← Eesti

3-04-85/3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Kaire Pikamäe ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht 8. mai 2006, Tallinn Haldusasja number 3-04-85 Hal

) § 2 lg 2 p 1, § 3 p 1, § 12 lg 1 p 2 3 , § 26 lg 1 ja § 31 lg 1; tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 21 ja § 22, sotsiaalministri 21.12.2001 määrusega nr 149 kehtestatud „Tervishoiuteenuste kättesaadavuse nõuded“ § 6 ja § 7; Vabariigi Valitsuse 05.01.2001 määrusega nr 3 kinnitatud Eesti Ha igekassa põhikirja § 20 p 9 ja p 25, Eesti Haigekassa nõukogu 12.12.2003 otsus nr 32 „Ravi rahastamise lepingu sõlmimise ja lepingu tähtaja üle otsustamise asjaolude hindamise alused“, Eesti Haigekassa juhatuse 17.12.2003 otsus nr 249 „Valikule kuuluvate tervishoiuteenuste, tervishoiuteenuste mahu ja osutamise kohtade kinnitamine

  1. aastal ravi rahastamise lepingute sõlmimise otsustamiseks“ ja 03.12.2003 otsus nr 238 „Ravi rahastamise lepingute sõlmimise ja haldamise protseduur“ ning juhatuse liikme A. V. ettepanek.
  2. J. K. kaebuses paluti tühistada Eesti Haigekassa juhatuse 17.03.2004 otsus nr 61 osas, millega keelduti tema ga ravi rahastamise lepingu sõlmimisest, ning kohustada haigekassat vaatama tema taotlus ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks uuesti läbi. 1) Tulenevalt RaKS §-dest 35 lg 1 ja 36 lg 1 on tervishoiuteenuse osutajal põhjendatud huvi ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks. Haigekassa diskretsiooni ulatus ravi rahastamise lepingute sõlmimisel on sätestatud RaKS § 36 lg-s
  3. HMS §-st 4 ei tulene õigust ja kohustust valida sõlmitavate lepingute partnereid eesmärgiga vähendada nende arvu. 2) Haigekassa keeldus kaebajaga lepingu sõlmimisest õigusliku aluseta. Haigekassa juhatuse otsuses ei põhjendatud, millest lähtudes jõuti otsuses toodud järeldusele. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes tuleb märkida kaalutlused, millest lähtuti akti andmisel. Haiglavõrgu arengukava on kinnitatud Vabariigi Valitsuse 02.04.2003 määrusega nr
  4. Selles toodud haiglate loetelu ei anna alust arvata, et Viljandi linnas ei esine ravikindlustusega kindlustatud isikute vajadust eriarstiabi järele üldkirurgia valdkonnas väljaspool SA-d Viljandi Haigla. Kaebaja on tegutsenud aastaid Viljandi kesklinnas ja on veendunud vastupidises. Ka Viljandi linnapea 06.01.2004 pöördumises haigekassa juhatuse esimehele väljendati arvamust, et ambulatoorse eriarstiabi osutamise järele üldkirurgia erialal on Viljandi linnas jätkuvalt vajadus. Maakonnahaigla asub linna halduspiiridest väljaspool, vajadus ambulatoorse üldkirurgilise vastuvõtu järgele eksisteerib ka Viljandi linna keskuses. SA Viljandi Haigla polikliinikus on patsientide järjekord üldkirurgi vastuvõtule üle kolme nädala. Üldkirurgia erialal teenuse osutamisel monopoli tekitamine ei ole vastavuses patsientide huvidega. 2 3) Vaidlustatud otsus ei arvesta raviteenuse pakkuja varasemat lepingulist suhet haigekassaga. Varasemaid lepinguid nõuetekohaselt täitnud ja kvaliteetse raviteenuse taganud isikul on alust eeldada, et lepinguline suhe jätkub ka järgmisel aastal. Haldusleping ei ole sisult ühekordse teenuse osutamise leping, vaid saab orienteerida pooli teenuse regulaarsele osutamisele. Mittesõlmimise kriteeriumid peavad olema selged ja kontrollitavad. Vaidlustatud otsuses selliseid kontrollitavaid kriteeriume ei sisaldu. 4) Põhjendamatult kahjustatakse kaebaja konkurentsivõimet ja piiratakse tema ettevõtlusvabadust. Ravi rahastamise lepingu mittesõlmimisega asetatakse kaebaja oluliselt halvemasse olukorda, võrreldes nende samasisulise teenuste osutajatega, kellega vastav leping sõlmiti.
  5. Haigekassa vaidles kaebusele vastu. 1) Haigekassa nõukogu 12.12.2003 otsuse nr 32 p 1.2 kohaselt määrab tervishoiuteenuste osutajate valiku läbiviimise aja, erialad, valiku alla kuuluva ambulatoorse tervishoiuteenuse osutamise koha ja teenuse vajaduse haigekassa juhatus. Otsuse p-de 1.3 – 1.5 järgi ei arvestata lepingu sõlmimisel haiglat pidava isikuga nõukogu otsuses sätestatud hindamise aluseid . Põhjuseks on asjaolu, et RaKS § 36 lg-te 5 ja 6 järgi on haigekassa kohustatud sõlmima haiglat pidavate isikutega ravi rahastamise lepingu. Haigekassa juhatuse 17.12.2003 otsusega nr 249 määratleti valikule kuuluvad ambulatoorse eriarstiabi erialad, ambulatoorse eriarstiabi, koduõenduse ja hambaravi teenuste mahud ravijuhtudes ja teenuste osutamise soovitud kohad
  6. a ravi rahastamise lepingute sõlmimise otsustamiseks piirkondlike osakondade kaupa. Viljandi linnas ei kuulutatud
  7. aastaks välja valikut üldkirurgia erialal tervishoiuteenuste osutamiseks. 2) Üldjuhul kuulusid taotlused hindamisele haigekassa juhatuse 12.12.2003 otsuse nr 32 järgi. Kuna haigekassa juhatus oli otsustanud, et täiendavalt SA- lt Viljandi Haigla ostetavale teenusele üldkirurgia teenust ei osteta, ei hinnatud J. K. taotlust, arvestades RaKS § 36 lg 4 p-des 2-10 sätestatud asjaolusid . 3) SA Viljandi Haigla hoone asub mõne minuti sõidu kaugusel Viljandi kesklinnast. Haigla asukoht ei tee teenus t Viljandi linna elanikele vähem kättesaadavaks. Sotsiaalministri 21.12.2001 määruse nr 149 § 6 lg 1 järgi peab eriarstiabi piirkondlik kättesaadavus olema 70 km ehk 60 minuti autosõidu kaugusel. Arvestada tuleb ka ajalist kättesaadavust.
  8. a oli üldkirurgia teenus kättesaadav ettenähtud piirides (neli nädalat).
  9. a lepingu järgi peab teenus olema kättesaadav kindlustatutele kolme nädala jooksul. 4) Ravi rahastamise lepingu sõlmimata jätmine ei kahjusta kaebaja konkurentsivõimet. Osutatavate teenuste maht on üldkirurgia erialal konkurentsivõime kahjustamise seisukohalt ilmselt ebavõrdne (SA Viljandi Haigla 9239 ravijuhtu, kaebaja 602 ravijuhtu
  10. aastal). SA Viljandi Haigla ravijuhu keskmine maksumus ületab kaebaja ravijuhu keskmist maksumust enam kui kahekordselt, s.t ühe ravijuhu piires on kindlustatud isikule osutatavate teenuste maht SA Viljandi Haigla puhul tuntavalt suurem. Kaebaja töötab SA-s Viljandi Haigla va nemarstina täiskoormusega, mistõttu ei saa lepingu sõlmimata jätmine kahjustada ka patsientide huve, sest neil säilib võimalus saada kaebaja vastuvõtule. 5) Haigekassa ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Lisaks J. K. taotles üldkirurgia erialal lepingut OÜ *, kuid kuna valikut välja kuulutatud, ei sõlmitud üldkirurgia erialal lepingut ka nimetatud äriühinguga.
  11. Tallinna Halduskohtu otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja kohtukulud kaebaja kanda. 1) Vaidlustatud haldusakt on piisavalt põhjendatud, kontrollitav ja diskretsioonivigadeta. 3 Aktis on toodud õiguslik ja faktiline motivatsioon. Akti aluseks olnud otsuste rekvisiidid ja viited sisule on avaldatud Eesti Haigekassa kodulehel internetis. Kaebaja möönis kohtuistungil, et tutvus Haigekassa juhatuse 17.12.2003 otsusega interneti vahendusel.

§ 12lg 1 p 23 kohaselt kinnitab haigekassa nõukogu Ra

KS § 22 lg-s 1 nimetatud lepingu tüüptingimused ja § 36 lg-s 4 sätestatud asjaolude hindamise alused. Haigekassa nõukogu 12.12.2003 otsus nr 32 p-ga 1.2 volitas haigekassa juhatus t määrama kindlaks tervishoiuteenuste osutajate valiku läbiviimise aja, erialad, valiku alla kuuluva ambulatoorse tervishoiutee nuse osutamise koha ja teenuse vajaduse. Punkti 2.1 kohaselt hindab haigekassa RaKS § 36 lg 4 p-s 1 sätestatud asjaolu (kindlustatud isikute vajadus teenuse järele ja teenuse kättesaadavus) puhul statistiliste andmete alusel kindlustatud isikute vajadust vastava teenuse järele. Kui otsuse p-des 1.3-1.5 nimetatud isikud katavad kindlustatud isikute vajaduse teenuse järele ja teenuse kättesaadavuse, teenuse osutamiseks tervishoiuteenuste osutajate valikut läbi ei viida. Haigekassa juhatuse 17.12.2003 otsusega nr 249 ei kuulutatud

  1. aastaks Viljandi linnas välja valikut üldkirurgia erialal tervishoiuteenuste osutamiseks. Haigekassa juhatuse 17.12.2003 otsus nr 249 oli eelhaldusaktiks juhatuse 17.03.2004 otsusele nr
  2. Juhatuse 17.03.2004 otsuse tegemise ajaks oli 17.12.2003 otsusega õiguslikult siduvalt otsustatud, et
  3. aastaks ei kuulutata Viljandi linnas välja valikut üldkirurgia erialal tervishoiu teenuste osutamiseks, sest haigekassa nõukogu 12.12.2003 otsuse nr 32 p-des 1.3 – 1.5 nimetatud isik (SA Viljandi Haigla) katab kindlustatud isikute vajaduse teenuse järele ja teenuse kättesaadavuse (viid e haigekassa nõukogu otsuse p-le 2.1 ja RaKS §-le 36 lg 4 p 1). Järelikult oli haigekassa juhatuse 17.12.2003 otsus juhatusele siduv ja diskretsioon piiratud, kui juhatus asus otsustama tervishoiuteenuste osutajate valikut. Kuna halduskohus vaatab asja läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses ja käesoleva kaebuse esemeks ei ole haigekassa juhatuse 17.12.2003 otsus nr 249, on see akt kehtiv ka kohtu jaoks ja õiguslikult siduv haigekassa juhatuse 17.03.2004 otsuse nr 61 õiguspärasuse hindamisel. Et juhatus oli 17.12.2003 juba otsustanud, et
  4. aastaks Viljandi linnas valikut üldkirurgia erialal tervishoiuteenuste osutamiseks välja ei kuulutata, puudus juhatusel 17.03.2004 võimalus vastupidiseks otsustamiseks. Haigekassa juhatuse 17.03.2004 otsusest nr 61 on üheselt arusaadav, miks ei peetud võimalikuks sõlmida J. K.
  5. a ravi rahastamise lepingut. 2) Haigekassa juhatus täitis 17.03.2004 otsuse langetamisel

§-st 2 tulenevad ülesanded. Tõendatud ei ole kaebaja väide, et SA Viljandi Haigla ei suuda tagada kindlustatud isikutele tervishoiuteenuse kättesaadavust üldkirurgia erialal. Tervishoiuteenuse kättesaadavus on mõõdetav kahe objektiivse kriteeriumi kaudu: teenuse osutamise kaugus patsiendi asukohast ja teenuse osutamise ajaline järjekord. Et SA Viljandi Haigla asub peaaegu Viljandi linna piiril, on üldkirurgia erialal teenus sotsiaalministri 21.12.2001 määruse nr 149 § 6 lg 1 järgi Viljand i linna elanikele piirkondlikult kättesaadav.

§ 12lg 1 p 21 kohaselt kinnitab nõukogu ravijärjekorra maksimumpikkuse.

Haigekassa nõukogu 12.12.2003 otsuse nr 31 p 1 kohaselt ei tohi ravijärjekorra maksimumpikkus ambulatoorse eriarstiabi korral ületada 4 nädalat. Kaebaja, kes töötab SA-s Viljandi Haigla täiskoormusega, kinnitas kohtus, et kirurgi vastuvõtule pääseb patsient SAs Viljandi Haigla umbes kolme nädalaga. Ravi rahastamise leping SA-ga Viljandi Haigla kohustab raviasutust tagama üldkirurgia erialal raviteenuse osutamise patsiendile kolme nädalaga. Tervishoiuteenus on patsiendile kättesaadav ka ajalist faktorit arvestades. Lühemate ravijärjekordade soovile vastandub riik oma piiratud rahaliste vahenditega. Piiratud vahendite jaotamiseks vastavalt konkreetsetele vajadustele ongi riik kehtestanud eeltoodud objektiivselt mõõdetavad kriteeriumid, millele SA Viljandi Haigla poolt pakutav tervishoiuteenus vastab. 3) Haigekassa ei ole rikkunud õiguspärase ootuse põhimõtet. RaKS § 36 lg 2 kohaselt ei ole haigekassa kohustatud sõlmima ravi rahastamise lepingut kõigi tervishoiuteenuse osutajatega. 4 Ravi rahastamise leping sõlmitakse tähtaegselt ja selle lõppedes ei teki teenuse osutajal õiguspärast ootust, et temaga sõlmitakse leping ka järgnevaks aastaks. Teenuse osutajal on õiguspärane ootus lepingu kehtivuse suhtes lepingu kehtivuse ajal ja õiguspärase haldusmenetluse suhtes järgmise lepingu sõlmimise menetluses, kuid mitte järgmise lepingu sõlmimise suhtes. Vastustaja sõnul paranes võrreldes

  1. aastaga SA Viljandi Haigla suutlikkus osutada patsientidele efektiivsemat tervishoiuteenust - ravijärjekorrad vähenesid ca 3 nädalani. Lisaks peab haigekassa igal aastal oma tegevust kujundama sotsiaalministri 28.12.2001 määrusega nr 159 kinnitatud „Arstide erialade arengukavade“ järgi, mille § 54 lg 1 sätestab eesmärgiks, et ambulatoorne ja statsionaarne kirurgiline abi on lahutamatult seotud. Ainuüksi eelnimetatud asjaoludest nähtub, et faktiline olukord
  2. ja
  3. aastal ei ole identne ning puudub põhjus, miks J. K. saanuks loota ravi rahastamise lepingu sõlmimisele
  4. aastaks igal juhul. 4)
  5. a sõlmiti üldkirurgia erialal Viljandi linnas ravi rahastamise leping vaid SA-ga Viljandi Haigla. Kohustus sõlmida SA-ga Viljandi Haigla ravi raha stamise leping tulenes RaKS § 36 lg-st
  6. Ühegi eraettevõtjaga ei ole Viljandi linnas
  7. aastaks üldkirurgia erialal ravi rahastamise lepingut sõlmitud. Järelikult ei ole J. K. koheldud ebavõrdselt. Juba RaKS-st tulenevalt ei ole füüsilisest isikust raviteenuse osutajad ja haiglad üldse võrreldavad. 5) Haigekassa ei ole õigusvastaselt piiranud J. K. ettevõtlusvabadust. J. K.l säilib õigus osutada tervishoiuteenuseid sõltumatult temaga sõlmitavast ravi rahastamise lepingust. PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  8. J. K. apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus, rahuldada uue otsusega kaebus ja mõista vastustajalt välja kohtukulud . 1) Vaidlustatud otsus ei ole motiveeritud ja kontrollitav ning diskretsioonivigadeta. Kaebaja tutvus haigekassa juhatuse 17.12.2003 otsusega interneti vahendusel, kuid tal polnud võimalik saada informatsiooni selle lisade kohta, mis määrasid konkursile minevate erialade kohad ja mahud. Haigekassa Tartu osakond ei informeerinud kaebajat sellest, et
  9. a ei lähe enam konkursile üldkirurgi eriala Viljandi maakonnas. Seega oli kaebajal alust arvata, et konkurss toimub. Kuna aasta jooksul ei ole üldkirurgia teenuse osutajate ring ega mahud muutunud, oli kaebajal kõrgendatud õiguspärane ootus olla edukas konkursil ja jääda lepingupartneriks. 2) Haigekassa juhatus ei täitnud 17.03.2004 otsuse langetamisel HMS §-st 2 tulenevaid ülesandeid. Taotluse esitamisel ei olnud kaebaja teadlik juhatuse 17.12.2003 otsusest. Sisuliselt on kaebuse esitamisega vaidlustatud ka 17.12.2003 otsuse lisa osas, mis puudutab Viljandimaal üldkirurgia erialal konkursi kuulutamata jätmist. Haigekassa kuulutas pärast põhikonkursi lõppemist välja veel kaks täiendavat valikut, mis sisaldas ka üldkirurgia eriala asukoha ga Tartu linnas. Seega oli haigekassa juhatuse 17.12.2003 otsuse nr 249 lisades võimalik hiljem muudatusi teha ja nimetatud otsus ei välista täiendavate lepingute sõlmimist. Neli nädalat on patsiendile üldkirurgi vastuvõtule pääsemiseks mõeldamatult pikk aeg. 3) Haigekassa rikkus õiguspärase ootuse põhimõtet. Kuna kaebaja oli kahel eelneval aastal võitnud konkursi üldkirurgia alal Viljandi linnas, oli tal ootus edukaks esinemiseks konkursil. Haigekassa ei esitanud arvandmeid kinnitamaks väidet, et võrreldes
  10. aastaga paranes SA Viljandi Haigla suutlikus osutada efektiivsemat tervishoiuteenust. Faktiline olukord
  11. ja
  12. a üldkirurgia osas on identne.
  13. a I kvartalis toimus üldkirurgi vastuvõtt SA Viljandi haiglas tööpäevadel 6 tunni jooksul, 30 tundi nädalas,
  14. a samal ajal 4 tunni jooksul, 20 tundi nädalas. Ooteaeg kirurgi vastuvõtule pääsemiseks suurenes, ulatudes üle 3 nädala. 5 Arstide erialade arengukavade järgi on sätestatud eesmärgiks, et ambulatoorne ja statsionaarne kirurgiline abi on lahutamatult seotud, mistõttu ei tohiks aktsepteerida vaid ambulatoorse vastuvõtuga tegelevaid kirurge. Seotus statsionaarse tööga võib olla saavutatud teise raviasutuse kaudu. Mõeldud on kirurgi kvalifikatsiooni säilimist. Haigekassa lepingupartnerid
  15. a üldkirurgia erialal oli SA Viljandi Haigla ja FIE J. K. vastavalt 9239 (koos uroloogiliste haigete juhtudega 10881) ja 602 ravijuhuga. 2004 lepingus on koos uroloogiliste haigete ja päevakirurgia ravijuhtudega rahastatud 9130 ravijuhtu. Kui eeld ada uroloogiliste haigete sama osakaalu ja maha võtta planeeritud päevakirurgia juhud , rahastatakse vaid 7387 eriala ravijuhtu. Eriala rahastamine on võrreldes
  16. a-ga vaid 75%. 4) Kohus ei hinnanud reaalset vajadust arstiabi järele Viljandi linnas üldk irurgi erialal ning sellekohaseid tõendeid - Viljandi maakonna perearstide pöördumine Eesti Haigekassa Tartu osakonna direktori poole ja Viljandi linnapea 06.01.2003 kiri nr 11-1/2/
  18. Eesti Haigekassa kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) SA Viljandi Haigla esitatud ravijärjekorra andmetel pääses patsient 01.07.2004 seisuga haiglas kirurgi vastuvõtule 5 päevaga. Kui lepinguperioodi kestel peaks ravijärjekord kirurgia erialal Viljandi maakonnas ületama ettenähtud aega (4 nädalat), ei ole välistatud uue tervishoiuteenuse osutajate valiku menetluse väljakuulutamine. Praegu selleks vajadus puudub. 2) Üldkirurgia erialal ei ole toimunud rahastamise vähenemist. Vastavalt ravi rahastamise lepingutele SA-ga Viljandi Haigla rahastas haigekassa
  19. aastal 7885 ravijuhtu,
  20. aastal 9239 ravijuhtu ja
  21. aastaks planeeriti 9255 ravijuhtu.
  22. aasta lepingu täitmise andmeid ei saa esitada, sest reeglina toimub aasta jooksul lepingu muutmine raviraha suurenemise suunas.
  23. Protsessiosalised teatasid, et nad on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. HKMS § 37 lg 1 alusel lahendab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  24. Ringkonnakohus leiab, et kaevatav halduskohtu otsus on lõppjäreldustes õige ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks ja halduskohtule esitatud kaebuse rahuldamiseks.
  25. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et haigekassa juhatus ei täitnud 17.03.2004 otsuse langetamisel HMS §-st 2 tulenevaid ülesandeid.

§ 2

lg 1 järgi on haigekassa eesmärk ravikindlustushüvitiste võimaldamine ravikindlustuse seadusele, muudele õigusaktidele ja haigekassa eelarves ettenähtud ravikindlustuse kuludele.

§ 2

lg 2 p 1 kohaselt korraldab haigekassa oma eesmärgi saavutamiseks ravikindlustust, tagades ravikindlustusraha efektiivse ja otstarbeka kasutamise. Haigekassal on

§ 3

lg 1 alusel kohustus sõlmida lepinguid tervise edendamise, haiguste ennetamise ja tervishoiuteenuste eest tasumiseks ning muude ülesannete täitmiseks. RaKS § 35 lg 1 alusel sõlmib haigekassa ravi rahastamise lepingu tervishoiuteenuse osutaja või tervishoiuteenuse osutajatega. RaKS § 35 lg 4 loetleb asjaolud, mida haigekassa peab ravi rahastamise lepingu sõlmimise üle otsustamisel hindama. RaKS § 35 lg 4 p 1 kohaselt tuleb ravi rahastamise lepingu sõlmimisel hinnata kindlustatud isikute vajadus t teenuse järele ja teenuse kättesaadavus t. Vastavalt TTKS § 56 lg 1 p-le 4 kehtestab tervishoiuteenuste kättesaadavuse nõuded sotsiaalminister. Sotsiaalministri 6 21.12.2001 määrusega nr 149 kehtestatud „Tervishoiuteenuste kättesaadavuse nõuete“ § 6 lg 1 nägi ette, et eriarstiabi piirkondlik kättesaadavus üldkirurgia, sisehaiguste, pediaatria ning sünnitusabi ja günekoloogia erialadel peab olema 70 km ehk 60 minuti autosõidu kaugusel. Ravijärjekorra maksimumpikkuse kinnitamine on RaKS § 38 lg 3 ja

§ 12lg 21 alusel haigekassa nõukogu pädevuses.

Ravijärjekorra maksimumpikkus ambulatoorse eriarstiabi, välja arvatud päevakirurgia, korral ei tohtinud haigekassa nõukogu 12.12.2003 otsuse nr 31 (ka 13.01.2006 otsuse nr 3) kohaselt ületada 4 nädalat.

§ 12lg 23 alusel on haigekassa nõukogu pädevuses Ra

KS § 36 lõikes 4 sätestatud asjaolude hindamise aluste kinnitamine. Vaidlusalusel perioodil kehtis haigekassa nõukogu 12.12.2003 otsus nr 32 „Ravi rahastamise lepingu sõlmimise ja lepingu tähtaja üle otsustamise asjaolude hindamise alused“, mille p 1.2 volitas haigekassa juhatust määrama tervishoiuteenuste osutajate valiku läbiviimise aja, erialad, valiku alla kuuluva ambulatoorse tervishoiuteenuse osutamise koha ja teenuse vajaduse. Haigekassa nõukogu 12.12.2003 otsuse nr 33 „Valikule kuuluvate tervishoiuteenuste mahu kinnitamine

  1. aastal ravi rahastamise lepingute sõlmimise üle otsustamiseks “ p 2 nägi ette, et haigekassa juhatusel tuleb kinnitada ravi rahastamise lepingute sõlmimise otsustamiseks valikule kuuluvad ambulatoorse eriarstiabi erialad kindlustatud isikutele eriarstiabi geograafilise kättesaadavuse tagamiseks kuni 70 km elukohast piirkondlike osakondade kaupa. Kooskõlas eelnevaga võttis haigekassa juhatus 17.12.2003 vastu otsus e nr 249 „Valikule kuuluvate tervishoiuteenuste, tervishoiuteenuste mahu ja osutamise kohtade kinnitamine
  2. aastal ravi rahastamise lepingute sõlmimise otsustamiseks“, millele osundati kaevatavas haigekassa juhatuse 17.03.2004 otsuses nr
  4. Ringkonnakohus leiab, et haigekassa juhatuse 17.12.2003 otsus nr 249 ei ole kaevatava haigekassa juhatuse 17.03.2004 otsuse nr 61 „Eesti Haigekassa piirkondlike osakondade poolt läbiviidud tervishoiuteenuse osutajate valiku kinnitamine“ suhtes mitte eelhaldusaktiks, nagu leidis halduskohus, vaid on haldusesisene akt, mis ei ole kaebaja jaoks siduv. Eelhaldusakt peab olema antud samas haldusmenetluses, mis lõplik haldusakt. Antud juhul esitas kaebaja taotluse 10.01.2004, seega pärast juhatuse 17.12.2003 otsust nr
  5. Samuti puudub seadusest tulenev alus sellise eelhaldusakti andmiseks. Kuna haigekassa juhatuse 17.12.2003 otsus nr 249 ei olnud kaebaja suhtes siduv, ei pidanud kaebaja seda eraldi vaidlustama. Samas oli halduskohtul võimalik kontrollida haldusesisese akti õiguspärasust kaebajat puudutavas osas koos sellele tugineva lõpliku haldusaktiga.
  6. Kuigi kohus märkis otsuses, et haigekassa juhatuse 17.12.2003 otsus nr 249 ei käesoleva kaebuse esemeks, on kohtuotsuses sellele sisuliselt hinnang antud läbi haigekassa nõukogu 12.12.2003 otsuse nr 32, millest tulenes juhatuse pädevus otsuse tegemiseks (p 1.2), samuti lepingu sõlmimise üle otsustamise asjaolude hindamise alused. Nõukogu otsuse p-des 1.3 - 1.5 nähti ette, et lepingu sõlmimisel haiglat pidavate (nii arengukavas nimetatud kui ka nimetamata) isikutega ei arvestata otsuses sätestatud hindamise aluseid, kuna nendega ravi rahastamise lepingu sõlmimise kohustus tuleb RaKS § 36 lg-test 5 ja
  7. Haigekassa juhatuse 17.12.2003 otsuse nr 249 kohaselt arvestati selle tegemisel ka ravijuhtude kasutust (
  8. aasta ravijuhtude alusel) ja ravijärjekordi (p 1). Valikule kuuluv ambulatoorse eriarstiabi ravijuhtude arv ja nende osutamise koht määrati lähtudes haigekassa ravikindlustuse andmekogus kindlustuskaitset omavate kindlustatud isikute teenuste kasutamise piirkondlikust paiknevusest, millest tulenevalt kavandati ravijuhtude arv teenuste osutamiseks soovitud kohas 7 (p 4). Kuna haigekassa oli RaKS § 36 lg 5 alusel kohustatud sõlmima ravi rahastamise lepingu SA-ga Viljandi Haigla, kes tagab üldkirurgia erialal teenuse kättesaadavuse kindlustatud isikute, polnud vajadust kuulutada
  9. aastaks välja valikut Viljandi maakonnas üldkirurgia erialal tervishoiuteenuse osutamiseks. Apellatsioonkaebuse viide haigekassa poolt kahele täiendavale valikule pärast põhikonkursi lõppemist osundab muudatuste tegemise võimalusele haigekassa juhatuse 17.12.2003 otsuse nr 249 lisades, kuid selleks peab olema põhjendatud vajadus ehk et tervishoiuteenus ei ole teatud piirkonnas kättesaadavad selleks ettenähtud aja jooksul. Viljandi maakonna perearstide pöördumine Eesti Haigekassa Tartu osakonna direktori poole ja Viljandi linnapea 06.01.2003 kiri nr 11-1/2/83 on küll kantud soovist parandada tervishoiuteenuste kättesaadavust ja kvaliteeti, kuid nendest ega muudest haldusasja materjalidest ei nähtu, et Viljandi maakonnas ületaks ravijärjekorra maksimumpikkus üldkirurgia erialal ettenähtud nelja nädalat. Halduskohus märkis otsuses õigesti, et kaebaja ja perearstide soovile lühemate ravijärjekordade järele vastand ub riik oma piiratud rahaliste vahenditega , mille jaotamiseks ongi kehtestatud mõõdetavad kriteeriumid, millele SA Viljandi Haigla poolt pakutav teenus vastab.
  10. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta ka selles, et haigekassa juhatuse 17.12.2003 otsus nr 249 on piisavalt motiveeritud ja kontrollitav ning diskretsioonivigadeta. Samuti on põhjendatud halduskohtu seisukoht, et haigekassa ei ole rikkunud õiguspärase ootuse põhimõtet. Ringkonnakohus nõustub kohtuotsuse põhjendustega ega pea HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata.
  11. Neil põhjendustel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus HKMS § 46 lg 1 p 1 alusel muutmata. Kaire Pikamäe Ivo Pilving Lilianne Aasma 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.