Obsah (9)

§ 82§ 3§ 63§ 58§ 10§ 85§ 36§ 5§ 33

3-2669/2004 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 14. juuni 2005. a Tallinn Haldusasja number 3-2669/2004 Haldusasi X OÜ (

) § 3 lg 2 põhimõtetest. Eesmärgiks oli antud juhul anda läbirääkimistega pakkumise korras välireklaamialaseks tegevuseks kasutusse linnavara. Nimetatud eesmärk oli kõige paremini, kiiremini ja lihtsamalt saavutatav tähtaja pikendamise kaudu. Juhul, kui kuuluks kohaldamisele RHS § 25, ei ole seda kuidagi rikutud. Tegelikult puudub üldse võimalus või õigus tunnistada pakkumine nurjunuks RHS § 25 alusel siis, kui tähtaega on pikendatud. Juhul, kui TLV otsustas kohaldada RHS põhimõtteid seaduse analoogia alusel, oleks igal juhul tulnud kohaldada ka RHS § 62 lg 2 ja 63 lg

1. Analoogia aluseks oleva seaduse valikuline kohaldamine on lubamatu. Tallinna linnas reguleerib välireklaamkandjate paigutuse ja kujunduse põhimõtteid ainult üks akt, milleks on TLV 23.12.
2. a määrus nr 137 “Välireklaamkandjate paigutuse ja kujunduse põhimõtete kehtestamine”. Seega on üheselt arusaadav, et ajalehes Postimees 06.08.2004 ja 21.08.
3. avaldatud teadetes märgitud tingimus viitas sellele konkreetsele TLV määrusele. TKLV on piisavalt ja ammendavalt täitnud

§-s 36 nimetatud selgitamiskohustust. Yoli kaebaja andmetel esitanud 13.08.

1. a TKLV-le teabenõude, milles palus selgitust väljakuulutatud konkursi tingimuste kohta. Selle tulemusena täpsustatigi tingimusi ning 21.08.
2. a avaldati vastav teade ajalehes Postimees koos tähtaja pikendamisega. Muid selgitamisnõudeid peale 21.08.
3. a esitatud ei ole. Kaebaja oli avaldanud enne vaide läbivaatamist ja TLV korralduse nr 2350-k vastuvõtmist kirjalikult soovi esitada omapoolsed seisukohad vaidele. TLV ei edastanud kaebajale palutud materjale, jättis teatamata vaide läbivaatamise aja ja koha ning ei võimaldanud kaebajal esitada omapoolseid seletusi. Sellega on rikutud

§ 82p 5 ja 7 ning § 83 lg 2 nõudeid ja kaebaja õigusi vaidemenetluses.

Vaidlustatav TLV korraldus rikub ka kaebaja õigust sõlmida Kesklinna vanema korralduses nr 821 nimetatud asjaoludel üürileping. Kaebaja palub tühistada TLV 17.11.

1. a korraldus nr 2350-k. 2 Vastustaja TLV palub jätta kaebus rahuldamata. Tallinna Linnavolikogu
2. detsembri 2002 määrusega nr 73 kinnitatud „Tallinna linnale kuuluva ehitise reklaamialaseks tegevuseks kasutusse andmise kord“ (edaspidi Määrus nr 73) sätestab muuhulgas pindade läbirääkimistega pakkumise korras kasutusse andmise tingimused ning reguleerib pakkumise nurjunuks tunnistamist, kuid selles ei ole reguleeritud läbirääkimistega pakkumise tähtaja pikendamist ega lisatingimuste esitamist, mida TKLV tegi. Tallinna Linnavolikogu
3. mai 2003 määrusega nr 34 kinnitatud „Linnavara kasutusse andmise korras“ (edaspidi Määrus nr 34) ei ole ka sätestatud võimalust pikendada pakkumise tähtaega. Lähtuvalt eeltoodust ja TsÜS §-st 4 oli antud juhul RHS analoogia rakendamine põhjendatud. Vastustaja nõustub, et tuleb lähtuda

§ 3

lg 2 põhimõttest, kuid avalik teenistus peab oma tegevuses lähtuma seadustest ja muudest õigusaktidest. Kuna viidatud kordades ei olnud sätestatud, kuidas käituda juhul, kui tekib vajadus muuta või täiendada pakkumismenetluse tingimusi, tuli lähtuda RHS-s sätestatust. RHS välistab võimaluse, et pakkumist muudetakse pakkumismenetluse teisel poolel. Ühtlasi on sellega seoses välistatud ka menetlustähtaja pikendamine pakkumismenetluse teisel poolel. TLV ei saanud kohaldada RHS § 62 lg 2, § 63 lg 4 ja § 64 lg 4 sätteid. Kaebaja on ajanud segamini

-s sätestatud vaidemenetluse ja RHS-s sätestatud vaidlustamise. Yei saanudki Kesklinna vanema korraldusele vaide esitamisel lähtuda RHS-st, vaid pidi lähtuma

-s sätestatust. Ajalehes “Postimees” avaldatud teates märgitud tingimusest pakkujatele ei olnud ega pidanudki olema üheselt arusaadav, missugusest linnavalitsuse õigusaktist läbirääkimistega pakkumisel osalemiseks lähtuda tuleb. Vastustaja möönab, et vaidemenetluse käigus ei kuulatud ära kaebajat kui huvitatud isikut ega tehtud talle teatavaks asja arutamise aega ja kohta. Haldusakti tühisust (

§ 63lg 2) ei too kaasa huvitatud isiku mitte ära kuulamine.

Kaebaja ärakuulamine ei mõjutanud vaide lahendamist (

§ 58

). Kolmas isik Ypalub jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata, kuna kaevatav TLV 17.11.04 korraldus nr 2350-k on lõppjärelduse osas õige ning Kesklinna vanema 22.09.04 õigusvastase korralduse nr 821 kehtetuks tunnistamine on põhjendatud. Kui kohus asub seisukohale, et Kesklinna vanema korralduse õigusvastasus ei tulene TLV korralduse motiividest, siis palutakse arvestada Yi vaides toodud motiividega. Halduskohus peab arvestama õige põhjendusega isegi juhul, kui keegi osapooltest ei too seda välja, kuid see on objektiivselt olemas. Isegi kui käsitleda rikkumisena asjaolu, et vaidemenetluses ei küsitud Xi arvamust, ei ole kaevatav korraldus tühine ega õigusvastane sellises ulatuses, mis annaks aluse selle kehtetuks tunnistamisele (

§ 58ja § 63 lg 2).

Kuna antud juhul oli TKLV rikkunud mitmeid pakkumiste hindamist puudutavaid aspekte või jätnud rakendamisele tuleva protseduuri pakkujaile arusaamatuks, oli Kesklinna vanema korralduse kehtetuks tunnistamine igati põhjendatud, sealhulgas sellel alusel, et võrreldes riigihangete pakkumismenetlusega ei oleks tohtinud teha pakkumistingimuste muudatusi nii hilises järgus, vaid varasema konkursi oleks pidanud tunnistama nurjunuks ning välja kuulutama uue konkursi. Y kõrvaldati alusetult läbirääkimistelt. Pakkumiste avamisel 06.09.04 tunnistas TKLV korralduskomisjon nõuetekohaselt esitatuteks Yi ning Xi pakkumised, pärast pakkujate avamise juurest lahkumist kanti aga protokolli, et Yi pakkumise variantidest “IV kategoorias ei vasta ükski pakutud lahendus pakkumise lisatingimustele (sobivus antud paika). Ettepanek esitada pakkumise materjalid Tallinna Kultuuriväärtuste Ametile.” Ameti muinsuskaitse lubade komisjoni 07.09.04 protokolli nr 35 kanti arvamus, et Valli tn paekiviseinale sobib vaid üks eskiislahendus - Xi pakkumine, kusjuures lubade komisjoni esimeheks oli TKLV korralduskomisjoni liige Boris Dubovik, komisjoni liikmeks aga Kesklinna valitsuse 3 korralduskomisjoni esimees Kaia Sarnet (vastuolu

§ 10lg 1 p 4 nõudega).

Samas ei esitatud konkursi tingimustes nõuet kooskõlastada IV kategooria kultuurireklaami kandjate disaini ja konstruktsiooni eskiislahendus enne pakkumise esitamist Kultuuriväärtuste Ametiga. Tegemist ei olnud disaini- ega arhitektuurikonkursiga, vaid linnavara üürile andmisega. Kui aga eskiislahendused tõesti kuulusid eelnevale kooskõlastamisele, siis pidanuks seda nõutama ja tegema ka nn I ja III kategooria asukohtade pakkumiste suhtes. Lisaks sellele pidanuks eelneva kooskõlastuse tingimus sisalduma enampakkumise tingimustes. Läbirääkimised Xiga olid näilikud. Kõrvutades 21.08.2004 kuulutuses toodud konkursi lisatingimusi korralduse nr 821 osaga, mis kajastab Xi poolt 13.09.04 tehtud lõpliku pakkumise lisatingimusi (korralduse alapunkt 2.5.1.), ilmneb, et lõplik pakkumine langeb kuulutusega kokku täht-tähelt. Yil tekkis vaiet esitades põhjendatud kahtlus, et korralduskomisjoni soosing kuulub Xile ja tegelikult ei pidanudki TKLV väljakuulutatud lisatingimuste suhtes Xiga läbirääkimisi, vaid ainsana “läbirääkimistele” kutsutud pakkujale anti vaid võimalus suurendada oma esialgses pakkumises toodud üüri. KOHTU PÕHJENDUSED 1. Asja materjalidest nähtuvalt Kesklinna vanema 22.09.2004 korraldusega nr 821 volitati Kesklinna vanema asetäitjat Kaia Sarnetit sõlmima Tallinna linnale kuuluva ehitise läbirääkimistega pakkumise korras reklaamialaseks tegevuseks kasutusse andmise üürilepingut läbirääkimistega pakkumisel parimaks tunnistatud Xiga. TLV 17.11.2004 korraldusega nr 2350-k tunnistati Kesklinna vanema eelnimetatud korraldus kehtetuks. Seega võib kaevatud TLV korraldus rikkuda Xi õigust sõlmida Kesklinna vanema korralduses nimetatud asjaoludel üürileping, kui TLV korraldus osutub õigusvastaseks. 2. Kaevatud TLV 17.11.2004 korraldus nr 2350-k on antud Yi vaide lahendamisel lähtudes

§ 85

p 1 (vaiet sisuliselt lahendades on haldusorganil õigus vaideotsusega rahuldada vaie ja tunnistada haldusakt kas täielikult või osaliselt kehtetuks ning kõrvaldada haldusakti faktilised tagajärjed), § 86 lg 1 ja 2 (vaideotsus vormistatakse kirjalikult ja selles märgitakse resolutsioon vaide lahendamise kohta. Vaideotsus toimetatakse vaide esitajale ja kolmandale isikule kätte. Vaide rahuldamata jätmisel peab vaideotsus lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõuetele olema põhjendatud ja sisaldama selgituse halduskohtule kaebuse esitamise kohta) ning § 87 lg 1 (isikul, kelle vaie jääb vaidemenetluses rahuldamata või kelle õigusi on vaidemenetluses rikutud, on õigus pöörduda halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud tingimustel ja korras kaebusega halduskohtusse) sätetest. Kuna Määrused nr 34 ega nr 73 ei sätesta teistsugust vaidlustamiskorda, siis tuli vaide esitamisel lähtuda

§-s 75 sätestatud tähtajast nagu ka üldse

-s sätestatud vaide läbivaatamise korrast ja alustest. Järelikult oli Yi poolt 04.10.2004 vaide esitamine 22.09.2004 antud korralduse peale tähtaegne ja TLV pidi vaide sisuliselt läbi vaatama. Arvestades eelmärgitut ja

§-s 80 sätestatut, on kohus seisukohal, et kaevatud korralduse on andnud selleks pädev isik, korraldust on faktiliselt ja õiguslikult põhjendatud, edasikaebamise korda on selgitatud. Seega on tegemist vormiliselt õiguspärase haldusaktiga. 3. Vastustaja võtab omaks, et ta rikkus vaidemenetluses asjast huvitatud isiku, käesolevas asjas kaebuse esitaja Xi õigusi, mis tulenevad

§ 82

p-dest 5 ja 7, kuna TLV ei kuulanud ära asjast huvitatud isiku seletust ega teinud Xile isegi teatavaks asja arutamise aega ja kohta /tl 96, 142, 145/. Vastavalt

§-le 58 haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. 4 Eeltoodust tulenevalt oleks kaebaja eelmärgitud menetluslike õiguste rikkumine kaevatud TLV korralduse tühistamise aluseks üksnes sel juhul, kui Xi ärakuulamisõiguse rikkumine viis sisuliselt ebaõige otsuse tegemiseni. Järelikult peab kohus asuma kontrollima TLV 17.11.2004 korralduse nr 2350-k sisulist õiguspärasust ning sealjuures kaebaja väiteid selle kohta, miks puudus alus Yi vaide rahuldamiseks ja Kesklinna vanema 22.09.2004 korralduse kehtetuks tunnistamiseks.

1. Kesklinna vanema 22.09.2004 korraldus on antud faktiliselt lähtudes Määruse nr 73 pst 29, mille kohaselt, kui linnaosa vanem nõustub komisjoni otsusega, annab ta sellest tulenevalt korralduse lepingu sõlmimiseks komisjoni poolt parimaks tunnistatud pakkumise teinud isikuga või korralduse läbirääkimistega pakkumise nurjunuks tunnistamise kohta. Tallinna linnale kuuluva ehitise pinna läbirääkimistega pakkumise ettevalmistamise ja läbiviimise TKLV komisjon oli 07.09.2004 protokolliliselt otsustanud kutsuda läbirääkimistele just Xi ja teavitada viimast läbirääkimiste toimumise ajast /tl 119/. Kohus peab vajalikuks märkida, et Kesklinna vanem on oma korralduses viidanud volikogu 27.05.2004 määrusele nr 16 ekslikult, kuna selle määrusega tehti üksnes muudatusi volikogu 12.12.2002 määrusega nr 73 kinnitatud „Tallinna linnale kuuluva ehitise reklaamialaseks tegevuseks kasutusse andmise korras“ ja kehtestati selle uus redaktsioon (jõustus 03.06.2004), mitte aga uus kord. Määruse nr 73 p-st 3 tuleneb, et käesoleva korraga reguleerimata küsimustes lähtutakse Tallinna Linnavolikogu poolt kehtestatud linnavara kasutusse andmise korrast, st Määrusest nr
2. Üksnes viimatinimetatud õigusaktis (p 45) on sätestatud (enam)pakkumise nurjunuks tunnistamise alused: enampakkumise läbiviimisel rikuti oluliselt enampakkumise protseduuri; vähemalt ühel suulisel enampakkumisel pakkumisi teinud osalejal ei olnud õigust enampakkumisel osaleda; kirjaliku enampakkumise võitjal ei olnud õigust enampakkumisel osaleda; komisjon on lugenud pakkumise nurjunuks punktis 30, 35, 36, 40 või 54 sätestatud alustel (sh kui enampakkumisele ei ilmunud ühtegi osalejat või kui kõigil osaleda soovijail ei lubata pakkumisel osaleda; kui osalejad ei täida enampakkumise läbiviija korraldusi jms). Eelnevast tuleneb, et Kesklinna vanem oleks saanud läbirääkimistega pakkumise tunnistada nurjunuks vaid Määruse nr 34 p-s 45 toodud asjaolude olemasolul. Yi vaidest ja kaevatud TLV korraldusest nähtuvalt oli enampakkumise läbiviimisel ilmselt oluliselt rikutud pakkumise protseduurireegleid, mistõttu vastustaja ja kolmanda isiku arvates oleks Kesklinna vanem pidanud tunnistama läbirääkimistega pakkumise nurjunuks, mitte aga andma korraldust lepingu sõlmimiseks. Viimatinimetatud väitega seoses peab kohus vajalikuks märkida järgmist. Kuna Määrus nr 73 ei käsitle võimalikke proteste pakkumise läbiviimise osas, siis tuleb taas lähtuda Määrusest nr
3. Selle määruse p 43 kohaselt viie tööpäeva jooksul suulise enampakkumise toimumisest või kirjaliku enampakkumise pakkumiste avamisest on enampakkumisel osalenutel õigus esitada komisjonile proteste pakkumise läbiviimise kohta. Komisjon vormistab iga laekunud protesti suhtes kirjalikult oma seisukoha. Vastavalt sama määruse p-le 44 pakkumise korraldaja kontrollib kõigi enampakkumist puudutavate dokumentide alusel enampakkumise protseduuri järgimist ja enampakkumisel osalenud isikute õigust enampakkumisel osaleda ning teeb viie tööpäeva jooksul protestide esitamise tähtaja möödumisest motiveeritud haldusaktiga punktis 45 või 46 sätestatud otsuse. Antud juhtumil avati läbirääkimistega pakkumisele laekunud pakkumised 06.09.2004 /tl 113-115/. Komisjoni protokollist nähtuvalt asus komisjon seisukohale, et Yi pakkumise puhul IV kategoorias ei vasta ükski pakutud lahendus pakkumise lisatingimustele. Samas komisjon otsustas esitada mõlema osaleja pakkumistes esitatud Valli tn paekiviseinale paigutatavate kultuurireklaami kandjate eskiislahendused Tallinna Kultuuriväärtuste Ametile arvamuse saamiseks. Yei esitanud ülalmärgitud 5 päeva jooksul pakkumiste avamisest komisjonile protesti pakkumise läbiviimise kohta, kuigi selleks ajaks oli talle teada nii korralduskomisjoni väidetavad seadusrikkumised pakkumise 5 läbiviimisel ja Yi väidetavalt alusetu kõrvaldamine läbirääkimistelt. Kui üldreeglina saab menetlustoiminguid vaidlustada koos nende tulemusel antud haldusakti vaidlustamisega, siis teatud juhtudel on õigusaktides sätestatud eraldi võimalus vaidlustada menetluse teatud etappe. See on iseloomulik just pakkumismenetlusele. Siinkohal, andmata hetkel hinnangut RHS kohaldatavusele käesolevas asjas, juhib kohus tähelepanu siiski RHS
4. peatükist tulenevale kindlale põhimõttele, et pakkumismenetluse eri etappides on osalejatel võimalus mitmeid otsuseid vaidlustada ning menetlus ei lähe enne edasi, kui vaidlustus on lahendatud. Seega, kui vaidlustust ühe või teise otsuse peale (RHS § 62 lg 1) õigeaegselt ei esitatud, siis ei saa vastavaid argumente enam esitada järgmises etapis, kui on võetud vastu juba järgmine otsus. Seda põhimõtet järgib tegelikult ka Määrus nr 34, andes pakkumismenetluses osalejatele võimaluse esitada protesti enne, kui linnaosa vanem võtab vastu ühe- või teistsuguse otsuse. Eelkõige menetlusosalise protest saab olla aluseks protseduurireeglite rikkumise avastamisel ja pakkumise nurjunuks tunnistamisel. TKLV teatas Yile 08.09.2004 kirjaga, et tema pakkumine ei vastanud pakkumise lisatingimustele ja osutus seega nõuetele mittevastavaks. Samas teatati Yile viitega õigusnormile, et teda läbirääkimistele ei lubata /tl 112/. Yesitas 09.09.2004 vaide TKLV-le läbirääkimistele mittelubamise peale, mitte aga protesti komisjonile, nagu näeb ette ülalviidatud kord. Sealjuures oli vaie esitatud üksnes motiivil, et Yi pakkumine vastas tegelikult tingimustele /tl 182-183/. TKLV tagastas 15.09.2004 vaide põhjendatult /tl 184/, mida Yei ole teadaolevalt vaidlustanud. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et Yei saanud oma 04.10.2004 vaides TLV-le enam tõstatada probleemi enne pakkumiste avamist korralduskomisjoni tehtud toimingute õigusvastasusest ning TLV puudus alus tugineda oma korralduse väljaandmisel varasemate menetlusprotseduuride väidetavale rikkumisele.
5. Kui vaadelda Yi vaides toodud argumente ja kaevatud korralduse motiveerivat osa, siis nähtub, et TLV ei ole oma 17.11.2004 korralduses analüüsinud Yi kõiki väiteid, ta on keskendunud just ja ainult korralduskomisjoni toimingute õigusvastasusele enne pakkumiste avamist. Rahuldades Yi vaide osaliselt ning tunnistades kehtetuks linnaosa vanema korralduse, ei ole korralduse resolutsioonis võetud seisukohta Yi muude nõuete osas. Sealjuures ei kajastu nende nõuetele hinnangu andmine ka korralduse motiveerivas osas. Muude nõuete osas seisukoha võtmata jätmine ei riku otseselt küll kaebaja Xi õigusi (võib rikkuda Yi õigusi), kuid kinnitab täiendavalt TLV poolt vaide läbivaatamisel tehtud õiguserikkumisi. TLV on tuginenud Kesklinna vanema 22.09.2004 korralduse kehtetuks tunnistamisel kahele põhilisele asjaolule: TKLV poolt RHS § 25 ja

§ 36rikkumine.

Kohus on seisukohal, et väidetav

§ 36

rikkumine on ilmselgelt nn otsitud põhjus Kesklinna vanema korralduse tühistamiseks. Väidetavalt ei olnud pakkujatele üheselt selge ja arusaadav, missugustest linnavalitsuse poolt kehtestatud linna õigusaktidest tuleb lähtuda läbirääkimistega pakkumisel osalemiseks ning TKLV ei täitnud ammendavalt oma selgitamiskohustust.

§ 36

lg 1 kohaselt haldusorgan selgitab menetlusosalisele või taotluse esitamist kaaluvale isikule nende soovil millised õigused ja kohustused on menetlusosalisel haldusmenetluses; millise tähtaja jooksul haldusmenetlus eeldatavasti läbi viiakse ja millised on võimalused haldusmenetluse kiirendamiseks; millised taotlused, tõendid ja muud dokumendid tuleb haldusmenetluses esitada; milliseid menetlustoiminguid peavad menetlusosalised sooritama. Antud juhul on Yesitanud 13.08.2004 TKLV-le teabenõude, milles ta palus selgitusi väljakuulutatud konkursi mitmete tingimuste kohta /tl 146-148/. Selle tulemusena täpsustati pakkumise tingimusi ning 21.08.2004 avaldati vastav teade ajalehes Postimees koos tähtaja pikendamisega /tl 149, 16/. Kohtule teadaolevalt ei ole muid selgitamisnõudeid esitatud. Ajalehes Postimees nii 06.08.2004 kui ka 21.08.2004 avaldatud teadetes, samuti eelviidatud 24.08.2004 TKLV meilis Yile on selgitatud, kus ja millal saab vajadusel nimetatud pakkumise tingimusi puudutavat informatsiooni. Mõlemad 6 pakkumismenetluse teated sisaldavad tingimust “paigutada pinnale vaid sellised välireklaamkandjad, mis vastavad linnavalitsuse kehtestatud välireklaamkandjate paigutuse ja kujunduse põhimõtetele”, mis tuleneb sõna-sõnalt Määruse nr 73 p-st 14.1. Olukorras, kus Tallinnas reguleerib välireklaamkandjate paigutuse ja kujunduse põhimõtteid ainult üks õigusakt (TLV 23.12.2002 määrus nr 137 “Välireklaamkandjate paigutuse ja kujunduse põhimõtete kehtestamine”) ja läbirääkimistega pakkumisel osalejad olid samas valdkonnas pikaajalised tegutsejad, ei saanud osalejatele jääda arusaamatuks, millest tuli juhinduda. Neil asjaoludel on TKLV tegevus olnud kooskõlas ka

§ 36

lg 2 nõuetega ning TLV korralduses esitatud väide, et TKLV ei täitnud „ammendavalt“ oma selgitamiskohustust, on arusaamatu ja paljasõnaline. Kohus nõustub kaebajaga selles, et nimetatud motiivil Kesklinna vanema korralduse kehtetuks tunnistamiseks puudus igasugune alus. Mis puutub TKLV poolt RHS § 25 väidetavasse rikkumisse, siis selles osas on kohus seisukohal, et TLV-l ei olnud omaalgatuslikult, ilma et menetlusosalised ise oleksid tõstatanud probleemi tingimuste muutmisest ja tähtaja pikendamisest, ega üldse alust analoogia kohaldamiseks.

§ 3

lg 2 kohaselt haldustoiming peab olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes.

§ 5

lg 2 nõuab, et haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele.

§ 33

lg 5 annab haldusorganile õiguse enda määratud menetlustähtaegu oma algatusel pikendada. Antud juhul oli menetluse eesmärgiks läbirääkimistega pakkumise korras anda linnavara kasutusse välireklaamialaseks tegevuseks. Kohus jagab kaebaja seisukohta, et nimetatud eesmärk oli kõige paremini, kiiremini ja lihtsamalt saavutatav tingimuste täpsustamisega ja sellest tulenevalt tähtaja pikendamisega. Määrustes nr 34 ja 73 reguleerimata küsimustes pidi pakkumismenetluse korraldaja kui haldusorgan lähtuma haldusmenetluse üldistest põhimõtetest ja sätetest, mitte aga spetsiifilisest, vastupidise suunitlusega menetlust reguleeriva RHS konkreetsest sättest. Liiatigi on RHS § 25 mõte eelkõige kaitsta pakkumises osalejaid võrdsetel alustel liiga hiliste muudatuste eest pakkumise kutse dokumentides, mis ei võimalda tähtaegselt oma pakkumist nõuetele vastavaks muuta. Selleks näeb nimetatud säte ette võimaluse vaide või kaebuse esitamise korral pakkumiste esitamise tähtaega pikendada. Antud juhtumil koheldi kõiki võrdselt, osalejad ei protesteerinud ei tingimuste muutmise, selle tegemise aja ega pakkumiste esitamise tähtaja pikendamise peale. Et TKLV muutis tingimusi, pikendas ta kohe pakkumiste esitamise tähtaega mõistliku ja piisava aja võrra. Seega ei olnud TLV-l mingit alust otsida tuge Kesklinna vanema korralduse kehtetuks tunnistamiseks RHS-st. Tingimuste muutmine ja tähtaja pikendamine ei olnud neil põhjustel protseduurireeglite oluline rikkumine, mis võiks olla aluseks pakkumise nurjunuks tunnistamisele Määruse nr 34 p 45.1 alusel. Just pakkumise nurjunuks tunnistamine nn otsitud põhjustel on haldusorgani mitteeesmärgipärane ja ebeefektiivne tegevus, mis põhjustab osalejatele liigseid ebameeldivusi ja kulutusi. Lisaks eeltoodule leiab kohus, et Kesklinna vanema korraldus nr 821 tunnistati kehtetuks Xi kahjuks olukorras, kus kaebaja ja pakkumise korraldaja vahel käisid juba läbirääkimised üürilepingu sõlmimiseks /tl 120-126, 10/, kuid kaevatud korralduses ei ole TLV sõnagagi puudutanud kaebaja õigusi, usalduse kaitset jms. Kokkuvõtteks on kohus seisukohal, et TLV on kaevatud korralduse vastuvõtmisel oluliselt rikkunud menetlusnorme, mis on viinud sisuliselt ja lõppjäreldustes vale otsuse tegemisele. Seega tuleb vaidlustatud TLV 17. novembri 2004 korraldus nr 2350-k tühistada. 6. Lõpuks kohtukuludest. Vastavalt HKMS § 93 lg-le 1 poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. Sama paragrahvi lg 7 järgi kohtukulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmisel kohtukulusid välja ei mõisteta. HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud. Antud juhul teeb kohus 7 otsuse kaebuse esitaja Xi kasuks. Kaebuses esitatud nõude (p 3) ja õigusabikulude nimekirja järgi taotleb kaebaja TLV-lt üksnes õigusabikulude väljamõistmist summas 56 343.- krooni /tl 188-189/. Kulude sisu, nende suuruse ja kandmise tõenditena on kohtule esitatud OÜ Advokaadibüroo Kaido Uduste arved Xile /tl 190-195/ ja väljavõtted summade laekumisest advokaadibüroo arvele /tl 194-199/. TLV esindaja pidas kaebaja kohtukulusid mõistlikuks /tl 206/. Neil asjaoludel, arvestades K. uduste antud suulisi selgitusi /tl 205-206/ on kohus seisukohal, et Xi õigusabikulud on käesoleva asja mahukust ja keerukust arvestades mõistlikud, nende kandmine tõendatud ja kuuluvad seetõttu täies ulatuses vastustajalt väljamõistmisele. Hurma Kiviloo Kohtunik 8