1 Ärakiri KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-66/03 Otsuse tegemise aeg ja koht 18.02.2004.a., Rakvere Kohtunik MARIKA LEIMANN Kohtuasi ERGO Kindlustuse AS hagi OÜ A & N vastu 178 190.

§ 33, Ts

K § 387, 449, 460 alusel. 12.08.2003 esitatud hagiavalduse täienduses teatas hageja, et jääb oma esialgse nõude juurde, hoolimata kostja vastuväidetest, mis põhinevad asjaolul, et kostja ja kolmanda isiku vahel oli sõlmitud tööettevõtu leping. Hageja leiab, et U. S. ei olnud liikluskahju põhjustanud veoauto valdajaks. Nii U. S. poolt antud seletustest kui ka tööettevõtu lepingu p.2 nähtub, et U. S. teostas kostja ülesandel ja korraldusel kostja huvides vedu Eestist Hispaaniasse. Sellest tuleneb, et U. S. oli isik, kes teostas tegelikku võimu veoki üle kostja korralduse kohaselt kostja ettevõttes. Vastavalt

§ 33

lg.3 ei loeta valdajaks isikut, kes teostab tegelikku võimu asja üle teise isiku korralduste kohaselt tema majapidamises või ettevõttes. Õigusteooria kohaselt tuleb nimetatud isikut käsitleda valduse teenijana. Veoauto valdajaks

§ 33ja Ts

K § 458 mõistes oli kostja. TsK § 360 ei piira suurema ohu allika vastustust kolmanda isiku ees, kostja vastustus tuleneb TsK §-st

1. Kokkulepe, mille kohaselt tellija kannab vastutuse kolmandate isikute ees üle tööettevõtjale, ei ole kehtiv kolmandate isikute, antud juhul hageja, suhtes. Seega reguleerib vastutust suurema ohu allika poolt tekitatud kahju eest TsK §
2. Hageja viitab ka hetkel kehtivate õigusnormidena TsÜS §-le 132 lg.2 ja VÕS §-le 1045 lg.2 kohaldamise võimalusele. Kostja vastuväide. Kostja oma kirjalikus vastuses ja suuliselt kohtuistungil hagi ei tunnista. Kostja leiab sarnaselt oma vastuses pretensioonile 17.06.2002 esitatud seisukohaga, et ei ole vastutav esitatud liikluskahju nõude eest. Liikluskahju tekkimise ajal juhtis kolmas isik U.S. mitte kostja valduses olevad sõidukit, vaid kolmanda isiku enda kui tööettevõtja valduses olevat sõidukit. OÜ A & N, kui tellija ja U. S. kui tööettevõtja vahel oli sõlmitud töövõtuleping puitmaterjali veo teostamiseks Eestist Hispaaniasse. Töö pidi U. S. kui tööettevõtja poolt teostama kostja vahendiga ehk sõidukiga, mis anti töö teostamise ajaks kostja poolt U. S. valdusesse. Vastavalt kehtinud TsK §-le 360 läks seega kogu sõidukiga seonduv vastutus tööettevõtulepingu täitmise ajaks kostjalt üle kolmandale isikule. Lähtudes eelnevast, ei vasta tõele väide, et liikluskahju tekkimise ajal oleks U. S. olnud kostja töötaja. U. S. ei olnud mitte kostja töötaja, vaid tööettevõtja konkreetse töö teostamisel kostjale kui tellijale. Tõele ei vasta väide, et U. S. oleks saanud kostjalt ümbrikupalka. Kuna konkreetne töö (puitmaterjali vedu Eestist Hispaaniasse) jäi U. S. kui tööettevõtja süül lõpuni teostamata, siis talle kostja poolt selle eest üldse tasu ei makstud. Hagi on esitatud ebaõige kostja vastu. Õigeks kostjaks oleks liikluskahju tekkimise ajal sõidukit vallanud U. S. Kuna kostja leiab, et tema vastu on hagi ebaõigesti esitatud, ei pea ta vajalikuks esitada vastuväiteid kahju tõendatuse ja suuruse osas. Kostja leiab, et hageja viitamine asjaolude toimumise ajal mittekehtinud seadusele ei ole korrektne. 3 Kolmanda isiku seisukoht. U. S.14.03.2003 kirjaliku seisukoha järgi hagile, ei olnud tal OÜ-s A& N töötamise ajal sõlmitud kirjalikku töölepingut. Küll aga eksisteeris tema ja firma vahel töösuhe, kuivõrd oli kokkulepitud tehtav töö, selle eest makstav tasu, eksisteeris kokkulepe töö tegemise asukoha kohta, oli kokkulepe tööaja suhtes, eksisteeris kokkulepe, et U. S. allub tööandja juhtmisele ja kontrollile (s.t. oli alluvusvahekord). Töösuhte algamise kohta annab kinnitust fakt, et ta asus kostja juures autojuhina tööle. OÜ-sse sattus U. S. tööle läbi ajalehes Kuldne Börs 2001.a. kevadel oleva ajalehekuulutuse. Kuulutuse pani kolmas isik, sisuga, et otsib autojuhina tööd. Temaga võttis ühendust kostja juhatuse liige S. P., kes pakkus talle tööd veoautojuhina. U. S.tööülesandeks oli teostada tööandja korralduste ja juhiste kohaselt kostja sõidukiga välisreise, mille käigus veeti kaupu. Reisi ajal andis U. S. tööandjale ülevaateid, kus ta on ja kuidas tööülesannete täitmine edeneb, tegi seda läbi mobiiltelefoni SMS-dega. 2001.a. kevadel tegi U. S. veoautoga VOLVO FH 12 reg.märgiga xxxxxx kaks reisi Hispaaniasse, mille eest talle maksti palgana umbes 2500 krooni. Palka maksis isik, kes tutvustas end OÜ A & N juhatuse liikme S. P. vennana. Kahe reisi ajal maksis tollimakse ja kindlustust S. P.
3. juulikuus andis S. P. kolmandale isikule tööandja esindajana tööülesande viia läbi Saksamaa Hispaaniasse Imavere Saeveskist pealelaaditud puitmaterjal. Nimetatud reisi ajal juhtuski antud problemaatiline liiklusõnnetus, mille ajal kolmas isik oli alkoholijoobes. Peale Eestisse naasmist selgitas S. P., et tulenevalt liiklusõnnetusest on ta lahti lastud ja et tal tuleb kinni maksta OÜ-poolsed kulud veoautol järel käimisel. Sellest tulenevalt keeldus tööandja maksmast antud reisi eest ka töötasu. Tol hetkel ta seaduste mittetundmise tõttu, kuskile pöörduda ka ei osanud. OÜ väited, justkui puuduks tööleping ja et tegemist on tööettevõtu lepinguga on täiesti arusaamatud. Mingist tööettevõtulepingust pole kunagi juttu olnud. Kolmanda isiku poolt 06.05.2003 esitatud täiendava seisukoha kohaselt jääb ta selle juurde, et tema ja kostja vahel oli sõlmitud tööleping ning selle töölepingu kehtivuse ajal tegi ta kaks reisi Hispaaniasse, mille eest talle maksti palka. Nimetatud tööleping lõpetati aga katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu 20.06.
4. Kolmas isik muudab oma seisukohta juulis 2001 teostatud veo kohta, kinnitades, et nimetatud veo teostas ta 13.07.2001 tööettevõtulepingu alusel ning selles sätestatud tingimustel. Kohtu tuvastatud asjaolud, järeldused, tõendid, kohaldatud seadused. Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele. Liikluskindlustuse seaduse § 2 kohaselt on liikluskindlustus suurema ohu allika tsiviilvastuse kindlustus. Liikluskindlustuse seaduse kohaselt on kindlustusandjal või Eesti Liikluskindlustusfondil õigus esitada regressinõue § 48 lg.2 p.2 kohaselt kahju tekitanud sõiduki valdaja vastu, kui sõiduki valdaja juhtis sõidukit, olles alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine mõju all ja § 48 lg.2 p.3 kohaselt sõiduki valdaja või omaniku vastu, kui sõiduki juhtimine oli üle antud alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine mõju all olevale isikule.

§ 33kohaselt valdaja on isik, kelle tegeliku võimu all asi on.

Valdajaks ei ole isik, kes teostab tegelikku võimu asja üle teise isiku korralduste kohaselt tema majapidamises või ettevõttes. 4 TsK § 458 kohaselt organisatsioonid ja kodanikud, kelle tegevus on seotud suurema ohuga lähikonnale (transpordiorganisatsioonid) on kohustatud hüvitama suurema ohu allika poolt tekitatud kahju, kui nad ei tõenda, et kahju tekkis vääramatu jõu või kannatanu tahtluse tagajärjel. TsK §-s 458 ettenähtud vastutusest vabanemiseks peab suurema ohu allika valdaja tõendama, et kahju tekkis vääramatu jõu või kannatanu tahtluse tagajärjel. Kostja selliseid asjaolusid esile toonud ei ole. Kohus leiab, et antud vaidluses ei kohaldatav LKS § 48. Kahju tekitanud sõiduki valdajaks on antud kaasuses suurema ohu allika valdajana äriühing. Äriühing juriidilise isikuna ei saa olla alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine mõju all, mille kohaselt järgneks vastutus LKS § 48 järgi. Samuti leiab kohus, et kuna antud asjas sõiduki valdajana tuleb käsitleda äriühingut, kes LKS § 48 lg.2 p.3 kohaselt pidi vastutuse rakendumiseks andma sõiduki juhtimise üle alkoholi mõju all olevale isikule, siis lähtudes asjaolust, et pooled ei ole menetluse kestel esile toonud asjaolu, et äriühingu poolt kolmandale isikule Hispaania reisi tegemise tööülesande andmise hetkel oli sõidukit juhtinud U. S. alkoholijoobes, ei saa kohaldada ka nimetatud sätet. Kohus leiab, et suurema ohu allika valdajana järgneb äriühinguks oleva kostja vastutus tsviilvastutuse üldistel alustel TsK § 458 järgi. Kindlustusandja hüvitas kahju, mis andis talle õiguse nõuda kindlustushüvitist kahjutekitanult. Liikluskindlustuse mõte on tagada kannatanule liikluskahju võimalikult kiire ja täielik hüvitamine. Liikluskindlustuse seaduses ei ole riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23.10.2002 otsuse nr. 3-2-1-112-02 kohaselt erisätteid TsÜS § 3 mõttes, mis välistaksid TsK §-de 448 või 458 kohaldamise, ehk ei saa välistada kahju tekitaja lepinguvälist vastutust. TsK ei anna suurema ohu allika valdaja legaaldefinitsiooni. Senikehtinud kohtupraktikas juhindumiseks väljaantud NSVL ÜK Pleenumi 23.10.1963.a. määruse p.5 kohaselt tuleb suurema ohu allika valdaja all mõista organisatsiooni või kodanikku, kes tegelikult kasutab suurema ohu allikat nii neile kuuluva omandiõiguse või operatiivse haldamisõiguse või ka teistel alustel. Suurema ohu allikaks ei loeta isikut, kes juhib suurema ohu allikat töösuhete tõttu selle valdajaga (nt. autojuhid). Kodanikud, kes juhtisid või kasutasid suurema ohu allikat töösuhete tõttu, sõltumata töösuhete vormistamise viisist, ei kandnud TsK kohaldamise praktika kohaselt vahetult vastutust kannatanu ees. Praktikas peetakse üldjuhul suurema ohu allika valdajateks isikuid, kes

järgi vastaksid otsese valdaja mõistele

§ 33

lg.2 mõttes, ehk näiteks tegelik kasutaja operatiivse haldamise õiguse alusel.

§ 33

lg.3 kohaselt valdajaks ei ole isik, kes teostab võimu asja üle teise isiku korralduste kohaselt tema majapidamises või ettevõttes (nn. valduse teenija). Seega on valduse teeniisuhte eelduseks, et keegi teostab faktilist võimu teise isiku jaoks ja ta teostab seda teise isiku majapidamises või ettevõttes. Valduse teenija peab alluma valdaja korraldustele. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et U. S. ei ole valdaja, kuivõrd ta oma reise tehes täitis kostja korraldust ja juhindus kostja poolt antud suunistest, seda ka kahju tekkimise ajal. Valduse teenija ei ole valdajaks ei üksinda ega valdaja kõrval ja seega ei saa ta kanda ka vastutust TsK § 458 alsuel Riigikohus on leidnud 24.05.1995.a. otsuses, et mootorsõiduki valdajaks ja TSK §-st 458 tuleneva kohustuse subjektiks on isik, kes teostab faktilist võimu mootorsõiduki üle kahju tekitamise momendil. Omanik, kes ei valda suurema ohu allikat kahju tekitamise momendil ja kelle korralduste kohaselt ei teostata tegelikku võimu suurema ohu allika üle tema majapidamises või ettevõttes, ei saa vastutada sellega tekitatud kahju eest TsK § 458 järgi. Antud kaasuse puhul omaniku korralduste kohaselt teostati tegelikku võimu tema 5 majapidamises või ettevõttes suurema ohu allika üle ja seega järgneb ka omanikule vastutus TsK § 458 järgi. Kui isiku tööülesandeks oli konkreetset autot juhtida, on suurema ohu allika valdajaks alati tööandja. TsK § 458 kohaldamiseks on oluline TsK §-s 449 sisalduv töötaja mõiste. Kohus leiab, et töötaja mõistet tuleb tõlgendada laiemalt, kui seda teeb töölepinguseadus. Töööettevõtuleping ei erine oma sisult töölepingust, kuivõrd mõlema lepingu puhul on töötegija ühel või teisel määral tööandja või tellija kontrolli all. Seega tuleks tööettevõtjaid käsitleda samuti töötajatena TsK § 449 mõistes Tegeliku võimu teostamine valduse teenija U. S. poolt toimus suurema ohu allika omaniku, kostja, korraldusel tema majapidamises. Kostja vastuväide, et töö tegemine välismaal välistab töö tegemise tema majapidamises, ei ole põhjendatud, kuivõrd kostja põhikirjalise tegevusena on fikseeritud rahvusvaheliste autovedude ekspedeerimine, mis eeldab ettevõtte majapidamise ja tegevuse väljumist vabariigi piirest. Vaidlust ei ole selle üle, et kolmas isik tegutses kostjale kuuluva autoga, tegi reisi Hispaaniasse kostja korraldusel ja kostja ülesande täitmiseks. Kui on olemas töösuhe, siis ei vabasta see tööandjat vastutusest hüvitada oma töötaja poolt töökohustuse rikkumise tagajärjel kannatanule tekitatud kahju TsK § 458 alusel isegi siis, kui kolmas isik oleks auto võtnud omavoliliselt. Töötaja mõiste laiendavale tõlgendamisel on viidatud eespool. Vaidlust ei ole kahjunõude suuruse ja selle arvestamise aluste kohta. Kahju suurust ning hageja poolt kannatanule hüvitamist tõendavad liikluskahju varakahju väljamaksu arvestusotsused nr.1, 2, mille kohaselt hüvitis summas 148 743.97 + 16 946.89 krooni on hageja poolt 05.12.2001 ja 10.05.2002 välja makstud kannatanu kindlustusandjale Interschaden GmbH-le. Nimetatud summale lisanduvad hageja käsitluskuluna 12 500 krooni. Liiklusõnnetuse toimumise asjaolusid kinnitavaid tõendeid, kahju suurust ja väljamaksmist kjinitavaid tõendeid, kolmanda isiku poolt kirjalikult antud seletusi ja poolte seletusi kogumis hinnates leiab kohus, et hagi kuulub rahuldamisele. Kohtukulude katteks kuulub hageja kasuks välja mõistmisele tema poolt kolmandale isikule kutse avaldamise tasu katteks makstud 200 krooni ja õigusabikulude katteks kuni 5% hinnaga hagi summast, milleks on 8909.50 krooni. Hagi on rahuldatud TsK § 458,

§ 33alusel ja juhindudes Ts

MS § 226 lg.1, 3,

1. Kohtunik /allkiri/ Ärakiri õige Kohtunik M. Leimann M. Leimann Viru Ringkonnakohus 25.01.2006 otsustas: Rahuldada OÜ A&N (likvideerimisel) apellatsioonkaebus ja tühistada Lääne-Viru Maakohtu 18.02.2004 otsus tsiviilasjas nr 2-66/
2. Jätta Ergo Kindlustuse AS hagi OÜ A&N vastu 178 190,82 krooni nõudes rahuldamata. Menetluskulud jätta Ergo Kindlustuse AS kanda. Välja mõista Ergo Kindlustuse AS-lt OÜ A&N kasuks kohtukuludena 14 720 (neliteist tuhat seitsesada kakskümmend) krooni. Riigikohus 19.06.2006 otsustas: Jätta Viru Ringkonnakohtu 25.jaanuari 2006.a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. 6 Kohtuotsus jõustus 19.juunil 2006.a Riigikohtu otsusega. Kohtunik M. Leimann