KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kohtunik Elle Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 30.03.2005, Tallinn Haldusasja number 3-1848/04 Haldusasi OÜ X kaebus Väätsa Vallavolikogu 30.04.2004 otsuse nr 38 p 1 ja 08.06.2004 otsuse nr 47 tühistamisnõudes Asja läbivaatamise kuupäev 02.03.2005 Menetlusosalised Kaebuse esitaja OÜ X esindaja Tiit Tanner ja vandeadvokaat Asko Pohla; vastustaja Väätsa Vallavolikogu esindajad Leo Voorel ja vandeadvokaadi abi Vello Tammer ning kolmas isik V.V. RESOLUTSIOON Jätta OÜ X kaebus rahuldamata Kohtukulud jäävad poolte endi kanda Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kuulutamisest või avalikult teatavakstegemisest Tallinna Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb Tallinna Halduskohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kuulutamisest või avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse võib esitada üksnes teate esitanud isik. ASJAOLUD OÜ X esitas 07.11.2004.a. Väätsa Vallavalitsusele avalduse, milles palus seada OÜ X kui senise maakasutaja kasuks kasutusvalduse vabade põllumajandusmaade nimekirjas olevatele maatükkidele nr 64-
- OÜ X avaldus rahuldati maatükkide nr 64, 65, 67, 68, 69 ja 73 osas Väätsa Vallavolikogu 29.01.2004.a. otsusega nr
- Maatükid 66, 70, 71 ja 72 on Väätsa Vallavolikogu otsustega nr 7, 8, 9, ja 10 antud V.V.i kasutusse. OÜ X esitas nimetatud otsuste peale 08.03.2004 vaide Väätsa Vallavolikogule, mis rahuldati 17.03.2004 otsusega nr 21 ning tunnistati otsused kehtetuks. Maatükkide nr 66, 70, 71 ja 72 osas ettepaneku esitamine vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmiseks jäeti Väätsa Vallavolikogu järgmise istungi päevakorda. Väätsa Vallavolikogu 30.04.2004 otsusega nr 38 otsustati maavanemale teha ettepanek anda maatükid nr 66 ja 71 V.V.i kasutusvaldusesse (p 1) ning maatükid nr 70 ja 72 OÜ X kasutusvaldusesse (p 2). OÜ X esitas otsuse nr 38 p 2 peale vaide, taotledes otsuse nr 38 p 2 kehtetuks tunnistamist. Väätsa Vallavolikogu 08.06.2004 otsusega nr 47 jäeti OÜ X vaie vallavolikogu 30.04.2004 otsuse nr 38 p 2 kehtetuks tunnistamise nõudes rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja on seisukohal, et vastustaja 30.04.2004.a. otsus nr 38 p 1 on õigusvastane, kuna rikub kaebaja õigust saada 07.11.2003.a. vastustajale esitatud avalduses taotletavatele maatükkidele kasutusvaldus ning seab piiranguid kaebaja ettevõtluse arendamisele. Samuti peab kaebaja õigusvastaseks otsust nr 47, kuivõrd sellega jäeti jõusse kaebaja poolt vaidlustatud õigusvastane otsus nr 38, seega rikub otsus nr 47 samuti kaudselt kaebaja õigusi ning kuulub tühistamisele. Kaebaja leiab, et otsus nr 38 p1 on motiveerimata, kaalutlusvigadega ja tehtud rikkudes MRS § 23³ lg 1¹, lg 2 ja lg 6 nõudeid. Kaebaja leiab, et kuna aastast 1993 kuni käesoleva ajani on ta eelnimetatud maad harinud, siis tekkis tal õiguspärane ootus, et ta saab seda maad ka edaspidi kasutada. Kaebaja rõhutab, et V.V.i põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikkuse hindamise kohta vastustajale tõendeid esitatud ei ole. Kaebaja peab enda põllumajanduslikku tootmist jätkusuutlikuks ning kuna ta kasutab maatükke nr 66 ja 71 vastustaja 19.03.1993 otsuse alusel, siis toimub maatükkide tegelik kasutamine õiguslikul alusel. Lisaks sellele piirnevad maatükid nr 66 ja 71 kaebaja maaomandiga. Seega esinesid MRS § 23³ lg 6 sätestatud alused maatükkide nr 66 ja 71 kaebaja kasutusse andmiseks. Vaidlustatud otsuses aga puudub põhjendus, miks vastustaja ei ole eelnimetatud asjaolusid arvestanud. Kaebaja peab oluliseks asjaolu, et oma majandustegevuseks vajalikul määral maa puudumise tõttu on ta olnud sunnitud sõlmima kolmandate isikutega tasulisi kasutuslepinguid maakasutusõiguse saamiseks, mis kinnitab, et kaebaja vajab oma majandustegevuseks täiendavalt maad. Kaebaja juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et vaidlustatavas otsuses on ühe põhjendusena toodud V.V.i poolt tasutav „ülikõrge rendihind“. Kaebaja leiab, et ka tema tasub kasutuslepingute alusel küllaltki kõrget kasutustasu ning peab seega küsitavaks, et sarnases situatsioonis on Väätsa Vallavolikogu eelistanud anda maatükkide kasutusvaldus V.V.ile. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja otsuse motiveeringuks ei ole piisav ka nimetatud väikeettevõtja pooldamine. Kaebaja arvab, et väikeettevõtja toetamine peaks lähtuma mõnest ratsionaalsest põhjendusest. Vaidlustatavast otsusest aga ei nähtu, milliseid asjaolusid kaaludes ning millistest põhjendustest lähtudes on otsustatud väikeettevõtjat toetada, mitte aidata kaasa valla suurimaks tööandjaks oleva põllumajandusettevõtte arengule. Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole võtnud arvesse asjaolu, et hoolimata lepingute alusel maa kasutusõiguse teostamisest on praegusel hetkel kaebaja kasutuses üksnes minimaalne kogus maad tema karja söödaga varustamiseks. Maad vähendades on kaebaja sunnitud oma karja vähendama, mis omakorda toob kaasa ka kaebaja töötajate arvu vähenemise ja tööhõive olukorra halvenemise Väätsa vallas. Seetõttu leiab kaebaja, et tema huvi saada enda kasutusse maatükid 66 ja 71 seondub avaliku huviga Väätsa valla inimestele töö tagamiseks. Samuti ei ole vastustaja hinnanud asjaolu, et V.V. on osa talle kuuluvast maast andnud kolmandate isikute kasutusse ega kasuta seda ise. Sellises olukorras on kaebaja arvates lubamatu anda V.V.i kasutusse täiendavat maad, samal ajal kaebaja kasutuses olevat maa hulka vähendades. Vastustaja on tähelepanuta jätnud fakti, et kaebaja on maatükke pikaajaliselt kasutanud ning teinud nende harimiseks üheteistkümne aasta jooksul suuri kulutusi. Eeltoodust tulenevalt taotleb kaebaja Väätsa Vallavolikogu 30.04.2004 otsuse nr 38 p 1 ja 08.06.2004 otsuse nr 47 tühistamist. Lisaks taotleb kaebaja vastustajalt välja mõista kaebuse esitaja kasuks tema poolt kantud kohtukulud summas 23 610 krooni. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud otsused on seaduslikud ning põhjendatud, diskretsiooni on kasutatud õiguspäraselt ja seadusandja poolt määratud piirides ning seega puudub kaebuses toodud motiividel alus otsuste osaliseks ja täielikuks tühistamiseks. Vastustajale jääb arusaamatuks, kuidas vaidlustatud otsused rikuvad kaebaja õigusi või piiravad tema vabadusi arvestades asjaolu, et kaebaja poolt 10-le vabale maatükile esitatud avaldus rahuldati 8 maatüki osas ning vabade maatükkide nr. 66, 70, 71, ja 72 osas tehti otsus samuti kaebaja kasuks, kuna kaebaja sai 41 hektari pealt 26,5 hektarit maad. Samuti peab vastustaja paljasõnaliseks kaebaja väidet, et vallavolikogu otsus nr 38 vaidlustatud osas seab piiranguid kaebaja ettevõtluse arendamiseks. Vastustaja leiab, et seadusandja ei ole MRS § 23³ lg 6 neljandas lauses sätestanud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate eelistamise järjekorda, mistõttu toodud kolme eelistuskriteeriumi järgi on vallavolikogul õigus mõnda taotlejat eelistada. Seega millist eelistuse alust ja millises järjekorras rakendada, on vallavolikogu otsustada. Kaebaja poolt vaidlustatud väljendi „väikeettevõtja“ kasutamist seletab vastustaja sellega, et nimetatud väljendit kasutati 30.04.2004 volikogu istungil võrdlemaks füüsilisest isikust ettevõtjat V.V.it kaebajaga, mille sünonüüm Väätsa valla mõistes oleks suurettevõtja. Vastustaja leiab, et kaebuse neljanda punkti alapunktides kaebaja poolt esitatud väited ja seisukohad ei ole aluseks vallavolikogu 30.04.2004 otsuse nr 38 p 1 tühistamiseks juba seetõttu, et kaebaja ei ole kunagi taotlenud eelnimetatud vallavolikogu otsuse tühistamist terves ulatuses. Vastustaja leiab, et tulenevalt MRS § 23³ lg 6 ei ole seadusandja näinud ette erinevate taotlejate jätkusuutlikkuse võrdlemist, vaid taotleja suhtes tuleb hinnata üksnes asjaolu, kas taotleja on jätkusuutlik või mitte. Maade randiküsimuses leiab vastustaja, et volikogu istungite protokollidest nähtub, et V.V. rendib Väätsa vallalt maad suurusega 5,88 hektarit hinnaga 5555 krooni aastas, kuid tõendamata on hoopis kaebaja väited omalt poolt renditava maa suuruse ja hinna kohta. Vastustaja leiab, et kaebaja püüab kohut eksitada, rõhutades ikka ja jälle seisukohta, nagu oleks kaebaja jäetud täiesti kõrvale maade kasutusvaldusse andmise otsustamisel, samas kui vaidlusalusest maast anti kaebajale ca 2 korda rohkem maad kui kolmandale isikule. Vastustaja rõhutab, et lähtuvalt võrdse kohtlemise printsiibist tuleb vallavolikogul eeldada, et kõigil isikutel, kes esitasid avalduse vabade maade kasutusvaldusesse taotlemiseks on ebapiisav kogus maad. Maa pikaajalise kasutamise küsimuses leiab vastustaja, et kuna Väätsa Vallavolikogu 19.03.1993 otsusega maakasutuse üleandmise kohta anti maakasutusõigus tähtajatult, siis võis vallavolikogu selle ka igal ajal lõpetada. Kulutuste tegemise küsimuses leiab vastustaja, et kaebajal kui põllumajandusliku tootmisega tegeleval äriühingul ei olegi võimalik saada tulu ilma kasutatavatele maadele kulutusi tegemata. Kaebaja 2003 aasta kasumiaruandest nähtub, et ta on teeninud kasumit, seega on vastustaja arvates kaebaja oma kulutused ka tagasi saanud. Otsuse nr 47 kohta märgib vastustaja, et vaie on põhjendamatu juba seetõttu, et kaebaja vaidlustas talle omaenda avalduse alusel kasutusvaldusse antud maade saamist. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Lisaks taotleb vastustaja kaebajalt välja mõista vastustaja kasuks tema poolt kantud kohtukulud summas 18 083,50 krooni. Kolmas isik toetab vastustaja seisukohti ja palub kaebuse jätta rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Maareformiseaduse (MRS) §-s 233 on sätestatud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmine. Nimetatud paragrahvi lõige 1 sätestab, et vallavalitsus selgitab välja käesoleva seaduse § 22 lõikes 2 nimetatud vaba põllumajandusmaa pindala ning, arvestades maa efektiivse kasutamise, planeeringu ja maakorralduse nõudeid, piiritleb plaanil kasutusvaldusesse antavad maatükid. Iga piiritletud maatükk registreeritakse ja tähistatakse plaanil numbriga. Koostatud plaani ja maatükkide registreerimise lehe üks eksemplar jääb omavalitsusse avalikuks tutvumiseks ja teine esitatakse maavanemale. Kasutusvaldusesse antava vaba põllumajandusmaa plaani ja maatükkide registreerimislehe avalik väljapanek toimub pärast asjakohase loa saamist maavanemalt. Teade plaani avaliku väljapaneku koha, alguse ja kestuse kohta avaldatakse maakonnalehes. Lõike 11 kohaselt Vaba põllumajandusmaa antakse kasutusvaldusesse Eesti kodanikule või Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule, kes vastavad käesoleva paragrahvi
- lõikes sätestatud nõuetele. Käesoleva paragrahvi lõige 2 sätestab, et vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamiseks esitab äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb põllumajandusliku tootmisega maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil või põllumajandusliku tootmisega naaberomavalitsuse territooriumil ja tema maaomand piirneb kasutusvaldusesse antava maaga või äriregistrisse kantud Eesti eraõiguslik juriidiline isik, kelle põhiliseks tegevusalaks on põllumajanduslik tootmine maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil, omavalitsusele avalduse maa suuruse ja maatüki numbri(te) nimetamisega. Põllumajandusliku tootmisega tegeleja käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes saab tulu omatoodetud põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist ning omab tootmiseks vajalikku maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust. Põllumajandusmaa kasutamise õigusena käesoleva seaduse tähenduses käsitatakse põllumajandusmaa tegelikku kasutamist õiguslikul alusel. Sama paragrahvi lõike 6 kohaselt üks isik võib käesoleva paragrahvi alusel kasutusvaldusesse saada kuni 250 ha vaba põllumajandusmaad, mille koosseisu võib maakorraldusnõuetest tulenevalt kuuluda kokku kuni 15 ha metsamaad. Kui käesoleva paragrahvi esimeses lauses sätestatud piirmäära piires ei jätku taotlusi kõigile kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil kasutusvaldusesse antavatele vaba põllumajandusmaa maatükkidele, võib vallavolikogu otsustada anda ühe isiku kasutusvaldusesse rohkem kui 250 ha maad, võimaldades kõigil taotlejatel esitada täiendavaid taotlusi. Kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, otsustab maa kasutusvaldusesse andmise maavanem vallavolikogu ettepanekul. Vallavolikogul on õigus eelistada taotlejat, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb või füüsilisest isikust ettevõtjat. Kui maavanem ei nõustu vallavolikogu ettepanekuga või leiab, et kohaliku omavalitsuse otsus ei ole õiguspärane, saadab ta ettepaneku volikogule tagasi uueks arutamiseks. Käesoleval juhul maatükke nr 66 ja 71 soovisid kasutusvaldusesse saada nii kaebuse esitaja OÜ X kui ka kaasatud kolmas isik FIE V.V., kes määratud tähtajaks kokkulepet ei saavutanud. Sellisel juhul peab maa kasutusvaldusesse andmise küsimuse otsustama maavanem vallavolikogu ettepanekul. Vallavolikogul on õigus eelistada taotlejat, kelle põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb või füüsilisest isikust ettevõtjat. OÜ X põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ning ta ka tegelikult kasutab vaidlusaluseid maatükke õiguslikul alusel, samuti taotletavad maatükid piirnevad kaebuse esitaja maaomandiga. Seega seadusest tulenevad tingimused on kaebaja suhtes täidetud. Samas aga n-ö väikeettevõtja (FIE) soovib oma ettevõtluse arendamiseks maad juurde saada, mis tema hinnangul on eluliselt vajalik ettevõtluse püsimajäämiseks. Vallavolikogu peab sellises situatsioonis teostama temale antud diskretsiooniõigust maavanemale ettepaneku tegemiseks. Kohus ei saa sekkuda diskretsiooni teostamisesse ning seda piirata, kuid kohus peab hindama diskretsiooni piire ning kontrollima, kas ei ole aset leidnud nende ületamine. Vaidlustatud otsuses on märgitud, et ettepaneku tegemisel maatükkide nr 66 ja 71 V.V.i kasutusvaldusesse andmiseks pooldati väikeettevõtja toetamist ning leiti, et tema põllumajanduslik tootmine on jätkusuutlik ja tootmiseks vajaliku maa puudumine on V.V.it sundinud rentima maad ülikõrge rendihinnaga. OÜ X ja V.V. soovisid enda kasutusvaldusesse saada vaba põllumajandusmaa nimekirjas numbritega 66, 70, 71 ja 72 märgitud maatükke. Vallavolikogu leidis, et vaidlus lahendatakse kummalegi taotlejale kahe maatüki jagamise teel. Vastasel juhul oleks kõne alla tulnud ühele taotlejale kõigi nelja maatüki jagamine, jättes täiesti kõrvale teise taotleja. Vallavolikogu esindajad väitsid kohtus, et sellises situatsioonis püüti leida kompromissvariant, mis seisnes nelja taotletava maatüki jagamises mõlema taotleja vahel. Vallavolikogu soovis toetada väikeettevõtjat. Kohus möönab, et selline soov on mõistetav ning väikeettevõtja on ebavõrdses olukorras suurettevõtjaga, kelle kasutada on tunduvalt rohkem maad, kuid ka see on põhjendatud ettevõtte mahtu arvestades. Taotletava vaba põllumajandusmaa jagamine selliselt, et kumbki taotlejatest võiks saada enda kasutusvaldusesse 2 maatükki, on vallavolikogu diskretsioon. Kohus ei saa diskretsiooni sekkumata hinnata sellise otsustuse õigsust. Kohus, hinnates oma pädevuse ulatuses diskretsiooni piire, leiab, et neid ei ole käesoleval juhul vallavolikogu poolt ületatud. Seadus annab vallavolikogule õiguse maavanemale ettepaneku tegemiseks vaba põllumajandusmaa jagamise kohta. Käesolevas asjas on vallavolikogu toiminud õiguspäraselt ettepaneku tegemisel maavanemale. Vaba põllumajandusmaa jagamise otsustajaks on maavanem, kes vaatab vallavolikogu ettepaneku läbi, sellega mittenõustumisel või kui maavanem leiab, et kohaliku omavalitsuse otsus ei ole õiguspärane, saadab ta ettepaneku volikogule tagasi uueks arutamiseks. Kaebuse esitaja on ennatlikult (ette rutates) vaidlustanud vallavolikogu ettepaneku tegemise, ootamata ära maavanema otsustuse. Kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste rikkumine võib kõne alla tulla juhul, kui maavanem nõustub vallavolikogu ettepanekuga ning kinnitab selle. Sellisel juhul oleks tegemist sisulise otsusega, mis peab olema motiveeritud, üheselt mõistetav ja seeläbi kontrollitav. Maavanema sisulist otsust on võimalik vaidlustada halduskohtus. Käesoleval juhul kohus peab hindama, kas vallavolikogu poolt ettepaneku tegemine maavanemale maatükkide 66 ja 71 V.V.i kasutusvaldusesse andmiseks rikub OÜ X subjektiivseid õigusi. Kohus leiab, et selles menetlusstaadiumis ei ole rikutud kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ega ole piiratud tema vabadusi. Maavanema poolt vallavolikogu ettepaneku läbivaatamisel võivad asjast huvitatud isikud esitada omapoolseid kirjalikke selgitusi ja täiendavaid tõendeid ning vajadusel taotleda ettepaneku tagastamist vallavolikogule asja uueks arutamiseks. Seega kohus leiab, et vaidlustatud Väätsa Vallavolikogu 30.04.2004 otsuse nr 38 p 1 ei riku kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ega riiva ka tema põhiõigusi. Vallavolikogu on vaidluse lahendamiseks teinud ettepaneku maavanemale, kuidas oleks nende arvates mõistlik vaidlusaluseid maatükke jagada, mis iseenesest veel ei tähenda, et maavanem nõustuks pakutava lahendusega. Vaidlustatud Väätsa Vallavolikogu 08.06.2004 otsus nr 47 ei riku kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ega piira tema vabadusi. Nimetatud otsus on oma sisult kaebuse esitaja suhtes soodustav haldusakt. Kaebuse esitaja on vaidemenetluses ekslikult vaidlustanud vallavolikogu otsuse nr 38 punkti 2, mis on tehtud tema enda suhtes ning on kaebajale soodustava sisuga. Selle üle vaidlus puudub, et kaebaja on 31.05.2004 vaides eksinud vaidlustatava punktiga (p 1 asemel märgitud p 2). Vastustaja esindajad kinnitasid kohtus, et seda viga arutelu käigus keegi ei märganud ning otsus tehti täpselt vastavuses kaebuse esitaja enda nõudega tulenevalt vaide resolutiivosast. Kohus ei pea andma sisulist hinnangut kaebuse motiividele, kui leiab, et kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi kaevatav haldusakt ei riku. Väätsa Vallavolikogu on esitanud kohtukulude hüvitamise taotluse. Kohtukulude suuruseks kohtukulude nimekirja kohaselt on 18 083,50 krooni. Kohtukulude nimekirjas märgitakse, et kohtukulud on kantud vastustaja, so Väätsa Vallavolikogu, poolt. Nimekirjale lisatud arvetest nähtub, et need on esitatud Väätsa Vallavalitsusele ning viimase poolt ka tasutud. Väätsa Vallavalitsus ei ole käesolevas kohtuvaidluses protsessiosaliseks. Kohtukulude hüvitamist võivad taotleda üksnes pooled (kaebaja ja vastustaja) ning kohtukulud peavad olema kantud menetlusosaliste poolt. Käesolev haldusvaidlus ei ole mahukas ega keerukas ning kohtu hinnangul võis Väätsa Vallavolikogu enda esindamisega ise hakkama saada, mida tõendab haldusasjas Väätsa Vallavolikogu esindajana viimasel kohtuistungil osalenud vallavolikogu esimees Leo Voorel. Käesolev vaidlus taandus kaebajal õiguste rikkumise puudumisele ning selle konstateerimine ei vaja mingeid erilisi õigusalaseid teadmisi. Kohus leiab, et vastustaja kohtukulude hüvitamise taotlus ei ole põhjendatud ning ei kuulu rahuldamisele. Kohus ülalöeldut kokkuvõtvalt on jõudnud järeldusele, et puudub alus kaebuse rahuldamiseks. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes HKMS §-st 26 lg 1 p 6; 31 lg 1, 4 ja 5, kohus otsustas: Jätta OÜ X kaebus rahuldamata. Kohtukulud jäävad poolte endi kanda. Elle Kask Kohtunik