Obsah (6)

§ 26§ 31§ 19§ 7§ 93§ 92

3-78/2005 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 03. juuni 2005. a Tallinn Haldusasja number 3-78/2005 Haldusasi OÜ X (reg

§ 26lg 1 p 6 ja § 92 lg 1).

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 03.06.2005, esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu, tingimusel, et 10 päeva jooksul, arvates 03.06.2005, teatatakse apellatsioonkaebuse esitamisest kirjalikult Tallinna Halduskohtule. Teadet ei ole vaja esitada, kui apellatsioonkaebus esitatakse nimetatud 10päevase tähtaja jooksul (

§ 31lg-d 1, 4 ja 5).

ASJAOLUD

1. Tallinna Linnavolikogu
2. detsembri 2001 otsusega nr 410 algatati ning
3. oktoobri 2003 otsusega nr 293 võeti vastu Paljassaare ja Russalka vahelise ranna-ala üldplaneering.
5. detsembril
6. a võttis Tallinna Linnavolikogu vastu määruse nr 54 “Paljassaare ja Russalka vahelise rannaala üldplaneeringu kehtestamine” /tl 7/.
7. 14.01.2005 esitas OÜ X Tallinna Halduskohtule kaebuse eelnimetatud määruse nr 54 tühistamiseks /tl 2-5, 16-20/.
8. 31.01.2005 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse /tl 23/, 08.03.2005 esitas Tallinna Linnavolikogu kohtule kaebuse kohta kirjaliku seletuse /tl 46-50/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja OÜ X leiab, et kaevatud 09.12.2004 määruse vastuvõtmisel ei ole järgitud hea halduse tavasid ja rikutud on planeerimisseaduse (edaspidi PlanS) § 26 sätteid. Tallinna üldplaneeringu koostamist alustati
9. a. Selleks teostati riigihangete korras üle 30 uuringu ja teemaplaneeringu. Nende koostamisest võttis osa kogu Eesti teadusparemik. Uuringu aruanne koos soovitustega anti Tallinna Linnavalitsusele üle
10. a. Soovitused leidsid Tallinna Linnavalitsuse ja Linnavolikogu heakskiidu ja töö võeti vastu. Oma
11. jaanuari
12. a. otsusega nr 16 andis linnavolikogu linnavalitsusele suunised töögrupi uuringu jätkamiseks. Vaidlustatav Tallinna Linnavolikogu määrus ei arvesta ka Tallinna Linnavolikogu 11.01.2001 määruse nr 3, Tallinna üldplaneeringu põhimõtteid ning on vastuolus paljude konventsioonide, seaduste ja volikogu enda otsustega: Riigikogu poolt ratifitseeritud Haagi
13. a konventsioon “Kultuuriväärtuste kaitse kohta relvakonfliktide korral” tingib militaarsadamate väljaviimist Tallinnas ehk praegusest asukohast. Määrusega nr 54 kehtestatud üldplaneering seda ette ei näe. On jäetud teostamata täiendavad uuringud, mis on ette nähtud Tallinna Linnavolikogu otsustega
14. jaanuarist 1998 nr 16 ja
15. märtsist 2003 nr
16. Üldplaneeringus ei ole käsitletud planeeringuga hõlmatud maa-ala ja mere vahele jäävate Tallinna sadamate ja sadamate maismaaühenduste arendamise vajadusi seoses nende möödapääsmatult vajaliku ümberprofileerimisega turismisadamateks ja laevade agenteerimise ülesannete ning vedude ohutusnõuete täitmisega Tallinnas. Sealhulgas ei ole arvestatud Rahvusvahelise Konventsiooni “Inimelude ohutusest merel” (kinnitatud 1947) osalusriikide konverentsi resolutsiooni nr 2 (vastu võetud
17. detsembril 2002) ja koodeksi “Rahvusvaheline Laevade ja sadamaalade turvalisus” nõudeid. Planeeritav maakasutus sadamate lähistel ja sadamates võib oluliselt ahistada sadamate ja Tallinna kui merelinna edasise arendamise võimalusi. Vastavalt sadamaseaduse (SadS) §-le 3 kuulub Tallinna linna haldusalasse ka sadamate veeala ja merepõhi selle all (akvatoorium). Sama seaduse § 4 kohustab kohalikke volikogusid kooskõlastama sadamate veeala piirid. Volikogu poolt kehtestatud üldplaneeringus need piirid ja kooskõlastused sadamaalade akvatooriumi valdajatega puuduvad. Üldplaneeringusse kavandatud rannaalad väikesadamatele ja väikesadamate asukohad ei ole kooskõlastatud vastavate kompetentsete organisatsioonidega ning väikelaevade teenindamist sadamatest ei ole käsitletud eraldi tegevusvaldkonna (SadS § 3, 4, 51) Vaidlustatav määrus kahjustab OÜ X kui Eesti Mereturismi Assotsiatsiooni toetaja liikme õigusi ja vabadusi. Samuti ka MTÜ Raeklubi, MTÜ Hooliv ja Jätkusuutlik Tallinn, õigusi ja huve, keda esindab alates
18. a kaebuse esitaja. Vaidlustatud haldusakt on osa merendusega seotud valdkonnast ja selle rakendamine kahjustab nii Eesti riigi kui ka merendusega seotud firmade majanduslikke õiguseid ja vabadusi. Vastustaja Tallinna Linnavolikogu palub jätta põhjendamata kaebus rahuldamata. Osundades Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vahelise erikogu otsusele asjas nr 3-3-1-15-01, märgib vastustaja, et tühistamiskaebuse rahuldamiseks peab vaidlustatav haldusakt olema õigusvastane ja rikkuma samas ka kaebuse esitaja õigusi. Kumbagi Riigikohtu poolt välja toodud tingimust pole kaebuse esitaja tühistamiskaebuses esitanud. Jääb selgusetuks, millisel moel on haldusorgan vaidlustatud määrusega rikkunud OÜ X perekonna- või eraelu. Haldusorgan on üldplaneeringu kehtestamisel välja selgitanud menetletavas asjas olulise tähtsusega asjaolud. Planeeringu vastuvõtmise hetkeks oli toimunud seitse üldplaneeringu avalikku arutelu. Üldplaneeringu menetlemisel on arvestatud Tallinna piirkonna sadamate, raudteesõlme ja sadamate maismaaühenduste arengukavaga ja selle uurimustöö keskkonnaekspertiisiga. Tulenevalt lähteülesandest oli üldplaneeringu peamiseks eesmärgiks 2 kohaliku omavalitsuse hallatava territooriumi tsoneerimine ja ehitusõiguse määramine. Iga sadama kohta tuleb vajadusel teha eraldi uurimustöö, mille alusel saab hiljem anda lähtekohad konkreetse sadama detailplaneeringule ja projekteerimisele. Üldplaneering on põhimõttelist maakasutust määratlev dokument kõigile piirkonnas toimuvatele tegevustele, sh Tallinnas aktiivselt toimuvale kinnisvaraarendusele. Planeeringu avalik väljapanek toimus 21.10.21.11.2003, mille jooksul laekus 39 kirjalikku arvamust, ettepanekut ja vastuväidet. Planeeringu avaliku väljapaneku tulemuste avalik arutelu toimus
19. detsembril 2003 Tallinna Linnavolikogu saalis. Tallinna Linnavalitsus ei pidanud vastuväidete rahuldamist põhjendatuks, mille kohta saadeti ka igale vaidlejale vastav vastuskiri. Planeering esitati Harju maavanemale
20. veebruaril 2004 järelevalve teostamiseks. Pärast kirjalikke vastuväiteid esitanud isikute ja planeeringu koostamist korraldava kohaliku omavalitsuse esindajate ärakuulamist andis Harju maavanem oma
21. juuni 2004 kirjaga nr 2.1-13/1117 planeeringule heakskiidu. Kaebuse esitaja esindaja Heldur Unt osales
22. märtsil 2003 vaidlustatud planeeringu avalikul tutvustamisel Rävala pst 8 suures saalis, kuid ei esitanud ühtegi vastuväidet. Planeeringu avaliku väljapaneku ajal kaebuse esitaja planeeringuga tutvumas ei käinud ega esitanud vastuväiteid PlanS § 20 lõike 1 tähenduses. Vastuväidete esmakordne esitamine pärast üldplaneeringu kehtestamise otsuse tegemist ei ole kooskõlas PlanS mõtte ega sättega. Kohalikule omavalitsusele ei saa ette heita, et ta ei ole arvestanud vastuväidetega, mida kaebaja haldusakti kehtestamise hetkeks esitanud ei ole. Kaitseministeerium oma
23. novembri 2002 kirjaga nr 4-460/6343 teavitanud planeeringu koostajat riigi huvist käsitleda Miinisadama territooriumit riigikaitselise sihtotstarbega maaüksusena ning pidanud oluliseks Miinisadamat läbiva raudtee säilitamist, välistades selle kasutamise transiitvedudeks. Asjaolu, et üldplaneeringuga ei ole ette nähtud kultuuriväärtuste kaitsmise arengukava, ei tähenda, et seda täiendavalt koostada ei saaks. Üldplaneeringu lähteülesanne ega koosseis ei näinud ette kultuuriväärtuste kaitsmise arengukava puudutavat, merendusalast ega keskkonnakaitselist ekspertiisi. Samuti ei olnud eesmärgiks riigikaitselise otstarbega maa-alade või kaitse alla võetud maa-alade ja üksikobjektide kaitserežiimi määramine. Viidates planeerimis- ja ehitusseaduse (edaspidi PES) § 8 lg-le 1 ja PlanS § 8 lgle 1 leiab vastustaja, et meri ei kuulu Tallinna linna halduspiiridesse ega -alasse, samuti ei saa Tallinna linn riigi omandiga seonduvat planeerida. Arusaamatuks jääb ka kaebaja väide selle kohta, et üldplaneeringuga ei kooskõlastatud sadamate veealade piire. Käesolevaks hetkeks ei ole Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium Tallinna linnale SadS § 4 lg-s 2 sätestatud meresadama akvatooriumi piiride määramise ettepanekut teinud, mistõttu ei saanud Tallinna Linnavolikogu neid üldplaneeringuga ka kooskõlastada. Üldplaneeringu kehtestamise otsus on haldusorgani diskretsiooniotsus, mis on vaid piiratud ulatuses kohtulikult kontrollitav, kontrolli ulatuse sätestab

§ 19lg 6.

Seega saab kohus antud haldusasjas kontrollida, kas Tallinna Linnavolikogu on üldplaneeringu kehtestamise otsustanud kooskõlas talle antud volitustega, kaalutlusõiguse eesmärki ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid järgides ning kaaludes põhjendatud huve. KOHTU PÕHJENDUSED 1. PlanS § 26 lg 1 kohaselt planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks on igal isikul õigus ühe kuu jooksul, arvates päevast, millal isik sai teada või pidi teada saama planeeringu kehtestamisest, pöörduda kohtusse, kui ta leiab, et see otsus on vastuolus seaduse või muu õigusaktiga või selle otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kohus on seisukohal, et PlanS § 26 lg 1 on erinorm. Nimetatud sättest ilmneb, et erinevalt muude haldusaktide ja toimingute vaidlustamisest (vastavalt

§ 7

lg-le 1 kaebusega halduskohtusse võib pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi) piisab planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks ka 3 asjaolust, et isik leiab, et nimetatud otsus on vastuolus seaduse või muu õigusaktiga. Kaebaja on sealjuures õigesti viidanud asjakohasele Riigikohtu halduskolleegiumi 09.06.2004 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-28-04, milles kohus on leidnud: „Seega võib PlanS § 26 lg 1 alusel planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks halduskohtusse pöörduda igaüks, kes leiab, et see otsus on õigusvastane, ning olenemata sellest, kas see otsus tema õigusi rikub või tema vabadusi piirab. Sellise isiku poolt esitatud kaebuse puhul ei pea halduskohus kaebuse rahuldamise või mitterahuldamise otsustamisel kontrollima seda, kas vaidlustatud akt tema õigusi rikub või vabadusi piirab.“ Isiku niisugune õigus tuleneb ka Riigikogu 06.06.2001 seadusega ratifitseeritud „Keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamiseks üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni“ artiklist

1. Neil asjaoludel on alusetu vastustaja väide, et kaebus tuleb jätta rahuldamata põhjusel, et OÜ X ei ole kaebuses selgitanud, milliseid tema subjektiivseid õigusi kaevatud määrusega kehtestatud üldplaneering rikub või õigusi piirab.
2. PlanS § 24 lg 3 kohaselt detailplaneeringu, mille koostamise üle ei teostata järelevalvet, või maavanema poolt järelevalve käigus heakskiidetud üldplaneeringu või detailplaneeringu kehtestab kohalik omavalitsus. PlanS sätetest tuleneb üheselt, et üldplaneeringu kehtestamise otsus on haldusorgani diskretsiooniotsus. HMS § 4 lg 2 kohaselt kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Tallinna Linnavolikogu osundatud Riigikohtu halduskolleegiumi
3. veebruari 2002 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-8-02 on kohus märkinud, et planeerimisotsustused kui diskretsiooniotsustused on oma spetsiifilise olemuse tõttu vaid piiratud ulatuses kohtulikult kontrollitavad ning Riigikohtu varasema praktika kohaselt puudub kohtul pädevus planeerimisotsustuste otstarbekuse kontrollimiseks. Diskretsiooniotsuse kohtuliku kontrolli ulatus on sätestatud

§ 19

lg-s 6: kui asutus, ametnik või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitev muu isik on volitatud tegutsema diskretsiooni (suvaõiguse) alusel, kontrollib kohus ka seda, kas haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid.

1. Nähtuvalt Paljassaare ja Russalka vahelise ranna-ala üldplaneeringu materjalidest planeering algatati Tallinna Linnavolikogu
2. detsembri 2001 otsusega nr 410, selle koostamisel võeti aluseks Tallinna Linnavolikogu linnamajanduskomisjonis
3. novembril 2001 kinnitatud lähteülesanne. Seega algatati planeering PES kehtivuse ajal. Nimetatud planeering võeti vastu aga alles PlanS (jõustunud 01.01.2003) kehtivuse ajal - Tallinna Linnavolikogu
4. oktoobri 2003 otsusega nr
5. Neil asjaoludel, lähtudes Plan § 46 lg-s 1 sätestatust, tuli alates PlanS jõustumisest juhinduda planeerimismenetluses sellest seadusest. PES järgi koosneb planeerimismenetlus järgmistest etappidest: planeeringu koostamise algatamine, planeeringu koostamine, planeeringu kooskõlastamine, planeeringu vastuvõtmine, planeeringu avalik väljapanek, avaliku väljapaneku tulemuste arvestamine ning planeeringu kehtestamine (teatud juhtudel eelneb kehtestamisele ka järelevalve). Põhimõtteliselt samasugused etapid näeb ette ka PlanS. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 lg 1 p-dest 31 ja 32 tulenevalt volikogu ainupädevusse kuuluvad nii üldplaneeringu algatamine ja kehtestamine kui ka vastuvõtmine ja avaliku väljapaneku väljakuulutamine.
6. Kohus leiab, et kaevatud Tallinna Linnavolikogu
7. detsembri
8. a määrus nr 54 „Paljassaare ja Russalka vahelise ranna-ala üldplaneeringu kehtestamine“ on antud asjakohastel õiguslikel alustel selleks pädeva isiku poolt. Eelnevas planeerimismenetluses on 4 järgitud PES-st ja PlanS-st tulenevaid nõudeid planeeringu kooskõlastamise, planeeringu avaliku väljapaneku (21.10 - 21.11.2003) ja viimase tulemuste arvestamise osas (avaliku väljapaneku tulemuste avalik arutelu 15.12.2003). Nähtuvalt planeeringuettepanekule esitatud vastuväidetest ei käsitlenud need küsimusi, mida on tõstatanud käesolevas kaebuses OÜ X. Kaebaja ei ole lükanud ümber vastustaja väiteid, et kaebuse esitaja esindaja Heldur Unt, osaledes
9. märtsil 2003 vaidlustatud üldplaneeringu avalikul tutvustamisel, ei esitanud ühtegi vastuväidet, ning et kaebuse esitaja ei käinud planeeringu avaliku väljapaneku ajal planeeringuga tutvumas ega esitanud vastuväiteid PlanS § 20 lg 1 tähenduses. Kaebaja väited Eesti Mereturismi Assotsiatsiooni, keda kaebaja esindab, ja OÜ X poolt üldplaneeringu avalikul arutamisel ja muudes oma pöördumistes linnavalitsuse ja linnavolikogu poole vastuväidete esitamisest on jäänud paljasõnaliseks. Eesti Mereturismi Assotsiatsioon on küll 03.05.2004 saatnud Harju maavanemale seisukoha võtmiseks õiendi nimetatud üldplaneeringu väidetava mittevastavuse kohta kehtivate õigusaktidega /tl 57-60/, kuid ei ole kohtule esitanud maavanema sellekohast vastust. Samas nähtub Harju maavanema
10. juuni 2004 kirjast nr 2.1-13/1117 /tl 53/, et maavanem on teostanud PlanS-s ettenähtud korras nimetatud üldplaneeringu üle järelevalvet. Maavanem leidis, et üldplaneeringu koostamisel on järgitud PlanS §-s 8 esitatud nõudeid ning ei ole rikutud kehtivaid seadusi ja norme ega järelevalve teostaja poolt tagamisele kuuluvaid vaidlustajate õigusi. Maavanem on andnud vaidlusalustele küsimustele oma seisukoha asjassepuutuvatele menetlusosalistele edastatud kirjades. Sama
11. juuni 2004 kirjaga on maavanem andnud kaevatud planeeringule ka oma heakskiidu. Seega on PlanS § 23 lg 1 p 2 kohaselt üldplaneeringu koostamise üle järelevalvepädevust omav isik leidnud, et planeering on seaduslik. Seadus annab üldsusele planeerimismenetluse mitmes etapis võimaluse oma arvamust ja vastuväiteid esitada selleks, et lõpuks kehtestatav planeering oleks igati kaalutletud ja õiguspärane ning vastaks selle koostamise eesmärgile. Kaebaja ei ole kasutanud ka PlanS § 26 lg-st 2 tulenevat õigust teha üldplaneeringu kehtestajale (antud juhul siis Tallinna Linnavolikogule) ettepanek kehtestatud planeeringu või planeeringu kehtestamise otsuse seaduse või muu õigusaktiga vastavusse viimiseks, kui ta leiab, et kehtestatud planeering sisaldab vastuolu seaduse või muu õigusaktiga või planeeringu kehtestamise otsus on vastuolus seadusega. Selle asemel on OÜ X pöördunud kohe kaebusega kohtusse ja asunud alles kohtuvaidluses esitama vastuväiteid planeeringule, samuti planeeringu kehtestajale /tl 56/. Selline käitumine ei ole konstruktiivne ega kooskõlas planeerimismenetluse avatuse põhimõttega. Arusaamatuks jääb, milles seisneb antud juhul vastustajapoolne PlanS § 26 sätete rikkumine. Kohus nõustub vastustajaga täielikult selles, et kohalikule omavalitsusele ei saa ette heita mittearvestamist vastuväidetega, mida kaebaja haldusakti kehtestamise hetkeks ei ole esitanud.
12. Kaebaja väiteil ei ole üldplaneeringus arvestatud sadamate arengu vajadusi Tallinna ja linna elanike huvides, arvestatud ei ole militaarsadamate väljaviimise kohustust, mereakvatooriumi väärtust, võimalusi ja ohutust mereturismi arendamiseks. Kohus nende väidetega ei nõustu. PlanS § 8 lg 2 p-st 2 tuleneb, et üldplaneeringu võib koostada teemaplaneeringuna kehtiva üldplaneeringu täpsustamiseks ja täiendamiseks vastavalt sama paragrahvi lg-s 3 nimetatud üldplaneeringu eesmärkidele. Kaebaja ei ole vaielnud vastu, et antud juhul oli tegemist Tallinna üldplaneeringut teatud piirkonnas täpsustava teemaplaneeringuga. Kaevatud üldplaneeringu lähteülesande järgi üldised eesmärgid selles osas olid töötada välja sadamate arengusuunad, toetada linnakeskkonda sobivaid sadamafunktsioone, tagada linnelanike juurdepääs rannajoonele jne, mida on täpsustatud ülesannetes valdkonniti. Üldplaneeringuga hõlmatud territoorium tsoneeriti ning määratleti ehitustingimused ja tingimused detailplaneeringute koostamiseks, samuti kavandati planeeringu elluviimiseks vajalikud sammud (arengukavade, projektide koostamine). Kaebaja väide, et juba planeeringu 5 lähteülesanne oli puudulik, ei muuda vaidlustatud üldplaneeringut õigusvastaseks. Kohalikul omavalitsusel on õigus ise määratleda planeeringu eesmärgid ja kohus ei saa kontrollida eesmärgipüstituse otstarbekust. Riigikohtu halduskolleegiumi
13. veebruari 2002 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-8-02 on kohus leidnud: „Linnavalitsuse tegevust lähteülesande kooskõlastamisel ja kinnitamisel tuleb pidada haldusesiseseks tegevuseks, millel puudub väljapoole suunatud mõju. Lähteülesande koostamine on ettevalmistav tegevus ja kaasamine planeerimismenetluse nii varases staadiumis on küll igati kooskõlas planeerimismenetluse avalikkuse põhimõttega, kuid ei ole planeeringu läbiviijale kohustuslik.“ Kaebaja ei ole varasemas planeerimismenetluse etapis esitanud vastustajale märkusi lähteülesande kohta (vähemalt ei ole ta seda asjaolu kohtus tõendanud). Asjaolu, et Tallinna Linnavalitsus ei ole täitnud Tallinna Linnavolikogu
14. jaanuari 1998 otsusest nr 16 tulenevat korraldust sadamate arengukava koostamiseks, ei muuda kaevatud üldplaneeringut õigusvastaseks. Kohus ei pea vajalikuks anda hinnangut igale kaebaja väitele planeeringu vastuolust seadustega. Nagu ülal juba märgitud, on seda teinud järelevalvet teostanud isik, kelle toiminguid ega otsustusi ei ole OÜ X vaidlustanud. Kohus leiab, et kaevatud üldplaneering vastab püstitatud lähteülesandele, üksikprobleemide lahendamine on ette nähtud järgmistes, planeeringu ellurakendamise etappides (vt näiteks PlanS § 9 lg-s 2 sätestatud detailplaneeringu eesmärgid). Vastavalt PlanS § 8 lg-le 8 üldplaneeringuga määratakse detailplaneeringute koostamise vajadus ja järjestus ning näidatakse majanduslikud võimalused üldplaneeringu elluviimiseks. „Üldplaneeringul on oluline roll maakasutus- ja ehitustingimuste kindlaksmääramisel, sest see on vastavat investeeringut ja ehitust ettevalmistava detailplaneeringu aluseks ning vaatleb linna või valla arengut tervikuna. Üldplaneering ei määra siiski iseenesest veel katastriüksuse sihtotstarvet, vaid annab sisulise aluse selle määramiseks. Linna üldplaneering annab kõigest põhimõtted, Riigikohtu millest tuleb lähtuda edasisel detailplaneeringute koostamisel.“ halduskolleegiumi 18.10.2004 otsus nr 3-3-1-37-04). Et planeeringu kehtestamisel on arvestatud kõiki kaalukaid huve, seda kinnitab asjaolu, et turismi arendamise, rannale juurdepääsu ja kaunite vaadete tagamise, jahisadamate rajamise jms kõrval on arvestatud muu hulgas ka miljööväärtuslike alade ning riigikaitsefunktsioonide täitmisega. Kaitseministeerium on 7.11.2002 kirjas nr 4-460/6343 /tl 52/ teavitanud planeeringu koostajat AS ENTEC riigi huvidest planeeritaval territooriumil, sh soovist käsitleda Miinisadama territooriumit riigikaitselise sihtotstarbega maaüksusena ning pidanud oluliseks Miinisadamat läbiva raudtee säilitamist krundi piires riigikaitseliste vajaduste täitmiseks, välistades selle kasutamise transiitvedudeks. Keskkonnakahjulike mõjutusi loetakse küll üldiselt eraelu puutumatuse rikkumiseks, kuid kaebaja ei ole tõendanud, et Paljassaare ja Russalka vahelise ranna-ala planeerimise praeguses etapis oleksid keskkonnakahjulikud mõjud jäänud tähelepanuta või et ei oleks juhindutud säästva ja tasakaalustatud arengu põhimõttest (vt seletuskirja p 6, täpsemalt p 6.3 ja 6.7), et kehtestatud üldplaneering suurendaks ohtu keskkonnale, vähendaks linna tulusid turismist, pärsiks turismi arengut vms. Seega on kaebaja väited Eesti riigi ja merendusega seotud firmade majanduslike õiguste ja vabaduste kahjustamisest täiesti paljasõnalised. Kohus rõhutab: planeering on kooskõlastatud paljude riigiasutustega ja sellele on heakskiidu andnud maavanem. Riigikohtu halduskolleegiumi 18.10.2004 otsuses nr 3-3-1-37-04 on kõrgem kohus märkinud: „Kohalik omavalitsus peab planeeringu menetlemise käigus piisava tõhususega täitma PES-st (PlanS-st) tulenevaid kohustusi mh erinevate huvide vahel tasakaalustatud lahenduse leidmisel. Kohalik omavalitsus peab planeerimisdiskretsiooni teostades kaitsma avalikke huve mõistlikul viisil, samas tuleb tal piisavalt põhjendada, miks menetlusosalise esitatud argumente või tõendeid pole aktsepteeritud või piisavaks peetud. Eriti hoolikalt tuleb põhjendada selliseid planeeringuotsuseid, millega kitsendatakse isikute maakasutuse ja ehitamise õigust või mille vastu on esitatud vastuväiteid planeeringu koostamise käigus.“ Kuna OÜ X õigeaegselt menetluse käigus oma vastuväiteid planeeringule ei esitanud, siis ei saanud Tallinna 6 Linnavolikogu kehtestamisotsuse juures ka kohtukaebuses toodud väiteid kaaluda. Samuti ei ole kaebaja millegagi tõendanud seda, et rikutud oleks võrdse kohtlemise põhimõtet või et üldplaneeringu kehtestaja oleks rikkunud diskretsioonipiire. Riigikohtu halduskolleegium on oma 14.10.2003 otsuses nr 3-3-1-54-03 rõhutanud: „Planeerimismenetluses, mida iseloomustab laiaulatuslik diskretsiooniruum, on eriline tähtsus menetlus- ja vorminõuetel.“ OÜ X ei ole väitnud, et kaevatud planeeringu läbiviimisel ja kehtestamisel oleks rikutud menetlus- või vorminõudeid. Seega on arusaamatud ka kaebaja väited hea halduse tavade rikkumisest. Neil asjaoludel, arvestades planeerimisotsuste piiratud kohtuliku kontrolli võimalustega, peab kohus kaebust ilmselgelt põhjendamatuks.
15. Lõpuks kohtukuludest. Vastavalt

§ 93

lg-le 1 poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. Sama paragrahvi lg 7 järgi kohtukulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmisel kohtukulusid välja ei mõisteta.

§ 92lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud.

Antud juhul jääb OÜ X kaebus rahuldamata. Järelikult tuleb jätta ka kaebuse esitaja kohtukulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole kohtukulunõuet esitanud. Hurma Kiviloo Kohtunik 7