tühistamise nõudes 10.04.2006 Kaebuse esitaja volitatud esindaja K.Muru-Mölder ning vastustaja volitatud esindajad T.Siig ja M.Kasepalu. Kolmas isik V.D. oli teadlik kohtuistungi ajast ja kohast, kohtuistungile ei ilmunud ega taotlenud asja arutamise edasilükkamist Jätta X AS-i kaebus rahuldamata Edasikaebamise kord: Vastavalt HKMS §31 lõigetele 1, 4 ja 5 on kohtuotsuse peale õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse kuulutamisest. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb asja otsustanud halduskohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisest arvates. Teadet ei ole vaja esitada, kui teate esitamise tähtaja jooksul esitatakse apellatsioonkaebus. Asjaolud 16.06.2005 esitas V.D. Energiaturu Inspektsioonile (ETI) kaebuse X AS-i tegevuse peale seoses 06.08.2004 akti nr 001630 (Kag-510/04) koostamisega ja selle alusel temale 22.04.2005 esitatud arvega nr 23729937 summas 1600.10 krooni. Arvele märgitud aktiga fikseeris selle koostaja Rainer Drekhan tunnistaja A. V. juuresolekul elektrienergia omavolilise tarbimise Roosisaarel Võru vallas. Enne ETI-le kaebuse esitamist oli V.D. 05.05.2005 pöördunud EE poole avaldusega, milles palus arve tühistada põhjusel, et arvesti, millel olid kriimud ja mille korpusesse paigaldatud ava oli täidetud, oli enne selle plommimist EE töötajate poolt visuaalse vaatluse teel kontrollitud. Arvesti plommimisel jäeti ülemine plomm EE töötajate poolt panemata. Akti koostamise ajal olid alles kõik plommid, mis EE töötajad olid paigaldanud ja need ei võimaldanud elektrienergia ebaseaduslikku tarbimist. Kontrollimise ja akti koostamise ajal ei 2 informeeritud tarbijat normatiivaktidest, mille alusel kontrollijad tegutsesid. Arvele polnud lisatud kalkulatsiooni, mille alusel oli arvele märgitud summa saadud. Arvel ei olnud märgitud selle aluseks olevaid normatiivakte ja puudus ka vaidlustamisviide. 30.05.2005 vastuskirjas teatas EE V.D.le, et ei ole nõus arvet tühistama põhjendusega, et selle koostamisel on lähtutud „Elektrienergia müügi ja võrguteenuse osutamise tüüptingimustest“, mis olid kirjale lisatud, ja mis näevad ette arvestuseta tarbimise arve koostamist. Antud juhul oli tegemist arvesti rikkumisega – arvestisse oli puuritud auk ja ketas pidurdatud traadiga. 22.09.2005 tegi ETI otsuse nr 125-TK/
, millega luges V.D. kaebuse põhjendatuks. Kaebuse asjaolude kontrollimisel leidis ETI, et 06.08.2004 akti nr 001630 (Kag-510/04) olukorra fikseerimise kohta, mis oli 22.04.2005 arve nr 23729937 summas 1600.10 krooni esitamise aluseks, koostamisel ei ole järgitud majandus- ja kommunikatsiooniministri 16.06.2003 määrusega nr 107 kehtestatud „Omavoliliselt kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuste mahu ning omavoliliselt kasutatud elektrienergia maksumuse määramise korra“ § 2 nõudeid selles, et akt koostati ilma erapooletu tunnistaja juuresolekuta (tarbija keeldus aktile allakirjutamisest). Aktis tunnistajana märgitud isik A. V. ei ole erapooletu tunnistaja, kuna on OÜ Jaotusvõrk töötaja (piirkonna vanemelektrik). Kaebuse motiivid ja nõue Kaebaja leiab, et ETI 22.09.2005 otsus nr 125-TK/
on õigusvastane ja tuleb tühistada järgmistel põhjustel: 1. ETI otsus kui haldusakt ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) §-des 54 ja 55 lg 1 sätestatud nõuetele. Samuti ei ole ETI järginud HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõtet, mille kohaselt haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähtsusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel. Otsuse tegemisel on ETI uurinud ainult seda, kas 06.08.2004 akti nr 001630 (Kag-510/04) olukorra fikseerimise kohta, koostamisel on järgitud elektrituruseaduse (
) ja selle alusel vastuvõetud õigusaktide nõudeid, ja leidnud, et akt ei vasta nõuetele, kuna selle koostamise juures ei viibinud erapooletu tunnistaja. ETI ei ole otsuses põhjendanud, miks akti koostamise juures viibinud OÜ Jaotusvõrk töötaja A.V. ei ole käsitletav erapooletu tunnistajana. Asjaolu, et nimetatud isik on töösuhetes OÜga Jaotusvõrk, ei ole automaatselt eelduseks, et tegemist ei ole erapooletu tunnistajaga. Tunnistaja juuresolek on vajalik selleks, et kinnitada aktis fikseeritud asjaolude esinemine. Nii X kui ka OÜ Jaotusvõrk töötajad suudavad anda pädevaid tunnistusi fikseeritud olukorra kohta, kuna tegemist on elektrisüsteemi ja selle tehnilist toimimist tundvate isikutega, kes suudavad anda adekvaatse hinnangu olukorrale ja kirjeldada, miks see ei ole kooskõlas õigusaktidega ega vasta lepinguga kokkulepitule. Tunnistaja, kellel ei ole vastavaid tehnilisi teadmisi, ei pruugi ise vahetult olukorda tajuda ning saab anda tunnistusi vaid selle kohta, mida akti koostaja talle olukorra kohta rääkis. Kaebaja on seisukohal, et käesolevas haldusasjas saab ja tuleb lähtuda Riigikohtu otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-77-03 väljendatud seisukohast, et töötaja erapooletuses ei ole alust kahelda ainuüksi sel põhjusel, et ta töötab tööandja juures. Kaebaja on seisukohal, et 06.08.2004 akt nr Kag-510/04 omavolilise elektrienergia ja võrguteenuse kasutamise kohta on koostatud nõuetekohaselt. 2. Kaebaja eesmärk ei ole olnud väärteona käsitletava elektrienergia ja võrguteenuse omavolilise kasutamise tuvastamine, kuid ETI on kaebust lahendanud, käsitledes kaebaja 3 tegevust elektrienergia ja võrguteenuse omavolilise kasutamise tuvastamisena väärteo mõttes, lähtudes
lg 1 ja majandus- ja kommunikatsiooniministri 16.06.2003 määrusega nr 107 kehtestatud „Omavoliliselt kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuste mahu ning omavoliliselt kasutatud elektrienergia maksumuse määramise korrast“ (Kord). ETI on küll väitnud, et ei võta seisukohta kaebuse esitaja ja tarbija (kolmanda isiku) vahel sõlmitud tsiviilõigusliku lepingu ja selle lahutamatuks lisaks olevate tüüptingimuste osas, kuid kaebaja arvates on ETI seda siiski teinud, jättes tähelepanuta, et tegelikult on kaebuse esitaja ja tarbija vahel lepingust tulenev vaidlus, mitte vaidlus kaebaja tegevuse
-le ja selle alusel antud õigusaktidele vastavuse üle. Seega on ETI on ületanud oma pädevust, kuna
lg 1 p 11 ei anna ETI-le õigust lahendada turuosaliste vahel sõlmitud tsiviilõiguslikust lepingust tulenevaid vaidlusi. Kaebuse esitaja kasutab nii elektrienergia ja võrguteenuse omavolilise kasutamise kui ka arvestuseta kasutamise fikseerimiseks sama blanketti. Vaatamata sellele, et olukorra fikseerimisel esinenud asjaolud vastasid
68 lg 1 sätestatud väärteona käsitletava elektrienergia ja võrguteenuste omavolilise kasutamise tunnustele, otsustati peale ettevõtte sisest menetlust käsitleda olukorda vastavalt tüüptingimuste p 7.
lg 1 sätestatud juhtudel on tegemist väärteoga ja ETI ei saa võtta seisukohta, kas elektrienergia või võrguteenuse omavoliline tarbimine on toimunud või mitte, ilma vastavat väärteomenetlust läbi viimata. Kuivõrd ETI on oma otsuses asunud analüüsima asjaolu, kas elektrienergia ja võrguteenuse omavoliline kasutamine on toimunud või mitte, oleks ETI pidanud alustama väärteomenetluse vastavalt KarS § 193 lg 1, § 194 lg 1 ja lg 2 ning § 197 lg 2, koguma tõendeid ja hindama neid vastavuses seadusega ja alles siis otsustama, kas väärteo tunnustele vastav tegu on toime pandud või mitte. 5.
lg 3 kohaselt on majandus- ja kommunikatsiooniministril õigus kehtestada kord omavoliliselt kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuse mahu ja omavoliliselt kasutatud elektrienergia maksumuse määramise kohta. Kehtiva määruse nr 107 § 1 sätestab määruse reguleerimisala, milleks on omavoliliselt kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuse mahu ning nende maksumuse määramine. Ometi on määruse §-dega 2 ja 3 sätestatud ka kord omavolilise elektrienergia ja võrguteenuse kasutamise tuvastamiseks (akti koostamise kord ja aktis sisalduvad kohustuslikud andmed). Kaebaja leiab, et majandus- ja kommunikatsiooniministril puudub selleks õigus.
lõikest 3 ega ühestki teisest seadusest ei tulene vastavat delegatsiooninormi kehtestada kord omavolilise elektrienergia ja võrguteenuse kasutamise tuvastamiseks. Põhiseaduse §94 lg 2 kohaselt annab minister määrusi seaduse alusel ja täitmiseks. Kuna majandus- ja kommunikatsiooniministri 16.07.2003 määruse nr 107 §-d 2 ja 3 on antud ilma seaduse volituseta, on need vastuolus põhiseaduse § 94 lg 2. Seoses sellega palub kaebuse esitaja jätta määruse nr 107 nimetatud sätted nende vastuolu tõttu põhiseadusega kohaldamata. Samuti palub kaebuse esitaja tühistada Energiaturu Inspektsiooni 22.09.2005 otsus nr 125TK/
. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja leiab, et see on alusetu. 1. Vastustaja ei nõustu kaebajate väitega, et ETI, lahendades V.D. kaebust, ületas
lg 1 punktist 11 tulenevat õigust, kuna kaebuse sisuks olid turuosaliste vahelisest lepingust tulenevad erimeelsused, mida võis lahendada vaid tsiviilkohtumenetluse korras. Vastustaja käsitles V.D. kaebust kaebusena
Nimetatud sätte kohaselt turuosalise tegevuse või tegevusetuse peale, mis on vastuolus
-ga või selle alusel kehtestatud õigusaktiga, võib teine turuosaline esitada kirjaliku kaebuse ETI-le. V.D. kaebuse kohaselt oli teise turuosalise tegevus vastuolus
-ga ja selle alusel kehtestatud korraga.
lg 1 järgi teostab ETI riiklikku järelevalvet
ja selle alusel kehtestatud õigusaktide täitmise üle.
lg 2 järgi vaatab ETI sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kaebuse läbi ja teeb otsuse. Seega toimis ETI oma pädevuse piirides, tehes kaebuse lahendamiseks motiveeritud otsuse, millega luges kaebuse põhjendatuks. ETI on õigustatud andma hinnangut sellele, kas turuosalise tegevus vastab
-le või mitte, ka siis, kui turuosalised on omavahel lepingulistes või võlaõiguslikes suhetes. Kõnealuses V.D. kaebuses tõstatatud vaidlusobjekt – elektrienergia omavoliline tarbimine, selle mõiste sisustamine, omavolilise tarbimise tuvastamine, õiguslikud abinõud, mida rakendatakse omavolilise tarbija suhtes – on reguleeritud
§-s 68, § 90 lg 9 punktis 2 ja
Järelikult on tegemist kaebusega
lg 1 mõttes ja ETI-l oli kohustus menetleda kaebust vastavalt sama paragrahvi lõikele
Korra § 2 järgi elektrienergia omavolilise kasutamise tuvastamisel koostab ettevõtja esindaja akti omavolilise tarbija või tema esindaja juuresolekul. Kui omavoliline tarbija või tema esindaja ei viibi akti koostamise juures või keeldub aktile alla kirjutamisest, koostatakse akt erapooletu tunnistaja juuresolekul. EE rikkus akti koostamisel seda nõuet, kuna akti koostajaks oli OÜ Jaotusvõrk töötaja Rainer Drekhan. Tunnistajana on aktis märgitud selle koostamise juures viibinud A. V., kes on samuti OÜ Jaotusvõrk töötaja (piirkonna vanemelektrik). Akti koostamise juures viibinud tarbija V.D. keeldus aktile alla kirjutamast. Seega on ETI välja selgitanud, et nii akti koostaja kui ka selle juures viibinud tunnistaja on mõlemas OÜ Jaotusvõrk töötajad, mis on vastuolus Korra §-ga 2, sest olukorras kus tarbija on keeldunud aktile alla kirjutamast, peab akti koostamise juures viibima erapooletu tunnistaja. Erapooletu tunnistaja juuresolek on vajalik mitte akti formaalseks allkirjastamiseks, vaid selleks, et kinnitada aktis fikseeritud asjaolude esinemine. Korra §-st 2 kinnipidamine välistab akti ühepoolse koostamise ettevõtja poolt ning võimaldab lahendada hilisemaid vaidlusi. ETI on vaidlustatavas otsuses märkinud, et A. V. ei ole erapooletu tunnistaja, sest on OÜ Jaotusvõrk töötaja. Nimetatud põhjendus on piisav järelduse tegemiseks, et akti koostamisel on rikutud Korra §-s 2 ettenähtud nõudeid. Korra nõuetele mittevastav akt ei saa olla omavoliliselt kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuse mahu ning maksumuse määramise aluseks Korra § 4 järgi. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et käesolevas vaidluses on kohaldatavad Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10.06.2003 otsuses nr 3-2-1-77-03 väljendatud seisukohad töötaja erapooletuse kohta seoses tööandja juures töötamisega. 3. ETI viis V.D. kaebuse lahendamise läbi haldusmenetluse seaduse (HMS) järgi, selgitades välja asjas tähtsust omavad asjaolud ning kogudes täiendavaid tõendeid. Kontrollitud materjali põhjal tegi ETI kaalutletud otsuse, mis on kooskõlas
-ga, Korraga ja HMS §-ga
6 regulatsioonist, st et akti võis koostada erapooletu tunnistaja juuresolekuta, kuna tegemist ei olnud mitte omavolilise tarbimisega, vaid arvestuseta tarbimisega. ETI leiab, et aktis ettevõtjapoolselt kirjeldatu ei võimalda teha järeldust arvestuseta tarbimise kohta. Kui akt oleks koostatud Korra nõuete kohaselt, siis oleks see tõendiks elektrienergia ja võrguteenuse omavolilise kasutamise kohta
mõttes, sest aktis antud omavolilise tarbimise iseloomustuse kohaselt puudus arvestil üks plommidest ning arvesti korpusesse oli puuritud ava. Kirjeldus vastab
lg 1 p 1 (mõõteseadme rikkumine) ja p 3 (mõõteseadme plommi kõrvaldamine), seega koosseisudele, mida seadusandja nimetab elektrienergia omavoliliseks kasutamiseks. Peale eelnimetatu näeb
lg 1 p 4 ette ka niisuguse elektrienergia ja võrguteenuse omavolilise kasutamise, kus ühendusel võrguettevõtja võrguga puudub võrguettevõtja paigaldatud nõuetekohane mõõteseade. Arvestuseta tarbimist iseloomustavat olukorda aktis fikseeritud ei ole. Kaebaja on ise algusest peale toetunud aktile kui elektrienergia omavolilist kasutamist tõendavale dokumendile, seega puudub kaebajal alus hiljem väita, et akt koostati arvestuseta tarbimise kohta. ETI ei nõustu kaebaja väitega, et arvestuseta tarbimise tuvastamist tõendab tüüptingimuste p 7.
lõikele 1 teostab riiklikku järelevalvet elektrituruseaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide täitmise, sh elektrituru toimimise ja turuosaliste tegevuse üle Energiaturu Inspektsioon
-s ja muudes õigusaktides sätestatud korras. Nimetatud asjaolu ei ole ükski menetlusosaline vaidlustanud. ETI ülesanded on sätestatud
Vastavalt
lg 1 punktile 11 lahendab ETI turuosaliste vahelisi vaidlusi
-s sätestatud korras.
lg 1 kohaselt turuosalise tegevuse või tegevusetuse peale, mis on vastuolus käesoleva seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktiga, võib teine turuosaline esitada kirjaliku kaebuse ETI-le. 16.06.2005 esitas V.D. ETI-le kaebuse EE tegevuse peale seoses 06.08.2004 akti nr 001630 (Kag-510/04) koostamisega ja selle alusel temale 22.04.2005 esitatud arvega nr 23729937 summas 1600.10 krooni. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et ETI on õigustatud andma hinnangut sellele, kas turuosalise tegevus vastab
-le või mitte ka siis, kui turuosalised on omavahel lepingulistes või võlaõiguslikes suhetes. Määravaks ETI pädevuse üle otsustamisel turuosaliste kaebuste menetlemisel on asjaolu, kas vaidlusobjekti reguleerib
või mitte. Kõnealuses V.D. kaebuses tõstatatud vaidlusobjekt – elektrienergia omavoliline tarbimine, selle mõiste sisustamine, omavolilise tarbimise tuvastamine, õiguslikud abinõud, mida rakendatakse omavolilise tarbija suhtes – on reguleeritud
§-s 68, § 90 lg 9 punktis 2 ja
Järelikult on tegemist kaebusega
lg 1 mõttes ja ETI-l oli kohustus menetleda kaebust vastavalt sama paragrahvi lõikele 2. 7 ETI ei võtnud ega pidanudki võtma seisukohta selles, kas ja kuidas on tarbija täitnud 24.04.2001 sõlmitud elektrienergia ostu-müügilepingut ja võrguteenuse osutamise lepingut ning tüüptingimustest tulenevaid kohustusi, kuna tegemist on tsiviilõigusliku lepinguga ning ETI-l puudub pädevus sekkuda tsiviilõiguslikesse suhetesse. Vaidlustatud otsuse lk 4 viimases lõigus on ETI eelöeldut ka kinnitanud. Seega on ETI põhjendatult hinnanud V.D. kaebust kaebusena
lg 1 mõttes, mida ETI oli pädev lahendama vastavalt
lg 1 punktile 11, kuna kaebuse kohaselt oli teise turuosalise tegevus vastuolus
-ga ja selle alusel kehtestatud Korraga. ETI on vastavalt
2. Vastavalt
lg 4 seaduses käsitletud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seadust (HMS). Kaebuse lahendamisega ja vaidlustatava otsuse tegemisega seotud menetluses on ETI lähtunud HMS §-s 6 sätestatud uurimispõhimõttest, mille kohaselt haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel. ETI kontrollis kaebuse lahendamise käigus, kas EE tegevus tarbija V.D. väidetava omavolilise elektrienergia kasutamise tuvastamisel ja temale arve esitamisel oli kooskõlas
-i ja Korraga. Selleks nõudis ETI kaebuses toodud asjaolude kohta selgitusi ja põhjendusi EE -lt, samuti asjassepuutuvaid dokumente ja tõendeid. EE on andnud ETI-le kirjaliku seletuse kaebuse kohta (11.07.2005 kiri nr hT-TEB-VOR-1.2/13658 koos lisadega, tlk 36-40). ETI poolt kaebuse lahendamise käigus väljaselgitatud asjaolud, neist tehtud järeldused ning ETI seisukohad EE tegevuse mittevastavuse kohta
-ga ja Korraga on esitatud vaidlustatava otsuse motiveerivas osas. Seega ei saa kohus nõustuda kaebajate väitega, et ETI otsus on põhjendamata ja seetõttu vastuolus HMS § 56 lõikega
lõikes 3 sisalduva volitusnormi alusel majandus- ja kommunikatsiooniministri 16.06.2003 määrusega nr 107 kehtestatud Korrast. Nimetatud määruse § 1 lg 1 kohaselt reguleerib Kord omavoliliselt kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuste mahu ning nende maksumuse määramist. Vastavalt sama paragrahvi teises lõikes sätestatule on Korra täitmine kohustuslik kõigile elektrienergia edastamise, jaotamise või müügiga tegelevatele võrguettevõtjatele ja müüjatele, seega siis ka kaebuse esitajale –X AS-le. Korra § 2 kohaselt elektrienergia omavolilise kasutamise tuvastamisel koostab ettevõtja akti omavolilise tarbija või tema esindaja juuresolekul. Kui omavoliline tarbija või tema esindaja ei viibi akti koostamise juures või keeldub aktile alla kirjutamisest, koostatakse akt erapooletu tunnistaja juuresolekul. OÜ Jaotusvõrk mõõteteenuste sektorijuhataja R.Drekhani poolt 06.08.2004 koostatud aktist nr 001630 (Kag-510/04) olukorra fikseerimise kohta nähtub, et tarbija V.Drekhan keeldus aktile alla kirjutamast. Seega oli tulenevalt Korra §-st 2 nõutav erapooletu tunnistaja juuresolek. Tunnistajana on aktis märgitud selle koostamise juures viibinud A. V., kes, nagu akti koostajagi, töötab OÜ-s Jaotusvõrk (piirkonna vanemelektrik). Nimetatud asjaolu on X oma 11.07.2005 kirjas ETI-le ka kinnitanud, märkides, et akti koostasid R.Drekhan ja A.V. koos. Seega on ETI antud juhul välja selgitanud, et nii akti koostaja kui ka selle juures viibinud tunnistaja on mõlemad OÜ Jaotusvõrk töötajad ja et tarbija keeldus aktile alla kirjutamast. Seega on vastustaja põhjendatult leidnud, et akt ei vasta Korra § 2 nõuetele, kuna selle koostamise juures ei viibinud erapooletu tunnistaja. Nimetatud seisukohta on ETI vaidlustatavas otsuses põhjendanud ja selgitanud, mistõttu ei saa nõustuda kaebaja väitega, et ETI otsus on põhjendamata ega vasta HMS § 54 ja § 55 lg 1 nõuetele. Otsus on motiveeritud ja selles on märgitud otsuse tegemise faktilised ja õiguslikud alused. ETI on tunnistaja erapooletuse nõudele mittevastavuse üle otsustamisel põhjendatult lähtunud tuvastatud asjaolust, et tunnistaja A.V. näol on tegemist akti koostajaga samas võrguettevõttes töötava isikuga, kelle juuresolekul koostatud akti tõesust ei ole vaidluse korral võimalik erapooletult hinnata. Kohus leiab, et käesolevale vaidlusele ei ole ülekantav kaebaja poolt viidatud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10.06.2003 otsuses nr 3-2-1-77-03 väljendatud seisukoht, et töötaja erapooletuses ei ole alust kahelda ainuüksi seetõttu, et ta töötab tööandja juures. Nimetatud kohtuasjas oli tegemist täitemenetluse seadustikuga reguleeritud kohtutäituri toiminguga (enampakkumisega), mille juurde olid manukatena kutsutud kohtutäituri büroo töötajad. Kõnealuses asjas ei ole tegemist mitte täitemenetlusega, vaid kontrollimenetlusega elektrienergia omavolilise tarbimise üle, mis on reguleeritud
Erapooletu tunnistajana Korra § 2 mõttes saab käsitleda isikut, kes ei tööta kontrolli läbiviijaga sama ettevõtja juures, kuna vastaselt juhul oleks tegemist mitte kontrollija (akti koostaja) ja erapooletu tunnistajaga, vaid kahe kontrollijaga, kelle poolt läbiviidud kontrolli objektiivsuses on tarbijal põhjendatult võimalik kahelda. Erapooletu tunnistaja juuresviibimise nõue välistab akti ühepoolse koostamise ettevõtja poolt. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et ainult X ja OÜ Jaotusvõrk töötajad saavadki anda pädevaid tunnistusi fikseeritud olukorra kohta, kuna tegemist on elektrisüsteemi ja selle toimimist tundvate isikutega. Erapooletu tunnistaja, kes ei ole X või võrguettevõtja koosseisuline töötaja, saab tajuda tegelikku olukorda kohapeal ja anda selle kohta tõepäraseid tunnistusi, mis ei ole mõjutatud samas ettevõttes töötava kolleegi arvamusest. Erapooletu tunnistaja juuresolek akti koostamisel on eriti oluline juhul, kui akti koostaja ja tarbija vahel valitsevad erimeelsused fikseeritud asjaolude suhtes ning viimane keeldub seetõttu aktile alla 9 kirjutamast, nagu see toimus käesolevas asjas. Kui erapooletu tunnistaja on andnud aktile allkirja selle kohta, et mõõteseadme tegelik seisund tarbimiskohal akti koostamise ajal vastas aktis kirjeldatud olukorrale, on selline akt kooskõlas Korra §-s 2 sätestatud nõuetega ning on käsitletav tõendina elektrienergia ja võrguteenuse omavolilise kasutamise kohta. 5. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et V.D.le 06.08.2004 koostatud akt ei peagi vastama Korra nõuetele, kuna nimetatud akt on koostatud lepingu alusel ning võrguettevõtja ei lähtunud akti koostamisel
regulatsioonist (omavoliline tarbimine), vaid tegemist on arvestuseta tarbimisega, mille puhul Korrast lähtuma ei pea. Käesolevas vaidluses on tuvastatud, et V.D. ja X vahel sõlmiti 24.04.2001 elektrienergia ostumüügileping ja võrguteenuste osutamise leping nr 37400817 (tlk 38). Kohus nõustub kaebuse esitajate väitega, et lepingu lahutamatuks osaks on Elektrienergia müügi ja võrguteenuse osutamise tüüptingimused. Leping ja selle juurde kuuluvad tüüptingimused peavad olema seadusega vastavuses. Lepingu sõlmimise ja tüüptingimuste kinnitamise ajal kehtis 01.01.98 jõustunud energiaseadus (ES). ES § 265 lg 5 järgi omavoliliselt tarbitud kütuse- ja energiakoguse ning maksumuse määramise juhend kinnitatakse majandusministri määrusega. Vastav juhend, mis kehtis 14.11.1998 – 01.07.2003, kinnitati majandusministri 03.11.98 määrusega nr 33. Juhendi p 5 järgi toimus elektrienergia omavolilise tarbimise tuvastamine ettevõtja esindaja poolt omavolilise tarbija või tema esindaja või erapooletu tunnistaja juuresolekul. Tüüptingimuste p 7.6. ei kajasta elektrienergia omavolilise kasutamise tuvastamise akti koostamise korda ega seda, kes peavad akti koostamise juures viibima. Kuid eeldusena, et tüüptingimuste p 7.6. oleks seal nimetatud akti osas seaduslik, pidi akti koostamine vastama juhendile. Ka 01.07.2003 kehtima hakanud
lg 3 alusel kehtestatud Kord esitab elektrienergia omavolilise tarbimise tuvastamiseks koostatud aktile samu nõudeid kui Juhend. Nõustuda tuleb vastustaja väitega, et arvestuseta tarbimist iseloomustavat olukorda aktis fikseeritud ei ole. Kui akt oleks koostatud Korra nõuete kohaselt, siis oleks see tõendiks elektrienergia ja võrguteenuse omavolilise kasutamise kohta
mõttes, sest aktis antud omavolilise tarbimise iseloomustuse kohaselt puudus arvestil üks plommidest ning arvesti korpusesse oli puuritud ava. Kirjeldatu ei võimalda teha järeldust arvestuseta tarbimise kohta, kuna see vastab
lg 1 punktis 1 (mõõteseadme rikkumine) ja punktis 3 (mõõteseadme plommi kõrvaldamine) sätestatud elektrienergia omavolilise kasutamise koosseisudele. Lisaks sellel sätestab
lg 1 p 4 elektrienergia ja võrguteenuse omavolilise kasutamisena ka juhu, kus ühendusel võrguettevõtja võrguga võrguettevõtja paigaldatud nõuetekohane mõõteseade puudub. Kaebajal puudub alus väita, et akt koostati arvestuseta tarbimise kohta lähtuvalt sellest, et tarbijale on väljastatud arve tüüptingimuste p 7.
lg 3 alusel kehtestatud „Omavoliliselt kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuste mahu ning omavoliliselt kasutatud elektrienergia maksumuse määramise korra“ §-d 2 ja 3 nende vastuolu tõttu põhiseaduse § 94 lõikega 2, kuna tulenevalt
lõikest 3 puudus majandus- ja kommunikatsiooniministril volitusnorm omavolilise elektrienergia ja võrguteenuse kasutamise tuvastamise korra kehtestamiseks. Kaebaja arvates oli majandus- ja kommunikatsiooniministril
lõike 3 alusel õigus kehtestada ainult kord omavoliliselt kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuse mahu ja omavoliliselt kasutatud elektrienergia maksumuse määramise kohta. Kohus leiab, et
lõike 3 alusel majandus- ja kommunikatsiooniministrile antud volitusnorm omavoliliselt kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuste mahu ning omavoliliselt kasutatud elektrienergia maksumuse määramise korra kehtestamiseks hõlmab ka volitust kehtestada kord, millele vastavalt tehakse kindlaks (tuvastatakse) omavoliline elektrienergia ja võrguteenuse kasutamine. Enne omavoliliselt kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuste mahu ning omavoliliselt kasutatud elektrienergia maksumuse määramist tuleb kindlaks teha, et toimunud on elektrienergia ja võrguteenuse omavoliline kasutamine. Selle tuvastamine peab toimuma kindlas vormis ettenähtud reeglite järgi, mitte aga elektrienergia jaotamise või müügiga tegeleva võrguettevõtja poolt vabas vormis temale mugavamana või vastuvõetavamana tunduval viisil. Selleks ongi Korra §-des 2 ja 3 ette nähtud akti koostamine elektrienergia omavolilise kasutamise kohta ning kehtestatud nõuded andmete kohta, mida nimetatud akt peab sisaldama. Kohus on seisukohal, et majandus- ja kommunikatsiooniministri 16.06.2003 määrusega nr 107 kehtestatud „Omavoliliselt kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuste mahu ning omavoliliselt kasutatud elektrienergia maksumuse määramise kord“ ei ole §-de 2 ja 3 osas vastuolus põhiseaduse § 94 lõikega 2 ning puudub alus nende kohaldamata jätmiseks. Eeltoodu alusel kohus leiab, et X AS-i kaebus ETI 22.09.2005 otsuse nr 125-TK/
tühistamise ning majandus- ja kommunikatsiooniministri 16.06.2003 määrusega nr 107 kehtestatud Korra §-de 2 ja 3 kohaldamata jätmise nõudes nende vastuolu tõttu põhiseadusega ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Sirje Tromp kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.