) § 6 lg 2 punkti 1 alusel. 15.12.2003 esitas V. U. Pärnu Maavalitsusele avalduse Pärnu maakonnas * vallas * külas asuva maatüki piiratud enampakkumisega erastamiseks. Pärnu maavanema 12.01.2004 kirjaga keelduti enampakkumise algatamisest. Pärnu Halduskohtu 31.03.2004 otsusega haldusasjas nr 2-3/172/2005 tühistati nimetatud keeldumine ning tehti Pärnu maavanemale ettekirjutus alustada V. U . 15.12.2003 avalduse alusel maa piiratud enampakkumisega erastamise menetlust. Tallinna Ringkonnakohtu 25.10.2005 otsusega jäeti Pärnu Halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsus on jõustunud. Maa-ameti 06.05.2004 kirjaga nr 6-4/5016 teavitati Audru Vallavalitsust Keskkonnaministeeriumi soovist jätta riigi omandisse * vallas * külas asuv * maaüksus ning paluti esitada maa riigi omandisse jätmise korra p 9 alusel kohaliku omavalitsuse otsus ja arvamus ning korra p 7 alap 4 tulenev õiend teiste isikute taotluste puudumise kohta riigi omandisse jäetava maa omandamiseks tagastamise või ostueesõigusega erastamise korras ning määrata maakasutamise sihtotstarve vastavalt maa riigi omandisse jätmise taotlusele. * Vallavalitsuse 31.05.2004 korraldusega nr 204 nõustuti maa riigi omandisse jätmisega * külas asuva * maaüksuse, pindala 0,77 ha, sihtotstarve 011 – maatulundusmaa (M) 100% osas. Keskkonnaministri 15.07.2004 käskkirjaga nr 668 jäeti riigi omandisse riigi maareservina Pärnu maakonnas * vallas * külas asuv * maaüksus pindalaga 0,77 ha, sihtotstarbega 011 maatulundusmaa.
sättele. Taotluse põhjendusena ei ole piisav viide
lg 1 p- le 8, kuna selle põhjal ei ole võimalik järeldada, miks just * maaüksus tuli jätta maareservina riigi omandisse. Põhiseaduse § 13 ja § 14 koosmõjust tulenevalt ei ole Põhiseadusega kooskõlas haldusorgani piiramatu õigus sekkuda juba käivitunud maa enampakkumisega erastamise menetlusse ning jätta erastamiseks taotletavad maatükid ilma erastajate huvide üle kaalumata riigi omandisse. Kaalutlusõiguse teostamata jätmine toob kaasa haldusakti tühistamise. Hoolimata erastamise eeltoimingute tegemiseks kohustava kohtuotsuse olemasolust, esitas Maaamet taotluse * maaüksuse riigi omandisse jätmiseks. Kuna kaevatava käskkirjaga jäeti riigi omandisse maatükk, mille enampakkumiseks vajalike eeltoimingute tegemise kohustus on kohtuotsuse kohaselt maavanemal, siis ei ole maavanemal kohtuotsuse jõustumisel võimalik seda täita, kuna maa on vahepeal riigi omandisse jäetud. 3. Vastustaja Keskkonnaministeeriumi kirjalikus vastuses paluti jätta kaebus rahuldamata.
-st tulenevalt on maa riigi omandisse jätmine kõigi teiste maa omandamise vormide ees prioriteetne. Ükski õigusakt ei sätesta tähtaega maa riigi omandisse jätmise taotluse esitamiseks ega maa riigi omandisse jätmiseks.
lg 3 alusel on Maa-ametil õigus ja kohustus välja selgitada ka riigi omandisse jätmiseks sobivad maad. Maa-ameti ja selle peadirektori pädevus on sätestatud ka keskkonnaministri 16.03.1999 määrusega nr 21 kinnitatud „Maa-ameti põhimääruses“, mille p 2 kohaselt Maa-amet esindab oma ülesannete täitmisel riiki ja p 6 kohaselt on Maa-ameti põhiülesanneteks teiste kõrval ka maareformi läbiviimise koordineerimine
-s sätestatud ulatuses. Enampakkumisega erastamise protseduuri käivitamiseks avalduse esitanud isik ei saa enne erastamise korraldaja otsuse andmist loota, et piiratud enampakkumise korral just tema on selleks isikuks, kes kuulub erastamise korraldaja otsusega määratud piiratud enampakkumisele kutsutavate isikute ringi, samuti ei pruugi talle sobida erastamise viis ja vorm või muud tingimused. Kuigi kaebaja kuulub isikute ringi, kellele ei tagastatud erastatava maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil maad ja nimetatud maa osas on vastuvõetud otsus selle maa kompenseerimise kohta, ei oleks kaebaja saanud MRS § 22 lg 4 p-st 1 tulenevast sihtotstarbe piirangust osaleda vaid lusaluse maatüki erastamisel. * Vallavalitsuse 31.05.2004 korraldusega nr 204 on * katastriüksuse sihtotstarbeks määratud maatulundusmaa. Seega ei rikuta kaebaja subjektiivset õigust temale huvipakkuva maatüki omandamiseks, sest seda õigust ei ole kaebajal veel tekkinudki. 4. Tallinna Halduskohtu 14.12.2005 otsusega jäeti V. U. kaebus rahuldamata. Keskkonnaministri käskkiri võib rikkuda kaebuse esitaja väidetavat
lg 4 punktist 1 tulenevat õigust * maaüksuse piiratud enampakkumisega erastamiseks juhul, kui on täidetud kõik MRS § 22 lg 4 punktist 1 tulenevad tingimused. Antud juhul ei ole täidetud üks
lg 4 punktist 1 tulenev oluline tingimus – * maaüksuse näol ei ole tegemist elamu- ega sihtotstarbeta maaga. * Vallavalitsuse 31.05.2004 korraldusega nr 204 on * külas asuva * maaüksuse sihtotstarbeks määratud 100% osas maatulundus maa. Seda korraldust vaidlustatud ei ole. Seega ei riku keskkonnaministri käskkiri kaebuse esitaja õigusi. 3 3-05-179
-st, maa enampakkumisega erastamise korrast ning maa riigi omandisse jätmise korrast ei nähtu, et maa riigi omandisse jätmine saaks olla seadusega kooskõlas vaid juhul, kui vastav maa riigi omandisse jätmine on otsustatud enne maa enampakkumisega erastamise taotluse esitamist. Seega ei oma tähtsust, et kaebaja avaldus * maaüksuse piiratud enampakkumisega erastamiseks esitati enne * maaüksuse riigi omandisse jätmise otsustamist. Kuna maa riigi omandisse jätmine on seadusest tulenevalt teiste maa omandamise vormide ees prioriteetne, ei saanud kaebaja poolt esitatud avaldus * maaüksuse piiratud enampakkumisel erastamiseks mõjutada keskkonnaministri otsust maaüksuse riigi omandisse jätmise kohta. Seetõttu ei laiene kaebajale ka maa riigi omandisse jätmisega seonduv haldusmenetlus ning kaebuse esitaja ei ole käsitatav menetlusosalisena. Õige on kaebuse esitaja väide, et seadus ei sätesta riigi maareservi mõiste sisu. Kuid samas on õige vastustaja väide, et maa riigi maareservina riigi omandisse jätmise korral ei ole maa riigi omandisse jätmise otsustajal võimalik üheselt määratleda maa edaspidise kasutamise eesmärki. Vastustaja kirjalikus seletusest nähtub, et riigil on looduskaitseseadusest ja Euroopa Liidu Natura 2000 võrgustiku moodustamisest tulenevaid potentsiaalseid kohustusi, mille täitmise vajaduse tekkimisel peab riik omama piisavalt maareservi. Ka maa riigi omandisse jätmise korra p 13 ei näe ette, et maa riigi omandisse andmise otsusesse peaks märkima otsuse aluseks olevad faktilised asjaolud. Kohus ei pea vajalikuks analüüsida kaebaja väiteid maa riigi omandisse jätmise taotlusele allakirjutanud Maa-ameti peadirektori õiguse kohta esitada taotlus Keskkonnaministeeriumi nimel, kuna need suhted ei saa rikkuda kaebaja õigusi. Samuti ei saa Pärnu Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused mõjutada kaevatava käskkirja seaduslikkust, sest selles haldusasjas ei lahendanud kohtud maa riigi omandisse jätmise ning maa piiratud enampakkumisega erastamise omavahelistest prioriteedist tulenevaid küsimusi, vaid andsid seisukoha kaebuse esitaja õiguse kohta esitada avaldus maa piiratud enampakkumisega erastamiseks kuni 31.12.
kohaselt on maareformi eesmärgiks riiklikul maaomandil rajanevate suhete ümber kujundamine peamiselt eraomandil põhinevateks suheteks.
ja § 22 lõigete 2-4 tõlgendamise tulemusena saab väita, et enampakkumisega erastamine on oluline meede maareformi eesmärgi saavutamiseks.
lg 1 p 8 on vastuolus põhiseaduse § 13 lõikes 2 sätestatud õigusselguse põhimõttega, kuna seaduses ei ole piisavalt mõistetavalt ja selgelt sõnastatud, millistel juhtudel jäetakse maa riigi omandisse maareservina, mistõttu ei ole erastamise subjektidel ja teistel isikutel võimalik haldusorganite käitumist ette prognoosida ning sellega arvestada. HMS § 40 lg 1 alusel oleks tulnud kaebajale võimalus maa riigi omandisse jätmise menetluse käigus vastuväidete esitamiseks. Maa riigi omandisse jätmine ilma otsust sisuliselt põhjendamata ning kaalutlusõigust teosta mata rikub isiku õigust heale haldusele. Maa riigi omandisse jätmisel oleks pidanud teostama kaalutlusõigus t küsimuses, kas maatüki riigi omandisse jätmine on põhjendatud ning milles seisneb konkreetse taotletava maatüki riigistamise vajadus. 6. Vastustaja Keskkonnaministeeriumi kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Isegi juhul, kui maa enampakkumisel erastamine on algatatud, kuid riigi huvid on eelnevalt jäänud välja selgitamata, on juhul, kui riik soovib nimetatud maad jätta riigi omandisse, riigi huvide väljaselgitamata jätmine maa enampakkumisel erastamise menetluse lõpetamise vältimatuks aluseks. Kaebaja ei ole vaidlusaluse maa tagastamise õigustatud subjekt ega ka selle maatüki praegune kasutaja, mis tähendab, et üksnes tema erahuviga põhistatud tuginemine
§-s 2 deklareeritud maareformi põhieesmärgile on ühekülgne ja ei ole ka põhimõtteliselt õige, sest maareformi eesmärk on saavutatav üksnes
§-s 3 sätestatud maareformi sisu elluviimise kaudu, mille üheks oluliseks prioriteetseks osaks on ka avaliku huviga arvestamine. Maa sihtotstarbe määrab kohalik omavalitsus. Millise sihtotstarbe (antud juhul siis sihtotstarbeta maa) kaebaja ise maa enampakkumisega erastamise algatamise avalduses märgitud maatükile omistas, ei oma asjas üldse mingit tähendust. Et kaebaja on taotlenud maa enampakkumisega erastamise algatamist maa osas, millele omavalitsus on sihtotstarbeks määranud maatulundusmaa, siis järelikult pole võimalik talle seda maad ühelgi juhul piiratud enampakkumisel erastada. Kuivõrd kaebaja ei saa olla nimetatud maa 5 3-05-179 suhtes maa piiratud enampakkumisel erastamise õigustatud subjektiks, siis ei saa * maaüksuse riigi maareservina riigi omandisse jätmine rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi. Kuna ei maa enampakkumisega erastamise algatamise avalduse esitamine ega ka konkreetse maaüksuse enampakkumisel osalemiseks sooviavalduse esitamine ei loo avaldajale subjektiivset õigust selle maa omandamiseks, siis ei saa ka erastamismenetluse katkestamine ega algatamata jätmine rikkuda avaldaja subjektiivseid õigusi. Antud juhul ei vasta kaebaja ühelegi HMS-s sätestatud menetlusosalise tunnusele, samuti ei näe maa riigi omandisse jätmise menetlustoiminguid reguleeriv maa riigi omand isse jätmise kord ette, et maa enampakkumisega erastamise algatamise avalduse esitaja oleks maa riigi omandisse jätmise menetluses puudutatud isikuks, mistõttu ei pidanudki vaidlusalust dokumenti kaebajale teatavaks tegema ega kätte toimetama. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ning sellele esitatud apellatsioonkaebus rahuldamisele ei kuulu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses väljendatud seisukohtadega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 8. Vaidlust ei ole ning halduskohtu otsusega on tuvastatud, et kaebuse esitajal on
lg 4 punkti 1 kohaselt elamu- ja sihtotstarbeta maa piiratud enampakkumisel erastamise õigus. Jõustunud Pärnu Halduskohtu 31.03.2004 otsusega haldusasjas nr 3-28/2004 ning samas asjas 25.10.2005 tehtud ringkonnakohtu otsusega on leitud, et kaebajal oli võimalik vastavat erastamisavaldust esitada kuni 31.12.2003 ning seega toimus kaebaja poolt 15.12.2003 avalduse esitamine tähtaegselt. * Vallavalitsuse 31.05.2004 korraldusega nr 204 on maatükile, mille osas kaebaja esitas piiratud enampakkumisel erastamise avalduse, määratud sihtotstarbeks maatulundusmaa. Maa sihtotstarbe määramine on kohaliku omavalitsuse pädevuses ning sihtotstarbe määramine toimub üldjuhul üldplaneeringu alusel (maakatastriseadus MaaKatS § 18 lg 6). Maa sihtotstarbe määramine on haldusakt ning sellega mittenõustumisel tuleb esitada üldises korras vaie või kaebus. Vastav vaidlustamisviide oli ka * Vallavalitsuse 31.05.2004 korralduses nr 204. Asjaolu, et korraldus anti maa riigi omandisse jätmise menetluse raames, ei muuda korraldust vähem siduvaks ega sea selle kehtivust sõltuvusse maa riigi omandisse jätmise käskkirja kehtivusest. * Vallava litsuse 31.05.2004 korralduse nr 204 alusel on vaidlusalune maaüksus 10.12.2004 registreeritud maakatastris maatulundusmaana. Samuti on see maatulundusmaana kantud kinnistusraamatusse. Kaebaja ei ole * Vallavalitsuse 31.05.2004 korraldust nr 204 vaidlustanud. Apellatsioonkaebuses on seda põhjendatud järgnevalt: kuna sihtotstarbe määramine on toimunud maa riigi omandisse jätmise menetluse käigus, siis riigi omandisse jätmise käskkirja tühistamise korral muutub õigustühiseks ka maa sihtotstarbe määramise otsus. Ringkonnakohus eelnimetatud seisukohaga ei nõustu. Ka halduskohus juhtis kaebaja tähelepanu vajadusele vaidlustada kohaliku omavalitsuse otsus maa sihtotstarbe määramise kohta. 29.04.2005 vastuses kohtunõudele on kaebaja selgitanud, et ta sai aru, et nii vallavalitsuse korraldus kui ka keskkonnaministri käskkiri võivad rikkuda tema 6 3-05-179 õigusi, kuid menetlusökonoomiast tulenevalt ei pidanud vajalikus vaidlustada maa riigi omandisse jätmise menetluses tehtavaid eeltoiminguid. Kui selgub, et ministri käskkiri on õigusvastane, on kaebajal HMS § 44 lõikest 1 tulenevalt võimalik taotleda maa sihtotstarbe määramise menetluse uuendamist. Ringkonnakohus märgib, et kohaliku omavalitsuse poolt maa sihtotstarbe määramist ei saa pidada menetlustoiminguks, vaatamata sellele, et vastav otsus on tehtud maa riigi omandisse jätmise menetluse raames. Kohalikul omavalitsusel puudub kohustus muuta maa riigi omandisse jätmise käskkirja tühistamise korral vaidlusaluse maaüksuse sihtotstarvet. * Vallavalitsuse 31.05.2004 korraldus nr 204 ei ole kestvalt kaebaja õigusi piiravaks haldusaktist, mistõttu pole HMS § 44 alusel esitataval menetluse uuendamise taotlusel tõenäoliselt eduväljavaateid. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab ringkonnakohus, et maa riigi omandisse jätmise käskkirja vaidlustamise ajaks oli kaebaja minetanud oma õiguse maa piiratud enampakkumisel erastamiseks, kuna
Asjakohased ei ole apellatsioonkaebuses esitatud vastuväited maa sihtotstarbe määramise menetlusele. Nimelt ei ole * Vallavalitsuse 31.05.2004 korraldus nr 204 kaebuse esemeks ning halduskohus ei pidanud välja selgitama, kas vaidlusalusele maale oleks saanud määrata ka elamumaa sihtotstarvet ning kas sihtotstarve oleks tulnud määrata detailplaneeringu menetluses. 9. Seadusandja on ette näinud maa riigi omandisse jätmise esimuse maa piiratud enampakkumisel erastamise ees. Sealjuures ei ole määravaks, kumb avaldus on esitatud esimesena. Lähtuvalt eeltoodust puudus vajadus kaebaja maa riigi omandisse jätmise menetlusse kaasamiseks ning kaebaja huvide kaalumiseks. Eeltoodu ei tähenda, et maa riigi omandisse jätmine võ iks toimuda meelevaldselt. Maa riigi omandisse jätmine peab olema põhjendatud. Kui riigil esineb põhjendatud huvi ja seaduslik alus maa riigi omandisse jätmiseks, ei ole vaja riigi huvi kaaluda teiste võimalike maa omandajate huvidega, vaid
§-s 31 nimetatud alusel saab otsustada maa riigi omandisse jätmise.
§-s 2 sätestatud maareformi eesmärk, milleks on kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhtes ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, ei tähenda, et riiklikud huvid tuleb maareformi käigus jätta tahaplaanile. 10.
Kuigi „maareservi“ mõistet ei ole seaduses avatud, on selle sõna tähendus sisustatav sõnade tavatähenduse kaudu. Riik peab tagama, et tal oleks olemas teatud maade tagavara tulevikus tekkida võivate ülesannete ja kohustuste täitmiseks. Seda saabki nimetada maareserviks. Kusjuures maareservi iseloomustabki see, et maa riigi omandisse jätmise hetkel pole võimalik veel üheselt määratleda, milleks konkreetset maaüksust tulevikus kasutatakse. Õigusvastaseks ei saa pidada ka selle maa hilisemat võõrandamist riigi poolt, selleks, et saada täiendavaid rahalisi vahendeid riiklike ülesannete täitmiseks. Kuna maa maareservina riigi omandisse jätmise otsustamisel ei ole üldjuhul võimalik konkreetselt näidata, millisel eesmärgil see maa riigi omandisse jäetakse, ei saa ka vastavas haldusaktis ammendavaid põhjendusi esitada. Ringkonnakohus leiab, et Maa-ameti peadirektor, kes esindab riiki omandireformi koordineerimisel, on käesolevas kohtumenetluses põhjalikult 7 3-05-179 selgitanud, milleks on vajalik riigi maareservi loomine (vt vastus apellatsioonkaebusele lk 7). Eeltoodut arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et antud juhul ei ole maa riigi omandisse jätmine toimunud meelevaldselt. 11. Ringkonnakohtu istungil esitas kaebaja taotluse tunnistada põhiseadusevastaseks
lg 2 esimene lause osas, mis sätestab tähtaja enampakkumisel osalemise avalduse esitamiseks. Taotlus on seotud haldusasjas nr 3-28/2004 otsuse täitmise võimatusega pärast maa riigi omandisse jätmise käskkirja tühistamist. Ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole antud juhul asjassepuutuva normiga, st selle normi kehtivusest ei sõltu, kas keskkonnaministri käskkiri kuulub tühistamisele või mitte. Seega tuleb taotlus jätta rahuldamata. 12. Vastustaja Keskkonnaministeerium on esitanud kohtukulude hüvitamise taotluse. Kohtukulud koosnevad õigusabikuludest summas 7540 krooni. Ringkonnakohus leiab sarnaselt halduskohtule, et antud juhul ei olnud põhjendatud vastustaja esindamine lepingulise konsultandi poolt. HKMS § 87 lõike 2 kohaselt tuleb jätta kohtukulud kaebajalt välja mõistmata. Viive Ligi Silvia Truman Kaire Pikamäe 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.