) §23 lg 1 kohaselt kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärgiks on soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida tema sotsiaalsete sidemete katkemist.
Vastavalt
lg 1 võib kinnipeetavale adresseeritud kirjadest ära võtta esemed, mille omamine vanglas on vangla sisekorraeeskirjaga keelatud. Postmargid ei kuulu vangla sisekorraeeskirja kohaselt keelatud esemete hulka. Järelikult on tegemist lubatud esemetega, mis ei kuulu konfiskeerimisele. Postmarke müüakse küll ka vangla kaupluses, kuid kuna kaebajal puudub raha nende ostmiseks, siis saatis vanaema talle postmarke kirja sees. Enne 04.10.2004 juhtumit ei ole kaebaja väitel kirja sees saadetud postmarkidega probleeme olnud. Kui sugulaste poolt kantaks tema isiklikule arvele raha, mida saaks kasutada markide ostmiseks, siis läheb suurem osa sellest rahast kinnipeetava vabanemiseks kogutavate vahendite arvele ja tema vastu esitatud tsiviilnõuete katteks. Selliselt kujuneks postmargi maksumus oluliselt suuremaks, kui see tegelikult on. Vanaemal, kelle ainsaks sissetulekuks on pension, ei ole võimalik seetõttu raha postmarkide ostmiseks kaebuse esitaja arvele kanda. Ebaseaduslik oli ka konfiskeeritud postmarkide hävitamine selle asemel, et tagastada need saatjale. Postmargid on ametlikuks maksevahendiks ja nende hävitamine on keelatud. Markide puudus kinnipeetavatel viib selleni, et kasutatakse ebaseaduslikke teid kirjade saatmiseks, näiteks postitempli jäljendi eemaldamist markidelt ja nende korduvat kasutamist. Samuti on rikutud kaebuse esitaja õigust tutvuda Inimõiguste ülddeklaratsiooni ja teiste seadustega temale arusaadavas, st vene keeles. Vanglas võimaldati kaebajal küll tutvuda Inimõiguste ülddeklaratsiooniga, kuid ainult eesti keeles. Kaebaja leiab ka, et 04.10.2004 koostatud akt esemete äravõtmise kohta on ebaõige, kuna teine aktile allakirjutanud isik I.S. (üliõpilane-praktikant) ei viibinud kirja avamise ajal selle juures ega saanud seetõttu kinnitada oma allkirjaga aktis nimetatud esemete äravõtmist. Kaebuse esitaja palub tunnistada Tallinna Vangla administratsiooni toimingud 04.10.2004 seoses eelpoolnimetatud esemete äravõtmisega kaebajale adresseeritud kirjast õigusvastaseks ning kohustada Tallinna Vanglat tagastama temale äravõetud esemed – 4 postmarki ja brošüür „Inimõiguste ülddeklaratsioon“. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja leiab, et see on põhjendamatu. Vastavalt
lg 1 tuleb kinnipeetavale adresseeritud kirjad, välja arvatud sama paragrahvi lõigetes 4-5 sätestatud isikutele ja ametiasutustele adresseeritud kirjad, avada vanglaametniku poolt kinnipeetava juuresolekul ning võtta sealt ära esemed, mille omamine vanglas on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud. Vastavalt vangla sisekorraeeskirja §57 lõikele 1 on kinnipeetaval õigus hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vangla vahendusel soetatud isiklikke asju. Nimetatud viisil saadud asjade loetelu on sätestatud vangla sisekorraeeskirja §-des 58 ja 59. Vaatamata asjaolule, et vangla sisekorraeeskirja §58 lg 2 kohaselt on kinnipeetavale lubatud omada mõistlikus koguses postmarke, on kirja teel saadud postmargid kvalifitseeritavad 3 keelatud esemetena, kuna need pole soetatud vangla vahendusel ega ka kaasa võetud vanglasse saabumisel. Kinnipeetaval on võimalik tutvuda Tallinna Vangla raamatukogus oleva kirjanduse ja õigusaktidega, sh ka „Inimõiguste ülddeklaratsiooniga“. Selleks peab ta esitama vastava taotluse oma kontaktisikule.
lg 1 kohaselt on kinnipeetavale lubatud kirjavahetus, mitte kirjaga muude esemete saatmine. Kirja mõiste on ära toodud vangla sisekorraeeskirja §-s 461, mille kohaselt käsitletakse kirjana paberil esitatud sõnumit või fotot, mis edastatakse posti teel. Keelatud esemetega toimimist reguleerib vangla sisekorraeeskirja §65, mille lõike 1 kohaselt vangla, mille territooriumilt on ese leitud, korraldab eseme hoidmise, võõrandamise, tagastamise või hävitamise ning kannab hoidmise, tagastamise või hävitamisega seotud kulud. D.D.ile saadetud ümbrikust leitud keelatud esemed otsustati hävitada, kuna selline toimimisviis oli vanglale kõige säästlikum. Vastava otsustuse tegemise õigus on vangla direktoril. Vastustaja palub jätta D.D.i kaebus täies ulatuses rahuldamata ja kohtukulud kaebaja kanda. Kohtu põhjendused 1. Kinnipeetava vanglavälist suhtlemist reguleerivad vangistusseaduse §-d 28 ja 29.
Samuti näeb osundatud säte ette, et kirjavahetus toimub vangla sisekorraeeskirjadega sätestatud korras.
lg 1 kohaselt kinnipeetavale saadetud või tema poolt saadetavad kirjad, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõigetes 4-5 sätestatud isikutele ja ametiasutustele adresseeritud kirjad, avatakse vanglaametniku poolt kinnipeetava juuresolekul ning võetakse sealt ära esemed, mille omamine vanglas on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud. Kaebuse esitajale D.D.ile 04.10.2004 saabunud kirja avas kinnipeetava juuresolekul Tallinna Vangla ametnik – inspektor-kontaktisik A.S.. 04.10.2004 koostatud ja vangla direktori asetäitja vangla direktori ülesannetes poolt 07.10.2004 kinnitatud aktist esemete äravõtmise kohta (tl 21) nähtub, et D.D.i nimele tulnud kirjast avastati ja võeti ära 4 postmarki ja brošüür „Inimõiguste ülddeklaratsioon“. Äravõetud esemed on vangla direktori 21.10.2004 resolutsiooni alusel hävitatud. Kohtuistungil tunnistajana ütlusi andnud Tallinna Vangla vangistusosakonna inspektorkontaktisik A.S. kinnitas, et avas kirja 04.10.2004 D.D.i juuresolekul, ümbrikus olnud 4 postmarki ja brošüür võeti ära. Üliõpilane-praktikant I.S. ei seisnud küll kirja avamise ajal A.S. kõrval, kuid viibis samas koridoris kõrvalkambrite läheduses, mistõttu ta ei pruukinud olla nähtav D.D.ile tema kambrist. Praktikant oli tunnistaja A.S. ütluste kohaselt teadlik kinnipeetavale adresseeritud kirjast leitud postmarkidest ja brošüürist ning nägi neid Sama kinnitas ka tunnistaja I.S. kohtule antud ütlustes. Kohtul puudub alus kahelda tunnistajate A.S. ja I.S. poolt antud ütluste tõepärasuses, seega ei ole kinnitamist leidnud kaebuse esitaja väide, et praktikant I.S. ei viibinud kirja avamise juures, ei teadnud sellest leitud esemetest ning seetõttu tuleb tema allkirja aktil esemete äravõtmise kohta lugeda fiktiivseks. Kohus leiab, et tõendamist ei ole leidnud ka see kaebaja väide, et kuni kõnealuse juhtumini 04.10.2004 postmarkide ümbrikus saatmisega probleeme ei esinenud. Tunnistaja Andres Põdra (Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja asetäitja), kes on vanglas töötanud üle 10 aasta, ütluste kohaselt kehtib kirjades keelatud esemete saatmise keeld vähemalt viimase kahe aasta jooksul. Vangla sisekorraeeskiri on ühesugune kõigi vanglate jaoks. Põhjuseks, miks vangid sageli ei soovi lasta kanda oma arvele sularaha ja osta vajalikke asju vangla poest, vaid lasevad selle asemel saata endale postmarke ja telefonikaarte kirjades, on asjaolu, et isikuarvele laekunud sularahast läheks oluline osa vabanemistoetusteks ning nende vastu 4 esitatud tsiviilnõuete katteks. Tunnistaja seletuse kohaselt kirjadest leitud keelatud esemed (sh postmargid) võetakse vanglas ära, üldjuhul need hävitatakse, erandjuhtudel aga tagastatakse saatjale. Seega ei ole tõendatud kaebuse esitaja väited, et enne 04.10.2004 asetleidnud juhtumit oli postmarkide kirja sees saatmine vanglasse lubatud või ei pööratud kirjade avamisel nendele tähelepanu. 2.
lg 1, mis sätestab vahistatu õiguse kirjavahetusele, näeb ette, et kirjavahetus toimub vangla sisekorraeeskirjadega sätestatud korras. Justiitsministri 30.11.2000.a. määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirjas (koos hilisemate muudatustega) sätestatakse vangistusseadusega kehtestatud vabadusekaotuse kandmise tingimused ning täideviimise kord. Kirjavahetuse ja telefoni kasutamise korda reguleerib osundatud eeskirja 10.peatükk. Sisekorraeeskirja § 461 kohaselt käsitatakse vanglas kirjana paberil esitatud sõnumit või fotot, mis edastatakse posti teel. Postmark kui rahalist väärtust omav postimaksevahend, samuti trükis või muu informatiivse iseloomuga materjal ei ole käsitletav paberil esitatud sõnumina ega fotona. Seega ei ole postmarkide ja brošüürina väljaantud trükise saatmine kinnipeetavale posti teel edastatavates kirjades tulenevalt vangla sisekorraeeskirja §-st 461 lubatud. Alusetu on kaebuse esitaja väide, et sisekorraeeskirja nimetatud säte on vastuolus
Kirjavahetus on osa kinnipeetava vanglavälisest suhtlemisest, mille eesmärk tulenevalt
lg 1 on soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist.
lg 1 kohaselt on kinnipeetavale lubatud kirjavahetus, mitte aga muude esemete saatmine kirjaga. Kohtule antud seletustest ja esitatud tõenditest ei nähtu, et D.D.i õigust kirjavahetusele oleks piiratud. Vastupidi, kaebaja enda seletusest kohtule nähtub, et tema kirjavahetus on vanglas viibitud aja jooksul olnud küllaltki mahukas (alates 2002.a. saadetud 157 kirja), millest saab järeldada, et kaebuse esitaja side oma lähedastega ei ole katkenud.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.