← Eesti

2-04-1164/4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Reet Allikvere ja Margo Klaar Otsusese tegemise aeg ja koht

  1. aprill
  2. a., Tallinn Tsiviilasja number 2-04-1164 Tsiviilasi OÜ L. hagi AS-i T. vastu 74.772, 58 krooni saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  3. septembri
  4. a. otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik OÜ L. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg
  5. märts
  6. a. Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant OÜ L. (registrikood ****, aadress *****, 74114 Maardu, Harju maakond); esindaja adv. S.S. Vastustaja AS T. (registrikood ****, aadress ****, 74114 Maardu, Harju maakond); lepinguline esindaja M.E. RESOLUTSIOON:
  7. Tühistada Harju Maakohtu
  8. septembri
  9. a. otsus OÜ L. hagis AS-i T. vastu 74.772, 58 krooni väljamõistmiseks.
  10. Välja mõista AS-ilt T. OÜ L. kasuks 74.772, 58 krooni (seitsekümmend neli tuhat seitsesada seitsekümmend kaks krooni ja 58 senti) võla katteks ja 13.238, 63 krooni (kolmteist tuhat kakssada kolmkümmend kaheksa krooni ja 63 senti) kohtukulu.
  11. Apellatsioonkaebus rahuldada.
  12. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 2
  13. septembril
  14. a. esitatud hagis taotles OÜ L. AS-lt T. 74.772, 58 krooni väljamõistmist. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled
  15. septembril
  16. a. lepingu nr. LT-0012, millega lepiti kokku hageja poolt osutatava tollimaakleri teenuse tingimused. Poolte suuliste kokkulepete ning väljakujunenud praktika kohaselt oli hageja kui tollimaakleri tasuks 0, 22 USA dollarit iga tollis vormistatud kauba tonni eest.
  17. aprillil
  18. a. sõlmisid pooled lepingu lisa 7, mille kohaselt muudeti alates lepingu lisa allkirjastamisest tollimaakleri tasu ja kehtestati selleks 0, 18 USA dollarit tollis vormistatud kauba tonni eest. Ajavahemikus
  19. jaanuarist
  20. aprillini
  21. a. osutas hageja kostjale kokkulepitud tollimaakleri teenuseid ning väljastas kostjale viis arvet kogusummas 11.227, 99 USA dollarit ja kümme arvet kogusummas 14.952, 41 eurot. Kostja tasus kõik esitatud arved, kuid lähtus eeldusest, et ühe tonni tollis vormistatud kauba hinnaks on 0, 18 USA dollarit. Seetõttu maksis kostja viie arve alusel hagejale kokkulepitust vähem 2.041, 46 USA dollarit ja kümne arve alusel tasus ta vähem 2.750, 89 eurot. Kostja selline käitumine oli eeldatavasti tingitud sellest, et poolte vahel peeti läbirääkimisi uue odavama tariifiga kokkuleppe osas, kuid kostja on sündmustest ette rutanud ja kohaldanud alates
  22. aprillist
  23. a. kehtima hakanud tariifi juba alates
  24. jaanuarist
  25. a. Sellist kokkulepet poolte vahel ei olnud. Kostja on rikkunud VÕS § 108 lõike 1 kohaselt raha maksmise kohustust. Hagisumma koosneb põhivõlast summas 68.108, 25 krooni ja viivistest summas 6.664, 33 krooni. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja võttis endale
  26. märtsil
  27. a. kirjaliku kohustuse, mille kohaselt
  28. aastal on teenuse hinnaks 0, 18 USA dollarit ühe tonni tollis vormistatud kauba eest. Kirjalikuks lepinguks vormistati see kohustus
  29. aprillil
  30. a. pooltevahelise lepingu LT-0012 lisana nr.
  31. Poolte vahel
  32. detsembril
  33. a. sõlmitud koostöö raamkokkuleppe punkti
  34. 1 kohaselt leppisid hageja ja kostja kokku, et ajavahemikul
  35. jaanuarist
  36. detsembrini
  37. a. moodustab tasu hageja teenuse eest 0, 18 USA dollarit iga tonni kohta ja
  38. jaanuarist
  39. detsembrini
  40. a. on hageja teenuse eest makstav tasu 0, 15 USA dollarit iga tonni kauba kohta.
  41. detsembril
  42. a. sõlmitud kokkulepe on kooskõlas hageja poolt
  43. märtsil
  44. a. võetud kirjaliku kohustusega ning kostja on täitnud poolte vahel sõlmitud lepingust, selle lisadest ja hilisematest kokkulepetest tulenevaid kohustusi ning tasunud kokkulepitud summad. Esimese astme kohtu otsus
  45. septembri
  46. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata. Pooltel ei ole vaidlust, et
  47. septembri
  48. a. lepingu nr. LT-0012 kohaselt oli hageja poolt kostjale osutatava tollimaakleri teenuse tasuks 0, 22 USA dollarit iga tollis vormistatud kauba tonni eest ning et
  49. aprillil
  50. a. sõlmitud lepingu lisa 7 kohaselt muudeti alates lisa allakirjutamisest tollimaakleri tasuks 0, 18 USA dollarit tollis vormistatud kauba tonni kohta. Vaidlust ei ole ka selle üle, et ajavahemikul
  51. jaanuarist
  52. aprillini
  53. a. osutas hageja tollimaakleri teenuseid ning esitas kostjale viisteist arvet kogusummades 11.227, 99 USA dollarit ja 14.952, 41 eurot ning et kostja need arved tasus, kuid lähtus eeldusest, et ühe tonni kauba tollis vormistamise hinnaks on 0, 18 USA dollarit. Ebaõige on hageja seisukoht, nagu puuduks pooltel kokkulepe selle kohta, et hind 0, 18 USA dollarit rakendus poolte vahel alates
  54. jaanuarist
  55. a. Poolte vahel
  56. detsembril
  57. a. sõlmitud raamlepingu punktist
  58. 1 nähtuvalt on pooled kokku leppinud, et alates
  59. jaanuarist
  60. a. kuni
  61. detsembrini
  62. a. on hageja poolt kostjale osutatava tollimaakleriteenuse hind 0, 18 USA dollarit tonni kohta. Hagejat on raamlepingu pealdise kohaselt esindanud juhatuse liige V.M. ning kostjat on esindanud volikirja alusel OÜ L. juhatuse liige I.P.. Lepingu teiselt leheküljelt nähtuvalt on lepingu tegelikkuses allkirjastanud hageja poolelt I.P.. Lepingu esimese lehekülje on allkirjastanud vaid kostja 3 esindaja. Ainuüksi asjaolu, et
  63. detsembril
  64. a. sõlmitud raamlepingu esimesel lehel ei ole hageja esindaja allkirja, ei muuda lepingut kehtetuks. Seadus ei sätesta, et lepingu kehtivuseks tuleb allkirjastada lepingu kõik leheküljed. Leping on sõlmitud hageja ja kostja vahel ning neid on esindanud kummagi poole seaduslikud esindajad. Asjaolu, et lepingu allkirjastamine ei vasta lepingu pealdises lepingu sõlmijate esindajate kohta märgitule, ei mõjuta tõika, et leping on sõlmitud hageja ja kostja vahel ning et neid on esindanud kummagi poole seaduslikud esindajad. I.P. kinnitas tunnistajana, et ei pööranud tähelepanu lepingu pealdises märgitud nimedele. Vastuolus ei ole
  65. detsembril
  66. a. sõlmitud raamkokkulepe punkt
  67. 1 ja
  68. aprillil
  69. a. sõlmitud kokkuleppe nr. LT-0012 lisa nr. 7 punkt
  70. 1, sest viimases ei kõnelda perioodist, mis eelneb lisa nr. 7 sõlmimisele. Kuna pooled on sõlminud raamlepingu hageja poolt kostjale osutatava tollimaakleri teenuse hinna alandamise kohta 0, 18 USA dollarini ühe tonni kauba kohta alates
  71. jaanuarist
  72. a., siis ei ole kostja omavoliliselt jätnud arveid osaliselt tasumata, vaid on lähtunud õigesti eeldusest, et tasuda tuleb 0, 18 USA dollarit ühe tonni kauba tollis vormistamise eest. Hageja juhatuse liikmete V.M.i poolt
  73. märtsil ja I.P.i poolt
  74. märtsil
  75. a. allkirjastatud dokument sisaldab vaid hageja tahteavaldust. Tegemist võib olla hageja juhatuse liikmete vahelise kokkuleppega, kuid mitte kokkuleppega poolte vahel. VÕS § 3 p. 1 kohaselt tekib võlasuhe lepingust ning VÕS § 8 lg. 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku vahel. Alates
  76. detsembrist
  77. a. oli poolte vahel kehtiv kokkulepe teenuste hinna alandamise kohta, seega ei oma eelpool nimetatud dokument tähtsust ka hageja väidetava oferdina. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse täielikult tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada. Faktilistele asjaoludele ei vasta kostja väide, et poolte vahel eksisteeris kehtiv kokkulepe osutatava tollimaakleri teenuse hinnas 0, 18 USA dollarit iga tollis vormistatud kauba tonni eest perioodil
  78. jaanuarist kuni
  79. aprillini
  80. a. Kohus on otsuses ekslikult asunud seisukohale, et poolte vahel
  81. detsembril
  82. a. sõlmitud raamleping tekitas pooltele õigusi ja kohustusi. Poolte vahel eksisteeris
  83. septembril
  84. a. sõlmitud tollimaakleri teenuse leping nr. LT-0012 ja
  85. aprillil
  86. a. sõlmitud lepingu LT-0012 lisa nr. 7, mille kohaselt määrati alates nimetatud lepingu lisa allkirjastamisest tollimaakleri tasuks 0,18 USD iga tollis vormistatud kauba tonni eest. Seega kehtis uus tollimaakleri teenuste tasu alates lepingu lisa nr. 7 allkirjastamisest, mitte varem. Ajavahemikus
  87. jaanuarist kuni
  88. aprillini 2003.a. osutatud teenuste eest esitas hageja kostjale arveid, lähtudes kehtivast lepingust, ning viitas arvetes sellele, et ühe tonni tollis vormistatud kauba hinnaks on 0, 22 USA dollarit. Vastustaja tasus kõik esitatud arved omavoliliselt madalama hinnaga 0, 18 USA dollarit. Seega kohaldas vastustaja
  89. aprillil
  90. a. kehtima hakanud hinda omaalgatuslikult juba alates
  91. jaanuarist
  92. a. Sellist käitumist põhjendab vastustaja poolte vahel sõlmitud raamlepingu sätetega, mis kehtestas uued tollimaakleri tasu määrad. Sellist kokkulepet poolte vahel sõlmitud ei olnud. Nimetatud lepingu esilehe on allkirjastanud vaid vastustaja, kelle huvides madalama tariifi kehtestamine oli. Samuti on ebaloogiline, kui peale väidetava raamlepingu sõlmimist
  93. detsembril
  94. a. pooled veel
  95. aprillil
  96. a. lepingu nr. LT-0012 lisa nr. 7 sõlmisid.
  97. detsembri
  98. a. raamlepingut apellant allkirjastanud ei ole. Arved on ajavahemiku eest
  99. jaanuarist
  100. aprillini
  101. a. esitatud kostjale tariifiga 0, 22 USA dollarit ning kostja ei ole kunagi esitanud vastuväiteid, nagu oleks kokkulepe uute tariifide osas juba kehtiv. Vastustaja seisukoht 4 Kostja apellatsioonkaebusele kirjalikult ei vastanud, kuid kinnitas apellatsioonikohtu istungil, et ta apellandi nõuet ei tunnista. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg. 1 punktiga 2 tühistada, hagi tuleb rahuldada. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et nendevahelise
  102. septembri
  103. a. lepinguga kohustus hageja osutama kostjale tollimaakleri teenust tasuga 0, 22 USA dollarit iga tollis vormistatud kauba tonni eest. Pooled ei vaidle ka selle üle, et
  104. aprillil
  105. a. sõlmisid nad lepingu lisa 7 (tl. 52), mille kohaselt lepiti kokku, et alates lisa allakirjutamisest on tollimaakleri tasuks 0, 18 USA dollarit iga tollis vormistatud kauba tonni eest. Ajavahemikul
  106. jaanuarist
  107. aprillini
  108. a. osutas hageja
  109. septembri
  110. a. lepingu alusel kostjale tollimaakleri teenust, mille mahu üle pooled ei vaidle. Sel ajavahemikul osutatud teenuse eest esitas hageja kostjale arved, lähtudes teenuse tasust 0, 22 USA dollarit, kostja tasus aga arved osaliselt, lähtudes teenuse tasust 0, 18 USA dollarit. Hagisummast 68.108, 25 krooni moodustab hageja poolt nõutu ja kostja poolt tasutu vahe, mis on tekkinud erineva hinna kohaldamisest. Pooled vaidlevadki selle üle, kui suur oli nende poolt kokkulepitud maakleritasu ajavahemikul
  111. jaanuarist kuni
  112. aprillini
  113. a. Hageja väitel oli selleks sel ajavahemikul 0, 22 USA dollarit, kostja väitel aga 0, 18 USA dollarit. Hageja tugineb oma nõude alusena pooltevahelisele
  114. septembri
  115. a. lepingule, milles pooled maakleritasu määras kokku leppisid ja mida kostja tunnistab. Kostja, kes väidab, et osundatud lepingus kokkulepitud tasumäära on pooled alates
  116. jaanuarist
  117. a. muutnud, pidi seda tõendama vastavalt esimese astme kohtu menetluse ajal kehtinud TsMS § 91 lõikele 1, mille kohaselt kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kolleegium leiab, et kostja ei ole tõendanud, nagu oleksid pooled kokku leppinud, et tasumäära vähendatakse alates
  118. jaanuarist
  119. a. Nii on kostja esitanud oma väite tõendamiseks hageja esindajate poolt
  120. ja
  121. märtsil
  122. a. allakirjutatud dokumendi (tl. 41), millele maakohtu poolt antud hinnanguga kolleegium nõustub: tegemist on hageja ühepoolse dokumendiga, mida ei saa pidada poolte kokkuleppeks ja mis VÕS § 13 lõikest 1 tulenevalt ei saanud seega muuta pooltevahelist lepingut. Veel on kostja esitanud poolte poolt väidetavalt
  123. detsembril
  124. a. sõlmitud raamkokkuleppe koostöö kohta aastatel 2003 – 2004 (tl. 53 – 53), milles pooled olevat 0, 18 USA dollari suuruses hinnas kokku leppinud. Hageja väitel ei ole ta niisugust lepingut sõlminud. Sellele tõendile maakohtu poolt antud hinnanguga kolleegium ei nõustu. Lepingu esilehelt nähtub, et hagejat pidi lepingu sõlmimisel esindama juhatuse liige V.M., kostjat aga volituse alusel I.P.. Vaidlust ei ole selle üle, et V.M. lepingut allkirjastanud ei ole ning et tegelikult on lepingule alla kirjutanud üksnes I.P. ja P.M.. Kuna lepingu kohaselt esindas I.P. volituse alusel aga üksnes kostjat, mitte hagejat, siis ei saa teda lepingu sõlmimisel hageja esindajaks pidada vaatamata sellele, et nimetatu oli lepingu sõlmimise ajal hageja juhatuse liige ning kirjutas lepingu teisele lehele alla hageja kohale. Lepingule on alla kirjutanud kostja kaks esindajat. Juba ainuüksi seetõttu ei saa
  125. detsembri
  126. a. lepingut lugeda poolte poolt sõlmituks. Lisaks sellele nähtub aga reast muudestki asjaoludest, et
  127. detsembril
  128. a. pooled teenuse hinna alandamises kokku ei leppinud. Nii ei ole kumbki pooltest seadnud kahtluse alla, et raamlepingu väidetava sõlmimise ajal
  129. detsembril
  130. a. kehtis pooltevahelises suhtes
  131. septembri
  132. a. leping, milles maakleritasu määr oli kokku lepitud,
  133. detsembri
  134. a. kuupäeva kandvas dokumendis ei ole aga
  135. septembri
  136. a. lepingule viidatud ning lepingust ei nähtu sõnaselgelt lepingupoolte tahet varasemat lepingut muuta. Vaidlust ei ole selle üle, et
  137. aprillil
  138. a. 5 sõlmisid pooled lepingu lisa 7, milles nägid ette maakleritasu määra vähendamise 0, 18 USA dollarini tonni kohta, kostja esindaja ei suutnud aga apellatsioonikohtu istungil selgitada, milline vajadus oli lepingu lisa 7 vormistamiseks
  139. aprillil
  140. a., kui selles lisas kokkulepitud tasu suuruses olid pooled tegelikult kokku leppinud juba
  141. detsembril
  142. a., nagu kostja väidab. Samuti jäi kostja esindaja apellatsioonikohtu istungil võlgu igasuguse selgituse selle kohta, miks märgiti lepingu lisas 7, et maakleritasu määr 0, 18 USA dollarit rakendub alates lepingu lisa allakirjutamisest, seega alates
  143. aprillist
  144. a., kui tegelikult olid pooled kokku leppinud, et seda määra rakendatakse alates sama aasta algusest. Veel ei osanud kostja esindaja selgitada seda, mis vajadus oli hagejal koostada
  145. –
  146. märtsil
  147. a. ühepoolne dokument selle kohta, et maakleritasuks saab 0, 18 USA dollarit, kui selles oli poolte jaoks siduvalt kokku lepitud juba ammu enne seda. Samas kinnitas esimese astme kohtu istungil tunnistajana ütlusi andes isegi I.P., kes samaaegselt hageja juhatuse liikmeks olekuga oli tegev ka teise lepingupoole huvides ja on tänaseks täielikult teise poole teenistuses (tl. 71) ning kelle ütlustesse tuleb seetõttu ettevaatusega suhtuda, et hr. M.iga olid vasturääkivused, mis lahendati märtsis (tl. 71). Kolleegium leiab, et kui pooltel oleks olnud alates
  148. a. algusest kehtiv kokkulepe hinna kohta 0, 18 USA dollarit kauba tonni kohta, siis ei oleks olnud vajadust märtsis sellekohaseid vasturääkivusi lahendada ja aprillis lepingu lisa sõlmida. Asjaolu, et ka kostja ei pidanud
  149. detsembri
  150. a. kuupäeva kandvat dokumenti pooltevahelises suhtes siduvaks, nähtub sellestki, et hagile vastates kostja sellele väidetavale hinnakokkuleppele ei tuginenud (tl. 37 – 39) ja dokumenti ennast kohtule ei esitanud, tehes seda alles hilisema menetluse käigus. Samas oleks niisugune kokkulepe asja lahendamise seisukohalt põhimõttelise tähtsusega, kui see olemas oleks. Seega ei tasunud kostja hageja poolt osutatud maakleriteenuse eest vastavalt pooltevahelisele lepingule. Kuna teenuse mahu osas vaidlust ei ole, tuleb hagi kostja poolt tasumata maakleritasu osas kooskõlas VÕS § 108 lõikega 1 rahuldada. Viivisenõudele ei ole kostja sisulisi vastuväiteid esitanud, ka selles osas tuleb hagi rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud TsMS-s sätestatut. Vastavalt senikehtinud TsMS § 60 lõikele 1, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud otsuse või teeb uue otsuse asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vastavalt kohtukulude jaotust. Hageja taotles kantud kohtukulu väljamõistmist kostjalt. Hagiavalduselt tasus hageja riigilõivu 8000 krooni, kuigi pidi seaduse kohaselt tasuma 4750 krooni. Apellatsioonkaebuselt tasus hageja kooskõlas seadusega riigilõivu 4750 krooni. Kooskõlas TsMS § 60 lõigetega 1 ja 8 tuleb riigilõiv kogusummas 9500 krooni kostjalt hageja kasuks välja mõista. Lisaks sellele taotles hageja esimese astme kohtu menetluses kostjalt õigusabikulu 10.620 krooni väljamõistmist. Kooskõlas TsMS § 61 lg. 1 punktiga 1 ei või hinnaga hagi puhul kostjalt hageja kasuks väljamõistetav õigusabikulu ületada 5% hagi rahuldatud osast. Seega tuleb hageja õigusabikulu hüvitamise taotlus rahuldada osaliselt, 3738, 63 krooni ulatuses. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kohtukulu 13.238, 63 krooni. Reet Allikvere Margo Klaar Malle Seppik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.