3-05-84/2

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Marion Vakker Otsuse tegemise aeg ja koht

1. august 2005, Tallinn Haldusasja number 3-160/2005 Haldusasi D.D.i kaebus Tallinna Vangla direktori 24.01.2005 käskkirja nr 88-d tühistamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 11.august 2005 Menetlusosalised D.D. ja Tallinna Vangla esindajad Eda Oisalu ja Margot Olesk RESOLUTSIOON 1.Jätta rahuldamata D.D.i kaebus Tallinna Vangla direktori 24.01.2005 käskkirja nr 88-d tühistamiseks. 2.Lõpetada haldusasja menetlus D.D.i kaebuse Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o. 24.08.2005 arvates esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse saab esitada üksnes teate esitanud isik. ASJAOLUD Tallinna Vangla direktori 24.01.2005 käskkirjaga nr 88-d karistati kinnipeetavat D.D.it noomitusega. Käskkirja õiguslikuks aluseks on VangS §63 lg 1 p 1 ja §67 p-d 1 ja
2. KAEBAJA SEISUKOHT Kaebaja peab vaidlustatud käskkirja seadusevastaseks. Kaebaja väidetel määrati talle distsiplinaarkaristus 24.01.2005 selle eest, et ta viibides 14.01.2005 kell 00.30 kambris nr 130 istus teise kinnipeetava F. T.`i voodis ja ajas temaga juttu. Kaebaja palub kohut võtta arvesse, et teine kinnipeetav ka ei maganud ja vestles kaebajaga vabatahtlikult. Kaebaja väidetel oli vestluse initsiaatoriks F.T., kellel olid selleks veenvad põhjused ja kaebaja istumisel F.T. voodil olid omad põhjused. Kaebaja väidetel on tal probleeme vererõhuga ja sel põhjusel käis ta arsti vastuvõtul 13.01.2005 ja kes andis talle vastavaid rohtusid. 14.01.2005 öösel umbes kella 00.25 paiku tõusis kaebaja oma voodist ja suundus tualetti. Madala vererõhu tõttu tundis kaebaja juba voodist tõustes peapööritust ja tualetis olles peapööritus suurenes. Tualetist väljudes sai ta aru, et võib kukkuda ja seetõttu oli ta sunnitud istuma kõige lähemale voodile, milleks osutus F.T.i voodi ja kes sel ajal veel ei maganud. T. tegi ettepaneku kutsuda arst, millega aga kaebaja ei nõustunud. Vaatamata kaebaja keeldumisele jäi T. oma ettepanekule kindlaks. Sel ajal tuli kambri juurde vanglaametnik K., avas ukseluugi ja tundis huvi, miks kaebaja istub teise kinnipeetava voodis. Kaebaja selgitas asja sisu ja palus võimalusel kutsuda arst. K. kuulas kaebaja selgituse ära ja andis kaebajale korralduse minna oma voodisse, mida kaebaja koheselt ka tegi. Arsti K. ei kutsunud, kirjutas hoopis ettekande, milles moonutas fakte ja laimas kaebajat. Kaebaja ei kirjutanud oma seletusse kõike ülalöeldut põhjusel, et seletust võtma tulnud vanglaametnik kiirustas teda seletuse kirjutamisel. Kaebaja leiab, et kinnipeetav ei ole kohustatud ja ei ole ka alati võimeline magama 8 tundi järjest. Nimetatud nõue kehtib vangla administratsiooni jaoks. Kaebaja väidetel ei häirinud ta ei kinnipeetavaid ega vanglaametnikke sellega, et ei viibinud oma voodis. Samuti ei ole üheski õigusaktis sätestatud nõuet, et kinnipeetav peab öörahu ajal viibima tingimata oma voodis. Kaebaja leiab, et vaidlustatud käskkiri rikub tema õigusi põhjusel, et see kehtib üks aasta ja sellel ajal võib vangla administratsioon teda mitte lubada lühiajalisele väljasõidule vanglast, mitte võimaldada talle kokkusaamisi lähedastega jne. Kaebaja palub kohut tühistada Tallinna Vangla direktori 24.01.2005 käskkiri nr 88-d. VASTUSTAJA SEISUKOHT Tallinna Vangla vaidleb kaebusele vastu ja palub see jätta rahuldamata. D.D.i karistamise põhjuseks oli asjaolu, et kaebaja ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele minna oma voodisse, vaid jätkas vestlust teise kinnipeetava voodis rikkudes sellega VangS §67 p
3. Oma teoga häiris ta ka teise kinnipeetava uneaega, kuna vastavalt vangla sisekorraeeskirja §10 lg 2 on kinnipeetavale ette nähtud 8.tunnine pidev uneaeg, mis vangla kodukorra järgi algab kell 22.
4. VangS §67 p 2 järgi on kinnipeetav kohustatud mitte häirima teisi kinnipeetavaid. Kaebajat on distsiplinaarkorras kogu vanglas oldud aja eest karistatud 31 korral. Kaebajat võib pidada süstemaatiliseks õiguskorra rikkujaks ja Tallinna Vanglale jääb arusaamatuks, millega kaebaja õigusi ja vabadusi on piiratud. Tunnistaja A. K. seletas, et tema kohustuseks on iga tunni järgi kontrollida kinnipeetavate käitumist kambrites. Vanglas hakkab öörahu kell 22.00 ja peale seda peavad kinnipeetavad olema oma voodis. Öösel tohib kinnipeetav kambris liikuda ainult WC külastamise eesmärgil. Kinnipeetavatel on igasugune omavaheline suhtlemine öösel keelatud. Kaebaja liikus 13.01.2005 peale öörahu algust kambris ringi ja kuna kaebaja meenutab vanglaametnikele alati päevakava, siis ütles ka K. kaebajale, et ta ei tohi kambris peale 22.00 ringi liikuda. Kontrollides 14.01.2005 kella 00.30 paiku taas kambrit nägi ta, et kaebaja istub kinnipeetava T. voodi peal ja vestleb viimasega kõval häälel. Küsides kaebaja käest, et miks ta istub T. voodis, vastati talle, et „neil on armastus“. Ta andis kaebajale korralduse minna oma voodisse, kuid kaebaja istus T. voodis edasi, mispeale ta ütles kaebajale, et kirjutab kaebaja kohta raporti. Arsti kutsumisest kaebajaga juttu ei olnud. Tunnistaja A. S. seletas, et D. pöördus tema kui vangla arsti poole 13.01.2005 kaevates valudele südames ja hommikustele kõhuvaludele. Kaebaja läbivaatusel tuvastas ta, et kaebaja südamerütm on sagenenud ja vererõhk veidi kõrgenenud. Kaebaja oli kergelt erutatud. Mingit rasket tervisehäiret kaebajal sel hetkel ei olnud. Ta määras kaebajale rahustava toimega palderjanitabletid, tahtis anda ka kergeid vererõhku alandavaid ravimeid, kuid D. keeldus neist. Kuna kaebajal olid varem tuvastatud neurootilised seisundid, unetus ja arvestades asjaolu, et kaebajal oli tuvastatud narkomaania, saatis ta kaebaja konsultatsioonile psühhiaatri juurde. Psühhiaater midagi erilist kaebajal ei avastanud diagnoosides tal narkomaania, millega on ka seletatavad kaebaja neurootilised häired. Kuid psühhiaatrilist ravi kaebaja ei vajanud. D.i vererõhk on normaalne ja tal paaril korral esinenud vererõhu kõikumine on tavapäraselt iseloomulik noortele inimestele, sellega ei kaasne tervisele ohtlikke raskeid tagajärgi ja see möödub kiiresti. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et D. on 10 aastat kasutanud narkootikume ja need on teatud jälje tema tervisele kindlasti jätnud. Üldiselt on D.i seisund rahuldav ja mingeid tõsiseid tervisehäireid tal ei ole. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, ära kuulanud poolte seletused ja tunnistajate ütlused, leidis, et kaebus Tallinna Vangla direktori 24.01.2005 käskkirjale nr 88-d on põhjendamata ja see tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt: 1.Tallinna Vangla direktori 24.01.2005 käskkirjaga nr 88-d karistati D.D.`it VangS §67 p 1 ja 2 rikkumise eest noomitusega. Käskkirjast nähtub, et kaebaja pani 14.01.2005 toime distsipliinirikkumise, mis seisnes selles, et olles kell 00.30 kambris 130, istus ta öörahu ajal teise kinnipeetava voodis ja rääkis temaga. Vanglaametniku poolt antud seaduslikku korraldust minna oma voodisse, ei täitnud, vaid jätkas teise kinnipeetavaga rääkimist. Selle teoga häiris ta öörahu ajal ka teise kinnipeetava uneaega. Nähtuvalt käskkirjast on kaebaja tunnistanud oma süüd VangS §67 p 1 ja 2 rikkumises ja nimetatut on arvestatud vastutust kergendava asjaoluna. 2.VangS §67 p 1 kohaselt julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Sama paragrahvi p 2 kohaselt on kinnipeetav kohustatud mitte takistama vanglaametnike kohustuste täitmist ega häirima teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid. Mis puudutab kaebaja poolset süü tunnistamist ülalnimetatud distsipliinirikkumise toimepanemises, siis on kaebaja käitumine olnud selles osas vastuoluline. Kui nähtuvalt käskkirjast on kaebaja algselt tunnistanud oma süüd VangS §67 p 1 ja 2 rikkumises, siis kohtule esitatud 01.02.2005 kaebuses palub kaebaja võtta arvesse, et teine kinnipeetav ka ei maganud ja ajas temaga juttu vabatahtlikult. 13.04.2005 täiendas kaebaja kaebust väitega, et jutuajamise initsiaatoriks oli teine kinnipeetav. Samas kaebuse täienduses märgib kaebaja veel, et Vangla sisekorraeeskirja §10 lg 2, mis näeb ette kinnipeetavaile 8-tunnise pideva uneaja, täitmine on kohustuslik vangla administratsioonile, mitte aga kinnipeetavaile. Kaebaja väidab, et kui kinnipeetav ühel või teisel põhjusel magada ei taha, sundida teda selleks keegi ei saa. 13.04.2005 kaebuse täienduses eitab kaebaja ka juba oma süüd distsipliinirikkumise toimepanemises väites, et ta küll istus teise kinnipeetava voodis, kuid lahkus sealt kohe vanglaametniku sellekohase korralduse andmisel. Istumist teise kinnipeetava voodis on kaebaja oma 14.01.2005 seletuskirjas põhjendanud halva enesetundega, mis teda valdas 14.01.2005 öösel WC-st tulles ja mille tõttu oli ta sunnitud istuma esimesele läheduses olnud voodile. Halva enesetunde põhjuseks oli kaebaja väidetel tema kõrge vererõhk ja sellest tingitud peapööritus. Asjaolust, et kaebaja on olnud teadlik sellest, et öörahu ajal peab ta viibima oma magamiskohas, kinnitab kaebaja enda väide seletuskirjas, et ta rikkus Tallinna Vangla kodukorda sellega, et ta ei olnud vastu 14.01.2005 ööd oma magamiskohas. Kui kaebaja üritas kohtuistungil jätta endast muljet kui väga haigest inimesest ja et ka 14.01.2005 öösel tahtis kinnipeetav, kelle voodis ta istus, talle välja kutsuda arsti, siis oma seletuskirjas Tallinna Vangla direktorile ei ole kaebaja pidanud vajalikuks arsti väidetavast väljakutsumisest midagi teada anda. Kaebaja väide, et teda kiirustati seletuskirja kiirustamisega, ei ole tõsiselt võetav. Kaebajal tõsiste tervisehäirete olemasolu ei kinnitanud ka tunnistaja A.S.. Tunnistaja väidetel on kaebaja südame seisund ja neurootilised reaktsioonid seotud kaebaja närvisüsteemiga ja asjaoluga, et kaebaja on 10 aastat kasutanud narkootikume. Tunnistaja väidetel on kaebaja vererõhk normaalne ja vererõhu kergete kõrvalekalletega ei kaasne kaebajale mingeid raskeid tagajärgi. Kaebaja väidab, et vanglaametniku korralduse minna oma voodisse, täitis ta koheselt. Kohus peab seda väidet tõendamatuks. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja A.K.`i ütluste kohaselt andis ta 14.01.2005 kell 00.30 D.D.ile korralduse minna oma magamiskohale, mida aga kaebaja ignoreeris jätkates teise kinnipeetavaga jutuajamist ja teise kinnipeetava voodis istumist. Kuna D.D. ei allunud korraldusele, tegi A.K. selle kohta ettekande. Kohus peab tunnistaja ütlusi usaldusväärsemaks kui kaebaja väiteid juhtunu kohta. Kohus ei tuvastanud, et A..K`il oleks asjas isiklik huvi ning kaebaja väited A.K.`i sallimatusest kaebaja vastu, ei ole tõendatud. 3.Järgnevalt peatub kohus kaebaja süül. Kohus leiab, et kaebaja süü VangS §67 p 1 ja 2 rikkumises on tõendatud kaebaja enda distsiplinaarmenetluse käigus ja kohtuistungil antud seletusega. Süü olemasolu või selle puudumise seisukohalt ei ole tähtis see, kas kinnipeetav peab öörahu ajal kella 22.00-06.00 magama või mitte. Igal juhul tähendab aga Vangla sisekorraeeskirja §10 lg 2 tulenev kinnipeetavaile ette nähtud 8-tunnine pidev uneaeg seda, et kinnipeetav peab öörahu ajal viibima talle ettenähtud voodis ja mitte suhtlema teiste kinnipeetavatega. Käesolevas asjas on tõendatud, et kaebaja suhtles 14.01.2005 öösel teise kinnipeetavaga istudes viimase voodil ja vanglaametniku seaduslikule korraldusele minna oma voodisse, ei allunud. Kohustus alluda vanglaametnike seaduslikele korraldustele tuleneb VangS § 67 p-st
5. Vaidlust ei ole selles, et vanglaametniku korraldus oli seaduslik. Kuna käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et kaebaja suhtles unerahu ajal teise kinnipeetavaga, siis häiris ta sellega ka teisi kambris viibivaid kinnipeetavaid rikkudes sellega VangS §67 p 2 sätestatut. Asjaolu, et keegi kambris olnutest ei teatanud vangla administratsioonile unerahu häirimisest, ei ole iseenesest põhjuseks teo süülisusele hinnangu andmisel. Kaebaja ja teise kinnipeetava vahelise jutuajamise kui faktiga on iseenesest tõendatud teiste kambris viibivate kinnipeetavate unerahu häirimine. Eeltoodut arvestades on Tallinna Vangla direktori 24.01.2005 korraldus nr 88-d seaduslik. 4.Kuna kaebaja loobus kohtuistungil kaebusest Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes, siis vastavalt HKMS §24 lg 1 p 2 tuleb selles osas asja menetlus lõpetada. Marion Vakker Kohtunik