KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Mai Grauberg Otsuse avalikult teatavaks 18.04.2006, Tallinn, Kentmanni kohtumaja, tsiviilkantselei tegemise aeg ja koht Tsi
§ 18
. Selgituste kohaselt pidas hageja kõigepealt vajalikuks jagada korter ja lahutada. Lepingu 01.07.2001 sõlmis sellepärast, et ta ei oleks muidu saanud hüvitist kostjalt ning et kostja käskis sinna lepingusse kirjutada, et hagejal ei ole temale materiaalseid pretensioone (I kd prot. lk 77-78). Tõendid: perekonnaseisuameti tõend abiellumise ja lahutamise kohta, kohtuotsus 02.04.2004 nr 2/19-10009/03, maamüügi leping 10.03.1999 Eesti Vabariigi ja I. Ri vahel, kinnistusraamatu väljavõte kinnistu nr 14988 kohta, I.Ri avalus maa erastamiseks, kinnistu väärtuse kohta tehtud arvamus ja tõend arvamuse eest tasumiseks, tööraamatu väljavõte, otsus elatise väljamõistmise kohta 02.06.04, laste sünnitunnistused, väljavõte passist, hageja pangakonto väljavõte 01.01.98-30.06.04, kostja isa surmatunnistus, leping elatise osas, hageja laenuleping 08.04.04, eksperthinnang Käeokannu tee 4 kinnistu turuhinna kohta (Ober Haus), tunnistajate L. M, A.Ri, V.Ki, J.M ütlused. Kohtukulud palub jätta kostja kanda. II KOSTJA VASTUVÄITED Kostja vaidleb hagile vastu (22.11.2004, lk 23- 27). Lk 2
(9)Poolte abielu on lahutatud ja ühisvara on jagatud varasema kohtuotsusega. Siis ei jagatud kinnistut, sest hageja teadis, et see ei ole ühisvara. Kostja tasus 01.07.2004 hagejale varasema otsuse järgi rahalist kompensatsiooni 230125 krooni, hageja kinnitas, et tal ei ole kostja suhtes mingeid pretensioone ning et jagatud on kogu ühisvara. Hageja on hagiga põhjustanud kostjale põhjendamatu kohtuskäimise. Kostja isa N.M oli aianduskooperatiivi Dvigatel osaku omanik, kooperatiivi liige oli ta märtsist
- 20.02.86 avaldas N. M soovi astuda kooperatiivist välja ja võtta kostja liikmeks. Sellel ajal oli kostja perekonnanimi Gal. 20.02.86 esitas kostja avalduse liikmeks astumiseks isa asemel ning 25.02.1986 võttis juhatus kostja isa asemel kooperatiivi liikmeks. Seega kuulus kostjale osak AÜ-s Dvigatel kui lahusvara, sest abielu sõlmiti 27.03.
- Poolte abielu ajal 17.08.1993 erastati aadressil Käokannu tee 4 krundil nr 67 asuv aiamaja, muud ehitised, istandus jne kostja nimele. Poolte abielu ajal 10.03.1999 erastati maatükk Käokannu tee 4, pindalaga 864m2, katastritunnus 78402:203:
- Hageja ei osalenud kinnistu omandamises ega avaldanud soovi tasuda selle eest. Kinnistu ostu eest olid väärtpaberid tasutud kostja isa poolt. Isa oli veendunud, et suvila on kingitud kostjale. Kinnistu on kostja lahusvara. Alternatiivsed vastuväited. Kui kohus leiab, et tegemist on ühisvaraga, siis tuleb kõrvale kalduda ühisvara jagamise võrdsuse põhimõttest
§ 19
lg 2 järgi – kostja ja laste tähelepanu vääriv huvi on see, et kostja isa soovis suvila jätte kostja lastele, mida kinnitab isa testament. Hageja ei ole osalenud tööga ühisvara omandamisel – ei erastamisel, ehitamisel, ei ole seal käinud, ei ole aidanud korras hoida, hooldada, ega abistanud kostjat nendes küsimustes. Vara on omandatud kostja lahusvara arvelt. Hageja osa on selles 0- lähedane. Kinnistu väärtus on 490000 krooni. Kinnistu tuleb jätta kostjale ning kostja on nõus maksma mõistlikku kompensatsiooni hagejale. Kostja palub asjas menetlus lõpetada, sest kostja arvates on ühisvara jagatud. Eelmenetluses tõi esile järgmised vastuväited (I kd lk 73-74, II kd 71-73). Hageja palk oli 01.08.98-01.07.99 500 krooni kuus, mistõttu ei ole õige, et hageja võttis oma tööga osa Lk 3
(9)ühisvara loomisest, erastamisest, hagejal ei olnud püsivat sissetulekut. Kostja pidi esitama hagi elatise väljamõistmiseks, sest hageja elatist lastele ei maksnud, hageja kinnitas et tal ei olnud piisavat sissetulekut. Reiside eest on tasunud kostja. Tõendid: AK Dvigatel liikmete nimekiri, order sisseastumismaksu kohta, avaldus liikmest väljaarvamise kohta, abielutunnistuse koopia, mille kohaselt oli kostja varasem perekonnanimi Gal, I. Gali avaldus AK Dvigatel liikmeks astumiseks AK Dvigatel juhatuse otsus 25.02.86, panga väljavõte, Eri Kinnisvara hindamise akt, leping I. Ri ja V.Ri vahel 01.07.2004 (lk 28), krundil nr 67 asuva aiamaja, ehitiste, istanduste erastamise akt 17.08.93, N.Mi notariaalselt tõestatud testament (lk 48), OÜ Balthis tõend hageja palga kohta, väljavõte hageja tööraamatust, suvila kohta tehtud kulude tõendid (I kd lk 87-261), hageja töötasu tõendid, kostja töötasu tõendid, kostja isa kiri hagejale (II kd 101-106 (õendid reiside eest tasumiseks), tunnistajate Valentina Degtyareva, Galina Titova, Dmitri Rõžuki, Ivan Vasilievi ütlused. III KOHTU PÕHJENDUSED Ühisvara koosseis.
§ 18
lg 1 võidakse ühisvara jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast ning lg 6 kohaselt ühisvara jagamisel jagamata jäänud vara, samuti vara, mida abikaasad omandavad abielu kestel pärast ühisvara jagamist, on abikaasade ühisvara. Kooskõlas
§ 18
lg 3 peab abikaasade ühisomandis oleva kinnisasja jagamise leping olema tõestatud notariaalselt.
§ 14
lg 1 järgi on abielu kestel abikaasade omandatud vara nende ühisvara, § 15 lg 1 järgi on abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhte lõppemist. Vaidlust ei ole järgmiste asjaolude üle. Kostja isa N.M oli aianduskooperatiivi Dvigatel osaku omanik, N.M oli kooperatiivi liige alates märtsist 1966, 20.02.86 avaldas N. M soovi astuda kooperatiivist välja ja võtta kostja liikmeks. 20.02.86 esitas kostja avalduse liikmeks astumiseks isa asemel ning 25.02.1986 võttis juhatus I.Ri tema isa asemel kooperatiivi liikmeks. Eeltoodust tulenevalt kuulus kostjale I.Rile osak AÜ-s Dvigatel kui lahusvara, sest abielu sõlmiti 27.03.
- Vaidlust ei ole ka selles, et poolte abielu ajal 17.08.1993 erastati aadressil Käokannu tee 4 krundil nr 67 asuv aiamaja, muud ehitised, istandus jne kostja I.Ri nimele ja et poolte abielu ajal 10.03.1999 erastati maatükk Käokannu tee 4, pindalaga 864m2, mis kanti kinnistusraamatusse I.Ri nimele 24.05.
- Vaidlust ei ole ka selles, et poolte abielusuhted lõppesid 2000.a., mis ilmneb ka Tallinna Linnakohtu otsusest 2/19-10009/03 02.04.2004 /jõustus 23.04.04/ (lk 9, I kd). Seega on kinnistu Käokannu 4, Tallinn, mis on kantud kinnistusosakonna Tallinna Kinnistusjaoskonna registriossa nr 14988 (vana nr), näol tegemist poolte ühisvaraga. Lk 4
(9)Kohtule esitatud eelpool mainitud Linnakohtu otsusest nähtub, et hagi oli esitatud V.Ri poolt I.Ri vastu ning hageja soovis soetatud ühisvarast jagada sõiduautot Opel ja korteriomandit Tallinnas Pae 60-72. Kohus jättis kostjale auto ja korteriomandi ning mõistis hagejale välja kompensatsiooni 240373 krooni. Hageja selgituste kohaselt ei soovinud ta esialgselt midagi rohkemat jagada. Kostja poolt kohtule esitatud pooltevahelisest lihtkirjalikust lepingust 01.07.2004 (I kd lk 28 nähtub, et kostja maksab V.Rile 230125 krooni, mis on rahakompensatsioon ühisvara eest ning et V. Rile ei ole mingeid materiaalseid pretensioone I.Rile ja tulevikus kohustus mitte pöörduda kohtusse mingi vara jagamise tõttu. Hinnates kohtule esitatud ühisvara jagamise otsust 02.04.2004 nr 2/19-10009/03, mille kohaselt soovis hageja jagada vaid korteriomandit ning autot, hageja selgitusi, et esialgu soovis jagada korterit, auto, aga samuti lihtkirjalikus vormis sõlmitud lepingust sisalduvat, et kostja on maksnud kompensatsiooni ühisvara jagamise eest aga ka seda, et märgitud lepingus ei ole pooled midagi märkinud muu vara ja selle koosseisu kuuluvate õiguste, kohustuste, asjade suhtes, aga ka seda, et kinnistu 14988 on omandatud abielu ajal ja on ühisvara (kinnistusraamatu väljavõte), siis leiab kohus, et tegelikult ei ole pooled kogu vara omavahel ära jaganud. Vaidlusalune kinnistu on seega poolte vahel jagamata, sest notariaalselt tõestatud lepingut kinnistu jagamise kohta kohtule esitatud ei ole. 01.07.2004 lepingus märgitud hageja loobumine tulevikus mitte kohtusse pöörduda mingi vara jagamiseks on üldsõnaline ja deklaratiivne ega tähenda, et ühisvara koosseisu kuuluv kinnistu 14988 oleks jagatud või et see kinnistu oleks kostja I.Ri lahusvara. Eeltoodu tõttu on hageja õigustatud PkS § 18 lg 6 alusel jagama ka kinnistut hagi esitamisega ning seega ei ole tegemist ka sama hagiga samade poolte vahel (samal alusel, sama ese), mis tingiks asjas menetluse lõpetamise kostja taotluse alusel. Ühisvara väärtus. Ühisvara väärtus määratakse selle jagamise aja seisuga. Kuivõrd kostja poolt esitatud Eri Kinnisvara arvamus kinnistu väärtuse kohta 490 000 krooni on koostatud 2004.a. novembrikuu seisuga ning märkusega selle kehtivusest 6 kuud, leiab kohus, et ühisvara väärtuse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda hageja poolt kohtule esitatud Ober Haus’i arvamusest märtsist 2006.a. mille kohaselt on vaidlusaluse kinnistu 14988 (uus number 1498801) asukohaga Käokannu tee 4, Tallinn turuväärtus 860 000 krooni. Ühisvara jagamine. Pooled selle üle ei vaielnud, kellele kinnistu jätta. Kuivõrd vaidlus puudus, jätab kohus kinnistu nr 14988 (uus number 1498801, registreeritud kinnistusosakonna Tallinna Kinnistusjaoskonna registriosas) asukohaga Käokannu tee 4, Tallinn I.Rile.
§ 19
lg 1 järgi loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrseks, olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud sissetulekut seoses lapse kasvatamisega või muudel mõjuvatel põhjustel.
§ 19
lg 2 p 3 järgi võib kohus kalduda kõrvale ühisvara jagamise võrdsuse põhimõttest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel. Samuti saab kohaldada ühisvara jagamise võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumist vastavalt
§ 19lg 2 p 2 järgi Lk 5
(9)siis, kui üks abikaasa ei ole mõjuvate põhjusteta osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel. Hageja oli nõus osaliselt kalduma ühisvara jagamise võrdsuse põhimõttest kõrvale kostja kasuks 60000 krooni võrra, kostja ei olnud nõus sellise kõrvalkaldumise osa suurusega, leides, et hageja osa on olematu. Kostja on tõendanud, et talle kuulus osak, mille esemeks oli õigus kasutada ehitist ja selle juurde kuuluvat maad AK-s Dvigatel, enne poolte abielu. Poolte abielu on sõlmitud 27.03.
- Seega omab vaidluses tähendust alates abielu sõlmimisest kuni suhete lõppemiseni 2000.a., milline oli hageja osavõtt mainitud kinnistu oluliste osade, ehitist jm väärtuse suurendamisest, sest kostja väitis, et hageja osavõtt puudub. Hageja poolt kohtule esitatud tööraamatu väljavõttest nähtub (II kd, lk 3-9), et ta on pidevalt töötanud ja seda abielu ajal. Töötamises on olnud vaheaegu nagu juunist 92 kuni aprillini 93 (so ca 11 kuud), ca 3 kuud 95.a kuni 96.a.veebrur, ca 3 kuud 97.a. aprillist kuni 1998.a. augustini; viimane kanne on tööle asumine alates 01.07.
- Rohkem kandeid ei ole. Kostja poolt kohtule esitatud Balthis tõendist 07.07.93 E-188 nähtub, et hageja sai sellel ajal palka ehitusöölisena 500 krooni kuus. Nimetatu on kooskõlas pärast Eesti krooni kehtestamist 1992.a. majandusliku olukorraga Eestis. Mainitud palk ei ole olematu. Sama äriühingu tõendist 1995.a. nr E-109 (II kd lk 76) nähtub, et töötasu on 2000 krooni. Hinnates märgitud tõendeid leiab kohus, et abielu ajal on hageja töötanud ning ülalmärgitud vaheajad tööraamatu kannete järgi töötamises ei ole märkimisväärsed, mida saaks kohus arvestada abikaasade vara jagamise võrdsuse põhimõttest kõrvalkaldumiseks. Milline oli hageja sissetulek pärast 2000.a. ei oma tähtsust, sest poolte abielusuhted olid lõppenud. Seega puudub vajadus anda hinnaga hageja pangakonto väljavõttele 14.09.2002-30.06.2004 (II kd lk 15-23), mis varasemaid hageja sissetulekuid ei kajasta aga ka ASE Ehitusprojekt OÜ (II kd lk 77, ja AS Planimeks tõendile (II kd lk 78) kostja töötasu kohta. Asjaolu, et hageja maksis Pae tänaval asuva ja ühisvaraks olnud korteri eest kuni selle jagamiseni poolte vahel 2004.a. kohtuotsusega, ei ole seotud kinnistu soetamisega ega ka sellel asuvate ehitiste, hoonete jmt ehitamisega. Kulutuste kandmine seoses varaga on seadusega kooskõlas olev kohustus. Abielu ajal on ka kostja töötanud, mille kohta on esitatud vastav AS Emergoremont tõend tema töötasu kohta 2000.a. 66088 krooni, 1999.a. 78596,95 krooni, 1998.a. 158264,15 kr ja ka 177949,20 krooni, 1997.a. 123440,70 krooni, 1996.a. 149649,60 krooni, 1995.a. 57325,90 krooni, 1994.a. 35389,15 krooni, 1991.a. 11033,40 krooni, mis kinnitavad samuti kostja osavõttu oma töö ja rahaga ühisvara loomisel (II kd lk 82-89, lk 126). Kostja esitas kohtule dokumentaalsed tõendid suvila Käokannu 4 tee kohta, mille on omal ajal kogunud ja kirja pannud kostja isa N.M (I kd lk 87-300). Märgitud kostja poolt esitatud tõenditest „organisatsioonilised kulud” nähtuvad sisseastumismaksed, sihtmaksed, osamaksed, elektrienergia eest tasumine, arhitektuurilist järelvalvet ja veevärki kajastavad anded ja tõendid kuni 1977.a. Tõendid „Materjalid“ (teema 2) kujutavad endast dokumentaalset arhiivi ehituskulude kohta ja kajastavad perioodi kuni 1984.aastal. Nimetatust nähtub, et on soetatud puitu, kasvuhoone toorikud, tsementi, klaasi, kaevurõngaid, bituumenit, värvi, liiva, paekivi, silikaattelliseid, voodrilaudu, torusid. Lk 6
(9)Dokumentaalsed tõendid „seadmed” kajastavad põhiliselt koduse sisustuse esemeid /raadio jmt, raamat/, mis käesolevasse vaidlusesse ei puutu (lk 167 ja 167p). Vaidlust ei olnud selles, et kostja vanemad kasvatasid aiamaal marjapõõsaid ja puid. Dokumentaalsed tõendid „elektrienergia” kohta kajastavad kostja kulutusi 2004.a. ja 2005.a. seega pärast abielu suhete lõppu, mistõttu ei puutu need tõendid käesolevasse vaidlusesse kuna ei ole eotud abielu ajal hageja osavõtuga ühisvara loomisest. Tõenditest „Registreerimise raamat“ (teema 7), milleks on N.Mi omakäelised märkmed, tuleneb, et nimelt N.Mi poolt perioodil 1976-1979.a. olid ehitatud kasvuhoone, kaev, tara, samas oli ostetud tellised maja jaoks, millega vooderdati maja, ostetud oli tsementi, 4 aknaraami, põrandaplaadid. Samuti on tehtud kanne 03.02.79.a veranda ehitamise kohta servatud lauad 91,2 rubla. Aga samuti nähtub lillede, marjapuude jmt kasvatamine, seega nende olemasolu maatükil. Kohtus ütlusi andnud Jelena M teadis seda, et kui ta esimest korda suvilas käis 1987-1979 oli seal vaid puitkarkass, suvilas ei saanud ööbida, muude asjaolude kohta nagu hageja poolt tualeti ehitamine ja õhtuti suvilas ehitamine, on ta kuulund oma abikaasa käest. Tunnistaja V.Ki, kes hakkas hagejaga koos töötama 1990-ndate alguses, ütlustest nähtub, et nemad viisid koos hagejaga suvilasse ehitusmaterjale: tellised, ruberoidi, naelu, tsementi jm materjali, samuti nägi ta isiklikult kui hageja ladus ahju. Seda, et hageja ehitas tualeti, teab vaid hageja sõnadest; tunnistaja teadis, et hagejat aitas ka hageja vend ja et punased tellised olid mõeldud ahju jaoks ning hoone ise oli viimistletud valge tellisega, seest oli seinkarkass, vaheseinu veel ei olnud, lagi oli vineerist vuugitud liistudega. Viimati käis hageja suvilas 1995.a. kui viis sinna materjale. Tunnistaja kui ehitusalaste teadmistega isiku hinnangul oli siis suvilas veel siseviimistlus tegemata, valmis oli vaid 50-60%. Hageja venna kui tunnistaja A.Ri ütluste kohaselt aitas ta oma venda suvilasse viia ehitusmaterjale: laudu, tsementi, liiste jne, viimati käis suvilas 1988-1989, nägi konkreetselt kui hageja ladus ahju, kuid millal hageja sauna ehitas, tunnistaja ei teadnud. Tunnistaja J.M ütluste kohaselt oli 1986.a suvilas vaid puitkarkass ümbritsetud valgete tellistega, hageja tegi siseviimistluse, paigaldas uksed, ladus ahju, hageja ehitas sauna, kuid tunnistaja saunas ise käinud ei ole. Tunnistaja abikaasa paigaldas uue elektrijuhtmestiku kuivõrd eelmine oli ajutine. Kostja tunnistaja Valentina Degtyareva, kes on suvilanaaber, ütluste kohaselt ei ole ta hagejat kunagi suvilas näinud, teadis, et kostja isa N.M ehitas põhiliselt suvila, töö tegemine oli kogu aeg näha, aga samas ei teadnud ta, milliseid sisetöid tehti ning ei teadnud ka kas N. Mil abilisi oli või mitte. Kui palju viibis kostja suvilas, samuti tunnistaja ei teadnud. Galina Titova ei osanud suvila ehitamise kohta midagi öelda. Tunnistaja Dmitri Ri ütlus et ta mäletab, et esimest korda jäi suvilasse ööbima 1997.a. Siis oli suvilas saun, veranda, köök, kaks tuba kasvuhoone, peenrad, puud, marjapõõsad. Sellel ajal oli tunnistaja 11-aastane. Tunnistaja ütluste kohaselt tegeles vanaisa aiatöödega, sj parandas ta vanaisaga koos kasvuhoonet ja tõrvas katust. Tunnistaja ütluste kohaselt rääkis talle vanaisa, et oli ehitanud suvila üksi, keegi ei abistanud teda. Tunnistaja ise ei näinud, kuidas vanaisa ehitas, kuid remontis koos vanaisaga suvilat. Tunnistaja Ivan Vasiliev hagejat ei tunne ega ole kordagi teda näinud; teadis rääkida, et N. M oli 1985.a. kooperatiivi liige ja ei tea millal N. M suvila sai, tema arvamuse kohaselt ehitas M vist suvila ise. Tema teada oli Mite suvila 1980. valmis. Suvila ümber olid telliskivid, seest oli laudadega löödud, ahi oli punastest tellistest, kuid ta ei tea, kes Lk 7
(9)maja laudadega vooderdas, kes ladus ahju ning kui tunnistaja 1985.a. suvilasse asus, oli Mitel ahi juba olemas. Hinnates N. Mi enda märkusi ja korjatud tõendeid suvila ehituse kohta leiab kohus, et hageja tunnistajate V. Kotšnevi, A. Ri ja J. Ma, L. M ütlused on kooskõlas nende N. Mi korjatud tõendite ja märkustega ja seda nimelt selles, et sisuliselt oli suvila ehitatud valmis poolte abiellumise ajaks ulatuses, kus ei olnud veel tehtud siseviimistlust, aga oli puitkarkass, ostetud tellised, millega oli suvila vooderdatud, olid marjapõõsad, puud. Seega on tõendatud ka märgitud tunnistajate ütlustega hageja osavõtt suvila ehitustöödest, eelkõige sisetöödest, ahju ehitamisest. N. M ei ole teinud märkusi ehitamise kohta siis kui hageja ja kostja olid abielus, mistõttu ei ole veenvad kostja tunnistaja I. Vasilievi ütlused et juba 1985.a. oli ahi valmis, sest selliste telliste ostu ning ehitust N. Mi märkused ei kajasta. Tunnistaja G. Titova ei teadnud midagi ehitamise kohta rääkida. Asjaolu, et tunnistaja V. Degtyareva ei ole kunagi hagejat suvilas näinud, ei tähenda kohtu arvates seda, et hageja pole kunagi suvilas tööd teinud, seda enam, et tunnistaja ei teadnud rääkida seda, milliseid sisetöid tehti ja kas N. Mil oli abilisi või mitte. Samas põhilised tööd, mida hageja tegi, olid hageja tunnistajate ütluste kohaselt sisetööd, mida tunnistaja V. Degtyareva ei saanud maja sisse minemata näha, kuid sisetöödest ei teadnud ta midagi. Hinnates Dmitri Ri ütlusi sellest, et tema aitas vanaisa alates 1997.a. aiaöödes, kasvuhoone parandamises, klaasimises, katuse tõrvamises, suvila remondis, ei tähenda, et hageja pole kunagi oma tööga osa võtnud suvila ehitamisest. D. Ri ütluste kohaselt rääkis talle vanaisa, et ehitas suvila üksi. Kohtu arvates on D. Ri ütlused vanaisa seletuste kohta kooskõlas vanaisa enda märkuste ja korjatud tõenditega, mis tähendab seda, et arvates 1966.a. (kui N. M astus kooperatiivi liikmeks) kuni hageja ja kostja abiellumiseni 27.03.86, oligi suvila väga suures mahus ca 60 % valmis ehitatud, peenrad, marjapõõsad, - puud rajatud. Tegemist on mahuka tööga ning osak, mille I.R sai isalt enne abiellumist hagejaga, kujutaski endast õigust isa mahuka töö tulemi (ehitis, mis küll polnud päris valmis, maatüki ja sellel kasvavad istandikud) kasutamiseks. Kostja isa kiri hagejale kujutab endast pahameelt ja pettumust hagejas, isiklikku viha hageja vastu ajal kui pooled abielu kohtus lahutasid ning seega on suhtumine kostjasse erapoolik ega saa tähendada seda, et hageja pole kunagi osa võtnud suvila ehitamisest (II kd 90-106). Suhtumise muutumine on ilmne, kuivõrd oma kõnes lapselapse sünnipäeval 31.10.2000 on N. M avaldanud tänu ja rõõmu kõigile oma lastelaste vanematele, sh hagejale (II kd lk 25). Suvilakrundi ostu-müügilepingust 10.03.1999 (I kd 43) ilmneb, et maatükk osteti riigilt 25900 krooni eest ja tasuti erastamisväärtpaberitega. Kostja esitatud pangadokumentidest nähtub, et krundi eest on tasunud nii kostja, kostja isa kui vend erastamisväärtpaberitega (I kd lk 44-47, 245-260). Seega on õiged kostja väited, et maatüki ostu eest ei ole hageja tasunud. Arvestades kõiki eelpool märgitud asjaolusid, leiab kohus, et ühisvara jagamisel tuleb osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda ja seda rohkem kui soovis hageja, kuid mitte ulatuses, mida soovis kostja. Kohtu arvates on kostja lahusvara osa märgitud kinnistu soetamisel märkimisväärne läbi selle, et osaku, mille ta isalt sai enne abielu, kasutusõigus oli sisuliselt 60 % ulatuses valmis ehitatud suvilale, haritud maale ja rajatud istandusele aga ka abielu ajal ka maatüki ostmisel tema poolt tasutu, mida tuleb arvestada. Hageja osavõtt suvila ehitamisest on tõendatud peaasjalikult sisetööde, materajade soetamise näol. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et osade võrdsuse põhimõttest tuleb kõrvale kalduda selliselt, et hageja osa on 1/6 ning kostja osa 5/6, mis tähendab, et jättes kinnistu kostjale tuleb hagejale kostjalt välja mõista kompensatsioon 1/6 ulatuses kinnistu väärtusest (1/6 860000-st), mis teeb vastavalt 143333 Lk 8
(9)krooni. Seda, et kostja on teinud pärast abielu lahutamist kulutusi kinnistule (II kd 28, Ikd lk 222-240), ostes lampe, tsementi, tasudes maamaksu, ei välista iseenesest hageja osavõttu abielu ajal ühisvara loomisest ja õigust saada kompensatsiooni ühisvara jagamisel. Kostja isa (so ühe abikaasa isa) soov jätta suvila lastelastele ei ole abikaasade ühisvara jagamise võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumise asjaoluks
§19
lg 1 p1 mõttes kui lapse tähelepanu vääriv huvi ning sellel põhjusel kohus võrdsuse põhimõttest kinnistu jagamisel kõrvale ei kaldu. Eeltoodu alusel kuulub hagi osalisele rahuldamisele. Kinnistu Käokannu tee 4, Tallinn, registriosa nr 1498801 turuväärtuses 860000 krooni tuleb jätta I.Rile ja kooskõlas
§ 19lg 4 tuleb temalt V.Ri kasuks välja mõista hüvitis 143333 krooni.
Käesoleva vaidluse lahendamisel ei oma tähtsust, kuidas maksis hageja kostjale laste ülalpidamiseks elatist pärast abielusuhete lõppemist, mistõttu ei puutu vaidlusesse ka elatist väljamõistev kohtuotsus 02.06.2004, sest ei ole seotud abielu ajal ühisvara loomisega. Ka ei oma tähtsust vaidluses ühisvara loomise üle ega selle jagamisel, kes tasus reiside eest Türki jm, mistõttu puudub vajadus anda hinnang reisi tasumist kinnitavatele tõenditele ning väljavõtetele hageja passist. Ka ei puutu vaidlusesse, kui palju teenis ja kus töötas kostja pärast poolte abielusuhete lõppemist, mistõttu ei ole vaja anda hinnangut Balkansar Eesti AS tõendile (II kd lk 81). Kohtukulud. Kooskõlas TsMS RakS § 3 kohaldatakse enne 01.01.2006 alanud asjades kohtukulude jaotamisele ja kindlaksmääramisele varemkehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikku. TsMS § 60 lg 1 järgi mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. TsMS § 60 lg 1 järgi võib kohus jätta hagi osalise rahuldamise korral kummagi poole kohtukulud poolte enda kanda. Hagi ühisvara jagamise osas kuulub osalisele rahuldamisele. TsMS § 60 lg 1 järgi jätab kohus kummagi poole poolt kantud kohtukulud (õigusabikulud, tasutud lõiv, dokumenteide saamise, tõlkimise kulud) nende endi kanda. Kohtunik Lk 9
(9)