) § 67 p 1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 7 ööpäevaks edasilükkamisega katseajaga 6 kuud /tl 44-45/.
lg-le 1 on vangla direktoril kaalutlusõigus soodustuse andmiseks, samuti väljaspool vanglat liikumise ulatuse kindlaksmääramisel. Vangla direktor on võtnud õiguslikuks aluseks
, kuigi tulnuks lähtuda
§-st 22 ja teostada diskretsiooni, mida antud juhul ei ole tehtud. Ta pole arvestanud TTK projektijuht Sirje Herkeli kirja vangla hariduskorraldajale. Arusaamatuks jääb, kuidas ei ole kaebaja lühiajalisele väljasõidule lubamine seoses õppimisega eesmärgipärane ja on vastuolus vabaduskaotuse täideviimise eesmärkidega. Muu hulgas on eesmärk suunata kinnipeetavaid ka hariduse omandamisele. Kuna kaebaja õpib riigieelarvelisel õppekohal, siis tekitab vangla kahju ka riigile. Vastustaja Murru vangla seisukohad: 1) Murru vangla direktori 28.11.2005 käskkirja nr 1551-dm osas: Karistamise põhjuseks oli distsiplinaarsüütegu, mis väljendus selles, et kaebaja 06.09.2005 käitus vanglateenistujaga ebaviisakalt, vanglateenistuja küsimusele vastas: „sina ole üldse vait, see ei ole sinu asi, kui keegi siin lukke vahetab, siis oled see sina“, pannes toime
2 § 67 p 1 sätestatud rikkumise. Distsipliinirikkumine on fikseeritud vangistusosakonna vanemvalvur V. Paškovski 12.09.2005 ettekandega. Distsiplinaarmenetluse käigus anti kaebajale võimalus esitada oma arvamus. Menetleja võimalused seletuste saamisel on piiratud ning on kaebuse esitaja huvides esitada enda seisukohad ja ka tunnistajate seletused. Kuna kaebuse esitaja pärast distsiplinaarmenetlusest teada saamist seletust ei andnud, siis võis menetlust läbi viinud ametnik anda karistusettepaneku. Samas isegi selle ettepaneku järgselt ei võetud kaebuse esitajalt võimalust esitada seletust. Distsiplinaarmenetlust läbi viiva ametniku ettepanek ei ole vangla direktorile siduv ning see ei saa rikkuda kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Kirjaliku ettekande esitamine hiljem ei tähenda, et sellest sündmusest ei oleks koheselt informeeritud suuliselt kõrgemaid vanglaametnikke. Sündmustest teatatakse esmalt suuliselt ning seejärel koostatakse ettekanne. Ettekande hilisem esitamine teeb distsiplinaarmenetluse keerukamaks, kuid see ei mõjuta rikkumise eest karistuse määramise otsust ega muuda käskkirja üksnes sellel põhjusel õigusvastaseks. Asjaolu, et ametnik täidab põhiliselt töökohustusi ühes või mitmes osakonnas ei tähenda, et ametnikul ei ole õigust ja kohustust viibida mujal vangla ruumides või territooriumil. Sõnad kogumis, millega kaebuse esitaja vanglaametniku poole pöördus, ei ole viisakad olenemata sellest, kas kõneleja tõstis häält, tegi käteliigutusi või muud. Vastupidi, ebaviisaka või lugupidamatu väljenduse esitamine nn diplomaatiliselt on vanglaametniku üle naermine või sootuks mõnitamine. 2) Murru vangla direktori 20.12.2005 käskkirja nr 405-kk osas: Viitega
lg 1 ja 4, § 35 lg 4 ja 5, § 22 lg 1 ja 2 ning VSE § 90 ja § 92 lg 1 sätetele leiab vastustaja, et need sätted kehtestavad kinnipeetavale soodustusena väljaspool vanglat õppima lubamise korra ja seavad teatud piirangud vangla direktori kaalutlusotsusele. Soodustusena väljaspool vanglat õppimise või muul eesmärgil lubamisel peab kinnipeetava käitumine olema vanglas hea. Kaebuse esitaja on karistuse kandmise ajal distsiplinaarkorras karistatud kolmel korral. Kaks viimast distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja on hetkel Tallinna halduskohtu määrustega peatatud, kuid see ei muuda tema käitumist heaks. Ka peatatud käskkirjadeta on kaebuse esitajal väljasõidu taotlemise ajal kehtiv distsiplinaarkaristus. Ebaõige on kaebuse esitaja seisukoht, et direktor on lähtunud mittekohasest sättest. Soodustuse kohaldamine seoses väljaspool vanglat õppimisega on reguleeritud lühiajalise väljasõidu loa menetlusest erinevalt, kuid olenemata õiguslikust alusest peab direktor arvestama kinnipeetava käitumisega karistuse kandmise ajal.
lg 4 ja lg 8 ning VSE § 83 p 31 tulenevalt võib välja sõiduloa andmisest keelduda, kui kinnipeetavale kohaldatud distsiplinaarkaristus kehtib. Vastuolulised on kaebuse esitaja väited väljasõidu või soodustuse korras väljapoole vanglat õppima lubamise otsustamisel ebaõige sätte kohaldamises, kuna väljasõidu taotluses on märgitud väljasõit seoses õppesessiooni- ja konsultatsioonidega ajavahemikul 12.–21.12.
lg 1 kohaselt kinnipeetavale kohaldatavad distsiplinaarkaristused on noomitus, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine, töölt eemaldamine kuni üheks kuuks, kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks ning lg 3 kohaselt distsiplinaarkaristuse valikul võetakse arvesse vangistuse täideviimise eesmärki. Tulenevalt
lg-st 2 vangla direktor võib distsiplinaarkaristuse või selle osa täitmisele pööramise edasi lükata tingimusel, et kinnipeetav ei pane katseajal toime uut distsipliinirikkumist. Katseaeg määratakse ühest kuni kuue kuuni. 3. Murru vangla direktori 28.11.2005 käskkiri nr 1551-dm on antud juhindudes
lg 1 p 4 (näeb ette karistusena kartserisse paigutamise kuni 45 ööpäevaks) ja § 65 lg 2 sätetest, st direktor määras A.E.ule distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamise 7 ööpäevaks edasilükkamisega katseajaga 6 kuud
p 1 rikkumise eest.
p 1 kohaselt julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Veel on direktor lähtunud oma 22.04.2004 käskkirjaga nr 42 kinnitatud „Murru vangla kodukorra“ (edaspidi – Kodukord) p 29 ap-st 1 (Kinnipeetav on kohustatud käituma vastavalt kõigi vangistust reguleerivate õigusaktide nõuetele ja alluma vangla teenistujate seaduslikele korraldustele) ja p-st 33 (Kinnipeetav peab suhtlema vanglateenistujaga nii suulises kui ka kirjalikus pöördumises viisakalt. Suhtlemisel vangla töötajate ja teiste isikutega ei või kinnipeetav kasutada ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid ja laimavaid väljendeid. Kinnipeetav pöördub vanglas teenistusülesandeid täitva isiku poole teie-vormis ning tervitab neid püsti seistes). 4
V. Paškovski on oma ligi nädal hiljem esitatud ettekandes väitnud, et kinnipeetav käratas koolipersonali juuresolekul talle kõnealuse vastuse, näitamata, kes selle väidetava intsidendi juures olid (võimalikud tunnistajad). V. Paškovski see väide on vastuolus kutseõpetaja Helle Tammearu 16.11.2005 seletuses märgituga, mida kaevatud käskkirjas on kohtu arvates erapoolikult ja tegelikult mittemidagiütlevalt käsitletud. H. Tammearu selgitas ka, et keegi osalistest eriti kõva häält ei teinud ning et Viktor nagu kombeks rääkis käskivas kõneviisis, kinnipeetav õigustavas. Viimatimärgitu on põhimõtteliselt kooskõlas A.E.u 25.10.2005 seletusega, kus ta märgib, et V. Paškovski käratas tema peale. Et Helle Tammearu seletus ei kinnita kuidagi kinnipeetava ebaviisakat käitumist (sh sõnade „sina ole üldse vait, see ei ole sinu asi“ kasutamist, mida võiks pidada viisakusetuseks), siis tegelikult on käskkirjas tuginetud sellele põhjendamatult. Teistelt võimalikelt asjast midagi teadvatelt isikutelt ei ole seletusi võetud. Seega on faktiliselt ainukeseks tõendiks ettekanne teenistujalt, kellega väidetavalt väljakutsuvalt käituti. See ei saa olla aga tõendiks, vaid üksnes distsiplinaarmenetluse algatamise aluseks. Asja materjalidest nähtuvalt on sama valvur esitanud ka varem kaebaja kohta ettekandeid, mis mitte kõik ei ole osutunud põhjendatuteks /tl 51-56/. Seega on kohtul alust uskuda kaebuse esitajat, et V. Paškovskil on tema suhtes eriline suhtumine, mis väljendub järjekindlas süüdistamises, mille tõttu kaebaja peab end pidevalt õigustama. Ka vaidlusalusel juhtumil süüdistas V. Paškovski A.E.ut koolimaja klassiruumide ukselukkude vahetamises (ettekandes ta väitis, et see on aset leidnud ja just selle juhtumi arutusel käesolev intsident juhtuski), kuid kohtule ei ole esitatud tõendeid, et niisugusel süüdistusel oli üldse alust. Tegelikult on Justiitsministeeriumi 09.01.2005 vaideotsuses märgitudki, et V. Paškovski vastav väide ei ole distsiplinaarmenetluse käigus tõendamist leidnud. Kodukorra p 32 järgi ka vanglateenistuja väljendub suhtlemisel kinnipeetavaga korrektselt ja viisakalt, ta ei tohi alandada kinnipeetavat sõna ega teoga. Vangla direktor ei ole hinnanud, kas ettekande kirjutaja enda käitumine vastas temale esitatavatele nõuetele ning kuivõrd valvuri suhtlemisviis ja kinnipeetava alusetu süüdistamine ning võimalik eelarvamuslik (tagakiusajalik) suhtumine kaebajasse tekitas (provotseeris) sõnavahetuse, mis on toonud kaebajale kaasa 7 ööpäeva kartserit. 6. Distsiplinaarmenetlust selles asjas ei ole viidud läbi kooskõlas
Distsipliinirikkumise tegelikke asjaolusid ei ole selgitanud välja ei vangla direktor ega tema poolt selleks volitatud vanglaametnik. Inspektor Aare Oraveri poolt 28.09.2005 koostatud distsiplinaarmenetluse protokollist ei nähtu menetluse käik, selles on pelgalt kirjutatud ümber 5 ettekandes märgitu ja ainsa nn tunnistajana (tegelikult väidetav kannatanu) on näidatud ettekande koostaja V. Paškovski /tl 105/. See on vastuolus ka Kodukorra p-ga 182, mille kohaselt distsiplinaarmenetluse läbiviija selgitab põhjalikult välja distsipliinirikkumise asjaolud, protokollib distsiplinaarmenetluse käigu ning esitab distsiplinaarmenetluse materjalid vangistusosakonda käskkirja eelnõu koostamiseks. Samuti ei ole järgitud justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud VSE §-de 97 ja 98 nõudeid (puudusid tunnistajate seletused, kinnipeetava seletus ja kirjalikud märkused protokolli kohta, isegi viide kinnipeetavalt võetud seletusele või selle andmisest keeldumisele jms). Kuna kohus nõudis vastustajalt kõigi asjassepuutuvate dokumentide esitamist ja neid kohtule ei esitatud, siis tuleb järeldada, et muid dokumente polegi. Kaebajat on informeeritud tema suhtes algatatud distsiplinaarmenetlusest alles 24.10.2005, sealjuures talle selgitamata, milles konkreetselt teda süüdistatakse. Vastupidi, teda teavitati isegi eksitavalt, kuna jutt on vanglaametnikega, mitte V. Paškovskiga väljakutsuvast käitumisest /tl 37/. Neil asjaoludel on kinnipeetavalt (hilinenult) arvamuse küsimine ilmne formaalsus ja ei võimalda tal seaduses ettenähtud ärakuulamisõigust sisuliselt realiseerida. Asjaolu, et nn distsiplinaarmenetlus on olnud lihtsalt formaalsus (protokolli koostamine), tõendab see, et ka Helle Tammearult on võetud seletus alles 16.11.2005, kuigi juba 28.09.2005 oli menetleja veendunud, et A.E. on pannud toime VanS § 67 p 1 rikkumise ja väärib selle eest 7 ööpäeva kartserit 6kuulise katseajaga, ning et tunnistajate seletused ei olnud lisatud protokollile. Kohtule jääb küll arusaamatuks, milliste tõendite ja asjaolude põhjal menetleja ülalviidatud järeldusele jõudis. Seega kohus on seisukohal, et A.E.u väidetav distsipliinirikkumine 06.09.2005 ei ole tõendatud ja seda ilmselt seetõttu, et menetlust ei ole viidud läbi korrakohaselt, ei ole püütud tõendeid koguda, uurida ega neid koosmõjus hinnata. Ometi on eelviidatud hilinenud teatises märgitud, et kaebaja poolt esitatud selgitusi (sh võimalikke tunnistajaid) arvestatakse distsiplinaarkaristuse määramisel, ning kaebaja ka viitas tunnistajatele oma seletuses. A.E. on ise esitanud kohtule tema seletuses osundatud kooli päevniku – Rummu Erikutsekooli päevnik Anatoli Solovjovi – selgituse juhtunu kohta /tl 103/, mis omakorda kinnitab kaebaja ja H. Tammearu väiteid. Et ülaltoodust nähtuvalt olid V. Paškovski mitmed süüdistused A.E.u aadressil osutunud põhjendamatuteks, siis tulnuks niivõrd subjektiivsesse kaebusse nagu ettekanne kinnipeetava väidetava ebaviisaka käitumise kohta suhtuda eriti kriitiliselt. Ka vaideotsuses on Justiitsministeerium leidnud, et kasutatud väljendis ei ole ükski sõna eraldi võetuna ebaviisakas ega solvav, samas võivad sõnad kogumis, nende ütlemise viisi olla teise isiku jaoks solvavad. Antud juhul ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et kaebaja V. Paškovskile üldse täpselt selle lause ütles, samuti selle kohta, et kaebaja poolt valvurile vastamise viis (hääletoon, ilme, estid jms) oleks olnud solvav, seda pole väitnud oma ettekandes isegi V. Paškovski. Mille alusel jõudis Murru vangla direktor järeldusele, et kaebaja pani üldse toime distsipliinirikkumise ja eriti veel raske distsipliinirikkumise, jääb neil asjaoludel kohtule selgusetuks. 7. Lisaks eeltoodule ei ole Murru vangla direktor teostanud ka kaalutlusotsust õiguspäraselt, mis eeldab kõigi oluliste asjaolude arvestamist ja põhjendatud huvide kaalumist. Ainukesed kaalutlused, millest direktor on lähtunud, on see, et ta on pidanud A.E.u väidetavat tegu raskeks distsipliinirikkumiseks, ja et A.E. on toime pannud kaks distsipliinirikkumist. Millal need rikkumised on toime pandud, kas need on tõendatud ja eelkõige – kas nende eest karistus määratud ja see karistus ei ole kustunud (just viimane asjaolu on oluline, kuna kustunud karistusele ei tohi viidata), see kõik ei ole kontrollitav. Lisaks jääb täiesti arusaamatuks karistuse määraja loogika, et kuna A.E. on toime pannud kaks distsipliinirikkumist, siis on otstarbekas kohaldada kartserisse paigutamist tingimisi. Ühtegi muud kaebajat iseloomustavat asjaolu ei ole direktor arvestanud (näiteks kaebaja üldine järjekindel õpihuvi ja õppimine TTK-s, tema maaliharrastus vms, vt tl 102). Seega ei 6 ole kohtule veenev direktori seisukoht, et kaebajale määratud karistus on proportsionaalne toime pandud süüteoga, seda isegi sel juhul, kui nimetatud raske süüteo toimepanemine oleks tõendatud. Ülaltoodu kokkuvõtteks leiab kohus, et Murru vangla direktori 28.11.2005 käskkiri nr 1551-dm on õigusvastane haldusakt, rikub sellisena kaebuse esitaja õigusi (kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu põhjustab piiranguid muude õiguste ja vabaduste realiseerimisel) ja kuulub seetõttu tühistamisele. 8. Edasi asub kohus kontrollima Murru vangla direktori 20.12.2005 käskkirja nr 405-kk õiguspärasust. Viidatud käskkirja on direktor andnud juhindudes VSE § 83 p-st 31, mille kohaselt vangla direktor võib keelduda väljasõiduloa andmisest, kui kinnipeetavale kohaldatud distsiplinaarkaristus kehtib. Samas on viidatud ka
lg-le 1, mille järgi kinnises vanglas karistust kandvale kinnipeetavale, kes on karistusest ära kandnud vähemalt ühe aasta, võib vangla direktor anda loa lühiajaliseks väljasõiduks kuni kahekümne üheks kalendripäevaks aastas, ning tervikuna VSE §-le
Viimatinimetatud sättest tuleneb, et vangla direktor võib kinnipeetavale tema nõusolekul kohaldada soodustusena liikumist järelevalveta väljaspool vangla territooriumi seoses õppimise, töötamise või ravikuuri läbimisega, samuti perekondlikel põhjustel (lg 1 p 2); neid soodustusi võib kohaldada kinnipeetavale, kelle käitumine karistuse kandmise ajal on osutunud heaks ja kelle suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi ning järgib talle soodustuste osas tehtud ettekirjutusi (lg 2). Kaebaja toob põhjenduseks
lg-d 4 ja 5, millest tulenevalt kinnipeetavat võib tema soovil lubada õppima väljaspool vanglat asuvas õppeasutuses. Loa taotlemise ja andmise korra kehtestab justiitsminister. Kinnipeetava lubamisel õppima väljaspool vanglat kohaldatakse kinnipeetavale käesoleva seaduse §-s 22 sätestatut. Käesoleval juhul ei ole vaieldav asjaolu, et kaebuse esitaja on eelnevalt lubatud õppima väljaspool vanglat asuvas õppeasutuses – TTK-s. Taotluse esitamise ja kaevatud käskkirja andmise ajal viibis A.E. akadeemilisel puhkusel, mis pidi lõppema 01.01.2006. Samas, nagu nähtub TTK kaugõppe projektijuht Sirje Herkeli 08.12.2005 vastuskirjast Murru vangla hariduskorraldajale, ei ole akadeemilisel puhkusel viibimise ajal näiteks arvestuste sooritamine välistatud, kuna kaebaja on sooritanud sel ajal ühe hindelise arvestuse /tl 31/. Sellega seoses peab kohus vajalikuks märkida, et vastustaja seletuses tehtud viide kaebaja viibimisele akadeemilisel puhkusel kui ühele loa andmist välistavale asjaolule ei ole põhjendatud, eriti arvestades muid asjaolusid, millel kohus peatub hiljem. Eeltoodut arvestades nõustub kohus kaebajaga selles, et antud juhul tulnuks tema väljasõidutaotlus lahendada
Samas on mõlemal alusel otsuse tegemiseks 7 ühtviisi vaja kohaldada kaalutlusõigust ja otsuse tegemisel on oluliseks asjaoluks kinnipeetava hea käitumine ehk teisisõnu kehtivate distsiplinaarkaristuste puudumine. Samas peab kohus vajalikuks rõhutada, et mõlemal juhul peab vangla direktor arvestama kõiki olulisi asjaolusid ja igakülgselt kaaluma põhjendatud huve. Sellele viitab selgelt ka Kodukorra p 118, vastavalt millele väljasõiduplaan peab lähtuma individuaalse täitmiskava seisukohtadest ning olema suunatud kinnipeetava vabanemisjärgse toimetuleku tagamisele. Seega ainuüksi kinnipeetava halb käitumine ei välista õppimiseks väljasõiduloa soodustusena andmist, kuna direktor võib keelduda loa andmisest, aga ta ei ole selleks vältimatult kohustatud.
lg 1 kohaselt vangistuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Seega on karistuse täideviimise eesmärk tagada isiku vabanemisel vangistusest tema toimetulek ühiskonnas õiguskuuleka tavakodanikuna. Selleks nähakse
§-s 16 ette kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamine, muu hulgas nähakse selles ette kinnipeetava töövõimelisus ja kutseoskused; kinnipeetavale üldhariduse või kutsekeskhariduse või tööalase koolituse andmise vajadus; kinnipeetava vabastamise ettevalmistamiseks vajalikud abinõud; muud vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks vajalikud abinõud. Sealjuures on oluline kinnipeetava vanglavälise suhtlemise soodustamine vältimaks kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist (
). Vastavalt
lg-le 1 hariduse omandamise võimaldamise eesmärk on kindlustada kinnipeetav piisavate teadmiste, oskuste ja eetiliste tõekspidamistega, mis 8 võimaldab tal jätkata vabaduses hariduse omandamist ja töötamist, lg 6 kohaselt vangla juhtkond suunab ja soodustab kinnipeetavaid hariduse omandamisel. Ülaltoodud asjaoludel jääb arusaamatuks, kuidas kaebaja lubamine õppetööle on vastuolu vabaduskaotuse täideviimise eesmärkidega. Kohus leiab, et kinnipeetava positiivsete pürgimiste kaheldavatel põhjustel mittetoetamine, tema kergekäeline ja kontrollimatutel asjaoludel karistamine jms võivad kinnipeetavas vaid trotsi tekitada, mitte aga motiveerida teda muutuma õiguskuulekaks. Kaevatud käskkirjas puuduvad asjakohased kaalutlused, sh on taas jäetud asjas tähtsust omavad asjaolud ja põhjendatud huvid üldse kaalumata. Lisaks eeltoodule, nagu varem tuvastatud, tugineb see käskkiri osaliselt teisele õigusvastasele käskkirjale ja viimasega määratud distsiplinaarkaristuse olemasolule. Järelikult on tegemist olulise kaalutlusveaga haldusaktiga, mis rikub kinnipeetava õigust enesetäiendamisele. Kohus möönab, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda endale soodustuste tegemist, milleks on kahtlemata tema väljaspool vanglat õppimise ja sellega seoses väljasõidule lubamine, aga samas on kinnipeetaval õigus saada oma taotluse kohta põhjendatud ja seaduslik otsus saamaks teada, miks talle konkreetsel juhul soodustuse tegemisest keeldutakse. Murru vangla direktori 20.12.2005 käskkiri nr 405-kk tuleb tühistada.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.