lg-s 2 sätestatud ammendavalt ning kuna ükski neist alustest ei ole asjas tõendamist leidnud, siis leiab kohus, et abikaasade ühisvara jagamisel ei ole põhjendatud kõrvale kalduda osade võrdusest. Kuna poolte vahel puudub vaidlus selles, et korteriomand aadressil Astangu 70-27, Tallinn tuleb jätta hagejale ning selle väärtus on 630 000 krooni, siis leiab kohus, et hagejal tuleb kostjale tasuda enamsaadu arvelt 315 000 krooni. Perekonnaseaduse § 19 lg 1 järgi abikaasade ühisvara jagamisel loetakse nende osad võrdseks, olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud sissetulekut seoses lapse kasvatamisega või muudel mõjuvatel põhjustel. 3 Asja materjalidele lisatud kinnistusregistri väljavõtte (tlk 68) kohaselt kuulub kostjale kinnistu aadressil Märjamaa vald, Konuvere küla, Metsaveeru. Poolte vahel on vaidlus selles kas nimetatud kinnistu on poolte ühisvara. Asja materjalidele lisatud kinkelepingu (tlk 77-81) kohaselt kinkis Zinaida Tšuhhareva A.T`ile s.o. kostjale ehitise, mille koosseisus on elamu ja laut, aadressil Raplamaa, Märjamaa vald, Konuvere küla. 19.01.2004.a. kinnistamisavalduse alusel nimetatud ehise alune ja selle juurde kuuluv maa kinnistati.
lg 2 kohaselt määratakse ühisvara kindlaks jagamise aja seisuga, kui ühisvara jagamise ajal abikaasade abielusuhted ei ole lõppenud. Kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Tallinna Linnakohtu 21.12.2005.a. otsusega (tlk 92-93) lahutati poolte abielu. Poolte vahel on vaidlus selles, millal lõppesid poolte abielusuhted. Hagiavalduse kohaselt lõppesid poolte intiimsuhted 2002.a. Menetluse käigus väljendas hageja korduvalt, et kostja ei ole teda aastaid majanduslikult toetanud, kõik korteriomandi hooldamise ja lapse ülalpidamise kulud on pidanud kandma hageja. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et 2002.a. detsembris sõitis kostja elama oma vanemate juurde Raplamaale. Tunnistaja Zinaida Tšuhhareva ütluste kohaselt ei olnud hagejal ja kostjal mingeid perekondlikke suhteid, alates sellest kui kostja kinnipidamiskohast vabanes ja tunnistaja juurde Raplamaale elama tuli. Tunnistaja J.T ütluste kohaselt suhtlesid 2003.a. vanemad pigem kui üks pere, samas nähtub tunnistaja ütlustest, et vanematel ei olnud juba sel ajal ühiseid majanduslikke suhteid. 2004.a. uue aasta võttis tunnistaja koos emaga s.o. hagejaga vastu vanaema juures Raplamaal, ema oli ühe päeva seal ka 2004.a. kevadisel koolivaheajal. Tunnistaja Jana Tšuhhareva ütluste kohaselt neil kahel korral isa s.o. kostja Raplamaa talus ei viibinud. 2004.a. kevadisel koolivaheajal sai tunnistaja teada, et isal on uus naistuttav. Eeltoodu alusel leiab kohus, et asjas on tõendamist leidnud, et hiljemalt alates 2004.a. olid poolte abielusuhted lõppenud. Kuna maatükk ehitistega aadressil Raplamaa, Märjamaa vald, Konuvere küla kinnistati 19.01.2004.a. kinnistamisavalduse alusel 25.02.2004.a. kui poolte abielusuhted olid lõppenud, siis leiab kohus, et nimetatud kinnistu on kostja lahusvara ning poolte vahel jagamisele ei kuulu. Perekonnaseaduse § 15 lg 1 kohaselt on abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Asja materjalidele lisatud sünnitunnistuse koopiaga (tlk 11) on tõendatud, et poolte abielust on sündinud tütar J.T. Asjas puudub vaidlus selles, et laps elab koos hagejaga. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et poolte lapse elukohaks tuleb jätta hageja elukoht. Perekonnaseaduse § 60 lg 1 järgi on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last ja abi vajavat töövõimetut täisealiseks saanud last.
lg 1 järgi kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema, eestkostja või eestkosteasutuse nõudel temalt välja elatise lapsele nõude esitatunud vanema või eestkostja või isiku kasuks, kelle huvides on eestkosteasutus nõude esitanud. Poolte vahel on vaidlus selles kas kostja on tasunud hagejale lapse ülalpidamiseks elatist. Vastavalt
Seega, kui teine vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust piisavalt, siis on vanem, kelle juures laps elab, kohustatud nõudma teiselt vanemalt PkS § 60 lg-s 1 sätestatud lapse ülalpidamiskohustuse täitmist. 4 Vastusest hagiavaldusele nähtub kostja väide, et ta on viimased poolteist aastat tütrele igakuiselt vabatahtlikult tasunud 480 krooni. Tunnistaja J.T ütluste kohaselt on ta käinud isa ja vanaema juures koolivaheaegadel külas ja siis on talle mõnikord isa ja mõnikord vanaema andnud umbes 100 krooni. Kohus leiab, et kuna asjas ei ole tõendamist leidnud kostja väide, et ta on igakuiselt lapse ülalpidamiseks hagejale tasunud 480 krooni või mõne teise summa, siis on elatise nõue põhjendatud.
lg 2 järgi määratakse elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanaema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. Kohus leiab, et asja materjalidele lisatud palgatõendiga (tlk 12) on tõendatud, et hageja sissetulek perioodil detsember 2004.a.- mai 2005.a. oli vahemikus 3938-5568 krooni. Asja materjalidele lisatud Märjamaa Vallavalitsuse korraldustega (tlk 39-40) on tõendatud, et kostja sissetulek alates maist 2005.a. on hooldajatoetus kokku summas 480 krooni. Hageja on arvestanud lapsele tehtavad kulutused erinevate kulude lõikes igakuiselt järgmiselt:eluasemekulud 500 krooni, telefonikulud 300 krooni, inglise keele õpe 615 krooni, spordihall 400 krooni, transpordikulud 80 krooni, keemia ja matemaatika täiendkoolitus 400 krooni, toiduraha 1500 krooni + toiduraha koolis 200 krooni, riiete muretsemine 500 krooni, ravimid ja hügieenitarbed 100 krooni. Tulenevalt kuludest palub hageja kostjalt välja mõista lapse ülalpidamiseks 2000 krooni.
järgi on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused.
lg 4 järgi ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammmäära. Kohus leiab, et asjas tuleb arvestada ka sellega, et füüsiline isik, kes saab kohtuotsuse alusel
järgi elatist, maksab elatiselt tulumaksuseaduse § 12 lg 1 p 7 ja § 19 lg 1 kohaselt tulumaksu. 29.11.2005.a. hagi täpsustuse (tlk 66) kohaselt palub hageja elatise kostjalt välja mõista tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist. Kuigi poolte tõendatud igakuine sissetulek ei ole võrdne, siis arvestades poolte varalist seisundit sh. ka seda, et ühisvara jagamisel on kostjal hageja vastu nõue summas 315 000 krooni, hageja poolt esile toodud lapse vajadusi, mis kohtu hinnangul on üldjoontes mõistliku suurusega (hagejal on samas võimalik vähendada telefonikõnedele tehtavaid kulutusi ning kaaluda vajaduse olemasolu lapse täiendkoolitamiseks keemias ja matemaatikas), ning asjaolu mille kohaselt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, leiab kohus, et põhjendatud on kostjalt oma lapse ülalpidamiseks välja mõista tagasiulatuvalt üks aasta alates hagiavalduse esitamisest s.o.14.06.2004.a. 2000 krooni igakuiselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 64 lg 1 järgi riigilõivu, mille tasumisest hageja on vabastatud, mõistab kohus kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. TsMS § 60 järgi tuleb elatise nõude rahuldamise tõttu kostjalt välja TsMS § 64 lg 1 ja 48 lg 1 p 3 kohaselt riigituludesse riigilõiv 1 750 krooni. Kuna vastuhagi tuleb rahuldada ja 01.11.2005.a. kohtumäärusega (tlk 59-60) oli hageja vastuhagis riigilõivu tasumisest ühisvara jagamise nõudes vabastatud, siis tuleb TsMS § 60 lg 1 järgi riigilõiv summas 2600 krooni välja mõista kostjalt vastuhagis riigituludesse. Kohus leiab, et kostja vastuhagis taotlus vabastada ta ühisvara jagamise nõudes riigilõivu tasumisest on põhistamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kostjal vastuhagis on piisav igakuine sissetulek, et nõutud määras riigilõiv tasuda. 5 TsMS § 60 lg 1 järgi mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. TsMS § 61 lg 1 p 2 kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest: hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Arvestades asjaolusid, et hagi lapse elukoha kindlaksmääramise ja elatise nõudes tuleb rahuldada ja vastuhagi tuleb rahuldada, mõlemad pooled on kandnud õigusabikulusid oma esindajale poolt osutatud õigusabi eest leiab kohus, et poolte õigusabikulud tuleb jätta nende endi kanda. Kuna ülejäänud hageja poolt märgitud kohtukulud ei ole tõendamist leidnud, tuleb taotlus nende väljamõistmiseks kostjalt jätta rahuldamata. Krista Kirspuu Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.