3-2263/2004 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunikud Karin Kalmiste, Kristina Maimann (eesistuja), Marion Vakker Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja numb

) § 30 kohaselt juhul, kui detailplaneeringu kehtestamisega nähakse ette kinnisasja kasutamine avalikul otstarbel või kui piiratakse või muudetakse senine kasutus võimatuks, on kohalik omavalitsus kohustatud kinnisasja omaniku nõudel omandama kõnealuse kinnisasja kohese ja õiglase tasu eest. Seadus ei ole ette näinud, et kohalik omavalitsus võiks niisuguse kohustuse kellelegi delegeerida, kuid seda on tehtud kaevatava haldusakti punktis

1. 5) Volikogu otsuses faktiline motivatsioon puudub täielikult. Otsuse preambulas on viidatud tervele reale õigusaktidele, haldusesisesele kirjavahetusele jmt. Volikogu ei ole välja toonud mingisuguseid faktilisi põhjendusi, rääkimata faktiliste ja õiguslike põhjenduste omavahelisest loogilisest sidumisest. Niisugusena ei ole haldusakt ei arusaadav ega diskretsiooni osas vähimalgi määral kontrollitav. Vastustaja vaidleb kaebustele vastu täies ulatuses. Kuusalu Vallavolikogu on seisukohal, et 31.08.2004 otsus nr 45 "Suru, Pala, Tõreska ja Kolgu külades rajatava Kaitseväe keskpolügooni detailplaneeringu kehtestamine" on seaduslik ja põhjendatud ning puuduvad alused selle tühistamiseks. Kaebused tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. 1) Detailplaneeringu kehtestamisega ei võõrandata kellegi omandit. Kinnisasja omanikul on õigus nõuda kinnisasja võõrandamist kohalikult omavalitsusest juhul, kui detailplaneeringuga nähakse ette kinnisasja või selle osa kasutamine avalikul otstarbel või kui piiratakse oluliselt kinnisasja senist kasutamist või muudetakse senine kasutamine võimatuks. 2) Vabariigi Valitsuse 23.10.2001 korralduse nr 713-k punktis 1 sätestatu kohaselt asutati kaitseväe keskpolügoon ja määrati tema esialgseks asukohaks Kuusalu vald Harjumaal. Vabariigi Valitsus võttis nimetatud korralduse vastu tol ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse (edaspidi PES) § 5¹ lg 2 alusel. Vabariigi Valitsuse sama korralduse punktiga 2 kohustati Kaitseministeeriumi teostama seadusega ettenähtud läbirääkimisi ja toiminguid kaitseväe keskpolügooni kasutusele võtmiseks. PES § 5¹ sätestas erandkorra kaitsejõudude harjutusvälja kavandamiseks ja ehitamiseks ja PES § 5¹ lg 2 kohaselt võis erandkorda rakendada 5 siis, kui kaitseväe polügooni esialgsest asukohavalikust lähtuvalt on peetud läbirääkimisi esialgse võimaliku asukoha üle kõigi vastavate kohalike omavalitsusüksustega ning kohalikud omavalitsusüksused ei ole nõustunud muutma kehtivaid planeeringuid selliselt, et oleks võimalik vajadustele vastava kaitseväe polügooni ehitamine. Sellise erandkorra kehtestamine kaitseväe keskpolügoon kavandamisel oli põhjendatud riigikaitselise huviga tingimustes, kus kohalik omavalitsus ei soovi riigikaitselise objekti paiknemist oma territooriumil. Vabariigi Valitsuse 23.10.2001 korralduse nr 713-k eelnõu ette valmistamisel kaaluti erinevaid asukohavalikuid. Asukoha määramisel tugineti 1997.aastal Tartu Ülikooli Geograafia Instituudi, Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskuse, OÜ Georemest, AS Eco Pro ja AS Maves poolt teostatud asukohavalikute uuringule ja keskkonnaekspertiisile. Esialgse vaatluse tarbeks valiti välja 24 piirkonda, millest 14 lülitati välja perspektiivitutena juba algfaasis. Püstitatud valikukriteeriumitele ja keskkonnaekspertiisile tuginedes osutus sobivaimaks Kuusalu piirkond. Vabariigi Valitsuse 23.10.2001 korralduse nr 713-k õiguspärasust on kohtud kontrollinud Tallinna Halduskohus 09.04.2002 otsusega haldusasjas nr 3-329/02 ja Tallinna Ringkonnakohus 06.12.2002 otsusega haldusasjas 2-3/455/
2. 3) Kuusalu Vallavolikogu 19.12.2001 otsusega nr 68 kehtestati Kuusalu valla üldplaneering. PES § 8 lg 6 kohaselt oli üldplaneering aluseks detailplaneeringutele ning maakorraldusele hajaasustuses. Detailplaneeringu lähteülesande koostamiseks palus Kuusalu Vallavalitsus oma 11.07.2001 kirjaga ettepanekuid ka teadaolevatelt maaomanikelt. Sellega oli täidetud PES § 16 lg 1 kohane nõue kaasata detailplaneeringu koostamisse planeeringuala kinnisasjade omanikud, elanikud ja teised huvitatud isikud. Detailplaneeringu lähteülesanne kinnitati Kuusalu Vallavolikogu 19.12.2001 otsusega nr 69 "Detailplaneering Kaitsejõudude keskpolügooni rajamiseks". S.R.'a kaebuses toodud väited Kuusalu valla üldplaneeringu vastuolust seadusega tuleb jätta tähelepanuta, kuna Kuusalu valla üldplaneering, mis kehtestati Kuusalu Vallavolikogu 19.12.2001 otsusega nr 68 on kooskõlas seadusega ning jõusolev haldusakt, mille vastuvõtmisel tema seaduspärasuse suhtes kaebusi ei esitatud. Nõustuda ei saa kaebuse esitaja seisukohaga nagu võiks Kuusalu Vallavolikogu 31.08.2004 otsuse nr 45 kontrollimise käigus esitada sisulisi vastuväiteid kehtivale üldplaneeringu otsusele. Kuusalu valla üldplaneering nägi ette võimaluse kaitseväe keskpolügooni rajamiseks Kuusalu valda. Kuusalu valla üldplaneeringu seletuskirja punktis 7 on märgitud: "Enne kaitsepolügooni rajamist tuleb koostada detailplaneering (vt kaardil metsa reservmaa, mille kasutus määratakse detailplaneeringuga). Antud alale näidatud metsa reservmaa juhtfunktsioon ei ole lõplikult lahendatud käesoleva üldplaneeringuga. Ala kasutussihtotstarbed antakse detailplaneeringus. " 4) Detailplaneeringu eesmärk on fikseeritud detailplaneeringu leheküljel 4 ning selleks on: määratleda ehitusõigus kaitseväe keskpolügooni rajamiseks; täpsustada keskpolügooni välispiir; lahendada polügooni teeninduskeskuse tehnovõrkudega varustatus; tagada ala keskkonnahoidlik asutus lähtuvalt keskkonnamõju hindamise tulemustest. Kuusalu valla ja Kaitseliidu vahel sõlmitud lepingud ei oma seost detailplaneeringu kehtestamisega, mistõttu S.R.´a esindaja kaebuses toodud analüüs 2002.a ühise tegutsemise lepingust Kaitseliiduga tuleb jätta tähelepanuta. Samuti on Kuusalu staadioni võimalik rekonstrueerimine kindlasti kohaliku omavalitsuse poolt oma ülesannete täitmine, kuid väited nagu oleks Kaitseministeeriumil sellega seonduvaid kohustusi, on väärad ning Kuusalu staadioni edasine rekonstrueerimine ja sportimisvõimaluste lisandumine valla territooriumile ei muuda kindlasti detailplaneeringu kehtestamise otsust tsiviilõiguslikuks tehinguks. 5) E. T.´ki väited et teda kui planeeringualale jääva kinnisasja omanikku ei ole kaasatud detailplaneeringu kehtestamise eelsesse protsessi, on otseselt väärad. E.T.´t sai kaasata detailplaneeringu protsessi alles seejärel kui ta sai kinnistu omanikuks, kuivõrd varasem kirjavahetus oli peetud kinnistu eelmise omanikuga K. E.'iga. Suru, Pala, Tõreska ja Kolgu külas rajatava kaitseväe keskpolügooni detailplaneeringu avalikud arutelud toimusid: Kuusalu Rahvamajas 07.11.2002 (avaliku arutelu protokoll II köide lk. 8191), Kuusalu Rahvamajas 21.11.2002 (protokoll II köide lk. 92-104), Tapa Kultuurikojas 06.01.2003 (protokoll II köide lk. 105-108), Lehtse Vallamajas 17.01.2003 (protokoll II köide lk. 6 110-113). Detailplaneeringu kooskõlastuste käigus tehtud märkused ja ettepanekud edastati Kuusalu Vallavalitsusele detailplaneeringu koostajate poolt kokkuvõtliku tabelina (II köide - lk. 154-161). Kuusalu Vallavalitsus võttis korraldusega nr 982 07.11.2003 vastu "Suru, Pala, Tõreska ja Kolgu külas rajatava kaitseväe keskpolügooni detailplaneeringu" ning pani detailplaneeringu avalikule väljapanekule. Avalikust väljapanekust teavitati avalikkust ning Kuusalu Vallavalitsuse kirjaga 31.12.2003 teavitati kõiki märkuseid ja ettepanekuid esitanud isikuid avaliku väljapaneku tulemuste avalikust arutelust 05.02.2004 kell 16.00 Kuusalu Rahvamajas (II köide - lk. 166-167, lk. 336349).

§ 18

lg 5 kohaselt kui detailplaneeringuga kavandatu toob kaasa kinnisasja sundvõõrandamise vajaduse või muudab omaniku tahte vastaselt senist maakasutust või krundi ehitusõigust, teatab kohalik omavalitsus tähtsaadetisena edastatud kirjaga vastava kinnisasja omanikule planeeringu avaliku väljapaneku ning planeeringu avaliku arutelu toimumise aja ja koha hiljemalt kaks nädalat enne avaliku väljapaneku algust. E.T.'t on teavitatud avalikust väljapanekust ja avalikust arutelust tähitud kirjaga 31.12.2003 (II köide lk. 338 p 16). Sellega oli täidetud seadusest tulenev avalikust väljapanekust ja avalikust arutelust teavitamise kohustus. Kuusalu Vallavalitsuse poolt detailplaneeringu vastuvõtmise järgselt on E.T. poolt 12.12.2003 kirjas esitatud ettepanekud ja vastuväited, mis on Kuusalu Vallavalitsuse poolt registreeritud. Sellest on 31.12.2003 kirjaga informeeritud E.T.t. E.T. ettepanekutele on kirjalikult vastatud 30.01.2004, arvestades ka E.T. poolt 27.01.2004 kirjas esitatud ettepanekuid ja vastuväiteid (II köide-lk. 226-229). E.T. viibis 05.02.2004 detailplaneeringu avaliku väljapaneku tulemuste avalikul arutelul, mille kohta on talle väljastatud ka arutelu protokoll Kuusalu Vallavalitsuse poolt 10.02.2004 (avaliku arutelu protokoll II köide - lk. 264-293). Avalikul arutelul lepiti kokku teatud paranduste sisseviimine planeeringusse (II köide - lk. 294295). E.T. oli kutsutud ja viibis ka Harju maavanema poolt kokku kutsutud ühisnõupidamisel 04.06.2004 ning Harju maavanem teavitas teda planeeringuvaidluste lahendamisest ja järelevalve teostamise tulemustest Harju maavanema kirjaga 02.07.2004 ( II köide - lk. 433-434, 439-446). S.R. ja H.A. ei ole oma kaebustes väitnud, et neid ei ole kaasatud detailplaneeringu kehtestamise eelsesse protsessi. 6) Kuusalu vald on detailplaneeringu menetluse käigus kohelnud kõiki planeeringuala maaomanikke võrdselt ning on neid õigeaegselt teavitanud planeeringu algatamisest kui ka kõigist järgnevatest sammudest planeeringumenetluse käigus. Samuti oli avalikkus kaasatud planeeringu eskiislahenduse aruteludesse, detailplaneering oli kahel korral avalikul väljapanekul ning toimus planeeringu avalik arutelu. 7) Kaebuste väited nagu pidanuks detailplaneeringu kooskõlastama kõigi maaomanikega, on alusetud. Kaebuste väidetel ei ole detailplaneering kooskõlas seadusega, kuna Kuusalu Vallavolikogu 19.12.2001 otsusega nr 69 kehtestatud Kaitsejõudude keskpolügooni territooriumi detailplaneeringu lähteülesande kohaselt tulnuks planeering kooskõlastada planeeritavale alale jäävate kinnistute omanikega ning maa tagasitaotlejatega. Harju maavanema poolt teostatud detailplaneeringu järelevalve menetluses selgitati välja, et lähteülesandes püstitatud lähtetingimused on kohaliku omavalitsuse poolt püstitatud ülesanded, millega tuleb arvestada planeeringuprojekti koostajal. Kohaliku omavalitsuse tegevus planeeringu lähteülesande kooskõlastamisel ja kinnitamisel on haldusesisene tegevus, millel puudub väljapoole suunatud mõju. Kohalik omavalitsus võib lähtetingimusi planeeringu koostamise protsessi kestel muuta või täpsustada, kaasa arvatud ka seda, kas planeeringu lähteülesandes toodud tingimusi tuleb tõlgendada imperatiivsetena või on tegemist soovitusliku laadi lähtetingimustega. Antud juhul oli kõikide kinnisasja omanike huvide arvessevõtmine tagatud võimalusega esitada omapoolsed ettepanekud juba detailplaneeringu algatamisel ning seejärel eskiislahenduse tutvustamiseks toimunud avalikel aruteludel. Seega ei ole detailplaneering vastuolus seadusega, kui 7 detailplaneeringu menetluse käigus on lähteülesannet muudetud. Selliste muudatuste tegemine ei muuda detailplaneeringumenetlust ebaseaduslikuks. Seda kinnitab juba asjaolu, et Kuusalu Vallavalitsus muutis juba esmalt otsusega nr 64 31.10.2001 kehtestatud lähteülesannet oma hilisema otsusega nr 69 19.12.2001. Koostöö planeeringu käigus hõlmas kõigi maaomanike teavitamist ning nende märkuste ja ettepanekute vastuvõtmist ning võimalusel rahuldamist, mistõttu kõigi maaomanikega detailplaneeringu kooskõlastamine ei olnud enam otstarbekas ega vajalik. Kaebuse väited, et lähteülesandega soovis Kuusalu Vallavalitsus anda lubadusi maaomanikele, mis peaks toimima planeerimismenetluse välise kaitsemehhanismina, ei ole põhjendatud. Planeerimismenetlus on avalik ning planeerimismenetluse käigus oli tagatud kõigile maaomanikele planeeringumenetlusest osavõtt, märkuste ja ettepanekute tegemine, osalemine avalikel aruteludel jmt. Detailplaneeringu kooskõlastamise vajaduse määrab

§ 17lg 3 alapunkt 3 kohaselt kohalik omavalitsus.

Detailplaneeringu (Töö: 02 DP 45, esimene köide) lk 51-55 on toodud kokkuvõte planeeringu kooskõlastustest ning kakskümmend kaks

§ 21

lg 5 kohaselt üksnes juhul, kui avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu tulemuste alusel tehtud parandused ja täiendused muudavad planeeringu põhilahendusi, korratakse planeeringu kooskõlastamist isikuga, keda muudatus puudutab, ning avalikku väljapanekut ja avalikku arutelu. Ülaltoodust nähtuvalt, ei ole õiged E.T. kaebuses toodud väited, et avalikul arutelul ei olnud õige detailplaneering, kuivõrd planeeringu põhilahendused ei muutunud ning puudus vajadus korrata avalikku väljapanekut ja avalikku arutelu. 9) Täiendavalt oli planeeringumenetluse käigus koostatud 20.05.2003 "Üleriigilise tähtsusega kaitseväe keskpolügooni keskkonnamõju hindamise aruanne" (Hendrikson & Ko Töö nr.329/02 306 lk.). E.T. kaebuses toodud väited, et planeeritava polügooni ala on üleriigilise planeeringuga määratletud osana rohelise võrgustiku tuumalast, on õige, kuid millega ei ole tagatud rohelise võrgustiku toimimine, jääb arusaamatuks. Planeeringulahendusega kaasnevat keskkonnamõju on eelnevalt piisava põhjalikkusega kontrollitud, keskkonnamõju hindamise aruande on heaks kiitnud Keskkonnaministeerium 25.07.2003. Detailplaneeringuga ei kahjustata olulisel määral piirkonna loodusväärtusi ning looduskeskkonnale tekitatavat kahju saab miinimumini viia ajaliste kasutuspiirangutega. Leevendavate meetmete all käsitletakse avaliku kasutamise piiramise vähendamist (polügoon tuleb sulgeda vaid õppuste ajaks), linnustiku kaitset (seades piirangud isikkoosseisu liikumisele metsise mängupaikades), müra negatiivse mõju vähendamist, metsa ökoloogiliste väärtuste ja metsamajanduslike kahjude ja riskide vähendamist jne. 10) E.T. esitas 12.12.2003 Kuusalu Vallavalitsusele ettepaneku, et Pikakäänu kinnistu sihtotstarvet ei muudetaks riigikaitsemaaks. Täiendavalt on E.T. 27.01.2004 kirjas teinud ettepaneku, et muudetaks Pikakäänu kinnistu piire, määratakse kinnistu sihtotstarbeks ärimaa ja hüvitataks kuivenduskraavide maksumus (II köide - lk. 226-229). Kuusalu Vallavalitsus oma 30.01.2004 kirjaga nr 7-1.3/231-1 vastas E.T.´le ning põhjendas Pikakäänu kinnistu piiride muutmise võimatust, samuti kinnistu sihtotstarbe määramise kaalutlusi. Seega ei vasta tegelikkusele, et detailplaneeringu käigus tehtud ettepanekutele ei ole vastatud (II köide - lk 395396). Ettepanekutele on vastanud Kuusalu Vallavalitsus kui planeerimistegevuse korraldaja. S.R.'a esindaja Ott Saame on 12.12.2003 esitanud Kuusalu Vallavalitsusele kirja, kus teeb ettepaneku algatada üldplaneering kaitseväe keskpolügooni asukoha valikuks (II köide - lk. 205210). Kuusalu Vallavalitsus oma 30.01.2004 kirjaga nr 7-1.3/2807-31 vastas S.R.'a esindajale (II köide - lk. 377-378). H.A. on 12.12.2003 esitanud Kuusalu Vallavalitsusele ettepaneku lisada Vahtriku kinnistu detailplaneeringusse ning mitte muuta maa sihtotstarvet ( II köide - lk. 233). Kuusalu Vallavalitsuse 30.01.2004 kirjaga nr 7-1.3/2807-36 vastati H.A.'ile ( II köide - lk. 360-361). Riigikohtu halduskolleegium on oma 14.10.2003 otsuses 3-3-1-54-03 selgitanud, et avaliku väljapaneku käigus laekunud ettepanekute arvestamata jätmise motiivid ei pea sisalduma detailplaneeringu kehtestamise otsuses, vaid need võib esitada ükskõik millises kirjalikus 9 dokumendis, mis tuli ettepaneku tegijale tähituna saata. Ettepanekule vastates ei otsustata veel lõplikult, millisel kujul planeering kehtestada. Vastus ei ole haldusakt. Ettepanekule vastamine on osa ettepaneku tegija ja kohaliku omavalitsuse avalikust diskussioonist tulevase planeeringu üle. Ettepanekut saab kaitsta planeeringu avaliku arutelu käigus. Omavalitsus võib pärast ettepaneku tagasilükkamist seda planeeringu kehtestamisel siiski arvesse võtta. Seega on lõplikuks otsuseks ettepaneku suhtes detailplaneeringu kehtestamise otsus, mitte vastus. Kuusalu Vallavalitsus esitas detailplaneeringu Harju maavanemale heakskiidu saamiseks ja planeeringuvaidluste lahendamiseks. Harju maavanem on järelevalve teostanud ning saatnud kõigile asjaosalistele ka sellekohase vastuse 02.07.2004 kirjaga nr. 2.1-13/1187 (II köide - lk. 439-446). Harju maavanem on järelevalve käigus välja selgitanud, et detailplaneeringu koostamisel ei ole rikutud seadusi ja norme ning järelevalve teostaja poolt tagamisele kuuluvaid vaidlustajate õigusi. Samuti ei ole detailplaneeringu koostamisel tehtud menetlusvigasid, mis järelevalve teostaja seisukohast põhjustaksid menetluse uuendamise vajaduse. 11) Kaebuste esitajad sisustavad detailplaneeringu kehtestamise otsust võimalike toimingutega, mis on tulevikus vajalikud planeeringu elluviimiseks. Kaebuse esitajad ei ole seni pöördunud kohaliku omavalitsuse poole nõudega omandada kinnisasi või selle osa kohese ja õiglase tasu eest, mistõttu ei ole kohalik omavalitsus saanud rikkuda

§-i

1. Juhul kui kaebuse esitajad sellise pöördumisega Kuusalu Vallavalitsuse poole pöörduvad, ei ole kahtlust, et kohalik omavalitsus täidab talle seadusega pandud kohustused. Selles osas on Kuusalu Vallavalitsuse ja Kaitseministeeriumi vahelises lepingus Kuusalu vallas Suru, Pala, Tõreska ja Kolgu külades asuva Kaitsejõudude keskpolügooni detailplaneeringu koostamise korraldamise ja finantseerimise õiguse üleandmise kohta, kus reguleeritakse muuhulgas ka planeeringu ellurakendamiseks vajalik finantseerimine. Lepingu p 2.
2. kohaselt on Kaitseministeerium kohustunud hüvitama Kuusalu vallale kinnisasja võõrandamisega seotud kulud, kui planeeringuga kinnisasjale kehtestatud kitsenduste tagajärjel nõuab kinnisasja omanik vallalt kinnisasja võõrandamist. 12) Kuusalu Vallavolikogu 31.08.2004 otsus nr 45 "Suru, Pala, Tõreska ja Kolgu külades asuva Kaitsejõudude keskpolügooni detailplaneeringu kehtestamine" on piisavalt motiveeritud ja seega arusaadav ning kontrollitav. Otsuse preambulas on antud nii õiguslikud kui faktilised põhjendavad asjaolud. Vastustaja leiab, et kui eelneva menetluse käigus on akti andmise aluseks olnud asjaolud menetlusosalistele teatavaks tehtud, ei ole põhjenduste esitamine vajalik. Samuti ei pea haldusorgan põhjendama kõiki menetlusosaliste esitatud seisukohti, vaid piisab, kui on selge, millistest kaalutlustest haldusorgan otsuse tegemisel lähtus. Üheks haldusmenetluse põhimõtteks on menetluse efektiivsuse nõue (HMS § 5 lg 2), mis kahtlemata seab piirid ka haldusakti motivatsiooni põhjalikkusele. Haldusakti motivatsioonis on teistes kättesaadavates dokumentides juba detailselt esitatud. Motiveerimise nõude rikkumisena ei saa kuidagi käsitleda asjaolu, et detailplaneeringu kehtestamise otsustamisel ei ole kaebuse esitajate kinnistute suhtes märgitud eraldi kaalutlust, miks ei ole võimalik kaebajate kinnistuid jätta kaitseväe keskpolügooni alast väljapoole seoses nende paiknemisega kohas, kus erandi tegemine ei ole avalikust huvist lähtuvalt võimalik ega ohutu. Detailplaneeringu kehtestamise otsuse sisu on toodud detailplaneeringu I köites 81 lehel. 13) H.A.´i kaebuse väited on esitatud eeskätt vaidlustatud korralduse punkti 2 suhtes. Kaebuste esitamise tegelikeks motiivideks on sundida Kaitseministeeriumit just kaebajatega pidama eeskätt läbirääkimisi kinnisasjade võõrandamiseks ning müüa neile kuuluvad kinnisasjad soodsamatel tingimustel kui Kaitseministeeriumil on seni võimalik olnud kinnistuid omandada. Läbirääkimised kaebajatega ei ole andnud kaebajate suhtes soodsat tulemit, millega on põhjendatud ka detailplaneeringu kehtestamise otsuse vaidlustamine. Kuusalu Vallavolikogu otsuse nr 45 punkt 2 on informatiivne ning viitab asjaolule, et on võetud teadmiseks, et: "Planeeringu kehtestamisega kaasnevad kinnisomandi senise maakasutuse ja ehitusõiguse kitsendused kompenseerib või kinnisasja omandab kohese ja õiglase tasu eest vastavalt Kuusalu valla ja Kaitseministeeriumi vahelisele lepingule Kaitseministeerium kui planeeringu algatamist taotlenud isik". Kaitseministeerium finantseerib kinnisasjade omandamist või muid hüvitisi vastavalt Kuusalu 10 valla ja Kaitseministeeriumi vahelisele lepingule (II köide - lk. 20-21). Kuusalu Vallavolikogu otsuse punkt 2, millega võeti teadmiseks detailplaneeringu kehtestamisega seonduv, ei ole käsitletav kohustusena, kõrvalkohustusena ega kõrvaltingimusena. Menetlusse kolmanda isikuna kaasatud Kaitseministeerium vaidleb kaebustele täies ulatuses vastu. Kolmanda isiku vastuväited kaebustele ühtivad vastustaja omadega. KOHTU PÕHJENDUSED Halduse kaalutlusotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Riigikohus on korduvalt selgitanud kohtuliku kontrolli ulatust planeerimisotsuste üle ning leidnud näiteks lahendis 3-3-1-54-03, et kohus kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. Planeeringulahenduse otstarbekuse üle kohus otsustada ei saa, kuna tegemist on kohaliku elu küsimusega, mille üle kaalutlusõigust kasutades on ainupädev otsustama kohalik omavalitsus. Seega lähtub kohus vaidlustatud otsuse kontrollimisel vaid õiguslikest kriteeriumidest ega hinda kohaliku omavalitsuse volikogu otsuse otstarbekust. Vabariigi Valitsuse 23.10.2001 korralduse nr 713-k punkti 1 kohaselt asutati kaitseväe keskpolügoon ja määrati selle esialgseks asukohaks Kuusalu vald Harjumaal. Valitud asukoht osutus püstitatud valikukriteeriumitele ja keskkonnaekspertiisile tuginedes erinevatest asukohtadest sobivaimaks. Vabariigi Valitsus võttis nimetatud korralduse vastu selle vastuvõtmise ajal kehtinud PES § 5¹ lg 2 alusel. Vabariigi Valitsuse sama korralduse punktiga 2 kohustati Kaitseministeeriumi teostama seadusega ettenähtud läbirääkimisi ja toiminguid kaitseväe keskpolügooni kasutusele võtmiseks. PES § 5¹ sätestas erandkorra kaitsejõudude harjutusvälja kavandamiseks ja ehitamiseks ning PES § 5¹ lg 2 kohaselt võis erandkorda rakendada siis, kui kaitseväepolügooni esialgsest asukohavalikust lähtuvalt oli peetud läbirääkimisi esialgse võimaliku asukoha üle kõigi vastavate kohalike omavalitsusüksustega ning kohalikud omavalitsusüksused ei nõustunud muutma kehtivaid planeeringuid selliselt, et oleks võimalik vajadustele vastava kaitseväe polügooni ehitamine. Erandkorra kehtestamine kaitseväe keskpolügooni kavandamisel oli põhjendatud riigikaitselise huviga tingimustes, kus kohalik omavalitsus ei soovi riigikaitselise objekti paiknemist oma territooriumil. Vabariigi Valitsuse 23.10.2001 korralduse nr 713-k õiguspärasust on kontrollinud Tallinna Halduskohus (09.04.2002 otsus haldusasjas nr 3-329/02) ja Tallinna Ringkonnakohus (06.12.2002 otsus haldusasjas nr 2-3/455/02). Kuusalu Vallavolikogu 19.12.2001 otsusega nr 68 kehtestati Kuusalu valla üldplaneering. Üldplaneeringu kehtestamise ajal kehtinud PES § 8 lg 6 kohaselt oli üldplaneering aluseks detailplaneeringutele ning maakorraldusele hajaasustuses. Detailplaneeringu lähteülesanne kinnitati Kuusalu Vallavolikogu 19.12.2001 otsusega nr 69 “Detailplaneering Kaitsejõudude keskpolügooni rajamiseks”. Kuusalu valla üldplaneering, mis kehtestati Kuusalu Vallavolikogu 19.12.2001 otsusega nr 68 on jõusolev haldusakt. Kaebajad ei ole üldplaneeringut seaduses ettenähtud tähtaja jooksul vaidlustanud. Kohus nõustub vastustaja ja kolmanda isikuga, et Kuusalu Vallavolikogu 31.08.2004 otsuse nr 45 kontrollimise käigus ei saa vaidlustada kehtivat üldplaneeringut. Kui kaebaja S.R. leidis, et üldplaneering on vastuvõetud menetlusnorme ja hea halduse põhimõtteid rikkudes, oleks tulnud üldplaneering õigeaegselt vaidlustada. Kuusalu valla üldplaneering nägi ette kaitseväe keskpolügooni rajamise Kuusalu valda. Sellega andis kohalik omavalitsus põhimõttelise nõusoleku riigikaitselise objekti rajamiseks. 11 Vaidlusaluse detailplaneeringu algatamise ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse kohaselt toimus detailplaneeringu koostamise staadiumis vastavalt PES §-le 16 koostöö planeeringuala kinnisasja omanike, elanike ja teiste huvitatud isikutega ning §-st 17 tulenev planeeringu kooskõlastamine. PES § 12 lg 4 sätestas, et kui algatatav detailplaneering võis kaasa tuua kinnisasja sundvõõrandamise vajaduse, senise maakasutuse või krundi ehitusõiguse muutmise, teatas kohalik omavalitsus tähitud kirjaga detailplaneeringu algatamisest vastava kinnisasja omanikule kahe nädala jooksul, arvates planeeringu algatamise otsuse tegemise päevast. Kaebaja E.T. on oma kaebusele lisanud Kuusalu Vallavalitsuse 11.07.2001 kirja nr 1435/1-49, millega teavitati Pikakäänu kinnistu omanikku K. E.´i Suru, Pala, Tõreska ja Kolgu külas Kaitseväe keskpolügooni rajamiseks algatatud detailplaneeringust. Kaebaja omandas kinnistu alles 2003.aastal. E.T. kinnitas kohtuistungil (tlk 253), et oli kinnistu omandamisel teadlik kavandatavast detailplaneeringust. Vastustajal ei olnud PES § 12 lg-st 4 tulenevalt kohustust teavitada detailplaneeringu algatamisest tähitud kirjaga S.R.´a, kes on kinnistu omanikuna kantud kinnistusregistrisse alates 22.01.
3. H.A.´i teavitati detailplaneeringu algatamisest Kuusalu Vallavalitsuse 11.07.2001 kirjaga nr 1435/1-49 ning paluti esitada ettepanekud lähteülesandele (II köide lk 117-118). Detailplaneeringu algatamise teade on avaldatud 04.07.2001 ajalehes "Sõnumitooja", mille kaudu oli võimalik kõigil teistel isikutel, kes ei olnud planeeringualal kinnistu omanikud, saada teavet detailplaneeringu algatamise kohta. Seega on kohalik omavalitsus toiminud detailplaneeringu algatamisel vastavalt PES § 12 lg-le
4. PES § 3 lg 2 p 2 kohaselt oli kohaliku omavalitsuse kohustuseks tagada planeeringu kehtestamise eeldusena kõigi huvitatud isikute huvide arvessevõtmine ja kooskõlastamine. Seda, kellega tuli planeering kooskõlastada, reguleeris täpsemalt PES § 17, mis nägi ette planeeringu kooskõlastamise vajaduse. Nimetatud paragrahvi lõike 1 kohaselt üleriigiline planeering kooskõlastati ministeeriumidega, kelle valitsemisala küsimusi planeering käsitles, ning planeeringuala maavalitsuste ja kohalike omavalitsuste liitudega. Lõige 2 kohaselt enne planeeringu avalikku väljapanekut kooskõlastati see liigist olenevalt: 1) maakonnaplaneering planeeringuala naabrusesse jäävate maavalitsuste ja planeeringuala kohalike omavalitsustega; 2) üldplaneering - planeeringuala naabrusesse jäävate kohalike omavalitsustega; 3) üldplaneering ja detailplaneering - riigi vastava ameti või inspektsiooniga, kui planeeringualal asusid riikliku kaitse all olevad mälestised, loodus- või muud objektid või planeeringuga tehti ettepanek nende kaitse alla võtmiseks või kui planeeringualal asus riigi omandisse kuuluv maavara või altkaevandatud maa-ala. Lõige 3 kohaselt järelevalvet teostav maavalitsus või Keskkonnaministeerium määras planeeringu teiste kooskõlastuste vajaduse, mis tuli hankida enne planeeringu avalikku väljapanekut. Seega ei näinud PES ette kohustust kooskõlastada detailplaneering kinnisasja omanikega, vaid tulenevalt PES § 12 lg-st 4 oli vajalik informeerida kinnisasja omanike detailplaneeringu algatamisest ning arvestada nende huve ja teha nendega planeeringu koostamisel koostööd. Ka 01.01.2003 jõustunud planeerimisseadus ei näinud ette detailplaneeringu kehtestamise eeldusena selle kooskõlastamist kinnisasja omanikega. 19.12.2001 kinnitas Kuusalu Vallavolikogu otsusega nr 69 Kaitsejõudude keskpolügooni territooriumi detailplaneeringu lähteülesande. Lähteülesande VI peatüki punkt 9 kohaselt tuli detailplaneeringu juurde anda kooskõlastusleht kõikide planeeringualale jäävate kinnistute omanike arvamustega. VII peatüki punkt 5 nägi ette kooskõlastuse planeeritavale alale jäävate kinnistute omanikega ning maa tagasitaotlejatega. Vastustaja ja menetlusse kaasatud kolmanda isiku esindaja leidsid, et kohaliku omavalitsuse tegevus planeeringu lähteülesande kooskõlastamisel ja kinnitamisel on haldusesisene tegevus, millel puudub väljapoole suunatud mõju. Kohalik omavalitsus võib lähtetingimusi planeeringu koostamise protsessi kestel muuta või täpsustada, kaasa arvatud ka seda, kas planeeringu lähteülesandes toodud tingimusi tuleb tõlgendada imperatiivsetena või on tegemist soovitusliku 12 laadi lähtetingimustega. Antud juhul oli kõikide kinnisasja omanike huvide arvessevõtmine tagatud võimalusega esitada omapoolsed ettepanekud juba detailplaneeringu algatamisel ning seejärel eskiislahenduse tutvustamiseks toimunud avalikel aruteludel. Koostöö planeeringu käigus hõlmas kõigi maaomanike teavitamist ning nende märkuste ja ettepanekute vastuvõtmist ning võimalusel rahuldamist, mistõttu kõigi maaomanikega detailplaneeringu kooskõlastamine ei olnud enam otstarbekas ega vajalik. Kohus nõustub vastustaja ja kolmanda isiku esindaja seisukohaga, et vaidlusalused punktid lähteülesandes ei olnud imperatiivsed ning lähteülesande olemusest tulenevalt võis kohalik omavalitsus menetluse käigus neid muuta. Nähtuvalt 05.02.2004 avaliku arutelu protokollist (III köide lk 135), selgitati avalikul arutelul, et kooskõlastus maaomanikega on läbiviidud selliselt, et kõigile maaomanikele on saadetud tähitud kirjad palvega esitada oma ettepanekud planeerimislahendusele. Samuti on detailplaneering kohaliku omavalitsuse esindusorganite poolt vastuvõetud ja kehtestatud ega ole leitud vastuolu lähteülesandega, millest võib järeldada, et kohaliku omavalitsuse organid ei tõlgendatud kooskõlastuse klauslit obligatoorsena. Kohus on seisukohal, et planeeringu kehtestamist ei saa takistada mõne isiku vastuseis ja kooskõlastusest keeldumine, kui planeeringu menetluses on järgitud kaasamise ja ärakuulamise kohustust.

§ 18

lg 5 kohaselt kui detailplaneeringuga kavandatu toob kaasa kinnisasja sundvõõrandamise vajaduse või muudab omaniku tahte vastaselt senist maakasutust või krundi ehitusõigust, teatab kohalik omavalitsus tähtsaadetisena edastatud kirjaga vastava kinnisasja omanikule planeeringu avaliku väljapaneku ning planeeringu avaliku arutelu toimumise aja ja koha hiljemalt kaks nädalat enne avaliku väljapaneku algust. Antud juhul on eelmärgitud nõuded täidetud. Koostöö planeeringu käigus hõlmas kõigi maaomanike teavitamist ning nende märkuste ja ettepanekute vastuvõtmist ning võimalusel nendega arvestamist. Detailplaneeringu materjalide hulgas on kokkuvõte planeeringu kooskõlastustest. Võrreldes 19.12.2001 lähteülesandega on planeerimismenetluse käigus kooskõlastuste vajadus muutunud ka teiste isikute kooskõlastuste suhtes, mitte üksnes kõigi maaomanike suhtes. Lisandunud on Päästeamet, Loobu metskond, välja on jäänud Anija ja Aegviidu metskond. Detailplaneeringu kooskõlastamise vajaduse määrab

§ 17lg 3 p 3 kohaselt kohalik omavalitsus.

Ka Riigikohtu halduskolleegium on 06.11.2002 lahendis nr 3-3-1-62-02 märkinud, et piirinaabrite kooskõlastuste puhul ei ole tegemist selliste kooskõlastustega, mis on ette nähtud PES §-s 17. Piirinaabrite kooskõlastuste puudumist peab kohalik omavalitsus planeerimisdiskretsiooni teostamisel otsustuse tegemisel ja huvide kaalumisel koos muude asjas oluliste asjaoludega küll arvestama, kuid ainuüksi piirinaabritega kokkulepete mittesaavutamine ei saa olla detailplaneeringu kehtestamata jätmise põhjuseks. Riigikohtu halduskolleegiumi 18.02.2002 lahendis nr 3-3-1-8-02 on leitud, et lähteülesande kinnitamine ja kooskõlastamine on haldusesisene tegevus. Kohus on eeltoodust tulenevalt seisukohal, et kaevatav haldusakt ei ole õigusvastane kaebajate poolt detailplaneeringule kooskõlastuse mitteandmise tõttu. Põhjendatud ei ole E.T. väide tema kaasamata jätmisest detailplaneeringu kehtestamise eelsesse protsessi. Teised kaebuse esitajad ei vaidlustanud enda detailplaneeringu menetlusse kaasamist. Samuti ei ole vaidlust detailplaneeringu avaliku väljapaneku ja arutelude toimumise osas. E.T. kaebusele on lisatud tema 23.11.2003 avaldus (I köide, lk 98), milles ta palub oma kinnistu osas detailplaneeringu algatamist. Toimikus (I köide, lk 99) on kaebaja 12.12.2003 kiri Kuusalu vallavanemale, milles ta palub tema kinnistu osas jätta maa sihtotstarve muutmata. 27.01.2004 on kaebaja pöördunud kirjalikult Kuusalu Vallavalitsuse poole taotlusega, et Pikakäänu kinnistu piire muudetaks ja jäetaks kinnistu kagupoolne metsamaa-ala ca 1/2 osas välja ja antaks kaebajale Suru laskeala alla jääva maa eest asendusmaad. Samuti taotles kaebaja maa sihtotstarbe muutmist maatulundusmaast ärimaaks. 31.12.2003 vastusest kaebaja 12.12.2003 kirjale nähtub, et vastustaja on kaebaja ettepanekud ja 13 vastuväited registreerinud ning sama kirjaga teavitanud kaebajat Kaitseväe keskpolügooni detailplaneeringu avalikust arutelust. Vastustaja 30.01.2004 kirjaga on kaebaja vastuväidetele ja ettepanekutele vastatud. Nimetatud kirjas on kaebajale selgitatud, et kinnistu piiride muutmine võiks olla võimalik riigimaa enampakkumisel müümise kaudu, kuid seda ei saa pidada riigi huvidele vastavaks. Kaebajale tehti ettepanek planeeringulahenduses ette näha Pikakäänu kinnistu näitamine planeeritava kinnistuna Valgejõe ja planeeritud suletava ala piiri vahelisel alal. Kaebajale selgitati, et polügooni eesmärgipärase kasutamise tõttu seatakse kinnistule kitsendused, mis määratletakse täpsemalt eraldi kokkuleppes. Kinnistu kompenseerimise ja omandamise küsimuses soovitati kaebajal pöörduda Kaitseministeeriumisse, kes on kompenseerimise kohustuse võtnud vastustajaga sõlmitud lepinguga. Kohus on seisukohal, et kaebaja E.T. taotluste rahuldamata jätmist on põhjendatud. Kehtiv õigus ei võimalda asendusmaa määramist. Samuti, kuna oli algatatud detailplaneering, mis hõlmas ka kaebaja kinnistut, ei saanud algatada kaebaja taotluse alusel osaliselt sama maa-ala detailplaneerimist. Kaebaja detailplaneeringu mittealgatamist vaidlustanud ei ole. Kohus ei pea ka põhjendatuks kaebaja E.T. väidet, et detailplaneeringu eesmärk ja selle kehtestamisega kaasnev ei olnud mõistetav. Kuusalu Vallavolikogu 19.12.2001 otsusega nr 69 kinnitatud detailplaneeringu lähteülesande II peatükis on toodud detailplaneeringu eesmärk, milleks on rajada Kuusalu valda Kaitsejõudude keskpolügoon. Polügoon kujutab endast nõuetele vastavalt ettevalmistatud maa-ala selle kohal oleva õhuruumiga, kus korraldatakse Eesti ja partnerriikide kaitsejõudude üksuste õppusi, laskmisi, lõhkamis- ja lõhketöid ning katsetatakse relvi, lahingumoona, lahingu- ja muud tehnikat. Detailplaneeringu seletuskirja punkt 3.4 kohaselt on planeeringu eesmärk kogu polügooni ala kasutada ühtsena sõjaliseks väljaõppeks. Eraomandis olevad kinnistud kas ostetakse Kaitseministeeriumi poolt või võetakse pikaajalisele rendile. Sama punkti kohaselt on Keskpolügoon terviklik riigikaitseliseks väljaõppeks vajalik ehitis, mille sihtotstarve on riigikaitsemaa. Olemasolevate ja planeeritavate metsade metsamajanduslik haldamine polügooni alal on allutatud sõjalistele vajadustele ning metsamajandamise eesmärk ei ole tulu saamine, vaid polügoonile sobiva keskkonna kujundamine läbi mõistliku majandamise. Seletuskirja p-s 3.4 on selgitatud, et planeeringuga kavandatakse üks suur kinnistu ning lisaks väiksemaid, eravaldusesse jäävaid kinnistuid, mida kasutatakse polügooni otstarbel kokkuleppe alusel maaomanikega. Väikeste kinnistute planeerimise põhjuseks on nende kinnistute omanike väljendatud soov, et neil säiliks maaomand antud kohas näiteks ajaloolistel põhjustel. Samas piirab polügooni kasutamine eraomanike maakasutust väga oluliselt ning eraomanikel on õigus nõuda oma maa kompenseerimist kohese ja õiglase tasu eest. Seletuskirja p 3.5.4 kohaselt võimaldab Suru laskeväli laskmist käsitulirelvadest mittelõhkeva laskemoonaga. Seletuskirja p 3.10 kohaselt polügooni alale jäävatele erakinnistutele seatakse olulised kitsendused: juurdepääs polügoonile on piiratud polügooni sulgemise ajal ning metsamajandamine peab toimuma vastavalt ühisele metsamajanduskavale, mis arvestab sõjaliste vajadustega. Kohus leiab, et mõistlikule inimesele pidi detailplaneeringu lähteülesande ja seletuskirjaga tutvumisel olema selge, mida detailplaneeringu kehtestamine endaga kaasa toob, mistõttu on arusaamatud ja paljasõnalised kaebaja väited, et ta ei saanud aru detailplaneeringu eesmärgist ja selle kehtestamisega kaasnevatest omandiõiguse piirangutes. Samuti pidi kaebajale arusaadav olema, milline lahendus oli algselt ette nähtud tema kinnistu osas, kuna vastasel korral ei oleks ta teinud kohalikule omavalitsusele ettepanekut Pikakäänu kinnistu osas detailplaneeringu lahenduse muutmiseks. Samuti ei ole põhjendatud E.T. väide, et detailplaneering on õigusvastane, kuna avalikul väljapanekul ei olnud sama detailplaneering, mis hiljem kehtestati.

§ 21

lg 5 sätestab, et kui avaliku väljapaneku ja arutelu tulemuste alusel tehtud parandused ja täiendused muudavad planeeringu põhilahendusi, korratakse planeeringu kooskõlastamist isikuga, keda muudatus puudutab, ning avalikku väljapanekut ja avalikku arutelu planeeringu 14 muutmise järel vastavalt käesoleva seaduse §-des 17-20 ja käesolevas paragrahvis sätestatule. Kaebaja kinnistu osas tehtud muudatus ei olnud planeeringu põhilahenduse muudatus, seega puudus vajadus

§ 21lg 5 kohaldamiseks.

Nähtuvalt 05.02.2004 avaliku arutelu protokollile lisatud kokkuvõttest arvestati arutelul tehtud ettepanekute ja vastuväidete põhjal planeeringusse tehtavate muudatustena muuhulgas järgmisi muudatusi: 1) seletuskirja punktis 3.4 "Katastriüksuste jaotamine" seletuskirja lk 9-10, tehtavat muudatust, lisades planeeritavate kinnistutena Pikakäänu ja Vahtriku kinnistu (III köide, lk 155); 2) seletuskirja punktis 4.2 "Planeeritavad maaüksused planeeringualal" seletuskirja lk 43, piirangute joonis, tehtavat muudatust, lisades planeeritavate kinnistutena Pikakäänu ja Vahtriku kinnistud. Nähtuvalt toimikus (I köide, lk 106) olevast kirjast on kaebajale 10.02.2004 edastatud 05.02.2004 avaliku arutelu protokoll ning kaebaja viibis ka avalikul arutelul. Vastustaja esindaja selgitas kohtuistungil, et kaebaja kinnistu osas tehti muudatus kaebaja enda 27.01.2004 ettepaneku alusel. Kaebaja soovis kinnistu osa eest, mis jääb laskeala alla asendusmaad, millist võimalust pakuti Kaitseministeeriumi 13.01.1998 kirjaga, kuid see langes ära, kuna kohalikul omavalitsusel ei olnud õigust asendusmaad määrata. Olukorda püüti lahendada kaebajale võimalikult soodsalt. (tlk 253-254). E.T. väited detailplaneeringu kehtestamise õigusvastasusest seoses sellega, et detailplaneeringu menetluse ajal anti talle välja ehitusluba raadamiseks Pikakäänu kinnistul, mis kannatas liigniiskuse käes ei ole asjakohane. Detailplaneering algatati 2001.a. juulis ning kaebajal oli võimalus kaaluda, kas raadamiseks investeeringu tegemine on mõistlik. Kohalikul omavalitsusel ei olnud õiguslikku alust keelduda kaebajale ehitusloa andmisest. Kaebaja ei ole põhjendanud, kuidas mõjutab detailplaneeringu õiguspärasust keskpolügooni rajamine alale, mis osaliselt hõlmab rahvusvahelise tähtsusega rohevõrgustiku tuumala. Nähtuvalt detailplaneeringu lähteülesande IV peatüki punktidest 1 ja 2 arvestatakse detailplaneeringu koostamisel üleriigilise planeeringuga Eesti 2010 ja Harju maakonnaplaneeringu I etapiga. Detailplaneeringu seletuskirja p 3.11 kohaselt on detailplaneering kooskõlas nii üleriigilise planeeringuga Eesti 2010 kui Harju maakonnaplaneeringu I etapiga ning maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga. Kaitseväe keskpolügooni asukoha valikul on tuginetud 1997.a. OÜ Georemest ja AS Maves asukoha valikute keskkonnaekspertiisile. Looduskeskkonnale kahjulike mõjusid on hinnanud OÜ Hendrikson & Ko vastavas aruandes ning selle on heaks kiitnud Keskkonnaministeerium. Kohtul ei ole põhjendatud kahtlusi nimetatud aruande ja ekspertiisi õigsuse osas. Kaebaja ei esitanud kohtule põhjendatud väiteid selliste kahtluste tekitamiseks ega taotlenud kohtu abi tõendite kogumisel. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et vastustaja ei jätnud ühtegi E.T. ettepanekut või vastuväidet tähelepanuta. Kaebaja 12.12.2003 ja 27.01.2004 vastuväiteid ja ettepanekuid arutati 05.02.2004 avalikul arutelul ja anti eelneva kirjaliku vastusega ühtiv vastus. Kaebaja viibis 05.02.2004 avalikul arutelul ning talle saadeti ka arutelu protokoll. Asjaolu, et kaebaja jäi oma vastuväidete juurde ja tema ettepanekuid ei olnud võimalik täielikult rahuldada, ei muuda detailplaneeringu kehtestamise otsust õigusvastaseks. H.A. ning Kimmelsof´i kinnistu omaniku esindajad Raul ja Rein Rätsep osalesid 07.11.2002 detailplaneeringut tutvustaval avalikul arutelul ja 21.11.2002 teisel avalikul arutelul Kuusalu Rahvamajas. H.A. ja S.R.´a esindaja O.Saame osalesid 05.02.2004 avalikul arutelul. 12.12.2003 esitas kirjalikud vastuväited S.R.´a volitatud esindaja Ott Saame. Nähtuvalt kirjalikest vastuväidetest on kaebaja mõistnud, et tema kinnistu, mis jääb planeeritavale alale kuulub võõrandamisele või sundvõõrandamisele (III köide lk 67). Kaebaja ei võtnud menetluse käigus üheselt arusaadavat seisukohta, kas ta detailplaneeringu kehtestamise korral soovib kinnistut enda omandina säilitada. 15 30.01.2004 on kaebaja 12.12.2003 kirjalikele vastuväidetele kirjalikult vastatud (III köide lk 238). 05.02.2004 avalikul arutelul käsitleti S.R.´a vastuväiteid (III köide lk 139). Nii kirjalikus vastuses kui avalikul arutelul selgitati, et detailplaneering reguleerib maakasutust ja ehitusõigus, mitte kinnistu võõrandamist. Võõrandamise osas kokkuleppe saavutamiseks oli kinnistu omanikel detailplaneeringu menetluse kestel võimalik pöörduda Kaitseministeeriumi poole. Keskpolügooni asukohavalik on kooskõlas selle tegemise ajal kehtinud seadusega otsustatud Vabariigi Valitsuse 23.10.01 korraldusega nr 713-k. Natura 2000 eelvalikualad ja Kuusalu valla üldplaneeringus välja toodud kaitsmist väärivad alad on määratud kaitstavateks aladeks planeeringuala sees, mistõttu ei ole vastuolu üleriigilise planeeringuga Eesti 2010. Harjumaa maakonnaplaneeringu teemaplaneeringus ei ole näidatud kekspolügooni alal maakondliku või kohaliku tähtsusega väärtuslikke alasid. 12.12.2003 esitas vastuväite H.A. (III köide lk 94). H.A. märgib, et temaga ei ole tehtud koostööd, kuna ei ole tema poole pöördutud. Kaebaja ei ole nõus oma kinnistu sundvõõrandamisega, kuid on nõus pidama läbirääkimisi kinnistu kasutusse andmiseks. Kaebaja leiab, et oleks tulnud läbirääkida, kuna otsustati muuta maa sihtotstarvet, mis vähendab maa väärtust. Kaebaja vastuväidetele on vastatud vastustaja 30.01.2004 kirjaga (III köide, lk 199). 05.02.2004 avalikul arutelul on H.A.'i eeltoodud vastuväiteid arutatud ning leitud, et kõik maaomanikud on kaasatud; planeeringu koostaja on kõigi poole kirjalikult pöördunud; on toimunud avalikud arutelud; Vahtriku kinnistu osas viiakse muudatus sisse planeeringulahendusse. Kaebajad olid kutsutud 04.06.2004 Harju maavanema juurde järelevalvemenetluses planeeringuvaidlusele lahenduse leidmiseks (IV köide lk 42). Harju maavanem, nähtuvalt 02.07.2004 kirjast nr 2.1-13/1187, järelevalve käigus rikkumisi detailplaneeringu menetlemisel ei tuvastanud ning andis detailplaneeringule

§ 23lg-st 6 tulenevalt heakskiidu (IV köide lk 48).

Detailplaneeringule lisatud maaomanikega kohtumiste tabelist nähtub, et kõigi maaomanikega, kelle kinnistud paiknevad planeeritaval alal kokku 1281,5 hektaril, on detailplaneeringu menetluse käigus kohtutud, sh kaebajatega (IV köide lk 58-63). Kaebajaid teavitati nii kirjalikult kui avalikel aruteludel, et detailplaneeringu menetluse käigus on võimalik maa võõrandamise või kasutusse andmise osas kokkuleppe saamiseks pöörduda Kaitseministeeriumi poole. Kuni detailplaneeringu kehtestamiseni oli Kaitseministeerium õigustatud maa võõrandamiseks kokkuleppeid sõlmima. Kohtuistungil antud seletuste kohaselt (IV köide lk 253) toimus E.T.´l Kaitseministeeriumis vestlus kinnistu hinna osas. H.A. tellis eksperthinnangu kinnistu turuväärtuse määramiseks ja esitas Kaitseministeeriumile (IV köide lk 256). Kummagi kaebajaga ei jõutud kokkuleppele. Kaebajad leiavad, et kuna Kaitseministeerium ei töötanud detailplaneeringu menetluse jooksul välja metoodikat kompensatsiooni suuruse määramiseks, kas kasutusse andmisel või võõrandamisel, siis ei olnud neil võimalik teha otsust oma kinnistu võõrandamise või säilitamise osas. Kaebajad on seisukohal, et vastustaja ei ole seetõttu täitnud kohustust teha koostööd ja leida maaomanikele vastuvõetav lahendus. Kohus leiab, et maa võõrandamise või kasutusse andmise osas kokkuleppe mittesaavutamine detailplaneeringu menetluse kestel ei saa takistada detailplaneeringu kehtestamist ega muuda kehtestamise otsust õigusvastaseks. Kokkuleppe saavutamine kõigi maaomanikega ei olnud detailplaneeringu kehtestamiseks vajalikuks imperatiivseks nõudeks. Kohus on seisukohal, et kaebajatel oli võimalik esitada oma pakkumine maa võõrandamiseks või kasutusse andmiseks sõltumata kompenseerimise metoodika puudumisest, kuigi metoodika väljatöötamine oleks aidanud kaebajatel lihtsamini oma kinnistu osas otsust langetada. Samas kaebaja H.A. lasi oma kinnisvara turuväärtuse hinnata ning seda oleks saanud teha ka teised kaebajad. Asjaolu, et H.A.´i pakutud hind ei olnud Kaitseministeeriumile vastuvõetav ja seetõttu 16 kokkulepet ei saavutatud ei mõjuta kaevatava haldusakti õiguspärasust. Kohtule ei tõendatud, et kompenseerimise metoodika väljatöötamata jätmine muutis poolte vahelised läbirääkimised kinnistute võõrandamise osas võimatuks. Kokkuleppe saavutamise võimalikkus detailplaneeringu menetluse kestel nähtub kohtu arvates ka asjaolust, et maa osteti välja 48%-lt maaomanikelt (Kaitseministeeriumi esindaja kohtuistungil antud seletus, IV köide lk 254). Tulenevalt

§-st 30 on peale detailplaneeringu kehtestamist kohustus kinnisasja omaniku nõudel omandada kinnisasi õiglase ja kohese tasu eest kohalikul omavalitsusel kui selle omavalitsuse poolt kehtestatud detailplaneering näeb ette kinnisasja või selle osa kasutamise avalikul otstarbel või piirab oluliselt kinnisasja senist kasutamist või muudab senise kasutamise võimatuks. Seega kohustus võõrandada kinnistu eelmärgitud normis toodud aluste esinemisel on kohalikul omavalitsusel alates detailplaneeringu kehtestamisest, kui kinnisasja omanik esitab vastava nõude. Vastustaja esindaja seletuste (IV köide lk 254) kohaselt kaebajad sellist nõuet esitanud ei ole. Sundvõõrandamine toimub samuti peale detailplaneeringu kehtestamist, et tagada planeeringu elluviimine (

§ 31

). Sundvõõrandamisele kohaldatakse kinnisasja sundvõõrandamise seadust ning see on eraldiseisev haldusmenetlus. Võõrandamise ja sundvõõrandamise üle (sh õiglase ja kohese hüvitise osas) on võimalik vaielda peale vastavate haldustoimingute sooritamist või kui toimingute sooritamisega viivitatakse, on võimalik esitada kohustamiskaebus halduskohtusse ning nõuda kahju hüvitamist. Õigus omandi kaitsele on põhiõigus tulenevalt EV Põhiseaduse §-st

1. Omandiõiguse kitsendused saavad tuleneda ainult seadusest. Avalik-õiguslikest huvidest (riigikaitselised huvid) tulenevalt võib seada piiranguid üld- või detailplaneeringuga kinnisasja omanikele nende kinnistute arendamisel või senisel kasutamisel, planeeringuga piirangute seadmise võimalus tuleneb planeerimisseadusest. Samuti näeb planeerimisseadus (§ 30) ette põhiseadusega kooskõlas oleva tasu maksmise kohustuse, kui kinnisasja kasutamine avalikes huvides toob sisuliselt kaasa sundvõõrandamise (omandi kasutamise võimatuse, vaatamata sellele, et omandiõigus formaalselt on säilinud). Seadus ei sätesta nõuet, et hüvitamise küsimus tuleks otsustada detailplaneeringu kehtestamisega samaaegselt, kuigi tulenevalt kohese tasu maksmise nõudest ei tohiks haldusorgan, vastava taotluse saamisel, otsuse tegemisega põhjendamatult viivitada. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et asjaolu, et kaebajate ettepanekutega ei olnud võimalik täies ulatuses arvestada ning detailplaneeringu menetluse kestel ei saavutatud kokkulepet kinnistu võõrandamise või kasutusse andmise osas, ei muuda detailplaneeringu kehtestamise otsust õigusvastaseks. Kohalik omavalitsus on planeeringu algatanud ja vastu võtnud, maavanem on selle heaks kiitnud ning eriarvamusi on püütud lahendada nii detailplaneeringu avaliku väljapaneku kui ka järelevalve etapis. Kohus peab vajalikuks rõhutada, et kaebuste esemeks on detailplaneeringu kehtestamise otsus, mitte Kaitseministeeriumi tegevus kompensatsiooni maksmiseks kokkulepete sõlmimisel või kaitseväe poolt kinnisasjade faktilise kasutamisega juba enne detailplaneeringu kehtestamist tekitatud kahju. Kohus ei saa väljuda kaebuse piiridest. Kohus nõustub vastustaja ja kolmanda isikuga selles, et detailplaneeringuga maa sihtotstarbe määramine on olnud õiguspärane. Maa sihtotstarbe määramine tulenes maa kasutusotstarbest, milleks oli maa kasutamine riigikaitselistel eesmärkidel, s.h osa maad (laskealad ja sihtmärgualad jm riigikaitselise otstarbega rajatiste alused maa-alad) vaid riigikaitselise otstarbega ja ülejäänud maatulundusmaana. Nähtuvalt detailplaneeringu lähteülesande V peatüki punktist 3 tuli detailplaneeringuga määrata kogu planeeringualale jäävate maade sihtotstarbed ja punktist 5 nähtuvalt määrata planeeritaval 17 alal kruntide kasutamise sihtotstarbed. Punkt 20 kohaselt tuli määrata planeeringualal riigikaitselised maa-alad. Detailplaneeringu seletuskirja p-s 3.4 on märgitud, et planeeringu eesmärk on kogu polügooni ala kasutada ühtsena sõjaliseks väljaõppeks. Keskpolügoon on terviklik riigikaitseliseks väljaõppeks vajalik ehitis, mille esmane sihtotstarve on riigikaitsemaa. Planeeringu joonistel on näidatud erinevad sõjalised ehitised, mida ümbritsevad ohualad. Ehitised on kavandatud nii, et neid ümbritsevad ohualad ei väljuks polügooni maa-ala piiridest ning erinevaid ehitisi oleks võimalik kasutada samaaegselt. Ehitisi ümbritsevad ohualad katavad peaaegu kogu polügooniala. Vastavalt Kaitseministeeriumi ja Keskkonnaministeeriumi vahelisele kokkuleppele määrati sihtotstarbeks 75 % riigikaitsemaa ja 25 % maatulundusmaa. Olemasolevate ja planeeritavate metsade metsamajanduslik haldamine polügooni alal on allutatud sõjalistele vajadustele ning metsamajandamise eesmärk ei ole tulu saamine, vaid polügoonile sobiva keskkonna kujundamine läbi mõistliku majandamise. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 24.01.1995 määrusega nr 36 kinnitatud "Katastriüksuste sihtotstarvete liikide ja nende määramise aluste" punkti 5 alapunkti 009 kohaselt on kaitsejõudude kasutuses oleva maa sihtotstarbeks riigikaitsemaa: "
2. Riigikaitsemaa (R) - riigi kaitsejõudude, piirivalve, tolli, politsei, kinnipidamiskohtade jt. valitseda olev maa." Sama määruse p 5 alapunkt 011 sätestab maatulundusmaa: "
3. Maatulundusmaa (M) põllumajandussaaduste tootmiseks ja metsakasvatuseks ettenähtud maa, mille hulka arvatakse ka katastriüksuse piires olev õuemaa ja muu maa vastavalt eksplikatsioonile. Eluasemekohti üldpindalaga kuni 2 ha ei arvata maatulundusmaa hulka." Vastavalt Vabariigi Valitsuse 24.01.1995 määrusega nr 36 kinnitatud "Katastriüksuste sihtotstarvete liikide ja nende määramise aluste" punkti 9 kohaselt, kui katastriüksusel on mitu sihtotstarvet, kantakse maaregistrisse nendest kuni kolm. Sihtotstarbe osatähtsuse määramisel võetakse aluseks katastriüksuse üldpindala. Teiste sihtotstarvete esinemisel määratakse nende osatähtsuse algsuuruseks vähemalt 5 protsenti. Kui tegelikult kasutatakse suuremat pinda, siis registreeritakse vastava sihtotstarbega pinna osatähtsuse juurdekasv 5 protsendi suuruste astmetena. Jaotust alustatakse kõrgema maksustamishinnaga sihtotstarbest. Maksustamishinnalt teise või kolmanda sihtotstarbe osatähtsuse protsentides saab 100-st lahutamise tulemusena. Erandina on ärimaa sihtotstarve (5%) lisandunud kahel kinnistul, kus juba paiknevad hooned või on olemas varasemad detailplaneeringud, mis on lubanud ehitusõigust. Kohus ei tuvastanud kaebuse esitajate ebavõrdset kohtlemist maasihtotstarbe määramisel võrreldes Keskla ja Jõeääre kinnistu omanikega. Detailplaneeringu seletuskirja p 3.4 kohaselt riigikaitsemaa sihtotstarbe puhul on tehtud erand Jõeääre kinnistule, millele 50% ulatuses on määratud ärimaa sihtotstarve. Sellise erandi tegemise põhjuseks oli asjaolu, et nimetatud krundi omanik oli rajanud ja rajamas turismikompleksi, millest loobumisest ta ei ole huvitatud. Krundiomanikuga leiti sõjaväelisi vajadusi rahuldav kompromiss. Nähtuvalt detailplaneeringu seletuskirja p-st 3.12 oli teise erandi (Keskla kinnistu) puhul tegemist kinnistuga, mille osas oli varasemalt koostatud kinnistule osaline detailplaneering. Detailplaneering kehtestati 2000.aastal. Keskla kinnistu omanik oli teinud detailplaneeringu elluviimisega seoses kulutusi ning soovis jätkata kinnistu kasutamist vastavalt äriplaanile (tlk 2930). Kinnistu omanikuga jõuti mõlemaid poolt rahuldava kokkleppeni, mille tulemusel kinnistu omanik loobus vastuväidetest detailplaneeringule. Nähtuvalt toimikus olevast planeeringu põhijoonisest (II köide lk 27) ei jää kumbki eelmärgitud kinnistutest laskealale või muule aktiivse sõjalise õppe tegevuse alale. E.T. omandas kinnistu 2003.aastal, kui oli teada keskpolügooni rajamine ning tema kinnistu jääb osaliselt Suru laskealale. Võrdse kohtlemise põhimõte tähendab seda, et võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Antud juhul esinevad kaebaja puhul (eelkõige kinnistu asukoht jm) asjaolud, mis ei võimaldanud talle erandit teha. Kaebaja ei ole võrreldavas olukorras Keskla ja Jõeääre kinnistu omanikega, mistõttu on põhjendatud ka erinev kohtlemine. Ebavõrdset kohtlemist ei ole toimunud ka menetluslike õiguste osas. Vastustaja on kõiki 18 planeeringuala maaomanikke kohelnud menetluses võrdselt, teavitanud neid õigeaegselt planeeringu algatamisest ja kõigist järgnevatest menetlusetappidest. Kõik isikud olid kaasatud planeeringu eskiislahenduse aruteludesse, detailplaneering oli kahel korral avalikul väljapanekul ning toimus planeeringu avalik arutelu. Kõik kes soovisid, said esitada ettepanekuid ja vastuväiteid ning said neile vastuse. Kaebajad S.R. ja H.A. on vaidlustanud kaevatava otsuse ka põhjusel, et selle resolutiivosa punktis 2 väidetavalt delegeeritakse kohalikule omavalitsusele

§-st 30 tulenev kohustus kompenseerida maakasutuse ja ehitusõiguse kitsendused ja omandada kinnisasi kohese ja õiglase tasu eest.

§ 30

kohaselt juhul, kui detailplaneeringu kehtestamisega nähakse ette kinnisasja kasutamine avalikul otstarbel või kui piiratakse või muudetakse senine kasutus võimatuks, on kohalik omavalitsus kohustatud kinnisasja omaniku nõudel omandama kõnealuse kinnisasja kohese ja õiglase tasu eest. Vastustaja ja kolmas isik on seisukohal, et Kuusalu Vallavolikogu 31.08.2003 otsuse nr 45 punkt 2 on informatiivne ning viitab asjaolule, et on võetud teadmiseks, et planeeringu kehtestamisega kaasnevad kinnisomandi senise maakasutuse ja ehitusõiguse kitsendused kompenseerib või kinnisasja omandab kohese ja õiglase tasu eest vastavalt Kuusalu valla ja Kaitseministeeriumi vahelisele lepingule Kaitseministeerium kui planeeringu algatamist taotlenud isik. Lepingu "Suru, Pala, Tõreska ja Kolgu külades rajatava Kaitseväe keskpolügooni detailplaneeringu koostamise korraldamise ja finantseerimise õiguse üleandmise kohta" punktis 2.4 on Kaitseministeerium kohustunud kinnisasja kitsenduste ning kohustuste kehtestamise korral maksma hüvitist kinnisasja omanikule, kelle kinnisasja suhtes kitsendusi või kohustusi rakendatakse ning punktis 2.5. hüvitama vallale kinnisasja võõrandamisega seotud kulud, kui planeeringuga kinnisasjale kehtestatud kitsenduste tagajärjel nõuab kinnisasja omanik vallalt kinnisasja võõrandamist. Lepingu punkt 2.4 vastab kaevatava otsuse punkti 2 esimesele lauseosale, milles on märgitud, et planeeringu kehtestamisega kaasnevad kinnisomandi senise maakasutuse ja ehitusõiguse kitsendused kompenseerib Kaitseministeerium. Kuna kohaliku omavalitsuse ja Kaitseministeeriumi vahel on sõlmitud vastav leping kompenseerimise kohustuse üleandmiseks, ei olnud selle väljatoomine haldusaktis vajalik, kuid haldusakt ei muutu sellega ebaseaduslikuks ega riku kaebajate õigusi. Vastavalt otsuses viidatud lepingu punktile 2.5 on Kaitseministeerium kohustatud hüvitama vallale kinnisasja võõrandamisega seotud kulud, kui planeeringuga kinnisasjale kehtestatud kitsenduste tagajärjel nõuab kinnisasja omanik vallalt kinnisasja võõrandamist. Seega ei saa vaadates lepingut ja vaidlusalust otsuse punkti koosmõjus teha järeldust, et kaevatava otsuse punktis 2 on delegeeritud

§-st 30 tulenev kohustus Kaitseministeeriumile. Kohus leiab, et sellise "meeldetuletuse" sissekirjutamine haldusakti oli mittevajalik. Isikuid oleks olnud võimalik teavitada nende õigusest nõuda õiglase ja kohese tasu eest kinnistu võõrandamist ka muul viisil. Kohus möönab, et käsitletud viga haldusaktis võib tekitada õiguslikult kogenematus inimeses segadust, kuid see viga ei riku kuidagi kaebajate õigusi. Kaebajatel on õigus vastavalt

§-le 30 esitada nõue kinnisasja võõrandamiseks kohalikule omavalitsusele ning haldusorganite omavaheline hüvitamise kokkulepe ei puuduta kolmandaid isikuid. Samas ei sisalda käsitletud kokkulepe ka ühtegi punkti, millest tulenevalt oleks takistatud isikule

viidatud sättest tuleneva õiguse realiseerimine. Kuna nähtuvalt vastustest kaebusele ja kohtuistungil antud selgitustest, käsitlevad vastustaja ja kolmas isik haldusakti vaidlusalust punkti informatiivsena ei saa kaebajatel olla põhjendatud kahtlusi, et kohalik omavalitsus

§ 30alusel esitatud nõuet ei menetle.

Kaebajad leiavad, et volikogu otsuses puudub täielikult faktiline motivatsioon. Otsuse preambulas on viidatud tervele reale õigusaktidele, haldusesisesele kirjavahetusele jm., kuid volikogu pole haldusaktis välja toonud faktilisi põhjendusi, rääkimata faktiliste ja õiguslike põhjenduste omavahelisest loogilisest sidumisest. Kaebajate arvates ei ole selline haldusakt 19 arusaadav ega kontrollitav. Kohus peab põhjendatuks S.R.´a ja H.A.´i väiteid, et kaevatav haldusakt on faktiliselt motiveerimata. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. HMS § 56 lg 2 ja 3 kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Riigikohtu lahendites on korduvalt rõhutatud, et haldusakti põhjendus peab sisaldama nii faktilist kui ka õiguslikku motivatsiooni, kusjuures faktilises motiveeringus peavad olema ära näidatud asjaolud, mis toovad kaasa akti aluseks oleva õigusnormi kohaldamise. Oluline on ka faktilise ja õigusliku motivatsiooni omavaheline loogiline sidumine, mis peab haldusakti adressaati ja aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koostoimes kohaldatavate õigusaktidega toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsustuse tegemise (Riigikohtu halduskolleegiumi 19.03.2002 otsus haldusasjas nr. 3-3-1-13-02), viidatud ka Riigikohtu halduskolleegiumi 14.10.2003 otsuses haldusasjas nr. 3-3-1-54-03). Riigikohus on korduvalt rõhutanud menetlus- ja vorminõuete erilist tähtsust planeerimismenetluses, mida iseloomustab laiaulatuslik diskretsiooniruum (halduskolleegiumi 18.02.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-8-02; 10.10.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-42-02). Riigikohus on märkinud, et haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki o l u l i s i asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Riigikohtu halduskolleegiumi 14.10.2003 lahendis nr 3-3-1-54-03 on samuti märgitud, et kui haldusakti motivatsiooni esitamine tervikuna olekski ebaproportsionaalne, tuleb haldusaktis sellele vaatamata ära tuua vähemalt põhimotiivid. Diskretsiooniotsuse põhikaalutlused, miks eelistati üht lahendust teisele, ei saa reeglina sisalduda üheski varasemas dokumendis, sest iga diskretsiooniotsus on eriline ja ainukordne. Riigikohus on 09.06.2004 lahendis nr 3-3-1-28-04 märkinud, et viitamine menetluses kogutud teiste isikute koostatud dokumentidele ei võimalda ei menetlusosalisel ega kohtul üheselt aru saada, millised olid haldusakti andja kaalutlused, ega sunni haldusorganit kõiki poolt- ja vastuargumente läbi mõtlema. Kui mõne sekundaarse põhjenduse kordamise asemel tehakse motivatsioonis viide mõnele teisele dokumendile, siis peab lõppkokkuvõttes olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon kujutab endast osa haldusakti põhjendusest. Vaatamata Riigikohtu eelviidatud lahendites väljendatud seisukohtadele, ei pea kohus antud juhul põhjendatuks tühistada kaevatavat haldusakti faktilise motiveerimatuse tõttu, arvestades vaidlusaluse detailplaneeringu erandlikkust. Kaitseväe keskpolügooni asukoha valik on tehtud Vabariigi Valitsuse poolt pikaajalise protsessi tulemusel ning kaaludes erinevaid võimalikke asukohti, mida Eesti territooriumi pindala väiksust arvestades ei ole palju. Kaitseväe keskpolügooni rajamiseks esineb oluline avalik huvi (riigikaitseline). Kaitseväe keskpolügooni rajamiseks saavutati kokkulepe 102 polügooni alale jääva maaomanikuga ning riik on kandnud polügooni maa-alale jäävate kinnistute omandamisega märkimisväärseid kulusid. Kohus on eelnevalt leidnud, et detailplaneeringu kehtestamise otsus on muus osas õiguspärane. Kohtul oli võimalik, vaatamata faktilise motivatsiooni puudumisele haldusaktis, kontrollida, et haldusorgan ei ole jätnud o l u l i s i asjaolusid välja selgitamata. Kuna antud juhul oli haldusakti andjaks kollektiivorgan (volikogu), kes võtab vastu otsuseid hääletamise teel, lähtudes detailplaneeringu menetluses juba väljaselgitatud asjaoludest ja otsuse langetamiseks ettevalmistatud materjalidest, milliste viited kajastuvad kaevatava haldusakti preambulas, oli kohtuliku kontrolli teostamine võimalik. Kaebajad on saanud oma kaebeõigust realiseerida ning detailplaneeringu kehtestamise motiivid olid käesoleva kohtuvaidluse materjalidest nähtuvalt arusaadavad. Kohtul ei ole põhjust kahelda selles, et kaevatava haldusakti tühistamisel kohtu poolt faktilise motivatsiooni puudumise tõttu, kehtestab haldusorgan detailplaneeringu samal kujul uuesti, 20 lisades vaid puuduva faktilise motivatsiooni. Sellega lükkuks edasi olulise avaliku huvi realiseerumine ning kaebajatele ja teistele planeeringualasse jäävatele kinnisasja omanikele õiglase hüvitise väljamaksmine, mistõttu ei pea kohus antud juhul põhjendatuks kaevatava haldusakti tühistamist. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. HKMS § 93 lg 1 kohaselt mõistetakse poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, välja tema poolt kantud kohtukulud. Seega puudub õiguslik alus kaebajatele kohtukulude väljamõistmiseks. Vastustaja ja kolmas isik kohtukulude nõuet ei esitanud. Kohus juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-st 6 leiab, et E.T., H.A.´i ja S.R.´a kaebused Kuusalu Vallavolikogu 31.08.2004 otsuse nr 45 tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata. Karin Kalmiste Kristina Maimann 21 Marion Vakker