ga anti vaidlusalused hooned kaebaja õiguseellase kasutusse. Lepingu punktist 6 tuleneb, et rendileandja kui juriidilise isiku likvideerimise korral jääb kogu vara AS-le Y. Nimetatud lepingu punkti 6 kohaselt kuuluvad vaidlusalused hooned kaebajale. 10.10.1991 registreeriti Tallinna Linnavalitsuse ettevõtlusosakonnas AS Y. Põhikirja punkt 6 kohaselt on selts rendiettevõtte TTK Zabrõbtehtsentr Tallinna filiaali õigusjärglane ja vastutab nimetatud ettevõtte kohustuste eest. Kaebaja on nimetatud AS-i õigusjärglane. Kaebaja kinnitab, et rendileandja TTK Zabrõbtehtsentr Tallinna filiaal tasus kõnealuse vara eest rahalise ülekandega TTK Zabrõbtehtsentr Riia ettevõttele. Kaebaja on kõnealuste hoonete suhtes käitunud järjepidevalt omanikuna täites hoonete valdamisega seotud kohustused. 22.09.1997 sõlmiti AS-ga Eesti Energia elektrienergia ostu-müügi ja võrguteenuste kasutamise leping; 26.03.2002 sõlmiti järjekordne leping AS-ga Eesti Telefon; OÜ-ga Scolary on sõlmitud vee kasutamise leping. Vastustaja ei tunnista OÜ X kaebust. Vaidlustatud haldusaktis on viidatud tema andmise aluseks olevatele Asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 96 lg 3, Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (edaspidi AÕSRS) § 13 lg 2 ning Vabariigi Valitsuse 08.08.1996 määrusega nr 211 kinnitatud Peremehetu ehitise hõivamise korra punktile 10. Vabariigi Valitsuse 08.08.1996 määrusega nr 211 kinnitatud Peremehetu ehitise hõivamise korra punkti 10 kohaselt otsuse ehitise peremehetuse kohta teeb linnavolikogu. Otsuse seletuskirjast selgub, et vastuväite ehitiste peremehetuse kohta esitas OÜ X, kuid ei esitanud omandiõigust tõendavaid dokumente ega dokumente selle kohta, et tema on Zaprõbtehtsentr RdE Tallinna Filiaali õigusjärglane. Ehitusregistris puuduvad andmed nii Petrooleumi 10 asuvate ehitiste kui ka nende omaniku kohta. Vabariigi Valitsuse 08.08.1996 määrusega nr 211 kinnitatud peremehetu ehitise hõivamise korra p 7 kohaselt on ehitise omaniku kindlakstegemisel määravaks riikliku ehitisregistri ja kohaliku omavalitsuse õiendid, teised dokumendid ja tunnistajate ütlused. Kuni 01.01.2004 kehtinud riikliku hooneregistri põhimääruse § 9 kohaselt olid riiklikule hooneregistrile andmete esitajateks vallasasjast hoonete omanikud. Samuti AÕSRS § 13 lg 7 kohaselt on omandaja kohustuseks ehitise või selle osa omandamise või pärimise registreerimine 15 päeva jooksul, alates omandiõiguse üleminekust, omandaja esildisel 2 riiklikus ehitusregistris, kusjuures omandaja esitab märke tegemiseks vajalikud andmed notarile. Kaebaja ei ole kunagi esitanud hooneregistrile andmeid Petrooleumi 10 asuvate ehitiste omandi kohta, seega pole ta end enne peremehetu ehitise hõivamise menetlust ehitiste omanikuna käsitlenud. Samuti on EV Majandusministeerium 23.11.2000 kirjaga nr 8-1/1599 teavitanud Tallinna Linnavalitsust asjaolust, et Petrooleumi 10 hooned ei kuulu riigivara hulka ning ministeeriumil puuduvad andmed hoonete omandiõiguse ning õigusliku aluse kohta. Kuna ehitusregistris puuduvad andmed Petrooleumi 10 asuvate ehitiste kohta ning puudusid ka muud dokumendid ja tõendid ehitiste kuuluvuse kohta oli Tallinna linn kohustatud alustama AÕSRS § 13 lg 2 tulenevalt peremehetu ehitise hõivamise menetlust eesmärgiga saada Petrooleumi 10 asuvate ehitiste omand. Kaebaja on jätnud tähelepanuta asjaolu, et tema poolt viidatud Tallinna Linnavolikogu 08.05.1997 määrusega nr 19 kinnitatud peremehetu ehitise hõivamise korra punktid on täna vastuolus kõrgemalseisvate aktidega, s.o. seaduse ja Vabariigi Valitsuse 08.08.1996 määrusega nr 211 kinnitatud korraga, mistõttu on nende kohaldamata jätmine põhjendatud ning seadusega kooskõlas. Vabariigi Valitsuse määruse nr 211 kinnitatud korra punkti nr 10 kohaselt teeb otsuse ehitiste peremehetuse kohta kohaliku omavalitsuse volikogu. Tallinna Elamumajandusameti 23.01.2004 kirjaga nr 3-5/2737 vastati kaebaja vastulausele ning märgiti, et vastupidiselt OÜ X väidetele, ei selgu nende poolt esitatud dokumentidest, millised varad Zaprõbtehtsentr Tallinna Filiaal tulenevalt rendilepingust ning selle alusel sõlmitud aktist Riia ettevõttelt välja ostis ning kas nende hulka ka hooned kuulusid. Samuti puuduvad väidetavat omandiõigust tõendavad dokumendid ning samuti on tõendamata OÜ X õigusjärglus Zaprõbtehtsentr RdE Tallinna Filiaali suhtes. Haldusakti andmise aluseks olevad asjaolud vastavad tegelikkusele ning alusetud on kaebaja väited Petrooleumi 10 ehitiste kuulumise kohta temale. 28.06.1990 sõlmitud rendilepingu kohaselt võttis Zaprõbtsentr Tallinna Filiaal sama asutuse Riia Filiaalilt rendile vara vastavalt lepingu lisale. Lepingu lisas on ära toodud põhivahendid summas 217,6 tuhat rubla ning käibevara summas 215 tuhat rubla. Sealjuures ehitiste väärtus nende rendile andmise hetkel oli 91,3 tuhat rubla. Pool aastat hiljem s.o. 13.12.1990 ostis Tallinna Filiaal kaebaja väidete kohaselt jääkmaksumusega Riia Filiaalilt ära kogu rendile võetud vara summas 74,7 tuhat rubla. Eeltoodust tulenevalt ei saa ilmselt tegemist olla kogu rendilepingu alusel kasutusse võetud vara väljaostuga kuna muud moodi ei ole võimalik mõistlikult selgitada rendile antud vara väärtuse vähenemist poole aastaga 491,2 tuhandelt rublalt 74,7 tuhande rublani. Tuleb märkida, et ka kaebaja poolt esitatud maksekorralduse koopial on selgitusse märgitud tasumine vaid käibevahendite eest. Seega esitatud dokumentide (koopiad) põhjal ei ole võimalik üheselt väita, et renditud vara koosseisus olnud Petrooleumi tn 10 ehitised osteti Zaprõbtehtsentr Tallinna Filiaali poolt välja. Isegi siis, kui lähtuda oletusest, et Zaprõbtehtsentr Tallinna Filiaal tõepoolest ostis Petrooleumi 10 asuvad ehitised Riia Filiaalilt välja ei ole
gagi tõendatud hoonete üleminek kaebajale. Kaebaja väidete kohaselt on tema rendiettevõtte Zaprõbtsentr Tallinna Filiaali õigusjärglane. Väite tõenduseks on kaebaja esitanud Aktsiaselts Y 10.10.1991 registreeritud põhikirja,
punkt 6 kohaselt selts on rendiettevõtte TTK Zaprõbtsentr Tallinna filiaali õigusjärglane ja vastutab nimetatud ettevõtte kohustuste eest. Nimetatud põhikirjast ei saanud AS-l Y õigusjärglust aga kuidagi tekkida kuna rendiettevõtte TTK Zaprõbtsentr Tallinna filiaal ei olnud ei likvideeritud 3 ega ka ümberkujundatud vaid sundlõpetati Ettevõtteregistri infoteenistuse andmetel alles 30.06.
lg 6 kohaselt peab ehitise kui vallasasja võõrandamise tehing olema notariaalselt tõestatud. Meie andmetel rendiettevõtte ning OÜ X vahel vastavat lepingut vormistatud ei ole. KOHTU PÕHJENDUSED Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg 2 järgi peremehetu ehitise hõivamise õigus ja kohustus on kohalikul omavalitsusel ja riigil Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Vabariigi Valitsuse 08.08.1996 määrusega nr 211 kinnitatud Peremehetu ehitise hõivamise korra punkti 10 kohaselt teeb otsuse ehitise peremehetuse kohta linnavolikogu. Korra punkt 2 kohaselt saab hõivata vallasasjaks olevat ehitist. Pooltel ei ole vaidlust selles, et hõivatavate objektide näol on tegemist ehitistega, mis on vallasasjad. Samuti ei ole pooltel vaidlust selles, et kaebaja on käesoleval ajal vaidlusaluste hoonete valdaja ning AS Y on ümberkujundatud osaühinguks ärinimega X. Poolte vaidluse keskseks küsimuseks on, kas OÜ X on vaidlusaluste ehitiste omanik või mitte. Riigikohtu halduskolleegiumi 27.09.2001 lahendis haldusasjas nr 3-3-1-39-01 on leitud, et: “AÕS § 96 lg-st 3 tulenevalt saab ehitis olla peremehetu vaid viimase omaniku faktilisest tegevusest ja tahteavaldustest tulenevalt, mitte aga omavalitsusüksuse otsuse tõttu. /…/ Kui ehitis tegelikult ei ole peremehetu, siis ei muutu ta peremehetuks ka volikogu otsusest tulenevalt.“ Tõendatuks saab lugeda (kauplemislubadega tlk 160-165; tegevuslubadega tlk 166-167; juhatuse liikme seletus tlk 183) asjaolu, et kaebaja ehitisi valdab, mistõttu juhul, kui kohus järgnevalt tuvastab, et kaebaja on vaidlusaluste ehitiste omanik, on haldusakt,
ga tuvastati ehitiste peremehetus õigusvastane ning kuulub tühistamisele (taotlus kohtuistungi protokoll, tlk 184). Kaebaja tuginedes AS Y põhikirja punktile 6 (tlk 15) leiab, et AS Y on Teadus- ja Tootmiskoondise Zabrõbtehtsentr Tallinna filiaali õigusjärglane. Kaebaja esindaja kohtuistungil esitatud kirjalike teeside kohaselt omandas TTK Zaprõbtehtsenter Tallinna Filiaal vaidlusaluse vara 01.08.1964 aktiga sõjaväeosalt nr. 87525 (tlk 64-66) ning 28.06.1990 sõlmitud rendilepingu alusel (tlk 74-81) andis TTK Zaprõbtehtsenter (ENSV TsK § 25 järgi juriidiline isik) kui rendileandja kõnealuse vara rendile rendikollektiivile, mis oli TTK Zaprõbtehtsenter Tallinna Filiaal töötajate baasil loodud rentnike organisatsioon ja tegutses rendiettevõttena. Kaebaja leiab, et rendikollektiivi omand tekkis 28.06.1990 sõlmitud rendilepingust,
esemeks oli riikliku organisatsiooni vara rentimine koos rentniku õigusega osta vara välja 1990.a. jooksul. Kaebaja esindaja leiab, et tulenevalt omandiseaduse 4 (edaspidi OS) § 18 lg-st 2 ja § 44 lg-st 1 ning ENSV Tsiviilkoodeksi (edaspidi TsK) § 120 lgst 1 (01.07.1990 kehtima hakanud redaktsioonis) oli rendiettevõtte vara rendikollektiivi liikmete ühine omand. Kohus kaebaja esindaja eeltoodud seisukohaga ei nõustu. 28.06.1990 lepingu (hakkas lepingu p 8.4 kohaselt kehtima 01.07.1990 ) järgi oli rentnikuks rentnike organisatsioon, mis moodustati TTK Zaprõbtehtsenter Tallinna Filiaali töötajate baasil. Rendiettevõte Zaprõbtehtsenter Tallinna filiaal registreeriti ettevõtteregistris 20.11.1990 (tlk 63). Rendiettevõttena tegutsemise võimalus tulenes 04.12.1989 jõustunud ettevõtteseadusest (Ülemnõukogu 17.11.1989 seadus, edaspidi ES),
ES § 6 lg 1 alusel võis ettevõtte asutajaks olla kas Eesti NSV riigiorgan, kohaliku omavalitsuse organ, ettevõte, ühiskondlik organisatsioon või ühiskondlik liikumine, muu organisatsioon, isikute grupp või üksikisik. 01.10.1990 jõustunud Eesti Vabariigi rendiseaduse (edaspidi ReS) § 26 lg 2 kohaselt võis ettevõtte vara rendile andmiseks asutada juriidilise isikuna rendiettevõtte. Rendiseaduse rakendusaktiks olnud Vabariigi Valitsuse 21.01.1991 määruse nr 17 (kehtis 21.01.1991-06.05.1991) punkt 2 kohaselt tuli enne käesoleva määruse kehtestamist Eesti Vabariigi territooriumil sõlmitud rendilepingud ja asutatud rendiettevõtete põhikirjad kooskõlla viia käesoleva määrusega ning esitada asutamisdokumentide ja ettevõtte kohta registrisse kantud andmetes tehtud muudatused ja täiendused registreerijale. Nimetatud määruse punktiga 1 kinnitati määruse lisaks olevad rendiettevõtte põhimäärus ja renditöövõtu põhimäärus. Rendiettevõtte põhimääruse punkt 2 kohaselt oli rendiettevõte vastavalt ettevõtteseadusele üks ettevõtte liik, olles ettevõtlusega tegelev ning liikmesolekul põhinev majandusüksus, mis on asutatud renditud vara baasil. Ka rendiettevõtte põhimääruse punkt 6 kohaselt oli rendiettevõte juriidiline isik. Põhimääruse punkt 52 kohaselt rendiettevõtte reorganiseerimine tähendab tema tegevuse ümberkorraldamist ühinemise, liitmise, jagamise, eraldamise või ümberkujundamise teel koos vara ja asjaajamise üleandmisega ühele või mitmele õigusjärglasele. Sama määrusega kinnitatud renditöövõtu põhimääruse punkt 1 kohaselt renditöövõtt on ettevõttesiseste majandussuhete korraldamise vorm,
ga luuakse renditöövõtulepingul põhinevad ettevõttesisesed rendisuhted ettevõtte kui rendileandja ja temaga töö- või liikmesuhtes oleva ühe või mitme isiku kui rentniku vahel. Juhul, kui rentnikuks on rendileandjaga töö- või liikmesuhtes olevad kaks või enam isikut, moodustavad nad rendikollektiivi. Põhimääruse punkt 26 kohaselt moodustab renditöövõtu korral rentniku omand tema tegevusest saadavast tulust või muudest allikatest ning on rendikollektiivi liikmete ühisomand. Rendikollektiivi liikmed otsustavad selle vara valdamise, kasutamise ja käsutamise üle kas rendikollektiivi põhimääruses või ühistegevuse lepingus ettenähtud korras. Eeltoodust võib järeldada, et rendiettevõte ja rendikollektiiv ei ole õiguslikult samastatavad nagu kaebaja esindaja ekslikult leidis. Samuti on rendiettevõte kui juriidiline isik oma vara omanik, mistõttu ei ole õige kaebaja väide, et rendikollektiiv on sünonüüm rendiettevõttele,
tõttu on rendikollektiivi liikmed rendiettevõtte vara ühised omanikud. 01.07.1990 jõustus Eesti Vabariigi omandiseadus (ÜVT 90/20/299),
sätestas, et sõltumata omandivormist võib vara kuuluda ühise omandina üheaegselt mitmele omanikule. OS § 44 lg 1 sätestas, et rendikollektiivi liikmetele kuulub nende ühine vara ühisomandiõiguse alusel, kui seaduses või lepingus ei ole ette nähtud teisiti. Kohus leidis eelnevalt, et filiaali töötajate baasil moodustati rendiettevõte. OS § 28 kohaselt rendiettevõtte omandiõigus tema omandiks oleva vara (paragrahv 6 lg 3) suhtes on analoogiline kooperatiivi omandiõigusega, kui Eesti Vabariigi rendiseadusega ei ole ette nähtud teisiti. OS § 6 lg 3 kohaselt viljad, toodang ja tulud, mis on saadud või valmistatud rentniku poolt renditud vara kasutamisel, samuti saadud tulu eest omandatud vara on rentniku omand, kui seaduses või lepingu ei ole ette nähtud teisiti. 5 ReS § 11 lg 1 kohaselt kuulub renditud vara rendile andjale. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt renditud vara kasutamisel valmistatud toodang ja saadud tulu, samuti renditud varast saadud tulu eest omandatud vara kuulub rentnikule, kui Eesti Vabariigi seaduses või lepingus ei ole ette nähtud teisiti. ReS § 13 lg 1 andis õiguse lepingus ette nähtud tingimustel renditud vara täielikuks või osaliseks väljaostmiseks rentniku poolt. ReS § 17 lg 1 kohaselt oli üheks rendilepingu lõppemise aluseks vara väljaostmine rentniku poolt. Kohtule on esitatud tõend (tlk 72) selle kohta, et vara (maksekorraldusest nähtuvalt tootmisvahendid) ostis 13.12.1990 välja TTK Zaprõbtehtsenter Tallinna Filiaal tasudes TTKle Zaprõbtehtsenter (asukohaga Riias) ning renditud vara anti üle 14.12.1990 (tlk 70). Sõltumata sellest, kas rendiettevõte ostis välja tootmisvahendid koos ehitistega või mitte, ei saa pidada ehitiste omandiõigust AS-le Y üleläinuks, kuna AS Y ei ole kohtu hinnangul rendiettevõtte õigusjärglane. 18.06.1991 asutati AS Y, mis AS Y põhikirja (tlk 15) punkt 6 kohaselt on rendiettevõtte TTK Zabrõbtehtsentr Tallinna filiaali õigusjärglane. Ettevõtteregistrisse kanti AS Y 10.10.1991 (tlk 132). Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et vara omandiõigus läks üle õigusjärgluse kaudu, kuna 24.10.1991 sõlmis AS Y mitteeluruumi ühise kasutamise lepingu (tlk 13) TTK Zabrõbtehtsentr Tallinna filiaaliga, mis ei oleks olnud võimalik, kui TTK Zabrõbtehtsentr Tallinna filiaali tegevus oleks lõppenud AS Y asutamisest arvates, s.o 18.06.1991. Eeltoodud kohtu seisukohta toetab ka kaebaja enda poolt kohtutoimikusse (tlk 12) esitatud kiri,
s märgitakse, et ehitised Tallinnas Petrooleumi 10 olid TTK Zabrõbtehtsentr Tallinna filiaali bilansis kuni 1997.aastani. Nähtuvalt ettevõtteregistri infoteenistuse 11.10.2000 kirjast nr I-957 (tlk 63) kanti andmed rendiettevõtte Zabrõbtehtsentr Tallinna filiaal kohta 30.06.1998 arhiivi seoses sundlõpetatud ettevõtte registrist kustutamisega. Vara üleminek AS-le Y ei saanud toimuda ka tulenevalt 24.10.1991 lepingu punktist 6,
kohaselt Zabrõbtehtsentr Tallinna filiaali kui juriidilise isiku likvideerimisel /reorganiseerimisel/ lähevad kõik õigused ruumide p 1 järgi, vara ja seadmete valdamiseks ja edasiseks kasutamiseks üle AS-le Y. 24.10.1991 sõlmitud mitteeluruumide ühise kasutamise lepingus puudub viide Petrooleumi 10 asuvate ehitiste omandiõiguse ülemineku kohta AS-le Y rendiettevõtte TTK Zabrõbtehtsentr Tallinna filiaali likvideerimise või reorganiseerimise korral. Eeltoodu ei välistaks iseenesest võimalust, et enne rendiettevõtte Zabrõbtehtsentr Tallinna filiaali (eeldusel, et ehitiste omandiõigus kuulus rendiettevõttele) sundlõpetamist toimus ehitiste võõrandamine AS-le Y, kuid kohtule ei ole kaebaja poolt selle asjaolu tõendamiseks esitatud tõendeid. Kaebaja viitas omandiõiguse tekkimisel ka AÕS § 95 lg-le 1. Kohus leiab, et kuna puudub võõrandaja ja omandaja vaheline kokkulepe omandi omandajale ülemineku kohta ei saanud toimuda heauskset omandamist. Kaebaja omandiõigus ei saanud tekkida ka asjaolust, et kaebaja on ennast omanikuks pidanud ja esindaja väidetel järjepidevalt omanikuna käitunud. Kaebaja esindaja poolt viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi 08.11.2004 lahendis nr 3-3-1-43-04 käsitleti ehitise püstitamise seaduslikkuse mitte ehitisele kui vallasasjale omandi tekkimise küsimust. Kuna majandusministeerium on vastustajale väljastanud akti (tlk 62),
s kinnitatakse, et vaidlusalused ehitised ei ole riigi vara, siis oli kohaliku omavalitsuse volikogul õigus tunnistada ehitised peremehetuks. 6 HKMS § 7 lg 1 kohaselt võib isik pöörduda kohtusse, kui ta leiab, et tema subjektiivseid õigusi on rikutud või vabadusi piiratud. Kuna kohus tuvastas, et kaebaja ei ole vaidlusaluste ehitiste omanik, puudub vajadus analüüsida menetlusnormide rikkumist käsitlevaid põhjendusi, kuna kaevatav haldusakt ei saa sõltumata menetlusnormide rikkumisest rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi. HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel tuleb kaebus jätta rahuldamata. Kristina Maimann kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.