← Eesti

2-04-694/4

Obsah (5)§ 2§ 9§ 15§ 19§ 21

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-04-694 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Malle Seppik ja Tiit Kollom Otsuse tegemise aeg ja koht 05.ap

l. Laeva häirenimistusse kantud laevapere liige peab kogu laeval viibimise aja olema valmis täitma temal lasuvaid häirekohustusi.

  1. Hageja määras kostjale distsiplinaarkaristuseks meretöölepingu lõpetamise töölepinguseaduse (TLS) § 86 punkti 6 alusel. Kostja sellega ei nõustunud ning pöördus 07.04.2004 Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa töövaidluskomisjoni avaldusega töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja kuue kuupalga ulatuses hüvitise väljamõistmiseks. Töövaidluskomisjon otsustas tunnistada kostja töölepingu lõpetamise hageja poolt 24.04.2004 ebaseaduslikuks ning lugeda kostja tööleping lõppenuks töötaja algatusel alates 12.04.2004 ning mõistis kostja kasuks hagejalt välja hüvitise ebaseadusliku töölepingu lõpetamise eest 3 kuu keskmise palga ulatuses 41 352, 60 krooni.
  2. Hageja töövaidluskomisjoni otsusega ei nõustunud ja esitas hagi töövaidluse läbivaatamiseks kohtusse.
  3. Kostja hagi ei tunnistanud. Puuduvad igasugused andmed alkomeetri

soleku ja nõuetele vastavuse kohta. Samuti ei ole kostjal mõõdetud mitte alkoholijoovet, vaid joobeekspertiisi akti kohaselt esinesid kostjal alkoholi tarvitamise tunnused. See ei ole samastatav joobega Vallandamise aluseks mereteenistuse seaduse kohaselt saab olla üksnes alkoholijoove, mida kostjal ei tuvastatud. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused

  1. Kohus jättis hagi rahuldamata ja mõistis OÜ-lt H.L. välja A.S.i kasuks kohtukulud summas 10 354, 50 krooni.
  2. Nõustuda ei saa kostja seisukohaga nagu ei oleks tehtud ekspertiis ja selle kohta vormistatud akt nõuetekohane ega usaldusväärne, kuna puuduvad igasugused andmed alkomeetri

soleku, taatlemise ja nõuetele vastavuse kohta. Kostja sellesisulised vastuväited on esitatud vaidlusaluse kontrolli tegemise ajal kehtinud mõõteseaduse (MõõteS) sätete alusel. Nimetatud seaduse § 2¹ lg 1 sätestas, millistele mõõtevahenditele see seadus ja selle § 7 tüübikinnituse ja § 8 taatlemise kohta laienes. Nii Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni peadirektori kui peadirektori asetäitja kirjadest nähtub, et joobeseisundi tuvastamiseks Eestis kasutatavad alkomeetrid ei ole klassifitseeritavad kui mõõtevahendid, vaid kui indikaatorvahendid Vabariigi Valitsuse 02.04.2001 määruse nr 120 mõttes, mille suhtes aga ei ole kehtestatud metroloogiliste omaduste erapooletute katsetustega (tüübihindamisega) tõendatud normeeritud väärtusi ning neile ei laienenud mõõteseadus sätted. Sama kinnitab ka Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni interneti koduleheküljel olev info alkomeetrite kohta. Arvestades asjaolu, et joobeseisundi tuvastamise tingimusi ei reguleeri ei mereteenistuse seadus ega muud töösuhteid 2

(5)reguleerivad õigusaktid, on mõistlik ja asjakohane, et tööandja lähtus töötaja seisundi tuvastamisel ainsast võimalikust seda valdkonda reguleerivast aktist liiklusseaduse (LS) alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 02.04.2001 määrusega nr 120 kinnitatud Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise

st (Kord). 9.

§ 2

sätestab lähtuvalt LS-i § 20 lõikest 3 joobeseisundi mõiste.

§-i 19 kohaselt jaotatakse joobe raskusastmed väljahingatava õhu alkoholisisalduse järgi alkoholi tarvitamise tunnustega seisundiks, mille puhul on ühes liitris väljahingatavas õhus 0,1 kuni 0,24 milligrammi alkoholi ja kehaliste või psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide häirumine või muutumine ei ole sedastatav, ning kergeks, keskmiseks ja raskeks alkoholijoobeks. Viimaste puhul on lisaks väljahingatava õhu või vere alkoholisisaldusele alates 0,1 promillist sedastatav kehaliste või psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide häirumine või muutumine. Ka

§ 9

lõiked 3 (joobeseisundi tuvastamine arsti poolt, üldnõuded) ja 21 (arsti poolt joobeseisundi tuvastamise otsuse kohustuslikud formuleeringud) eristavad otseselt selliseid seisundeid nagu alkoholi tarvitamise tunnused ja alkoholijoove.

  1. 29.02.2004 kostja suhtes arsti poolt koostatud joobeekspertiisi akti kohaselt oli ainsaks leiuks väljahingatavas õhus 0,1 promilli ning arsti otsuseks alkoholi tarvitamise tunnuste esinemine. Akti kohaselt olid töötaja välimus ja käitumine korrektne, teadvus normis, mälu olemas, artikulatsioon normis, pupillide suurus ja reaktsioon valgusele normis, nüstagmi ei olnud, värinat sõrmedes, laugudes, keeles ei olnud, iiveldust, okserefleksi ei olnud, alkoholi või muu aine lõhna suus ei olnud.
  2. Ka tunnistajate J.A.i ja Ü.P.e ütluste kohaselt ei olnud kostjal mingeid väliseid joobele viitavaid tunnuseid. Seega nähtub aktist, et arst ei tuvastanud töötajal alkoholijoovet, vaid joobele eelneva seisundi ning et sellesisuline arsti otsus vastas ka tõendamist leidnud tegelikule olukorrale. Viimase järelduse tegemise juures arvestab kohus ka eelpool tõendamist leidnud asjaolu, et kostja ei nõudnud koheselt peale alkomeetri näidu teada saamist vereproovi võtmist. Vastavalt

§ 15punktile 1 on sellise nõude esitamine isiku õigus.

Vastavalt

§-le 14 on arsti õiguseks iseseisvalt valida metoodika, s. h laboratoorsed meetodid, mille alusel isikut joobeseisundi tuvastamiseks uurida ning

st ei tulene arsti kohustust, tuvastades muul meetodil isiku seisundi, teha talle ettepanek vereproovi andmiseks. 12. Nõustuda ei saa kostja vastuväitega nagu ei vastaks arsti poolt koostatud akt

§ 9

lõikele 2 ja §-le 21, kuna selles puudub kohustuslik eksperdi järeldus selle kohta, kas uuritaval esineb alkoholi tarvitamise tunnuseid või alkoholijoove. Kohtule esitatud akti pöördelt nähtub otseselt, et arsti järeldus on tema poolt alla joonitud esineb alkoholi tarvitamise tunnuseid. Seda kinnitas arst ise ka tunnistajana.

st ei nähtu, et arsti järeldus peab aktis kirjas olema nimelt arsti enda poolt sõnasõnaliselt välja kirjutatud. Tähtis on, et arsti otsus vastaks

§-s 21 sätestatud kohustuslikule formuleeringule ning oleks üheselt mõistetav. Formuleering antud juhul vastab § 21 punktile 2 ning on arusaadav. Seega on kostja väljahingatavas õhus 29.02.2004 öösel 0,1 promilli alkoholi olemasolu ning kostja viibimine alkoholi tarvitamise tunnustega seisundis tõendatud. Põhjus, miks kostja hingeõhk sellises koguses alkoholi kontrollimise hetkel sisaldas, ei ole esitatud tõendite alusel veenvalt tuvastatav ega oma asja lahendamise seisukohalt määravat tähtsust. 13. Kuna arst ei tuvastanud töötajal alkoholijoovet, vaid sellele eelneva seisundi alkoholi tarbimise tunnused, mis aga ei ole samastatav alkoholijoobega, siis puudus tööandjal õigus ja mõistlik alus sellist asjaolu tähelepanuta jätta ning mitte rakendada töötaja süüteo hindamisel töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) 3

(5)§ 8 lõiget
  1. Tööandja kohustus TDVS-st juhinduda distsiplinaarsüütegude määratlemisel ja karistuse määramisel nähtub otseselt ka hageja töösisekorraeeskirja punktist 11.
  2. Arvestades asjaolusid, et kostjal puudusid varasemad karistused ning et ka konkreetsel õhtul/öösel puudusid tema käitumises igasugused hälbed/häired/muutused, milliste alusel saaks eeldada temapoolset ebaadekvaatset/ohtlikku käitumist võimalikus häireolukorras, oli talle tööandja poolt määratud distsiplinaarkaristus ilmses mittevastavuses tema süüteoga ning tema eelneva käitumisega ja seega ebaseaduslik. Tähtsust ei oma, kes konkreetselt tööandja nimel selle karistuse valisid. Seega tulenevalt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 28 lõikest 1 nõustub kohus töövaidluskomisjoni järeldusega, et A.S.i töölepingu lõpetamine OÜ H.L. poolt TLS § 86 punkti 6 alusel oli ebaseaduslik seoses eelpool analüüsitud TDVS §-s 8 ettenähtud karistamise põhimõtete mittejärgimise tõttu.
  3. Nõustuda saab ka töövaidluskomisjoni otsusega, et arvestades töötaja tööstaaži selle tööandja juures, on mõistlikuks ja põhjendatud hüvitiseks kolme kuu keskmine palk. Otsuses analüüsimata poolte väited ja esitatud tõendid kohtu arvates asja õigeks lahendamiseks tähtsust ei oma ning kohus neid otsuses ei analüüsi. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus
  4. OÜ H.L. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada linnakohtu otsuse täielikult ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.
  5. Kohus on asunud ebaõigele seisukohale, nagu ei oleks alkoholi tunnustega seisundis viibimine samastatav alkoholijoobega ning teinud sellest vale järelduse nagu ei oleks arst Ü.P. tuvastanud kostjal A.S.il alkoholijoobe, vaid joobele eelneva seisundi. Kohus on ebaõigele seisukohale asunud ning ebaõige järelduse teinud

§-de 2, 9, 19 ja 21 ebaõige kohaldamise tulemusena, kuna viidatud sätted ei erista otseselt selliseid seisundeid nagu alkoholi tarvitamise tunnused ja alkoholijoove. 17. Alkoholi tarvitamise tunnustega seisundis viibimine on samastatav alkoholijoobega ning laevaarst Ü.P. tuvastas 29.02.2004 öösel kostjal seega alkoholijoobe.

§ 2

ei määratle joobeseisundi mõistet, vaid viitab joobeseisundi mõistele, mis on sätestatud LS § 20 lõikes 3, mida tuleb tõlgendada aga koosmõjus sama paragrahvi lõikega 4, mis sätestab määrad, millest rohkem ei tohi juhi väljahingatavas õhus olla alkoholi ega sätesta, et juhi kehalise või psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide häirumine või muutumine peaks seejuures olema sedastatav.

§ 9

lõiget 3 tuleb tõlgendada koosmõjus

§ 19

lõikega 2, mis sätestab, et alkoholijoobe meditsiinilisel tuvastamisel võib joobeastme määramisel olla aluseks ka kliiniline leid. Seega ei tulene

§ 9

lõikest 3, et alkoholi tarvitamise tunnused ei oleks samastatavad alkoholijoobega. 18.

§ 19sätestab alkoholijoobe raskusastmena alkoholi tarvitamise tunnused.

Alkoholi tarvitamise tunnused kujutavad endast joobeastet ning alkoholi tarvitamise tunnustega seisundis viibimine on samastatav alkoholijoobega. Sama seisukohta on Riigikohus väljendanud oma 24.10.2003 otsuse punktis 8 (väärteoasi nr 3-1-1-11903) ja 06.06.2005 otsuse punktis 6 (väärteoasi nr 3-1-1-47-05). 19.

§ 21

punktid 2 kuni 5 sätestavad arsti poolt joobeseisundi tuvastamise otsuse kohustuslikud formuleeringud kooskõlas

§ 19lõikes 1 sätestatud alkoholijoobe raskusastmetega.

Seega ei tulene ka

§-st 21, et alkoholi tarvitamise tunnused ei oleks samastavad alkoholijoobega. Viidatud materiaalõigusnormide õigel kohaldamisel oleks kohus teinud õige järelduse, et laevaarst tuvastas 29.02.2004 öösel kostjal alkoholijoobe. 4

(5)
  1. Kohus on eelviidatud õigusnormide rikkumise tulemusena jätnud ebaõigesti kohaldamata ka MTS § 54 lg 1 punkti 3 ning MTS § 54 lõike
  2. Kohus on asunud ebaõigetele seisukohtadele, et kostjale hageja poolt määratud distsiplinaarkaristus on ilmses mittevastavuses kostja süüteoga ning tema eelneva käitumisega ja seega ebaseaduslik.
  3. Kohus on tuginedes ITLS § 28 lõikele 1 ebaõigesti nõustunud töövaidluskomisjoni järeldusega, et A.S.i töölepingu lõpetamine TLS § 86 punkti 6 alusel oli ebaseaduslik TDVS §-s 8 ettenähtud karistamise põhimõtete mittejärgimise tõttu. Lõppkokkuvõttes on kohus kaevatava otsusega ebaõigesti jätnud OÜ H.L. hagi rahuldamata. Vastustaja seisukoht
  4. A.S. apellatsioonkaebusega ei nõustu, vaidleb sellele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
  5. Kolleegium leiab, et linnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda ringkonnakohus esimese astme kohtu põhjendusi.
  6. Apellatsiooniastmes on vaidluse alla jäänud küsimus, kas igasugune alkoholi tarvitamise tunnuse esinemine tähendab samaaegselt ka alkoholijoovet. Joobeseisundi legaaldefinitsiooni annab liiklusseaduse § 20 lg 3, mille kohaselt on joobeseisund alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Kolleegiumi arvates tuleneb nimetatud definitsioonist, et üksnes väljahingatavas õhus 0,1 %-se alkoholisisalduse olemasolu tuvastamisest ei piisa, et pidada isikut joobes olevaks. Joobeseisundi definitsioon eeldab muutusi terviseseisundis. Seetõttu nõustub kolleegium esimese astme kohtu seisukohaga, et kui isiku väljahingatavas õhus tuvastatakse suhteliselt väike alkoholisisaldus, kuid ei sedastata joobele viitavaid asjaolusid, ei ole tegemist joobega.
  7. Asjaolu, et LS § 20 lg 4 keelab mootorsõiduki juhtimise kõigil isikutel, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,1 milligrammi või rohkem, ei tähenda joobe mõiste laiendamist, vaid suuremat piirangut sõiduki juhtimisel. Ka liikluseeskirja § 76 eristab joobeseisundit (p1) ja juhi seisundit, mille puhul tema veres või väljahingatavas õhus on alkoholi LS § 20 lg-s 4 lubatust rohkem (p3), kusjuures juht ei tohi olla kummaski seisundis.
  8. Käesoleval juhul on tegemist töövaidlusega, mitte sõiduki juhtimisega, ja seetõttu ei ole töötajale automaatselt kohaldatavad liiklusseaduses sõiduki juhile esitatud nõuded. Apellandi poolt viidatud Riigikohtu lahendid käsitlevad samuti sõiduki juhi vastutust ning ei ole kohaldatavad antud tsiviilasjas.
  9. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad apellandi kohtukulud tema enda kanda. Ka vastustaja kohtukulud jäävad tema enda kanda, kuna ta ei ole kohtukulude nimekirja ja kuludokumente esitanud. G. Kivinurm M. Seppik T. Kollom 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.