KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ülle Jänes, Tiit Kollom, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 06. aprill 2006 Tallinn Tsiviilasja number 2-05-1055 Tsivii

§ 6

lg 1 kohaselt on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg neli kuud. Kostja palus kohaldada aegumist. Tööleping lõpetati hagejaga 08.02.2005 TLS § 82 lg 1 alusel ja hagejale maksti hüvitist kahe kuu keskmise palga ulatuses ja hüvitust kasutamata 30 kalendripäeva puhkuse eest. Kostja ei rikkunud TLS § 49 p 1 ja 2, kuna hageja ise ei ilmunud tööle, seda hoolimata hagejale saadetud kutsetest 14.04.2004 ja 27.04.

1. Nõustuda ei saa hageja väitega, et kostja ignoreeris hagejapoolseid mitmekordseid suulisi nõudeid töö võimaldamise kohta. Hageja ei ole ettevõtte juhtkonnast kellegi poole suulises ega kirjalikus vormis pöördunud. Esimene hagejapoolne pöördumine oli töölepingu lõpetamise avaldus 31.05.
2. Hagejal oli võimalus pöörduda juba 2002.a kohtusse või töövaidlusorganisse. Hageja poolt hagiavaldusele lisatud nõue töö võimaldamise ja töötasu väljamaksmise kohta 13.01.2005 ei ole kostjani jõudnud. PalS § 2 lg 1 ja

§ 6

lg 3 ei saa tõlgendada selliselt, et töötaja võib nõuda kuni kolm aastat tagantjärele palka ka juhul, kui ta ise ei ole kuidagi väljendanud soovi tööl käia ja tööandjalt tööd nõuda. PalS §-s 35 ettenähtud viivise maksmise kohustus tekib juhul, kui tööandja ei ole õigeaegselt maksnud töötajale tööõigussuhtest tulenevaid summasid. Kuna hageja tema poolt näidatud ajavahemiku reaalselt ei töötanud ja töölt puudutud aja jooksul ei teavitanud tööandjat oma puudumise põhjustest, siis puudus kostjal alus maksta hagejale töötasu ning seoses sellega langeb ära ka viivise maksmise kohustus. Viivise summat, mis ületab palgasummat, ei saa lugeda mõistlikuks. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused

1. Kohus jättis hagi rahuldamata ning mõistis hagejalt välja riigilõivu 12 000 krooni ja menetluskulu 154 krooni riigituludesse. Kostja ei vaidlusta töölepingu lõpetamist TLS § 82 alusel. Poolte vahel ei ole vaidlust, et töötaja 28 kuud ei töötanud. Kohus nõustus kostja esindajaga selles, et üldjuhul on palk tasu tehtud töö eest, kuid kui töötaja temast olenemata põhjustel tööd teha ei saa või on tegemist hälvetega töötingimustes, siis peab tööandja maksma töötajale tasu ka neil juhtudel. Kostja kohtule esitatud vastuse kohaselt ei ole tööandjal tööseisakut esinenud. Hageja ei ole kohtule ka vastupidist tõendanud.
2. Kostja palus

§ 6lg 1 alusel kohaldada aegumist.

Töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamise ja rikutud õiguste kaitse nõuete, välja arvatud töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise ja palga maksmise nõude aegumistähtaeg on tulenevalt

§ 6

lg-st 1 neli kuud.

§ 7

lg 1 kohaselt nõude esitamise tähtaeg algab järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguste rikkumisest. Seega tähtpäevaks loeb seadus päeva, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguste rikkumisest. Hageja pöördus hagiavaldusega kohtusse 01.04.

1. Kohus nõustus kostjaga, et hageja sai oma õiguste rikkumisest teada juba 2002.a. 2002.a. septembri seisuga ei olnud hageja töötanud 5 kuud. Asjas on põhjendatud aegumise kohaldamine. 3 Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
2. V. Ž. palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus jättis rahuldamata tema nõude palga 63 300 krooni saamiseks ja temalt 12 000 krooni suuruse riigilõivu väljamõistmise osas. Tühistatud osas palus hageja teha uue otsuse asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Kaebuse kohaselt rikkus kohus

§ 6lg-t 3.

Ebaõige on kohtu väide, et hageja sai teada oma õiguste rikkumisest juba 2002.a. ja pidi juba siis pöörduma kohtu või töövaidluskomisjoni poole.

§ 6

lg 3 annab töötajale õiguse nõuda palga väljamaksmist kolm aastat ja ei pane seda sõltuvusse sellest, millal töötaja sai või pidi saama teada palga väljamaksmata jätmisest. Hageja kartis kaotada tööd kohtuvaidluse pärast kostjaga ja lootis, et viimane täidab oma kohustuse.

1. Kohtuotsuse põhjendavas osas on asjaolud tuvastatud ebapiisavalt. Kohus heitis kõrvale hageja poolt tõendatud, kuid kostjale ebasoodsad asjaolud. Kohtuotsuses puuduvad asjaoludel põhinevad järeldused. Kohus ei põhjendanud oma mittenõustumist hageja faktiliste väidetega ega analüüsinud kõiki kohtule esitatud tõendeid ja ei põhjendanud, miks ta ei arvestanud hageja esitatud tõenditega. Kohtuotsus ei vasta TsMS § 442 lg-le
3. Hageja esitas kohtule tema poolt kostjale 13.01.2005 esitatud nõude töö andmiseks ja palga väljamaksmiseks. Nõude esitamise tõenduseks oli kohtule esitatud väärtkirjaga posti teel saatmise kviitung ja sidejaoskonna töötaja poolt tõendatud kirja sisuloetelu. Vaatamata ümberlükkamatutele tõenditele töö andmise ja palga väljamaksmise nõude esitamisest väitis kostja, et ta ei ole niisugust nõuet saanud. Kohtuotsuses on see asjaolu ära toodud ainult kirjeldavas osas, kuid põhjendavas osas selle tõendi analüüs ja järeldused tuvastatud asjaoludest puuduvad, nagu poleks seda dokumenti olnudki. Hageja esitas kirjaliku nõude tööandjale, kuna suusõnalised nõuded töö andmiseks olid ebaefektiivsed. See lükkab ümber kostja väite, et hageja ei tulnud tööle omavoliliselt ega nõudnud tööd. Samas asjaolu, et kostja ei vastanud töötaja nõudele, tõendab seda, et kostja ignoreeris suulisi ja kirjalikke nõudeid ning ei taganud hagejale tööd.
4. Kohus tugines kostja paljasõnalistele väidetele, et ta saatis hagejale 14.04.2004 ja 27.04.2004 kutsed tööle tulla, milledele viimane ei reageerinud. Kostja ei esitanud nimetatud kutsete saatmise kohta mingeid tõendeid. Kohus ei arvestanud hageja esindaja väiteid nende asjaolude mittetõendatuse kohta kostja poolt, vaid nõustus kostja väidetega. Kostja võis tagantjärele välja anda igasuguseid dokumente hageja töölekutsumise kohta.
5. Kohtu järeldus, et hageja ei tõendanud tööseisaku olemasolu tööandjal, ei puuduta vaidluse sisu. Hageja väitis, et tööandja, rikkudes TLS § 49 p 1, ei kindlustanud töötajat kokkulepitud tööga ega andnud vajalikke korraldusi. Seega ei ole oluline, kas tööandjal oli tööseisak või mitte.
6. Kostja väitis, et hageja ei tulnud ise tööle, vaatamata saadetud teatistele. Samas kostja ei võtnud hageja suhtes tarvitusele mingeid meetmeid. Enne kohtuvaidlust andis kostja hagejale positiivse iseloomustuse, millest nähtub, et hageja pidas kinni ettevõtte režiimist. Hiljem, kohtumenetluse ajal, muutis kostja oma positsiooni ja väitis, et hageja rikkus ettevõtte töökorda, põhjendades seda väljamõeldud kutsetega ja paljasõnaliste väidetega, mis on vastuolus esitatud tõenditega. Kostja lõpetas töölepingu TLS § 82 alusel, tunnistades sellega töölepingu rikkumist. Töötaja põhjendamatu nõudmise puhul töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel, kui tööandja ei tunnista mingeid töölepingu rikkumisi enda poolt, võib tööandja nõuda töötajalt töötamise jätkamist või peab töölepingu lõpetama TLS § 79 alusel. 4 Vastus apellatsioonkaebusele
7. OÜ E leidis, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu ja palus jätta kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
8. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 3 alusel vaidlustatud osas tühistada ja asi saata tühistatud osas uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.
9. 31.12.1997 sõlmisid pooled töölepingu nr 431, mille alusel hageja asus kostja juurde tööle puusepana põhipalgaga 2000 krooni kuus. Kostja lõpetas hagejaga töölepingu 07.02.2005 TLS § 82 alusel tööandja poolse lepingutingimuste rikkumise tõttu (t/lk 9). 31.03.2005 esitas hageja kohtule hagiavalduse, milles nõudis kostjalt muu hulgas saamata jäänud palga väljamõistmist perioodi eest märts 2002.a. kuni 07.02.
10. Maakohus kohaldas

§ 6lg 1 alusel aegumist, jättes palganõude aegumise tõttu rahuldamata.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus kohaldas palganõude osas

§ 6lg-t 1 ebaõigesti.

14.

§ 4

lg 2 kohaselt võivad töötaja ja tööandja pöörduda individuaalse töövaidluse lahendamiseks kas töövaidluskomisjoni või kohtusse. Töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud, välja arvatud käesoleva paragrahvi 2. ja 3. lõikes ettenähtud juhtudel (

§ 6lg 1).

Maakohus jättis tähelepanuta, et

§ 6lg 3 järgi on palga maksmise nõude esitamise tähtaeg kolm aastat.

Ebaõige on ka maakohtu seisukoht, et hageja sai teada oma õiguste rikkumisest 2002.aastal. Nõude esitamise tähtaeg algab järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguste rikkumisest (

§ 7lg 1).

Töötaja õiguste võimaliku rikkumisena on käesoleval juhul käsitatav töötajale palga tähtaegselt maksmata jätmine 28 kuu eest (märts 2002 kuni 07.02.2005). Töölepingu järgi tuli töötajale palka maksta üks kord kuus 4.-7.kuupäevadel (t/lk 8) ja palganõude esitamise kolmeaastast tähtaega tuleb arvestada sellest lähtuvalt. Kuna kohus jättis hageja palganõude aegumise põhjendusel ebaõigesti täies ulatuses rahuldamata ja asjas ei ole sisulist kohtuotsust tehtud (kohtuotsuses on üksnes loetletud poolte poolt esile toodud asjaolusid ja väiteid, neid ja asjas esitatud tõendeid analüüsimata ning kohtu hinnangut andmata), ei ole ringkonnakohtul võimalik asja ise lahendada ja asi tuleb saata tühistatud osas uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. 15. Ebaõige on kohtuotsus ka hagejalt riigilõivu riigituludesse väljamõistmise osas kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 64 lg 2 alusel. Kohus tõlgendas riigilõivuseaduse § 16 lg 1 p 1 ebaõigesti, leides, et hageja oli nimetatud sätte alusel vabastatud riigilõivu tasumisest üksnes hagiavalduse esitamisel. Sellist tingimust nimetatud säte ei sisalda. Hageja on vabastatud palga nõudmise hagis riigilõivu tasumisest ka võimaliku hagi rahuldamata jätmise korral. Ü. Jänes T. Kollom A. Tänav