lg 2 p 1 on tegemist lubatava kaebusega, kuna halduskohtu pädevusse kuulub haldusakti tühistamine, kui tegemist on õigusvastase ja kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi rikkuva haldusaktiga.
lg 1 kohaselt on haldusakti tühistamiskaebus tähtaegne, kuna kohtusse on pöördutud 30 päeva jooksul, arvates haldusakti teatavakstegemisest kaebuse esitajale, millise asjaolu puhul arvestab kohus vastustaja poolt kaebuse tähtaegsuse aktsepteerimist, kuna vaidlustatud haldusakti ei ole kaebuse esitajale tavapärases korras väljastatud.
lg 1sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusaktiga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi.
lg 1 sätestab, et kaebuse sisulisel lahendamisel on halduskohtul õigus tühistada õigusvastane haldusakt. Nende sätete koostoimest tulenebki halduskohtu pädevus isiku õigusi rikkuva õigusvastase haldusakti tühistamiseks vastava kaebuse alusel. Vaidlusalune ZZ 24.01.2005.a korraldus nr 20-k (tl 5) vastab eelhaldusakti tunnustele. Nimelt sätestab HMS § 52 lg 1 p 2, et haldusorgan võib enne asja lõplikku lahendamist teha õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omava asjaolu (eelhaldusakt). Sama paragrahvi 2. lõige sätestab, et osahaldusakti ja eelhaldusakti suhtes kohaldatakse haldusakti sätteid. Peremehetu ehitise hõivamise protsessis teeb vastustaja vaidlustatud haldusaktiga õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omava asjaolu, so ehitiste viimase teadaoleva omaniku, mistõttu on esimese astme kohtu arvates kaebuse esitajal õigus ka seda haldusakti üldises korras vaidlustada, koos vaidlustamisõigusest tulenevate õiguslike järelmitega. Kohus, kuulanud ära protsessiosaliste esindajate seisukohad, tutvunud protsessiosaliste kirjalike seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, on tõendite kogumis hindamisel seisukohal, et vaidlustatava haldusakti puhul on tegemist kaalutluseveaga haldusaktiga, mis rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi, on õigusvastane ja kuulub tühistamisele, kuna haldusakt teeb õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omava asjaolu. Vaidlustatava haldusakti puhul on tegemist haldusaktiga, mille andmine tuli vastustaja poolt otsustada kaalutlusõiguse alusel. Vaidlusaluses haldusmenetluses pidi vastustaja kaaluma, kas esinevad õigusaktides sätestatud alused peremehetute ehitiste hõivamise menetluse sisuliseks alustamiseks ja kas on tegemist ehitiste või rajatistega, mida saab hõivata vastustaja poolt kohaldatud Vabariigi Valitsuse poolt 08.08.1996.a määrusega nr 211 kinnitatud Peremehetu ehitise hõivamise korra kohaselt. 5
lg 6 sätestab, et kui asutus, ametnik või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitev muu isik on volitatud tegutsema diskretsiooni (suvaõiguse) alusel, kontrollib kohus ka seda, kas haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Esimese astme halduskohus on seisukohal, et vaidlustatud haldusakt on kaalutlusveaga vaidlusaluste ehitiste/rajatiste peremehetuse tuvastamise osas ja vastustaja ei ole vaidlustatud haldusaktis üldse kaalunud, kas peremehetu ehitise hõivamise kord on üldse hõivatavate rajatiste suhtes kohaldatav. Vaidlusaluse ZZ 24.01.2005.a korraldusega nr 20-k (tl 5) on tõendatud, et P. vald on haldusmenetluses tuvastanud, et peremehetute ehitistena arvele võetud ehitiste viimaseks teadaolevaks omanikuks oli V. nimeline kolhoos. Asja lõplikult lahendav YY 31.03.2005.a otsus nr 114 (tl 7) ei sisalda kaalutlusi, miks on vastustaja poolt asutud seisukohale, et vaidlusalused rajatised ei olnud enam V. nim. kolhoosi omandis 01.01.1991.a seisuga ja millest on tingitud kahtlus, et rajatised XXle üle anti. Esimese astme halduskohus ei saa asjas kogutud tõenditele tuginedes vastuseks protsessiosaliste väidetele jagada või toetada vastustaja kaalutlusi AÕSRS § 13 lg 2 rakendamise asjakohasusest. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et ehitised on olnud V. nim. kolhoosi omandis. Kohus on seisukohal, et vastustaja ei ole vajalikul määral arvestanud asjaoluga, et V. nim. kolhoosi ei likvideeritud, vaid et kolhoos reorganiseeriti õigusjärgluse korras XXks, mida on vastavalt tollel ajal kehtivale korrale aktsepteeritud Eesti Vabariigi poolt P. Maakonnavalitsus 27.03.1991.a määruses nr 83 (tl 8). Vastupidiselt vastustajale on kohus seisukohal, et kolhoosi reorganiseerimine annab piisava aluse eelduseks, et kolhoosi omandist sai reorganiseerimise käigus põllumajandusliku osaühingu omand, vastupidised seisukohad tuleb tõendada. Puuduvad igasugused tõendid, et vaidlusalused ehitised/rajatised oleks XX poolt vastuvõetud kelleltki teiselt kui V. nim kolhoosilt ning, et V. nim. kolhoos oleks ehitised/rajatised andnud üle kellelegi teisele kui XXle. Kaebuse esitaja on haldusasjas YY 31.03.2005.a otsuse nr 114 seaduslikkuse üle V. nim. kolhoosi põhivahendite inventeerimisnimestikuga nr 1 tõendanud, et perioodil 01.10.1990.a kuni 20.12.1990.a on vaidlusalused rajatised olnud V. nim. kolhoosi omandis. Vastustaja ei tõenda, millistest kaalutustest lähtudes ollakse arvamusel, et perioodil 20.12.1990.a kuni 01.01.1991.a, s.o 10 päeva jooksul on toimunud rajatiste võõrandamine kellelegi kolmandale isikule. Seega on kaebuse esitaja tõendanud vastustaja seisukoha ekslikkust, et vaidlusalused ehitised ei kuulunud enam omaaegse V. nim. kolhoosi omandisse alates põllumajandusreformi algusest kuni 01.01.1991.a. Vastupidi, valdavas ja määravas osas on tõendatud vaidlusaluste ehitiste kuulumine omaaegse V. nim. kolhoosi omandisse põllumajandusreformi perioodil kuni 01.01.1991.a. Vastustaja ei ole tõendanud, millistele tõenditele tuginedes on esitatud kaalutlus, et suure tõenäosusega põllumajandusreformi käigus läbi viidud varade tagastamise ja kompenseerimise tulemusena vaidlusalused ehitised võõrandati või tagastati subjektidele nende osaku katteks. Kohus on seisukohal, et vastustaja kaalutlus on oletuslik ja paljasõnaline eriti asjaolul, et ZZ, kes on vastuvõtnud asjas lõpliku otsuse, on vastavalt kehtivale õigusele lugenud V. nim. kolhoosi reformi lõppenuks, mida tõendab ZZ 06.09.1996.a otsus nr 120. Vastupidiselt vastustajale on kohus seisukohal, et asjas kogutud kirjalikud tõendid nende kogumis ei anna alust väiteks, et vaidlusalused ehitised võõrandati või tagastati õigustatud subjektidele nende osaku katteks 6 varade tagastamise ja kompenseerimise käigus. Vaidlusaluste rajatiste tagastamine subjektidele tundub tavaloogikast lähtudes olevat välistatud, kuna nad on vastustaja poolt tuvastatuna ehitatud perioodil 1968.a kuni 1988.a, mistõttu ei saa tegemist olla ühistatud varaga, mida oleks põllumajandusreformi käigus saanud õigustatud subjektidele tagastada. Juhul, kui varade võõrandamine oleks toimunud aga osaku katteks, peaks P. valla valduses olema vastavasisulised reformikomisjoni või muu pädeva organi otsused ja ka vastavad aktid vara üleandmise kohta. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et puudub alus vastustaja kaalutluste õiguspärasteks lugemiseks. Vastustaja on kaalutlusõigust kohaldanud ebaõigesti, arvestamata asjaolu, et V. nim. kolhoos on reorganiseeritud põllumajandusreformi käigus XXks, millist asjaolu on vald lõppkokkuvõttes aktsepteerinud 1996.aastal. Võttes arvesse asjaolu, et V. nim. kolhoos on põllumajandusreformi käigus reorganiseeritud XXks, on ZZ 24.01.2005.a korralduses nr 20-k ebaõigesti tuvastatud, et ehitiste viimane teadaolev omanik oli V.nim. kolhoos. Asjas kogutud tõenditele tuginedes asub kohus seisukohale, et tõendatud on, et vaidlusaluste ehitiste omandiõiguse kohta pärinevad dokumendid ajast, mil praeguse XX nimetuseks oli V. nim. kolhoos, mida tõendab kasvõi asjaolu, et V. nim. kolhoosi ei ole likvideeritud, vaid tegemist on reorganiseerimisega, mis nähtub asjaolust, et ettevõtteregistris oli kolhoos registreeritud sama numbri all põllumajandusliku osaühinguga, mis muudeti alles äriregistri käivitumisega ja XX registreerimisega äriregistris. Kohus on seisukohal, et neil asjaoludel ei saa asjas kogutud tõenditele tuginedes kuidagi jagada vastustaja kaalutlusi, et vaidlusaluste ehitiste/rajatiste omanik- V. nim. kolhoos, mis on reorganiseeritud XXks, oleks lõpetanud ehitiste/rajatiste valduse omandist loobumise tahtega vastavalt AÕS § 96 lg 3, kuna valdus ei ole lõppenud, või et oleks tõendatud, et ehitised või rajatised ei ole veel olnud kellegi omandis. Ehitiste V. nim. kolhoosi omandis olemise fakti kui sellist on aktsepteerinud nii vastustaja kui kaebuse esitaja. Seetõttu puudub nii faktiline kui õiguslik alus Vabariigi Valitsuse 08.08.1996.a määrusega nr 211 kinnitatud Peremehetu ehitise hõivamise korra kohaldamiseks ning selles menetluses eelhaldusakti andmiseks. Kohus saab vastustajaga nõustuda ainult osas, et XX õiguseellase V. nim. kolhoosi eksisteerimise ajast on ehitiste/rajatiste omandiõigus dokumenteeritud puudulikult. Kui vastustaja pidas võimalikuks käsitleda rajatiste viimaseks teadaolevaks omanikuks V. nim. kolhoosi, siis on aga asjas üheselt tõendatud, et vaidlusalused rajatised on kolhoosi reorganiseerimise käigus üle läinud XXle, kuna kohtule teadaolevalt ei ole ükski põllumajandusreformi õigustatud subjekt ehitiste omanikuna esitanud vastuväidet oma omandiõigusele tuginedes. Lisaks Peremehetu ehitise hõivamise korra kohaldamise eelduste puudumisele, ei ole vastustaja üldse kaalunud, kas vaidlusaluste rajatiste puhul on üldse tegemist seda laadi ehitiste/rajatistega, mida saab üldse Peremehetu ehitise hõivamise korra alusel hõivata. Kohus nõustub põhimõtteliselt kaebuse esitajaga, et on küsitav, kas väljakujunenud kohtupraktika kohaselt (vt RK 26.11.2003.a kohtuotsus kohtuasjas nr 3-3-1-71-03 http://www.nc.ee/klr/lahendid/tekst/RK/3-3-1-71-03.html , 01.02.2006.a) taolistele rajatistele Peremehetu ehitise hõivamise kord üldse laieneb, kuid kuna kohus ei saa nõustuda vastustaja poolt haldusmenetluses toodud kaalutlustega, siis kuulub kaebuse esitaja õigusi rikkuv haldusakt tühistamisele sõltumata sellest, kas esineb täiendav alus haldusakti tühistamiseks asjaolul, et Peremehetu ehitise hõivamise korda on kohaldatud rajatistele, mis kohtupraktika kohaselt on korra toimealast väljas. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et kui vastustajal olid piisavad alused käsitleda V. nim. kolhoosi ehitiste viimase teadaoleva omanikuna, siis on kaebuse esitaja piisavalt ja korrektselt tõendanud, et tema puhul on tegemist V. nim. kolhoosi õigusjärglasega. Puuduvad igasugused 7 tõendid, et V. nim. kolhoosi õigused ja kohustused seonduvalt vaidlusaluste ehitiste/rajatistega oleks üle läinud kellelegi teisele kui kaebuse esitajale. Neil asjaoludel rahuldab kohus kaebuse. 6.
lg 1 sätestab, et poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. Kaebuse esitaja kohtukulu nimekirja ja kuludokumendi kohaselt (tl 5859) on kaebuse esitaja käesolevas asjas kohtukulu kandnud 8010 krooni, mille kohus loeb põhjendatud ja vajalikuks kohtukuluks, mis tuleb seoses kaebuse rahuldamisega vastustajalt välja mõista. Roby Koik Kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.