Obsah (5)

§ 76§ 117§ 73§ 79§ 72

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-04-2083 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiit Kollom (eesistuja), Gaida Kivinurm ja Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 19.04.2006 T

§ 76alusel (poolte kokkulepe).

Hageja pöördus 27.10.2004 avaldusega töövaidluskomisjoni, milles palus

§ 117

lg.2 alusel välja mõista kuuekuise keskmise palga suuruse hüvituse töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest ning 11 päeva keskmise palga tööraamatu kätteandmisega viivitamise aja eest. Hageja töövaidluskomisjoni 25.11.2004 otsusega, millega mõistati talle välja üksnes kolme päeva keskmine palk 571,40 kr. tööraamatu kätteandmisega viivitamise aja eest, ei nõustunud ja esitas 23.12.2004 hagi kohtusse, milles palus tunnistada töölepingu lõpetamine ebaseaduslikuks, välja mõista kuuekuise keskmise palga suurune hüvitus töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest, hüvitus 11 päeva eest tööraamatu kinnipidamise ja 9 päeva eest lõpparve väljamaksmisega viivitamise aja eest. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista keskmine palk 20 päeva eest kahju hüvitamiseks, mis seisnes 17.

1. kuni 20.
2. ja 23.
3. kuni 08.10.2004 haiguse aja eest ravikindlustuse toetuse saamata jäämises, kuna tööandja esitas dokumendid hageja tööle võtmise kohta kindlustuskaitse algamiseks alles 21.09.
4. Kohtuistungil 05.10.2005 hageja vähendas kahju hüvitamise nõuet ja palus kahjuna välja mõista perioodi eest 23.
5. kuni 02.10.2004 saamata jäänud ravikindlustuse toetusega võrdne summa 1371,42 kr. Hagi põhjenduste kohaselt soovis ta lahkuda omal soovil, mitte poolte kokkuleppel. Viimase kohaldamiseks puudus kostja kirjalik nõusolek. Töölepingut ei ole lubatud lõpetada töötaja ajutise töövõimetuse ajal; 20.09.2004 oli ta haige. Käskkirja järgi vabastati ta töölt 20.09.2004, tööraamat anti aga kätte alles 01.10.2004, lõpparve maksti välja alles 29.09.
6. Kostja tunnista hagi osaliselt, s.o. 3 päeva keskmise töötasu nõudes tööraamatu kätteandmisega viivitamise aja eest ja 1 päeva eest lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest 190,47 kr. Ülejäänud osas kostja nõudeid ei tunnistanud, väites, et hageja vabastati töölt tema enda tahteavalduste alusel, mitte tööandja algatusel, tööleping lõpetati 28.09.2004 ja 20.09.2004 luges kostja hageja viimaseks tööloleku päevaks. Linnakohtu otsus Tallinna Linnakohu 21.10.2005 otsusega mõisteti kostjalt hagejale välja 190,47 kr. lõpparve väljamaksmisega viivitamise aja eest ning jäeti hageja ülejäänud nõuded rahuldamata. Otsuse põhjendute kohaselt on töövaidluskomisjoni otsusega väljamõistetud kolme päeva keskmine palk 571,40 kr. kostja poolt hagejale ära tasutud. Puudub alus lugeda töölepingu lõpetamine

§ 76alusel § 79 asemel ebaseaduslikuks; 20.

septembrist hageja tööle ei ilmunud ja 21.09.2004 esitas avalduse töölt lahkumiseks.

§-is 79 lg.1 sätestatud töötaja kohustus teatada töölepingu lõpetamisest üks kuu ette ei välista tööandja vastutulekut varasema kuupäeva kohaldamiseks. Hagejaga lõpetati tööleping 28.09.2004 ja keeld lõpetada tööleping töötaja haiguse ajal kehtib vaid töölepingu lõpetamisel tööandja algatusel. Hageja kinnitab, et tal oli tahe tööleping lõpetada. Hageja ravil viibimise aja eest 17.09. kuni 20.09.2004 maksis kostja hagejale palka. Arvestades hagi osalist rahuldamist jätab kohus kostja õigusabikulu 11 800 kr. kostja enda kanda. Hageja apellatsioonkaebus ja kostja vastus Hageja palub tühistada Tallinna Linnakohtu 01.11.2005 otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus hagi rahuldamiseks. Kaebuse põhjendustel on töölepingu lõpetamine poolte kokkuleppel ja töötaja omal soovil erinevad töölepingu lõpetamise viisid ja neid ei saa omavahel segada. Vastavalt

§-le 80 lg.1 p.2 pidanuks tööleping olema töötaja omal soovil lõpetatud 26.09.2004.

§ 73

lg.2 järgi on töölepingu lõpetamise päevaks töötaja tööloleku viimane päev ja on arusaamatu, miks kohus nõustus kostjaga, et lõpparve arvestati alates käskkirja koostamise kuupäevast, mitte hageja tööloleku viimasest päevast. Kohus ei ole nõude osas summas 1371,42 kr. hagi rahuldamata jätmist üldse põhjendanud. Kohus tuvastas, et dokumendid haigekassale olid esitatud alles 02.10.2004, s.o. pärast töölepingu lõpetamist. Kui kostja oleks esitanud dokumendid haigekassale õigeaegselt, siis oleks hageja saanud haigekassast haiguse aja eest 23.

1. kuni 08.10.2004 1371,42 kr. hüvitust. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Õige on apellandi väide, et linnakohus ei ole otsuses millegagi põhjendanud kahju 1371,42 kr. hüvitamise nõude rahuldamata jätmist. Kolleegium leiab, et see nõue on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Perearsti tõendiga on hageja tõendanud, et ta oli töövõimetu 23.
2. kuni 08.10.
3. Eesti Haigekassa direktori kirjaga on tõendatud, et kostja esitas hageja kindlustuskaitse tekkimiseks vajalikud dokumendid haigekassale alles 21.09.2004 ja sellest tulenevalt algas hageja kindlustuskaitse 02.10.
4. Kostja kirjalikus vastuses on leitud, et kui hageja oli 23.
5. kuni 08.10.2004 töövõimetu, siis tema kahju suuruseks perioodi eest 23.
6. kuni 02.10.2004 on 1371,42 kr., ja hageja nõustus nii kahju perioodi kui arvestusega. Ravikindlustuse seaduse §-st 14 tulenevalt peab tööandja hüvitama töötajal ravikindlustuse hüvitiste saamata jäämisest tekkinud kahju, kui ta rikkus kohustust esitada töötaja kindlustuskaitse tekkimiseks vajalikud dokumendid haigekassale õigeaegselt. Seega on hageja nõue 1371,40 kr. väljamõistmiseks põhjendatud. Riigilõiv tähendatud summalt oli otsuse tegemise ajal 140 kr., seega tuleb kostjalt välja mõista riigilõiv riigituludesse (50 pluss 140) 190 kr. Ülejäänud osas on apellatsioonkaebus põhjendamatu. Töötaja suhtes ei oma õiguslikku tähendust, õigemini on samade õiguslike tagajärgedega töölepingu lõpetamine töötaja omal soovil ja poolte kokkuleppel. Mõlemal juhul ei maksta hüvitust ja puudub keeld lõpetada tööleping töötaja haiguse ajal.

§ 79

lg.1 sätestab, et määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest teatab töötaja tööandjale ette vähemalt üks kuu; poolte kokkuleppel võib aga seda etteteatamistähtaega mitte järgida. Samas

§ 72lg.

järgi töölepingu lõpetamiseks esitatud kirjalikust teatisest võib loobuda vaid teise poole nõusolekul, ja § 84 lg.1 sätestab, et tööandja, kes vabastab töötaja tema kirjaliku nõusolekuta enne etteteatamistähtaja möödumist, on kohustatud töötajale maksma hüvitusena keskmise päevapalga etteteatamistähtajast puudu jääva iga tööpäeva eest. Hageja avaldas soovi töölepingu lõpetamiseks 06.09.2004, mida kordas avaldusega 21.09.2004. Nõuet maksta hüvitust töölepingu lõpetamise eest enne ühekuulise tähtaja möödumist ta ei ole esitanud. Samuti ei ole hageja kasutanud sellist õiguskaitsevahendit nagu nõude esitamine töölepingu lõpetamise kuupäeva muutmiseks. Iseenesest ebaõige oli tööandja poolt töötaja avalduse alusel töölepingu lõpetamisel lugeda

§ 73lg.2 järgi tööleping lõpetatuks töötaja tööloleku viimasel päeval.

See säte ei ole kohaldatav töölepingu lõpetamisel töötaja algatusel või poolte kokkuleppel, sest siis tuleb tööleping lõpetada kas etteteatamistähtaja möödumisel või poolte kokkulepitud päeval. TVK ja linnakohus on seda õigesti arvestanud, lugedes oma otsuste põhjendavas osas töölepingu lõpetamise päevaks tööandja poolt töölepingu lõpetamiseks välja antud käskkirja kuupäeva 28.09.2004 ja sellest lähtudes arvestanud tööraamatu kätteandmisega ja lõpparve maksmisega viivitamise aega (päevi). Nagu märgitud, kohaseid õiguskaitsevahendeid tööandja poolt töölepingu lõpetamise ebaõige kuupäeva märkimisega töötaja võimalike õiguste rikkumise ennistamiseks hageja ei esitanud. Seega puudub alus tunnistada hagejaga töölepingu lõpetamine ebaõigeks ja välja mõista hüvitus

§ 117

lg.2 järgi, samuti täiendavalt hüvitust tööraamatu kinnipidamise ja lõpparve tasumisega viivitamise aja eest. Tiit Kollom Ande Tänav Gaida Kivinurm