KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Tiina Pappel Määruse tegemise aeg ja koht 20. septembril 2005, Tallinn Haldusasja number 3-980/2005 Haldusasi K.K.i kaebus MTÜ Eesti Võrkp

§ 11lg 4). Saata määruse ärakiri kaebuse esitaja volitatud esindajale. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada erikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule

§ 31

lg 3, 6).

§ 11

lg 4 kohaselt tagastab halduskohus määrusega kaebuse või protesti, mille lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses, näidates võimaluse korral määruses, kuhu tuleb pöörduda. Kohus on seisukohal, et kaebus tuleb kaebuse esitajale tagastada, kuna selle lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Kaebuse esitaja võib pöörduda oma õiguste kaitsmiseks Tallinna Linnakohtusse. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt: Kaebuse esitaja on esitanud halduskohtule kaebuse, millega taotleb MTÜ Eesti Võrkpalli Föderatsiooni (EVF) toimingute keelamist, mis on suunatud K.K.ile takistuste tegemiseks rannavõrkpalliturniiridel Aeroc rannakuningas

1. juulil Võsul ja Umbro Eesti
2. a. rannavõrkpalli meistrivõistlustel 30-
3. juulil Pärnus osalemisel; tuvastada, et EVF-i toimingud seoses K.K.ile takistuste tegemisega osalemiseks rannavõrkpalliturniiridel 4.-
4. juunil 2005 Premium 7 Cup Tartus; 11.-
5. juunil 2005 Rai Ban Cup Pärnus; 2.-
6. juulil 2005 Quelle Cup Tallinnas ja 9.-
7. juulil 2005 Nivea Sun Cup Pärnus olid õigusvastased ning tühistada EVF haldusakt, millega K.K.i suhtes rakendati võistluskeeldu. Kaebus on asja materjalidest nähtuvalt ajendatud EVF-i keeldumisest, lubada kaebuse esitajal registreerida end EVF-i poolt 11.06.2005 organiseeritud Speedo Summer Trip rannavõrkpalliturniirile Pärnus. Äriregistri teabesüsteemist nähtuvalt on EVF 14.01.1998 kantud registrisse (äriregistri kood xxxxxxxx) mittetulundusühinguna, tema kehtivaks ärinimeks on Eesti Võrkpalli Föderatsioon ning EVF-i kehtiv põhikiri on kinnitatud 20.05.1997 (kaebuse esitaja on 1 kaebuses viidanud MTÜ Eesti Võrkpalli Föderatsiooni (kes internetis nimetab end Eesti Võrkpalliliiduks) uuele põhikirjale, mille kohta puuduvad samas äriregistris andmed. Kohus saab tugineda ainult EVF-i ametlikult kehtivale põhikirjale. EVF-i põhikirja p 1 kohaselt on EVF vaba algatuse alusel asutatud ja mittetulundusühinguna tegutsev vabatahtlik ühendus, mille põhitegevus on suunatud võrkpalli arendamisele Eestis. Põhikirja p. 2 kohaselt ühendab EVF Eestis võrkpalliga tegelevaid spordiklubisid, -seltse ja – ühendusi ühistegevuseks, võrkpalli edendamiseks ning sellealase tegevuse koordineerimiseks. Põhikirja p. 11 kohaselt võivad EVF-i liikmeteks olla juriidilised isikud – mittetulundusühingutena tegutsevad spordiklubid, -seltsid, ja –ühendused, samuti füüsilised isikud, kes tunnistavad ja täidavad EVF-i põhikirja, osalevad aktiivselt EVF-i tegevuses ning tasuvad ühekordset sisseastumismaksu ja regulaarset liikmemaksu. Föderatsiooni liikmesklubide liikmed saavad kuuluda EVF-i ainult oma klubi, ühenduse ja seltsi kaudu. Põhikirja p. 17 alapunkti 1 kohaselt on EVF-i liikmetel muuhulgas õigus osaleda ja olla esindatud föderatsiooni kõigil üritustel ning tegevuses ning alapunkti 9 kohaselt kasutada teisi mittetulundusühingute seaduses ja EVF-i põhikirjas sätestatud õigusi. Äriregistri teabesüsteemist nähtuvalt on kaebuse esitaja mittetulundusühingu Spordiselts Kais Club (äriregistri kood xxxxxxxxx, asukohaks kaebuse esitaja elukoht xxxxxxx, Pärnu) juhatuse liige ning kohtule teadaolevalt on nimetatud mittetulundusühing ka MTÜ Eesti Võrkpalliföderatsiooni (Eesti Võrkpalliliidu) liige. EVF-i põhikirja p. 3 kohaselt juhindub EVF oma tegevuses mittetulundusühingute seadusest ja teistest Eesti Vabariigi õigusaktidest, põhikirjast, Eesti Spordi Hartast ning Rahvusvahelise Võrkpalliföderatsiooni poolt kehtestatud aktidest ja suunistest. Kohus on seisukohal, et EVF-i ja tema liikme juhatuse liikme vahelised vaidlused seoses eeltoodud õigusaktide täitmisega on iseloomult eraõiguslikud ning kuuluvad lahendamisele tsiviilkohtumenetluse korras. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga selles, nagu volitaks spordiseadus EVF-i teatud avalik-õiguslike funktsioonide teostamiseks. Spordiseaduse § 6 lg 2 kohaselt on riigi kehakultuuri- ja sporditöö korraldamine Kultuuriministeeriumi valitsemisalas. Kultuuriministeeriumi ülesanded spordi riiklikul korraldamisel ning edendamisel (sätestatud spordiseaduse §-s 7) ei kattu spordiorganisatsioonide ülesannetega (sätestatud spordiseaduse §-s 11). Spordiseaduse §-s 11 toodud tegevusi: spordiehitiste, -seadmete ja –inventari kasutamise võimaldamine; kvalifitseeritud metoodilise ja erialase juhendamise korraldamine; spordilaagrite ja –võistluste korraldamine ja neist osavõtu võimaldamine jne ei saa kohtu arvates oma konkreetsusastme, ulatuse ning spordiorganisatsioonide tegevuse spetsiifika tõttu võrdsustada selliste avalik-õiguslike ülesannete, nagu riiklike spordipoliitika aluste väljatöötamine, spordile orienteeritud ühenduste tegevuse toetamine, sporti käsitlevate seaduste ja teiste õigusaktide eelnõude ettevalmistamine jne (vt spordiseaduse § 7) täitmisega. Kaebuse esitaja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, nagu oleks Kultuuriministeerium eeltoodud spordiseaduse §-st 7 tulenevate avalik-õiguslike ülesannete täitmise halduslepinguga pannud EVF-ile. Spordiseaduse § 13 lõike 2 kohaselt võib sportlane sõlmida spordiorganisatsiooni või muu ühingu, riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse või äriühinguga lepingu, milles määratakse kindlaks poolte vastastikused õigused ja kohustused, mis tulenevad osalemisest sportlikus tegevuses. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 14.06.2005 tsiviilasjas nr. 3-2-1-3-05 eeltoodud sätet tõlgendades leidnud, et „seaduse eesmärgiks on lähtuvalt asjaoludest võimaldada sportlase õigustes ja kohustustes kokku leppida mis tahes tsiviilõiguslikus lepingus, sh töölepingus.“ Seega on Riigikohus määratlenud sportlase ja mistahes spordiorganisatsiooni omavahelisi suhteid 2 tsiviilõiguslikena. Eeltoodust tulenevalt on kaebuse esitaja pretensioone seoses spordivõistlustest osalemise takistamisega pädev lahendama Tallinna Linnakohus.

§ 84

lõike 3 p 1 kohaselt tagastatakse kaebuselt tasutud riigilõiv, kui kaebus jäetakse läbi vaatamata, kuna kaebus ei kuulu lahendamisele halduskohtus (§ 11 lg 4). RLS § 15 lg 1 p 5 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv osaliselt või täielikult, kui esitatud taotlus või avaldus jäetakse läbi vaatamata. RLS § 11 lg 1 kohaselt on riigilõivu tasunud isikul õigus taotleda tasutud riigilõivu tagastamist RLS § 15 alusel kahe aasta jooksul tasumise päevale järgneva aasta 1. jaanuarist arvates. Tiina Pappel Kohtunik 3