.3 lg 4 põhiseadusele vastavuse /mittevastavuse osas) lahendamise ajaks kuni asjas tehtud otsuse jõustumiseni, samuti rahuldas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse Tallinna Büroo juhataja Ivar Pajumetsa 06.04.2004.a. juhtimisõiguse peatamise otsuse täitmise. Seoses Riigikohtu üldkogu 25.10.2004.a. otsusega kohtuasjas 3-4-1-10-04, millega otsustati jätta Liiklusseaduse (
)§ 413 lg-d 1, 4 ja 8 põhiseadusevastaseks tunnistamata, langes ära menetluse peatamise alus ja 22.11.2004.a. määrusega uuendas kohus menetluse. Kaebuse motiivid Halduskohtule esitatud kaebuses palub E.N. kaevatava otsuse tühistada , jätta kohaldamata
.3 lg 4 ja teha otsus teatavaks Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Kaebuses taotletakse vaidlustatud otsuse tühistamist 1 motiivil, et
.3 lg 4 kohaldamine on vastuolus Põhiseaduse § 11 ja § 23, rikub põhiseaduslikku keeldu karistada isikut ühe teo eest mitu korda , on diskrimineeriv Eesti kodanike suhtes ning ei võimalda kasutada kaalutlusõigust. Vastuseks kohtumäärusele, millega kohus uuendas kaebuse, teatas kaebuse esitaja, et seoses Riigikohtu 25.10.2004.a. otsuses nr 3-4-1-10-04 toodud põhjendustega ja seisukohaga, et isikul juhtimisõiguse peatamine ei ole vaadeldav teistkordse karistamisena sama teo eest, loobub kaebuse esitaja kaebuse punktis 1 toodud põhjendustest. Osundatud punktis esitas kaebaja põhjendused
.3 lg 4 vastuolu kohta põhiseaduse § 23 lg 3 kirjeldatud põhiseadusliku keeluga, mille kohaselt kedagi ei tohi anda kohtu alla ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Seega tugineb kaebus järgmistele motiividele: Juhtimisõiguse peatamine on karistuslik sunnivahend, mille kohaldamine
.3 lg 4 sätestatud viisil ei ole kooskõlas PS § 11 sätestatud vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõttega. Mootorsõiduki juhtimine ei ole isiku põhiõigus, kuid ka selle õiguse piirangud peavad olema ühiskonnas vajalikud ja proportsionaalsed. Kaebaja ei leia põhjendust, miks peab olema väärteo eest rakendatav piirang olema vältimatum kui kuriteo eest kohaldatav piirang või milles seisneb sellise ebaproportsionaalsuse vajalikkus.
.3 rakendaja ei küsi, millistel asjaoludel õiguserikkumine toime pandi.
.3 sätestatud fikseeritud sanktsioon lahkneb demokraatlikule õigusriigile omasest proportsionaalsuspõhimõttest ja on vastuolus PS §-dega 10 ja 11.
.3 seab Eesti Vabariigi kodanikud ebasoodsamasse olukorda võrreldes välisriikide kodanikega, kuivõrd
Seega on soodsamas olukorras välisriikide kodanikud, kellele juhiluba ei ole antud mitte Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse, vaid välisriigi pädeva organi poolt ja kellel korduvate liiklusrikkumiste korral juhtimisõigust ei peatata.
.3 on vastuolus ka Põhiseaduse §-ga 3.
.3 ei ole kohane püstitatud eesmärgi suhtes – kohaldatav haldussund ei ole täitnud ühte oma peamist eesmärki- liiklusrikkujate vähendamist teedel. Kaebuses taotletakse vaidlustatud haldusakti tühistamist,
Kaebuse esitaja taotleb ka kantud kohtukulu vastustajalt väljamõistmist Vastustaja vastuväited PS § 11 ei anna alust käsitleda
PS § 11 on tõlgendatav reservatsiooninormina – kooskõlas põhiseadusega võib vabadusi ja õigusi piirata ning need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Juhtimisõiguse piiramine eriõiguse piiramisena on Eesti ühiskonnas hädavajalik ega moonuta piiratavate õiguste ja vabaduste olemust, kuna
.3 sätete kaitse esemeks on eelkõige õigus elule ja tervise kaitsele, mis on piiramatud õigused liiklusohutuse tagamise korraldamise seisukohalt. Riik on andnud
.3 regulatsiooni kehtestades teatud rikkumistele või rikkumiste kogumile kindla kaalu ja leidnud, et nende esinemisel tuleb kohaldada sunnivahendit 2 .Juhtimisõiguse peatamise kui sunnivahendi eesmärgiks on enda ja teiste inimeste elu ja tervist ohustavate liiklejate ajutine kõrvaldamine liiklusest.
.3 lg 4 määratud abinõud teenivad seadusandja poolt soovitavat ja ühiskonnas vajalikku eesmärki ning ei ole alust pidada neid ebaproportsionaalseks. Toodud põhjustel ei ole
Kohtu põhjendused ja otsus Kohus, kuulanud ära kaebuse esitaja seisukohad ja tutvunud vastustaja vastuväidetega ja hinnanud asjas esitatud tõendeid leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. Oma seisukoha põhjenduseks tugineb kohus alljärgnevale: 1.Põhiseaduse § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Põhiseaduse viidatud paragrahvis on sätestatud proportsionaalsuse põhimõte, mille kohaselt peavad rakendatavad abinõud olema vastavuses taotletavate eesmärkidega, rakendatavad abinõud ei tohi reeglina kahjustada üksikisiku või üldsuse huve ja kohaldatavad kitsendused peavad olema minimaalsed ning vajalikud eesmärgi saavutamiseks. Käesoleval juhul on sõiduki juhtimisõiguse peatamisega kaebuse esitaja suhtes kohaldatud haldustõkendit . Sõiduki juhtimisõigus ei ole isiku põhiõigus, kuid see võib olla seotud põhiseadusliku õigusega vabale eneseteostusele, õigusega vabalt valida elukutset või tegevusala, samuti omandi vaba ja sihtotstarbelise kasutamisega ja liikumisvabadusega. 10.11.2003.a. kohtumääruses haldusasjas nr 3-1-69-03 märkis Riigikohus:“ Sõiduki juhtimisõiguse kaudu realiseerivad isikud oma mitmeid teisi põhiõigusi ja eelkõige on ta üks viise, mille kaudu isik saab realiseerida PS §-s 19 sätestatud õigust vabale eneseteostusele. Juhtimisõiguse äravõtmine riivab isiku liikumisvabadust ning võimalust vabalt ja sihtotstarbeliselt kasutada oma omandit. Siinjuures on sõiduki juhtimine tänapäevase elulaadi lahutamatu koostisosa, mitte aga üksikutele omistatav privileeg. Sõiduki juhtimise õigust omab ja kasutab tööl, ettevõtluses või vaba aja veetmisel valdav osa vastavaid eeldusi omavatest isikutest. Seetõttu on sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine vaieldamatult oluline vaba eneseteostuse piirang.“. Põhiõiguste ja vabaduste piiranguid tohib kehtestada seadusjõulise õigusaktiga, käsitletaval juhul on piirang kehtestatud seadusega. 2.Mootorsõiduki juhtimisõigus on eriõigus, mis antakse isikule teatud tingimuste täitmisel. Nimetatud eriõiguse kasutamisel tuleb järgida üldkehtivaid liikluseeskirju. Mootorsõiduki näol on tegemist suurema ohu allikaga, liiklusseaduse § 28 sätetest järelduvalt antakse juhtimisõigus vaid teatud tingimustele vastavale isikule, muu hulgas peab isik tundma liiklusalaste õigusaktide nõudeid ja oskama valitseda sõidukit, jälgida liiklust, märgata ja ette näha võimalikke ohte ja vastavalt tegutseda. Seega juhtimisõiguse taotlemise õigus tekib isikul kõigile tingimustele vastavuse korral ja juhtimisõiguse andmisel eeldatakse, et suurema ohu allikaga ei ohustata teiste isikute põhiõigusi või muid põhiseaduslikke väärtusi ning et isik järgib seaduse nõudeid. Kui isik oma käitumisega liikluses korduvalt seab ohtu teiste isikute põhiseaduslikud õigused ja huvid 3 ning tema suhtes kohaldatud karistus väärteoasjas ei ole seega avaldanud soovitud mõju, on juhtimisõiguse peatamise näol üksikisiku õiguste piiramine teiste isikute huvides igati õigustatud. Liiklusseaduse § 1 lg 1 kohaselt on seaduse ülesandeks ja eesmärgiks sätestada liikluse korraldamine Eesti teedel ja liiklusohutuse tagamise alused ja põhinõuded. Juhtimisõiguse peatamise eesmärgiks on mitte lubada seadusega määratud ajaks liiklusse isikuid, kes on korduvalt pannud toime enamohtlikke väärtegusid ja ennetada sellega ohte kaasliiklejate elule, tervisele ja varale. Juhtimiskeeld on ette nähtud vaid raskemate liiklusalaste väärtegude puhul. Kohus leiab, et juhtimisõiguse peatamine eriõiguse piiramisena on vajalik ja ei moonuta piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Juhtimisõiguse peatamine on süüdlase mõjutamise ning õiguskorra tagamise vahendiks. Sellise haldustõkendi kohaldamisega välditakse edasisi rikkumisi olulisi liiklusalaseid nõudeid korduvalt eiranud isiku poolt, kelle suhtes lähtuvalt tema varasemast suurema ohu allika juhtimise viisist puudub alus eeldada, et ta ei ohusta teiste isikute põhiseadusega kaitstud hüvesid. Arvestades seda, et piirangud on sätestatud eesmärgiga teiste isikute ja rikkuja enda põhiseaduslike väärtuste – elu ja tervise kaitsele, on kohaldatud vahend proportsionaalne ja sobiv. Piirang arvestab rikkumise iseloomu ja laadi, samuti rikkuja isikut. Juhtimisõiguse peatamise näeb seadus ette kaasneva tagajärjena juhtudel, kus isik korduvalt eirab liiklusalaste õigusaktide nõudeid, seega selliste rikkujate suhtes, keda üksiku rikkumise korral tema suhtes kohaldatud karistus ei ole mõjutanud oma käitumist liikluses korrigeerima ja kelle poolt suurema ohu allika juhina liikluses osalemine loob ohu teiste inimeste elule ja tervisele. Liiklusseaduse üheks eesmärgiks on ennetada ohte inimeste elule ja tervisele. Iga põhiseaduslik õigus on piiratud teiste isikute samasuguste õiguste või Põhiseaduse teistest sätetest tulenevate õigustega. Käesoleval juhul on kaebuse esitajalt juhtimisõigus ära võetud kuueks kuuks, mis arvestades rikkumiste kogumit, mille puhul sellist piirangut kohaldati, ei ole ebaproportsionaalne. Piirangutel on legitiimne eesmärk kaitsta teisi liiklejaid suurema ohu allikast tuleneva ohu eest. Teistele liiklejatele peab olema tagatud kindlustunne, et mootorsõidukit ei juhiks ohutuks liiklemiseks sätestatud reegleid eirav isik. Seega on eesmärgi saavutamiseks kasutatud vahend – juhtimisõiguse peatamine- sobiv ja vajalik.Liiklusalaste õigusaktide nõuete korduva rikkuja seaduses määratud ajaks liiklusest kõrvaldamine ei moonuta õiguse vabale eneseteostusele ,õiguse vabalt valida elukutset või tegevusala, samuti omandi vaba ja sihtotstarbelise kasutamise ja liikumisvabaduse olemust ja ei tähenda iseenesest, et kaebaja oleks neist õigustest ilma jäetud . Kaebuse väide, mille kohaselt on liikluses kasvanud
.22 lg 2 ja lg 3 kohaste väärtegude arv, kinnitab kohtu arvates haldustõkendi kohaldamise vajalikkust ja tõsiseid puudusi liikluskultuuris ning ei anna alust järelduseks, et rakendatav piirang ei ole kohane. Juhtimisõiguse peatamine on sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu liikluskorra tagamiseks ja süüdlase edasise õiguskuuleka käitumise tagamiseks. 3.Õigus võrdsele kohtlemisele on põhiõigus, mida tunnustab nii Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon kui ka Põhiseaduse § 12. Võrdse kohtlemise põhimõte kannab eelkõige sisulise võrdsuse ideed, mille kohaselt võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt.Võrdse kohtlemise põhimõtet on Riigikohus tõlgendanud 4 järgmiselt:”Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt käsitletakse ühetaoliselt kõiki isikuid ühtedes ja samades oludes ning samadel eeldustel. Ühetaoline kohtlemine peab olema tagatud ühesuguste asjaolude korral. Võrdsuse põhimõtte rikkumisega on tegemist siis, kui ühesuguseid asjaolusid käsitletakse ilma nähtavate mõistlike põhjusteta erinevalt”. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 05.10.1999.a. otsuses kohtuasjas nr 3-1-1-88-99 asunud seisukohale:”Mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine.Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt.Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust”. Kaebuse kohaselt annab liiklusseaduse regulatsioon välisriigis juhtimisõiguse saanud isikule vabaduse Eestis toime panna liikluseeskirjade rikkumisi, kartmata rikkumistele järgneva haldussunni kohaldamist. Kohus ei nõustu kaebuse väitega, mille kohaselt
.3 on vastuolus ka Põhiseaduse §-ga 3, kuivõrd EÜ asutamislepingu art 6 keelab igasuguse diskrimineerimise kodakondsuse alusel. Lähtudes
.3 lõige4 sõnastusest „Juhiloa väljaandnud asutus peatab juhtimisõiguse..“ ei saa järeldada diskrimineerimist kodakondsuse alusel. Juhiloa andmine ja peatamine ei toimu lähtuvalt kodakondsusest, Eestis elamine ei ole samastatav Eesti kodakondsusega mistõttu väide Eesti kodanike diskrimineerimisest välisriigi kodanikega võrreldes on põhjendamatu. Viini 1968.a. teeliikluse konventsiooni ja selle juurde kuuluvate hilisemate kokkulepete ja konventsiooni täienduste põhimõtetele vastavalt välisriigis välja antud ja vormistatud juhiluba kehtib Eestis . Kaebuse väide, mille kohaselt välisriigis juhtimisõiguse saanud isikud võivad panna toime rikkumisi, kartmata haldussunni kohaldamist, ei ole päris täpne. Kuna Eestisse elama asunud isiku välisriigis väljaantud juhiluba kehtib Eestis üks aasta juhiloa omaniku Eestisse saabumisest arvates ja välisriigis väljaantud juhiloa vahetamiseks Eesti juhiloa vastu peab taotleja edukalt sooritama liiklusteooria- ja sõidueksami, ei saa kehtivast regulatsioonist järeldada, et liiklusseadusest tulenevalt piiratakse isikute õigusi seoses nende elukohaga Eestis. Eespooltoodule tuginevalt võib väita, et
lg 1 ettenähtud välisriigi juhilubade kehtivuse puhul on tegemist üldsättega ja arvestades viidatud paragrahvi lg 2 sätestatut on lõikes 1 ennekõike silmas peetud isikuid, kes saabuvad Eestisse lühiajaliselt, ei ela Eestis ja on põhjendamatu eeldada nende liikluses osalemist mootorsõiduki juhina pikema perioodi vältel, seega ka korduvate rikkumiste toimepanemist. Samas isikutele, kellele on väljastatud juhiluba välisriigis ja kes asuvad Eestisse elama, on seadusega antud üks aasta aega juhiloa vahetamiseks, millisele tähtajale on õigustuseks asjaolu, et neil isikutel tuleb sooritada liiklusteooria- ja sõidueksam. Kaebuse väited erinevast kohtlemisest võrreldes kuriteo toimepannud isikutele määratavate lisakaristustena juhtimisõiguse äravõtmisest ei ole kohtu arvates asjakohased. Kaebuse esitajat ei ole koheldud erinevalt võrreldes teiste isikutega, kellele juhiluba on antud Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse poolt ja keda on korduvalt karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, millisel juhul seadus näeb ette juhtimisõiguse peatamise. Ajutiselt Eestis viibivatele isikutele ja Eestisse elama asunud isikutele teatud eriregulatsiooni kehtestamine seaduses on põhjendatud ning kaebuse käsitlus võrdsuspõhimõtte rikkumisest on ekslik. 5
määratud tähtajaks esitatud dokumentidele (väärteomenetluses tehtud otsused ja karistusregistri andmed) tuginevalt , ei olnud ARK kohustatud kaebajat enne otsuse tegemist ära kuulama. Kuigi
lg 2 sätestab, et käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi, ei tähenda see haldusmenetluse kõigi normide automaatset rakendumist arvestamata konkreetset menetlust . Ärakuulamisnõue on kehtestatud haldusmenetluses eesmärgiga anda menetlusosalisele võimalus esitada asja kohta arvamus ja vastuväited , selgitamaks välja kõik asja otsustamiseks vajalikud asjaolud. Juhtimisõiguse peatamisel ei anna juhtimisõiguse peatamise otsuse tegija sisulist hinnangut väärteole, vaid tugineb vastavale karistusotsusele. Samas on juhiloa väljastanud asutusel õigus teatud juhtudel otsustada juhtimisõiguse peatamata jätmise üle. Kaebuse esitaja ei ole väitnud, et asjas ei ole võetud arvesse selliseid väiteid, mis võinuksid mõjutada tema suhtes tehtavat otsustnäiteks väärteomenetluses tehtud otsuse tühistamine teistmise korras, kaebuse esitaja invaliidsus jms. Kaebaja suhtes ärakuulamise nõude mittejärgimine ei tingi käesoleval juhul haldusotsustuse tühistamist, kuivõrd ei ole tõendatud haldustõkendi kohaldamist välistada võivate asjaolude esinemine, mis oleksid võinud mõjutada kaebuse esitaja suhtes tehtavat otsust. Eeltoodust tulenevalt ja kooskõlas HKMS § 26 lg 1 p 6 ,§ 92 lg 1, § 31 lg 4 ja 5 kohus 6 Otsustas: Jätta E.N. kaebus rahuldamata ja kohtukulud tema enda kanda. Apellatsioonkaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates kohtuotsuse teinud halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb asja otsustanud halduskohtule teatada kirjalikult 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse võib esitada teate esitanud isik. Lea Kuuse kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.