3-05-797/1

3-05-797 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Indrek Paukštys Otsuse tegemise aeg ja koht 15.05.2006.a Tallinn Haldusasja number 3-05-797 (endised nr 3-1215/05; 3-2115/04 ja 3-11258/03) Haldusasi V.V.i kaebus Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuameti 25.04.2003.a maksuotsuse nr 6.3-01.3108.1163 peale Asja läbivaatamise kuupäev 27.04.2006.a Menetlusosalised Kaebuse esitaja V.V., esindaja J.N. Vastustaja Maksu-ja Tolliamet, esindaja Ingrid Hoyer RESOLUTSIOON Jätta V.V.i kaebus rahuldamata Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse kuulutamisest. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb asja otsustanud halduskohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisest arvates. Teadet ei ole vaja esitada, kui teate esitamise tähtaja jooksul esitatakse apellatsioonkaebus. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tallinna Füüsiliste Isikute maksuameti (TFIMA) 25.04.2003.a maksuotsusega nr 6.301.3/108.1163 kohustati V.V.it maksma 2000.a tulumaksu 12 903 krooni (arvestades ettemaksu kuulub tasumisele 6 091

1. kr)ja intressi 1 551 kr ning 2000.a sotsiaalmaksu 13 104 kr ja intressi 2 130 kr. Maksuotsus tugines TFIMA 19.12.2002.a revisjoniaktile nr 4-04/118.460, TFIMA 23.01.2003.a maksuotsusele nr 6.3-01.3/108.328 ja Maksuameti 02.04.203.a vaideotsusele nr 134 ja selle tegemise õiguslike alustena märgiti tulumaksuseaduse (TuMS) § 34 punkt 1 ning sotsiaalmaksuseaduse § 2 lõike 1 punkt 4. 2. V.V. esitas 27.05.2003.a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles tühistada TFIMA 25.04.2003.a maksuotsus nr 6.3-01.3/108.1163, leides, et ta on 2000.a ettevõtluse kulusid õigesti deklareerinud ning TFIMA arvestused kaebaja tulude ja ettevõtlusega seotud kulude kohta ei ole õiged. Maksuhaldur leidis ebaõigesti, et kuulutused kütusele, sõiduki remondile ja ekspluatatsioonile, prillide soetamisele ja telefonikõnedele on ettevõtlusega seotud vaid osaliselt. Samuti järelda TFIMA ebaõigesti, et kaebaja on maksnud iseendale päevaraha 21 990 krooni. Kaebaja ei ole iseendale päevaraha maksnud, viidatud summa on lähetuse päevarahana makstud kaebajaga töösuhtes olevatele töötajatele. 3. Tallinna Halduskohtu 19.03.2004.a otsusega jäeti V.V.i kaebus rahuldamata. Kohtuotsusest nähtuvalt on kaebaja loobunud kõigist oma ülejäänud argumentidest ning jäänud üksnes väite juurde, et TFIMA 25.04.2003.a maksuotsus on õigusvastane seetõttu, et selle otsusega on TFIMA arvestanud ettevõtluse kuludest maha summa 21 990 krooni, mis tegelikult peaks olema kantud kuludesse. Kohtu hinnangul oli kaebaja nimetatud väide asjakohatu, kuivõrd kohtu poolt tuvastatu järgi ei olnud summa 21 990 krooni ettevõtluskoludest väljaarvamine 25.04.2003.a maksuotsuse esemeks: eelnimetatud küsimus on lahendatud jõustunud ja kehtiva TFIMA 23.01.2003.a maksuotsusega, mida kaebaja kohtus vaidlustanud ei ole. Kaebuse esitaja ei saa 25.04.203.a maksuotsuse vaidlustamisega asuda sisuliselt vaidlustama TFIMA 23.01.203.a maksuotsust. Seetõttu on kaebaja väide asjakohatu ja kohus ei pea sellele sisulist hinnangut andma. 4. Tallinna Ringkonnakohtu 06.05.2005.a otsusega (asjas nr 2-3/181/05) tühistati Tallinna Halduskohtu 19.03.2004.a otsus osaliselt – V.V.i ettevõtluskuludest 21 990 krooni väljaarvamist käsitlevas osas ja asi saadeti tühistatud osas Tallinna Halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis, et vaideotsuse põhjendustest saab järeldada, et asja uuel otsustamisel tuli TFIMA-l V.V.i tegevuse hindamiseks kontrollida ka seda, kas kaebaja on maksnud endale 21 990 krooni lähetuse päevaraha või on see summa ekslikult kaebaja nimele vormistatud ja päevaraha saajateks olid tegelikult tema töötajad, nii nagu ta ise väidab. Kuigi maksukohustuslase poolt täiendavalt esitatud dokumentide põhjal 25.04.203.a tehtud ja käesolevas asjas vaidlustatud maksuotsuses ei ole kaebaja väitele 21 990 krooni ettevõtlusega seotuse kohta sõnaselgelt vastatud, saab maksuotsuses toodud tabelist järeldada, et maksuhaldur ei lugenud seda väidet põhjendatuks ja vähendas ettevõtlusega seotud kulusid nimetatud summa võrra. Vaidlustatud maksuotsuses ei ole märgitud, et kaebaja väiteid 21 990 krooni ettevõtlusega seotusest enam ei kontrollita ega hinnata põhjusel, et see küsimus on varasema maksuotsusega lõplikult lahendatud. 5. Riigikohtu 14.09.2005.a määrusega (asjas nr 3-7-1-3-286) jäeti Maksu-ja Tolliameti Põhja maksukeskuse kassatsioonkaebus menetlusse võtmata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 6. Kohtuistungil 27.04.2006.a jäi kaebaja kaebuse juurde ja taotles TFIMA 25.04.2003.a maksuotsuse nr 6.3-01.3/108.1163 tühistamist V.V.i ettevõtluskuludest 21 990 krooni mahaarvamist käsitlevas osas. Kaebaja leidis, et vaidlustatud maksuotsus on põhjendamatu, kuna ta ei ole päevaraha 21 990 krooni maksnud endale. 7. Vastustaja vaidles 27.04.2006.a kohtuistungil kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastustaja leidis, et kohtutoimikus on olemas kõik raamatupidamisdokumendid lähetusaruannete kohta. Lähetusrahade väljamaksete lehtede juunist detsembrini 2000.a alusel on kaebajale välja makstud igakuuselt lähetusrahasid summas 21 990 krooni. Kaebajal ei olnud seadusest tulenevat õigust saada lähetusraha, kuna ta oli füüsilisest isikust ettevõtja. 2 KOHTU PÕHJENDUSED 8. Kohus kuulanud ära menetlusosaliste seletused, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjustel. 8.1 Asja materjalidest nähtub ja puudub vaidlus selles, et alates 01.07.2000.a füüsilisest isikust ettevõtjaks registreeritud V.V. on 2000.a kandnud ettevõtluse kuludesse iseendale ja oma töötajatele ajavahemikul 01.06.2000.a kuni 31.12.2000.a väljamakstud lähetuse päevarahad. Lähetused on vormistatud tööläkituste väljamaksete lehtedel, kus raha väljamaksmist tõendab saaja allkiri (kd I, tl 95-96; kd II tl 15-16, tl 51-59). V.V. on nimetatud maksuhaldurile esitatud dokumentatsiooni kohaselt saanud lähetusraha järgmiselt: 1) tööläkituste väljamaksete leht nr 01 (ajavahemik 01.06.2000.a kuni 30.06.2000.
2. a)– 1 890 krooni; 2) tööläkituste väljamaksete leht nr 02 (ajavahemik 01.07.2000.a kuni 31.07.2000.
3. a)– 1 750 krooni; 3) tööläkituste väljamaksete leht nr 03 (ajavahemik 01.08.2000.a kuni 31.08.2000.
4. a)– 2 100 krooni; 4) tööläkituste väljamaksete leht nr 04 (ajavahemik 01.09.2000.a kuni 30.09.2000.
5. a)– 2 100 krooni; 5) tööläkituste väljamaksete leht nr 05 (ajavahemik 01.10.2000.a kuni 31.10.2000.
6. a)– 1 750 krooni; 6) tööläkituste väljamaksete leht nr 06 (ajavahemik 16.11.2000.a kuni 31.11.2000.
7. a)– 4 800 krooni; 7) tööläkituste väljamaksete leht nr 08 (ajavahemik 01.12.2000.a kuni 31.12.2000.
8. a)– 7 600 krooni; kokku 21 990 krooni. Kõikide loetletud summade vastuvõtmise kohta on lehtedel V.V.i allkirjad. Nimetatud summa (21 990 krooni) võrra on maksuhaldur V.V.i ettevõtlusega seotud kulusid vähendanud. 8.2 Vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 06.05.205.a otsusele (asjas nr 2-3/181/05) tuleb käesolevas asjas kontrollida, kas kaebuse esitaja on maksnud endale 21 990 krooni lähetuse päevaraha või on see summa ekslikult kaebaja nimele vormistatud ja päevaraha saajateks olid tegelikult tema töötajad. Senise menetluse käigus on kaebaja väitnud, et ta ei ole iseendale päevaraha maksnud ja nimetatud summa (21 990 krooni) on lähetuse päevarahana makstud kaebajaga töösuhetes olevatele töötajatele. Kohtuistungil 27.04.2006.a muutis kaebaja oma seletust ja tunnistas kõigi ülalloetletud tööläkituse väljamaksete lehtedel tema nimele märgitud summade vastuvõtmist enda poolt (kd II, tl 62-63). Kaebaja uute selgituste kohaselt tema nimetatud summat (21 990 krooni) kellelegi üle ei andnud, vaid kasutas seda raha ise. Raha eest ostis ta toiduaineid ja muud elamiseks vajalikku. Kaebaja väitel said sellest osa ka temaga töösuhtes olevad isikud, kuna elati ehitusobjektil koos. Seega on kaebaja sisuliselt ise tunnistanud, et on 2000.a maksnud endale 21 990 krooni lähetusraha. Asja uue kohtuliku arutamise käigus ilmnes veel, et kaebaja polnud nimetatud väljamakseid tehes teadlik, et tal ei olnud õigust endale lähetusraha maksta. Sellest sai kaebaja enda väitel teadlikuks alles revisjoni käigus. Arvestades kaebuse esitaja poolt 27.04.2006.a kohtuistungil antud seletust (eriti kaebaja väiteid selle kohta, et ta kõnealust summat kellelegi üle ei andnud) ei pea kohus, 02.03.2004.a toimunud kohtuistungil tunnistajatena üle kuulatud S. V. ja V. V. ütlusi kaebajalt selle summa päevarahana saamise kohta usaldusväärseteks. 8.3 Eeltooduga – V.V.i 27.04.2006.a kohtuistungil antud seletuse (p 8.2) ning tööläkituste väljamaksete lehtedel sisalduvate kannetega V.V.ile päevaraha maksmise kohta ja tema allkirjadega nimetatud summade vastuvõtmise kohta (p 8.1) – loeb kohus V.V.i poolt endale lähetusraha summas 21 990 krooni maksmise tõendatuks. Tegemist ei olnud ekslikult kaebuse esitaja nimele vormistatud summaga ja selle saajateks ei olnud kaebuse esitajaga töösuhtes olevad isikud. 3 8.4 Eesti Vabariigi töölepingu seaduse § 51 lõike 1 järgi tähendab töölähetus seda, et tööandja lähetab töötaja kindlaksmääratud ajavahemikuks tööülesannet täitma väljapoole töölepingus määratud töö tegemise asukohta. Seega eeldab töölähetus töölepingu ja töölepingu poolte – tööandja ja töötaja – olemasolu. Füüsiline isik, sealhulgas füüsilisest isikust ettevõtja ei saa sõlmida iseenda nimel iseendaga töölepingut (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 17.05.1999.a määrus asjas nr 3-3-1-21-99). Seepärast ei olnud V.V.il õigust arvata oma maksustatavast tulust maha iseendale maksutud päevaraha. TuMS § 32 lõike 1 kohaselt võib maksumaksja ettevõtlustulust maha arvata kõik maksustamisperioodi jooksul maksumaksja poolt tehtud dokumentaalselt tõendatud ettevõtlusega seotud kulud. Kuna tegemist oli ebaseadusliku rahalise väljamaksega, mis pole kulu TuMS § 32 lõike 1 mõistes, on vastustaja põhjendatult vähendanud V.V.i ettevõtlusega seotud kulusid 21 990 krooni võrra. 9. Kohtukulude väljamõistmist taotletud ei ole. Indrek Paukštys Kohtunik 4