KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-03-243 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. aprill 2006. a, Tallinn Kohtukoosseis Ülle Jänes, Reet Allikvere ja Tiit Koll

) § 8 lg 2 ja § 14 lg 1 järgi on tegemist abikaasade ühisvaraga. Tulenevalt

§ 17

lg 1 ja 2 ning asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 6 ja § 71 lg 4 on hagejal õigus esitada ühisvaraks olnud sõiduauto võõrandamisest tulenev nõue kostja vastu vaatamata sellele, et J. V. ei ole nõuet esitanud ega hageja esitatud hagi toetanud. 8. Tõendamist leidis, et 30.09.1997 sõiduki ostu-müügi lepingul ja sõiduki ARK-i arvelt mahavõtmise avaldusel olevad allkirjad ei ole kirjutatud hageja poolt (tl 115-118). Kohtu arvates ei viibinud hageja lepingu sõlmimise juures, sest vastasel juhul oleks ta ise lepingule alla kirjutanud. Seetõttu ei loe kohus usaldusväärseteks kostja esindaja ja J. V. ütlusi, et sõiduki ostu-müügileping sõlmiti hageja osavõtul. Kohtule ei esitatud hageja kirjalikku nõusolekut sõiduki võõrandamiseks ning kostja ei tõendanud vastava nõusoleku olemasolu. Seega on sõiduki ostu-müügileping vastuolus

§ 17lg 4 ja Ts

ÜS § 66 lg 2 järgi tühine, s.t et tühine on ka asjaõigusleping. Tühise tehingu alusel ei tekkinud kostjal omandiõigust sõidukile. Tehingut ei muuda kehtivaks kostja ja J. V. väited, et hageja oli tehingust teadlik ja hageja abikaasa J. V. kostja esindajana osales lepingu sõlmimisel, kuna puudus hageja kirjalik nõusolek ühisvaraks oleva sõiduki võõrandamiseks. Kuna seadusega vastuolus olev tehing on tühine ja kehtetu algusest peale, ei muuda ka selle hilisem võimalik heakskiitmine tehingut kehtivaks. Kuigi hageja ei ole esitanud kohtule nõuet tehingu tühisuse tuvastamiseks, ei saa ainuüksi seetõttu jätta hagi rahuldamata. Kuivõrd sõiduki ostumüügileping on vastuolus

§ 17lg 4 ja hageja on seda tõendanud, saab kohus tehingu tühisuse tuvastada.

1. Vaidlust ei ole selles, sõiduk anti ostu-müügilepingu alusel kostjale üle ja see registreeriti kostja nimele 30.09.1997 (tl 82). 15.01.1999 võõrandas kostja vaidlusaluse sõiduki kolmandale isikule (tl 83). Kuivõrd sõiduki tagastamine hagejale on võimatu, peab kostja TsÜS § 66 lg 5 alusel hagejale tühise tehingu järgi saadu rahas hüvitama. Hageja lähtus sõiduki väärtuse määramisel 03.09.1997 arvel (tl 88) märgitud sõiduki hinnast 230 000 krooni, millele lisandub käibemaks 41 400 krooni, kokku 271 400 krooni. Kostja ja J. V. sõiduki väärtust ei vaidlustanud, kuid leidsid, et hagejal ei ole õigus nõuda käibemaksu, millega kohus nõustus. TsÜS § 66 lg 5 ning AÕS § 29 lg 2 ja 3 järgi on sõiduki väärtus selle kohalik keskmine turuhind. Hageja hinnangul oli sõiduki turuhind tehingu tegemise ajal 230 000 krooni. TsÜS § 66 lg 5 tuleneb hageja kohustus tagastada kostjale tehingu järgi saadu. 30.09.1997 ostu-müügileping ei sisalda sõiduki hinda, lepingu kohaselt määratakse sõiduki hind ja tasumise tingimused poolte kokkuleppel. Kohtule nimetatud kokkulepet ei ole esitatud ja arvestades 03.09.1997 ja 04.09.1997 järgnenud sündmusi, on alus arvata, et sellist kokkulepet ei ole kunagi sõlmitud. Kohus leidis, et antud asjas ei oma tähendust kostja ja filmistuudio vahelised tehingud 03.09.
2. Kuivõrd tõendatud pole, et hageja oleks saanud sõiduki ostu-müügilepingu alusel raha, ei ole tal kostjale midagi tagastada. Kostjalt tuleb TsÜS § 66 lg 5 alusel hageja kasuks välja mõista sõiduki väärtus 230 000 krooni.

§ 14

lg 1 kohaselt on nimetatud summa puhul tegemist abikaasade ühisvaraga, mille jagamist on J. V.l õigus taotleda. Kohtul puudub õigus jagada omal algatusel abikaasade ühisvara.

1. Kuivõrd antud tsiviilasja puhul ei ole tegemist kahju õigusvastase tekitamisega, on hageja viide TsK § 448 põhjendamatu. Kohus tuvastas, et kostja ei omandanud vaidlusalust sõidukit tehingu tühisuse tõttu. TsK § 477 lg 1 ja 2 kuulub kohaldamisele juhul, kui isik on ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta vara omandanud ja alus, mille järgi vara omandati, langeb hiljem ära. Kuivõrd kostja ei omandanud sõidukit, ei kuulu TsK § 477 antud asjas kohaldamisele, mistõttu hageja nõue saamata jäänud tulu 192 657 krooni väljamõistmiseks tuleb jätta rahuldamata. Kuna vilja väljaandmine ja hüvitamine on vindikatsioonihagi kõrvalnõue ja hageja ei ole vindikatsioonihagi esitanud, ei kuulu 3 kohaldamisele ka AÕS §
2. Apellatsioonkaebuste põhjendused
3. Hageja E. R. palub apellatsioonkaebuses muuta kohtuotsuse põhjendavat osa, märkides tehingu tühisuse põhjuseks allkirja võltsimise lepingul ning rahuldada hagi täies ulatuses, mõistes kostjalt välja 422 657 krooni. Kaebuse kohaselt lahendas kohus olematu vaidluse. Otsusest ei selgu, kumb abikaasadest sõiduki müüs ja kelle nõusolek selleks puudus. Sõiduki ostu-müügi leping on ebaseaduslik ja tühine ainuüksi seetõttu, et hageja allkiri sellel on võltsitud. Kohus ei tuvastanud, kas allkirja võltsimine on kuriteotunnustega tegu ja kas kostja on selle eest vastutav. Kohus järeldas vääralt, et kohaldamisele ei kuulu TsK § 477 lg 1 ja 2 ning §
4. Kostjal ei tekkinud omandiõigust sõidukile, kuid sellele vaatamata teostas kostja hagejale kuulunud sõiduki suhtes omandiõigust, rentis selle välja ning hiljem võõrandas. Hageja jäi talle kuulunud varast ilma ja sellega tekitati talle kahju. Hageja hindas sõiduki väärtuseks 271 400 ja kohtul puudus alus arvata sellest maha käibemaksu osa. Ka oli vaidlusalune sõiduk abieluvaralepinguga hõlmatud, ka J. V. pidas seda hageja lahusvaraks. Kohus jättis põhjendamatult tähelepanuta hageja taotluse J. V.le trahvi määramiseks kohtule valeandmete esitamise ja eksitamise eest.
5. Kostja AS Ü palub apellatsioonkaebuses tühistada kohtuotsuse osas, millega kohus hagi rahuldas ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kuivõrd hageja ei taotlenud müügitehingu tühisuse tunnustamist, ei olnud võimalik ka väidetava tühise tehingu järgi üleantu tagastamist või hüvitamist nõuda. Seetõttu pidi kohus hagi rahuldamata jätma. Kohus ei tuvastanud üheselt hageja omandiõigust sõidukile. ARK-i teave registritoimingute kohta ei näita omandiõigust, vaid on informatiivse tähendusega. Kohus ei hinnanud kostja väidet, et tegemist on heauskse omandamisega. Hageja pole tõendanud, et valdus sõidukile läks temalt kostjale üle hageja tahte vastaselt ja kostja oli teadlik asjaolust, et hageja nimel allkirja andnud isikul puudus õigus müügilepingu sõlmimiseks. Kuigi kostja tasus eelnevalt filmistuudiole 271 400 krooni, ei välista see müügilepingu hilisema sõlmimise seaduslikkust. Kostjale ei saanud kuidagi teada olla, et müügilepingule ei kirjutanud alla hageja. Kuna hageja ei esitanud pretensioone tehingu suhtes, ei olnud kostjal alust eeldada, et tehing võiks olla jõustumata. Samuti ei hinnanud kohus tunnistaja T. U. ütlusi sõiduki võõrandamistehingu kohta. Kostjalt REN õigusbüroole 2003.a tasutud õigusabikulu summas 2950 krooni väljamõistmisel jättis kohus tähelepanuta, et sel ajal oli kostjaks J. V., mistõttu kostjalt nende kulutuste väljamõistmine on alusetu. Kohus ei hinnanud S.-A. N. poolt osutatud õigusabikulusid kriitiliselt ega arvestanud, et viimane ei ole koostanud ühtegi menetlusdokumenti ja ta osales vaid 05.11.2004 toimunud eelistungil.
6. Kolmas isik J. V. palub apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Kohus kohaldas tehingu tühisuse otsustamisel vääralt materiaalõigust. Vaidlusalune müügitehing tehti hageja juuresolekul, nimel ja volituste piires. ARK-il puudus võimalus teostada omandi üleandmise registreerimistoiminguid hageja või tema volitatud esindaja juuresolekuta. Isegi juhul kui hageja ei olnud tehingust teadlik, tuleb see TsÜS § 103 lg 2 kohaselt lugeda hageja poolse käitumisega heaks kiidetuks ja kehtivaks. Hageja oli sõidukiga toimunud õigusmuudatustest teadlik ja tema vastupidised väited ei ole õiged. Kuigi hageja sai sõiduki võõrandamisest teada
7. a kevadel, esitas ta kuriteokaebuse ligi viis aastat pärast tehingu toimumist ja tsiviilhagi alles 2003.a. Kuna antud asjas on hageja käitumisega tuvastatav hageja tahte olemasolu tehingu sooritamisel või selle hilisem heakskiitmine, ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas

§ 17lg 4 tulenev kirjaliku vorminõude täitmine.

Kohus oleks pidanud jätma viimatinimetatud sättest tuleneva nõude kohaldamata. 4

1. Kohus rikkus tõendite hindamisel protsessinorme. Kohus jättis tähelepanuta, et ARK-il puudus võimalus teostada omandi üleandmise registreerimistoiminguid hageja või tema volitatud esindaja juuresolekuta ja kuni ARK-i toiminguid pole vaidlustatud, tuleks eeldada halduse õiguspärast toimimist. Kohus ei hinnanud tunnistaja ütlusi, millega on tõendatud, et hageja oli tehingust teadlik enne selle toimumist ja andis nõusoleku selle tegemiseks. Tunnistaja viibis tehingu tegemise päeval koos hageja ja J. V.ga ARK-is ja talle jäi arusaam, et hageja on tehingust teadlik. Kohus jättis tähelepanuta filmistuudioga seonduvad tõendid sõiduki hinna tasumise kohta. Hagejal puudub õigus nõuda kostjalt ostuhinna summas hüvitist, ka ei ole tal nõuet filmistuudio vastu, kuivõrd ostuhinna ülekandmisega filmistuudio arvele vähendati viimase ees hageja rahalisi kohustusi. Hageja kõrvalnõuded tuleb jätta rahuldamata seetõttu, et müügitehing on kehtiv ja kostja poolt selle alusel raha kandmine filmistuudiole on põhjendatud. Kuigi hageja ei esitanud müügitehingu tühisuse tuvastamise nõuet, otsustas kohus tühisuse küsimuse üle omaalgatuslikult. Vastused apellatsioonkaebustele
2. Hageja vaidleb AS-i Ü ja J. V. apellatsioonkaebustele vastu. Ta ei nõustu kostja kaebuses sisalduva seisukohaga, et vaidlusaluse ostu-müügilepingu tühisuse tuvastamisega on kohus hageja nõuet laiendanuid. Hageja tugines oma nõudes tehingu tühisusele ning on oma nõuet põhjendanud. Kui kohus tuvastas tehingu tühisuse, on see kehtetu algusest peale. Ka ei nõustu hageja kaebusega selles osas, et ARK väljavõte ei näita sõiduki omandiõigust, sest vastav teave on informatiivne, ning väidetega kohtukulude jaotamise osas. Hageja nõustub sellega, et kohus oleks pidanud võtma seisukoha, kas kostja käitus tehingu tegemisel heauskselt või pahauskselt, ning leiab, et kostja esindajate käitumist tuleb lugeda pahatahtlikuks.
3. Hageja ei nõustu kolmanda isiku kaebuse väidetega, et vaidlusalune müügitehing on tehtud hageja juuresolekul, nimel ja volituste piires. Selline väide ei ole kohtule esitatud tõenditega kooskõlas. Ebaõige on väide, et tehing on hiljem korduvalt heaks kiidetud. Antud juhul ei nähtu ühestki dokumendist, et vaidlusaluse sõiduki oleks võõrandanud J. V. oma nimel ning puudu on vaid abikaasa nõusolek. Võltsitud dokumendid ei muutu heakskiitmisega seaduslikeks. Hageja nõustub kaebusega tunnistaja ütluste mittekajastamise põhjendamata jätmise osas, samuti sellega, et kohus jättis põhjendamatult tähelepanuta AS-ga Filmistuudio Ataraxia seonduva. Hageja ei nõustu kaebuse väidetega, et hageja nõuded saamata jäänud tulu ja viivise osas on kohus jätnud õigesti rahuldamata, muuta tuleb vaid põhjendusi. Ringkonnakohtu seisukoht
4. Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leiab, et Lääne Maakohtu otsus hagi rahuldavas osas tuleb tühistada ning jätta hagi ka selles osas rahuldamata. Ülejäänud osas on kohtuotsuse lõppjäreldus õige. Kuna hagi jääb tervikuna rahuldamata, tuleb ümber jaotada ka kohtukulud.
5. Kolleegium nõustub maakohtuga, et vaidlusaluse vara omandiõigus vajas käesoleva kohtuvaidluse lahendamiseks tuvastamist. Kuigi hageja väitis sõiduki oma lahusvaraks ning tugines tehingu tühisusele põhjusel, et müügilepingut tema ei sõlminud (allkiri lepingul oli võltsitud), vajas eelnimetatud asjaolu tuvastamist. Kohus leidis õigesti, et võõrandatud sõiduk oli hageja ja J. V. kui abikaasade ühisvara. Hageja tuginemine 14.05.1997 sõlmitud abieluvaralepingule ning sellest tuletatud järeldus, et tegemist on varaga, mida pooled on lepingu punktis 3 silmas pidanud, ei ole õige. Nõustuda tuleb kohtuga selles, et nimetatud 5 punktis on pooled kokku leppinud tulevikus omandatava registrisse kantava vara omandiõiguse osas, mistõttu see varem omandatud vara õiguslikku režiimi ei muuda. Pealegi ei oma punkti 3 sõnastuse sisustamine ja lepingu poolte tahte tuvastamine antud juhul ka tähendust, sest nimetatud punktis sisalduv kokkulepe ei kehti kolmandate isikute suhtes, sest lepingu punkti 7 kohaselt tehti abieluvararegistrisse vaid pooleliolevat elamut puudutav kanne (

§ 10lg 6).

Seetõttu sai kostja tehingu tegemisel eeldada, et vara müümisega tegeles üks omanikest, s.o J. V.. Teistsugust järeldust ei võimaldanud ka registrikanne, sest register on oma sisult informatiivne ega tõenda omandiõigust (vara kuulumist lahusvarana hagejale). Asjaolu, et liisingufirma andis J. V.le volituse registritoimingute tegemiseks, ei kinnita kostja pahausksust, vaid on tavapärane juhul, kui vara varasem omanik ja võõrandamisjärgne liisinguvõtja (seaduslik esindaja) kattuvad. 19. Vaidlust ei olnud selles, et tehingu sooritas müüja poolelt J. V.. Asja materjaliga kooskõlas on kohtu seisukoht, et nimetatud isikul ei olnud õigus ilma abikaasa (teise ühisomaniku) nõusolekuta tehingut teha. Nõustuda ei saa kolmanda isiku kaebuses sisalduva väitega, et võõrandamistehingu puhul tuleb arvestada liiklusseaduse alusel kehtestatud eeskirja kui erinormi ning hageja nõusolekut eeldada. Kuigi seadusest ei tulene nõuet sõiduki võõrandamistehingu vormile, ei ole antud juhul võimalik hageja nõusolekut tuvastada.

§ 17

lg-st 4 tulenevalt pidi antud juhul olema vara võõrandamiseks teise abikaasa kirjalik nõusolek. Kuigi mitmed tõendid viitavad, et tehing toimus hageja teadmisel, on üheselt tuvastatud, et hageja allkiri dokumentidel ei ole tema kirjutatud. Seetõttu ei ole ka võimalik väita, et hageja oli tehingu sooritamise juures (mistõttu ei olnud kohtul ka alust tugineda tunnistaja T. U. vastupidistele ütlustele). Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS §-st 95 tulenevalt hindab kohus kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, kusjuures ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kohus tuvastas tõendeid hinnates õigesti, et hageja ja J. V. ühisvaraks olnud sõiduk müüdi hageja nõusolekuta J. V. poolt, mistõttu on tehing seadusega vastuolus ja tühine. Tehingu kehtivuse suhtes ei oma määravat tähendust, et hageja allkiri oli tehingut kinnitavatel dokumentidel võltsitud. Nimetatud asjaolu tõendab tema nõusoleku puudumist. Hageja kaebuse vastav käsitus ei võimalda pidada maakohtu sellekohaseid järeldusi ebaõigeiks.

1. 06.12.2004 hagiavalduses on hageja tuginenud nii lepingu tühisusele ja sellest tulenevate õiguslikele tagajärgedele kui kostja poolsele kahju tekitamisele ja alusetule rikastumisele. Kui kohus tuvastas tehingu tühisuse kui hagi aluseks oleva asjaolu (hageja ei pidanud selleks eraldi nõuet esitama), kuulus kohaldamisele tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 66 lg 5, mille kohaselt peavad pooled tagastama tühise tehingu järgi saadu, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas. Vaidlust ei olnud selles, et kostja tasus sõiduki eest kokkulepitud summa J. V.le (tema poolt näidatud juriidilise isiku pangaarvele). Seega kuulub tühise tehingu puhul ka nimetatud summa tagastamisele. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et kostja vastu esitatud nõue kuulub auto väärtuse osas rahuldamisele. Kohus aktsepteeris hageja õigust esitada ühisomandi võõrandamisest tulenevaid nõudeid, kuid ei arvestanud, et ostuhind on teisele ühisomanikule tasutud. Kohus märkis õigesti, et alusetut rikastumist TsK § 477 mõttes ei toimunud. Kostja on auto hinna täies ulatuses tasunud. Kui hagejale selgus pärast abielu lahutamist, et abikaasa on tema vara (s.h ühisvara) tema loata ja teadmata võõrandanud, võib tal olla rahaline nõue nimetatud isiku vastu. TsK § 448 kohaldamiseks ei olnud alust, kohtuotsus on selles osas õige.
2. Kohtukulude jaotamisel tuleb lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 ning kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-test 1 ja 8, mille kohaselt jäävad kohtukulud selle poole kanda, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna 6 ringkonnakohus rahuldab kostja ja kolmanda isiku apellatsioonkaebused ning jätab rahuldamata hageja kaebuse, jäävad kohtukulud hageja kanda. Õigusabi kulude jaotamisel juhindub kohus kehtinud TsMS § 61 lg-st
3. Kostja on tasunud apellatsioonkaebuselt riigilõivu 13 000 krooni, millise summa peab hageja talle hüvitama. Kolmas isik on kandnud lisaks kaebuselt tasutud 13 000 kroonisele riigilõivule kulutusi õigusabile 15 045 krooni. Nimetatud summa, s.o 28 045 krooni, tuleb hagejalt välja mõista. Ü.Jänes R.Allikvere T.Kollom 7