← Eesti

3-05-982/2

3-05-982 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 25. aprill 2006. a, Tallinn Haldusasja number 3-05-982 (endine nr 3-1375/20

§ 26lg 1 p 1/.

2. Jätta poolte kohtukulud nende enda kanda /

§ 92lg 1 ja § 93 lg 7/.

Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 25.04.2006, esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu, tingimusel, et 10 päeva jooksul, arvates 25.04.2006, teatatakse apellatsioonkaebuse esitamisest kirjalikult Tallinna Halduskohtule. Teadet ei ole vaja esitada, kui apellatsioonkaebus esitatakse nimetatud 10päevase tähtaja jooksul. ASJAOLUD

  1. 23.09.
  2. a tegi AS Falck Eesti linnatranspordi teenindaja Larissa Sarman viivistasu otsuse nr VTO 101488 selle kohta, et kaubik Fiat, reg märk 473 APA, parkis kell 15:26 Pronksi 5 tasulisel parkimisalal parkimistasu maksmata. Täiendavalt on otsuses märgitud: „Parkimiskell varjatud“. Asjaolude lühikirjelduse õigsust on kinnitanud oma allkirjaga H. Gregor /tl 8/. 1
  3. S.H. esitas AS-le Falck Eesti ülaltoodud otsuse peale 26.09.2005 taotluse (vaide) /tl 38/, mille Tallinna Transpordiameti 06.10.2005 teatise kohaselt vaiete läbivaatamise komisjon 30.09.2005 jättis rahuldamata /tl 6, 40-42/.
  4. 28.10.2005 esitas S.H. Tallinna Halduskohtule kaebuse eelnimetatud viivistasu otsuse tühistamiseks /tl 2-3/.
  5. 31.10.2005 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse /tl 10/, 09.11.2005 esitas AS Falck Eesti kohtule kaebuse kohta kirjaliku seletuse /tl 16/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja S.H. leiab, et viivistasu otsus on põhjendamatu. Kaebaja parkis 23.03.2005 talle kuuluva sõiduauto Fiat Pronksi 5, pani sõiduauto armatuurlauale Tallinna Transpordiameti poolt aktsepteeritud parkimiskella ja läks „Eurex“ valuutavahetusse. Valuutat vahetas ta kell 15.31, mille kohta on kviitung, viivistasu otsus on kirjutatud kell 15:
  6. Auto (praktiliselt uus) ja parkimiskell vastavad standarditele, esiklaas ei olnud udune. Jääb arusaamatuks, kuidas kontrolör märkis, et kell ei ole nähtaval kohal ega loetav. Vastustaja AS Falck Eesti palub jätta kaebus rahuldamata. Kaebus ei ole põhjendatud. Viidates liiklusseaduse (edaspidi LS) § 501 lg-le 4 märgib vastustaja, et mootorsõiduk Fiat, reg märk 473 APA, oli 23.03.
  7. a kell 15:26 pargitud avalikul tasulisel parkimiskohal Pronksi 5 ilma, et mootorsõiduki juht oleks parkimise algusaja kirjalikult või parkimiskella abil teada andnud või oleks parkimise eest tasutud. KOHTU PÕHJENDUSED
  8. Kohus peab vajalikuks kõigepealt viidata asjassepuutuvatele õigusnormidele. LS (kuulub kohaldamisele 01.08.2005 jõustunud redaktsioonis) § 50 lg-st 5 tuleneb, et teeomanik või teehoiu korraldamise eest vastutav isik võib kehtestada tasulise parkimise. Tasulist parkimist kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil korraldatakse käesoleva seaduse §-des 501–503 sätestatu kohaselt. Sama seaduse § 501 „Parkimistasu“ sätestab muu hulgas:

(1)Kohalik omavalitsus võib oma territooriumil kehtestada tasulise parkimise ala, mille piires parkimisel peab mootorsõiduki juht maksma parkimistasu.
(2)Kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestab määrusega: 1) tasulise parkimise ala; 2) parkimistasu määra või diferentseeritud määrad; 3) parkimistasusoodustused ja -vabastused.
(3)Kohaliku omavalitsusüksuse territooriumi tasulise parkimise alal korraldab parkimist valla- või linnavalitsus. Parkimisjärelevalve teostamise, parkimistasu maksmise kontrollimise ning käesoleva seaduse §-s 502 sätestatud viivistasu määramise võib kohalik omavalitsus halduslepingu alusel üle anda eraõiguslikule juriidilisele isikule. Eraõiguslik juriidiline isik osaleb menetluses oma töötaja kaudu, kellele laienevad käesolevas seaduses ametiisiku kohta käivad sätted.
(4)Mootorsõiduki juht peab parkimistasu maksma enne või vahetult pärast parkimise alustamist. Kui mootorsõiduki juht on parkimise algusaja kirjalikult või parkimiskella abil teada andnud, siis tekib parkimistasu maksmise kohustus 15 minuti möödumisel parkimise alustamise hetkest, kui kohaliku omavalitsuse volikogu ei ole kehtestanud pikemat tähtaega.
(41)Parkimise õigust tõendav dokument peab olema paigaldatud sõiduki esiklaasile või armatuurlauale nii, et väljastpoolt sõidukit oleks võimalik tuvastada tasutud parkimisaega või dokumendi kehtivust. Mobiilsideoperaatori kaudu parkimistasu maksmisel peab sõiduki esiklaasile olema paigaldatud vastava mobiilsideoperaatori logoga märgis. Käesoleva seaduse 2 lisa 2 kohase liikumispuudega inimese sõiduki parkimiskaardi paigaldamine toimub vastavalt käesoleva seaduse § 55 lõikes 1 sätestatule. LS § 502 reguleerib viivistasuga seonduvat. Selle paragrahvi lg 1 kohaselt parkimisjärelevalve ametiisik teeb viivistasu määramise otsuse, kui parkimistasu on maksmata või tasutud parkimisaega on ületatud, tasulise parkimise õigust tõendav dokument ei ole nõuetekohaselt täidetud või tasulise parkimise õigust tõendav dokument ei ole paigaldatud vastavalt käesoleva seaduse § 501 lõikes 41 sätestatule, lg-st 2 tuleneb, et viivistasu maksja on mootorsõiduki omanik. Mootorsõiduki kasutaja on viivistasu maksja siis, kui mootorsõidukit kasutati kasutuslepingu või omandireservatsiooniga müügilepingu alusel ning mootorsõiduki eest vastutava kasutaja andmed on kantud liiklusregistrisse. Vastavalt nimetatud paragrahvi lg-le 3 viivistasu otsus koostatakse kolmes eksemplaris, millest üks eksemplar jääb ametiisikule, teine esitatakse mootorsõiduki juhile või kinnitatakse mootorsõiduki külge nähtavale kohale ilmastikukindlas ümbrises ning kolmas edastatakse viie päeva jooksul mootorsõiduki omanikule või kasutajale. Lõigetes 4, 7 ja 8 on sätestatud nõuded viivistasu otsusele (ja selle lisadele), lg 6 kohaselt viivistasu määr ei tohi ületada 480 krooni ööpäevas. LS § 503 lg 2 järgi, kui mootorsõiduki omanik või kasutaja leiab, et viivistasu otsusega on rikutud tema õigusi, võib ta pöörduda vaidega valla- või linnavalitsusse või esitada halduskohtule kaebuse.
  1. Eelviidatud sätete alusel on Tallinna Linnavolikogu võtnud 30.01.2003 vastu määruse nr 9 „Parkimistasu kehtestamine“ (jõustunud 02.02.2003, antud juhul kuulub kohaldamisele redaktsioon 03.02.2005 jõustunud muudatustega; edaspidi - TLVK määrus), mille lisa p 2.1 järgi parkimistasu objektiks on linna avalikule tasulisele parkimisalale pargitud mootorsõidukid ja (järel)haagised. Lisa p 3.1 kohaselt parkimistasu maksjaks on mootorsõiduki juht, kes pargib sõiduki või haagise linna avaliku tasulise parkimisala piires. Lisa p-st 4.1 tuleneb, et mootorsõiduki juht peab parkimistasu maksma enne või vahetult pärast parkimise alustamist. Kui mootorsõiduki juht on parkimise algusaja kirjalikult või parkimiskella abil teada andnud, siis tekib parkimistasu maksmise kohustus 15 minuti möödumisel parkimise alustamise hetkest. Vastavalt lisa p-le 4.3 parkimistasu tasumise kinnituseks on kas nõuetekohaselt kustutatud ühekordne parkimispilet, parkimisautomaadi pilet, parkimise kuukaart või mobiilside operaatori kinnitus antud sõiduki parkimise kohta antud tasulisel parkimisalal. Lisa p-s 5 on sätestatud tasuline parkimisala ning p-s 6 vastavad maksumäärad. Muu hulgas on nimetatud määruse lisas reguleeritud ka mootorsõidukite tasulise parkimise aeg ja viivistasu määr (480 krooni ööpäevas). Lisa p-st 10.1 tuleneb, et linna tasulisel parkimisalal korraldab parkimist linnavalitsus oma ametite kaudu. Parkimisjärelevalvet, parkimistasu maksmise kontrollimist, viivistasu määramist ja viivistasu sissenõudmist ning parkimistasu haldamise toiminguid teostavad kommunaalamet ja Tallinna Linnakantselei vastavalt oma põhimäärusele. Linnavalitsus võib linnavolikogu nõusolekul majandusliku otstarbekuse korral halduslepingu alusel nimetatud ülesannete teostamise üle anda eraõiguslikule juriidilisele isikule. Tallinna Linnavalitsus ongi andnud Tallinnas parkimistasu tasumise kontrolli, sh viivistasu määramise lepingu alusel üle vastava riigihanke edukale pakkujale AS-le Falck Eesti.
  2. Kohus on seisukohal, et kaevatud otsuse näol on tegemist formaalselt õiguspärase haldusaktiga: viivistasu otsus nr VTO 101488 on koostatud selleks pädeva ametiisiku poolt ja sisaldab kõiki neid andmeid, mida niisugune otsus peab sisaldama vastavalt eelviidatud LS §le 502 (lg 4) ja TLVK määruse lisale (p 9.4), kuna otsus on vormistatud vastavale blanketile ja nõutavad täidetavad lahtrid on täidetud. Asjaolude lühikirjelduse osas on märgistatud ristikesega lahter nr 1, mille sisuks on „Parkimine tasulisel parkimisalal parkimistasu maksmata“, ja tehtud märkus, et parkimiskell on varjatud. Käesoleval juhul ei olegi 3 vaidlustatud viivistasu otsust motiivil, et S.H. ei ole avalikul tasulisel parkimisalal otsuses näidatud ajal ja kohas parkinud ega põhjusel, et otsuse on teinud selleks mittepädev isik. Vaieldav ei ole AS Falck Eesti linnatranspordi teenindaja õigus Tallinna linna nimel viivistasu määrata. Samuti pole vaieldav parkimiskella olemasolu ega see, kas kaebaja oli oma sõiduki juurest ära vähem või rohkem kui 15 minutit. Käsitletaval juhul on vaidlusküsimuseks eelkõige asjaolu, kas parkimiskell oli paigaldatud nii, et selle näit oli või pidi olema kontrollijatele nähtav ja tuvastatav. Just sellest sõltub, kas kaevatud viivistasu otsus koostati põhjendamatult, nagu väidab kaebaja. Kui kellanäit ei olnud tuvastatav (nähtav), siis tekkis kaebajal kohustus maksta parkimistasu kohe alates parkimisest ja sel juhul oli otsuse koostamine õiguspärane.
  3. Eelmärgitud küsimuse lahendamisele ei aita kaasa vaiete läbivaatamise komisjoni 30.09.2005 protokoll nr 33, milles jrk nr 40 all on vaide rahuldamata jätmise põhjendusena lihtsalt korratud kaevatud viivistasu otsusele tehtud märkust „parkimiskell varjatud“. Puuduvad AS Falck Eesti linnatranspordi teenindajate Larissa Sarmani ja Heiki Gregori (töötasid vaidlusalusel päeval paaris – tl 44) ettekanne või seletus, samuti nende tehtud fotod kontrollitud sõidukist. Seega ei ole kontrollitav, miks ja mille alusel komisjon ei pidanud võimalikuks vaide rahuldamist. Kohtus tunnistajana ülekuulatud Heiki Gregori ütlustest nähtuvalt kontrollis Larissa Sarman autosid põhjalikult; kui autot kontrolliv paariline märkab midagi kahtlast, siis kontrollitakse sõidukit ka koos; kui suur auto, mille puhul ei ulatu kontrollima, kas kell on või mitte, siis loobutakse viivistasu otsuse koostamisest; kuna tegemist oli kaubikuga, siis eelduse kohaselt oli ka lühemal naisterahval võimalik näha armatuurlauda; väljaspool autot ei olnud võimalik parkimiskella näitu tuvastada; kui H. Gregor andis otsusele oma allkirja, siis järelikult ta kontrollis asjaolusid /tl 49-50/. Samas ei osanud tunnistaja selgitada, milles seisnes konkreetsel juhul parkimiskella varjatus. Kaebaja väiteil paigutab ta parkimiskella tavaliselt alati ühtemoodi – sõiduki armatuurlauale paremale poole lamavas asendis, kuna akna ja armatuurlaua vahele ei saa seda toppida, siis läheb see katki /tl 49-50/. Kõrge sõiduk oli pargitud kolme rattaga kõnniteele, mis tegi sõiduki veel kõrgemaks /tl 34/. Oma väidete illustreerimiseks on kaebaja teinud sõidukist koos selle armatuurlauale tavakohaselt paigutatud parkimiskellaga samas kohas hiljem fotod /tl 45-47/. Tunnistaja H. Gregor, vaadanud nimetatud fotosid, möönis, et fotodel toodud asendis on kell nähtav /tl 49/. Kohtuistungil kõneldust on selgunud, et kaebaja on lühem kui tunnistaja ja kaebajast omakorda on lühem kaevatud otsuse teinud kontrolör. S.H.i esitatud fotodest nähtub, et vähemalt esiratastega kõnniteele pargitud sõiduki armatuurlauale paigutatud parkimiskell asetseb ca 150 cm kõrgusel maapinnast. Niisugusel kõrgusel paikneva parkimiskella näit võis olla mittenähtav või halvasti nähtav (kaebaja on seda isegi oma vaides möönnud) kaebajast lühemat kasvu Larissa Sarmanile, kuid ei saanud olla mittenähtav kaebajast pikemale H. Gregorile /tl 47/. Teisalt, kui sõiduki kõrguse tõttu ei olnud kellanäit tuvastatav, siis tunnistaja ütlustest nähtuvalt ei oleks pidanud sel juhul otsust koostama. See on ka loogiline ja õiglane, sest vastasel korral tuleks kõrgete sõidukite juhtidel, sõltumata parkimiskella nõuetekohasest nähtavale kohale paigutamisest, alati tasuda viivistasu, kui lühikest kasvu kontrolör ei ulatu kellanäitu fikseerima. Arvestades kõnealuse sõiduki armatuurlaua laiust ja kuju, jääb kohtule arusaamatuks, kuidas sai vaidlusalusel juhtumil olla parkimiskell (või selle näit) varjatud: kell ei saa ümber kukkuda, ära vajuda vms. Kui juht juba kella sõidukisse paigutas – ja see fakt ei ole vaieldav -, siis ei ole loogiline, et ta pani teadlikult kella nii, et selle näit ei oleks väljaspool sõidukit olijale nähtav. Vastustaja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit ega selgitust selle kohta, milles seisnes antud juhul kella varjatus. Kaevatud haldusakt ei ole selle õigsuse kohta iseendale tõendiks. Viivistasu otsuse koostajal lasub kohustus tõendada, et 4 viivistasu on määratud põhjendatult, mitte aga otsuse saanul kohustus tõendada oma süütust. Samas kohus peab kaebaja väiteid parkimiskella näidu nähtavusest usaldusväärseks, arvestades tema sihi- ja järjekindlust oma õiguse tõestamisel: kaebaja püüdis olukorda lahendada juba kohapeal, eemalduvatele kontrolöridele järele minnes ja neid ümber veenda püüdes /tl 34/; ta esitas viivitamatult vaide Tallinna Transpordiametile ja saanud sealt keelduva vastuse, pöördus kohtusse; kaebaja kogus tõendeid, millega lükata ümber vastustaja paljasõnalised väited. Neil asjaoludel, hinnates poolte väiteid ja tõendeid koosmõjus ning vastastikuses seoses, on kohus seisukohal, et S.H.i kaebus on põhjendatud ja see tuleb rahuldada.
  4. Lõpuks kohtukuludest.

§ 92lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud.

Vastavalt

§ 93

lg-le 1 poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. Et S.H. ei ole sellekohast nõuet ei kirjalikult ega suuliselt ning kooskõlas

§ 93lg 7 nõuetega kohtule esitanud, siis jäävad poolte kohtukulud nende enda kanda.

Hurma Kiviloo kohtunik 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.