalduse kindlaksmääramist enda veres. Samuti puudub eelnimetatud aktis arsti järeldus selle kohta, kas kostjal esinevad alkoholi tarvitamise tunnused või alkoholijoove. Hageja on kaebuses märkinud, et arstil ei tulene eelnimetatud korra § 14 p-st 1 kohustust teha isikule ettepanek vereproovi andmiseks. Kuid arvestades käesoleva vaidluse asjaolusid ja seda, et kostja eitas alkoholi tarbimist, tuli hagejal arvestada, et üksnes kõnesoleva aktiga ei ole võimalik tuvastada kostjal alkoholijoobe olemasolu. Kostjal väljahingatavas õhus 0,1%-lise alkoholisisalduse olemasolu tuvastamisest ei piisa, et pidada isikut joobes olevaks. Linnakohus märkis otsuses õigesti, et joobele viitavaid asjaolusid aktis kirjeldatud ei olnud, st et kostjal ei ole võimalik esitatud tõendeid hinnates tuvastada alkoholijoobe olemasolu.
19. Samuti ei ole kostja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust. Tegemist on töövaidlusega, mida oli pädev lahendama nii töövaidluskomisjon kui ka kohus. Kostja pöördus 07.04.2004 töövaidluskomisjoni, kus tema avaldus rahuldati. Tööandja poolt esitatud hagiavalduse alusel vaatas linnakohus sisuliselt läbi töövaidluskomisjonile esitatud avalduse hagimenetluses. Linnakohus tegi asjas lahendi, kus ta sisuliselt nõustus töövaidluskomisjoni otsusega, st kuna töövaidluskomisjoni otsus selle vaidlustamisel ei jõustunud, kajastas 4 linnakohus oma otsuse resolutsioonis uuesti töövaidluskomisjoni otsuse resolutsioonis märgitut. Kostja esindaja kahtlus, et käesoleval juhul ei ole kohtutäituril võimalik linnakohtu otsust selle jõustumisel täita, ei ole põhjendatud. Linnakohus oleks võinud küll sõnastada otsuse resolutsioon alapunktidega, kuid tegemist ole parandamist vajava veaga, mis ebaselguse tõttu takistaks otsuse täitmist praegusel kujul.
20. Kuna mõlemad apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, jäävad ka poolte menetluskulud nende endi kanda. U.Loonurm V.Lips M.Reino 5