Obsah (8)

§ 475§ 477§ 619§ 620§ 625§ 661§ 60§ 46

2-05-106 KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus Kohtunik Maimu Laumets Määruse tegemise aeg ja koht 26. aprill 2006. a Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number Tsiviilasi 2-05-106 Y.A avaldus Geenua Tsiviilko

) 62.-sest peatükist: tsiviilasjas tehtud välisriigi kohtulahendite ja muude täitedokumentide tunnustamine ja täitmine. Vastavalt

§ 475

lg 1 p 14 on tegemist hagita asjaga.

§ 477

lõige 1 sätestab, et hagita asja vaatab kohus läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi ja lõige 2 sätestab, et kohus võib hagita asja läbi vaadata ja lahendada kohtuistungit pidamata, välja arvatud juhul, kui seadusega on sätestatud kohtuistungi korraldamise kohustus.

62.-s peatükis ei ole ette nähtud kohtuistungi korraldamise kohustust ja kohus on 28.03.2006.a kirjaga pooltele teatanud, et asjas kohtuistungit ei peeta. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud:

1. F-S.G on sündinud 11.02.2997.a F-S.G ja N.I pojana (tl 44).
2. Tallinna Linnakohtu 13.02.2003.a otsusega (tl 10-24) on N.I mõistetud süüdi Krk § 17 lg 4§ 101 p 1 järgi ja karistatud teda 8-aastase vangistusega, karistuse alguseks lugeda 26.09.2001.a.
3. Geenua Kohtu Eestkostekohtuniku 11.02.2004.a hooldaja või kaashooldaja määramise otsuse (tl 25- 29) alusel on F-S.G hooldajateks määratud esimese astme tädipoeg Y.A ja isapoolne tädi A.G. F-S.G elab koos A.Gga. Kuna Itaalia Vabariik on Euroopa Liidu liige, tuleb asja lahendamisel juhinduda

§ 619

. Nimetatud paragrahvi lõike 1 kohaselt kohaldatakse tsiviilasjas tehtud Euroopa Liidu liikmesriigi kohtulahendite ja muude täitedokumentide Eestis tunnustamisele ja täitmisele samas seadustikus sätestatut üksnes ulatuses, milles EL Nõukogu määruses 44/2001/EÜ kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ja määruses 2 2201/2003/EÜ, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus 1347/2000/EÜ, ja määruses 805/2004/EÜ Euroopa täitedokumendi kehtestamiseks vaidlustamata nõuete suhtes ning muudes EL Nõukogu määrustes ei ole ette nähtud teisiti. Seega tuleb Euroopa Liidu liikmesriigis tsiviilasjas tehtud kohtuotsuse tunnustamisel juhinduda eelkõige EL Nõukogu määrustest 44/2001/EÜ ja 2201/2003/EÜ. Kuna tegemist on lapse hooldusõiguse suhtes tehtud kohtuotsusega, tuleks asi lahendada just määruse 2201/2003/EÜ, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, alusel. Nimetatud määrus on jõustunud alles 01.08.2004.a- s.o pärast Geenua Kohtu otsuse tegemist 11.02.2004.a. Kuna otsuse tunnustamisel ei anta sellele sisulist hinnangut vaid hinnatakse vaid selle tegemise menetluslikku õigsust, siis leiab kohus, et menetluse läbiviimise õigsuse hindamisel tuleb järgida otsuse tegemise sajal kehtinud õigusakte ja seetõttu ei ole võimalik asja lahendada määruse nr. 2201/2003/EÜ alusel. Varemkehtinud õigusakt EL Nõukogu määrus nr 1347/2000 Abieluasjade ja vanemliku vastutusega abikaasade ühiste laste eest seotud asjade kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta ei reguleeri hooldusõigusküsimusi. Eeltoodu tõttu ei ole Euroopa liidu õigusaktide kohaldamine võimalik.

ja

RS ei anna kohtule otseseid juhised, milliste õigusaktide alusel lahendada otuste tunnustamine juhul, kui otsus on EL liikmesriigis tehtud enne

§ 619lg 1 nimetatud EL määrusi.

Ka EL määrused ei anna selleks juhised. Seetõttu lahendab kohus asja analoogia alusel lähtudes

§ 620

, mis käsitleb muu välisriigi lahendi tunnustamist, kuna nimetatud sättes on antud lahendite tunnustamise üldalused.

§ 620

lg 1 p 2 sätestab, et tsiviilasjas tehtud kohtulahend kuulub Eesti Vabariigis tunnustamisele, välja arvatud juhul kui kostja või muu võlgnik ei ole saanud oma õigusi mõistlikult kaitsta, eelkõige kui ta ei saanud kohtukutset või muud menetlust algatavat dokumenti kätte õigel ajal ja nõuetekohasel viisil, välja arvatud juhul, kui tal oli mõistlik võimalus kohtulahend vaidlustada ja ta seda ettenähtud tähtaja jooksul ei teinud. Kuna tegemist on nn riigipiire ületava küsimusega annab kohus hinnangu ka nimetatud valdkonda reguleerivatele rahvusvahelistele konventsioonidele, millega Eesti Vabariik on ühinenud. Rahvusvahelitse lepingute ülimuslikkust siseriikliku seaduse ees kinnitab Eesti Vabariigi Põhiseaduse §

1. Käesoleval juhul vastuolu küll puudub. Nii Eesti Vabariik kui ka Itaalia Vabariik on ühinenud kahe konventsiooniga, mis reguleerivad küsimuse all olevat valdkonda:
2. Laste Hooldusõigust ja laste hooldusõiguse taastamist käsitlevate ostuste tunnustamise ja täitmise Euroopa Konventsioon, mis on koostatud 20.05.1980.a Luxembourgis (edaspidi Luxembourgi konventsioon) ja
3. Vanema kohustuste kindlaksmääramise ja laste kaitse abinõude rakendamise pädevuse, kohaldatava õiguse, abinõude tunnustamise, rakendamise ja koostöö konventsiooniga, mis on vastu võetud 19.10.1996.a Haagis (edaspidi Haagi konventsioon). Rahvusvahelised konventsioonid on nendega ühinenud riikidele täitmiseks kohustuslikud. Kohus leiab, et kuna nimetatud konventsioonides on otsuse tunnustamise tingimused ja kord reguleeritud sarnaselt, siis tuleb nimetatud konventsioone kohaldada koos. Mõlemas konventsioonis on sätestatud põhimõte, et kostjat, kelleks hooldusõiguse üle peetavas vaidluses oli lapse ema N.I, tuleb teavitada menetluse algatamisest ja anda talle võimalus oma huve kaitsta. Eelkõige eeldab see avalduse (taotluse, hagi vms) edastamist isikule, et teavitada teda menetluse algatamisest. Geenua kohtu 11.02.2004.a otsusest ei nähtu, et N.I oleks otsuse tegemise või asja arutamise juures viibinud. N.I on kinnitanud, et temale enne 11.02.2004.a Geenua kohtu poolt mingeid materjale ei edastatud ja ta sai 11.02.2004.a otsusest teada alles käeoleva menetluse käigus. Oma väidete tõenduseks esitas puudutatud isik 3 Harku vangla, kus ta kõnealusel perioodil viibis, tõendi, kus nähtub temale saabunud postisaadetiste nimekiri ja kokkusaamiste nimekiri, milles ei ole ühtegi viidet selle kohta, et puudutatud isikule oleks posti teel saabunud Geenua kohtust materjale või oleks teda külastanud isik, kes võis nimetatud materjalid üle anda. Kohus on vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 20.05.2005.a määruses antud juhistele küsinud tunnustamist taotletava otsuse teinud kohtult s.o Geenua Tsiviilkohtult andmeid selle kohta, kas N.Ile üldse edastati asja materjalid. Nimetatud vastusest, mis on koostatud Geenua Linnakohtu Eestkoste Kohtuniku Dr.F.Mazza Galanti poolt 12.12.2005.a selgub, et asja menetluse käigus kordagi ei informeeritud lapse ema N.It sellest, et Itaalia kohtus on arutamisel F-S.G hooldusõiguse küsimus ja kohus ei pidanud seda ka vajalikuks. Kohus leiab, et vaatamata sellele, et avaldaja ei esitanud kohtule Luxembourgi konventsiooni art 13 p 1c nimetatud dokument, on asjaolu, et N.It asja menetlemisest ei teavitanud leidnud kinnistust Geenua kohtu kohtuniku vastusega. Luxembourgi konventsiooni art 10 ja 9 sätestavad juhud, millal tuleb keelduda teises osalisriigis tehtud otsuse tunnustamisest. Art 10 p 1 viitega artiklile 9 näeb muuhulgas ette, et otsust ei ole võimalik tunnustada, kui kostja või tema seadusliku esindaja kohalolekuta tehtud otsuse korral ei olnud kostjale nõuetekohaselt edastatud menetluse algatamise akti või sellega võrdväärset akti piisavalt aegsasti, et võimaldada tal korraldada kaitset; seesugune teatamata jätmine ei saa olla siiski tunnustamisest või täitmisest keeldumise põhjuseks, kui ei teatatud seetõttu, et kostja oli varjanud oma asukohta isiku eest, kes algatas menetluse algse otsuse teinud riigis. Kohtule esitatud andmetest nähtub, et avaldaja oli teadlik puudutatud isiku, lapse ema N.I asukohast. Seega pidi ta sellest kohtule teatama. Geenua kohtuniku 12.12.2005 vastusest nähtub, et N.I asukoht oli teada ka kohtule, kuid kohus ie pidanud siiski vajalikuks talle menetlusest teatada. Haagi konventsiooni art 23 p 2 kohaselt võib kohaldatud abinõude tunnustamisest keelduda, kui seda taotleb isik, kes väidab, et tema arvamust ärakuulamata rakendatud abinõud rikuvad tema vanema kohustusi; see ei kehti, kui abinõusid rakendati kiireloomulises asjas. Geenua kohtu 1.02.2004.a otsusest ei nähtu, et see oleks tehtud kiireloomulisena. Kohus leiab, et lapse hooldusõiguse määramine ilma tema seadusliku vanema ärakuulamiseta rikub vanema õigusi. Seega oli N.Il õigus taotleda, et Geenua kohtu 11.02.2004.a otsust Eesti Vabariigis ei tunnustataks. Lähtudes eelkõige tõendamist leidnud asjaolust, et N.It ei teavitatud Itaalias toimuvast menetlusest F-S.G hooldusõiguse üle ja juhindudes Luxembourgi konventsiooni art 10 ja 9 p 1a ja Haagi konventsiooni art 23 p 2 leiab kohus, et Geenua Kohtu Eestkostekohtuniku 11.02.2004.a hooldaja või kaashooldaja määramise otsus tuleb jätta Eesti Vabariigis tunnustamata. Mõlemad eelnimetatud konventsiooni rõhutavad, et otsuse tunnustamisel ei või tehtud otsuse põhjendatust ja sisu kontrollida (Luxembourgi konventsioon art 9.3 ja Haagi konventsiooni art 27), mistõttu kohus jätab tähelepanuta avaldaja ja puudutatud isiku sellekohased seisukohad. Seetõttu ei anna kohus ka hinnangut Y.A ja N.I tegevusele seoses F-S.G välismaale viimisega. Kohus jätab hindamata puudutatud isiku poolt esitatud tõendid: piirivalevameti tõend, pöördumine Välisministeeriumi poole, reisidokumendi taotluse blanketid, teatisi kriminaalasja algatamise kohta (tl 46-51). Samuti jätab kohus tähelepanuta N.I esitatud lapse kirjad ja enda viimase kirja lapsele, kuna need ei puutu asjasse (tl 57- 75). Avaldaja poolt esitatud Itaalia advokaadi Gian Paolo Perra arvamuse (tl 96-101) osas ei saa kohus seisukohta võtta, kuna seal selgitatakse asja sisulisi küsimusi, mis ei kuulu käesolevas tsiviilasja arutamisele. 4 Samuti ei saa anda hinnangut ka Geenua alaealiste kohtu konsiiliumi 03.11.2003 otsusele (tl 90-94), kuna nimetatud kohtuotsust ei ole Eesti Vabariigis tunnustatud ning selle tunnustamist ei ole asjas ka taotletud. Kuigi

§ 625

näeb määruskaebuse esitamisele ette erinevad tähtajad võrreldes üldreegliga, mis on sätestatud

§ 661

lg 2, ei kuulu see kohaldamisele, kuna

§ 625

annab erinevad kaebetähtajad vaid täidetavaks tunnistamise küsimuses tehtud määrustele. Käeolev tsiviilasi nende hulka ei kuulu ja seetõttu kuulub kohaldamisele üldine kaebetähtaeg: 15 päeva kättetoimetamisest alates. Kohtukulud Juhindudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud. Kuni 01.01.2006.a kehtinud

§ 60

lg 12 kohaselt kannab hagita menetluses kohtukulud avaldaja.

§ 46p 2 ja 52 p 1 ja 5 kohaselt on kohtukuludeks tõlgitasu ja postikulud.

Kohus tegi asja menetlemisel kulutusi posti edastamiseks kokku 299.20 senti ja tasus dokumendi tõlke eest Multilingua Tõlkebüroole 452.30 krooni (tl 151). Nimetatud kulud tuleb välja mõista avaldajalt. Maimu Laumets Kohtunik 5