Obsah (7)

§ 4§ 6§ 14§ 15§ 10§ 5§ 7

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 28.12.2005. a Tallinn Haldusasja number 3-2562/2004 Haldusasi OÜ X kaebus põ

§ 4

, § 6 lg 1, § 7, § 10 lg 1, § 14 lg 1 ja 2 ning § 15 lg 1 ja 3 ning Euroopa Komisjoni määruste 1972/2003/EU ja 60/2004/EU kui Põhiseadusega vastuolus olevate kohaldamata jätmiseks Asja läbivaatamise kuupäev 08.12.2005 Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja OÜ X, kaebuse esitaja seaduslik esindaja Mait Laidvee ning volitatud esindaja Jüri Allikalt, vastustaja Põllumajandusministeerium, vastustaja volitatud esindajad Ingrid Raidme ja Taavi Kuntu RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata (HKMS § 26 lg 1 p 6). Edasikaebamise kord Käesoleva otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 28.12.2005 arvates esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul arvates 28.12.2005 (HKMS § 31 lg 1, 5). ASJAOLUD 30.10.2004 põllumajandusministri käskkirjaga nr. 394 p 1 alapunktiga 1 määrati OÜ X põllumajandustoote ülekandevaru ja üleliigse laovaru suurus poolkroovitud või kroovitud riisi, poleeritud või poleerimata, glasuuritud või mitte (KN kood 1006 30) ülekandevaru suuruseks 79 474 kilogrammi ja üleliigse laovaru suuruseks 60 526 kilogrammi. Käskkirja kohaselt ei arvestanud Põllumajandusministeerium OÜ X taotluses ülekandevaru suurendamiseks toodud põhjendusega, mille kohaselt tuli laovaru suurem põhjusel, et oli tehtud tarneleping novembris 2003 ning ei olnud võimalik lepingut tühistada. Põllumajandusministeerium asus seisukohale, et OÜ X ülekandevaru suurendamiseks esitatud taotlust põhjendavad asjaolud ei näita „Üleliigse laovaru tasu seaduse“ § 10 lõikes 2 sätestatud asjaolude, sh käitlejast mitteoleneva muu olulise asjaolu esinemist (toimiku lk. 3233). 1 10.12.2004 Maksu- ja Tolliameti maksuteatega nr. 16.2.2-9/45 määrati X OÜ üleliigse laovaru tasu poolkroovitud või kroovitud riisi eest 393 964 krooni (toimiku lk. 52-53). X OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes põllumajandusministri 30.10.2004 käskkirja nr. 395 p 1 alapunkti 1 tühistamist ning täiendades hiljem oma kaebust Maksu- ja Tolliameti 10.12.2004 maksuteate nr. 16.2.2-9/45 tühistamise nõudega. 25.04.2005 määrusega eraldas Tallinna Halduskohus OÜ X kaebuse Maksu- ja Tolliameti 10.12.2004 maksuteate nr. 16.2-2-9/45 tühistamise nõudes iseseisvaks menetluseks haldusasja nr. 3-512/2005 all ning peatas vastavas haldusasjas menetluse kuni Poola Vabariigi hagis Euroopa Komisjoni määruse 1972/2003/EÜ osaliseks kehtetuks tunnistamiseks Euroopa Kohtu otsuse tegemiseni (toimiku lk. 132-138). KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT 1. Käskkirja p 1 alapunkt 1 ning

sätted on vastuolus Põhiseadusest tuleneva usalduskaitse ehk õiguspärase ootuse printsiibiga.

-is sätestatud normid on tagasiulatuva jõuga, kuna seavad isiku jaoks seadusest tuleneva õigusliku tagajärje (ülekandevaru, üleliigne laovaru ja sellest tulenev üleliigse laovaru tasu) sõltuvusse asjaoludest, millised olid olemas 4 aasta jooksul enne

kehtima hakkamist ja milliste asjaolude esinemist ja mõju tulevikus ettevõtja maksukohustusele ei saanud ettevõtja enne

-i jõustumist eeldada ega ette näha. Enne

vastuvõtmist ja jõustumist ei tulenenud Eesti õigusaktidest keeldu ega piirangut ettevõtjatele riisi soetamiseks ja müümiseks ning riisi laovarude soetamiseks. Usalduskaitse põhimõtte kohaselt oli kaebajal kui ettevõtjal õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et selles valdkonnas äritegevust ei piirata tagasiulatuvalt. Usalduskaitse põhimõte tähendab ka, et isik saab kehtiva õiguse püsivust ja kehtiva õiguskorra stabiilsust eeldades ja usaldades kujundada oma äritegevuse korraldust ja planeerida äritegevust, lähtuvalt oma oskustest, võimalustest, turusituatsioonist jms äritegevuses tunnustatud põhimõtetest lähtuvalt. Kaebaja on soetanud riisi õiguspärasel viisil ja oma ettevõtlusega seonduval eesmärgil. Riisi soetamisel ei olnud ega saanudki olla kaebajale teada, et tal teatava koguse riisi soetamisel või nende teatavas koguses laovarude olemasolul võib tulevikus tekkida maksukohustus. Tehingute tegemise ajal puudus Eesti õiguses mõiste ülekandevaru ja üleliigne laovaru ja selle deklareerimise ning selle eest tasu maksmise kohustus. Isikul on õigus tugineda oma tegevuses, s.h. ettevõtjal oma äritegevuses, kehtivale õiguslikule regulatsioonile ja ta ei pea hilisemaid seadusemuudatusi ette nägema. Seda põhimõtet on toetanud ka Riigikohus oma lahendites. Koormav tagasiulatuva mõjuga norm on Põhiseadusega vastuolus, välja arvatud juhul, kui seda õigustavad ülekaalukad põhjused.

’ist ei tulene sellised ülekaalukad põhjused, mis võiksid põhjendada

tagasiulatuvat mõju. Põhiseadus ei keela anda tagasiulatuva mõjuga norme, mis muudavad isiku õiguslikku positsiooni paremaks. Käesoleval juhul

kaebaja ja teiste ettevõtjate õiguslikku positsiooni ei paranda, vaid vastupidiselt halvendab seda. 2. Käskkirja p 1 alapunkt 1 ning

sätted on vastuolus Põhiseadusest tuleneva õiguskindluse printsiibiga. Õiguskindluse põhimõte tuleneb Põhiseaduse § 13 kolmandast lausest ja keelab riigivõimu omavoli, s.t. tagab, et isikul on võimalik riigiorganite käitumist teatava tõenäosusega ette näha ja sellega arvestada. Nimetatust tuleneb, et seadus peab olema piisavalt kättesaadav ja isikul peab olema võimalus saada küllaldasi viiteid antud asja suhtes kohaldatavate õigusnormide kohta. Määratuse ehk õigusselguse põhimõte nõuab, et seaduses sätestatud õigusnormid peavad olema formuleeritud piisava täpsusega ja selgelt, võimaldamaks isikul oma käitumist reguleerida, s.t. isik peab saama antud asjaolusid 2 arvestades mõistlikul määral ette näha tagajärgi, mille teatud tegevus võib kaasa tuua ja oma käitumises sellega arvestada. Kuivõrd

võeti vastu

1. aprillil 2004, president kuulutas seaduse välja
2. aprillil 2004, seadus avaldati
3. aprillil 2004 ja jõustus
4. mail 2004 ning

-i alusel hakati kindlaks määrama ülekandevaru ja üleliigset laovaru, mille arvestuse aluseks võeti ettevõtja poolt enne

-i kehtima hakkamist eelneva 4 aasta keskmised laovarud iga aasta 1. mai seisuga, siis ei olnud ettevõtjal võimalik

-ist tulenevaid asjaolusid arvestades enam oma viimase 4 aasta tegevust ja ärikorraldust reguleerida nii, et hoida ära negatiivseid tagajärgi tulevase maksukohustuse suhtes. 3. Käskkirja p 1 alapunkti 1 ning

sätete vastuolu Põhiseadusest tuleneva proportsionaalsuse printsiibiga ning

§ 6

lg 1, § 7 ja § 4 vastuolu Põhiseaduse §-dega 29 (kutsevabadus) ja 31 (ettevõtlusvabadus). Proportsionaalne ei ole kitsal alal tegutsevate ettevõtjate valduses mingil suvalisel ajahetkel arvel olevate põllumajandustoodete maksustamine. Kaebuse esitajal on põhiseaduslik õigus tegeleda ettevõtlusega ja valida üheks tegevusalaks riisi importimine, ettevõtluseks vajalike laovarude soetamine ning edasimüümine sõltumata ajahetkest. Ettevõtlusvabadus on kõigi ja igaühe õigus ning see laieneb Põhiseaduse § 9 (teine lõik) kohaselt ka juriidilistele isikutele. Ettevõtlust riivab iga abinõu, mis takistab, kahjustab või kõrvaldab mõne ettevõtlusega seotud tegevuse. Ettevõtlusvabadus on riivatud ka siis, kui seda vabadust mõjutatakse avaliku võimu poolt ebasoodsalt. Eeltoodud ettevõtlusvabaduse riivetele on osundanud tähelepanu RKPJK oma lahendistes 28.04.2000.a. nr. 3-4-1-6-00 ja 06.02.2002.a. nr. 3-4-1-2-02. Kaebaja leiab, et tal on olnud põhiseaduslik õigus tegeleda ettevõtlusega ja valida oma üheks tegevusalaks riisi importimine, nende osas ettevõtluseks vajalike laovarude soetamine ning edasimüümine sõltumata ajahetkest. Selle õiguse hulka kuulub ka ettevõtluse alustamine ja sisseostetava riisisortimendi muutmine ning ettevõtluse arendamine. Kaebajal oli turunõudlust arvestades sõlmitud juba 2003.a. lõpus ja enne

’i vastuvõtmist ja jõustumist pikaajaline riisi tarneleping AS’iga Y, registrikood xxxxxxx, aadress xxxxxxxxx, milline leping vajas täitmist, vastasel juhul oleks kaebajale võinud tekkida kahju trahvide näol seoses lepingute mittekohase täitmisega.

§ 6

lg 1 ja § 7 riivab isiku ettevõtlusvabadust kõige otsesemalt, kui nende sätete alusel arvestatakse ülekandevaru ja selle põhjal üleliigse laovaru määramisel ettevõtja eelneva 4 aasta tegevust ning seotakse selle tegevusega ettevõtjale negatiivsed tagajärjed, arvestamata seejuures laovarude suurenemise objektiivseid põhjusi, s.h. turunõudluse kasvu, s.h. senistest teistsuguste riisisortimentide osas; lepingute pikaajalisust, äritegevuse arengut jms. Nüüd aga võimaldasid

nimetatud sätted tunnistada kaebaja poolt enne

jõustumist õiguspäraselt soetatud osa riisi üleliigseks laovaruks, millest omakorda tuleneb kaebajale põhjendamatu maksukohustus maksuteate alusel. Seega on

§-ist 6 lg. 1 ja §-ist 7 tulenev kaebaja põhiõiguste riive ilmne. 4. Käskkirja p. 1 alapunktis 1 kehtestatud üleliigse laovaru määrad ei teeni Euroopa Liidu määruste kohast võrdsete konkurentsitingimuste tagamist Euroopa Liidu ühisturul. Kaebuse esitaja ei ole pakkunud liikmesriikide ettevõtjatele ettevõtlusalast konkurentsi.

§-ga 4 sätestatud üleliigse laovaru tasu legitiimne eesmärk on kaebuse esitaja jaoks arusaamatu.

’ist ega käskkirjast, samuti maksuteatest ei nähtu ja ei ole arusaadav, kelle ja milliseid üldisi huve kahjustab kaebaja poolt soetatud riisi kogus, mida Käskkirja p. 1 alapunktis 1 käsitletakse üleliigse laovaruna. Nimetatud riisi koguse soetamisega ja laovaruna hoidmisega 3 ei ole kaebaja tekitanud turul defitsiiti, et sellest tingitud hinnatõusu ära kasutades teenida spekulatiivset tulu. Ka ei ole kaebaja soetanud nimetatud laovarusid eesmärgiga langetada turul riisi hindasid, pakkudes sellega ebaausat konkurentsi teistele sama ala ettevõtjatele. Käskkirja p. 1 alapunktis 1 toodud üleliigsetest laovarudest ei ole kellegi tekkinud kahjulikke tagajärgi.

eelnõu seletuskirjast (“Seaduse eesmärk”) nähtub, et seaduses käsitletavate meetmete rakendamise eesmärk oli seletuskirjas nimetatud Euroopa Liidu määruste kohaselt võrdsete konkurentsitingimuste tagamine Euroopa Liidu ühisturul pärast Euroopa Liidu laienemist. Kaebaja leiab, et käskkirja p. 1 alapunktis 1 kehtestatud üleliigse laovaru määrad sellist eesmärki ei teeni. Kaebaja ei ole pakkunud liidu liikmesriikide ettevõtjatele ettevõtlusalast konkurentsi ega mingilgi moel kahjustanud liikmesriikide ja nende ettevõtjate konkurentsivõimet seoses soetatud riisi laovarudega. 5. Käskkirja p 1 alapunkti 1 ning

sätete vastuolu Põhiseaduse §-ga

1. Põhiseaduse § 32 sätestab, et igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Seega kaitseb Põhiseaduse § 32 õiguspärasel teel omandatud vara ning selle sätte kohaselt tuleb tagada igaühe omandi puutumatus ja kaitse. Käskkirja p. 1 alapunktis 1 nimetatud üleliigse laovara kogused on kaebuse esitaja poolt realiseeritud ning kauba realiseerimisest teenitud tulu on kaebuse esitaja poolt õiguspäraselt omandatud vara, mida riik tahab läbi üleliigse laovaru määramise kaebuse esitajalt sundvõõrandamise teel omandada. Selline kaebuse esitaja vara võõrandamine riivab kaebuse esitaja Põhiseaduse §-ga 32 kaitstud omandit.
2. Käskkirja p 1 alapunkti 1 ning

sätete vastuolu Põhiseaduse §-ga 23.

§ 4

käsitleb üleliigse laovaru tasu ühekordse avalik-õigusliku rahalise kohustusena ning

§ 6lg.

1 kohaselt see määratakse

jõustumisele eelnenud viimase 4 aasta keskmiste laovarude põhjal. Kaebaja leiab, et nimetatud rahalisel kohustusel võib olla karistav iseloom ja maksuteatega määratud üleliigse laovaru tasu võib vaadelda kui trahvi, mille eesmärgiks on karistada ettevõtjat enne

jõustumist toimunud eduka äritegevuse eest. Käsitledes üleliigse laovaru tasu trahvina (karistusena), on

kehtestanud sellele tagasiulatuva mõju, mis on vastuolus Põhiseaduse § 23 esimese ja teise lausega. Üleliigse laovaru tasumise kohustusega karistatakse põhjendamatult isikuid, kes enne

1. maid 2004 eelneva 4 aasta jooksul oma õiguspärase tegevusega soetasid äritegevuses seadusega lubatud laovarusid. Üleliigse laovaru tasumise kohustusega karistatakse põhjendamatult isikuid, kes enne 01.maid 2004.a. eelneva 4 aasta jooksul oma õiguspärase tegevusega soetasid oma äritegevuses seadusega lubatud laovarusid.
2. Käskkirja p 1 alapunkt 1 ning

sätete vastuolu Eesti Euroopa Liiduga ühinemislepingu sätetega. Eesti Euroopa Liiduga ühinemislepingu lisaks oleva ühinemisakti lisa 4 peatüki 4 punkt 2 kohaselt tuleb toodete era- ja riigivarud, mis on ühinemiskuupäeval uute liikmesriikide territooriumil vabas ringluses ja ületavad koguse, mida võidakse käsitleda kui normaalset ülekandevaru likvideerida uute liikmesriikide kulul. Euroopa Komisjoni määrustest nr. 1972/2003 ja 60/2004 tuleneva Eesti riigi väliskohustuse panemine kitsale grupile Eesti ettevõtjatele, sh kaebuse esitajale, ei ole õiguspärane. Euroopa Komisjoni määrused 1972/2003 ja 60/2004 ei pane otseselt kohustusi liituvate riikide ettevõtjatele. Eesti Vabariik on aga

’i kehtestamisega pannud riigile pandud üleliigse laovaru likvideerimise kulu Põhiseaduse vastaselt oma ettevõtjatele. Ettevõtjad, s.h. kaebaja, ei ole üleliigse laovaru tekkimiseks õigusvastaselt käitunud ja sellest tulenevalt Eesti riigile kahju (kulutusi) tekitanud Kaebaja leiab, et juhul, kui Eesti Vabariigil tekivad kulutused üleliigse laovaru likvideerimisel, siis peab selle kulu kandma Eesti riik ise, kuivõrd Eesti riik on 4 liitumisläbirääkimistel sellise kohustuse endale võtnud ja ei suutnud selle tekkimist välistada. Nimetatud kaebaja väidet toetab ka Eesti Vabariigi Põhiseaduse täiendamise seadus, mille § 1 sätestab, et Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest. Nimetatud aluspõhimõtete hulka kuuluvad ka Põhiseaduses sätestatud isikute põhiõigused ja vabadused, mida kaebaja on eelpool käsitlenud, ning nende põhiõiguste ja vabaduste kaitse. 8. Eesti Vabariigi põhiseaduse ülimuslikkus Euroopa Komisjoni määruste ees. PS § 123 2. lausest tulenevalt ei ole põhjendatud pidada

-i ja selle aluseks olevaid Euroopa Komisjoni määrusi ülimuslikumaks Eesti Vabariigi põhiseadusest. Nimetatust tulenevalt välislepingud on ülimuslikud Põhiseaduses käsitletud seaduste ja seadusest madalal seisvate Eesti õigusaktide suhtes. Eeltoodud sättest aga ei saa teha järeldust, et kui Põhiseadus või selle mõni säte on vastuolus välislepinguga, siis tuleb samuti kohaldada välislepingut. Põhiseaduse § 123 2 lause järgi kuuluvad välislepingud rakendamisele vastuolu korral “Eesti seaduse või muu aktiga”. Muu aktina ei saa käsitleda aga Põhiseadust. Põhiseaduse ülimuslikkust rahvusvaheliste lepingute suhtes toetab ka Põhiseaduse §-ist 3 esimesest lõigust tulenev Põhiseaduse ülimuslikkuse printsiip, millega koosmõjus tuleb hinnata ka Põhiseaduse § 123 esimest lauset. 9. Põllumajandusministeerium ei ole käskkirja andmisel lähtunud uurimispõhimõttest, jättes välja selgitamata kaebuse esitaja ülekandevaru suurendamist tingivad asjaolud. Põllumajandusministeerium ei ole käskkirja andmisel arvestanud kaebaja poolt deklaratsioonis esitatud selgitusega, et kaebajal oli 2003.a. sõlmitud AS’iga Y leping suure koguse riisi tarnimiseks ning kaebaja äritegevuse mahu kasvu. HMS §-ist 6 tuleneb haldusmenetlusele uurimispõhimõte, mille kohaselt haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel. Seega on uurimisprintsiibi järgmine haldusorgani kohustus, mitte õigus. Kaebajal oli õiguspärane ootus, et Põllumajandusministeerium ülekandevaru ja üleliigse laovaru kindlaksmääramisel toimib seaduse alusel ja tuvastab asja õigeks lahendamiseks kõik vajalikud asjaolud. Eelnimetatud uurimisprintsiibi oluline rikkumine viis Põllumajandusministeeriumi ebaõigele otsustamisele kaebajal ülekande varu ja selle alusel arvestatava üleliigse laovaru suuruse määramisel, mistõttu kuulub Käskkirja p. 1 alapunkt 1 nimetatud põhjusel tühistamisele. Eeltoodud motiividel taotleb kaebuse esitaja

§ 4

, § 6 lg 1, § 7, § 10 lg 1, § 14 lg 1 ja 2 ning § 15 lg 1 ja 3 ning Euroopa Komisjoni määruste 1972/2003/EU ja 60/2004/EU kui Põhiseadusega vastuolus olevate kohaldamata jätmist. VASTUSTAJA SEISUKOHT

1. Põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandiõigust üleliigse laovaru tasu seadusega ei piirata. Omandiõiguse puhul on tegemist lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega, mida võib kitsendada seadusega, rakendades seejuures erahuvi ja üldiste huvide tasakaalustamise ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Põhiseaduse §-s 19 sätestatud õigust vabaks eneseteostuseks käskkirjaga ei piirata. Kaebuse esitajal on endiselt õigus vabale eneseteostusele, kuid ta võib seda teha “[…] järgides seadust” põhiseaduse § 19 lõike 1 kohta § 19 lõikes 2 tehtud seadusereservatsiooni kohaselt. Põhiseaduse §-s 31 sätestatud õigust ettevõtlusvabadusele käskkirjaga ei piirata. Kuivõrd ettevõtlusvabadus on lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõigus, mis ei ole absoluutne, võib seda vabadust põhiseadusega kooskõlas ka piirata. 5
2. Üleliigse laovaru tasu seaduse eesmärgiks on tagada Eesti ettevõtjate vahel võrdsed konkurentsitingimused, ettevõtjate võrdne kohtlemine ja vähendada riigieelarve kulude suurenemist riigile määratud trahvi tõttu (vastasel korral peaks Eesti Vabariigile tekitatud kahju riigieelarve kulude märkimisväärse suurenemise kaudu kinni maksma kõik maksumaksjad, mitte üksnes need, kes oma tegevusega Eesti Vabariigile kahju tekitasid, sest Eesti Vabariigile Euroopa Komisjoni määratav trahv tuleb maksta Eesti Vabariigi riigieelarve vahenditest). Õiguspärase ootuse ning õiguskindluse põhimõtet üleliigse laovaru tasu seadusega ei rikuta, kuna Eesti võimalik liitumine Euroopa Liiduga oli ettevõtjatele teada siiski enne
3. maid
4. a. Kuigi üleliigse laovaru tasu seadus avaldati ja jõustus lühikese ajavahemiku jooksul, tuleks silmas pidada, et üleliigsete laovarudega seonduvat reguleeris enne seaduse vastuvõtmist nii Eesti Vabariigi ja Euroopa Liidu vaheline ühinemisleping, mis allkirjastati
5. aprillil
6. aastal, kui ka Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning Eesti Vabariigi vaheline assotsieerumisleping (Euroopa leping), mis ratifitseeriti juba
7. aastal. Ka üleliigse laovaru tasu seaduse eelnõu arutelud eri valdkondade ettevõtjate ja nende ühenduste esindajatega toimusid Põllumajandusministeeriumis alates
8. aasta veebruarist (neist esimene
9. veebruaril
10. a). Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 249 kohaselt on määrus üldiselt kohalduv, tervikuna siduv ning vahetult kohaldatav. Seega oli isikutel võimalik eeldada ka seda, et
11. maist
12. a tuleb asuda Eestis täitma Euroopa Liidu määrusi, sealhulgas üleliigse laovaru tasu seaduse väljatöötamise tinginud Euroopa Liidu Komisjoni määrusi.
13. Euroopa Komisjoni määruses (1972/2003/EÜ preambuli lõikes 3, artikli 4 lõikes 1; 60/2004/EÜ preambuli lõikes 6 ja artikli 6 lõikes 3) on sõnaselgelt kirjutatud, et üleliigse laovaru koguse eest peab liikmesriik (st Eesti Vabariik) nõudma tasu ettevõtjalt, kellel on üleliigne laovaru (suhkru puhul selline laovaru, mida ei ole tähtpäevaks turult kõrvaldatud). Seega on tasu maksmine üleliigset laovaru valdava isiku kohustus ja vale on kaebuse esitaja väide, nagu peaks nn suhkrutrahvi maksma Eesti Vabariik. Seega tuli Eesti Vabariigil kõnealuste Euroopa Liidu määruste rakendamise tagamiseks
14. maist
15. a kehtestada asjakohane seadus. Arvestades Euroopa Liidu määruste vastuvõtmise aegu toimus seaduse kehtestamine võimaliku kiireima ajaga, et tagada Eestis tähtaegselt Euroopa Liiduga liitumisest tulenevate kohustuste täitmine. Eesti kui seaduse vastuvõtmise hetkel tulevase liikmesriigi pädevuses oli otsustada seaduse reguleerimisalaks olevad küsimused, st
16. aasta
17. mail käitleja valduses oleva põllumajandustoote üleliigse laovaru tasu maksmise alused ja menetluse kord, riikliku järelevalve teostamise alused ja ulatus ning vastutus nende nõuete rikkumise eest. Üleliigse laovaru tasu seadus on edastatud ka Euroopa Komisjonile. Euroopa Komisjon ei ole võtnud seisukohta, et need meetmed ei võimalda Euroopa Komisjoni asjakohastest määrustest tulenevate üleminekumeetmete piisavat rakendamist.
18. Üleliigse laovaru tasu seaduses käsitletavate meetmete rakendamise eesmärk on kõnealuste Euroopa Liidu määruste kohane võrdsete konkurentsitingimuste tagamine kõigile ühenduse ettevõtjatele Euroopa Liidu ühisturul pärast Euroopa Liidu laienemist. Ühtlasi tagatakse seadusega ka Eesti ettevõtjate vahelised võrdsed konkurentsitingimused, sest riik peab kohtlema kõiki ettevõtjaid võrdselt. Kui Eesti Vabariik lubaks teatud ettevõtjatel varuda liitumiseelsel perioodil odavama hinnaga põllumajandustooteid, annaks see nendele ettevõtjatele teiste Eesti ettevõtjate ees põhjendamatu soodustuse ehk konkurentsieelise. See omakorda on käsitletav riigiabina, millise andmine ei ole kooskõlas ei konkurentsiseaduse ega Euroopa Ühenduse asutamislepinguga. Tegemist ei ole mingil määral karistuslike meetmetega, vaid ühekordsete Euroopa Liidu ühisturu stabiilsust tagavate ning selles tegutsevate ettevõtjate, sealhulgas Eesti Vabariigi ettevõtjate, võrdsete konkurentsitingimuste 6 tagamiseks rakendatavate meetmetega, mis on analoogsed saastetasu seadusest tulenevate keskkonnakaitse meetmete rakendamisega.
19. OÜ X esitas põllumajandustoote deklaratsioonis taotluse ülekandevaru suurendamiseks riisi osas. OÜ X esitatud põllumajandustoodete deklaratsioonist ei nähtu, et käitleja tegeleks riisi tootmise või töötlemisega: käitleja esitatud põllumajandustoote deklaratsioonis ei ole täidetud välju “toodang” ja “kasutatud ümbertöötlemisel”. Käitleja tootmis- ja töötlemismahu kasvu, mida võib arvesse võtta juhul, kui see on toimunud eelneva aasta jooksul ja kui see kajastub käitleja viimase poole aasta tootmis- või töötlemistulemustes, ei saanud OÜ X puhul arvestada, kuna käitleja ei tegutsenud selles valdkonnas. OÜ X on riisi vahendaja. Seetõttu ei saa käitleja oma ülekandevaru suurendamist taotleda põhjusel, et tema tootmis- või töötlemismaht on suurenenud. Samal põhjusel, et tegemist ei ole ei riisi tootja ega töötlejaga, ei ole võimalik arvesse võtta ka põllumajandustoote lõppvalmimistähtaega. Põllumajandustoote deklaratsioonist nähtub, et laovaru ei ole tekkinud enne
20. aasta kolmandat kvartalit, ka ei nähtu ekspordi- või müügimahu vähenemist käitlejast mitteolenevatel asjaoludel ega muid käitlejast mitteolenevaid asjaolusid. Käitlejal oli
21. mail
22. a 60 526 kilogrammi riisi, mis oli soetatud enne Eesti Euroopa Liiduga liitumist. Siit järeldus üheselt, et kuna riisi realiseerimistingimused seda võimaldavad, siis käitleja realiseerib enne Euroopa Liiduga liitumist soetatud riisi pärast Eesti Euroopa Liiduga liitumist. Kui enne Eesti Euroopa Liiduga liitumist soetatud (odavama) hinnaga riis müüa pärast Euroopa Liiduga liitumist Euroopa Liidu siseturu (kallima) hinnaga, on võimalik teenida vaheltkasu. Tollis deklareeritud andmete kohaselt imporditi perioodil
23. maist
24. a kuni
25. aprillini
26. a riisi (KN kood 1006 30) Eestisse keskmise hinnaga 5,40 kr/kg ning
27. aasta maist-oktoobrini keskmise hinnaga 9.22 kr/kg. Kolmandatest riikidest importijad maksavad alates
28. maist
29. a ainuüksi tollimaksu 6,51 kr/kg. Antud juhul oli käitleja varude soetamisega loonud endale selge konkurentsieelise turul.
30. Vastavalt haldusmenetluse seaduse § 7 lõikele 2 on haldusorgani kohustuseks hoolitseda haldusmenetlust käsitleva olulise teabe (dokumentide esitamise juhendid, näidisvormide täitmise juhendid, blanketid, seaduse §-s 36 sätestatud selgitused jms) väljapaneku eest oma asukohas ning avaldab selle teabe oma ametlikul veebilehel, kui see on haldusorganil olemas. Selgitused ja juhised põllumajandustoote deklaratsiooni täitmiseks olid kättesaadavad Põllumajandusministeeriumi veebilehel, neid oli võimalik saada ministeeriumist, samuti anti selgitusi ja juhendati isikuid telefoni teel. Paljude ettevõtjate puhul on erisusi ka rakendatud. Põllumajandusministeeriumi hinnangul ei olnud võimalik meile esitada lisadokumente, mis omaksid OÜ X üleliigse laovaru määramise seisukohalt tähtsust. Ehk teisiti öeldes – Põllumajandusministeeriumil ei ole ega ole olnud ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramiseks vaja käitlejalt küsida lisadokumente. Kõik asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud olid kindlaks tehtud põllumajandustoote deklaratsioonis esitatud andmete alusel ja koostöös järelevalveasutustega. Seega on vastustaja arvates kaebuse esitaja haldusmenetlusse kaasatud, tema esitatud deklaratsiooni suhtes rakendati uurimisprintsiipi ja seega talle on tagatud põhiseaduse §-st 14 tulenev põhiõigus – õigus heale haldusele.
31. Euroopa Kohus on Euroopa Liidu õigusakti ja liikmesriigi konstitutsiooni vahelise vastuolu kohta juba seisukoha võtnud (Kohtuasi: 11/70, Internationale Handelsgesellschaft mbH v Einfuhr- und Vorratsstelle für Getreide und Futtermittel 1970 ECR 1125). Osundatud kohtuasjas kinnitas Euroopa Kohus, et liikmesriikide kohtud ei saa ignoreerida ühenduse õiguse norme, viidates põhiõigustele või riigi konstitutsioonilistele printsiipidele. Euroopa Kohus deklareeris, et: 1) liikmesriigi põhiseaduse printsiibid ei saa olla õigustuseks ühenduse 7 õigusnormide ignoreerimisel; 2) ühenduse õiguse ülimuslikkuse põhimõtet tuleb tingimata rakendada ka liikmesriigi õigusega otsese vastuolu korral; 3) riiklike normide või põhimõtete kasutamine ühenduse institutsioonide vastu võetud meetmete kehtivuse üle otsustamisel ei ole kooskõlas ühenduse õiguse ühetaolise rakendamise ja efektiivsuse põhimõtetega, kuna Euroopa Liidu asutamislepingu olemus välistab võimaluse riiklike normidega selle kohta midagi määrata; 4) ühenduse normi kehtivust või mõju liikmesriigis ei saa mõjutada selle vastuolu ei konstitutsiooniliste põhiõiguste ega konstitutsiooniõiguslike printsiipidega. Eespool toodust tulenevalt ei saa kuidagi nõustuda kaebuse esitaja seisukohtadega, nagu oleks üleliigse laovaru tasu seaduse puhul tegemist riigi üleöö ja meeldevaldselt kehtestatud uue regulatsiooniga ning et muudatus õiguslikus olustikus oli ettevõtjale ootamatu ning ettenägematu. Ettevõtja ärikulude hulka peab kuuluma ka ettevõtluse õigusliku keskkonna selgekstegemine. Kuivõrd tegemist oli Riigi Teatajas avaldatud välislepingutest ja Euroopa Liidu õigusaktidest tulenevate kohustustega, samuti tutvustati üleliigsete laovarudega seonduvat meedias ka enne seaduse vastuvõtmist, pidid OÜ-le X olema teada üleliigsete laovarude omamisest tulenevad tagajärjed. Põllumajandusministri käskkiri on õiguspärane, ei kõnealune seadus ega selle alusel antud rakendusakt ole vastuolus põhiseaduslike põhimõtetega, need ei riku õiguskindluse põhimõtet ega piira ettevõtlusvabadust ning seaduses ettenähtud meetmed on proportsionaalsed ning täielikus vastavuses nii Eesti kui Euroopa Liidu õigusega. Vastustaja taotleb jätta OÜ X kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED
32. Kohtu pädevus jätta Üleliigse laovaru tasu seadus kohaldamata seoses selle vastuoluga Eesti Vabariigi põhiseadusega Kaebuse esitaja on taotlenud, et kohus jätaks kohaldamata Üleliigse laovaru tasu seaduse (

) § 4, § 6 lg 1, § 7, § 10 lg 1, § 14 lg 1 ja 2 ning § 15 lg 1 ja 3, samuti Euroopa Komisjoni määrused 1972/2003/EU ja 60/2004/EU kui Põhiseadusega vastuolus olevad. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 25 lg 5 võimaldab halduskohtul jätta kohtuasja lahendamisel kohaldamata iga seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. Seega on kohtul pädevus haldusasja lahendamisel kontrollida

sätete vastavust Eesti Vabariigi põhiseadusele ning jätta Põhiseadusega vastuolus olevad

sätted kohaldamata.

1. Kohtu pädevus jätta Euroopa Komisjoni määrused 1972/2003/EU ja 60/2004/EU kohaldamata seoses vastuoluga Eesti Vabariigi põhiseadusega Kõigepealt märgib kohus, et käesolevas haldusasjas saab olla asjassepuutuv üksnes Euroopa Komisjoni määrus 1972/2003/EU, millega kehtestatakse põllumajandustoodetega kauplemise suhtes võetavad üleminekumeetmed. Euroopa Komisjoni määrus 60/2004/EU, millega kehtestatakse suhkrusektori üleminekumeetmed, ei ole käesolevas vaidluses asjassepuutuv, kuna kaebuse esitaja on vaidlustanud põllumajandusministri 30.10.2004 käskkirja nr. 394 vaid osas, mis puudutab kaebuse esitaja riisi, mitte suhkru üleliigset laovaru. Kuna kohtul seetõttu puudub vajadus eeltoodud Euroopa Komisjoni määrust kohaldada, tuleb jätta kaebuse esitaja taotlus Euroopa Komisjoni määruse 60/2004/EU haldusasjas vastavalt HKMS § 25 lõikele 5 kohaldamata jätmiseks, rahuldamata. Kuigi Euroopa Komisjoni määrus 1972/2003/EU on käesolevas haldusasjas asjassepuutuv, puudub kohtul pädevus jätta eeltoodud määrus kohaldamata seoses vastuoluga Eesti Vabariigi 8 põhiseadusega. Halduskohtumenetluse seadustik võimaldab halduskohtul seoses vastuoluga Eesti Vabariigi põhiseadusega jätta haldusasjas kohaldamata vaid siseriiklikke õigusakte, mitte Euroopa Liidu õigusakte. Ka Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse põhimõtte kohaselt puudub kohtul pädevus jätta Euroopa Komisjoni määrus seoses võimaliku vastuoluga Eesti Vabariigi põhiseadusega kohaldamata. Vastavalt Vabariigi Presidendi poolt 05.10.2003 otsusega nr. 447 välja kuulutatud „Eesti Vabariigi Põhiseaduse täiendamise seadusele“ võttis Eesti rahvas
2. aasta
3. septembril rahvahääletusel Põhiseaduse § 162 alusel Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamiseks vastu seaduse, mille § 2 kohaselt Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Nimetatud sättest tulenevalt on Euroopa Liidu institutsioonide õigusaktid Eesti Vabariigi õigusaktide, sealhulgas Põhiseaduse ees ülimuslikud. Kuna Eesti Vabariigi ja Euroopa Liidu õigusaktide prioriteediküsimus on konkreetse sättega reguleeritud, ei nõustu kohus kaebuse esitajaga selles, nagu kuuluks kohaldamisele Põhiseaduse §
4. Seega alates Eesti Vabariigi kuulumisest Euroopa Liitu 01.05.2004 ei saa rääkida enam Eesti Vabariigi õigusruumist, vaid Euroopa Liidu õigusruumist ning Euroopa Liidu õiguse kohaldamisel tuleb arvestada ka Euroopa Liidu õiguse põhimõtetega. Euroopa Liidu õiguse olulisteks põhimõteteks on ka Euroopa Liidu õiguse vahetu kohaldatavuse ja Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse põhimõtted. Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse põhimõte on sõnastatud ka erinevates Euroopa Kohtu lahendites. Euroopa Kohtu
5. aasta kohtulahendis 26/62 van Gend en Loos leidis kohus: „Ühendus moodustab rahvusvahelises õiguses uue õiguskorra, mille huvides riigid, ehkki vähestes valdkondades, on piiranud oma suveräänseid õigusi ja mille subjektide hulka ei kuulu mitte ainult liikmesriigid, vaid ka nende kodanikud. Sõltumata liikmesriikide õigusaktidest ühenduse õigus mitte ainult ei kohusta üksikisikuid, vaid on kavandatud andma neile ka õigusi, millest saab nende õiguspärandi osa. Kõnealused õigused ei teki üksnes siis, kui need on selgesõnaliselt antud asutamislepinguga, vaid ka kohustuste tõttu, mille asutamisleping paneb selgelt määratletud viisil nii üksikisikutele kui ka liikmesriikidele ning ühenduse institutsioonidele.“ Eeltoodud põhimõtet väljendas Euroopa Kohus ka
6. aasta kohtuotsuses kohtulahendis 6/64 Costa v ENEL, milles kohus leidis: „Kui riigid annavad asutamislepingust tulenevad õigused ja kohustused oma siseriiklikust õigussüsteemist üle ühenduse õigussüsteemi, tähendab see iseenesest nende suveräänsete õiguste püsivat piiramist, mille vastu hilisem ühepoolne ühenduse kontseptsiooniga kokkusobimatu akt ei saa ülimuslik olla.“ Seega tuleb jätta rahuldamata kaebuse esitaja taotlus, jätta Euroopa Komisjoni määrus 1972/2003/EU Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolu tõttu kohaldamata. Samuti puudub halduskohtul pädevus otsustada Euroopa Komisjoni määruse 1972/2003/EU vaidlusaluste sätete kehtivuse üle seoses võimaliku vastuoluga Asutamislepinguga. Kahtluse korral võib kohus taotleda Euroopa Kohtult vaid eelotsuse tegemist nimetatud küsimuses. Samas ei ole kaebuse esitaja käesoleva haldusasja menetluse käigus esile toonud ühtegi Asutamislepingu sätet, millega tema arvates Määrus võiks vastuolus olla. Ka ei ole kaebuse esitaja tõstatanud küsimust Euroopa Komisjoni määruse 1972/2003/EU sätete kehtivusest või tõlgendamisest ega taotlenud kohtult eelotsuse küsimist Euroopa Kohtult. Kohtul puudub alus kahelda Euroopa Komisjoni määruse 1972/2003/EU sätete kehtivuses ning vastavuses Asutamislepingu sätetele. Seega saab kohus käesoleva vaidluse lahendamisel juhinduda Euroopa Komisjoni määrusest 1972/2003/EU.
7. Euroopa Komisjoni määruse 1972/2003/EU vahetu kohaldatavus 9 Euroopa Ühenduse Asutamislepingu (edaspidi „Asutamisleping“) artikli 249
8. lõike kohaselt võtavad Euroopa Parlament üheskoos nõukoguga ja nõukogu ning komisjon vastu määrusi, annavad direktiive, teevad otsuseid, annavad soovitusi või esitavad arvamusi. Asutamislepingu artikli 249
9. lõike kohaselt kohaldatakse määrust üldiselt. See on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides. Euroopa Komisjoni määruse 1972/2003 (edaspidi „Määrus“) artikli 10 kohaselt on Määrus tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides. EÜ asutamislepingu artikkel 10 sätestab koostöö põhimõtte: „Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud üld- või erimeetmed, et tagada nende kohustuste täitmine, mis tulenevad käesolevast lepingus või ühenduse institutsioonide võetud meetmetest“. Euroopa Kohus on
10. aasta otsuses kohtuasjas 33/76 Rewe tõlgendanud eeltoodud sätet järgmiselt: „Kohaldades EÜ asutamislepingu artiklis 5 (praegu artikkel 10) sätestatud koostöö põhimõtet tuleb siseriiklikel kohtutel tagada ühenduse õiguse sätete vahetust kohaldatavusest tulenev kodanike õiguste kaitse.“ Seoses Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse ning Määruse vahetu kohaldamisega kehtivad kaebuse esitaja suhtes seega kõik Määrusest tulenevad kohustused ka juhul, kui

sätted mingil põhjusel ei kehtiks. Olukorras, kus tekib vastuolu Määruse ning

sätete vahel, peab kohus tulenevalt Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse ja vahetu kohaldatavuse põhimõttest kohaldama Määruse sätteid või kohaldama

sätteid kooskõlas Määruse eesmärgi ja mõttega. Seega saab kohtu arvates käesolevas haldusasjas olla primaarne küsimus sellest, kas

sätted on Määruse sätetega kooskõlas, mitte niivõrd see, kas

sätted on Eesti Vabariigi põhiseadusega kooskõlas. Siiski, tulenevalt kaebuse esitaja taotlusest peab kohus vajalikuks analüüsida

sätete vastavust ka Eesti Vabariigi põhiseadusele. 4.

sätete kooskõla Eesti Vabariigi põhiseadusega ja Euroopa Komisjoni määrusega 1972/2003/EU Kaebuse esitaja on leidnud, et

§ 4

, § 6 lg 1, § 7, § 10 lg 1, § 14 lg 1 ja 2 ning § 15 lg 1 ja 3 on vastuolus selliste Eesti Vabariigi põhiseadusest tulenevate printsiipide ja õigustega nagu õiguspärane ootus, õiguskindlus, proportsionaalsus, kutsevabadus, ettevõtlusvabadus, omandi puutumatus ning tagasiulatuva karistamise keeld. 4.1

§ 14

lg-d 1, 2, § 15 lg-d 1, 3

§ 14

lõiked 1 ja 2 sätestavad laovaru tasu määra ja arvutamise viisi.

§ 15

lg 1 sätestab maksmisele kuuluva laovaru tasu teatavaks tegemise maksuteatega ning lg 3 laovaru tasu maksmise tähtaja – 31.12.2004. Kohus on seisukohal, et põllumajandusministri käskkirja vaidlustamisel ei ole

§ 14

lõiked 1 ja 2, samuti

§ 15

lõiked 1 ja 3 asjassepuutuvad, sest need puudutavad vaid Maksu- ja Tolliameti poolt väljastatud maksuteadet. Seetõttu kohus käesolevas haldusasjas eeltoodud

-i sätetele hinnangut ei anna. 4.2

§ 10

lg 1

§ 10

lg 1 kohaselt määrab käitleja ülekandevaru ja üleliigse laovaru suuruse tema deklareeritud andmete alusel

§ 6lõikes 1 ja §-s 7 sätestatud viisil Põllumajandusministeerium hiljemalt 2004.

aasta

1. oktoobriks. Kaebuse esitaja ei ole haldusasjas vaidlustanud üleliigse laovaru suuruse määramist hiljemalt
2. aasta
3. 10 oktoobriks. Seega saab järeldada, et kaebuse esitaja peab

§ 10

lõiget 1 põhiseadusevastaseks vaid seoses sättes sisalduva viitega

§ 5lõikele 1 ja §-le 7, mis mõlemad on kaebuse esitaja arvates põhiseadusevastased.

Seetõttu ei pea kohus vajalikuks

§ 10

lõike 1 Põhiseadusele vastavust iseseisvalt analüüsida, vaid teeb seda hinnangu andmisega

§ 6lõikele 1 ning §-le 7.

4.3

§-de 4, 6 ja 7 kooskõla Põhiseaduse §-dega 29 ja 31 Kaebuse esitaja leiab, et

§-d 4, 6 ja 7 on vastuolus Põhiseaduse §-dega 29 (kutsevabadus) ja 31(ettevõtlusvabadus).

§ 4

kohaselt on üleliigse laovaru tasu käitlejale pandud ühekordne avalik-õiguslik rahaline kohustus, mis kuulub täitmisele käesolevas seaduses ettenähtud alustel, korras ja tähtaegadel. Käitleja peab laovaru tasu maksma

1. aasta
2. mai seisuga tema valduses oleva 1) põllumajandustoote, välja arvatud suhkur, üleliigse laovaru eest; 2) suhkru üleliigse laovaru eest, mida ta ei ole seaduses ettenähtud tähtajal turult kõrvaldanud.

§ 6

sätestab ülekandevaru mõiste.

§ 6lg 1 kohaselt on ülekandevaru 2004.

aasta

1. mail käitleja valduses olev põllumajandustoote laovaru, mille suurus arvutatakse
2. aastale eelnenud viimase nelja aasta
3. mai seisu keskmisena, mida suurendatakse 1,2 korda.

§ 6lg 2 sätestab: „Kui käitleja ei ole enne 2004.

aastat sellel tegevusalal tegutsenud või on tegutsenud vähem kui neli aastat, peab ta tõendama, et

1. aasta
2. mail tema valduses oleva põllumajandustoote laovaru suurus on vastavuses tema tavapäraselt toodetava, müüdava, muul viisil tasu eest või tasuta üleantava või soetatava põllumajandustoote laovaru suurusega.“

§ 7kohaselt on üleliigne laovaru 2004.

aasta

1. mail käitleja valduses oleva põllumajandustoote laovaru, mille suurus saadakse, lahutades
2. aasta
3. mail käitleja valduses oleva põllumajandustoote laovaru suurusest ülekandevaru suurus. Kohus on seisukohal, et

§-des 4, 6 ja 7 sätestatud meetmed on kooskõlas Määruse artikli 4 p-ga 1, mille kohaselt nõuavad uued liikmesriigid 1. mail 2004 vabas ringluses olevate toodete ülemääraste varude omanikelt maksu maksmist ning p-ga 2, mille kohaselt võtavad uued liikmesriigid iga omaniku ülemääraste varude kindlakstegemisel arvesse eelkõige

1. a)ühinemisele eelnevate aastate varude keskmise;
2. b)ühinemisele eelnevate aastate kaubanduse struktuuri ning
3. c)asjaolud, mille käigus varud tekkisid. Põhiseaduse § 29 kohaselt on Eesti kodanikul õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul. Põhiseaduse § 31 kohaselt on Eesti kodanikel õigus tegelda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja –liitudesse. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikega ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel. Kohus nõustub vastustajaga selles, et nii ettevõtlusvabadus kui ka kutsevabadus on lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõigused. Seega ei ole tegemist absoluutsete õigustega, vaid õigustega, mida võib seaduse alusel ka piirata. Samas on kohus ka seisukohal, et Põhiseaduse §-des 29 ja 31 loetletud kutsevabadus ja ettevõtlusvabadus on määratud kaitsma üksikisikute, mitte juriidiliste isikute õigusi. Vastasel juhul ei oleks Põhiseaduse eeltoodud sätetes määratletud õiguste kandjad – Eesti kodanikud, välisriigi kodanikud ja kodakondsuseta isikud 11 eraldi ära märgitud. Seega ei saa juriidilisi isikuid pidada Põhiseaduse §-des 29 ja 31 sätestatud õiguste kandjaks. Olenemata eeltoodust märgib kohus ühtlasi, et

sätted ei võta ega ole võtnud kaebuse esitajalt kui juriidiliselt isikult õigust importida Eesti Vabariiki riisi ning seda edasi müüa. OÜ X äriregistri B-osa registrikaardi väljatrükilt nähtuvalt olid osaühingu tegevusaladeks kaebuse esitamisel jätkuvalt tööstuskaupade jae- ja hulgikaubandus ning eksport, tööstuskaupade jaeja hulgimüük, eksport-import, transporditeenused Eesti Vabariigi piires, ekspediitoriteenused, toitlustamine (baar, söökla), teenused elanikkonnale (va litsentseeritavad) ning tegevusaladega seotud vahendustegevus. Seega ei saa kohus järeldada, et

oleks võtnud kaebuse esitajalt võimaluse tegeleda riisi importimise ja edasimüügi ehk vahendustegevusega. 4.4

§-de 4 ja 6 kooskõla Põhiseaduse §-ga 23 Kaebuse esitaja leiab, et

§-dest 4 ja 6 tulenevalt on üleliigse laovaru tasu näol tegemist trahviga, mille eesmärgiks on karistada ettevõtjat enne

jõustumist toimunud eduka äritegevuse eest. Käsitledes üleliigse laovaru tasu karistusena, on

kehtestanud sellele tagasiulatuva mõju, mis on vastuolus Põhiseaduse § 23 esimese ja teise lausega. Põhiseaduse § 23 esimese lause kohaselt ei tohi kedagi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. Põhiseaduse § 23 teise lause kohaselt ei tohi kellelegi mõista raskemat karistust kui see, mida võinuks talle mõista õiguserikkumise toimepanemise ajal. Kohus on seisukohal, et Põhiseaduse § 23 lg 1 käsitleb tagasiulatuva jõu keeldu karistusõiguses. Nii sätestab karistusseadustiku (KarS) § 2 lg 1 järgmist: „Kedagi ei tohi süüdi mõista ega karistada teo eest, mis selle toimepanemise ajal kehtinud seaduse kohaselt ei olnud süütegu.“ Eeltoodud säte on analoogiline PS §-s 23 tsiteeritud sätetele. Samas sätestab KarS § 1 lg 1 ka seda, et karistusseadustiku üldosa sätteid kohaldatakse käesoleva seadustiku eriosas ja muudes seadustes sätestatud süütegude eest karistamiseks. Üleliigse laovaru tasu ei sisaldu karistusseadustikus. Samuti ei ole üleliigse laovaru tasu näol tegemist materiaalses mõttes karistusega, kuna vastava tasu määramine ei toimu kriminaalmenetluse korras. Pigem on laovaru tasul MKS § 3 lg 2 punktis 6 sätestatud imporditollimaksu iseloom, kuna vastava maksu näol on tegemist Euroopa Liidu siseturu kaitsemeetmega. Seega ei saa

§-d 4 ja 6 olla vastuolus Põhiseaduse §-ga 23. 4.5

sätete kooskõla õiguspärase ootuse printsiibiga ning õiguskindluse printsiibiga Kaebuse esitaja on seisukohal, et

sätted (sätteid konkretiseerimata) on vastuolus Põhiseadusest tuleneva õiguspärase ootuse printsiibiga ning õiguskindluse printsiibiga. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 30.09.1994 otsuses nr. III-4/A-5/94 asunud seisukohale, et „Põhiseaduse mõtte kohaselt on Eesti õiguse üheks üldpõhimõtteks õiguspärase ootuse printsiip. Selle printsiibi kohaselt on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul.“ Riigikohtu 02.12.2004 otsuses nr. 3-4-1-20-04 leitakse ühtlasi: „Kõige üldisemalt peab see printsiip looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte).“ Riigikohtu 17.03.1999 otsuses nr. 3-4-1-2-99 leitakse ühtlasi, 12 et õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetest „tuleneb igaühe õigus mõistlikule ootusele, et seadusega lubatut rakendatakse isikute suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima.“ Kohus möönab, et käesolevas haldusasjas kohtule esitatud müügilepingu (toimiku lk. 118) ning AS Y juhatuse liikme K.J.’i ütlustega on tuvastatud, et kaebuse esitajal oli AS-ga Y sõlmitud leping kokku 140 tonni riisi müügiks juba 6. novembril 2003, kuigi vastava müügilepingu alusel tellitud riisi konteinerid jõudsid Eestisse alles 2004. aasta märtsi- või aprillikuus (kohtuistungi protokolli lk. 1, toimiku lk. 258). Üleliigse laovaru tasu seadus võeti vastu 07.04.2004 ning jõustus 01.05.2004. Euroopa Komisjoni määrus nr. 1972/2003, mis oli vahetult

-is sätestatud meetmete rakendamise aluseks, kuna ta sätestas ülemääraste laovarude maksustamise kohustuse, võeti vastu

1. novembril 2003, seega 4 päeva hiljem kui oli kaebuse esitaja poolt sõlmitud riisi ostu-müügileping AS-ga Y. Samas ei ole kohtu arvates vähetähtis asjaolu, et kaebuse esitaja pidi
2. novembril 2003 lepingut sõlmides olema teadlik Eesti Vabariigi liitumisest Euroopa Liiduga
3. mail 2005, kuna päev varem,
4. oktoobril 2003 kuulutas Eesti Vabariigi President välja „Eesti Vabariigi Põhiseaduse täiendamise seaduse“, mille Eesti rahvas oli
5. aasta
6. septembril rahvahääletusel vastu võtnud ning mis andis Eestile Euroopa Liiduga liitumiseks õigusliku aluse. Nagu kohus juba käesolevas otsuses viitas, sisaldas eeltoodud seaduse § 2 otsest viidet ka Euroopa Liidu õigusaktide ülimuslikkusele, mistõttu kaebuse esitaja pidi
7. novembril 2003 lepingut sõlmides olema teadlik sellest, et tema äritegevuse õiguslik keskkond muutub alates
8. maist 2004 oluliselt ning Eestis hakkavad kehtima Euroopa Liidu õigusaktid. Vähetähtis pole ka asjaolu, et Euroopa Komisjon oli
9. aastal vastu võtnud määruse nr. EU/3108/94, millega kehtestati eelmiste liituvate riikide üleliigsete kaubavarude maksustamine („Põllumajandustoodetega kauplemisel võetavate üleminekumeetmete kohta seoses Austria, Soome ja Rootsi ühinemisega“). Euroopa Kohus asus 15.01.2002 otsuses kohtuasjas C-179/00 seisukohale, vastav määrus ei riku proportsionaalsuse põhimõtet ega õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet. Euroopa Kohus leidis, et üleliigsete kaubavarude maksustamine aitab tõkestada ülevarude kogumist spekulatiivsetel eesmärkidel ning neutraliseerida majanduslikke eeliseid, mis oleksid osaks saanud ettevõtjatele, kes kogusid ülevarusid madalate hindadega. Euroopa Kohus asus seisukohale, et vastavalt Euroopa Ühenduse Kohtu pretsedendiõigusele võib ühenduse reeglite vastu olles tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele ainult siis, kui ühendus ise lõi eelnevalt olukorra, mis võis tekitada õiguspäraseid ootusi. Käesoleval juhul ei jätnud Ühendus aga oma toimingute või tegevusetusega asjaomastele ringkondadele muljet, et üleminekumeetmeid, mille eesmärgiks on vältida ülevarude kogunemisest tingitud konkurentsi moonutamist ja spekulatiivset tulu, ei võetaks laienemise suhtes, mis toimus
10. jaanuaril
11. Seega kuivõrd Euroopa Komisjon oli juba enne
12. novembrit 2003 vastu võtnud määruse põllumajandustoodetega kauplemisel võetavate üleminekumeetmete kohta ning Euroopa Kohus leidnud, et vastav määrus ei riku uute liituvate riikide ettevõtjate õiguspärast ootust, ei saa kaebuse esitaja õiguspärast ootust rikkuda ka käesolevas haldusasjas vaidlustatud analoogiline Määrus ega selle alusel vastu võetud

. Kaebuse esitaja ei ole käesolevas haldusasjas viidanud ühelegi Euroopa Ühenduse õigustloovale aktile, mis andis talle kindluse ning mõistliku ootuse, et uutele liituvatele riikidele erinevalt eelmistest liituvatest riikidest analoogilisi põllumajandustoodetega kauplemisel võetavaid üleminekumeetmeid ei kehtestata. Kuna

on vastu võetud ning juhindub otseselt Määrusest tulenevatest kohustustest ja eesmärkidest, ei saa rääkida ka

vastuolust õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtetega. 13 4.6

sätete kooskõla Põhiseaduse §-ga 32 Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32

1. lause kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. Põhiseaduse § 32
2. lause kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Kohus on seisukohal, et

rakendamisega ei ole rikutud kaebuse esitaja omandiõigust. Põllumajandusministeerium ei ole kaebuse esitaja vara kaebuse esitaja nõusolekuta võõrandanud. Üleliigse laovaru omamisest tingitud maksukohustus kui

§ 4

kohane ühekordne avalik-õiguslik rahaline kohustus ei saa rikkuda kaebuse esitaja õigust oma vara vallata, kasutada ja käsutada. Vastasel juhul võiksid kaebuse esitaja omandiõigust rikkuda kõik seaduse alusel kehtestatud maksud. 5.

§ 4vastavus Määruse eesmärgile Määruses nr.

1972/2003 sätestatud üleminekumeetmete tarvitusele võtmise tingis Määruse preambula lõike 1 kohaselt vajadus vältida kaubanduses võimalikke kõrvalekaldeid, mis on tingitud kümne uue riigi ühinemisest Euroopa Liiduga

1. mail
2. Kõrvalekalded normaalsest kaubandusest, mis võivad häirida turu funktsioneerimist, on tihti seotud toodetega, mis toimetatakse liikmesriiki kunstlikult, pidades silmas Ühenduse laienemist ning ei moodusta vastava liikmesriigi normaalseid laovarusid. Üleliigsed laovarud võivad tekkida ka riigi enda tootmise suurenemise tõttu (preambula lõige 3). Seetõttu on Määruses põhjendatult peetud vajalikuks rakendada makseid, mis hoiaksid ära üleliigsete laovarude teket uutes liikmesriikides. Kohus on seisukohal, et üleliigse laovaru tasu kehtestamine

§-ga 4 vastab Määruse eesmärgile, rakendada üleliigsete laovarude vältimiseks makseid ning on eesmärgi suhtes proportsionaalne. Käesolevas haldusasjas puudub vaidlus selle üle, et kaebuse esitaja valduses oli

1. mail 2004 60 526 kilogrammi riisi, mis oli soetatud enne Euroopa Liiduga liitumist. Seega sai kaebuse esitaja riisi võõrandada vaid pärast
2. maid
3. Kohtul puudub alus kahelda vastustaja poolt kohtule esitatud Statistikaameti andmetes, mille kohaselt imporditi perioodil
4. maist 2003 kuni
5. aprillini 2004 riisi (KN kood 1006 30) Eestisse keskmise hinnaga 5.40 kr/kg ning
6. aasta maist-oktoobrini keskmise hinnaga 9.22 kr/kg. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kolmandatest riikidest importijad maksavad alates
7. maist 2004 ainuüksi tollimaksu 6.51 kr/kg. Seega on riisi soetamine kolmandatest riikidest pärast Euroopa Liiduga liitumist oluliselt kallim kui see oli enne Euroopa Liiduga liitumist. Asjaolu, et kaebuse esitajal ei õnnestunud oma riisi oluliselt kallimalt maha müüa, ei saa tingida kohtu arvates Määruse ning

-i mitteühetaolist kohaldamist põllumajandustooteid tarninud ettevõtjate suhtes. Käesoleval juhul oli kaebuse esitajal võimalik enne lepingu sõlmimist uurida Euroopa Ühenduse õiguse senist rakendamist ning sellega seotud kohtulahendeid. AS-ga Y

1. novembril 2003 sõlmitud müügilepingu p 7.1 kohaselt jõustus leping alles
2. jaanuaril 2004 ja kehtis kuni
3. juunini
4. Tunnistaja K.J.’i ütluste kohaselt on riisi koristamise aeg septembris-oktoobris. Seega
5. novembril 2003 sõlmitud müügilepingu kohast riisi hakati koristama alles septembris-oktoobris
6. Kohus ei välista, et eeltoodust tulenevalt oleks kaebuse esitajal võimalik olnud müügileping soovi korral ka enne riisi konteinerite Eestisse saabumist ning lepingu jõustumist üles öelda. Asjaolu, et kaebuse esitaja seda ei teinud, kinnitab, et kaebuse esitaja eelistas siiski riisi suures koguses sisseostmist ning ülemäärase laovaru tasumist, osundab, et üleliigse laovaru tasu ei olnud kaebuse esitaja jaoks ülemääraselt koormav. Kuivõrd kaebuse esitaja vastavalt tunnistaja ütlustele (toimiku lk. 258) pärast
7. aasta
8. maid AS-ga Y rohkem lepinguid riisi ostuks sõlminud ei ole, võib järeldada, et kaebuse esitaja ärieesmärgiks oligi teenida 14 vaheltkasu Eesti Euroopa Liiduga ühinemisest tulenevast hinnamuutusest, mis aga kaebuse esitajast sõltumatutel põhjustel ei õnnestunud.
9. Käskkirja ja

sätete vastavus Eesti Euroopa Liiduga Ühinemislepingu sätetega Kohus ei nõustu kaebuse esitaja väitega, nagu ei oleks Euroopa Komisjoni määrusest nr. 1972/2003 tuleneva Eesti riigi väliskohustuse panemine kitsale grupile Eesti ettevõtjatele kooskõlas ühinemislepingu lisaks oleva ühinemisakti lisa 4 peatüki 4 p 2 sätetega. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga selles, et Määruse artikli 4 lõige 1 näeb konkreetselt ette 1. mail 2004 vabas ringluses olevate toodete ülemääraste varude omanike maksukohustuse. Kuna Määrus on vahetult kohaldatav ülemääraste varude omanike suhtes, ei saa väita, nagu oleksid käskkiri ja

vastuolus Euroopa Liidu õigusega.

1. Põllumajandusministeeriumi uurimispõhimõte Kaebuse esitaja on seisukohal, et Põllumajandusministeerium ei ole järginud uurimispõhimõtet ning on jätnud välja selgitamata kaebuse esitaja ülekandevaru suurendamist tingivad asjaolud. Põllumajandusministeerium ei ole arvestanud asjaoluga, et kaebajal oli
2. aastal sõlmitud AS-ga Y leping suure koguse riisi tarnimiseks. Samuti ei ole Põllumajandusministeerium arvestanud kaebaja äritegevuse mahu kasvu. Kohus on seisukohal, et tunnistaja K.J.’i ütlustega on käesolevas haldusasjas ümber lükatud kaebuse esitaja väide selle kohta, nagu oleks tema äritegevus riisi vahendamisel oluliselt kasvanud (vt. kohtuotsuse p. 5). Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebuse esitaja
3. ega ka
4. aasta sügisel
5. aasta sügisega võrreldavaid lepinguid riisi ostmiseks sõlminud. See lubab järeldada, et Põllumajandusministeerium on põhjendatult jätnud kaebuse esitaja ülekandevaru seoses eeltoodud lepingu sõlmimisega ning väidetava äritegevuse kasvuga suurendamata. Muud põhjused ülekandevaru suurendamiseks käesoleval juhul puuduavd. OÜ X poolt Põllumajandusministeeriumile esitatud põllumajandustoodete deklaratsioonidest (toimiku lk. 94) nähtuvalt on kaebuse esitaja ajavahemikul 01.05.2000-30.04.2004 vaid vahendanud riisi müüki, mitte seda ise tootnud või ümber töötlenud (deklaratsioonides on väljad „toodang“ ja „kasutatud ümbertöötlemisel“ jäetud kaebuse esitaja poolt täitmata).

§ 10

lõike 2 kohaselt võtab Põllumajandusministeerium ülekandevaru ja üleliigse laovaru suuruse määramisel arvesse käitleja tootmis- ja töötlemismahu kasvu, põllumajandustoote lõppvalmimistähtaega, asjaolu, et laovarud on tekkinud enne 2003. aasta kolmandat kvartalit, ekspordi- või müügimahu vähenemist käitlejast mitteolenevatel asjaoludel või muid käitlejast mitteolenevaid asjaolusid. Käitleja tootmis- ja töötlemismahu kasvu võib arvesse võtta juhul, kui see on toimunud eelneva aasta jooksul ja see kajastub käitleja viimase poole aasta tootmis- või töötlemistulemustes. Sellisel juhul võib käitleja ülekandevaru suurust suurendada võrdeliselt tootmis- või töötlemismahu protsentuaalse kasvuga. Käesolevas haldusasjas ei ole Põllumajandusministeerium kaebuse esitaja tootmis- ja töötlemismahu kasvu arvesse võtnud, kuna kaebuse esitaja ei tegelenud riisi tootmise ega ümbertöötlemisega. Kohus on seisukohal, et vastustaja selline järeldus on kaebuse esitaja poolt esitatud deklaratsioonide alusel õige. Ka kaebuse esitaja ei ole haldusasjas esitanud sisulisi vastuväiteid sellele, et vastustaja kaebuse esitaja ülekandevaru eeltoodud põhjusel ei suurendanud. Seega puudub Põllumajandusministeeriumil eeltoodud asjaolusid arvestades 15 täiendav vajadus ning võimalus tuvastada uurimisprintsiipi rakendades kaebuse esitaja ülekandevaru suurendamist võimaldavaid uusi asjaolusid. Kohus on seisukohal, et põllumajandusministri käskkiri on Üleliigse laovaru tasu seaduse ning Euroopa Komisjoni Määrusega kooskõlas, puudub vastuolu Üleliigse laovaru tasu seaduse ja Euroopa Komisjoni määrusega ning Üleliigse laovaru tasu seadus on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega. Põllumajandusministeerium on selgitanud välja kõik asja lahendamiseks vajalikud asjaolud. Seetõttu puudub kohtul alus käskkirja tühistamiseks. Eeltoodud kaalutlustest lähtuvalt tuleb jätta kaebus rahuldamata. HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud. Tiina Pappel kohtunik 16