Obsah (5)

§ 82§ 74§ 20§ 119§ 79

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Egon Konsand, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 13. märts 2006 Tartu Tsiviilasja number 2-05-2598 Ts

§ 82

alusel alates 30.11.2004 ja mõisteti hüvisena välja 2 kuu keskmine töötasu summas 49 652.20 krooni; mõisteti välja vähem makstud ja arvestatud töötasu summas 19 784.50 krooni; vähem arvestatud ja makstud töölähetuste eest 9100 krooni; sõidukulud kokku 5069.85 krooni; kasutamata puhkuse kompensatsiooni vähem arvestatud ja makstud osa 1640 krooni; lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest 1 kuu keskmine töötasu summas 24 826.10 krooni ning tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest 86 päeva ulatuses 99 033.30 krooni. Hagiavalduse kohaselt töötas kostja hageja juures töölepingu alusel 02.02.2004 kuni 30.11.2004 ehitustöölisena Soome Vabariigis asuvatel ehitusobjektidel. Töövaidluskomisjoni otsus on motiveerimata. Kostja nõue tööraamatu kinnipidamise eest keskmise palga saamiseks on alusetu, sest kostja ei esitanud hagejale tööraamatut tööle asumisel ja ei nõudnud seda ka enne töövaidluskomisjoni poole pöördumist. Hageja oli kostja sellekohase soovi teadasaamisel valmis talle tööraamatu üle andma, millest kostja aga keeldus, väites, et tööraamat ei ole vormistatud nõuetekohaselt. Hageja ei ole kostja tööraamatut kinni pidanud. Kohtuistungil hageja loobus nõudest tunnustada tema õigust mitte maksta kostjale lõpparve kinnipidamise eest 24 826.10 2 krooni. 2. Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt ei väljastanud hageja talle töölepingu lõpetamisel tööraamatut ja seda vaatamata korduvatele nõudmistele. Seega rikkus hageja

§ 74lg 2 sätteid.

Pärast töölepingu lõpetamist soovis kostja end arvele võtta töötuna, kuid teda ei võetud arvele, kuna tal puudus tööraamat.

§ 20

lg 2 kohaselt kehtestab Sotsiaalministeerium tööraamatu täitmise ja dublikaadi andmise korra. Sotsiaalministeeriumi 07.10.2004 määrusega nr 112 on kinnitatud tööraamatu vorm, tööraamatu täitmise ja dublikaadi andmise kord ning tööraamatu hind. Nimetatud määruse § 10 kohaselt kantakse tööraamatusse tööraamatu valdaja ja tööraamatu väljaandja andmed ning pitser, määruse § 12 lg 1, 5 kohaselt kinnitab tööle asumise ja töölepingu lõpetamise kannet kande teinud isik allkirja ja pitseriga. Pitser on vajalik ja seadusega kehtestatud tööraamatu täitmise element. Töövaidluse lahendamise käigus väljastas hageja kostjale tööraamatu ilma pitserita. Kostja keeldus seda vastu võtmast, kuna ta ei oleks korrektselt täitmata tööraamatut saanud kasutada ja esitada Võrumaa Tööhõiveametile. MAAKOHTU LAHEND

1. Tartu Maakohus rahuldas
2. detsembri 2005 otsusega OÜ Sooga Baltic (likvideerimisel) hagi E.R. vastu ja tunnustas OÜ Sooga Baltic (likvideerimisel) õigust mitte maksta E. R Tartumaa Töövaidluskomisjoni 24.03.2005 otsusega ja 24.03.2005 vigade paranduse otsusega tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest 86 päeva ulatuses välja mõistetud 99 033.30 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hagi põhjendatud ja tuleb rahuldada. Poolte vahel on vaidlus, kas lugeda ilma tööraamatu kandeid kinnitava tööandja pitserita tööraamatu kätteandmine töötajale tööraamatu kinnipidamiseks, millele järgneb tööandja vastutus

§ 119

lg 1 järgi.

§ 74

lg 2 kohaselt on tööandja kohustatud andma töötajale tööraamatu ja maksma lõpparve töölepingu lõpetamise päeval. Kui töötaja töölepingu lõpetamise päeval tööraamatut või lõpparvet vastu ei võtnud, on tööandja kohustatud andma töötajale tööraamatu nõude esitamise päeval ja maksma lõpparve viie kalendripäeva jooksul, arvates nõude esitamisele järgnenud päevast.

§ 119

lg 1 kohaselt on tööandja tööraamatu kinnipidamisel kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva eest kuni tööraamatu kätteandmiseni. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 12.05.1999 otsuses nr 3-2-1-31-99 asunud seisukohale, et tööraamatu kinnipidamisena on käsitatav töötajale tööraamatu kätteandmisest keeldumine. TsMS § 91 lg l kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Eelnevast tulenevalt pidi hageja tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise saamiseks tõendama, et vaatamata soovile keeldus kostja talle tööraamatut kätte andmast. Seega on oluline, et tööraamatu kätteandmiseks peab töötaja esmalt ise soovi avaldama. Riigikohus on ülalmärgitud otsuses leidnud, et hageja pidi tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise saamiseks tõendama, et vaatamata soovile keeldus kostja talle tööraamatut kätte andmast, s.t tõendamiskoormis oli pandud hagejale. Antud juhul ei ole kostja - töötaja vaidlustanud, et tööraamat oli talle nõudmise esitamisel kättesaadav tööandja asukohas Pirita tee 26F-31 Tallinnas, kuid ta keeldus tööraamatut vastu võtmast, sest tööraamatus puudus tööraamatu väljaandja ning tööle asumise ja töölepingu lõpetamise kannet kinnitav pitser, mistõttu ei saanud kostja end arvele võtta töötuna Võrumaa Tööhõiveametis. Tööraamatu üleandmise ja vastuvõtmise aktiga (töövaidluskomisjoni toimik II kd lk 183) on tõendatud, et 03.03.2005 on hageja kostja käest tagasi võtnud ilma kolme pitsatita tööraamatu. Tööraamatu väljaandja ning tööle asumise ja töölepingu lõpetamise kandeid kinnitavate pitseriteta tööraamatu kätteandmine töötajale ei ole võrdsustatav tööraamatu kinnipidamisega

§ 119lg 1 mõttes.

Tööraamatu väljaandja ning tööle asumise ja töölepingu lõpetamise 3 kannet kinnitava pitseri puudumine tööraamatus ei ole selline asjaolu, mis mõjutaks tööraamatu vastavate kannete kehtivust. Kannete tegemise aluseks tööraamatusse on tööleping. Äriseadustik ega maksuseadused ei kehtesta äriühingule kohustusliku rekvisiidina pitsati omamise nõuet.

§-d 74 lg 2 ja 119 lg 1 kehtivad alates 01.07.

1. Nimetatud sätete kehtestamise ajal oli tööraamat tööle asumiseks vajalik dokument ja võis eeldada, et tööraamatu puudumine takistas oluliselt isikul uuesti tööle asumist. Tööraamatut ei ole vaja töötuskindlustushüvitise saamiseks. Sotsiaalministri 16.12.2002 määrusega nr 147 kinnitatud ,,Töötuskindlustushüvitise taotlemise avalduse vorm, avaldusele kantavate andmete loetelu ning avaldusele lisatavate dokumentide loetelu“ kohaselt esitatakse töötuskindlustushüvitise taotlemiseks dokument töölepingu lõpetamise või teenistusest vabastamise aluse ja aja kohta. Kindlustusstaaži tuvastamisel võetakse aluseks töötuskindlustuse andmekogu andmed. Seega ei eelda töötuna arvele võtmine ja hüvitise saamine tööraamatu olemasolu. Piisab näiteks töölepingust või eraldi vormistatud dokumendist, kuhu on kantud töölepingu lõpetamise aeg ja alus. Kostja poolt viidatud Sotsiaalministri 07.10.2004 määrusega nr 112 kinnitatud ,,Tööraamatu vorm, tööraamatu täitmise ja dublikaadi andmise kord ning tööraamatu hind“ §-d 10 lg 2 ja 12 lg 1, 5 ei sätesta pitsati kohustuslikkuse nõuet äriühingule, vaid näevad pitseriga kannete kinnitamise tööraamatus ette juhul, kui tööandjal on pitsat olemas. Tööraamat oli vajalik ka pensionistaaži arvestamisel. Tulenevalt 01.01.2002 jõustunud riikliku pensionikindlustuse seadusest ning Vabariigi Valitsuse 10.01.2002 määrusest nr 7 ,,Pensionistaaži arvestamise kord“ võetakse pensionistaaži arvestamise aluseks andmed inimese eest makstud sotsiaalmaksu kohta. Eeltoodust nähtuvalt on tööraamat praeguseks oma tähtsuse kaotanud ja pitseriteta tööraamatu võrdsustamine selle kinnipidamisega tööandja poolt on alusetu. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. E. R taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Maakohtu
3. detsembri 2005 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta OÜ Sooga Baltic (likvideerimisel) hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on ebaõigesti leitud, et kostja ei ole tõendanud hagejapoolset keeldumist tööraamat välja anda. Kostja esitas hagejale avalduse 25.11.2004 töölepingu lõpetamiseks

§ 82alusel.

03.12.2004 saatis kostja hageja aadressil avalduse palvega teatada kostjale millal, kuidas ja millisel aadressil tal on võimalik tööraamat kätte saada (töövaidluskomisjoni toimik I kd lk 76 ja kviitung lk 153). Tööandja kirja vastu ei võtnud. Juriidilisele isikule loetakse teade kätte antuks, kui see on kohale toimetatud selle isiku registrisse kantud aadressil. Järelikult sai hageja kätte kostja teate ning on tõendatud tööraamatu kinnipidamine. Kostja käis korduvalt tööraamatut otsimas tööandja asukohas ja kostja töölepingujärgses töötamise kohas Tartus. Tööandja asukohas kedagi kohal ei olnud. Kuigi kostja nõue tööraamat kätte saada oli tööandjal teada vähemalt alates kostja töövaidluskomisjonile esitatud avalduse kättesaamisest, ei andnud tööandja kostjale tööraamatut üle töövaidluskomisjoni korduvatel istungitel. Tööandja on põhjendanud tööraamatu mittekätteandmist kostja väidetava ebaseadusliku tegevusega. Tööandja vastuväidetest nähtub, et ta ei andnud kostjale tööraamatut kätte; 2) on ebaõigesti leitud, et tööraamat oli kostjale kättesaadav tööandja asukohas Tallinnas nõudmise esitamisel. Selline tööraamatu kättesaamise võimalus tehti kostjale teatavaks alles töövaidluskomisjoni viimasel istungil 01.03.

1. See asjaolu on kontrollitav töövaidluskomisjoni toimikus asuvast istungi protokollist ja tööandja ütlustest. 03.03.2005 ei saanud ta tööraamatut vastu võtta, kuna sellel puudusid nõuetekohaselt vormistatud kanded; 3) on meelevaldne seisukoht, et sotsiaalministeeriumi määrus nr 112 ei sätesta pitsati kohustuslikkuse nõuet äriühingule, vaid näeb pitseriga kannete kinnitamise tööraamatus ette juhul, kui tööandjal on pitsat olemas. Seadusest ei järeldu, et tööandjal on võimalik valida, kas kinnitada tööraamatu kannet pitseriga või mitte. Sotsiaalministri 07.10.2004 määruse nr 112 4 „Tööraamatu vorm, tööraamatu täitmise ja dublikaadi andmise kord ning tööraamatu hind“ § 11 lg 5 kohaselt teeb tööandja tööraamatusse töölepingu lõpetamise korral kande viimasel tööpäeval ning § 12 lg 5 kohaselt kinnitab kande allkirja ja pitseriga. Seda nõuet tööandja ei täitnud, kuigi oleks pidanud 28.12.2004, s.o töölepingu lõpetamise päeval, tööraamatu nõuetekohaselt täitma ning talle teatama, kuidas tööraamatut kätte saab. Sellel ajal oli tööandjal pitser olemas (töövaidluskomisjoni toimik II kd lk 224, 225). Apellant on kandnud seoses pitseri puudumisega tööraamatus kahju, kuna tal puudus tööraamatut omamata võimalus saada töötu abiraha ja töötuskindlustushüvitist; 5) on ebaõigesti leitud, et tööraamat ei ole vajalik ning on oma tähtsuse praeguseks kaotanud. Nimetatud dokumendi olemasolu näeb ette töölepingu seadus, mille § 20 lg 1 sätestab, et tööraamat on töölepingu alusel töötamist tõendav põhidokument.
2. OÜ Sooga Baltic (likvideerimisel) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on maakohtu otsus põhistatud ja õige. Apellant on jätnud tähelepanuta, et
3. aastal vastu võetud töölepingu seadus on vananenud ja vaidlusaluseid küsimusi lahendatakse eelkõige muudest printsiipidest lähtuvalt. Apellant ise tegutses tööandja vastu korduvalt pahausksena, jättes sihiteadlikult esitamata enda kuludokumendid jms, mille tulemusena soovis esitada tööandja vastu võimalikult suurt nõuet. Saamata jäänud tulu ei puuduta käesolevat vaidlust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Tartu Maakohtu
5. detsembri 2005 otsus tuleb tühistada osaliselt materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja tõendite väära hindamise tõttu. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab OÜ Sooga Baltic (likvideerimisel) hagi E.R. vastu osaliselt ja mõistab OÜ-lt Sooga Baltic E.R. kasuks välja 72 547.65 krooni tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest. Maakohus on rikkunud kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 231 lg 4 sätteid, kuna ei ole hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid. Maakohtu järeldus, et töötaja keeldus tööraamatut vastu võtmast, ei põhine asjas kogutud tõenditel.

§ 74

lg 2 kohaselt on tööandja kohustatud andma töötajale tööraamatu töölepingu lõpetamise päeval või kui töötaja sel päeval tööraamatut vastu ei võtnud, siis tööraamatu väljaandmise nõude esitamise päeval.

§ 119

lg 1 kohaselt tööraamatu kinnipidamisel on tööandja kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva eest kuni tööraamatu kätteandmiseni. Nimetatud töölepinguseaduse sätetest tuleneb, et esitades nõude keskmise palga maksmiseks

§ 119

lg 1 alusel, peab töötaja tõendama, et ta on ilmutanud initsiatiivi ja nõudnud tööandjalt tööraamatu kätteandmist. Kui tööandja vaatamata töötaja soovile keeldub tööraamatut kätte andmast, on tegemist tööraamatu kinnipidamisega

§ 119lg 1 mõttes.

Tööandja keeldumisena ei saa käsitleda reageerimata jätmist töötaja 03.12.2004 kirjale, milles viimane palus teatada, milliselt aadressilt on tal võimalik tööraamat kätte saada, kuna tööandja ei ole nimetatud kirja kätte saanud ( töövaidluskomisjoni toimik I kd lk 153). Apellandi seisukoht, et kirja saatmine on võrdsustatav kättetoimetamisega, ei põhine seadusel. Samuti ei ole tõendatud apellandi väited, et ta on nõudnud tööandjalt muul viisil tööraamatu kätteandmist. Seega on põhjendatud vastustaja seisukoht, et töövaidluskomisjoni otsus, millega loeti tööraamatu kinnipidamine tõendatuks alates 04.12.2004, ei ole põhjendatud. Töötaja pöördus avaldusega töövaidluskomisjoni 07.12.2004. Asja materjalidest nähtub, et tööandja on saanud töötaja avalduse kätte 27.12.2004 (töövaidluskomisjoni toimik I kd lk 17, 19). Töötaja üheks nõudeks oli keskmise palga nõue seoses tööraamatu kinnipidamisega ja seega 5 sai tööandja 27.12.2004 teada, et töötaja nõuab tööraamatu kätteandmist. Sellisel juhul pidanuks tööandja näitama initsiatiivi ja tegema endast sõltuva, et tööraamat töötajale kätte anda. Kuna tööandja ei ole teinud midagi selleks, et alates töövaidluskomisjoni materjalide kättesaamisest anda tööraamat töötajale kätte, siis tuleb lugeda, et alates 28.12.2004 on ta pidanud kinni töötaja tööraamatut, mille eest järgneb vastutus

§ 119lg 1 järgi.

Tööandja on ka hagiavalduses võtnud omaks, et töötaja nõudis tööraamatu väljaandmist alates töövaidluskomisjoni pöördumisest. Tööandja käitumist seoses töövaidluskomisjoni materjalide kättesaamisega iseloomustab ka see, et 28.12.2004 lõpetas ta E. R töölepingu

§ 79lg 1 alusel.

Asja materjalidest nähtub, et tööandja taotlusel lükati töövaidluskomisjoni istungil kahel korral edasi ning kolmandale istungile 01.03.2005 ta tööraamatut kaasa ei võtnud (töövaidluskomisjoni toimik II kd lk 167). E. R nõudis keskmist palka seoses tööraamatu kinnipidamisega kuni 01.03.2005. Töötaja keskmist päevapalka 1151.55 ei ole tööandja vaidlustanud. Arvestades tööraamatu kinnipidamist alates 28.12.2004-01.03.2005, s.o 63 päeva, tuleb OÜ-lt Sooga Baltic välja mõista E.R. kasuks 72 547.65 krooni. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt tööraamatus töölepingu lõpetamise kannet kinnitava pitseri puudumine ei ole käsitletav tööraamatu kinnipidamisena ja apellatsioonkaebus on selles osas põhjendamatu. Pealegi nähtub asja materjalidest, et töötaja nõudis pitserit tööraamatusse alles 03.03.2005, s.o peale tähtaega, mille eest ta nõudis keskmist palka seoses tööraamatu kinnipidamisega. Maakohtu otsus tuleb muuta kohtukulude väljamõistmise osas. TsMS § 60 lg 1 kohaselt kui hagi rahuldatakse osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu 60 krooni. Kuna hagi kuulub rahuldamisele 26.75 % ulatuses (72 547.65 krooni 99 033.30-st kroonist), siis vastavalt TsMS §-ile 60 lg 1 tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks esimese astme kohtus kantud riigilõiv 21.90 krooni. Apellatsioonimenetluses tasumisele kuuluv riigilõiv tuleb jagada samas proportsioonis, s.t kostjalt tuleb välja mõista riigi kasuks 21.90 krooni ja hagejalt riigi kasuks 38.10 krooni. TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt poolele, kelle kasuks tehti otsus, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osalt hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osalt kostjale. Kostja on kandnud õigusabikulusid summas 5500 krooni. Kuna hagi jäeti rahuldamata 72 547.65 krooni ulatuses ja sellelt summalt on viis protsenti 3627.40 krooni, siis tuleb hagejalt välja mõista kostja poolt kantud õigusabikulude katteks 3627.40 krooni. Hageja ei ole esitanud taotlust õigusabikulude väljamõistmiseks. Egon Konsand Andra Pärsimägi 6 Üllar Roostoja