Obsah (5)

§ 118§ 229§ 57§ 154§ 117

Tsiviilasja number 2-04-130 (endine 2-2/1531/05) Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ülle Jänes, Margo Klaar, Mare Merimaa Otsuse tegemise aeg, koht 22. detsember 2005, Tallinn Tsiviilasi AS E

§ 118lg 1 kohaselt esitatakse kirjalik dokument kohtule algdokumendina.

Tehnilistele tingimustele ei ole alla kirjutanud riigiettevõtte E.E. juhataja asetäitja ja need ei ole kooskõlastatud vastavates instantsides. Dokumendil puudub ka hageja esindaja allkiri. Hageja nõustumine tehniliste tingimustega ei ole tõendatud. 04.11.1993 kinnitatud elektrienergia tarbimise eeskirja p 2.1 järgi pidi tarbija elektripaigaldise ühendamiseks võrku taotlema elektriedastajalt elektrivarustuse tehnilised tingimused, mida hageja teinud ei ole. Hageja 03.02.1995 kirja eesmärk, milles ta palub muuta tehnilisi tingimusi, oli soov saada elektrivarustus, mitte nõustuda tehniliste tingimustega. Tehnilised tingimused on kostja internne akt, mis ei saanud luua hagejale õigusi ega kohustusi; nendega ei saanud lahendada omandiõiguse küsimusi. Esimese astme kohus ei andnud hinnangut hageja väidetele seoses tolleaegse hinnaseaduse, konkurentsiseaduse ja kostja turgu valitseva ettevõtja seisundiga, millest tulenevalt kehtis kostja hinnapoliitika suhtes erirežiim. 04.11.1993 kinnitatud elektrienergia tarbimise eeskirja kohaselt määrati liitumismaks hinnaseaduse alusel kehtestatud hinnakirja järgi ning nimetatud eeskiri ei sätestanud liitumismaksu asemel mittevaralise sissemakse tegemise võimalust või vara tasuta üleandmise kohustust elektrivõrguga liitumisel. Samuti rakendusid hinnaseaduse §-st 5 nähtuvalt elektrienergia /.../ jaotamisega tegeleva võrguettevõtja edastamis- ja jaotamisteenustele riiklikult kooskõlastatavad hinnad ja tariifid. Seega tehniliste tingimuste p 13.1 on vastuolus seadusega ning kostjapoolne tehniliste tingimuste ja vara üleandmise aktide tõlgendamine ei ole samuti kooskõlas seaduste (Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 32 toodud omandi puutumatuse põhimõte, hinnaseaduse § 5, tarbijakaitseseaduse § 7 p 3 ja § 8 lg 1 p 1, elektrienergia tarbimise eeskiri) ega heade kommetega. Kohus ei põhjendanud, miks ta ei arvestanud asjaoluga, et kostja pakutav hind oli riiklikult reguleeritud. Kostjal ei saanud tekkida täiendavaid kulutusi seoses hageja elektrivõrguga liitumisega, kuna hageja andis talle selleks vajaliku alajaama koos seadmetega üle. Samas märgib apellant, et liitumistasu väljaarvutamiseks alajaama ja seadmete kostjale üleandmisel puudus vajadus, kuna hageja ei olnud antud olukorras tarbija, vaid ehitaja, kes ehitas alajaama kostja tarbeks ja müüs selle kostjale. 01.03.1995 elektrienergiaga varustamise leping ei tõenda elektrivõrguga liitumisega seotud asjaolusid, kuna oli sõlmitud K11 objekti ehitamiseks. Apellant leiab, et linnakohus rikkus

§ 229

lg 2 ja väljus hagi piiridest, rajades otsuse asjaolule, et elektrivõrguga liitumine oli tasuline, millele kumbki pool ei olnud tuginenud. Apellant väidab ka, et asjas ei ole tõendatud tema tahe elektrivõrguga liituda ja tegelik liitumine. Kohus kohaldas ebaõigesti liitumistasu suurust reguleerivaid õigusakte. Nimelt ei kehtestanud 01.10.1995 jõustunud majandusministri 29.09.1995 määrus nr 50 apellandi käsitluses liitumismaksu, vaid selles osas kehtis jätkuvalt varasem, 04.11.1993 kinnitatud elektrienergia tarbimise eeskiri, mille p 2.1 kohaselt määrati liitumismaks hinnaseaduse alusel kehtestatud hinnakirja järgi. Samuti on kohus tarbimisvõimsuse otsuses ebaõigesti tuvastanud. Apellant on seisukohal, et kui poolte vahel puudub lepinguline suhe, siis on kostja hagejale kuuluva vara alusetult omandanud. Seetõttu omavad asjas tähendust ka tõendid vara kuuluvuse kohta pärast 04.05.1995 vara üleandmise-vastuvõtmise aktide allakirjutamist. Asjas kogutud tõendid näitavad, et kostja sai vara omanikuks tänu 30.06.1998 avaldusele hoonestusõiguse seadmiseks AS-le E. (pankrotis) kuuluvale hoonele [pro: hoonealusele ja selle teenindamiseks vajalikule maale]. Need tõendid on kohus alusetult analüüsimata jätnud. Hageja on saanud kahju seose vara mittetagastamise või selle väärtuse hüvitamata jätmisega ja kostja peab hüvitama tekitatud kahju TsK § 222 lg 1, § 461 ja § 477 lg 1 alusel. Apellant ei nõustu temalt riigilõivu riigituludesse väljamõistmisega kolmel põhjusel: 1) riigilõivuseaduse § 16 lg 1 p 4 kohaselt on kuriteo või haldusõiguserikkumisega tekitatud varalise kahju hüvitamise hagide esitamine riigilõivust vabastatud. Kostja tegevuses oli alajaama üleandmise korraldamisel KrK § 143 (kelmuse) koosseis; 2)

§ 57

lg 2 kohaselt on maksejõuetu isik vabastatud riigilõivu tasumisest riigituludesse, kui võlgnikul ei jätku vara. Kohus oleks pidanud otsuse tegemisel vabastama hageja kui pankrotivõlgniku riigilõivu tasumisest ka hagiavalduse rahuldamata jätmisel; 3) hageja pankrotihaldur on esitanud sisuliselt vara tagasinõudmise hagi riigilõivuseaduse § 16 lg 1 p 10 mõttes.

§ 154

lg 2 kohaselt ei loeta hagi eseme muutmiseks asja nõudmise asendamist selle hüvitamisega rahas. Vastuväited apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata. Kostja leiab, et kaevatav kohtuotsus on õige, seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused Kolleegium leiab, et otsuse tühistamiseks puudub seaduslik alus. Otsus on piisavalt põhjendatud, mistõttu ei pea vajalikuks üle korrata esimese kohtu lahendis olevaid motiive. Kolleegium ei tuvastanud materiaalõigusnormi ebaõiget kohaldamist ega protsessiõigusnormi rikkumist, mis tooks kaasa otsuse tühistamise. Apellandi väide on ekslik, et toimikus olevad kirjalikud dokumendid ei ole käsitletavad dokumentaalsete tõenditena

§ 117lg 1 mõttes.

Toimikust ei ilmne, et hageja oleks esitanud taotlust algeksemplaride väljanõudmiseks. Kolleegium ei tuvastanud hagi piiride ületamist kohtu poolt. Kohus tuvastas, et elektritarbijatele oli elektrivõrguga liitumine tasuline. Järgnevalt kohus põhjendas, et hagejale võimaldati elektrivõrguga liituda elektripaigaldiste üleandmise tingimusel. See asjaolu leidis kohtumenetluses tuvastamist ning mingit hagi piiride ületamist ei ole toimunud. Linnakohus asus tõendeid hinnates seisukohale, et 1995.aastal hageja poolt Tallinnas K11 asunud alajaama ja selle seadmete üleandmine kostjale ei toimunud ostumüügilepingu alusel. Kolleegium nõustub antud seisukohaga ning peab vajalikuks märkida, et hagis viidatud põhivahendite üleandmise ja vastuvõtmise aktides nr 29,30,31,32,33,34 / t.lk.24-29/ on toodud põhivahendite üleandmise aluseks komisjoni otsus vara bilansist bilanssi ülekandmiseks. Seega mingit rahalist kohustust kostjale selline üleandmine kaasa ei toonud. Asjaolu, et üleandmise aktides kajastati ka vara maksumus, ei tõenda ostumüügilepingu olemasolu, vaid see oli raamatupidamisliku arvestuse pidamiseks. Sellele on kostja juhtinud hageja tähelepanu esimese astme kohtus. Apellandi väidetel hageja raamatupidamisdokumentides oli võlg kajastatud, mille osas kohus on jätnud seisukoha võtmata. Kolleegium leiab, et hageja raamatupidamises kajastatu ei saa tõendada kostja võla olemasolu. Raamatupidamisdokument saab küll olla dokumentaalseks tõendiks, kuid kanded raamatupidamises tehakse tehingu alusdokumentide alusel. Esitatud tõenditest kostjal võla olemasolu ei ilmne. Kohus on poolte tahte väljaselgitamisel põhjendatult tuginenud alates 01.09.1994 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse / TsÜS/ sätetele, sealjuures TsÜS § 64 lg 1, ning arvestanud poolte käitumist enne 04.05.1995 toimunud vara üleandmistvastuvõtmist ja ka pärast seda. Kohus tuvastas, hinnates tõendeid, et poolte tahe oli suunatud sellele, et hageja annab tehnorajatised üle Tallinna Elektrivõrgule elektrivõrguga liitumise eesmärgil. Kuivõrd elektritarbijale elektrivõrguga liitumine oli tasuline, siis vara üleandmisega kostjale täitis hageja kohustuse tasuda elektrivõrguga liitumise eest. Selline tegevus oli kooskõlas kehtinud TsK §-ga

1. Apellandi väide on põhjendamatu, et kohus ei ole üldse analüüsinud, millised õigussuhted olid poolte vahel. Kostja osutas hagejale teenust elektrienergiaga varustamise osas ning selle teenuse saamiseks pidi hageja omakorda täitma teatud tingimused. Vastustaja vastuse kohaselt hagejale 15.03.1994 väljastatud tehnilised tingimused nr 244-T on käsitletavad liitumislepinguna ja need on TsK § 163 kohaseks kohustise tekkimise aluseks. 03.02.1995 saadetud kirjas kostjale on hageja ise märkinud, mille jaoks ta elektrivõrku ehitas, so ehitatava elumaja K11 varustamiseks elektriga. Pooled leppisid kokku, et tarbija ise ehitab elektripaigaldised valmis ja annab seejärel kostjale üle. Selline tegevus oli lubatud TsK §-s
2. Toimikust ilmneb, et vara üleandmist loeti piisavaks elektrivõrguga liitumiseks ning mingeid muid kokkuleppeid poolte vahel täiendavalt ei sõlmitud, seda ka tasaarvelduste tegemiseks. Seega apellandi väide selles, et kohus ei ole välja toonud liitumistasu suurust, ei ole põhjendatud. Selle üle puudus pooltel vaidlus vara üleandmisel, antud probleemi tõstatas alles pankrotihaldur. Kolleegium nõustub ülaltooduga. Vastustaja juhib põhjendatult tähelepanu sellele, et kaebuses toodud väited tasaarvelduse kohta ning viide hinnaseadusele on põhjendamatud, mistõttu kolleegium ei pea vajalikuks antud väiteid analüüsida. Apellandi poolt viidatud kostja nõude tunnustamine hageja pankrotimenetluses ei saa tõendada võla olemasolu väidetavast müügilepingust. Hageja võlg tekkis kasutatud teenuse eest arvete tasumata jätmise eest. Kolleegium leiab, et apellant on koostanud 32-leheküljelise apellatsioonkaebuse, kuid selles toodud väited ei võimalda teha teistsugust otsust ning kohus on piisavalt põhjendanud, miks hagi rahuldamine ei ole võimalik. Kaebuses viidatud kostja 14.12.1998 kiri / t.lk. 34/ käsitleb K9 asuva hoone ostmist. Tallinna Linnavalitsuse 21.06.1995 korraldusest ilmneb, et Tallinnas, K11 maatükk jaotati kaheks/ K11 ja K9A / Tallinna Linnakohtu kinnistusraamatu väljavõttest ilmneb, et Tallinnas, K9a maa omanikuks oli hoopis Eesti Vabariik/ t. lk. 48/. Seega apellandi poolt viidatud kostja kiri pankrotihaldurile ei võimalda hagi ka osaliselt rahuldada ning seda ei saa käsitleda nõude tunnustamisena kostja poolt. Apellandi väide selles, et kui hagi ei saanud rahuldada tulenevalt ostu-müügilepingust, siis tulnuks see rahuldada alusetu rikastumise sätete järgi, on ekslik. Ka kehtinud TsK § 477 alusel ei ole võimalik hagi rahuldada, kuivõrd kohus tuvastas, et hageja andis vara üle elektrivõrguga ühinemise eesmärgil ning tegemist ei ole alusetu rikastumisega kostja poolt. Apellandi taotlus otsuse tühistamiseks riigilõivu riigituludesse välja mõistmise osas tuleb rahuldada.

57 lg 3 annab kohtule õiguse vabastada hageja riigilõivu maksmisest, kas üksnes hagiavalduse esitamisel või ka hagi rahuldamata jätmise korral. Otsuse põhjendustel hageja oli riigilõivu tasumisest vabastatud üksnes hagi esitamise osas. Samas toimiku materjalidest ilmneb, et hageja maksejõulisus ei ole menetluse ajal paranenud ning otsusega välja mõistetud riigilõivu maksmine riigituludesse seaks pankrotisoleva äriühingu veelgi raskemasse olukorda. Seega esineb alus hageja vabastamiseks riigilõivu maksmisest ka hagi rahuldamata jätmise korral

§ 57lg 3 järgi.

Apellandi viited kriminaalkoodeksi §-le 143 on asjakohatud ning toimik ei sisalda vastavaid tõendeid kuriteo toimepaneku kohta. Ülle Jänes Margo Klaar Mare Merimaa