← Eesti

3-04-115/10

Obsah (10)§ 5§ 38§ 22§ 1§ 2§ 3§ 4§ 6§ 31§ 7

3-04-115 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi Kohtumaja Kohtuasja number 3-04-115 Otsuse kuupäev 18.05.2006 Jõhvi Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi V.T esindaja I.A kaebus õigus

§ 5lg.

1 p. 2 alusel tema onule J.T`le kuuluva maa ½ mõttelise osa tagastamist. ÕVVTK Lääne-Virumaa komisjon ei ole 11.03.2004.a. otsuse nr. 9998/A tegemisel lähtunud õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja usalduse printsiibist. V.T leiab, et ÕVVTK LääneVirumaa komisjon on 11.03.2004.a. otsuse nr. 9998/A tegemisel rikkunud oluliselt Haldusmenetluse seadusega sätestatud haldusmenetluse üldpõhimõtteid.Rikutud on HMS § 40, § 64-

  1. Vihula Vallavalitsuse 31.03.2004.a. korralduse nr. 180 õigusvastasus: Vihula Vallavalitsuse 31.03.2004.a. korraldusest nr. 180 nähtub, et selle andmise aluseks on ÕVVTK Lääne-Virumaa komisjoni 11.03.2004.a. otsus nr. 9998/A. Kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt on maakonnakomisjoni otsus eelhaldusaktiks kohaliku omavalitsuse vara tagastamise korraldusele ja kaebuse esitaja on eelpool tõendanud, et ÕVVTK LääneVirumaa komisjoni 11.03.2004.a. otsus nr. 9998/A kui eelhaldusakt on kaebuses nimetatud põhjustel õigusvastane, siis sel põhjusel on õigusvastane ka Vihula Vallavalitsuse 31.03.2004.a. korraldus nr.
  2. Ka Vihula Vallavalitsus on oma 31.03.2004.a. korralduse nr. 180 andmisega rikkunud kaebuse esitajale haldusmenetluse seadusega sätestatud õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja usalduse kaitse printsiipe. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja oma kaebuse juurde, palus kohtul tühistada täielikult ÕVVTK Lääne-Virumaa komisjoni 11.03.2004.a. otsus nr. 9998/A ning Vihula Vallavalitsuse 31.03.2004.a. korraldus nr. 180 ning välja mõista haldusasjas kantud kohtukulu summas 8978 krooni. Vastustaja Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseeerimise LääneVirumaa komisjoni esindaja H.L V.T esindaja I.A kaebust õigeks ei pea ja vaidleb sellele vastu: Maa-ameti peadirektor on käskkirjaga
  3. jaanuar 2004 nr 3 teinud kohustuslikud ettekirjutused Lääne-Viru maavanemale. T.R, sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja, maavanema ülesannetes, on 02.02.2004 kirjaga nr.2.1-4/134 ettekirjutused edastatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Lääne-Virumaa komisjonile menetlemiseks vastavalt seadusele. Maakonnakomisjoni otsuses 11.03.2004 nr 9998/A on põhjendatud: „Lähtuvalt Vabariigi Valitsuse määrusega
  4. augustist 1991.a. nr. 161 kinnitatud “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra” p. 36, mille kohaselt maakonnakomisjon vaatab materjalid läbi, kui pärast otsuse tegemist ilmnevad uued asjaolud, mis võivad tingida tehtud otsuse muutmise, vaatas maakonnakomisjon läbi materjalid ilmnenud asjaolude kohta M.T taotluses. M.T avalduse kohaselt koosneb vara “xxxxx” ja (xxxxx) talu maast. Endine omanik avalduse kohaselt on T.N.T ja vara asukoht LääneVirumaa Vihula vald xxxxx küla ja Lääne-Virumaa Vihula k/n xxxxx küla. Materjalide läbivaatamine on Maa-ameti peadirektori 08.01.2004 käskkirja nr. 3 “Kohustuslike ettekirjutuste tegemine” alusel. Eeltoodud käskkirja 08.jaanuarist 2004 nr 3 punktis 1 on tehtud kohustuslikud ettekirjutused Lääne-Viru Maavanemale punkt 1.
  5. ja 1.
  6. 4 3-04-115 Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Lääne-Virumaa komisjoni otsuse 30.01.1995.aasta nr 9998 suhtes.” Maa-ameti peadirektori käskkirja
  7. jaanuarist 2004 nr 3 punktis 1 on tehtud Lääne-Viru maavanemale kohustuslikud ettekirjutused mis kuuluvad täitmisele ühe kuu jooksul arvates käskkirja jõustumisest: punkt 1.
  8. kohustada Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise LääneVirumaa komisjoni kehtetuks tunnistama oma 1995.aasta
  9. jaanuari otsus nr 9998 selle andmisest alates, kui omandireformi aluste seadusele, maareformi seadusele ja nende alusel vastuvõetud alamalseisvatele õigusaktidele mittevastav haldusakt; p.1.
  10. teha Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Lääne-Virumaa komisjonile ülesandeks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise toimikus nr T-246 sisalduvate dokumentide ja asjas täiendavalt kogutud tõendite ning vajadusel täiendavalt kogutavate dokumentide alusel uuesti läbi vaadata Vihula vallas asuva endise xxxxx (Sagadi mõisa järgi) õigusvastaselt võõrandatud maaüksuse (kinnistu nr xxxxx, pindalaga 41,47 ha) õigusvastaselt võõrandatud vara (maa) koosseis ja ulatus ning isikute ring, kellele vara (maa) õigusvastase võõrandamise ajal kuulus, ning määrata kindlaks õigustatud subjektiks tunnistatud isiku nõudeõiguse osa suurus, ning teha asjas uus otsus. Maakonnakomisjon tutvus ja lisas materjalide juurde ka koopia keskkonnaministri kirjast 27.02.2004 nr 20-1/552-2, mis on vastuskiri Lääne-Viru maavanema kohusetäitjale. Kirjaga 21.01.2004 nr 2.1-4/134 on maavanema kohusetäitja pöördunud keskkonnaministri poole taotlusega Maa-ameti peadirektori K.K 08.01.2004.a käskkirja nr 3 peatamiseks. Kirjas taotletakse Maa-ameti peadirektori K.K
  11. jaanuari 2004.a käskkirja nr 3 peatamist kuni Jõhvi Halduskohtus haldusasjas nr 3-203/2003 tehtud otsuse jõustumiseni. Keskkonnaministri 27.02.2004 kirjaga teatatakse, et tutvunud Maa-ameti peadirektori 08.01.2004 käskkirja nr 3 “Kohustuslike ettekirjutuste tegemine” andmise aluseks olnud dokumentidega, ei pea keskkonnaminister võimalikuks rahuldada taotlust riikliku järelevalvemenetluse tulemusena antud käskkirja nr 3 peatamiseks Jõhvi Halduskohtus haldusasjas nr 3-203/2003 tehtud otsuse jõustumiseni. Arvestades käesoleva vastuskirja väljastamise aega, teeb keskkonnaminister Maa-ameti peadirektorile ettepaneku pikendada käskkirja nr 3 punktide 1.1 ja 1.
  12. täitmise tähtaega ühe kuu võrra. Keskkonnaminister kirjutab, et „Samuti ei nõustu ma Teiega, et käskkirja ei oleks olnud võimalik Teie poolt toodud asjaoludel täita tähtaegselt, sest riikliku järelevalvemenetluse käigus on kohaliku komisjoni poolt välja selgitamata jäänud asjaolud Maa-ameti poolt välja selgitatud.“ Keskkonnaminister vastuskirjas on seisukohal, et nii kohaliku komisjoni tegevus kui ka otsused on nii maavanema kui ka Maa-ameti riikliku järelevalve objektiks. Maa- ameti peadirektor ei ole hakanud tuvastama subjektsuse küsimusi, vaid on asjas välja selgitanud olulise tähtsusega asjaolud, mis oleks olnud kohaliku komisjoni kohuseks, ning teinud sellest omad loogilised järeldused. Keskkonnaminister teeb ühtlasi teatavaks, et Maa-ameti peadirektori 08.01.2004 käskkirja nr 3 “Kohustuslike ettekirjutuste tegemine” täitmata jätmise korral on ta sunnitud pöörduma Vabariigi Valitsuse poole VVSis sätestatud Vabariigi Valitsuse järelevalve teostamiseks. Vaidlustatud maakonnakomisjoni otsus on faktiliselt ja õiguslikult põhjendatud. Jõhvi Halduskohtu kohtumäärusega 24.05.2004 peatati V.T kaebuse menetlemine kuni kohtuotsuse jõustumiseni haldusasjas nr 3-1002/
  13. Halduskohus oli seisukohal, et käesoleva haldusasja lahendamiseks on määrava tähtsusega 08.01.2004 Maa-ameti peadirektori käskkirja nr 3 “Kohustuslike ettekirjutuste tegemine” kehtivus. Praeguseks on olemas Tallinna Halduskohtu jõustunud otsus 27.12.2005 haldusasjas nr 3-1002/
  14. Kohtuotsuses kohtu põhjenduste osas on halduskohus leidnud, et isegi juhul, kui kaebajal oleks kaebeõigus, ei annaks kaebuse väited alust kaevatava Maa-ameti peadirektori käskkirja tühistamiseks. Halduskohus leidis: „Kaebuses leitakse ebaõigesti, et kaevatav käskkiri on antud pädevust ületades. Vastustaja pädevus käskkirja andmiseks tuleneb

§ 38

lõike 2 punktist 3, mille kohaselt on Maa-ametil õigus teha 5 3-04-115 riigiasutusele või kohaliku omavalitsuse organile kohustuslikke ettekirjutusi maareformi läbiviimise küsimuses. Seega on vastustajal õigus teha maareformi läbiviimise küsimuses Lääne-Viru maavanemale kohustuslikke ettekirjutusi“. Samuti leidis halduskohus, et maavanemal on õigus teha ÕVVTK Lääne-Virumaa komisjonile ja Vihula Vallavalitsusele käskkirjas nõutud ettekirjutusi. ÕVVTK Lääne-Virumaa komisjon on

  1. märtsi 2004.a otsuses nr 9998/A selgitanud, et 1995.a. otsuse tegemisel on maakonnakomisjon lähtunud maksualuste maaüksuste nimekirjast, kus xxxxx talumaa omanikuna on toodud T A ja V. Maksualuste maaüksuste nimekirjast nähtub juurdelõike xxxxx, pindalaga 0,34 ha kuulumine xxxxx talu maa juurde. Komisjon lisas materjalide juurde koopia maksualuste maaüksuste nimekirja vastavast leheküljest. Maakonnakomisjon on
  2. märtsi 2004.a otsuses selgitanud: Vabariigi Valitsuse 28.augusti 1991.a määrusega nr 161 kinnitatud “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra” p. 21 reguleerib, millistest tõenditest lähtub maakonnakomisjon maa kuuluvuse tõendamisel. “Korra” 1995.a kehtinud redaktsiooni kohaselt maa kuuluvuse tõendamisel kasutatakse
  3. aastal ja järgmistel aastatel Eesti Vabariigi Katastriameti poolt koostatud “Maksualuste maaüksuste nimekirju” ning kinnistusametite dokumentatsiooni, milles sisalduvad andmed on eelnevalt võrreldud Eesti Vabariigi Riikliku Maa-ameti ja Eesti Vabariigi Riikliku Arhiiviameti poolt. Vabariigi Valitsuse määrus 28.augustist 1991.a. nr 161” Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra” kinnitamise kohta p. 2 sätestab: Eesti Vabariigi Riiklikul Maa-ametil koos Eesti Vabariigi Riikliku Arhiiviametiga tagada käesoleva määrusega kinnitatud korra punktis 21 ettenähtud “Maksualuste maaüksuste nimekirjade” võrdlemine kinnistusametite dokumentatsiooni andmetega ning kontrollitud andmete väljastamine õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise maakonnakomisjonidele hiljemalt
  4. märtsiks 1992.a. Seega oli “korra” 1995.a. redaktsioonis põhiliseks tõendusmaterjaliks 1938.a maksualuste maaüksuste nimekiri. Alles 1997.a täiendusega (jõustunud 09.09.1997.a.) “korra” p.21 redaktsiooni kohaselt kasutatakse maa kuuluvuse tõendamisel 1938.aastal ja järgmistel aastatel Eesti Vabariigi Katastriameti koostatud “Maksualuste maaüksuste nimekirju”, kinnistusraamatute sissekandeid, ostu-müügilepinguid, kohtuotsuseid, kinkelepinguid ja pärandite vastuvõtudokumente. Maareformi seaduse § 15 on täiendatud lõikega 4, mis sätestab samuti milliseid tõendeid kasutatakse maa omandiõiguse tõendamiseks. Täiendus on 29.jaanuari 1997.a. seadusega. Kaebuse esitaja väidab ka, et komisjon on 11.03.2004.a otsuse nr. 9998/A tegemisel rikkunud haldusmenetluse üldpõhimõtteid. Eeltoodud väiteid ei pea õigeks. Ärakuulamise õigus oli tagatud. Lähtuvalt haldusmenetluse seaduse § 40 lg 1 ja lg 2 on maakonnakomisjoni poolt väljastatud kirjad 03.02.2004 nr 5, 6 ja 7 H.A-´le, A.T`le ja V.T`le, milles palutakse neil esitada oma arvamused ja vastuväited kirjalikult maakonnakomisjonile hiljemalt 19.veebruariks 2004.a. Ainsana on kirjaliku seisukoha esitanud V.T volitatud esindaja I.A. Põhjendatud ei ole kaebuse esitaja väide, mille kohaselt kirjast ei olnud võimalik üheselt välja lugeda, kas maakonnakomisjon soovib arvamust Maa-ameti peadirektori käskkirja kui haldusakti õiguspärasuse suhtes või maakonnakomisjoni 30.01.1995.a otsuse nr 9998 suhtes. Maakonnakomisjon on otsuses 11.03.2004.a nr 9998/A põhjendanud, et tulenevalt Maa-ameti peadirektori käskkirja täitmise tähtajast ei ole võimalik anda täiendavat aega sisuliste vastuväidete esitamiseks. Maakonnakomisjonil puudus õiguslik alus peatada haldusmenetluse läbiviimine ja jätta Maaameti peaadirektori käskkirjaga tehtud ettekirjutused tähtajaks täitmata. Maakonnakomisjoni 11.03.2004.a otsuses on toodud, milliseid menetlustoiminguid jõudis komisjon teha enne otsuse tegemist. Komisjoni tööd reguleerivad õigusaktid ei näe ette, et komisjon peaks arutama asja menetlusosaliste juuresolekul. 6 3-04-115 Vastustaja Vihula Vallavalitsuse esindaja E.T palub jätta kaebuse rahuldamata, kuna haldusaktid on seaduslikud. Kolmanda isiku H.M esindaja vandeadvokaat E.S ja kaasatud isiku Maa-ameti esindaja T.K leiavad oma vastustes kohtule, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. Vaidlustatud haldusaktid võeti vastu lähtuvalt Maa- ameti peadirektori 08.jaanuari 2004.a. käskkirjas nr 3 tehtud kohustuslikest ettekirjutustest. V.T vaidlustas eelpoolnimetatud käskkirja Tallinna Halduskohtus. 27.detsembri 2005.a. otsusega jäeti tema kaebus rahuldamata. Kohtuotsus jõustus 07.jaanuaril 2006.a. Jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et Maa- ameti peadirektoril oli õigus teha maareformi läbiviimise küsimuses Lääne- Viru maavanemale kohustuslikke ettekirjutusi ning maavanemal on õigus teha ÕVVTK Lääne- Virumaa komisjonile ja Vihula Vallavalitsusele käskkirjas nõutud ettekirjutusi. HKMS § 17 kohaselt asjaolud, mis on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega tsiviil- või kriminaal- või haldus- või haldusõiguserikkumise asjas, ei vaja tõendamist halduskohtumenetluse asjas, kui sellest võtavad osa samad protsessiosalised. V.T ja teised isikud olid Tallinna Halduskohtu asjas protsessiosalised. ORAS § 17 lg 9,

§ 22(2), Vabariigi Valitsuse 5.veebruari 1993.a.

määrusega nr 36 kehtestatud Õigusvastaselt vara tagastamise korra punktide (edaspidi Tagastamise kord) 481 – 483 alusel on maavanemal õigus teostada järelvalvet maa tagastamise ja erastamise õigsuse üle ning teha haldusorganitele kohustuslikke ettekirjutisi. 02.veebruaril 2004.a. tegi Lääne- Viru maavanem ettepaneku ÕVVTK Lääne- Virumaa komisjonile, komisjon täitis ettekirjutuse 11.märtsil 2004.a. 16.märtsil 2004.a. tegi LääneViru maavanem Vihula Vallavalitsusele ettepaneku läbi vaadata 1995.aasta 28.augusti korraldus nr 419 otsustamaks selle kehtetuks tunnistamine selle andmisest alates. Samas ettepanekus kohustati vallavalitsust lahendama endisel xxxxx kinnistu maadel asuvate ehitiste omanikule H.M’le maa ostueesõigusega erastamine või hoonestusõiguse seadmine vastavalt tähtaegselt esitatud taotlusele ning seejärel otsustama õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise. V.T ei ole eelpoolnimetatud Lääne- Virumaa maavanema ettekirjutisi (s.h. toiminguid) vaidlustanud, sellest tulenevalt vaidlus ÕVVTK Lääne- Virumaa komisjoni 11.märtsi 2004.a. otsuse nr 9998/A ja Vihula Vallavalitsuse 31.märtsi 2004.a. korralduse nr 180 tühistamises on ainetu. V.T õigusi võisid rikkuda maavanema ettekirjutused, mitte kaevatavad haldusaktid. Väär on kaebuse esitaja väide, et talle ei olnud tagatud ärakuulamise õigus. Käesoleva vaidluse alguse aluseks olev Maa-ameti peadirektori 08. jaanuari 2004.a käskkiri nr 3 oli saadetud V.T`le. Selle käskkirja vaidlustamiseks esitas 2004.a. veebruaris kaebuse V.T nimel tema esindaja I.A. 19.veebruari 2004.a. määrusega ei rahuldanud Tallinna Halduskohus V.T esialgse õiguskaitse taotlust ega peatanud peadirektori käskkirja kehtivust. I.A on õigusteadmistega isik ja tema kaudu pidi V.T aru saama, et Lääne- Viru maavanem, ÕVVTK Lääne- Virumaa komisjon ja Vihula Vallavalitsus on kohustatud Maa-ameti peadirektori käskkirja täitma ja varasemad ebaseaduslikud haldusaktid tühistama. Oma õiguste kaitseks oleks V.T pidanud menetluse käigu vastu ise aktiivselt huvi tundma ja oma võimalikud vastuväited esitama. ÕVVTK Lääne- Virumaa komisjoni 11.märtsi 2004.a. otsusest nr 9998/A nähtub (otsuse 4.lk, eelviimane lõik), et V.T`le anti võimalus olla ära kuulatud. Seda õigust ei olnud ta ettenähtud ajaks kasutanud. V.T pidi aru saama, et eelpoolnimetatud otsuse vastuvõtmisel langeb ära Vihula Vallavalitsuse 28.augusti 1995.a. korralduse nr 419 õiguslik alus.Olukorras, kus V.T ja H.M vahel on alates 2003.aastast erinevad haldus- ja kohtuvaidlused ning 28.augusti 1995.a. korralduse nr 419 ja 30.jaanuari 1995.a. otsuse nr 9998 seotud asjaolud on nendes asjades olnud korduvalt arutusel, ei saa enam rääkida V.T ärakuulamise õiguse rikkumisest. V.T oli piisavalt teadmisi haldusaktide tühistamise aluste kohta ja haldusorganite kohta, kellele sai ta oma arvamuse ja vastuväiteid esitada, keegi ei ole teda takistanud osalemast haldusaktide andmise (kehtetuks tunnistamise) 7 3-04-115 menetluses. Vaidlustatud õigusaktid on piisavalt motiveeritud ja nende tühistamine ei ole põhjendatud. Käesolevas asjas on oluline tuvastada, et vaidlustatud aktidega kehtetuks tunnistatud haldusaktid olid nende andmise hetkest ebaseaduslikud ning nende haldusaktide kehtima jäämine on vastuolus avalike ja maa ostueesõigust omava isiku huvidega.

§ 1

kohaselt määrab maareformi seadus kindlaks maasuhete ümberkorraldamise (maareformi) alused.

§ 2

lg kohaselt on maareformi eesmärk kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest.

§ 3

lg 1 kohaselt tagastatakse või kompenseeritakse maareformi käigus endistele omanikele või nende õigusjärglastele õigusvastaselt võõrandatud maa, antakse tasu eest või tasuta maa eraõigusliku isiku, avalik-õigusliku juriidilise isiku või kohaliku omavalitsusüksuse omandisse ning määratakse kindlaks riigi omandisse jäetav maa.

§ 4

kohaselt maareformi kui omandireformi osa viiakse läbi Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduses ja käesolevas seaduses sätestatud tingimustel ja korras. Maareformi suhtes rakendatakse Aluseid, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Seega maareformi sisuks ei ole üksnes õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine või kompenseerimine, vaid ka maa erastamine, maa munitsipaliseerimine ning maa riigi omandisse jätmine. Enne maa tagastamise küsimuse lahendamist peavad asjaomased asutused kindlaks määrama maa endiste omanike ja maa tagastamise õigustatud subjektide ringi, õigusvastaselt võõrandatud maa suuruse, kas ei esine maa tagastamist välistavaid asjaolusid (ORAS § 12 lg 3,

§ 6lg 2 jt).

Ehk enne maa tagastamise lõpliku küsimuse otsustamist peab määrama kindlaks muu hulgas ka selle, kas maad tuleb erastada, munitsipaliseerida või jätta riigi omandisse. H.M esitas maa ostmise avalduse 15.septembril 1992.a, see avaldus on seni lahendamata. Õigustatud subjekti võimalike õiguste ja kohustuste määramine on samuti maareformi läbiviimise üks osa. Ilma õigusvastaselt võõrandatud maa ja õigustatud subjekti määratlemiseta ei ole võimalik maad tagastada või kompenseerida. 5.veebruari 1993.a. Vabariigi Valitsuse määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra (edaspidi Tagastamise kord) punkti 7 kohaselt koosneb vara tagastamise menetlus järgmistest osadest: vara õigusvastasuse, vara koosseisu ja endise (õigusjärgse) omaniku tuvastamine ning õigustatud subjektide kindlaksmääramine (vara tagastamist ettevalmistav menetlus); vara tagastamise otsuse vastuvõtmine; õigustatud subjektidele vara tagastamine.Vaieldamatult on kohaliku komisjoni toimingud ja otsus Tagastamise korra punkti 7.1. kohaselt vara tagastamise menetluse üks lahutamatud osa. Kuna maa tagastamine või kompenseerimine on ainult üks osa maareformist, maareform on riiklik ülesanne ja seda ülesannet täidab Vabariigi Valitsus maa- ameti kaudu, siis lähtuvalt

§ 38

lg 1 ja lg 2 on maa-amet õigustatud kontrollima kõike, mis on seotud maareformiga (s.h. maa tagastamise menetluse õiguslikkust tervikuna) ja tegema riigiasutustele ja kohalikele omavalitsustele kohustuslikke ettekirjutusi maareformi läbiviimise küsimustes. Vastupidisele seisukohale asudes jätame riigi õiguseta viia maareform läbi lähtudes avalikust huvist. Iga üksiku objekti tagastamisel või kompenseerimisel tuleb kontrollida avaliku huvi olemasolu. Avalik huvi on muuhulgas ka see, et riik suudaks täita oma ülesandeid ja tagada kõigi isikute heaolu ning et riik omaks selleks ka vajalikke vahendeid. Riigi ülesannete tagamiseks luuakse ka maareserv (

§ 31lg 1 p 8).

Xxxxx talumaade küsimuse otsustamisel tagastati õigusvastaselt enam kui 20 ha maad ja sellega tekitati riigile olulist kahju, rääkimata sellest, et rikuti maa erastamise õigustatud subjekti H.M õigusi. Väär on kaebuse esitaja seisukoht, et maa-ametil ja maavanemal puudub pädevus järelvalve teostamiseks kohaliku komisjoni tegevuse ja aktide üle. Kohalik komisjon on loodud omandireformi (s.h. maareformi) läbiviimise haldusorganiks, kes teeb maa 8 3-04-115 tagastamiseks või kompenseerimiseks vajalikke eeltoiminguid ja eelhaldusakte. ÕVVTK komisjoni otsused on vara tagastamise või kompenseerimise eelhaldusaktid. Komisjoni tegevus ja tema eelhaldusaktid on vara tagastamise või kompenseerimise menetluse üks lahutamatu etapp. Kui ebaõige tagastamine on algselt tingitud väärast ÕVVTK komisjoni eelhaldusaktist, siis eelhaldusakti kontrolli saab teostada ühes järelvalve menetluses koos haldusaktiga, seda kontrolli ei ole võimalik erinevate järelvalvet teostavate organite vahel jagada. Ühtse maareformi läbiviimise õigsuse kontrollimisel annab

§ 38piisavalt Maa-ametile õigusi teostada järelvalvet maareformi käigu üle (k.a.

maa tagastamise, sh kohaliku ÕVVTK komisjoni tegevuse ja eelhaldusaktide üle). Maavanem on riigiametnik ning lähtuvalt VVS § 84 p 16 on ta kohustatud täitma erisätte (s.h.

§ 38lg 2 p 3) kohaselt tehtud maa-ameti kohustuslikke ettekirjutusi.

Asjaolu, et Maa-ametil ja maavanemal on pädevus järelvalve teostamiseks kohaliku komisjoni tegevuse ja aktide üle, on tuvastatud jõustunud Tallinna Halduskohtu otsusega.Absurdne on kaebuse esitaja väide, et maavanemal puudub pädevus teostada järelvalvet kohaliku ÕVVTK komisjoni tegevuse ja haldusaktide üle. Lähtuvalt ORAS § 17 lg 9 teostab järelvalvet vara tagastamise üle Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras maavanem, kellel on õigus rakendada Vabariigi Valitsuse seaduses sätestatud abinõusid. Kolmas isik pöördus 26.mail 2003.a Lääne- Viru maavanema poole järelevalve teostamiseks, kuid maavanem jättis oma ülesande täitmata ja järelvalve teostamata. Sellises olukorras, kus maavanem jättis riikliku ülesande täitmata ja avaliku huvi kaitsmata, on ainuõige, et Maa-amet on pädev tegema maavanemale maareformi läbiviimise seaduslikuks teostamiseks kohustuslikke ettekirjutisi. Väärad on kaebuse esitaja väited, et enne 1940.a. toimunud pärimisõiguse vastuvõtmise kohta andmed puuduvad ning asjaolusid, kes on V.T ja J.T pärandi vastu võtnud, saab tuvastada üksnes kohtu korras. Vara võõrandamisele kohaldatakse vara võõrandamisel kehtinud seadust. Balti Eraseaduse § 809 (V. Bukovski kommentaar v), § 869, § 2625 kommentaar a, § 2639, § 2640 ja § 2641 kohaselt lõpeb omaniku surmaga pärandaja omandiõigus varale ja see läheb üle tema pärijatele, pärijate õiguste kohtulik kinnitamine ei ole kohustuslik. 28.novembril 1991.aastal esitas M.T Lääne- Viru Maavalitsusele avalduse T.N.T`le (see on ka T.T) kuulunud xxxxx talumaade tagastamiseks, J.T vara Maimu Teppe tagasi ei taotlenud. Maa natsionaliseerimisel oli M.T täisealine isik ning ta pidi olema teadlik, kuidas talumaad olid sugulaste vahel jagunenud, seda enam, et kahe talumaja vahel oli ca 200 m vahemaad. Komisjon on põhjendamatult laiendanud M.T tahteavaldust. ÕVVTK komisjoni toimiku materjalidest (toimik T- 246) vaidlustatud otsuse tegemise seisuga oli võimalik järeldada, et M.T on V.T ja T. tütar. Samuti oli võimalik järeldada, et A.T ja V.T on vennad. Sellist järeldust oli võimalik teha M.T sünnitunnistusest ja V.T surmatunnistusest. Toimikus nr T246 on xxxxx talumaade omandiõigust tõendavad dokumendid puudulikud. Ainus dokument, kus on näidatud vara omanikud, on väljavõte maksualuste maaüksuste nimekirjast, kust on näha, et 1938.aastast on Sagadi mõisa järgi talu xxxxx + xxxxx kinnistu nr xxxxx omanikena märgitud T A ja V. Toimikus on V.T surmatunnistus, sellest on näha, et Villem Teppe suri xx.xx.xxxx.aastal. A.T ja T.N.T surmatunnistusi ei ole. Olemasoleva surmatunnistuse järgi oli komisjonil võimalus 1995.a. jaanuaris kindlaks määrata, et V.T suri xx.xx.xxxx.aastal. Sellest lähtuvalt pidi komisjon järeldama, et väljavõte maksualuste maaüksuste nimekirjast ei ole õige ja ei saa tõendada vara omandiõigust. xxxx. aastal ega vara õigusvastase võõrandamise ajal 1940.aastal ei saanud V.T olla maa omanikuks, sest ta oli ammu surnud. Olukorras, kus komisjoni kasutuses oli kindlalt teada, et V.T ei saanud olla 1940.a. maa omanikuks, oli komisjon kohustatud koguma täiendavaid tõendeid. Vaatamata sellele tegi komisjon õigusvastase otsuse ja leidis oma 30.jaanuari 1995.a. otsuses nr 9998, et vara natsionaliseeriti 1940.aastal, natsionaliseerimise ajal kuulus vara A ja V T`le. Õigusvastaselt võõrandatud vara endised omanikud on tuvastatud ebaõigesti ja komisjoni otsus on õigusvastane. Tartu 9 3-04-115 Ajalooarhiivist ning Tallinnas Rahvusarhiivist saadud dokumendid tõendavad, et Peetri talumaad omandas 1900.aastal A.T. A.T suri xx.xx.xxxx aastal. 05.oktoobri 1928.a. Rakvere

  1. Jaoskonna rahukohtuniku otsusega kinnitati A.T vara pärijateks võrdsetes mõttelistes osades vennad J ja V T. V.T suri xx.xx.xxxx.a. ning peale tema surma läks ½ mõttelist osa xxxxx talust tema naise T.N.T kasutusse. 11.mai 1930.a. T.T palvel kirjutas Vihula vallakohus V.T pärandavara üles, pärandvara hulgas oli ka xxxxx talu pooles osas. Lähtuvalt BES § 1705, § 1714 ja § 1722 on V.T seaduslikuks pärijaks tema naine T.N.T ja lapsed- tütar M.T ning poeg L. Seda, et ½ varast jäi T.N.T ja tema laste kasutusse, kinnitavad samuti 1939.a. Talundileht ja Maaleht ning Vihula Vallavalitsuse 20.oktoobri 1937.a. kiri Viru Maksuametile. 20.oktoobril 1937.a. kinnitas Vihula Vallavalitsus, et V.T pärijateks on lesk T.T, tütar M.T ja poeg L.T. 1938.a. koostatud Maaleht kinnitavad, et ½ osa vara omanikuks oli T.T. J.T suri xx.xx.xxxx.a. Tema vara pärisid tema naine J (suri eeldatavasti 1985.a.) ja poeg O (suri 2004.a. suvel Venemaal). 08.mail 1935.a. J.T palvel Vihula vallakohtu määruse põhjal kirjutati J.T vara üles, pärandvara hulgas oli xxxxx talu pooles ulatuses. Seda, et ½ varast jäi J.T ja poeg O.T kasutusse, kinnitavad samuti 1939.a. talundileht ja maaleht ning Vihula Vallavalitsuse 20.oktoobri 1937.a. kiri Viru Maksuametile. 20.oktoobril 1937.a. kinnitas Vihula Vallavalitsus, et J.T pärijateks on lesk J.T ja poeg O. 1938.a. koostatud Maaleht kinnitab, et ½ osa vara omanikuks oli J.T. Enne 1940.a. välja antud dokumendid on ametlikud kinnitused aset leidnud pärimise kohta, mingit muud kohtulikku tõendamist vaja ei ole. ÕVVTK Lääne- Virumaa komisjoni 11.märtsi 2004.a. otsuse nr 9998/ A punktis 3 loeti tõendatuks, et vara endisteks omanikeks olid T.T ja J.T. M.T on T.T ja L.T õigusjärglane, L ei ole avaldust esitanud, samuti ei ole avaldust esitanud J.T õigusjärglased. Lähtuvalt Maareformi seaduse § 5 lg 1 p 2 puudub M.T õigus nõuda J.T`le või O.T`le kuulunud vara tagastamist, samuti puudub M.T`l õigus loobuda selles osas nõudeõigusest oma laste kasuks. ½ mõttelises osas (s.o. enam kui 20 ha maad) oli M.T tunnistatud õigustatud subjektiks seadusliku aluseta ja tegemist on selles osas alusetu rikastumisega. M.T oli vara võõrandamisel täisealine ning ta pidi vara pärimisest olema teadlik. Samuti määras 1995.aastal komisjon maa suuruse ebaõigesti. ÕVVTK komisjoni otsuses on endise kinnistu suuruseks tuvastatud 41,47 ha + 0,34 ha, kuid Ajalooarhiivi andmetel on kinnistus suuruseks 37 tiinu ja 2304 ruutsülda, mis on 41, 452 ha, mitte 41, 81 ha. ÕVVTK Lääne- Virumaa komisjon ei kogunud 1995.aastal piisavalt tõendeid, ei selgitanud välja õigusvastaselt võõrandatud vara omanikku, valesti määras vara endise omaniku ja vara koosseisu ning ebaõigesti tunnistas kogu vara suhtes õigustatud subjektiks M.T, kes otsuse andmete järgi loovutas oma nõudeõiguse V.T`le, A.T`le ja H.A-A`le. Sellega rikkus ÕVVTK LääneVirumaa komisjon Vabariigi Valitsuse 28.augusti 1991.a. määrusega nr 161 kinnitatud “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra” punktides 14- 19, 21, 23- 24 sätestatut ja Vabariigi Valitsuse 05.veebruari 1993.a. määrusega nr 36 kinnitatud “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra” punktides 10, 14, 16 ja 19 sätestatut. Igati on põhjendatud Maa-ameti peadirektori käskkirja väited vara tagastamise M.T tehtud nõudeõiguse loovutamise tühisuse kohta. Nõudeõiguse loovutamine on tühine tehing TsÜS (vanas redaktsioonis) § 66 mõttes. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 7 kohaselt tehingu tühisust ei ole võimalik kohtus tuvastada. On võimalik tühistada üksnes vaieldav tehing (uue TsÜS § 90). Tühine tehing on kehtetu algusest peale ja ei oma õiguslikke tagajärgi. Juba 10.oktoobri 2000.a. otsuses nr 3-3-1-40-00 andis Riigikohtu halduskolleegium selgituse, et: “1.septembril 1994.a. jõustunud Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66 lg 3 järgi on tühine tehing kehtetu algusest peale. Sama seaduse § 66 lg 4 kohaselt ei pea tühist tehingut täitma…. Selline tehing ei vaja kohtu korras kehtetuks tunnistamist”. Vihula Vallavalitsuse 28.augusti 1995.a. 10 3-04-115 korraldus nr 419 “Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine” on tunnistatud kehtetuks selle andmisest alates vallavalitsuse 31.märtsi 2004.a. korraldusega nr
  2. Lisaks Vihula Vallavalitsuse 28.augusti 1995.a. korralduse nr 419 “Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine” kehtetusele on haldusakt tühine haldusakt Haldusmenetluse seaduse § 63 lg 2 p 5 mõttes.

§ 7

lg 2 (sõnastuses 29.12.1994 - 07.06.1996 ) kehtestas: “Kokkulepe maale hoonestusõiguse seadmises peab olema notariaalselt tõestatud ning sisaldama õigustatud subjekti kohustust seada maa tagastamisel hoonestusõigus ehitiste omaniku kasuks. Kokkulepe võib sisaldada hoonestusõiguse tingimusi. Muus osas kohaldatakse hoonestusõiguse seadmisele asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 15 sätteid”. 8.augustil 1995.a. sõlmisid V.T, H.A-A, A.T ja H.M mittenotariaalse kokkuleppe hoonestusõiguse seadmiseks maatükile 1100 m2, tähtajaga 99 aastat ja tasuga 50 krooni aastas. Kuna kokkuleppe sõlmimisel rikuti seadusega kehtestatud notariaalset vormi, siis see kokkulepe on tühine tehing TsÜS vanas redaktsioonis) § 66 lg 2 ja § 93 lg 3 mõttes. Tühine tehing on kehtetu algusest peale ja ei saa luua õiguslikke tagajärgi. Tühisele kokkuleppele tugineb vallavalitsus oma 28.augusti 1995.a. korraldustes nr 419 (punkt 2.1.) Maa-ameti järelvalve käigus kogutud materjalidest on näha, et ühel päeval, s.o. 28.augustil 1995.a., oli välja antud kaks erineva sisuga Vihula Vallavalitsuse korraldust nr 419 (võrdle õigusvastaselt võõrandatud vara toimiku T- 246, mis on säilitamisel Vihula Vallavalitsuse ja xxxxx maaomandi tagastamise toimikus, mis on säilitamisel Lääne- Viru Maavalitsuses, materjale). Haldusmenetluse § 63 lg 2 p 5 mõttes on korraldused nr 419 tühised haldusaktid: neid on tehtud kaks ja ei ole üheselt selge, milline haldusakt on kehtiv; korraldustest ei selgu õigustatud subjektide ja kohaliku omavalitsuse hoonestusõiguse seadmisega seonduvad õigused ja kohustused; aluseks on võetud õiguslikke tagajärgi mitteomav 08.augusti 1995.a. tühine mittenotariaalne kokkulepe; hoonestusõiguse osale ei ole maa-ala määratud jms. Käesolevas asjas on otstarbekohane tuvastada ka korralduste nr 419 tühisust. Haldusakti tühisus kaalub üle haldusakti kehtetuks tunnistamist. Tühine haldusakt on kehtetu algusest peale, selle akti tühisust saab halduskohus igal ajal kindlaks teha ükskõik millise haldusasja raames analoogiliselt tsiviiltehingu tühisuse määramisega. Haldusakti tühisuse kindlaks määramiseks ei ole vajalik vastavasisulise kaebuse esitamine. Vaidlustatud haldusaktidega ei ole rikutud V.T õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja usalduse printsiipe. Kinnistusraamatukandele ei saa Valdek Teppe tugineda. Kinnistusraamatukande, hoonestusõiguse kokkulepete, kinkelepingu jm. tehingute õigsus on vaidlustatud Lääne- Viru Maakohtus. Tsiviilasi on peatatud kuni käesoleva asja lahendamiseni. Kinnistusraamatusse on kantud kinnisasja võõrandamise ja muude asjaõigustega koormamise keeld. V.T sai maaomanikuks maa tagastamise kaudu. Ühel päeval, s.o. 11.07.1996.a. sõlmis V.T hoonestusõiguse kokkuleppe (tehingu kehtivus on vaidlustatud Lääne- Viru Maakohtus) ja sai õelt H.A-A`lt ja vennalt A.T`lt volituse kinkida endale õe ja venna kinnistu osa (vt. lisatud volikirjade ärakirjad). 06.augustil 1996.a. sõlmis ta iseendaga õe ja venna nimel kinkelepingu (tehingu tühisusele on tuginetud Lääne- Viru Maakohtu vaidluses). V.T, kui tagastatud maa esmane omanik ja tasuta tehingu alusel vara omandanud isik, ei saa tugineda vara heausksele omandamisele. Heausksusega ei saa kaitsta vara omandamist omandireformi käigus avaliku võimu akti alusel ja tasuta tehingu alusel esimese ja teise ringi pärijad (vt. näiteks Riigikohtu lahendid 3-2-1-97-00, 3-2-1-128-03, 3-2-1-90-04, ). Samuti ei saa V.T tugineda õiguspärasele ootusele ja usaldusele. V.T peab ennast H.M ehitiste seaduslikuks omanikuks ilma, et ta oleks nende eest H.M tasu maksnud. Samuti ilma õigusliku aluseta peab Valdek Teppe end enam kui 20 ha riigimaa omanikuks. Käesolevas asjas maa erastamise subjekti ja riigi huvid (avalik huvi) kaaluvad üle V.T huve haldusakti kehtetuks tunnistamises. Maaameti esindaja T.K on arvamusel, et kaebus on alusetu ja ei ole põhjendatud selle üheski punktis ning et kaebus tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Maa-ameti esindaja T.K 11 3-04-115 möönab, et riikliku järelevalvemenetluse tulemusena antud käskkirjas nr 3 tuvastatud asjaolud ja kohaliku komisjoni poolt tehtud uus otsus nr 9998/A ei pruugi meeldida ei kaebajale ega ka kaebaja esindajale, kuna uue otsusega vähendatakse tagastamisele kuuluva maa pindala poole võrra. KOHTU PÕHJENDUSED Esitatud kaebus on lubatud, kuid on põhjendamata ning ei kuulu rahuldamisele. Kohus tugineb toimiku 3-04-115, maatoimiku T-246 I ja II köide materjalidele ja kohtuistungi protokollile. Kaebuse esitaja on halduskohtule esitanud tühistamiskaebuse. Käesolevas haldusasjas on kohaliku komisjoni

  1. märtsi 2004 otsus nr 9998/A ja Vihula VV
  2. märtsi 2004 korraldus nr 180 “Vihula Vallavalitsuse 28.08.1995.a. korralduse nr 419 “Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine” kehtetuks tunnistamine” vaidlustatud tervikuna. Kaebaja esindaja on kaebuse õiguslikul põhjendamisel tuginenud peamiselt HMSi erinevate sätete, st haldusmenetlusnormide väidetavale rikkumisele. Kaebaja esindaja on kaebuses märkinud, et kohaliku komisjoni otsus nr 9998/A ei vasta HMSi §-idele 54, 55 ja 56 ning et otsuse “tegemise faktiliseks aluseks on Maa-ameti peadirektori käskkiri 08.01.2004.a. nr. 3 “Kohustuslike ettekirjutuste tegemine””. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 54 (Haldusakti õiguspärasuse eeldused) sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMSi § 55 (Haldusakti vorm) lõike 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. HMSi § 56 (Haldusakti põhjendamine) lõigete 1 ja 2 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Vastavalt HMSi § 56 lõikele 3 tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. HMSi § 56 lõige 4 sätestab, et haldusakti andmise faktilist alust ei pea põhjenduses näitama, kui haldusakti adressaadi taotlus rahuldati ja kolmanda isiku õigusi ega vabadusi ei piirata. Vastavalt HMSi §le 4 (Kaalutlusõigus) on kaalutlusõigus (diskretsioon) haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. Kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Halduskohus nõustub Maa-ameti seisukohaga, et kohaliku komisjoni
  3. märtsi 2004 otsus nr 9998/A on õiguspärane, sest see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele, samuti on otsus selge ja üheselt mõistetav. Vaidlustatud haldusakti puhul on haldusorgan otsuse teinud “lähtudes” omandireformi aluste seaduse (edaspidi ORAS) § 7 lõike 1 punktidest 1 ja 3, § 8 lõike 3 punktist 1, § 11 lõikest 1 § 16 lõikest 2 ja Vabariigi Valitsuse
  4. augusti 1991 määrusega nr 161 kinnitatud “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra” (edaspidi Aekord) punktist 36, mis 12 3-04-115 on haldusakti andmise õiguslikeks alusteks. Nõustuda ei saa kaebaja esindaja väitega, et otsuse “tegemise faktiliseks aluseks on Maa-ameti peadirektori käskkiri 08.01.2004.a. nr. 3 “Kohustuslike ettekirjutuste tegemine”, sest otsuses märgitu kohaselt on osundatud käskkirjas viidatud tõendid, tehtud analüüs ja järeldused ning antud selgitused üksnes asja läbivaatamise üheks aluseks ja otsusest nähtub, et täiendavalt on kolmanda isiku esindaja poolt asjas esitatud arhiivimaterjale ning samuti on kohalik komisjon asjas täiendavaid andmeid küsinud LääneViru MV perekonnaseisuarhiivist ja Eesti Rahvusarhiivi Ajalooarhiivist, mille põhjal on kohalik komisjon jõudnud lõpuks ise järeldusele, et kohaliku komisjoni
  5. jaanuari 1995 otsuses nr 9998 esitatud faktilised andmed, tehtud järeldused ja otsustus ei vastanud tegelikkusele ning et nimetatud haldusakt ei vastanud selle andmise ajal kehtinud õigusele. Halduskohus jätab tähelepanuta kaebaja esindaja väite, et Maa-ameti peadirektor ei või maavanema kaudu nõuda kohaliku komisjoni varasemate haldusaktide kehtetuks tunnistamist, sest Tallinna Halduskohtu
  6. detsembri 2005 otsuses (mis jõustus
  7. jaanuaril 2006) haldusasjas nr 3-1002/2004 (uus nr 3-04-23) on kohus ammendavalt põhjendanud Maa-ameti pädevust maareformi läbiviimisel, millesse kuulub ka kohustuslike ettekirjutuste tegemine maavanemale, kui erastamise korraldajale ja kui maa tagastamise korraldamise üle järelevalve teostajale. Kaebaja esindaja väidab kaebuses, et otsuses nr 9998/A õiguslike alustena viidatud ORASe § 7 lõike 1 punktidest 1 ja 3, § 8 lõike 3 punktist 1, § 11 lõikest 1 § 16 lõikest 2 ja AEkorra punktist 36 “ei tulene, et komisjonil oleks õigus oma varasemat otsust viidatud sätteile tuginedes kehtetuks tunnistada”. AEkorra punkti 36 kohaselt, kui pärast komisjoni otsuse tegemist ilmnevad uued asjaolud (taotletakse vara, mida ei olnud esialgu märgitud, esitatakse uusi tõendeid jms), mis võivad tingida tehtud otsuse muutmise, esitab avalduse vastuvõtja materjalid ilmnenud asjaolude kohta kohalikule komisjonile, kes vaatab need läbi ühe kuu jooksul avalduse saamise päevast arvates. HMSi § 64 (Kehtetuks tunnistamise lubatavus) lõike 1 kohaselt kohaldatakse haldusakti kehtetuks tunnistamise kohta sätestatut ka haldusorgani poolt haldusakti muutmise suhtes. HMSi § 64 lõikest 2 tuleneb, et haldusorgan otsustab haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. Vastavalt HMSi § 64 lõikele 3 tuleb kaalutlusõiguse teostamisel arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. HMSi § 64 lõige 4 sätestab, et kui kehtetuks tunnistamine toimub ühe isiku kasuks ja teise isiku kahjuks, lähtutakse sätetest, mis reguleerivad haldusakti kehtetuks tunnistamist isiku kahjuks. Tulenevalt HMSi § 66 (Kehtetuks tunnistamine isiku kahjuks) lõikest 1 võib õigusvastase haldusakti, arvestades HMSi §s 67 sätestatut, isiku kahjuks kehtetuks tunnistada nii edasiulatuvalt kui ka tagasiulatuvalt, kui seadus ei sätesta teisiti. HMSi § 67 (Usalduse arvestamine) lõike 1 kohaselt, isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades arvestab haldusorgan peale HMSi § 64 lõikes 3 sätestatu ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks. HMSi § 67 lõike 4 punktidest 5 ja 6 tuleneb, et isik ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui isik oli haldusakti õigusvastasusest teadlik või ei olnud sellest oma süü tõttu teadlik ning kui haldusakt on antud isiku esitatud ebaõigete või mittetäielike andmete alusel. Tulenevalt HMSi § 68 (Kehtetuks tunnistamise taotlemine ja otsustamine) lõigetest 2 ja 3 otsustab haldusakti kehtetuks tunnistamise haldusorgan, kelle pädevuses oleks haldusakti andmine kehtetuks tunnistamise ajal. Haldusakt loetakse kehtetuks tunnistamise jõustumise hetkest, kui haldusorgan ei kehtesta teist ajamomenti. HMSi § 69 13 3-04-115 (Kehtetuks tunnistamisest tulenev tagastamine ja hüvitamine) lõige 1 sätestab, et tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel isikule üle antud asi, raha või muu soodustus tagastatakse või hüvitatakse eraõiguses alusetu rikastumise kohta kehtivate sätete kohaselt. HMSi sätetest tuleneb, et kaebaja esindaja poolt väidetu, et osundatud ORASe ja AEkorra sätetest “ei tulene, et komisjonil oleks õigus oma varasemat otsust viidatud sätteile tuginedes kehtetuks tunnistada”, on alusetu ja põhjendamatu. Antud konkreetsel juhul tuvastasid nii Maa-amet kui ka kohalik komisjon uute asjaolude ilmnemise, millest tulenevalt osutus kohaliku komisjoni
  8. jaanuari 1995 otsus nr 9998 valeks või ebatäpseks selle igas punktis, seega oli tegemist haldusaktiga, mis selle andmise ajal oli täies ulatuses ebaõige, seega ka õigusvastane. Kaebaja leiab, et haldusorgan oleks saanud seda haldusakti AEkorra punktist 36 tulenevalt üksnes muuta. Halduskohus nõustub kolmanda isiku H.M ja Maa-ameti seisukohaga, et kaalutlusõigusest tulenevalt oli kohalik komisjon õigustatud
  9. jaanuari 1995 otsust nr 9998 just kehtetuks tunnistama, sest seadus ei keela õigusvastast haldusakti ka tagasiulatuvalt isiku kahjuks kehtetuks tunnistada. Haldusakti kehtetuks tunnistamisel on arvestatud avaliku huviga (seaduslikkuse tagamine ja riigile kahju tekitamine) ja ka kolmanda isiku huviga, kes senini oli õigusvastaselt ilma jäetud tema omandis olevate ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamise õigusest. Antud konkreetsel juhul ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, sest õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse esitanud ja õigustatud subjektiks tunnistatud isik M.T oli maa natsionaliseerimise ajal täisealine isik ning ta pidi olema teadlik, kuidas talumaad olid sugulaste vahel jagunenud. Järelikult, ta pidi olema teadlik kohaliku komisjoni poolt antud haldusakti õigusvastasusest. Õige on kaebaja esindaja väide, et Vihula vallas asuv xxxxx kinnistu omandati Balti eraseaduse (edaspidi BES) kehtivuse ajal. Kuid täpsed ja asjakohased ei ole kaebaja esindaja viited BESi sätetele, et selle “seaduse § 799 ja 809 kohaselt oli kinnisasja omandiõiguse saamiseks vajalik vara võõrandamine, valduse üleandmine ja omandaja kandmine kinnistusraamatusse kinnisasja omanikuna ning § 812 sätestas, et kinnisvara omanikuks kuuluvuse järgi tunnistatakse ainult see, kes on sisse kantud avalikesse kohturaamatutesse”, sest BES teeb vahet vara omandamisel võõrandamise ja pärimise teel. Vara võõrandamisele kohaldatakse vara võõrandamisel kehtinud seadust. BESi § 809 (Bukovski kommentaar v), § 869, § 2625 (kommentaar a), § 2639, § 2640 ja § 2641 kohaselt lõpeb omaniku surmaga pärandaja omandiõigus varale ja see läheb üle tema pärijatele ning pärijate õiguste kohtulik kinnitamine ei ole kohustuslik. Seega võimaldas BESi § 809 omandiõiguse üleminekut pärimise korral ka ilma kinnistusraamatusse kannet tegemata. BESi § 810 sätestas, et avalikesse kohturaamatutesse ei tule sisse kanda mitte ainult kinnisasja igasugused võõrandamised, vaid üldse kõik muutused, mis on toimunud vara omaniku suhtes ning Liivimaal ka need muutused, mis on toimunud igasuguse õiguspärase pärimise tulemusena. Eelnimetatut kinnitab BESi § 3004 kommentaar, mille kohaselt kehtis Liivimaal tulenevalt §st 810 erikord § 809 suhtes ning sissekanne kinnistusraamatusse oli vajalik ka pärijate puhul. Balti provintsiaalseadustiku III osa (tsiviilseadustik ehk BES) kehtestati
  10. juulist 1865 (vkj) ning Virumaa (sh Vihula vald) kuulus aastatel 1783-1917 Eestimaa kubermangu koosseisu. Seega, kui BESi § 809 võimaldas omandiõiguse üleminekut pärimise korral ka ilma kinnistusraamatusse kannet tegemata ja kui BESi §s 810 sätestatud erikord § 809 suhtes kehtis üksnes Liivimaal, siis järelikult Eestimaa kubermangus, Virumaal, Vihula vallas oli pärimise korral kinnisasja omandiõiguse üleminek võimalik ka ilma kinnistusraamatusse kandmata. Seega, kuivõrd V.T surmaga lõppes tema omandiõigus varale 14 3-04-115 ja see läks üle tema pärijatele T.T’le koos lastega (tütar M.T ja poeg L.T) ning J.T surmaga lõppes tema omandiõigus varale ja see läks üle tema pärijatele J.T’le koos pojaga (O.T). Maa õigusvastaselt võõrandamise ajal kuulus kinnistu nr xxxxx vähemalt (st alaealisi lapsi arvestamata) T.T’le ja J.T’le ning seda ka ilma kinnistusraamatusse kandmata. Kohaliku komisjoni
  11. märtsi 2004 otsus nr 9998/A on õiguspärane, sest see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele, samuti on otsus selge ja üheselt mõistetav ning see on piisavalt motiveeritud. Asjakohatu on kaebaja esindaja seisukoht, et “maakonnakomisjon oleks pidanud tõendeid kogumis hinnates ja kehtivast kohtupraktikast sarnastes asjades arvestades jõudma järeldusele, et M.T on omandireformi õigustatud subjekt kogu xxxxx talu maa suhtes”. Kaebaja leiab kaebuse punktis 2.1.3, et kinnistusdokumentide kohaselt oli xxxxx maa võõrandamisaegseks omanikeks V.T ja J.T võrdsetes mõttelistes osades” ning teeb sellest järelduse, et “siis oli M.T’l õigus nõuda nii tema isale V.T’le kuuluva maa ½ mõttelise osa tagastamist kui ka

§ 5lg.

1 p. 2 alusel tema onule J.T’le kuuluva maa ½ mõttelise osa tagastamist”. M.T esitas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise kohta avalduse: Avalduse kohaselt koosneb vara “xxxxx” talu maast (xxxxx) talu maast”, mis kuulus enne õigusvastast võõrandamist “T.N.T” ning vara asukoht on “Lääne-Virumaa Vihula vald xxxxx küla” ja “Lääne-Virumaa Vihula k/n xxxxx küla”. Avaldaja taotleb vara tagastamist. Avalduse read “peale minu omavad õigusi nimetatud varale:” on jäetud täitmata. Kohaliku komisjoni

  1. jaanuari 1995 otsusega nr 9998, millega loeti kindlakstehtuks, et LääneVirumaal Vihula vallas asuv endine xxxxx + xxxxx talu maa, pindalaga 41,47 + 0,34 ha, kinnistu nr xxxx, on omandireformi objektiks, millega loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastaselt võõrandamise ajal A ja V.T’le ning millega tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks ainsa isikuna M.T. Avalduse esitamisel arvestas M.T ilmselt (vaid temale teadaolevate) asjaoludega, et tema onunaine (J.T lesk) J.T, kes oli xxxxx talu maa teiseks pärijaks ½ mõttelises osas tema ema kõrval, on surnud (eeldatavasti
  2. aastal) ja tema onupoeg O.T oli lahkunud Venemaale, millest tulenevalt xxxxx talu maa teise ½ mõttelisele osale tõenäoliselt vara tagastamiseks avaldusi ei esitata. Saan asuda seisukohale, et M.T jättis temale teadaolevad andmed avalduses märkimata. Samas jättis kohalik komisjon M.T avalduse menetlemisel tuvastamata, kes on A.T. A.T oli M.T (teine) onu, kes suri xx.xx xxxx ning xxxxx ehk kinnistu nr xxxx “omandiõiguse võrdsete mõtteliste osade peale omandasid 16.09.
  3. aastal pärimise teel Rakvere I jaoskonna rahukohtuniku otsuse põhjal 05.10.
  4. aastast” A.T vennad “V.T ja J.T”.

i § 5 lõike 1 punkt 2 kohaselt on maa tagastamist õigus nõuda ka füüsiliste isikute (kelle maa õigusvastaselt võõrandati, kui neil oli

  1. aasta
  2. juunil Eesti Vabariigi kodakondsus või kui nad elasid ORASe jõustumise ajal (
  3. aasta
  4. juuni) alaliselt Eesti Vabariigi territooriumil) pärijatel vastavalt ORASe §le
  5. Kui endine omanik on surnud ja ORASe §s 8 märgitud isikuid ei ole, on maa tagastamist õigus nõuda tema õdedel ja vendadel võrdsetes osades ning nende alanejatel sugulastel, kui nende vanem on surnud (sõltumata surma ajast), võrdsetes osades, kusjuures neil on õigus nõuda selle maa tagastamist, millele oleks olnud õigus nende vanemal. Seega M.T sai olla maa tagastamise õigustatud subjektiks Vihula vallas asuva endise xxxxx talu maa (kinnistu nr 4258, pindala 41,47 ha) osas üksnes ½ ulatuses ja ta oli õigustatud tagasi taotlema üksnes oma emale T.T`le kuulunud ½ mõttelist osa kinnistust nr xxxx, so üksnes 20,74 ha ulatuses. Seega ei saanud M.T olla oma onunaise seadusjärgseks pärijaks ja seega ei 15 3-04-115 saanud ta olla ka kinnistu nr xxxx teise ½ mõttelise osa, so 20,73 ha osas maa tagastamise õigustatud subjektiks. Halduskohus ei saa nõustuda kaebaja esindaja väitega, et kaebajale jäeti tagamata HMSi §s 40 sätestatud ärakuulamise õigus. Haldusasja materjalidest nähtub, et kohalik komisjon on oma
  6. veebruari 2004 kirjaga nr 7 teavitanud kaebajat, et kohaliku komisjoni
  7. jaanuari 1995 otsuse nr 9998 suhtes on Maa-ameti peadirektori
  8. jaanuari 2004 käskkirjaga nr 3 “Kohustuslike ettekirjutuste tegemine” tehtud kohustuslikud ettekirjutused Lääne-Viru maavanemale, kes on need edastanud kohalikule komisjonile “menetlemiseks vastavalt seadusele”. Kohalik komisjon on oma kirjas palunud, lähtuvalt HMS § 40 lõigetest 1 ja 2, esitada oma arvamused ja vastuväited hiljemalt
  9. veebruariks
  10. Ka Maa-amet väljastas
  11. jaanuaril 2004 kaebajale teadmiseks käskkirja nr
  12. Tõsiseltvõetav ei ole kaebaja esindaja väide, et kirjast ei olnud võimalik üheselt aru saada, mille kohta arvamust sooviti: kas Maa-ameti peadirektori käskkirja nr 3 õiguspärasuse või kohaliku komisjoni
  13. jaanuari 1995 otsuse nr 9998 suhtes. Kuivõrd Maa-ameti peadirektori käskkirjas nr 3 käsitleti just kohaliku komisjoni
  14. jaanuari 1995 otsuse nr 9998 õigusvastasuse küsimusi, siis oleks kaebaja saanud, võinud ja pidanud, kui ta oleks seda soovinud, oma arvamuses põhjendada, mis osas on tema arvates Maa-ameti peadirektori käskkiri ebaõige ja kohaliku komisjoni
  15. jaanuari 1995 otsus nr 9998 õige. Kaebuse kohaselt esitas kaebaja väidetavalt
  16. veebruaril 2004 oma arvamuse ja palus seoses käskkirja vaidlustamisega Tallinna Halduskohtus haldusmenetluse peatada. Kohalik komisjon tegi uue otsuse nr 9998/A alles
  17. märtsil 2004, siis oli kaebajal piisavalt aega täiendavate seisukohtade ja dokumentide esitamiseks. Vihula VV
  18. märtsi 2004 korralduse nr 180 “Vihula Vallavalitsuse 28.08.1995.a. korralduse nr 419 “Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine” kehtetuks tunnistamine” on seaduslik, kuivõrd selle andmise aluseks on kohaliku komisjoni
  19. märtsi 2004 otsus nr 9998/A. Halduskohus nõustub Maa-ameti seisukohaga, et kaebaja esindaja väide, et kaebaja suhtes on rikutud õiguspärase ootuse põhimõtet, on kohatu ning riigi ja kolmanda isiku suhtes solvavad ning avalikke huve riivavad. Olukorras, kus maa tagastamise õigustatud subjekt kahtlemata pidi teadma, et ta saab olla õigustatud subjektiks üksnes ½ maa osas, ei anna õigust tugineda nö usaldusele ja loota, et õigusvastane haldusakt jääb kehtima, ning et ta saab alusetult omandada ca 2 korda suurema maa, kui see, mida ta seaduse alusel saaks tagasi taotleda. Õigustatud subjekt pidi vaieldamatult olema teadlik sellest, milline maa kuulub talle tagastamisele, samuti pidi kaebaja olema teadlik elamu omaniku H.M

is sätestatud õigusest erastada maad elamu juurde ostueesõigusega erastamise teel.Isiku suhtes antud soodustava, kuid õigusvastase haldusakti, mis rikub samas ka teiste isikute, sh riigi huve ja õigusi, õigustamine ja kehtima jätmine, põhjendades seda õiguspärase ootuse põhimõttega, ei ole kooskõlas ei Põhiseaduse ega teiste seadustega. On põhimõtteline küsimus, kuidas on võimalik õigusvastase soodustava haldusaktiga kaitsta asja omandanud isiku õiguspärast ootust, kaaludes ja väites, et temal oli asja omandamiseks suurem huvi ja õigus, ning jättes kõrvale seadusel põhinevat õiguspärast kohtlemist eeldava ja ootava õigustatud isiku ehk ilmajääja huvid ja õigused. Kui õigusvastane soodustav haldusakt jääb jõusse ning kaebaja huvid tunnistatakse ülemaks nö ilmajääja huvidest (olgu ilmajääja rollis kasvõi riik), ei ole maareformis sageli enam võimalik kaitsta kõigi isikute, sh riigi huve ega tagada seaduslikkust. On oluline märkida, et raha, millega saaks või tuleks hüvitada õigusvastase haldusaktiga põhjustatud kahju, ei ole ega saagi olla ekvivalendiks olukorrale, kus isikul puudub võimalus korraldada oma elu ja tegevust territooriumil, millele talle oleks olnud seaduslik õigus. Põhiseadus sätestab väga olulise printsiibina kõigis isikute, sh riigi võrdsuse seaduse ees. Õiguspärane ootus ei saa põhineda ebaõigete andmete esitamisel ega nendele 16 3-04-115 andmetele tuginedes vastuvõetud valedel otsustustel ning ei õigusvastane tegevus ega ka õigusvastane haldusakt saa luua õigust ega tekitada õiguspärast ootust. Õigusvastaselt võõrandatud maa ulatus ja selle õigusvastase võõrandamise aegsed omanikud ning maa tagastamise õigustatud subjekt ja nõudeõiguse osa suurus: Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompeseerimise toimikus nr T-246 sisaldub koopia M.T (sünd xx.xx.xxxx) avaldusest õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise kohta, mis sellel oleva märke kohaselt laekus Lääne-Viru Maavalitsusele (edaspidi Lääne-Viru MV)

  1. novembril
  2. Avalduse kohaselt koosneb vara ““xxxxx” talu maast (xxxxx) talu maast”, see kuulus enne õigusvastast võõrandamist “T.N.T” ning vara asukoht on “Lääne-Virumaa Vihula vald xxxxx küla” ja “Lääne-Virumaa Vihula k/n xxxxx küla”. Avaldaja taotleb vara tagastamist. Avalduse read “peale minu omavad õigusi nimetatud varale:” on jäetud täitmata. Kogutud materjalidest ei nähtu, et keegi teine oleks esitanud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldust eelnimetatud õigusvastaselt võõrandatud kinnistu osas. Kogutud materjalidest nähtub, et kohaliku komisjoni
  3. jaanuari 1995 otsuse nr 9998 (toimik nr T-246) punktiga 1 on loetud kindlakstehtuks, et Lääne-Virumaal Vihula vallas asuv endine xxxxx + xxxxx talu maa, pindalaga 41,47 + 0,34 ha, kinnistu nr xxxx, on omandireformi objektiks, punktiga 2 on loetud tõendatuks, et vara kuulus õigusvastaselt võõrandamise ajal A ja V T’le ja punktiga 3 on tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks punktis 1 näidatud vara või selle kompensatsiooni suhtes ainsa isikuna M.T. Samuti on punktis 3 märgitud, et “M.T loovutab H.A-’le, A.T’le ja V.T’le võrdsetes osades”. Kogutud materjalide hulgas on Lääne-Viru MV maa-ameti teatis, mille kohaselt
  4. aasta maksualuste maaüksuste nimekirja alusel oli Vihula valla (Sagadi mõisa järgi) xxxxx maaüksuse, kinnistu nr xxxx, pindalaks 41,47 ha ning omanikeks A ja V T. Ajalooarhiivi
  5. mai 2003 arhiiviteatisest nr 18-7-2.2/03-2913-3 (lisa 3 - 1 lehel) nähtub, et kinnistu nr 4258 “omandas 24.04.1900 ostu-müügilepingu alusel 15.03.
  6. aastast A.T”, kes Eesti Vabariigi Riikliku Perekonnaseisuameti
  7. detsembri 1994 teatise nr T-1471 kohaselt sündis
  8. detsembril 1876 (vkj). Vihula VV
  9. oktoobri 1937 teatisest nr 1778 Viru Maksuametile (punkt 2) nähtub, et A.T suri xx.xx.xxxx. Samuti nähtub samast arhiiviteatisest, et kinnistu nr xxxx “omandiõiguse võrdsete mõtteliste osade peale omandasid 16.09.
  10. aastal pärimise teel Rakvere I jaoskonna rahukohtuniku otsuse põhjal 05.10.
  11. aastast” A.T vennad “V.T ja J.T”. Sama selgub ka
  12. aasta kohtuotsusest pärandusasjas nr
  13. Arhiiviteatisest järeldub, et hilisemaid andmeid arhiivifondis “Rakvere Kinnistusamet” kinnistu nr xxxx kohta ei ole. Vihula VV
  14. oktoobri 1937 teatise nr 1778 punkti 3 kohaselt “W.T suri Wihula wallas x. xx.xxxx aastal. Tema pärijateks on: lesk T.T, sündinud 1897a., tütar M.T, sündinud xx.xx.xxxxa. ja poeg L.T, sündinud xx.xx.xxxx.a. […] Ka J.T on surnud. Tema pärijateks on: lesk J.T ja poeg O, sündinud xx.xx.xxxx.a.”. Märgin siinkohal, et Vihula vallakohtu
  15. mai 1935 protokollist nähtuvalt suri J.T xx.xx.xxxx. V.T lesk T.T ja J.T lesk J.T pöördusid Vihula vallakohtu poole palvetega pärandvara nimekirja koostamiseks. T.T põhjendas oma taotlust “kirjutada tema mehe päranduse nimekirja, sest lapsed on alaealised ja kindlat nimekirja on selle tõttu waja” ning J.T põhjendas oma taotlust sellega, et “pärijate hulgas on alaealine poeg O, sündinud xxxx a. xx.xx”. Kohus rahuldas taotlused määrustega vastavalt
  16. mail 1930 ja
  17. mail
  18. Määruste kohaselt läbiviidud vara üleskirjutamise ja nimekirja võtmise kohta koostati protokollid vastavalt
  19. mail 1930 (lisa 8 - 2 lehel) ja
  20. mail 1935, millest nähtuvalt kuuluvad varanimekirja vastavalt ka “õigused Sagadi mõisa “xxxxx” talu peale pooles ulatuses” ning “õigused Sagadi mõisast eraldatud talukoha “xxxxx” peale pooles osas”. Samas nähtub aga
  21. juunil 1939 täidetud Riigi Statistika Keskbüroo
  22. aasta põllumajandusloenduse Maaleht, mis “täidetakse iga katastri-maaüksuse kohta valdades”, punktidest 2…6, et Vihula vallas Sagadi mõisas asuva xxxxx maaüksuse, kinnistu nr xxxx, omanikeks katastri järgi olid A ja V T. Maalehe punktis 17 3-04-115 9, kuhu tuli märkida juhul, “kui maaüksuse praeguseks omanikuks (valdajaks) ei ole see isik, kes on märgitud katastris, märkida siia praeguse omaniku” nimi, on omanikena märgitud “T.T” ja “T.J”, kes Maalehe punkti 11 kohaselt on saanud “käesoleva maaüksuse pärimise teel”. Maalehe punktis 16, kuhu tuli “märkida järjekorras kõik isikud, kes kasutavad käesolevast maaüksusest maad, ja mitu hektaari”, on märgitud T.T maakasutuse suuruseks 20,74 ha ja J.T maakasutuse suuruseks 20,73 ha. Samal kuupäeval, so
  23. juunil 1939 on koostatud ka
  24. aasta põllumajandusloenduse Talundilehed, kus osade “I. Talundi maapidamine” tabelitest “Maapidamise suurus”, kuhu tuli “märkida kõik maa, mis on pidada käesoleva talundi arvel, mis maaüksusest ja mis alusel”, nähtub, et T.T “maapidamise suuruseks ainuomandi alusel” on “20,74 ha” ja “raharendi alusel 0,34 ha”, “kokku 21,08 ha” ning J.T “maapidamise suuruseks ainuomandi alusel” on “20,73 ha”.Kirjeldatust nähtub, et kinnistu nr xxxx omanikeks olid kinnistusraamatu järgi V.T ja J.T,
  25. aasta maksualuste maaüksuste nimekirja alusel aga A ja V T ning
  26. aasta põllumajandusloenduse Maalehe andmetel olid omanikeks katastri järgi A ja V T, kuid “praeguseks omanikuks” T.T ja J.T, kes on selle saanud pärimise teel. A.T suri xx.xx.xxxx, V.T suri xx.xx.xxxx ja J.T suri
  27. aprillil
  28. Seega ei saanud kinnistu nr xxxx õigusvastaselt võõrandamise ajal, so
  29. aastal kuuluda A ja V T’le, nagu see oli märgitud kohaliku komisjoni
  30. jaanuari 1995 otsuse nr 9998 punktis 2, ega ka J.T’le. Kuivõrd surnud omanike V.T ja J.T vara üleskirjutamine vastavalt
  31. ja
  32. aastal oli tingitud vajadusest kaitsta alaealiste laste kui seadusjärgsete pärijate huve, siis tõusetub paratamatult küsimus sellest, kas ja/või kuidas pärandi vormistamisel lahendati V ja T T tütre M.T ja poja L.T ning J.T ja J.T poja O.T, kui seadusjärgsete pärijate pärimise küsimused. Need asjas tähtsust omavad olulised asjaolud oleks pidanud tõendite kogumise, kontrollimise ja hindamise käigus välja selgitama kohalik komisjon. Asjaolu, et kinnistusraamatu ja maakatastri andmed olid puudulikud, ei tähenda veel seda, et V.T lesk T.T ja J.T lesk J.T ei oleks kinnistu nr xxxx pärijad. Eelosundatule tuginedes märgin, et
  33. aasta põllumajandusloenduse andmed tõendavad veenvalt, et T.T ja J.T asusid pärandvara, vastavalt oma osadele, valdama ja kasutama ning seega saan asuda seisukohale, et õigusvastaselt võõrandamise ajal kuulus kinnistu nr xxxx vähemalt (st alaealisi lapsi arvestamata) T. T’le ja J.T’le. Maalehe järgi oli T.T maakasutuse suuruseks 20,74 ha ja J.T maakasutuse suuruseks 20,73 ha. Talundilehtede kohaselt, T.T “maapidamise suuruseks ainuomandi alusel” oli “20,74 ha” ja “raharendi alusel 0,34 ha”, “kokku 21,08 ha” ning J.T “maapidamise suuruseks ainuomandi alusel” oli “20,73 ha”. T.T ja J.T (kaas)omandisse kuulus 41,47 ha maad, mis vastab
  34. aasta maksualuste maaüksuste nimekirja alusel kinnistu nr xxxx suurusele. Kuivõrd T.T “maapidamise suuruseks ainuomandi alusel” oli 20,74 ha maad ja 0,34 ha maad oli tema kasutuses “raharendi alusel”, siis ei saa 0,34 ha maad (maaüksus xxxxx) käsitleda T.T’lt või J. T’lt või nende abikaasadelt õigusvastaselt võõrandatud maana. Kogutud materjalide hulgas on ka koopia
  35. aprilli 1923 sünniakti nr 43 ärakirjast, millest nähtub, et M.T sündis xx.xx.xxxx ning et tema isa oli V.T ja ema oli T.N.T (sünd T). Seega on tõendatud, et T.N.T seadusjärgseks pärijaks sai ja võis olla tema tütar M.T. Seega M.T sai olla maa tagastamise õigustatud subjektiks Vihula vallas asuva endise xxxxx talu maa (kinnistu nr xxxx, pindala 41,47 ha) osas üksnes ½ ulatuses ja ta oli õigustatud tagasi taotlema üksnes oma emale T.T`le kuulunud ½ mõttelist osa kinnistust nr xxxx, so üksnes 20,74 ha ulatuses. M.T ei saanud olla oma onunaise seadusjärgseks pärijaks, seega ei saanud ta olla ka kinnistu nr xxxx teise ½ mõttelise osa, so 20,73 ha osas maa tagastamise õigustatud subjektiks. Halduskohus nõustub Maa-ameti seisukohaga, et omandi- ja maareformi läbiviimine on riikliku reformipoliitika elluviimine reformiseaduste ja nende alusel vastuvõetud rakendusaktide alusel. Otsustusega reformid läbi viia, võttis riik endale kohustuse, leida riigi 18 3-04-115 omandis olevale varale eraomanikud põhimõtetel, mille kohaselt endistele omanikele kuulunud vara kuulub neile tagastamisele ning tagastamisnõudeta ja nõukogude perioodil juurde tekkinud vara kuulub erastamisele. Seega, vara tagastamisega võttis riik endale varalismateriaalsed kohustused. Nimetatud kohustust ei saa aga riik täita suvalise isiku suhtes, vaid vara tagastamine eeldab, et vara tagasisaaja tõendab dokumentaalselt, et just temal on õigus see vara tagasi saada. Esitatud dokumentide kogumiseks ja hindamiseks moodustas riik (ORASes sätestatud volitusnormist lähtuva Vabariigi Valitsuse määruse alusel) maavanemate kaudu kohalikud komisjonid, kelle ülesandeks oli dokumentide alusel välja selgitada õigusvastaselt võõrandatud vara koosseis ja väärtus ning määratleda õigustatud subjektid ja võtta vastu vastav otsus. Kohaliku komisjoni otsuse puhul on tegemist sisuliselt riigi (nimel tehtud) otsustusega, mis on põhimõtteliselt aluseks, millele tuginedes peab kohaliku omavalitsuse täitevorgan otsustama riigi omandis oleva tagastamisele kuuluva vara ulatuse. Kohaliku komisjoni
  36. jaanuari 1995 otsuse nr 9998 tegemise ajal sätestas ORASe § 15 (Natsionaliseeritud maa tagastamise või kompenseerimise erisused), et natsionaliseeritud maa või muude loodusobjektide tagastamisel või kompenseerimisel rakendatakse ORASt, kui

ist ei tulene teisiti. Maareformi seaduse (edaspidi

) § 15 sätestas, et maa tagastamine, asendamine ja kompenseerimine toimub ORASe,

i ning nende alusel kehtestatud normatiivaktidega määratud korras.Tulenevalt sel ajal kehtinud ORASe § 16 lõikest 2 määras avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra kindlaks Vabariigi Valitsus. AEkorra punktid 14…19 sätestasid, et pärast avalduse vastuvõtmist vaatab kohalik komisjon avalduses esitatud andmed ja tõendid läbi ning analüüsib ja kontrollib neid ning teeb või määrab muuhulgas kindlaks, kas avalduses märgitud vara vastab ORASe §s 11 sätestatule ning kas on tõendatud vara koosseis ja väärtus õigusvastase võõrandamise hetkel, kas avalduses märgitud vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud isikule, st endisele omanikule ja kas avalduses märgitud vara on võõrandatud viisil, mis on sätestatud ORASe §s

  1. Kui vara endine omanik on surnud ja kui taotlejaks on vara endise omaniku pärija, tuleb tal tõendada, et endine omanik on surnud ning et taotleja kuulub ORASe §s 8 loetletud isikute hulka. Tõenditeks võivad olla surma-, sünni- ja abielutunnistused, arhiivi- ja perekonnaseisuorganite tõendid ning muud dokumendid. Vastavalt AEkorra punktile 21 tuli vara tagastamiseks või kompenseerimiseks tõendada, et omandireformi objektiks olev vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud omanikule. Nimetatud asjaolu tõendatakse arhiividokumentide, teiste organisatsioonide poolt väljastatud või muude dokumentidega. Maa kuuluvuse tõendamisel kasutatakse
  2. aastal ja järgmistel aastatel Eesti Vabariigi Katastriameti poolt koostatud “Maksualuste maaüksuste nimekirju” ning kinnistusametite dokumentatsiooni, milles sisalduvad andmed on eelnevalt võrreldud Eesti Vabariigi Riikliku Maa-ameti ja Eesti Vabariigi Riikliku Arhiiviameti poolt. Andmete taotleja avalduses märgitud andmetega lahknemise korral hinnatakse tõendeid kogumis kõigi teiste kogutud materjalidega. Kohalik komisjon ei järginud M.T õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse menetlemisel õigusaktides sätestatud korda, jättes välja selgitamata asjas tähtsust omavad olulised asjaolud ning kontrollimata andmed ja dokumendid, mis lõpptulemusena viisid ebaõige otsuse vastuvõtmiseni. Kohaliku komisjoni
  3. jaanuari 1995 otsus nr 9998 oli oma sisult kõikides punktides ebaõige või ebatäpne: valesti oli määratletud õigusvastaselt võõrandatud maa koosseis ja ulatus ning isikute ring, kellele maa õigusvastase võõrandamise ajal kuulus, samuti oli määratlemata õigustatud subjektiks tunnistatud isiku nõudeõiguse osa suurus. Seega ei vastanud
  4. jaanuari 1995 otsus nr 9998 õigusaktides sätestatule ja oli õigusvastane. Maa tagastamise nõudeõiguse loovutamine: 19 3-04-115 Kogutud materjalide hulgas on kolm Lääne-Viru MVle adresseeritud dateerimata maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise avaldust (lisa 14 - 3 lehel), millega M.T on oma tütrele H.A-’le ning poegadele V.Te’le ja A.T’le loovutanud “nõudeõiguse Vihula vallas, xxxxx külas xxxxx asuva natsionaliseeritud maa tagastamisele […] 1/3 osa päritavast talumaast”. Avaldustel on nõudeõiguse loovutaja (taotleja) M.T allkirjad, samuti ka H.A-A, V.T ja A.T allkirjad selle kohta, et nad on “nõus nõudeõiguse loovutamisega”. Allkirjade ehtsuse avaldustel on
  5. septembril 1994 tõestanud Vihula vallasekretär. Kogutud materjalide hulgas on kohalikule komisjonile
  6. augustil 1995 adresseeritud M.T avaldus, milles ta palub “teha uuesti otsus […] xxxxx talu nr xxxx maadele Vihula vallas xxxx külas. Soovin loovutada nõudeõigust oma kuuele lapsele võrdsetes mõttelistes osades ja endale jätta 1/7 mõttelist osa.”. Lisaks nimetatud avaldusele on kogutud materjalide hulgas veel kolm Lääne-Viru MVle adresseeritud dateerimata maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise avaldust, millega M.T on oma tütardele A.T’le, M.V’ile ja M.E’le loovutanud “nõudeõiguse 1/7 mõttelist osa xxxxx +xxxxx. xxxxx talumaale kin. nr. xxxx Vihula vald xxxxx küla asuva natsionaliseeritud maa tagastamisele”. Avaldustel on nõudeõiguse loovutaja (taotleja) M.T allkirjad, samuti ka A.T, M.V’i ja M.E allkirjad selle kohta, et nad on “nõus nõudeõiguse loovutamisega”. Allkirjade õigsuse avaldustel on
  7. augustil 1995 tõendanud Lääne-Viru MV omandireformi osakonna vaneminspektor.
  8. augusti 1995 seisuga oli M.T väidetavalt loovutanud maa tagastamise nõudeõiguse oma kuuele lapsele võrdsetes mõttelistes osades ja soovinud endale jätta samuti 1/7 mõttelise osa. Samas aga tagastati 6 päeva hiljem, so
  9. augustil 1995 Vihula VV korraldusega nr 419 “Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine” 43,5 ha maad (kolmes lahustükis) A.T, H.A-A ja V.T kaasomandisse võrdsetes (1/3) mõttelistes osades. Kogutud dokumentide hulgas ei ole ühtegi dokumenti, mis viitaks või tõendaks, et nõudeõiguse loovutamise avaldused A.T’le, M.V’ile ja M.E’le maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise kohta oleks nõudeõiguse loovutaja M.T poolt tagasi võetud või osapoolte vahel muul moel lõpetatud. Eelnimetatud maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise avalduste tegemise ajal reguleeris maa tagastamise nõudeõiguse loovutamisega seonduvat

i § 19 lõige 3, mis sätestas, et maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse võib õigustatud subjekt loovutada abikaasale ja alanejatele sugulastele ning õdedele ja vendadele ning nende alanejatele sugulastele, kui nad taotlevad omandisse neile Eesti NSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maad või maad neile kuuluvate hoonete juurde vastavalt

i §dele 7, 8 ja 9 või hoonestamata maad.

i § 19 lõige 4 sätestas volitusnormi Vabariigi Valitsusele maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise korra kehtestamiseks. Vabariigi Valitsuse 29. jaanuari 1992 määruse nr 42 “Maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutamise korra kohta” (edaspidi NLmäärus) punktis 1 on sätestatud, et isikud, kellel on õigus nõuda maa tagastamist, asendamist või kompenseerimist (õigustatud subjektid), võivad maa tagastamise või asendamise nõudeõiguse loovutada oma abikaasale ja alanejatele sugulastele ning õdedele ja vendadele ning nende alanejatele sugulastele, kes taotlevad omandusse neile Eesti NSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maad, maad neile omandiõiguse alusel kuuluvate hoonete juurde kooskõlas

i §dega 7, 8 ja 9 või hoonestamata maad, kusjuures hoonestamata maana käsitletakse maatükki, millel ei ole hooneid ega rajatisi ja millest on võimalik kujundada kinnistu vastavalt maakorralduse nõuetele. Nõudeõiguse loovutamist ei rakendata kompensatsiooni taotlemise korral. NLmääruse punkti 2 kohaselt esitavad õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise, asendamise või kompenseerimise avalduse esitanud isikud, kes soovivad loovutada maa tagastamise või asendamise nõudeõigust, NLmäärusele lisatud vormi kohase avalduse samale maakonnakomisjonile, kellele on esitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või asendamise avaldus või kohaliku omavalitsuse täitevorganile. Vastavalt NLmääruse punktile 4 võib õigustatud subjekt nõudeõiguse loovutamise avalduse esitada kuni 20 3-04-115 talle maa tagastamise või asendamise küsimuse otsustamiseni kohaliku omavalitsuse täitevorgani poolt. NLmääruse punktiga 5 soovitati maakonnakomisjonil või kohaliku omavalitsuse täitevorganil, kes võtab vastu nõudeõiguse loovutamise avalduse, selgitada avaldajale nõudeõiguse loovutamise tingimusi. NLmääruse punkt 6 sätestas, et kui maad ei ole võimalik tagastada või asendada isikule, kellele on maa tagastamise või asendamise nõudeõigus loovutatud, tagastatakse, asendatakse või kompenseeritakse maa õigustatud subjektile seaduses sätestatud ulatuses ja korras. Vastavalt NLmääruse punktile 7 on kuni maa tagastamise või asendamise küsimuste otsustamiseni isikul, kellele maa tagastamise või asendamise nõudeõigus on loovutatud, samuti õigustatud subjektil õigus esitada NLmääruse punktis 2 nimetatud organile nõudeõiguse loovutamisest loobumise avaldus. NLmäärusega kinnitatud avalduse vormilt nähtub, et maa tagastamise nõudeõiguse loovutaja kõrval pidi avaldusele alla kirjutama ka isik, kellele nõudeõigus loovutati, st ta pidi olema nõus nõudeõigust üle võtma. Seega on maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise avalduse puhul sisuliselt tegemist tehinguga (lepinguga), kus üks pool loovutab nõudeõiguse ja teine pool võtab loovutatud nõudeõiguse üle (vastu). Kogutud materjalide hulgas ei ole ühtegi dokumenti, millest nähtuks või millega oleks tõendatud, et H.A-A, V.T, A.T, A.T, M.V ja M.E oleksid esitanud taotlusi Eesti NSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maa omandamiseks, nende omandis olevate hoonete juurde maa omandamiseks või ka hoonestamata maa omandamiseks, st et eelnimetatud kuus isikut oleksid õigustatud isikuteks, kellele üldse oleks saanud nõudeõigust loovutada. Maa tagastamise nõudeõiguse loovutamine M.T poolt H.A-’le, V.T’le, A.T’le, A.T’le, M.V’ile ja M.E’le ei vastanud kehtinud õigusaktidele, mistõttu maa tagastamise õigustatud subjektiks saaks antud juhul olla endiselt üksnes M.T. Kogutud materjalide hulgas ei sisaldu ka ühtegi teist õigusaktidel põhinevat dokumenti, mis määratleksid maa tagastamise õigustatud subjektidena H.A-A, V.T, A.T, A.T, M.V ja M.E. Kuivõrd maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise avalduse puhul on tegemist tehinguga, mis antud konkreetsel juhul on seadusega vastuolus ning kuivõrd tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse §dest 84 ja 87, seadusega vastuolus olev tehing on tühine ja tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi, siis ei saanud ka ükski eelmärgitud maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise avaldus olla maa tagastamise korralduse aluseks, millega maa tagastati A.T, H.A-A ja V.T kaasomandisse. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine ja hoonestusõiguse seadmine tagastataval maal asuva ehitise omaniku kasuks: Kogutud materjalide hulgas on kaks osaliselt erineva sisuga Vihula VV 28. augusti 1995 korraldust nr 419 “Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine”, millega on 43,5 ha maad (kolmes lahustükis) tagastatud A.T, H.A-A ja V.T kaasomandisse võrdsetes mõttelistes osades. Sisulised erinevused puudutavad korralduse nr 419 punkti 1, punkte 2 ja 2.1 ning punkte 3.3, 3.4 ja 3.5. Juba ainuüksi fakt, et kohalik omavalitsus on sama kuupäeva ja numbriga välja andnud samasid isikuid puudutavad kaks erineva sisuga haldusakti, annab võimaluse käsitleda antud haldusakti õigusvastasena. Kui eeltoodule lisada veel ka korralduse nr 419 andmise aluseks oleva kohaliku komisjoni otsuse nr 9998 ja nõudeõiguse loovutamise avalduste õigusaktidele mittevastavus, saan asuda seisukohale, et korraldus nr 419 ei vasta ORASe,

i ja nende alusel antud rakendusaktide sätetele ega mõttele. Seega on Vihula VV

  1. augusti 1995 korraldus nr 419 “Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine” õigusvastane. Maa-amet tuvastas järelevalvemenetluse käigus, et kohaliku komisjoni
  2. jaanuari 1995 otsuse nr 9998 alusel Vihula VV
  3. augusti 1995 korraldusega nr 419 “Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine” tagastatud maal asusid H.M ehitised, mis ta omandas testamendijärgse pärimisega ja mille omandiõigus on tõendatud ka Lääne-Viru Hooneregistri Maakonnatalituse
  4. augusti 1995 teatisega nr 3283 ning et H.M on
  5. septembril 1992 esitanud Vihula VVle maa ostmise avalduse, milles ta on avaldanud soovi 21 3-04-115 osta 1100 m² maad, “mida käesoleval ajal kasutan” ja “kus paiknevad minu omanduses olevad hooned”. Avalduse esitamist tõendab ka Lääne-Viru MVst saadud maa ostu taotluse esitanute nimekiri, kus nr 239 all on nimekirja kantud “H.M, 15.09.92, H-41, xxxxx küla”. Nimekirja erastamise korraldajale esitamise kohustus tulenes ja Vabariigi Valitsuse
  6. novembri 1996 määrusega nr 267 kinnitatud “Maa ostueesõigusega erastamise korra” punktist
  7. Seega on õige kolmanda isiku H.M väide, et siiani on lahendamata tema ostueesõigusega maa ostmise avaldus. Vihula VV
  8. augusti 1995 korralduse nr 419 “Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine” andmise ajal kehtinud AÕSRSi § 13 lõige 3 sätestas, et ehitise omanikul on õigus saada maa omanikuks

is sätestatud alustel ja korras. Sel ajal kehtinud

i § 22 lõige 2 sätestas, et ostueesõigusega saavad maad osta isikud, kellel on õigus maad osta hoonete omanikena ka vastavalt

i §le 9 ning

i § 23 sätestas, et maa erastamine toimub

is ja Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud korras. Maa erastamist alustatakse pärast õigusvastaselt võõrandatud maatüki tagastamise ja asendamise küsimuse otsustamist, kui seadusest ei tulene teisiti.

i §d 6 ja 9 sätestasid aga teisiti.

i § 6 lõige 1 sätestas üldnormi, et maa tagastatakse võimalikult endistes piirides, kui

ist või maakorralduse nõuetest ei tulene teisiti.

i § 6 lõikes 2 sätestati erinormid, millistel juhtudel ei tagastata maad kas osaliselt või tervikuna ning

i § 6 lõike 2 punkti 3 kohaselt ei tagastata maad kas osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teise isiku hooned või rajatised ning ei lepita kokku hoonestusõiguse seadmises, vastavalt

i §dele 7, 9 ja 10.

i § 9 lõike 1 kohaselt ei tagastata väljaspool linna või alevi piire maad, millel asuvad teise füüsilise isiku hooned, elamute juures kuni kahe hektari ulatuses ja suvilate, aiamajade, tootmishoonete ning muude ehitiste juures

i vastuvõtmise ajal kehtiva tähtajata maakasutuse piirides, kuid mitte rohkem kui 1 ha ulatuses, kui õigustatud subjekt ja praegune ehitise omanik ei lepi kokku maale hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks või ehitise võõrandamises õigustatud subjektile. Muus osas kohaldatakse

i § 7 lõikeid 2 ja 3.

i § 7 lõike 2 kohaselt peab kokkulepe maale hoonestusõiguse seadmises olema notariaalselt tõestatud ning sisaldama õigustatud subjekti kohustust seada maa tagastamisel hoonestusõigus ehitise omaniku kasuks. Kokkulepe võib sisaldada hoonestusõiguse tingimusi. Muus osas kohaldatakse hoonestusõiguse seadmisele asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (edaspidi AÕSRS) § 15 sätteid. Vastavalt

i § 7 lõikele 3, ehitise võõrandamise kokkuleppe korral tagastatakse maa pärast ehitise omandiõiguse üleminekut õigustatud subjektile. Kui elamu võõrandatakse eluaegse ülalpidamise tingimusega, on võõrandajal pärast elamualuse maa kinnistusraamatusse kandmist õigus nõuda õigustatult subjektilt isikliku kasutusõiguse seadmist elamule. AÕSRSi § 15 lõige 1 sätestas, et ehitise omanikul, kellele kuuluv ehitis on püstitatud õiguslikul alusel ja kes ei soovi või kellel ei ole õigust maad omandada, on õigus nõuda hoonestusõiguse seadmist ehitisealusele ja ehitise teenindamiseks vajalikule maale ühe aasta jooksul, arvates nimetatud maa kandmisest kinnistusraamatusse. Kui ehitise omanik ei nõua nimetatud tähtaja jooksul hoonestusõiguse seadmist, muutub ehitis maatüki oluliseks osaks, välja arvatud riigimaal asuv ehitis. Kui maa omanik keeldub hoonestusõiguse seadmisest, kuid eelnevalt oli sõlmitud notariaalselt tõestatud kokkulepe hoonestusõiguse seadmiseks, on ehitise omanikul õigus esitada ühe aasta jooksul, arvates ehitisealuse maa kandmisest kinnistusraamatusse, hoonestusõiguse tunnustamist ja vastavat kinnistusraamatu kannet taotlev hagi. Kuni kohtuotsuse jõustumiseni on nimetatud ehitis vallasasi. Tulenevalt AÕSRSi § 15 lõikest 3, kui ehitise omanik, kellele kuuluv ehitis on püstitatud õiguslikul alusel ja kes ei soovi või kellel ei ole õigust maad omandada, ei nõua hoonestusõiguse seadmist ühe aasta jooksul, arvates maa kinnistusraamatusse kandmisest, seatakse hoonestusõigus riigimaale Vabariigi Valitsuse poolt määratud riigiasutuse otsuse alusel. 22 3-04-115 Halduskohus nõustub Maa-ameti seisukohaga, et Riigikohtu halduskolleegium on juba oma 1. novembri 1999 määruses kohtuasjas nr 3-3-1-36-99 ja 29. novembri 1999 määruses kohtuasjas nr 3-3-1-45-99

i § 23 lõike 2 sisustamisel ehk siis ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride määramise ning maa tagastamise küsimuse otsustamise küsimuses leidnud, et üksnes maa ostueesõigusega erastamine saab toimuda enne maa tagastamist ja et maa tagastamise küsimuse saab otsustada alles siis, kui kohaliku omavalitsuse korraldusega on erastatava maa suurus ja piirid täpselt määratud, sest sellest sõltub, kui palju on võimalik maad tagastada ja kui palju tuleb tagastamise võimatuse tõttu kompenseerida. Seega kolmanda isiku H.M poolt tähtaegselt esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldus on Vihula VV poolt jäetud rahuldamata, samuti ei ole temaga sõlmitud seadusele vastavat hoonestusõiguse seadmise lepingut. Seega on maa tagastamisega enne ostueesõigusega erastatava maa suuruse ja piiride kindlaksmääramist rikutud kolmanda isiku H.M seadustest tulenevat õigust saada ehitiste omanikuna maa omanikuks

is sätestatud alustel ja korras. Hoonestusõiguse seadmine, õigem oleks küll antud konkreetsel juhul öelda, hoonestusõiguse seadmiseks sundimine kolmanda isiku kasuks, ei vastaks seaduse sättele ega mõttele, sest hoonestusõigus seatakse isiku kasuks, kes ei soovi või kellel pole õigust maad omandada. Antud konkreetsel juhul on kolmas isik soovinud ja tal on ka maa erastamise õigus, kuid tal pole Vihula VV õigusvastase tegevuse tulemusena olnud võimalust oma õigusi realiseerida. Riigile kahju tekitamine: Kohaliku komisjoni õigusaktidele mittevastav ja pealiskaudne tegevus M.T õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse menetlemisel, mille käigus jäeti välja selgitamata asjas tähtsust omavad asjaolud ning kontrollimata andmed ja dokumendid, mille tulemusena määratleti komisjoni

  1. jaanuari 1995 otsuses nr 9998 valesti õigusvastaselt võõrandatud maa koosseis ja ulatus ning isikute ring, kellele maa õigusvastaselt võõrandamise ajal kuulus, samuti jäeti kindlaks määramata õigustatud subjektiks tunnistatud isiku nõudeõiguse osa õige suurus, lõid eelduse ja võimaluse Vihula VV
  2. augusti 1995 korralduse nr 419 “Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine” andmiseks, millega tagastati õigustatud subjekti poolt õigusaktidele mittevastava nõudeõiguse loovutamise teel maa tagastamise nõudeõiguse omandanud isikutele kolmes lahustükis maad kokku 43,5 ha, so ca 23 ha võrra rohkem, kui sai olla õigustatud subjekti seadusjärgselt päritud nõudeõiguse osa. Maa tagastamist nõudeõiguse osast suuremana võimaldas ka
  3. aastal kehtinud

i redaktsioon, mille § 14¹ lõige 2 sätestas, et kui õigusvastaselt võõrandatud maa oli kaasomandis ja kui kõigi kaasomandi osade kohta ei ole õigustatud subjekte või nad ei soovi tagastamist ja kaasomandi osa suhtes õigustatud subjekt ei nõua maa jagamist või ei ole võimalik maad jagada vastavalt

i §s 17 kehtestatud piirangutele, tagastatakse õigustatud subjektile kogu õigusvastaselt võõrandatud maa. Õigustatud subjekt on kohustatud riigile tasuma oma võla tema omandisse antud teiste kaasomandi osade eest. Halduskohus nõustub kaasatud isiku Maa-ameti järeldusega: kuigi kogutud materjalidest ei nähtu, et M.T oleks taotlenud tema nõudeõiguse osast suurema maa tagastamist, tunnistati ta õigustatud subjektiks kogu endise kinnistu nr xxxx osas ja kogu maa tagastati nõudeõiguse õigusaktidele mittevastavalt omandanud isikutele. Samas on nõudeõiguse osast suuremana tagastatud maa eest riigile võlg tasumata. Ca 23 ha põllu- ja metsamaa tagastamine isikutele, kellel selle maa omandamise õigus puudus, on käsitletav alusetu omandamisega ja sellega on riigile tekitatud kahju. Lähtudes maa korralise hindamise käigus koostatud Vihula valla maa hinna- ja viljakustsoonide tabelitest, on ainuüksi 23 ha maa maksustamishinnaks ca 40 tuhat krooni, kui sellele lisada veel ca 9 ha suurusel metsamaal kasvava metsa keskmine väärtus, võib riigile tekitatud kahju esialgsete tagasihoidlike hinnangute kohaselt ulatuda ca 250 tuhande kroonini. 23 3-04-115 Riikliku järelevalvemenetluse läbiviimine: Kohaliku komisjoni 30. jaanuari 1995 otsus nr 9998 ja Vihula VV 28. augusti 1995 korraldus nr 419 “Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine” ei vastanud kehtinud õigusaktidele, asus Maa-amet seisukohale, et need haldusaktid tuleb neid andnud haldusorganitel kehtetuks tunnistada nende andmisest alates. Tuginedes Vabariigi Valitsuse seaduse §- dele 74 ja 75, mille kohaselt on Maa-ameti peadirektori pädevuses konkreetsete üksikjuhtude kohta riikliku järelevalve teostamisel teha ettekirjutusi ja õigus anda seaduse alusel teenistusalastes küsimustes käskkirju ning

i § 38 lõike 2 punktile 3, mille kohaselt on Maa-ametil maareformi läbiviimisel õigus teha riigiasutusele või kohaliku omavalitsuse organile kohustuslikke ettekirjutusi maareformi läbiviimise küsimuses, tegi Maa-ameti peadirektor Lääne-Viru maavanemale kohustuslikud ettekirjutused, mille kohaselt Lääne-Viru maavanem ühe kuu jooksul käskkirja jõustumisest: - kohustaks kohalikku komisjoni kehtetuks tunnistama oma

  1. jaanuari 1995 otsus nr 9998 selle andmisest alates, kui ORASele, MRSile ja nende alusel vastuvõetud õigusaktidele mittevastav haldusakt; - teeks kohalikule komisjonile ülesandeks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompeseerimise toimikus nr T-246 sisalduvate dokumentide ja asjas täiendavalt kogutud tõendite ning vajadusel täiendavalt kogutavate dokumentide alusel uuesti läbi vaadata Vihula vallas asuva endise xxxxx (Sagadi mõisa järgi) õigusvastaselt võõrandatud maaüksuse (kinnistu nr xxxx, pindala 41,47 ha) õigusvastaselt võõrandatud vara (maa) koosseis ja ulatus ning isikute ring, kellele vara (maa) õigusvastase võõrandamise ajal kuulus, ning määrata kindlaks õigustatud subjektiks tunnistatud isiku nõudeõiguse osa suurus, ning teha asjas uus otsus; - teeks Vihula VVle ettepaneku läbi vaadata
  2. augusti 1995 korraldus nr 419 “Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine”, otsustamaks selle kehtetuks tunnistamine selle andmisest alates; - kohustaks Vihula VV lahendama endisel xxxxx kinnistu maadel asuva ehitise omanikule H.M’le maa ostueesõigusega erastamine või hoonestusõiguse seadmine vastavalt tähtaegselt esitatud taotlustele ning seejärel otsustama kohaliku komisjoni uue otsuse põhjal õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine vastavalt õigusaktides sätestatule. Lääne-Viru maavanema kohusetäitja esitas
  3. jaanuaril 2004 keskkonnaministrile halduskorras taotluse nr 2.1-4/134 “Taotlus Maa-ameti peadirektori 08.01.2004 käskkirja nr 3 peatamiseks”, milles märkis, et ei nõustu käskkirjaga nr 3 ja palus teostada Maa-ameti tegevuse üle Vabariigi Valitsuse seaduses sätestatud teenistuslikku järelevalvet. Keskkonnaministeeriumi õigusosakond kontrollis taotluses toodud asjaoludel Maa-ameti tegevust ja asus seisukohale, et Maa-amet ei ole järelevalvet teostades ületanud oma pädevust, vaid on järelevalvemenetluse käigus välja selgitanud asjas olulist tähtsust omavad, kuid kohaliku komisjoni poolt väljaselgitamata jäänud asjaolud, teinud vastavad järeldused ning asjakohaste ettekirjutuste tegemisega täitnud, sõltumatult kohtulikust järelevalvest, temale seadusega pandud riiklikku järelevalvekohustust. Keskkonnaminister esitas omapoolsed põhjendused ja teatas oma
  4. veebruari 2004 kirjas nr 20-1/552-2 maavanema kohusetäitjale, et jätab tema taotluse käskkirja nr 3 peatamise kohta rahuldamata, kuid tegi Maa-ameti peadirektorile ettepaneku pikendada käskkirjaga nr 3 punktides 1.1 ja 1.2 tehtud kohustuslike ettekirjutuste täitmise tähtaega ühe kuu võrra, millega Maa-ameti peadirektor ka nõustus. Kaebaja esitas käesolevas asjas ka Tallinna Halduskohtule kaebuse Maa-ameti peadirektori
  5. jaanuari 2004 käskkirja nr 3 “Kohustuslike ettekirjutuste tegemine” tühistamiseks ja Maaameti peadirektori kohustuslike ettekirjutuste täitmise peatamiseks. Tallinna Halduskohus 24 3-04-115 jättis oma
  6. detsembri 2005 otsusega haldusasjas nr 3-1002/2004 (uus nr 3-04-23) kaebuse rahuldamata. Kohtuotsus jõustus
  7. jaanuaril
  8. Lääne-Viru maavanem edastas
  9. veebruari 2004 kirjaga nr 2.1-4/134 “Kohustuslike ettekirjutuste edastamine” Maa-ameti peadirektori
  10. jaanuari 2004 käskkirja nr 3 kohalikule komisjonile “menetlemiseks vastavalt seadusele”. Halduskohus märgib, et V.T ei ole eelpoolnimetatud Lääne- Virumaa maavanema ettekirjutisi (s.h. toiminguid) vaidlustanud. V.T õigusi võisid rikkuda maavanema ettekirjutused, mitte kaevatavad haldusaktid. Kohaliku komisjoni
  11. märtsi 2004 otsusega nr 9998/A on tunnistatud kehtetuks kohaliku komisjoni
  12. jaanuari 1995 otsus nr 9998 selle andmisest alates ning tehtud uus otsus, mis osaliselt tugineb Maa-ameti poolt riikliku järelevalvemenetluse käigus tuvastatud ja käskkirjas nr 3 sätestatud asjaoludele. Vihula VV on maavanema
  13. märtsil 2004 tehtud ettepanekust nr 2.1-4/134 tulenevalt läbi vaadanud Vihula VV
  14. augusti 1995 korralduse nr 419 “Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine” ning andnud
  15. märtsil 2004 korralduse nr 180 “Vihula Vallavalitsuse 28.08.1995.a. korralduse nr 419 “Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine” kehtetuks tunnistamine”. Maa-ameti peadirektori käskkirjaga nr 3 tehtud kohustuslikud ettekirjutused (resolutiivosa punktid 1.1, 1.2 ja 1.3) on täidetud. Seega halduskohtus vaidlustatud haldusaktid on piisavalt motiveeritud ja nende tühistamine ei ole põhjendatud. Halduskohus jätab kaebuse rahuldamata ning kohtukulu kaebaja enda kanda. Vastustaja kohtukulude nõuet esitanud ei ole. HKMS § 25, § 26 lg 1 p 6, 28 lg 1, 31 lg 1, lg 4, lg 5, 92 lg 1, 93 lg 1 Ülle Polluks Kohtunik 25

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.