Obsah (11)

§ 84§ 85§ 134§ 37§ 135§ 118§ 169§ 128§ 108§ 124§ 131

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Haldusasi nr 3-1256/04 11.02.2005.a.Tallinnas Tallinna Halduskohtu kohtunik Karin Kalmiste arutas avalikul kohtuistungil M.M. kaebust Tallinna Vangla 24.12.2003.a. käs

§ 84

p 3) toimepanemise eest määrati

§ 85lg 1 p 5 alusel distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine.

Kaebuse esitaja haiguse tõttu jõustati käskkiri nr 2350-p käskkirjaga nr 280-p 17.02.2004.a. (käskkirjal märgitud ekslikult 2003.a.), s.o päeval, mil M.M.le määrati karistus ja tutvustati käskkirja allkirja vastu. Kaebaja seisukohad ja taotlus Kaebaja peab enda teenistusest vabastamist ebaseaduslikuks ja palub: 1) tühistada Tallinna Vangla direktori 24.12.2003 käskkiri nr 2350-p ja 17.02.2004 käskkiri nr 280-p; 2) välja mõista hüvitus 6 kuu ametipalga ulatuses ebaseadusliku teenistusest vabastamise eest, s.o 28080.- krooni 3) välja mõista hüvitus seoses tööraamatu mitteväljastamisega alates 18.02.2004-11.07.04.a., s.o 111 tööpäeva eest kokku 17316 krooni 4) tasuda teenistusest sunnitult puudutud aja eest 21 600.-krooni. 1)Esialgselt oli kaebuse esitaja esitanud nõuded, milles taotles kasutamata puhkuse hüvitust; puuduva ametniku ülesannete täitmise tasu; väljateenitud aastate lisatasu maksmist; tööraamatu väljastamise kohustamist (tlk 35). Viimase nõude ta esitas 01.06.04.a., kuid loobus, kuna tööraamat väljastati. Kohus oli peale kaebuse saabumist andnud kaebuse esitajale aega nõute formuleerimiseks (tlk 21). Kaebuse esitaja loobus 01.06.04.a. saamata jäänud puhkuse kompensatsiooni nõudest (tlk 35); tööraamatu väljastamise nõudest 14.12.2004.a. (tlk 126); puuduva ametniku tööülesannete täitmise eest palga nõudest 13.12.2004 (tlk 120); väljateenitud aastate lisatasu nõudest 13.12.2004.a. ( tlk 120). Kohus on määrustega loobutud nõuete osas menetluse lõpetanud. M.M. jäi kokkuvõttes ülalmärgitud 4 nõude juurde. 2)Kaebaja selgitustel 30.09.1998 vabastati ta politsei teenistusest ebapiisava riigikeele oskuse 1 ja Eesti Vabariigi kodakondsuse puudumise tõttu. 25.01.1999 võeti kaebaja teenistusse Tallinna Vanglasse. Teenistusse asudes esitas kaebaja Tallinna Vangla personaliosakonda tööraamatu. Ta oli esitanud ka välismaalase passi nr V0270407, mis oli välja antud KMA Harjumaa osakonna Mäekalda büroo poolt kehtivusega 04.02.2000-04.02.2005, millesse oli kantud Eesti alaline elamisluba. Ta kinnitab, et on Ukraina kodakondsuses ja Ukraina kodakondsust tõendav pass kehtib 14.06.2000 kuni 14.06.2010.a. Ajavahemikel 16.09.-10.10.2003, 14.11.-12.12.2003 ja 16.12.2003-18.02.2004 viibis kaebaja haiguslehel. Kaebajale oli puhkus määratud ajavahemikul 12.09.-22.10.2003. Käskkirjade tühistamise nõuet põhjendab kaebaja sellega, et tema ei ole toime pannud vääritut tegu

§ 84p 3 mõttes.

Kaebaja leiab, et 24.12.2003 käskkirjast nr 2350-p ei nähtu, milline on tema konkreetne süüline käitumine. Ta ei ole tahtlikult varjanud oma kodakondsust. Ukraina kodakondsuse võttis vabatahtlikult ja ei ole kunagi oma valikut varjanud. Kodakondsuse saamisest rääkis M.M. oma vahetule ülemusele kolmanda vangistusosakonna juhataja R.Smidt´ile ja vangistusosakonna peaspetsialistile I. N.. Kaebaja ei teavitanud personaliosakonda kodakondsuse saamisest, kuna ei olnud teadlik sellisest kohustusest, mis tulenes Justiitsministri 17.07.2001 käskkirjast nr 357 punktist 14. Ühegi õigusaktiga ei ole temale pandud kohustust teavitada personaliosakonda või juhtkonda kodakondsuse võtmisest ja puudub kohustus esitada pass juhtkonnale. Palub arvestada I. N. ja N.F. ütlustega selles, et märgitud isikutele ta teatas oma kodakondsusest. Vangla korralduslikus töös vaikiti maha seaduse rikkumised ja selle tõttu leiab, et teda ei oleks tahetud kodakondsuse tõttu vabastada; kui oleks soovitud, siis oleks seda tehtud varasemalt. Teenistusest vabastamisel eksiti TDVS § 6 lg 1 märgitud õigusnormi vastu. Süüteo teadasaamisest tuleb karistus määrata 1 kuu jooksul. Kuigi kaebaja ei nõustu, et ta üldse pani toime süüteo, leiab ta, et käskkirjade alusel arvestades süüteost teadasaamise aega, on karistuse määramise ühekuuline tähtaeg ületatud. Karistust ei oleks saanud määrata 17.02.2004.a., mil kaebaja tutvus allkirja vastu karistuse määramise käskkirjaga. 3)

§ 134

lg 1 kohaselt oleks Tallinna Vangla pidanud andma teenistusest vabastamise päeval M.M.le kätte tema tööraamatu, mida aga ei tehtud. Järelepärimisest Tallinna Vanglale nähtub, et tööraamat on kaebajale väljastatud allkirja vastu juba 16.01.2001 väljateenitud aastate pensioni ümberarvestamiseks vajaliku asjaajamise toimetamiseks ning kaebaja ei ole tööraamatut personaliosakonnale tagastanud. Kaebaja selgitab, et tegelikult on ta tagastanud tööraamatu peale selle väljavõtmist. 11.07.2004 saadeti M.M.le tööraamat tähitud postiga ja ta fikseeris selle fakti postitöötaja T. P. juuresolekul. Palub arvestada T.P. ütlustega, koostatud teatega 07.12.04.a. (tlk 109). Tunnistaja ütlustega ja fikseeritud kirjalike selgitustega ning postiümbrikuga on tõendatud, et ta sai tööraamatu posti teel alles 11.07.2004.a. tähtkirjaga; saatjaks oli O.Kostjanaja. Samuti leiab, et tunnistaja N. F. ütlustega, kes nägi, et ta sisenes 2002 aastal kaadriosakonda tööraamatuga ja osakonnast väljus ilma tööraamatuta, on tõendatud tööraamatu tagastamine ja asumine personaliosakonnas, mitte tema käes. 4) Vastavalt 24.12.2003 käskkirja nr 2350-p punktile 2 loetakse distsiplinaarkaristus määratuks peale teenistussuhte peatumise lõppemist. 31.12.2003 käskkirjaga nr 2366-p teenistussuhe peatati ajutise töövõimetuse ajaks. Kaebaja asus teenistusse 19.01.2004. Käskkiri nr 2350-p jõustus, kuid teenistussuhe jätkus kuni 18.02.2004. Kaebaja leiab, et 17.02.2004 käskkirjaga nr 280-p ta vabastati teistkordselt teenistusest alates 18.02.2004. Ajavahemikus 19.01.2004 kuni 18.02.2004 M.M.le palka ei makstud. Märgitu tõttu leiab, et temale tuleb tasuda teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu 21 600.-krooni. M.M. esindaja põhistas nõude õigusliku viitega

§ 37lg 1.

2 5) Teenistusse ennistamist ei soovi, töötab juba uues töökohas alates 27.07.04.a. ja esitas sinna kanneteta tööraamatu, hetkel on tööraamat tema käes. Vastustaja seisukohad Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata taotluse p 3 ja p 4 osas. Kui kohus leiab, et karistuse määramisel ületati TDVS § 6 lg 1 sätestatud tähtaega, ei ole õigustatud kaebuse esitaja nõue välja mõista hüvitusena

§ 135lg 2 tulenevalt kuue kuu ametipalk lähtudes palgast 4680 krooni kuus.

Palgaastme järgi on isiku palgamääraks 1 palgaastme järgi 3600.krooni kuus. Hüvituse määramisel tuleb aluseks võtta 3600.-krooni. Ehkki distsiplinaarmenetluse läbiviimine oli kaebuse esitaja haigestumiste ja seletuste andmisest keeldumise tõttu raskendatud, ei ole lõppkokkuvõttes rikutud menetlusnorme, mis annaksid alust väita, et vastustajal jäi midagi arvesse võtmata või tähelepanuta. M.M. oli vabastatud teenistusest Tallinna Vangla direktori käskkirjaga nr 2350-p alates 24.12.2003. Kuna M.M. haigestus, siis peatati teenistussuhe tema ajutise töövõimetuse ajaks 31.12.2003 käskkirjaga nr 2366-p. Seoses M.M. teenistusse asumisega peale haigestumist ja aluseks võttes 24.12.2003 käskkirjaga nr 2350-p tutvustamist 17.02.2004, on M.M.le karistus määratud tähtaegselt ja tema teenistusest vabastamine alates 18.02.2004..a. ei riku kaebaja õigusi. Vastustaja leiab, et M.M. nõue tühistada Tallinna Vangla direktori käskkirjad 24.12.2003 nr 2350-p ja 17.02.2004 nr 280-p on sisus alusetud. M.M. on vabastatud

§ 118lg 1 ja lg 2 sätestatu alusel – vääritu teo toimepanemise eest.

Vääritu teo (

§ 84

p 3) eest võib ametniku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust. Vääritu tegu seisneb Ukraina kodakondsuse saamisest teavitamata jätmises, s.o isik ei teatanud pikka aega, et ta on teise riigi kodakondsuses ja varjas seda fakti juhtkonna eest. Tööle tulles esitas M.M. välismaalase passi nrxxxxxx kehtivusega 26.11.1996-05.04.

1. Uue välismaalase passi nr xxxxxxxx kehtivusega 04.02.2000-04.02.2005 esitas kaebuse esitaja
2. aasta veebruaris. Ukraina kodaniku passi nr xxxxxxxx sai kaebuse esitaja 14.06.2000, mis kehtib kuni 14.06.2010 ja seda personaliosakonnale esitatud ei ole. Kaebuse esitaja varjas juhtkonna ees, et tal on teise riigi kodakondsus. Kontrollimisel Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kaudu selgus, et M.M. on Ukraina kodanik. Pass on välja antud Ukraina Saatkonnast Tallinnas ja see kehtib 14.06.2000 kuni 14.06.
3. M.M.le väljastatud välismaalase pass nr V0270407 on kehtetu alates 28.06.
4. Ukraina kodakondsuse saamisest M.M. vangla personalijuhile ei teatanud, ehkki ta tutvus isikukaardiga ja personaliosakonnas asuvate dokumentidega. Justiitsministri 17.07.2001 käskkiri nr 357 p 14 kohustab vanglateenistujat viie tööpäeva jooksul teatama personalijuhile perekonnaseisu, elukoha või teiste andmete muutustest. 14.09.2001 tutvus M.M. allkirja vastu oma isikukaardiga personaliteenistuses. Kaardile on kantud M.M. välismaalase passi nr V0270407 andmed. Isikukaardiga tutvumisel oleks M.M. pidanud teatama personalijuhile kehtetu passi andmete kohta. Vastustaja leiab, et M.M. on oma kodakondsuse muutmist pikka aega püüdnud tahtlikult varjata. Vastavalt

§ 169

(välismaalaste teenistussuhte lõppemine) lg 3 punktis 1 lubatakse vanglates kuni 01.01.2004 nooremametnikena ning I ja II klassi valvuritena töötada ainult nendel välismaalastel, kellel on kehtiv elamisluba ja kes ei ole mõne muu riigi 3 kodakondsuses. Seetõttu oleks M.M. Ukraina kodakondsuse ilmsikstulekul olnud sunnitud vanglateenistusest lahkuma ja ta oli huvitatud kodakondsuse fakti varjamisest, et vältida teenistusest vabastamist. Ukraina kodakondsuse saamisest mitteteatamist õigustas M.M. sellega, et ükski seadus ei kohusta teda vangla juhtkonda teavitama teise riigi kodakondsuse saamisest. Seetõttu olukorras, kus teise riigi kodakondsuse mitteomamine on teenistuses olemise tingimuseks, ei saa seda selgitust lugeda põhjendatuks. Ukraina kodakondsuse omamisest tööandjale teatamata jätmisega õnnestus M.M.l alates 2000 aasta suvest vältida teenistusest vabastamist

§ 128

lg 1 alusel (teenistusest vabastamine kodakondsuse muutmise tõttu) ja töötas alates 14.06.2000 vanglaametnikuna ilma seadusliku aluseta. Tallinna Vangla sai M.M. kodakondsuse muutmise asjaoludest teada järelvalveosakonna peasspetsialisti Kristo Konksu 01.12.2003 kirjutatud ettekandest. Sellest nähtub, et M.M. kasutas piiriületustel 14.09.2003 Eestist lahkumisel ja 18.10.2003 Eestisse sisenemisel Ukraina kodaniku passi. Ukraina kodakondsuse saamisest tööandjale teatamata jätmisega pani M.M. toime

§ 84punktis 3 sätestatud distsiplinaarsüüteo – vääritu teo.

Vääritu tegu avastati seoses sellega, et perearst väljastas M.M.le 21.10.2003 töövõimetuslehe nr

1. Töövabastuse periood oli antud alates 16.09 kuni 10.10.
2. Samal ajal kasutas M.M. iga-aastast puhkust väljaspool Eestit. Eestist lahkus ta 14.09.2003 ning saabus 18.10.
3. Perearsti vastuvõtul viibis M.M. 12.09.2003, siis talle haiguslehte ei vormistatud. Seega vormistati haigusleht telefoni teel edastatud kaebuste alusel. M.M. esitas töövõimetuslehe 05.11.
4. Töövõimetuslehe hilinemisega esitamist põhjendas M.M. tööandjale sellega, et esialgu ta ei kavatsenud töövõimetuslehte üldse esitada, sest haiguspäevad langesid iga-aastase puhkuse ajale (puhkus 12.
5. – 22.10.03). Vastustaja leidis, et töövõimetusleht on välja antud ebaõigesti ning seetõttu ei saa see olla aluseks puhkuse pikenemisele, muul ajal puhkuse andmiseks ega ka puhkusekompensatsiooni maksmiseks, mida M.M. nõudis. Puhkusekompensatsiooni maksti nelja päeva eest, millele M.M.l oli õigus (12-15.09 kaasa arvatud). Tööraamat on asunud kaebaja käes alates selle väljavõtmisest allkirja vastu 16.01.01.a. ja lisaks M.M. poolt antud allkirjastatud vastavale kandele (tlk 29) kinnitab seda fakti Tallinna Vangla asjaajamise üleandmise- vastuvõtmise akt, mis on kinnitatud Tallinna Vangla direktori poolt 18.08.2003.a. (tlk 133-138). Üldosakonna personali peaspetsialist O.Kostjanaja andis üle üldosakonna juhatajale P.Kroonile toimikud, pitsatid, templid, dokumendid ja loendis lk 2 kandega 2-19 on tõendatud tööraamatute üleandmine. Aktiga fikseeriti, et tööraamatuid on 577 (isiklikes toimikutes) ja puuduvad T.Malva, M.M. ja V.Tsernjatini tööraamatud. Märgitud on, et direktor T.Malva tööraamat asub Justiitsministeeriumis; V.M.M. ja V.Tsernjatini tööraamatud ametnike käes. O.Kostjanaja kinnitab, et M.M. ei ole temalt tööraamatut nõudnud ja kui kaebaja teda ka otsis ja temaga vestles, siis tööraamatu kande tegemist või raamatu väljastamist ei ole kaebaja kordagi nõudnud. Kuna kaebaja teenistusest eemalejäämine, tema suhtes algatatud distsiplinaarmenetlused kulgesid skandaalselt, siis ei olnudki võimalik isikuga vestelda ja kaebaja lubas kõik probleemid esitada direktorile või distsiplinaarmenetluse läbiviijale. Kaebaja ei ilmunud personaliosakonda, ta ei esitanud nõudeid juhtkonnale, mistõttu jääb arusaamatuks kaebaja väide, et temale ei väljastatud tööraamatut. M.M. probleemide lahendamine ei sõltunud O.Kostjanaja töölolekust; väidetavalt ei saanud M.M. oma nõudeid esitada O.Kostjanajale, kuna isik puudus töölt. Kui O.Kostjanajat teenistuskohal ei viibinud, tuli nõuded esitada juhtkonnale või muule personalitöötajale. Kaebaja ei ole esitanud nõuet tööraamatu osas ja kuna ta on jurist ning 4 oskab oma asju ajada, jääb põhjendamatuks väide, et ta ei saanud esitada tööraamatu väljastamise nõuet. Sellist nõuet ei olnud kaebaja esitanud ka kohtukaebuses ja selgesõnalise nõude esitas alles siis, kui kohus küsis kaebajalt, kas tal on nõue tööraamat väljastada, kui kaebaja väidab, et tööraamatu väljastamisega viivitati. O.Kostjanaja täpsustas, et M.M.ga oli juttu tööraamatust, kuid ta näitas allkirja toimikus, mis kinnitas tema sõnu, et tööraamat peab olema M.M. käes. Peale seda ei ole kaebuse esitaja pöördunud juhtkonna poole nõudega väljastada tööraamat. E.Oisalu kinnitab, et kaebaja ei ole personaliosakonda pöördunud nõudega väljastada tööraamat; tööraamat oli kaebaja käes ja teenistusest vabastamise kannet ei ole keegi saanud teha kaebajast tulenevatel põhjustel. Vangla ei ole posti teel kaebajale tööraamatut saatnud. Kõik vangla saadetud kirjad kantakse zurnaali ja kohtule on esitatud vaidlusaluse perioodi kohta andmed, kellele ja missugused dokumendid/kirjad on vangla postitanud ( tlk 140-161). Vangla tähtkirjad / kirjad kannavad vangla templit. Puudub võimalus väljastada tööraamat, kui see on isiku enda käes. O.Kostjanaja kinnitab, et tema ei ole saatnud M.M.le tööraamatut, ümbrikul ei ole tema käekiri, tööraamatu puudumisest ei saanudki ta seda väljastada . Kaebaja väitis, et saadetis on temalt eeldusel, et tema elab Sikupilli postkontori juures. Tegelikult ei ela ta selle postkontori juures, vastupidiselt on tema elukoha lähedal postkontor, kus M.M. sai väidetavalt tähitud kirja tööraamatuga. M.M. võis selle ise postitada ja selleks, et õigustada või tagada oma nõuet tööraamatu väljastamise viivituse motiivil. O.Kostjanaja selgitas täiendavalt, et ta otsis ülesse postitöötaja, kes kaebaja väidetel oli postkontoris avanud ümbriku, milles olevat olnud tööraamat ja saadetud tema poolt või nimel. Kohtus tunnistusi andnud postitöötaja Tatjana Paholkova ütlustest ( tema kirjalik seletus on tlk 109) ei saa järeldada, et töötaja veendus või saab väita, et tööraamat on saadetud vanglast või tema poolt. Kaebuse esitaja nõue tasuda teenistusest sunnitult puudutud aja eest on alusetu. M.M. ei ilmunud teenistusse, ta ei teatanud, millal on tema haigusleht lõppenud. Kuna mitu vabastatud töötajat tekitasid konfliktseid olukordi, käituti allumatult, siis sellises olukorras üheaegselt mitme konfliktse töötajaga teenistussuhte lõpetamisel tehti vigu, kuid M.M. tööle ilmumine ei ole olnud takistatud. Juhtkond ei ole andnud temale nõusolekut jääda peale haiguslehe lõppemist töölt eemale. 2004 a jaanuaris oleks pidanud M.M. tulema personaliosakonda, kuna tema haigusleht oli lõppenud; ükski pääsla valvetöötaja ei olnud pädev andma temale mingeid korraldusi ja M.M. ei saa väita, et ta jäi töölt eemale juhtkonna loal või korraldusel. Kaebaja ei ole töötanud peale haiguslehe lõppemist kuni 18.02.2004 ja teda ei saadud lülitada valvegraafikusse, kuna kaebaja teenistusse ei ilmunud. Kui isik ei ole tegelikult tööd teinud, siis ei ole tal õigus nõuda selle perioodi eest ka töötasu. Kohtu seisukohad ja otsus Kohus, kuulanud ära protsessiosaliste selgitused, kuulanud ära tunnistajate Nikolai Fedko, Ivan Nikolaenko, Tatjana Paholkova ütlused, uurinud toimiku materjale ning hinnanud esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Tühistamiskaebus 1) Vaidlustatud 24.12.2003 käskkirja nr 2350-p kohaselt tuvastati, et M.M. on Ukraina kodakondsuses ja ta varjas seda fakti juhtkonna eest. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest, mis kinnitati 16.
6. 03.a. vangla direktori poolt, nähtub, 5 et Tallinna Vangla juhtkonnale sai asjaolu, et M.M. on piiriületusel kasutanud Ukraina kodaniku passi, teatavaks järelvalveosakonna peaspetsialisti Kristo Konksu 01.12.2003 ettekandest. Seega selgus, et M.M. kasutas piiriületusel 14.09.03.a. EV-ist lahkumisel ja 18.10.2003.a. EV-i sisenemisel Ukraina kodaniku passi ( tlk 15). Vastustaja esindajad kinnitasid kohtuistungil, et juhtkond sai teada faktiliselt, et kaebuse esitaja kasutas Ukraina kodaniku passi 01.12.2003.a. K.Konksu ettekande alusel, kuid selleks, et otsustada, kas tegemist on süüteoga ja kas isik on ka tegelikult omandanud Ukraina kodakondsuse, selleks vajati täiendavaid andmeid ja püüti selgitada küsimust M.Morgunekolt seletuse saamisega. M.M. asjakohastest seletustest keeldus, ehkki oli tööl 13.12.0315.12.03.a. M.M. lubas esitada selgituse hiljem, kuid jäi uuesti haiguslehele 16.12.2003.a.18.01.2004.a. ja juhtkonnal puudus võimalus nõuda temalt kirjalikku selgitust. Ise ta seletuse andmiseks initsiatiivi ei näidanud. 16.12.2003 on vangla direktorile esitatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõte M.M. poolt töövõimetuslehe tööandjale hilinemisega esitamise põhjuste väljaselgitamiseks (tlk 14) ja millest alates loeb vastustaja distsiplinaarkäristuse määramise tähtaega. Kokkuvõttes märgitakse, et Tallinna Vangla juhtkonnale sai teatavaks M.M. Ukraina kodakondsus 01.12.03.a. Piiriületuse andmed kinnitasid, et kaebuse esitaja ületas riigipiiri Ukraina kodaniku passi alusel. Seega on esmalt vajalik lahendada küsimus, millisest ajast sai vastustaja teada teenistuja süüteost. Kaebuse esitaja leidis, et süüteost ( kui kohus tuvastab kaebaja käitumises süüteo) sai vastustaja teada 01.12.2003.a. Märgitud ajast tuleb hakata lugema TDVS § 6 lg 1 distsiplinaarkaristuse määramise ühekuulist tähtaega. Kui vastustaja pidas vajalikuks läbi viia distsiplinaarjuurdluse, pidi ta ikkagi arvestama, et distsiplinaarkaristuse määramise ühekuuline tähtaeg arvutatakse üldkorras, s.o. TDVS § 6 lg 1 järgi. TDVS § 6 lg 1 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et vangla juhtkond oli M.M. Ukraina kodakondsusest teada saanud 01.12.2003.a., kuid andmed kinnitasid üksnes fakti, et kaebuse esitaja oli riigipiiri ületamisel esitanud Ukraina kodaniku passi. Kohus analüüsib kaebuse esitaja väite alusel, kuidas tuleks arvestada distsiplinaarkaristuse tähtaega, kui aluseks võtta kaebaja seisukoht ja tähtaja kulgemist tuleks lugeda alates 01.12.2003.a. Kaebuse esitaja samas ei märkinud täpsustavalt, miks ta leidis, et süüteo väljaselgitamiseks olid vastustajal olemas piisavad andmed M.M. Ukraina kodakondsuse kohta otsustamaks, kas tegemist on süülise käitumisega. Piirivalvelt saadud andmed ei kinnitanud üheselt, kas kaebaja üksnes kasutas passi või oli ka tegelikult omandanud teise riigi kodakondsuse. Välistatud ei olnud võimalus, et isik kasutas näiteks võltsitud passi ja tegemist on muu süüteoga. Piirivalveamet oli väljastanud Vangla direktori T.Malva nimele 10.11.2003.a. järelpärimisele vastuseks 26.11.2003.a. väljavõtted piiriületuse kohta ajavahemikul 01.09.2003.01.11.2003.a. ja väljavõttes (tlk 52) nähtub, et piiri ületas M.M., esitas Ukraina kodaniku passi, passi alusel määratleti kodakondsus. Distsiplinaarmenetluse käigus selgitati täiendavalt KMA-st saadud vastuse alusel, millal 6 M.M. teenistuskohale esitatud pass kaotas kehtivuse ja missugused taotlused ning millal kaebaja esitas Ukraina Saatkonnale Tallinnas. M.M. oli haiguslehel 01.12.03.a., seetõttu ei saanud temalt võtta täiendavat seletuskirja. Kui M.M. asus tööle 13.12.2003.a.- 15.12.2003.a., siis ta jättis seletuskirja esitamata ega soovinud minna ka vestlusele. Kaebuse esitaja selgitas kohtule, et tema sai aru, et küsitakse mitte tema kodakondsust puudutavaid andmeid, selle tõttu ta ei esitanud peale öist vahetust uut selgitust. Ta leidis, et ta oli varem oma väljaspool vabariiki viibimist ja haiguslehe küsimust selgitanud piisavalt. Kohus järeldab märgitust, et vastustaja on püüdnud kaebajaga kontakteeruda 15.12.2003.a., et selgitada teda huvitavad ja asja lahendamiseks vajalikud küsimused, kuid see ei õnnestunud kaebuse esitaja käitumise tõttu. Vaatamata märgitule kinnitas kaebaja, et ta ei ole varjanud Ukraina kodakondsuse olemasolu. Veel kinnitas kaebaja, et ta lubas selgitused anda hiljem, kuna peale öist vahetust oli väsinud, siis aga haigestus ja jäi haiguslehele. Kohus etteruttavalt märgib, et kaebuse esitaja väide, et temalt ei võetud selgitust, nii nagu seda nõuab TDVS § 7 lg 1, ei ole korrektne. Vastustaja oli teinud kaebuse esitajale ettepaneku anda selgitused ja kaebaja ei saa väita, et TDVS § 7 lg 1 nõue jäi täitmata. Tööandjal on selle sätte alusel õigus nõuda selgitus, kuid see ei ole kohustus; märgitut selgitab sama paragrahvi lg 3, mille kohaselt võib määrata karistuse seletust nõudmata, kui süütegu on tõendatud muude tõenditega. Kaebaja on ise ennatlikult järeldanud, et temalt sooviti mitteadekvaatseid andmeid; kuna kaebuse esitaja sisuliselt tõrjus võimaluse esitada temale küsimusi ja anda vastused küsimustele, siis ei saa ta nüüd tagantjärgi väita, et Vangla juhtkond ei soovinud asjakohast informatsiooni. Vastustajale oli jäänud selgusetuks haiguslehe episoodi uurides, kuidas ja missugustel asjaoludel toimus kaebaja piiriületus Ukraina kodaniku passiga ja kas kaebuse esitajal on Ukraina kodakondsus ning missugusest ajast. Enne kodakondsuse küsimuse arutamist oli uuritud, kas isik rikkus haiguslehe ajal ravireziimi ja miks ta esitas haiguslehe hilinemisega. Akt tlk 53 07.11.03.a. selgitab kohtule, et M.M. keeldus seletuste andmisest juba novembrikuus
7. TDVS § 7 lg 1 kohaselt on tööandjal õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta, kuid samas märgib lg 3, et distsiplinaarkaristuse võib määrata seletust nõudmata, kui süütegu on tõendatud muude tõenditega. Kohus märgib, et tingitult M.M. haiguslehe hilinemisega esitamisest ja pikaajaliselt mitmel korral haiguslehel viibimisest võis tekkida raskusi isikult selgituste saamisel, kuna üheaegselt oli vaja välja selgitada asjaolud haiguslehel viibimise ja selle esitamise asjaoludega ning samas selgus vajadus uurida tema kodakondsuse küsimust. Kohus on eelnevalt märkinud, et oma käitumisega sisuliselt M.M. jättis ennast ise adekvaatse kaitseta, kui ta leidis, et tema seletused oleksid muutnud menetluse käiku ja asjaolusid. Kui kaebuse esitaja oleks soovinud täiendavaid või kirjalikke selgitusi anda, siis takistused selleks puudusid. Kaebuse esitaja kinnitas ise, et osadele küsimustele ta andis koheselt vastused. Kaebuse esitaja soov oli seega vastata valikuliselt ja M.M. ei saa lõppkokkuvõttes väita, et tal puudus võimalus anda selgitusi ning vastustaja rikkus TDVS § 7 lg 1 normi. Asja sisulises küsimuses ei oleks muutunud midagi, kuna kaebaja ei vaidlusta Ukraina kodakondsusesse kuulumist. Täiendavalt oli menetluse käigus saadud vastus KMA-lt, milles täpsustati Ukraina passi väljastamise aega ja asjaolusid (tlk 50). Vastustaja leidis, et koheselt ei olnud selge, kas tegemist on süüteoga. Kohus leiab, et antud juhul tuleb nõustuda vastustajaga, et juhtkond, saanud teada M.M.l Ukraina passiga piiriületuse kaudu teise riigi kodakondsuse võimaliku olemasolu, ei saanud koheselt tuvastada kõiki neid asjaolusid, mis lõppastmes vaidlustatud haldusaktis on välja toodud ja võimaldasid vormistada motiveeritud haldusakti. Kaebuse esitaja on ka ise pidanud 7 oluliseks, et selgitada tuli nii süüteo objektiivne kui ka subjektiivne külg. TDVS § 6 lg 2 kohaselt, võib inventuuri, revisjoni, audiitorkontrolli jmt. tulemustega tõendatud süüteo eest distsiplinaarkaristuse määrata aasta jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates inventuuri, revisjoni, audiitorkontrolli jmt. tulemuste vormistamise päevast. Sama seaduse lõike 3 kohaselt ei arvata ühekuuse tähtaja hulka aega, mil tööleping oli töölepingu seaduse § 55 punktide 1-6, 9, 11 ja 12 alusel peatunud, välja arvatud puhkepäevade ja riiklike pühade aeg. Kohus nõustub kaebuse esitaja väitega, et distsiplinaarkaristuse määramise ühekuulist tähtaega ei saa arvutada TDVS § 6 lg 2 järgi, mis sätestab erandi distsiplinaarkaristuse määramise ühekuulise tähtaja arvutamiseks ja näeb ette, et inventuuri, revisjoni, audiitorkontrolli jmt. tulemustega tõendatud süüteo korral arvutatakse distsiplinaarkaristuse määramise ühekuulist tähtaega inventuuri, revisjoni, audiitorkontrolli vormistamise päevast. Riigikohtu tsiviilkolleegium märkis 05.03.2002 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-10-02, et TDVS § 6 lg-s 2 sätestatud tähtaegade kohaldamise eelduseks on töötaja süüteo teada saamine alles inventuuri, revisjoni, audiitorkontrolli jmt. tulemusena. Ülalviidatud kohtulahendist ja TDVS § 6 lg-st 2 järeldub, et osundatud lõikes nimetatud kontrollide loetelu ei ole ammendav ja sinna hulka võib kuuluda mis tahes kontroll, mille administratsioon on otsustanud läbi viia. Määravaks lõike 2 kohaldamisel on asjaolu, et rikkumine on tööandja eest varjatud ning seda on võimalik avastada spetsiaalse kontrolli käigus tagantjärele. Käesolevalt ei ole vastustaja siiski toetunud väitele, et karistuse ühekuulist tähtaega tuleks hakata lugema lg 2 alusel. Vastustaja leiab, et süüteona sai ta kvalifitseerida teatavaks saanud asjaolud 16.12.2003.a., kuna selleks ajaks olid kogutud ditsiplinaarmenetluse materjalid, mis võimaldasid tuvastada ja teha järelduse, missuguse rikkumisega on tegemist ja missugustel asjaoludel. Kui seni oli vastustaja teadlik, et kaebaja rikkus ravireziimi ja esitas haiguslehe hilinemisega, siis 16.12.2003.a. oli selgunud, et M.M. oli teadlikult ja tahtlikult varjanud Ukraina kodakondsuse olemasolu ja varjas seda jätkuvalt. Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vaheline erikogu leidis 19.12.2003 lahendis nr 3-2-1110-03, et TDVS kohaselt peatub distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg teenistussuhte peatumise ajal nii peatumise aja hulka kuuluvatel tööpäevadel kui ka puhkepäevadel ja riiklikel pühadel. Kuigi asja kohtulikul arutamisel vastustaja esindajad möönsid, et karistuse määramise tähtaeg võib olla ületatud, leiab kohus, et karistuse määramise tähtaeg ei ole ületatud. Kaebaja esindaja jäi seisukohale, et karistuse määramise ühekuuline tähtaeg on ületatud. J.Broi leidis, et süülisest rikkumisest sai vastustaja teada 01.12.2003.a. ja ta oleks pidanud määrama karistuse hiljemalt ühe kuu jooksul arvates märgitud päevast. Kuigi kohus oli selgitanud vajadust esitada kohtule arvutuskäik ja andis selleks täiendava aja, protsessiosalised seda ei teinud. Kohus leiab, et distsiplinaarkaristuse määramisel distsiplinaarkaristuse kohaldamiseks saab arvestada kuuajalise tähtaja kulgemist kaebaja väitest lähtudes järgmiselt. Kui lugeda, et karistuse määramise õigus tekkis 01.12.2003.a., siis karistus oleks tulnud määrata hiljemalt 01.01.04.a. M.M. viibis haiguslehel 01.01.03.a., kui süüteost sai teada juhtkond. Kaebaja oli haiguslehel 01.01.2003.a. – 12.12.03.a.; seejärel oli ta tööl 13.12.03; 14.12.2003.a.; 15.12.2003.a. Uuesti jäi ta haiguslehele 16.12.2003.a. –
8. 01.2004.a. 8 Haiguslehel viibimise ajal ei saanud kaebuse esitajale karistust määrata- TDVS § 6 lg 3 ja

§ 108p 3.

Ajutise töövõimetuse ajaks teenistussuhe peatub. Kuigi M.M. töötas 13.12.2003.a. – 15.12.2003.a. ei olnud karistuse määramise ühekuuline tähtaeg möödunud. TsÜS § 106 lg 2 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. Karistust 01. 12.03.a.- 01.01.04.a. ei määratud, kuna kaebuse esitaja oli jätkuvalt haiguslehel ja karistuse määramine haiguslehe ajal ei olnud võimalik. Karistust ei saanud määrata ka puhkepäevadel. M.M. oli haiguslehel 01.01.04- 18.01.04.a. Karistuse määramine oli võimalik alates 19.01.2004.a. Kohus leiab, et vastustaja sai määrata karistuse 17.02.2004.a. TDVS § 12 lg 1 kohaselt loetakse karistus määratuks päevast, mil töötaja andis allkirja karistuse määramise dokumendile. M.M. kinnitas, et andis allkirja karistuse määramise käskkirjale 17.02.2004.a. ja vaidlus märgitud küsimuses puudub. Seega on karistus määratud tähtaegselt. Kui töötaja haiguspäevade aeg ei võimalda määrata karistust, siis samamoodi ei ole võimalik määrata karistust ka puhkepäevadel ja riiklikel pühadel ja ühekuulise tähtaja kulgemise algus lükkub märgitud päevade võrra edasi. Vastustaja võttis aluseks, et karistus tuli määrata arvates 16.12.2003.a. ja karistust ei olnud võimalik määrata 1 kuu jooksul, s.o 16.01.2004.a. M.M. haiguslehel viibimise tõttu, siis pikenes distsiplinaarkaristuse määramise ühekuuline tähtaeg haiguspäevade, puhkepäevade ja riiklikuks pühaks arvatud päevade võrra ja vastustajal oli õigus määrata karistus 17.02.2004.a. TDS § 12 lg 1 kohaselt loetakse karistus määratuks päevast, mil töötaja andis allkirja karistuse määramise dokumendile. M.M. andis allkirja karistuse määramise käskkirjale 17.02.2004.a., seega on karistus määratud tähtaegselt. Kohus on juba märkinud, miks ta leiab, et süüteost teadasaamise ajaks tuleb lugeda 16.12.2003.a. Vastustajal oli õigus määrata karistus 16.12.2003- 16.01.2004.a. M.M. oli haige 16.12.2003.a. kuni 18.01.2004.a. Kuna haiguspäevade ajal, puhkepäevadel ja riiklikel pühadel karistust määrata ei saanud, siis distsiplinaarkaristuse määramiseks vajalik ühekuuline tähtaeg hakkas kulgema 19.01.2004.a. ja karistus määrati 17.02.2004.a. , s.o kuu aja jooksul. 2) Distsiplinaarkaristuse määramiseks peab olema tõendatud isiku poolt distsiplinaarsüüteo toimepanemine, s.o. teenistuskohustuste süüline rikkumine. Distsiplinaarkaristuse määramine saab olla õiguspärane siis, kui distsiplinaarsüüteo asjaolude igakülgne väljaselgitamine ja karistuse määramine on toimunud kooskõlas seadusega. Kohus nõustub vastustajaga selles, et distsiplinaarkaristuse määramiseks läbiviidud menetlus võis olla raskesti jälgitav. Seda selgitab asjaolu, et M.M. viibis mitmel korral haiguslehel; ka ei saanud vastustaja koheselt selgust, miks M.M. esitas haiguslehe hilinemisega ja miks ta haiguslehe ajal viibis Ukrainas. Sellest johtuvalt on käskkirjas nr 2350-p selgitatud, kuidas M.M. suhtes tuvastati, et ta on Ukraina kodanik. Distsiplinaarkaristus on määratud põhjusel, et kaebaja varjas Ukraina kodakondsuse olemasolu ja vanglas ei oleks tohtinud töötada isik, kes on mõne muu riigi kodakondsuses. Kui M.M. kodakondsus oleks tulnud ilmsiks, oleks ta olnud sunnitud vanglateenistusest lahkuma. Asja kohtulikul arutamisel nähtus, et M.M. sai aru, et vangla juhtkond oli tema Ukraina kodakondsusest teavitamata ehkki ta püüdis väita, et vangla juhtkond vaatas seaduse rikkumistele „läbi sõrmede“. Kaebuse esitaja oli palunud tunnistajaks N.F. ja I. N.. Tunnistaja I.N. väitis, et ta töötas 2000.a. juunis-juulis vangistuskorralduse osakonna peaspetsialistina julgeoleku alal ja tal oli vestlus M.M.ga ning kaebaja avaldas temale, et sai Ukraina kodakondsuse. Tunnistaja ütluste kohaselt oli see 9 tavaline tuttavate vaheline vestlus ja ta ei olnud kohustatud sellest ette kandma juhtivtöötajatele ja ta seda ka ei teinud ( tlk 122 pöördel) Tunnistaja ütlused aluseks võttes leiab kohus, et M.M. pidi aru saama ja teadma, et tunnistaja ei teinud ettekannet tema Ukraina kodakondsuse kohta juhtkonnale. Ettekande puhul oleks ilmselgelt kaebaja kutsutud juhtkonna juurde ja ta oleks pidanud tegema samal ajal oma kaadridokumentides kannete muutused. Kuna reageeringut ei järgnenud, pidi kaebuse esitajale olema selge, et vangla juhtkonnale ettekannet ei tehtud. Samal ajal leidis kaebuse esitaja ise, et ettekande oleks pidanud tegema kas Nikolaenko või R.Smidt. M.M. kinnitas, et ta teadis, et I.N. rääkis sellest R.Smidt`ile. Kaebuse esitajale oli selge, et tegemist ei olnud ametliku avaldusega ja kuna isikud olid eelnevalt töötanud koos ja üks neist oli tema kaasmaalane, siis sisuliselt varjati ühiselt kaebuse esitaja Ukraina kodakondsusesse astumist. Kaebaja väited, et juhtkond niikuinii teadis seda fakti, ei ole leidnud tõendamist. Kaebuse esitaja on hariduselt jurist, töötades vanglaametnikuna oli ta teadlik

nõuetest. Kui kaebuse esitaja väidab, et ta ei saanudki aru, missugune tähendus oli kodakondsuse küsimusel ja selle tõttu ei läinud personaliosakonda, ka siis ei ole väide kohtule usutav. Kuna kaebuse esitaja püüdis kohtule tõendada, et tema tegi ise kõik selleks, et nn vahetu ülemus saaks teada, et ta võttis teise riigi kodakondsuse, siis saab sellest teha järelduse, et M.M. sai väga hästi aru, missugune tähtsus on kodakondsuse küsimusel. Kaebuse esitaja kinnitas, et tema teadmisel tulnuks tal teenistusest lahkuda alles 2004.a. ja selle tõttu ei pidanud ta kuhugile pöörduma, et teha teatavaks oma kodakondsus. Kohus järeldab, et puudub alus uskuda kaebuse esitaja väiteid sellest, et tal puudus tahtlus rikkuda seadust. Juba teadmine, et tal tuleb teenistusest lahkuda 2004.a jaanuariks tähendab, et kaebuse esitaja pidi aru saama vajadusest teavitada juhtkonda teenistusse jäämise takistusest. Lähtudes eeldusest, et kaebuse esitaja ise pidas oma töötamist seaduslikuks kuni 2004 aasta alguseni, oleks loogiline, et ta pidi astuma samme, mille kohaselt tulnuks esitada avaldus teenistusest lahkumiseks või tunda huvi, kuidas toimub tema teenistusest vabastamine. Kaebuse esitaja selliselt ei käitunud ja ka haiguslehe ajal ei teavitanud, et teda tuleks teenistusest vabastada. M.M. kinnitas, et ta nõudis veel 2004.a. tööle lubamist. Kohus järeldab, et kaebuse esitaja tegi kõik selleks, et jääda teenistusse, ehkki tal selleks puudus õigus. Samas nähtub kaebaja ütlustest selgelt, et ta saab aru, et ei vasta kodakonduse tõttu seaduses ettenähtud nõuetele, mistõttu ei ole tal võimalik taotleda ka teenistusse ennistamist. Kohus järeldab märgitust, et M.M. oli teadlikult ja tahtlikult püüdnud varjata vangla juhtkonna eest kodakondsuse küsimust. Ei vasta ka tõele kaebaja väited, et ta ei saanudki täita vangla poolt esitatud nõudeid ja alusetult märgitakse, et tal oli võimalus teatada kodakondsuse muutmisest või esitada personaliosakonnale pass või selle andmed. Kaebuse esitaja oli teadlik üldistest nõuetest, mille kohaselt teostati perioodiliselt kontrolli vanglatöötajate suhtes ja selgitati vajadust esitada personaliosakonda andmed, mis toovad kaasa personaliosakonnas hoitavate isiklikke andmeid kajastavate dokumentide muudatused. Tallinna Vangla oli näiteks 15.05.03.a. väljastanud temale teate ( tlk 111), milles paluti esitada Eesti kodakondsust tõendav dokument Tallinna Vangla üldosakonda. Kaebaja väide, et selle alusel ei pidanud ta midagi aru saama ega teatama ka oma kodakondsuse muutmisest, on ainetu. Juba märgitud teate alusel sai kaebaja teha järeldusi, et tema osas ei ole juhtkonnal teavet Ukraina kodakondsuse omandamisest. Teate sissejuhatusest pidi kaebuse esitajal olema ülevaade, missugused nõuded esitab

. Veel oli kaebuse esitajal võimalus teatada oma kodakondsusest ka 27.10.03.a. teate alusel (tlk 112). Kaebaja väidab, et ta ei ole tutvunud justiitsministri käskkirjaga 17.07.2001.a. nr 357 ja seda ei ole temale tutvustatud. Vaatamata kaebaja sellisele väitele leiab kohus, et vanglateenistujana oli tal võimalus tutvuda kõigi olemasolevate vangla 10 tööd reguleerivate dokumentidega. Kaebuse esitaja väited on vastuolulised. Kui M.M. pidas vajalikuks rõhutada, et ta on oma nn otseseid ülemusi (Nikolaenko ja Smidt ) informeerinud kodakondsuse omandamisest ja sellega kohustuse täitnud, siis sellega on ta võtnud omaks, et talle oli väga hästi teada, missugused on seaduse nõuded kehtisid juba ajast, mil tal olid jutuajamised tema poolt märgitud isikutega. Teenistujale vajalik teave on antud edasi sisekorraeeskirjadega. Kaebuse esitaja ei ole väitnud, et ta sisekorraeeskirju ei tunne. Eeskirja p 22 tulenevalt oli vanglas organiseeritud olulise teabe vahetamine viisil, et vajalik üldinfo edastatakse vahetu ülemuse poolt, teadetetahvlil, vahetuste üleandmisel (p 21-22; tlk 168). 23.08.01.a. oli välja antud vangla direktori käskkiri nr 549-p, mis muuhulgas tugines justiitsministri käskkirjale nr 357 ja viitas sellele, et vanglatöötajatele oli seatud ajagraafik isiklike toimikute ja isikukaartidega tutvumiseks ja korrastamiseks (tlk 93). M.M. tutvus isikukaardiga ja korrastas andmed 14.09.2001.a., kuid ei teatanud, et tema kaardile kantud andmed ei vasta tõele. Välismaalaste pass V0270407 oli kehtetu alates 28.06.2000.a.; Ukraina Saatkonnast Tallinnas oli temale väljastatud Ukraina kodaniku pass kehtivusega 14.06.2000.a.- 14.06.2010.a. ( tlk 50). M.M. valetab, kui väidab, et ta ei tea, missugused andmed on kantud tema isikukaardile ja et ta ei olnud teadlik, et tal puudus kohustus minna personalisosakonda iskuandmete muudatuste vormistamiseks. Juba 14.09.2001.a. pidi ta kaardile kantud andmed korrastama ja mitte kinnitama andmeid, kui need ei vastanud tõele. Vastustaja on käskkirjas märkinud, miks ta leiab, et M.M. käitus vääritult. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga, et käskkirja motivatsioon ei võimaldanud temal aru saada, mille eest teda karistatakse. Käskkirjas on antud hinnang, et isik alates 2000.a.s suvest vältis teenistusest vabastamist

§ 128

lg 1 alusel (teenistusest vabastamine kodakondsuse muutmise tõttu), ja töötas alates 14.06.2000.a. vanglaametnikuna ilma seadusliku aluseta. Vastustaja ei nõustu seega kaebaja poolt oluliste asjaolude varjamisega ja karistas teda distsiplinaarkorras vääritu teo toimepanemise eest. Vastustaja selgitas, et käskkirjas on kaebaja tegevus seotult haiguslehe hilise esitamisega üksikasjaliselt välja toodud põhjusel, et see iseloomustab kaebaja käitumist ja isikut ning selgitab tagamaid, kuidas kaebaja süütegu sai teatavaks. Kuigi kaebuse esitajal ei ole distsiplinaarkaristusi määratud, olid järjestikuliselt haiguslehega seotud asjaolud kinnituseks, et kaebuse esitaja ei ole soovinud tööandja vastu olla aus ka muudes küsimustes. Asjaolud iseloomustavad kaebaja isikut. Kohus nõustub kaebaja väitega, et teenistuskohustuste jämeda rikkumise korral ei pea tingimata järgnema rangeim karistuse valik ja karistuse määramine, kuigi seadus seda võimaldab. Antud juhul on kohus nõus vastustaja järeldustega, et M.M. süütegu on leidnud tõendamist ja

§ 118

lg 2 kohaselt teenistuskohustuste rikkumise eest

§ 84

p 3 märgitud vääritu teo toimepanemisel võib ametniku vabastada kas siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust. Karistuse määramisel arvestati rikkumisega seonduvaid asjaolusid, seejuures võeti arvesse teenistuja varasem käitumine. Vastustaja on õigesti leidnud, et vanglateenistuja oma ametiseisundi tõttu on ühiskonnas ja vanglas kõrgendatud tähelepanu all ja ta peab teadvustama, et temalt nõutakse eeskujulikku käitumist ka põhjusel, et ta töötab kinnipeetavatega. Karistuse täideviimise eesmärkidest tulenevalt VS § 6 lg 1 peab vangla vastutama, et kinnipeetav suunatakse õiguskuulekale käitumisele. Vangla direktor, kes vastutab eesmärkide saavutamise eest, ei saa täita organisatsiooni ette seatud ülesandeid, kui tema töötajad ise ei tunnista kehtivat õiguskorda ja panevad toime vääritu teo. Kui teenistuja varjab enda kohta olulist teavet ja sisuliselt petab vanglat ja riiki, siis on tegu taunitava käitumisega; seejuures on oluliselt riivatud üldine õiglustunne, käitumine on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega ja lõppastmes diskrediteerib ametiasutust ja ametniku ametiau. Vangla leidis, et selline juhtum 11 kahjustas asutuse mainet ja usaldusväärsust ja ehkki sellest ei ole teadaolevalt kajastusi ajakirjanduses, on juhtum saanud teatavaks vanglas ja väljaspool vanglat. Kohus nõustub vastustaja selgitustega ja ei korda neid. Eraldi vajab märkimist, et kaebuse esitaja on ekslikult teinud järelduse, et teda on teenistusest vabastatud „topelt“ ehk kahel korral. Kaebuse esitajat ei vabastatud 24.12.2003.a., kuna temale ei saadud määrata karistust ja karistus määrati 17.02.3004.a., s.o ajast, mil teenistuja andis käskkirjale allkirja karistusest teadasaamise kohta. Seega ei kuulu rahuldamisele kaebuse esitaja taotlus tühistada haldusaktid ja välja mõista 6 kuu ametipalga hüvitus

§ 135lg 2 alusel.

Tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest hüvitise väljamõistmise nõue. Kohus leiab, et nõue on alusetu ja taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kaebuse esitaja teenistussuhe lõppes alates 18.02.2004.a.

§ 134

lg 1 kohaselt on ametiasutus kohustatud andma ametnikule tööraamatu teenistusest vabastamise päeval. Vastavalt

§ 134

lg-le 3, kui tööraamatu andmisega viivitati ametiasutuse süül, on ametiasutus kohustatud vabastatud ametnikule maksma ametipalka tööraamatu andmisega viivitatud iga tööpäeva eest. Seega on vastavalt lg-le 1 ametiasutusel kohustus kätte anda tööraamat. Kui tööraamatu kätteandmisega viivitamine toimus vangla süül, siis tuleb ametiasutuselt välja mõista ametipalk tööraamatu andmisega viivitatud tööpäevade eest vastavalt viidatud õigusnormi lgle

1. Kohus leiab, et asja arutamisel ei leidnud kinnitust kaebaja väide, et vastustaja viivitas tööraamatu kätteandmisega. Kirjalike tõenditega on leidnud kinnitust, et M.M. oli tööraamatu välja võtnud personaliosakonnast juba
2. 01.2001.a. Kaebuse esitaja selgitustel märgitud perioodil võis ta vajada tööraamatut ja mitmed töötajad võtsid välja oma tööraamatud, et korrastada pensioniasju. Tunnistaja N.F. on samuti kinnitanud, et tema ja M.M. seotult pensioniküsimustega võtsid välja tööraamatud. Puuduvad andmed, et kaebuse esitaja oleks viinud tööraamatu tagasi personaliosakonda. Kaebaja leiab, et tunnistaja N.F. ütlustega on tõendatud tööraamatu tagastamine personaliosakonda, kuid kohus ei saa tunnistaja ütlustest teha järeldust, et M.M. andis tööraamatu ka tegelikkuses ära personaliosakonda. N.F. ütlustega on tõendatav üksnes asjaolu, et nad ühel ajal võisid viibida personaliosakonna ukse taga ja soovisid minna vastuvõtule, kuid tunnistaja ei saanud näha, kas kaebaja ka tegelikkuses tööraamatu ära andis. Üheaegselt nad osakonnas ei viibinud ja tunnistaja ei kuulnud, mis M.M.ga kõneldi; ta ei saanud veenduda, et M.M. andis tööraamatu osakonda. N.F. tunnistas, et temal oli tööraamat teenistusest vabastamisel oma käes ( tlk 123 protokollis); tööraamatuid võeti mitmetel kordadel välja. Kuna N.F. kirjeldas sündmust veebruaris 2002, siis isegi juhul, kui kaebaja oleks tööraamatu ära andnud märgitud ajal, on hilisema kirjaliku dokumendiga fikseeritud 18.08.2003.a., et tööraamat on kaebaja käes. Kohus leiab, et Tallinna Vangla asjaajamisel koostatud üleandmise-vastuvõtmise akt, mis on kinnitatud vangla direktori poolt 18.08.2003.a. ja asub toimiku lk 133-138, on usaldusväärne ja asjaajamise seisu täpselt fikseeriv dokument, mille andmed kinnitavad, et 18.08.2003 a seisuga ei asunud kaebaja tööraamat vangla personaliosakonnas. Akti kantud andmeid on kontrollinud mitu töötajat, seejuures isegi oletades, et O.Kostjanajaga on kaebuse esitajal konflikt, ei oleks O.Kostjanaja saanud fikseerida olukorda tõele mittevastavalt. Vastuvõtjaks oli teine isik, kes oleks koheselt teinud parandused dokumenti juhul, kui tööraamat oleks olemas olnud. Kaebaja ei ole väitnud, et ta peale märgitud aega oleks tööraamatu küsimuses külastanud 12 personaliosakonda seotult tööraamatu kas väljavõtmise või tagastamisega. Kaebaja kinnitas, et tööraamatut oli vaja pensioniküsimuste lahendamisega seotult mitmel korral, kuid ta ei osanud täpsustada, millal ja kui mitmel korral ta vajas tööraamatut. Puuduvad tõendid, mille kohaselt oleks kaebaja viinud tööraamatu personaliosakonda peale 18.08.2003.a. Seega kaks kirjalikku dokumenti kinnitavad, et tööraamat pidi olema kaebuse esitaja käes. Kaudselt kinnitab tööraamatu asumist kaebuse esitaja käes asjaolu, et ta ei esitanud kordagi personalioksakonnale või juhtkonnale nõuet väljastada tööraamat, kui ta lahkus teenistusest. Kaebuse esitaja väidetel ta O.Kostjanajalt ei saanud tööraamatut, kuna isik näitas temale allkirja, mille kohaselt tööraamat oli isiklikust toimikust välja antud. Kui kaebuse esitaja oli veendunud, et O.Kostjanaja teda petab, siis tulnuks esitada kirjalik väljanõue või uurida küsimust teiste töötajate abil. M.M. jättis sellele reageerimata, mis kaudselt kinnitab, et tegelikku huvitatust küsimuses lahenduse leidmiseks polnud. Sellest saab omakorda järeldada, et kaebuse esitaja pidi avastama tööraamatu koduste dokumentide hulgas. Kaebaja väitis, et tal oli huvitatus saada kätte tööraamat. Ta olevat mitmel korral küsinud telefoni teel O.Kostjanaja töölviibimise aja kohta ja sai vastuseks, et isikut ei ole või ei tule tööle. Jääb arusaamatuks, mis mitmel helistamisel ei olnud kaebuse esitaja küsinud tööraamatut teiste töötjate käest. Mõistetavalt ei ole selle tõttu saanud personaliosakond O.Kostjanaja otsimisest teha järeldust, et kaebaja nõuab tööraamatut või järeldada, et kaebajal see puudub. Kui kaebuse esitaja esitas kohtukaebuse, siis ei esitanud ta koheselt nõuet väljastada tööraamat ja vastustaja sai alles 01.06.04.a. nõudest teada, et M.M. väidetel ei ole tema käes tööraamatut. Enne seda aega ei ole kaebaja tööraamatu väljastamist nõudnud. Selleks ajaks oli möödunud pikk aeg teenistusest vabastamise suhtes ja kaebaja ei ole suutnud esitada usaldusväärset selgitust, miks ta jättis küsimuse lahendamata ega ole teinud tööraamatu väljanõuet sedavõrd pikka aega. Juhtkonna poole ei ole kaebuse esitaja pöördunud ja oletades, et ta ei soovinud suhelda O.Kostjanajaga, ei olnud tal takistusi esitada oma pretensioonid vangla juhtivtöötajatele, kes olid peale O.Kostjanaja kohustatud küsimuse lahendama. M.M. väide, et ta sai tööraamatu posti teel O.Kostjanajalt 11.07.04.a. ei ole leidnud kinnitust. OÜ Hartran esindaja on 07.12.04.a. võtnud kirjaliku kinnituse T.P., et 11.07.04.a. on postitöötaja juuresolekul saanud kaebaja tööraamatu, milles puudus märge töölt vabastamise kohta ( tlk 108; 109). 16.09.04.a. kohtuistungile ei olnud kaebuse esitaja esitanud postiümbrikut ja ta ei nimetanud aega, millal ta sai posti teel tööraamatu. Seejärel esitas kaebaja kohtule postiümbriku, mis asub toimiku lk 90 ja millelt nähtub, et kaebaja nimele on saadetud tähtkiri ja sellel on märge, et tähtkiri anti kaebajale välja postkontorist 13.07.04.a. Kaebaja on korduvalt nii suuliselt kui ka kirjalikult märkinud, et ta viibis postiasutuses 11.07.04.a. ja tunnistaja T.P. kinnitas sedasama. Ümbrikul asuv tempel tähistab tähtkirja väljastamise aega 13.07.04.a. Tunnistaja T.P. ütluste kohaselt oli M.M. nõudnud postiasutuses, et fikseeritaks tähtkirja saamine ja isik näitas, et ümbrikus on tööraamat ja kanded tegemata. M.M. taotles, et tööraamatu saamine fikseeritaks aktiga. Ta ei nõustunud sellist akti koostama ja sellest keeldus ka postkontori juhataja. M.M. väitis algul, et saatjaks peab olema O.Kostjanaja, kuna isik elab Sikupilli tänava postkontori lähedal. Kohus leiab, et kuna M.M. oli väite esitanud eeldusel, et O.Kostjanaja elab tähtkirja postitamise lähtekohas Sikupilli postkontori lähedal ja eeldus osutus ekslikuks, siis viitab kaebaja tegevus lõppastmel tahtlusele tekitada arusaam, et O.Kostjanaja on lähetanud tööraamatu ja teinud seda alles 02.07.04.a. Tunnistaja ei kinnitanud M.M. ütlusi selles, et tema oleks M.M.le öelnud, et „.. aa, see on 13 Kostjanajalt ja ütles, et küllap see on tööraamat“. Kohus tõlgendab kaebaja sellist käitumist samuti soovina kinnitada kahtlusi vangla töötajate esitatud tõendite suhtes. Kui M.M.le sai teatavaks, et O.Kostjanaja ei ela Sikupilli postkontori lähedal, vaid hoopis tähtkirja adressaadiga ühes elurajoonis, siis muutis M.M. oma selgitusi koheselt ja asus väitma, et O.Kostjanaja ja tunnistaja on kindlasti omavahel tuttavad ja seetõttu tunnistaja teadis, et ümbrikus on tööraamat ja oskas öelda, et saadetis on vanglalt või O.Kostjanajalt. Tunnistaja ei kinnitanud kaebuse esitaja väiteid. Samas ei saa pidada tunnistaja ütlusi usaldusväärseteks, kuna kogenud postitöötaja ei saanud eksida kohtutoimikust ümbrikku uurides, et selle on tema väljastanud M.M.le
3. 07.04.a. Kohus ei saa antud juhul pidada M.M. ütlusi usaldusväärseteks ja kohus leiab, et M.M.l pidi olema tööraamat käes ning selle saatmine O.Kostjanaja nimelt on fabritseeritud tema enda poolt. Asjaolu, et vangla ei suutnud saavutada M.M. adekvaatset kontakti ning teha tööraamatusse sissekannet teenistuse lõppemisel ei tõenda, et tööraamat oli vastustajal tegelikkuses olemas. Ülaltoodu alusel kohus hinnanud tõendeid kogumis loeb tõendatuks, et vastustaja ei saanud M.Morguneko teenistusest lahkumisel väljastada tööraamatut, kuna see asus kaebaja käes. Tööraamatu väljastamise kohta on antud kaebaja allkiri juba aastast 2001 ja 18.08.2003 on fikseeritud tööraamatu puudumine asjaajamist ja personalitööd puudutava dokumentatsiooni hulgas. Puuduvad tõendid, et kaebuse esitaja viis tööraamatu peale 18.08.2003.a. personaliosakonda. Kaebuse esitaja ei ole teenistusest lahkumisel esitanud nõudeid tööraamatusse kande tegemiseks või tööraamatu väljastamiseks, mis viitaks, et tööraamatu kätteandmisega viivitati vastustaja süül. Seega ei kuulu rahuldamisele taotlus välja mõista hüvitis tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest. Taotlus tasule teenistusest sunnitult puudutud aja eest Kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et ta on jäänud teenistusest eemale vangla süülisel käitumisel. M.M. ütlustega on tõendatud, et peale haiguslehe lõppemist 19.01.04.a. ei läinud personaliosakonda, üldosakonda, ta ei kontakteerunud vangla juhtkonnaga küsimuses, kas ta võib asuda teenistusse või kas ta on teenistusest vabastatud. Kui kaebuse esitaja oleks soovinud esitada haiguslehe ja saada teada, kas tal tuleb asuda teenistusse või lahkuda, siis oleks tulnud Sisekorraeeskirja p 3.
4. 6 (tlk 169) alusel pöörduda osakonna juhataja või üldosakonnale poole. Kaebaja kinnitas, et ta ei pöördunud osakonna juhataja A.Voropajevi poole, ka ei arutanud distsiplinaarasjaga seotud küsimusi või teenistusest vabastamist A.Niinega, kes oli läbi viinud distsiplinaarmenetluse. Kaebaja leidis, et piisas vestlusest korrapidaja Ossipoviga, kes teatas, et M.M. on teenitusest vabastatud. Kaebaja ei viita, millisel sisekorraeeskirja reeglile või õigusnormile tugineb väide, et korrapidaja väidetav teade tema töölt vabastamisest lubas M.Morgunekol lahkuda ja mitte teatada nimetatud eeskirjades märgitud viisil haiguslehe lõppemisest. Väide, et korrapidaja lubas tal lahkuda on seejuures paljasõnaline. Kaebuse esitajal lasus kohustus ilmuda teenistusse peale haiguslehe lõppemist ja ta seda kohustust ei täitnud. Kaebuse esitja on ise kinnitanud, et ta tööd ei teinud . Kaebuse esitaja ei täitnud teenistuskohustusi, mille eest tuleks temale tasuda ja nõue on alusetu.

§ 37lg 1 ei ole asjakohaseks õiguslikuks viiteks.

Palka saab töötaja teenistuses viibimise ajal siis, kui ta teeb tööd, s.o annab tööpanuse. Kaebuse esitaja ei olnud tööülesannete täitmisel, teda ei lülitatud graafikusse ja ta kinnitab, et ta lahkus ega asunud 14 teenistuskohustusi täitma peale haiguslehe lõppemist. Kohtukulu hüvitamise nõue Kaebuse esitaja taotles õigusabi hüvitamist summas 5900.- krooni. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kohtukuld kaebuse esitaja kanda- HKS § 92 lg

1. Ülaltoodu alusel ja juhindudes halduskohtumenetluse seadustiku (HKS) § 26 lg 1 p 6 ning § 31 lg-d 1, 4 ja 5 kohus OTSUSTAB: Jätta M.M. kaebus rahuldamata. Otsuse peale on õigus esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul arvates otsuse avalikust kuulutamisest. Karin Kalmiste Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 13.02.2006 otsus nr 3-04-49 RESOLUTSIOON
7. Rahuldada M.M. apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu
8. veebruari 2005 otsus haldusasjas nr 3-1256/ 2004 osas, milles jäeti rahuldamata M.M. kaebus Tallinna Vangla direktori
9. detsembri 2003 käskkirja nr 2350-p ja
10. veebruari 2004 käskkirja nr 280-p tühistamise ning ebaseaduslikult teenistusest vabastamise eest kuue kuu ametipalga hüvituse nõudes. Teha tühistatud osas uus otsus ja rahuldada M.M. kaebus osaliselt. Lugeda M.M. teenistusest vabastatuks

§ 124lg 1 alusel.

Mõista Tallinna Vanglalt M.M. kasuks välja

§ 131lg 3 alusel kolme kuu ametipalga suurune hüvitus.

Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata. Mõista Tallinna Vanglalt M.M. kasuks välja õigusabikulu 4 000 (neli tuhat) krooni. 15