← Eesti

3-06-551/7

3-06-551 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 17.04.2006, Tallinn Haldusasja number 3-06-551 Haldusasi M. R. kaebus Tallinna Linnavolikogu (TLVK) 09.03.2006 otsuse nr 87 tühistamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev 11.04.2006 Menetlusosalised Kaebuse esitaja – M.R. Kaebuse esitaja volitatud esindaja – V. M. Vastustaja TLVK volitatud esindaja – Priit Lello Kolmandate isikute OÜ X ja OÜ Y volitatud esindajad – T. V. ja K. R. Kolmanda isiku OÜ Z seaduslik esindaja juhatuse liige – A. S. RESOLUTSIOON Jätta M. R. kaebus Tallinna Linnavolikogu 09.03.2006 otsuse nr 87 tühistamise nõudes rahuldamata Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 17.04.2006 arvates esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul, arvates 17.04.

  1. Asjaolud 01.03.2006 otsustas Tallinna Linnavalitsus lubada Tallinna Linnaplaneerimise Ametil väljastada projekteerimistingimused Kesklinna linnaosas Harju tn 32, 34, 36, 38, 40/42, 40a, 44 ja Harju tn 46/Rüütli 15 ning Rüütli tn 7 asuvatel kruntidel haljasala taastamiseks ja 09.03.1944 toimunud pommitamise ohvritele mälestusmärgi rajamiseks. 1 09.03.2006 otsustas TLVK otsusega nr 87 (TLVK otsus) omandada Tallinnas Harju tn 34, 38, 44, Harju tn 46/Rüütli tn 15 ja Rüütli tn 7 kinnisasjad ning endise kinnistu nr 537 (Harju tn 36) tagastamise või kompenseerimise nõudeõiguse, makstes kõigi kinnistute eest kokku 150 000 000 (ükssada viiskümmend miljonit) krooni (TLVK otsuse p 1.1). TLVK otsuse p-st 1 nähtuvalt lähtus TLVK kinnisasjade ja nõudeõiguse omandamise otsuse vastuvõtmisel avalikust huvist taastada Harju tänava äärsetel kinnistutel haljasala ja ajalooline Nõelasilm ning
  2. aasta
  3. märtsi pommitamise memoriaal. Otsuse preambulast nähtuvalt juhindus TLVK otsuse tegemisel õigusliku alusena MRS § 191 lg 1 p 4, TsÜS § 102 lg-te 1 ja 2, § 103, § 105 lg 1, § 106 lg-te 1 ja 2, KOKS § 35 lg 5 ja Tallinna põhimääruse § 64 lg 1 sätetest. TLVK otsuse tühistamiseks esitas halduskohtule kaebuse M.R.. Kohtu 20.03.2006 määrusega võeti haldusasi menetlusse ja peatati esialgse õiguskaitse korras TLVK otsuse täitmine kuni kohtulahendi jõustumiseni. Kaebuse sisu ja taotlus Kaebajal on Tallinna linna kodanikuna õigus nõuda, et kohaliku omavalitsuse vahendeid kasutatakse linnakodanike huvides. TLVK otsus on motiveerimata ja kontrollimatu – avalik huvi Tallinna linnale vara omandada ei ole tuvastatav. Tallinna linnal puudub arengukava, mis näeks ette TLVK otsuses kirjeldatud eesmärgi saavutamise. Puudub ka vastav planeering. TLVK otsuse tulemusel kohustub linn maksma Harju tänava äärsete kinnistute eest 150 miljonit krooni. AS Kinnisvaraekspert poolt koostatud hindamisaktide kohaselt on aga samade kruntide koguväärtus 74,8 miljonit krooni. Kaebaja leiab, et TLVK otsus rikub tema KOKS § 2 lg-st 1 tulenevat õigust nõuda, et kohalik omavalitsus korraldaks ja juhiks kohalikku elu, lähtudes linnaelanike vajadustest ja huvidest. TLVK rikkus otsust vastu võttes ka TLVK 27.11.1997 määrusega nr 56 kinnitatud Linnavara valitsemise korra (Linnavara valitsemise kord) p-i 9, mille kohaselt on linnavara valitsejad ja linnavara valitsema volitatud asutused kohustatud nende valitsemisel olevat või neile vallata antud linnavara majandama heaperemehelikult ning hoolitsema kõigiti selle säilimise ja väärtuse võimaliku kasvu eest. Kui Tallinna linna nimel soovitakse arendada linnaruumi, siis tuleb järgida selleks seadusega ette nähtud korda. Avalik huvi tuleb kõigepealt tuvastada. Linnaruumi kujundamine tuleb läbi planeerimismenetluse arusaadava lahendini viia ja seejärel asuda linnaruumi arendamiseks vajalikke maatükke soetama. Eeltoodust tulenevalt palub kaebaja TLVK 09.03.2006 otsuse nr 87 tühistamist ja asja uuesti läbivaatamist TLVK poolt. Vastustaja TLVK vastulause ja taotlus TLVK otsus nr 87 ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi, lähtudes HKMS § 7 lg-st
  4. Isiku õiguste rikkumine tähendab seda, et kaebuse esitaja peab olema vaidlustatud haldusaktist ja väidetavast õiguspositsiooni kahjustamisest ise, tegelikult ja vahetult puudutatud. TLVK otsus on suunatud Harju tänaval asuvate OÜ-le X, OÜ-le Y ja OÜ-le Z kuuluvate kinnistute ja maa tagastamise nõudeõiguse omandamisele ja seeläbi linnale varaliste õiguste tekkimisele. Vastustaja hinnangul puudub kaebajal igasugune õiguslikult relevantne seos omandatava varaga – kaebajal ei ole kinnistute ja maa tagastamise nõudeõiguse suhtes õigusi, mida saaks TLVK otsusega puudutada. TLVK otsus ei tekita, muuda ega lõpeta kaebajal mingisuguseid õigusi ega kohustusi. Kui haldusakt ei riku isiku subjektiivseid õigusi, siis puudub kohtul vajadus hinnata kaebaja väiteid haldusakti formaalse ja materiaalse õiguspärasuse teemal ning esitatud kaebus tuleb ainuüksi seetõttu jätta rahuldamata. TLVK otsus on formaalselt ja materiaalselt õiguspärane. Tallinna linnal on avalik-õigusliku isikuna ja õiguse subjektina õigus vara omandada. TLVK otsuses peegelduva avaliku huvi realiseerimise kaudu täidab Tallinna linn KOKS § 6 lg-tes 1 ja 2 sätestatud omavalitsuslikke ülesandeid, lähtudes ajaloolisest ja muinsuskaitselisest aspektist. TLVK otsusest nähtuvalt 2 soovib Tallinna linn taastada Harju tänava nn varemete piirkonna haljasalana ja rajada ajaloolise Nõelasilma ning
  5. aasta
  6. märtsi pommitamise memoriaali, mis on käsitatav avaliku huvina ja avalik-õigusliku ülesande täitmisena. Avalikku huvi näitab ühtlasi Tallinnas
  7. aasta juunis korraldatud rahvaküsitlus, millel osalenuist 87,3% pooldas Harju tänava Niguliste kiriku poolse külje säilitamist haljasalaks korrastatuna. Kirjeldatud eesmärgi saavutamine on kõige otstarbekam kinnisasjade omandamise läbi, mis ühtlasi koormab kõige vähem teisi isikuid. TLVK otsus on vastu võetud pädeva organi poolt ja kehtiva õiguse alusel. Haldusaktis on viidatud otsuse vastuvõtmise õiguslikele alustele ja põhjendustele, millest tulenevalt soovib kohalik omavalitsus kinnistuid omandada. Kaebaja väited, et otsus on motiveerimata, ei ole põhjendatud. TLVK otsus on õiguspärane HMS § 54 mõttes ning Linnavara valitsemise korda rikutud ei ole. TLVK otsus lähtub Tallinna linna
  8. aasta eelarvest ja on osa selle täitmisest.
  9. märtsil 2006 võttis TLVK vastu määruse nr 9 “Tallinna linna
  10. aasta eelarve muutmine ja esimene lisaeelarve”, mille kohaselt on
  11. aastal investeerimisalaseks tegevuseks ette nähtud 150 495 000 krooni. Vastustaja arvates oleks omavalitsusgarantii näiline ja loosunglik, kui erinevalt riigist oleks üksikisikutel võimalik eelarvemenetluses või sellele järgnevalt eelarve täitmisel tõstatada vaidlusi kohaliku omavalitsuse eelarveprioriteetide või -valikute otstarbekuse üle. Sisuliselt on M.R. vaidlustanud TLVK otsuse otstarbekuse motiivil. HKMS ei näe ette võimalust vaidlustada kohalike omavalitsuste otsustusi otstarbekuse kaalutlustel. Linnale vara omandamine ja eelnimetatud ülesannete täitmine on seotud kohaliku omavalitsuse laiaulatusliku diskretsiooniga, mille otstarbekus ei saa olla individuaalkaebuse alusel halduskohtuliku kontrolli objektiks. Kõike eelnevat kokku võttes leiab vastustaja, et TLVK otsus on seaduslik ja põhjendatud. Vastustaja palub jätta M.R.i kaebuse rahuldamata. Kolmas isik OÜ X seletus ja taotlus Kaebajal ei ole vaidlustatud otsusega mingit puutumust HKMS § 7 ja põhiseaduse § 15 mõttes. Tegemist on tüüpilise populaarkaebusega, kus kaebaja on esitanud kaebuse üldistes avalikes huvides (“linnakodanike huvid”). Kaebaja väidetav subjektiivsete õiguste rikkumine ei ole suurem, kui mistahes teisel Tallinna linnas elaval isikul. Järelikult ei ole tegemist individuaalse, subjektiivse avaliku õigusega, mida püütakse kaitsta, vaid üldise, avaliku huvi kaitsmiseks esitatud kaebusega. Sellised kaebused ei ole Eesti õigusruumis lubatavad. Ainuüksi seetõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata. See, millise vara soetamist kohalikule omavalitsusele ja millistel eesmärkidel ning tingimustel saab pidada avaliku huviga kooskõlas olevaks, ei saa otsustada kaebaja ega ka mitte halduskohus. Kaebuse ainus sisuline etteheide on, et kaebaja peab otsust ja selle realiseerimist sisu poolest ebaotstarbekaks ning kaebaja arvates on otsus vastuolus avaliku huviga seetõttu, et kaebaja kasutaks raha teisiti. Kolmas isik leiab, et demokraatlikult valitud esinduskogu eelduslikult peegeldab ühiskonna erinevate huvigruppide vahekordi ning poliitilise võimu teostamiseks sätestatud põhiseaduslikud mehhanismid ja nendele antud pädevuse realiseerimine ongi parim võimalik moodus, kuidas välja selgitada kaalukas avalik huvi ja teha sellele vastavad otsustused. Linnakodanikul on oma huve võimalik realiseerida läbi poliitilise süsteemi, osaledes valmistel ja hääletades selle partei, erakonna või valimisliidu nimekirja kuuluvale esindaja poolt, kelle seisukohti ja valimislubadusi ta toetab, aga mitte halduskohtule kaebusi esitades. Kaebuse esitaja ei ole välja toonud mitte ühtegi vastuolu seadusega või Linnavara valitsemise korraga. Kaebaja pelgalt väidab, et on rikutud linnavara heaperemeheliku majandamise põhimõtet. Kaebaja ei ole pädev hindama, kas ja millised tehingud on linna jaoks vajalikud ja millised mitte. Linna ei saa samastada äriühinguga, kes igalt tehingult peab maksimaalset 3 rahalist kasu saama – näiteks haljasalade, parkide, muuseumide ja memoriaalide rajamine ei ole mitte kunagi majanduslikult tasuv tegevus, kuid on ometi avalikes huvides ja õiguspärane. Kaebaja väited, nagu omandaks linn kinnistud ebaõiglaselt suure hinnaga: 150 miljonit krooni, on alusetud ja asjakohatud. Kolmas isik palub jätta kaebuse rahuldamata. Kohtuistung Kohtuistungil jäi kaebaja oma kaebuse juurde, täiendades kaebuse seisukohti järgmiselt. Avalikuks huviks on kaebuse esitaja nõue KOKS § 2 lg-s 1 sätestatud alusel, et linnavõim toimiks vastavuses Tallinna linna üldaktidele ja viiks ellu TLVK määrustes sätestatud eesmärke. HKMS § 7 lg 1 märgib kaebuse esitamise põhjendusena põhjendatud huvi olemasolu, mida käesolevas kaasuses tuleb tõlgendada läbi KOKS § 2 lg 1 ja PS § 15 sätete. Kaebuse esitamine erandlikel asjaoludel peaks olema lubatav, kuna puudub teine reaalselt toimiv õiguskaitse, mis tagaks omavalitsuse liialduste tõkestamise. Halduskohtumenetluses puudub praktika, kuidas hinnata põhjendatud huvi olukorras, kus kohalik omavalitsus on ilmselt ületanud kõik tavapärased arusaamad mõistlikust majandustehingust ja tehing on linna kodaniku seisukohast täiesti mittevajalik. Avaliku huvi elluviimine toimub läbi arengukava, planeerimismenetluse ja vajadusel sundvõõrandamise menetluse, kus riigi ja kohaliku omavalitsuse organid põhjalikult kaaluksid avaliku huvi olemasolu, kavandatud meetme proportsionaalsust ja põhjendatust. Arvestama peab ka isikute võrdse kohtlemise nõuet. Seda tehtud ei ole. Vastustaja TLVK ja kolmas isik OÜ X jäid kohtuistungil kohtule kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. OÜ X esitas kohtule HKMS § 122 lg 3 alusel taotluse kohtu 20.03.2006 esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse p 2 tühistamiseks. Kolmandad isikud OÜ Y ja OÜ Z toetasid vastustaja seisukohti ja palusid jätta kaebuse rahuldamata. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd kaevatud haldusakt ei riku kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ning kaebajale ei tulene erandlikku kaebeõigust ei eriseadustest ega rahvusvahelistest õigusaktidest. Kohtu põhjendused on alljärgnevad. Põhiseaduse § 15 lg 1 kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Eeltoodud normiga ei ole hõlmatud nn populaarkaebused ega ühingukaebused. Põhiseaduse § 15 lg-s 1 sätestatud põhiseaduslik õigus peegeldub protsessinormina HKMS § 7 lg-s 1, mille kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Kuivõrd kaebaja on kohtule esitanud haldusakti tühistamise nõude, on kaebeõiguse olemasolu eelduseks nii põhiseaduse § 15 lg 1 kui HKMS § 7 lg 1 alusel subjektiivsete õiguste rikkumise esinemine kaebuse esitajal. Eelneva kinnituseks võib tuua näite Riigikohtu praktikast, kus kohus on oma 26.05.2000 lahendis nr 3-3-1-21-00 väga konkreetselt leidnud, et „kaebuse halduskohtule saab esitada üksnes see isik, keda kaebuse esemeks olev vaidlus puudutab. Igaüks ei saa halduskohtusse pöörduda avalikes huvides. HKMS § 7 järgi võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et on rikutud tema õigusi, ja haldusakti või toimingu 4 õigusvastasuse kindlakstegemiseks isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Põhjendatud huviks HKMS § 7 lg 1 mõttes ei saa olla kaebuse esitamine avalikes huvides.“ Et M.R. on kaebuse kohtule esitatud selgelt avalikes huvides, millist asjaolu ta kinnitab ka ise, ei saa kaebus olla ei põhiseaduse § 15 ega HKMS § 7 lg 1 alusel lubatav. Kaebaja märgib kaebuses, et tema subjektiivsete õiguste rikkumine tuleneb KOKS § 2 lg-st 1, mille kohaselt on kohalik omavalitsus põhiseaduses sätestatud omavalitsusüksuse - valla või linna - demokraatlikult moodustatud võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna arengu iseärasusi. Riigikohus on oma 20.12.2001 lahendis nr 3-3-1-15-01 selgitanud, et „haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi. Kohus peab väidetavalt rikutud seadust või muud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas selles sisalduv säte kaitseb vaid avalikke huve või ka isiku huve. Kui säte kaitseb avalike huvide kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist.“ Kohtu hinnangul ei tulene kaebuse esitaja poolt viidatud KOKS § 2 lgst 1 üksikisikule subjektiivset õigust nõuda sellest sättest kinnipidamist ega õigust kaitsta oma nõuet halduskohtus. Kohus juhib tähelepanu, et KOKS § 2 lg 1 eesmärk on sätestada vaid kohaliku omavalitsuse mõiste seaduses, mitte kaitsta üksikisiku huve. Küll aga annab KOKS § 2 lg 1 kaebajale juhise, kuidas oma nö linnakodaniku üldisi huve kaitsta, so läbi demokraatia ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste, mitte läbi halduskohtu. Kohus nõustub vastustaja ja kolmandate isikutega selles, et kaebuse esitajal puudub igasugune puutumus kaevatud TLVK otsusega, välja arvatud asjaolu, et ta on Tallinna elanik. Ehk teisisõnu – kaevatud TLVK otsus ei tekita, muuda ega lõpeta kaebaja jaoks mingeid õigusi ega kohustusi. Samamoodi ei muutuks kaebaja õiguslikus seisundis midagi, kui kohus haldusakti tühistaks. Kolmas isik OÜ X on õigesti märkinud, et otsus puudutab kaebuse esitajat sama palju kui iga teist Tallinna elanikku, mis omakorda otseselt viitab, et tegemist on nn populaarkaebusega. Kohtuistungil esitas kaebaja oma õiguste rikkumise kohta täiendava argumendi, väites, et kaebuse esitamine halduskohtusse käesoleval juhul peaks olema lubatav, kuna esinevad erandlikud asjaolud. Selliseks erandlikuks asjaoluks on kaebaja arvates tõsiasi, et Eesti seadusandluses puudub reaalselt toimiv õiguskaitse, mis tagaks omavalitsuse liialduste tõkestamise. Käesolevas haldusasjas vaidlustab kaebaja kohaliku omavalitsuse eelarve vahendite kasutamise, kuivõrd leiab, et see ei ole tema arvates otstarbekas. Kohus märgib, et halduskohtu kontrollile ei saa allutada kohaliku omavalitsuse eelarvevahendite kasutamise otstarbekuse kontrolli (kohaliku omavalitsuse otsuste otstarbekuse kontrolli kohta on juhiseid andnud Riigikohus oma 13.03.1998 lahendis nr 3-3-1-9-98 ja 18.02.2002 lahendis nr 3-3-1-802). Vastupidine väide viiks kogu meie arusaamise efektiivselt toimivast õiguskorrast absurdini: ilmselt on nii palju, kui on Tallinna linnas elanikke, erinevaid seisukohti linna eelarve vahendite kasutamise otstarbekuse küsimuses. Mõeldamatu oleks neile kõigile anda kaebeõigust halduskohtusse, Tallinna linna igapäevane tegevus lihtsalt lakkaks. Meie riik toimib läbi demokraatliku riigikorra mudeli – linna elanikud saavad osaleda kohaliku omavalitsuse volikogu valmistel ja oma valitava volikogu liikme kaudu teostada ja kaitsta oma huve linna arengus. See ongi esmane „kaitsemehhanism kohaliku omavalitsuse liialduste vastu“, mida kaebaja näib otsivat. Lisaks eeltoodule teostab kohaliku omavalitsuse üksuste munitsipaalvara valdamise, kasutamise ja käsutamise üle majanduskontrolli Riigikontroll (tõsi küll – piiratud ulatuses). Auditi käigus võib Riigikontroll hinnata kohaliku omavalitsuse üksuse sisekontrolli, finantsjuhtimist, finantsarvestust ja finantsaruandeid ning 5 majandustegevuse, sh majandustehingute õiguspärasust (Riigikontrolli seaduse § 7 lg 1 p 3 ning lg 2 ). Kohane on siinjuures viidata ka Riigikohtu 17.11.2005 lahendile nr 3-3-1-54-05, milles kohus on käsitlenud riigieelarveliste vahendite jaotamise vaidlustamise võimalikkust. Analoogia alusel nimetatud lahendiga saab väita, et kaebeõigus kohaliku omavalitsuse eelarveliste vahendite jaotamise otsuste peale võib esineda erandlikult üksnes juhul, kui isikul on seadusest tulenev nõudeõigus sihtfinantseeringule või seadus on erandlikel juhtudel ette näinud kaebeõiguse. Käesolev kaebus ei kvalifitseeru aga eelnimetatud erandite alla. Seega lähtub Eesti haldusprotsessiõigus subjektiivse õiguskaitse põhimõttest ning kaebeõigus on üksnes neil isikutel, kelle õigusi kaevatav haldusakt või toiming otseselt puudutab. Seaduses võib sellest siiski näha ette erandeid (vt ka Riigikohtu 23.03.2005 lahend nr 3-3-186-04). Sellisteks eranditeks on näiteks planeerimisseaduse §-st 26 tulenev nn igaühe kaebeõigus ja Århusi konventsioonist (Eesti Vabariigi poolt ratifitseeritud 06.06.2001 seadusega) tulenev nn ühingu kaebeõigus. Et käesoleva vaidluse esemeks ei ole ei planeeringu kehtestamine ega keskkonnakaitse, ei saa kaebaja erandlik kaebeõigus tulla ka eelnimetatud õigusaktidest. Kuna kaebaja avaldas kohtuistungil arvamust, et tema arvates tuleks Harju tänava-äärne ala hoopis hoonestada, viitab kohus, et kaebaja saab oma arvamust efektiivselt avaldada ja aktiivselt osaleda planeerimismenetluses, kui Harju tänava-äärse ala detailplaneering avalikule väljapanekule tuleb. Kõike eeltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et kaevatud haldusakt ei riku kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Ka ei tulene kaebajale erandlikku kaebeõigust ei eriseadusest ega rahvusvahelisest õigusaktist. Ainuüksi seetõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata ning kohtul puudub vajadus anda hinnangut kaebuse sisulistele argumentidele (sh Linnavara valitsemise korra p-i 9 väidetavale rikkumisele). Viimatiöeldu on kinnitust leidnud mitmetes Riigikohtu lahendites (n Riigikohtu 30.05.2000 lahend nr 3-3-1-20-00). Esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse p 2 tühistamise taotluse lahendab kohus eraldi määrusega. Pooled ei esitanud kohtule taotlusi kohtukulude väljamõistmiseks vastaspoolelt. Maret Altnurme Kohtunik 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.