KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kohtunik Elle Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 24.03.2006, Tallinn Haldusasja number 3-04-420 Haldusasi OÜ X kaebus Põhja Tallinna Valitsuselt kahju hüvitamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev 16.02.2006 Menetlusosalised Kaebuse esitaja OÜ X esindaja Anton Filjajev ning vastustaja Põhja-Tallinna Valitsuse esindaja adv Tarvo Lindma RESOLUTSIOON Jätta OÜ X kaebus rahuldamata Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kuulutamisest või avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb Tallinna Halduskohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kuulutamisest või avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse võib esitada üksnes teate esitanud isik. ASJAOLUD Ajavahemikus 29.02 2000 kuni 30.03.2002 on OÜ X maksnud tänavakaubanduse tasu, mis andis talle õiguse kaubelda Ristiku tn 10 asuvas kioskis 01.03.2000 kuni 01.06.
- OÜ X on tasunud Põhja- Tallinna Valitsusele kauplemislubade eest Ristiku tn 10 ja Kopli 69 a asuvates kioskites kokku 113 302 krooni. X on tasunud ajavahemikus 29.02.2000 kuni 30.03.2002 Põhja- Tallinna Valitsusele tänavakaubandustasu kauplemislubade eest Ristiku tn 10 asuvas kioskis summas 17 703 krooni. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse motiivid ja taotlus: Põhja-Tallinna Valitsuse vanema 13.05.1997 korraldusega nr 1-1/133 „Tänavakaubanduse tasumäärade kinnitamine perioodiks 01.06.1997-01.06.1998“ kehtestati Põhja-Tallinnas tänavakaubanduse tasumäärad järgmiselt: 1)kioskitele, paviljonidele jms kehtestati tasumääraks 1 m2 pinna eest 90 krooni kuus (müügipind kuni 6 m2) ja 70 krooni kuus (müügipind üle 6 m2) (p 1.1); 2)ööpäevaringselt töötavatele müügikohtadele kehtestati tasumääraks 1 m2 pinna eest 180 krooni kuus (müügipind kuni 6 m2) ja 140 krooni kuus (müügipind üle 6 m2) (p 1.2); 3)tänavakaubanduse müügiloa pikendamise ja vormistamise tasuks kehtestati 30 krooni (p 1.3). Nimetatud korralduse p-dega 2-9 kehtestati erisused kauplemisel teatud piirkondades ja kaubaga, sätestades linnaosa valitsuse õiguse tänavakaubanduse tasumäärasid neil juhtudel suurendada. Eeltoodud tasumäärasid rakendati kuni Põhja-Tallinna vanema 22.03.2000 korralduse nr 1-1/96 andmiseni. Selle korraldusega kehtestas linnaosa vanem tänavakaubanduse tasumäärad konkreetselt iga ettevõtja suhtes. Kaebuse esitajale kehtestati linnaosa vanema 22.03.2000 korraldusega nr 1-1/96 tänavakaubanduse kauplemiskohtade tasumäärad järgmiselt (p-d 1.81-1.82): 1)paviljon Kopli 69a - 210 krooni m2/kuus; 2)kiosk Ristiku 10 - 90 krooni m2/kuus. Nimetatud kauplemiskohtade osas on Põhja-Tallinna vanem väljastanud teiste hulgas OÜ-le X kauplemisload tasumääraga 137, 90 ja 210 krooni m2/kuus järgmiste korraldustega: 28.02.2000 korraldusega nr 1-1/64, 23.03.2000 korraldusega nr 1-1/97, 20.04.2000 korraldusega nr 1-1/154, 22.08.2000 korraldusega nr 1-1/312, 23.10.2000 korraldusega nr 1-1/405, 11.12.2000 korraldusega nr 1-1/500, 12.02.2001 korraldusega nr 1-1/128, 16.04.2001 korraldusega nr 1-1/338, 21.05.2001 korraldusega nr 1-1/444, 23.07.2001 korraldusega nr 1-1/600, 24.09.2001 korraldusega nr 1-1/727, 15.11.2001 korraldusega nr 1-1/839, 22.01.2002 korraldusega nr 1-1/40 ja 19.03.2002 korraldusega nr 1-1/
- Korraldustega on linnaosa vanem kohustanud kaebajat maksma kauplemisloa väljastamisel tänavakaubanduse tasu ja kauplemisloa vormistamise tasu. Sisuliselt on tegemist tasu nõudmisega õiguse eest tegeleda ettevõtlusega Põhja-Tallinnas asuvates müügikioskites esitades selle tasu maksmise kohustuse kauplemisloa väljastamisel selle kehtimise ja vormistamise tasuna. Kaebaja leiab, et Põhja-Tallinna vanema õigusaktid tänavakaubanduse tasumäärade kehtestamise kohta ja nende alusel antud korraldused kauplemislubade väljaandmise eest konkreetse tasu maksmise kohta on vastuolus nii Põhiseaduse kui ka seadusega ning nende alusel kaebaja poolt õigusvastaselt Põhja-Tallinna Valitsusele tasutud summad kuuluvad kaebajale tagastamisele. OÜ X tasus ühe maksekorraldusega kahe kioski- Ristiku tn 10 ja Kopli 69a-eest. Sellest tulenevalt on Ristiku tn 10 asuva kioski kauplemisloa eest tasutu kindlakstegemiseks vaja makse summast lahutada Kopli 69a asuva kioski tänavakaubandustasu. 11.04.2005 istungil jäi kaebaja perioodi juurde 29.09.2000 kuni 30.03.
- Selle all pidas kaebaja silmas tänavakaubandustasu maksmise perioodi. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et ajavahemikus
- veebruarist 2000 kuni 30.03.2002 on OÜ X maksnud tänavakaubanduse tasu, mis andis talle õiguse kaubelda Ristiku tn 10 asuvas kioskis
- märtsist 2000 kuni
- juunini
- OÜ X on tasunud kokku Põhja- Tallinna Valitsusele kauplemislubade eest Ristiku tn 10 ja Kopli 69 a asuvates kioskites 113 302 krooni. Nimetatud summa langeb kokku esialgse nõude suurusega mõlema kioski eest. Kopli 69 a asuva kioski kauplemislubade eest on tasutud 95 599 krooni, Ristiku 10 asuva kioski kauplemislubade eest on tasutud 17 703 krooni. Seega kaebuse nõude suuruseks jääb 17 703 krooni. X on tasunud ajavahemikus 29.02.2000 kuni 30.03.2002 Põhja- Tallinna Valitsusele tänavakaubandustasu kauplemislubade eest Ristiku tn 10 asuvas kioskis summas 17 703 krooni. Kaebaja esindaja palub välja mõista Põhja-Tallinna Valitsuselt OÜ X kasuks 17 703 krooni põhivõlga koos viivisega (seisuga 01.03.06 viivise summa moodustab 5693,36 krooni). Kaebaja pool taotleb viivise väljamõistmist määras 9,25% põhivõlast kuni kohtuotsuse täitmiseni. Vastustaja seisukohad: Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja poolt esitatud kaebus ja selles toodud nõue ei ole selge. Kaebuse ühes osas väidab kaebuse esitaja, et vastustaja on tekitanud kaebuse esitajale kahju ning kaebuse teises osas samaaegselt, et vastustaja on kaebuse esitajalt alusetult omandanud raha. Vastustaja leiab, et kahju tekitamine ja vara alusetu omandamine on õiguslikult põhimõtteliselt erinevad instituudid ning neid ei saa samastada. Kahju tekitamine eeldab alati kahju tekitanu süüd kahju tekitamises ning alusetu omandamise korral on omandaja süü välistatud. Kahju tekitamisest ja vara alusetust omandamisest tuleneva õigusliku regulatsiooni erinevus nähtub ka RVS §-st 2 ja
- ja
- peatükist ning TsK §-dest 448 ja
- Vastustajale jääb ka arusaamatuks, milliseid haldusakte kaebuse esitaja vaidlustab – millised aktid kaebuse esitajale väidetava kahju tegid või milliste aktide alusel vastustaja alusetult raha omandas. Kaebuse esitaja on käsitlenud kaebuses erinevaid õigusakte ja analüüsinud nende väidetavat õigusvastasust, kuid ei ole selgelt välja toonud, millised aktid kahju põhjustasid või milliste aktide alusel raha alusetult omandati. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja väide selle kohta, et Põhja-Tallinna Valitsuse 13.05.1997.a. korraldus nr. 1-1/133 on õigusvastane seetõttu, et seda ei ole avaldatud, on ebaõige. Põhja-Tallinna Valitsuse kõik õigusaktid (sh. nimetatud korraldus) on avalikud ning kõigil isikutel on õigus nendega Põhja-Tallinna Valitsuses tutvuda. Seega on tagatud korralduse kättesaadavus ja võimalus nendega tutvumiseks. Kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et tal puudus võimalus korraldusega tutvuda. Veelgi enam – kaebuse esitaja on vaidlusaluse korralduse lisanud oma kaebusele, mis kinnitab, et see oli kättesaadav ja kaebuse esitaja oli teadlik selle sisust. Seega isegi kui asuda seisukohale, et korraldus ei olnud nõuetekohaselt avaldatud, ei rikkunud see kaebuse esitaja õigusi ega piiranud tema vabadusi, sest kaebuse esitaja oli korraldusest ja selle sisust teadlik. Lisaks eeltoodule peab vastustaja vajalikuks rõhutada, et vaidlusaluse korralduse väljaandmise ajal ei kohustanud ükski õigusakt korraldust avaldama. Samuti ei ole kaebuse esitaja viidanud ühelegi õigusaktile, mis taolise kohustuse vastustajale oleks pannud ning samuti ei ole kaebuse esitaja kaebuses näidanud, kuidas tema arvates oleks pidanud korraldus avaldatud olema. Seega on kaebuse esitaja väited nimetatud osas alusetud ja põhjendamatud. Kaebuse esitaja väidab, et on maksnud vastustajale tasu (tänavakaubanduse ja müügiloa vormistamise tasu) õigusliku aluseta, mistõttu on vastustaja kohustatud alusetult saadud tasu tagastama. Vastustaja taoliste kaebuse esitaja seisukohtadega ja järeldustega ei nõustu. Vastustaja on nõus kaebuse esitaja väitega, et Tallinna Linnavolikogu 10.12.1998.a. määruse nr. 43 punkt 4.
- on vastuolus põhiseadusega ning et linnaosa vanemal puudub õigus anda õigustloovaid akte. Samas on vaidlusalused tasud makstud konkreetsete Tallinna Kesklinna Vanema korralduste kui üksikaktide alusel, millistega väljastati kauplemisload. Kauplemislubades määrati kindlaks konkreetselt igale subjektile tema poolt tasumisele kuuluv summa. Nimetatud korralduse alusel tasus ka kaebuse esitaja vastustajale vaidlusalused summad. Vastustaja leiab, et asjaolu, et üksikakti aluseks olevad üldaktid on tunnistatud Riigikohtu poolt põhiseadusega vastuolus olevaks, ei muuda iseenesest üksikakte kehtetuks ning vastavad üksikaktid ei kaota õigusjõudu. Üksikaktide vaidlustamiseks on halduskohtumenetluse ja haldusmenetluse seaduses sätestatud täpne kord ja tähtajad. Kaebusest ei nähtu, milline õigusnorm teeb erandi halduskohtumenetluse seadustikule ja võimaldab lugeda üksikakti õigusjõu kaotanuks üksikakti õigusvastaseks tunnistamise või tühistamise menetluskorra väliselt. Vastustaja on seisukohal, et taolist õigusnormi ei ole ning ilma vastava õigusliku aluseta ei saa lugeda üksikakti õigusjõudu kaotanuks. Ainuüksi asjaolu, et esinevad üksikakti tühistamise või õigusvastaseks tunnistamise aluseks olevad asjaolud (eeldused), ei muuda üksikakti tühiseks ega õigusjõudu mitte omavaks, kui seda akti ole vaidlustatud seaduses ettenähtud korras. Kaebuse esitaja ei ole kõnealuseid üksikakte seaduses ettenähtud korras ja tähtajal vaidlustanud, mistõttu need on jätkuvalt kehtivad ja omavad õigusjõudu. Samuti ei ole Riigikohtu Põhiseaduslikkuse Järelevalve Kohtukolleegiumil pädevust hinnata ja otsustada üksikaktide kehtivust. Selline pädevus on üksnes halduskohtul seaduses ettenähtud tähtaja vältel esitatud kaebuse alusel, mida kaebuse esitaja aga esitanud ei ole. Kaebuse esitajal oli võimalus vaidlustada üksikakte halduskohtus motiivil, et nende andmise aluseks olnud õigustloovad aktid on põhiseadusega vastuolus, kuid kaebuse esitaja ei ole seda teinud. Kaebuse esitaja on kaebuse esitamisega sisuliselt möönnud, et korralduste vaidlustamiseks oli õiguslik alus olemas nende vastuvõtmise hetkest alates, rõhutades kaebuses, et korralduste aluseks olevad üldaktid tunnistati Põhiseadusega vastuolus olevaks nende vastuvõtmise hetkest alates. Sellele vaatamata ei pidanud kaebuse esitaja vajalikuks neid korraldusi nimetatud motiivil vaidlustada, vaid asus oma väidetavate õiguste rikkumist kaitsma alles enam kui pool aastat pärast vastava Riigikohtu otsuse tegemist. Sisuliselt nähtub nimetatud faktidest see, et kaebuse esitajal oli ebaõige ettekujutus õiguslikest asjaoludest (vaidlusaluste korralduste väidetavast õigusvastasusest) kuni käesoleva kaebuse esitamiseni. Vastustaja on seisukohal, et ebaõige ettekujutus õiguslikest asjaoludest ei ole mõjuvaks põhjuseks kaebuse tähtaegselt esitamata jätmisele. Taolist seisukohta kinnitab ka Riigikohtu Halduskolleegium oma
- juuni
- a määruses haldusasjas nr 3-3-1-3801: “pelgalt haldusakti adressaadi subjektiivne arusaam haldusakti sisust ja suutmatus hinnata akti oma õigusi rikkuvaks ning välja selgitada selle vaidlustamise vajadus ei saa olla kaebuse esitamise tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks.”. RVS § 7 lg.1 võimaldab kahju hüvitamist nõuda üksnes siis, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada muuhulgas tühistamiskaebuse esitamisega. Vastustaja leiab, et kaebuse esitajal oli võimalik väidetavat kahju vältida tühistamiskaebuse esitamisega taotledes kohtult korralduste tühistamist tasude määramise osas. Vastustaja leiab, et kaebuse esitajal oli võimalus esitada tühistamiskaebus seaduses ettenähtud korras ja tähtajal kaebuse esitaja enda poolt käesolevas kaebuses nimetatud motiividel, kuid kaebuse esitaja ei teinud seda. Seega on minetanud kaebuse esitaja võimaluse nõuda kahju hüvitamist, kuna kaebuse esitaja jättis mõjuva põhjuseta vaidlustama tasu määramise. Vastustaja leiab, et kahju hüvitamise ja alusetult omandatu tagastamise nõude eeltingimuseks on õigusvastasuse tuvastamine (antud juhul siis haldusakti õigusvastasuse tuvastamine). Vastustaja leiab, et haldusakti õigusvastasust ei saa tuvastada kahju hüvitamise kaebuse läbivaatamisel, kui haldusakti õigusvastaseks tunnistamise kaebust ei ole esitatud. Haldusakti õigusvastasus on kahju hüvitamise kaebuse rahuldamise eelduseks (HKMS § 6 lg.3 p.2), kuid haldusakti õigusvastasus tuleb tuvastada seaduses ettenähtud korras esitatud kaebuse alusel – seadus sätestab haldusakti õigusvastaseks tunnistamise kaebuse menetlemise korra. Kaebuse esitaja sellist kaebust esitanud ei ole. Eeltoodust tulenevalt ei ole käesoleval juhul seaduses sätestatud korras üksikakti õigusvastaseks tunnistatud ega tühistatud, mistõttu ei ole seaduses ettenähtud korras tuvastatud ühte kohustuslikku kahju hüvitamise eeltingimust ning puudub alus kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Vastustaja leiab, et kui asuda seisukohale, et üksikaktiga tekitatud kahju hüvitamise nõude läbivaatamisel on võimalik ka tuvastada vastava üksikakti õigusvastasus ja see tühistada (mis on samas alusetust rikastumisest tuleneva kohustuse tekkimise eeltingimuseks), siis kaotaks oma sisu ja tähenduse haldusmenetluse ja halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud üksikakti õigusvastasuse tuvastamise ja tühistamise menetlus. Eeltoodust tulenevalt oli ja on jätkuvalt kehtivad ja õiguspärased korraldused, mille alusel vastustaja tasu maksis ning sellest tulenevalt ei ole tegemist tasu alusetu omandamisega ega kaebuse esitaja kahjuga. Tulenevalt HMS §-st 60 lg.1 ja 61 lg.2 on haldusakt kehtiv sõltumata selle õiguspärasusest. Kehtivat haldusakti tuleb täita. Sellisele seisukohale on asunud ka Riigikohus oma 19.03.2002.a. otsuses nr. 3-3-1-11-
- Vaidlusalused üksikaktid on kehtivad – neid ei ole tühistatud seaduses ettenähtud korras. Seega sõltumata asjaolust, kas õigusakti õigusvastaseks tunnistamine käesoleva asja raames on võimalik või mitte, tuleb neid täita. Alusetu rikastumise sätete alusel raha nõude esitamise eelduseks on asjaolu, et on ära langenud alus raha maksmiseks. Antud juhul ei ole alus ära langenud – tasu maksmise aluseks olnud üksikaktid on kehtivad ja neid tuleb täita (sõltumata sellest, kas need on õiguspärased või õigusvastased). Seega puuduvad alused alusetu rikastumise sätete kohaldamiseks ning kaebus on nimetatud osas alusetu. Kahju hüvitamine eeldab süü olemasolu (TsK § 448). Seega peab kohus kahju hüvitise väljamõistmisel tuvastama süü vastustaja tegevuses. Vastustaja leiab, et vastustaja tegevuses puudub süü, kuivõrd vastustaja andis üksikaktid välja üldakti – volikogu otsuse – alusel. Üksikaktide väljaandmise ajal oli volikogu otsus kehtiv ja jõus ning vastustajal puudus alus kahelda selle õiguspärasuses. Seega vastustaja tegevuses puudub süü ning süü puudumisel on kahju hüvitamise kohustus välistatud. Täiendavalt õiguslikule alusele (konkreetsele kehtivale üksikaktile) tasu maksmisel oli tasu maksmise aluseks ka sisuliselt teenus ja õigus, mida kaebuse esitaja kauplemisloa näol sai. Avalikud teed ja tänavad on vastavalt asjaõigusseaduse §-le 9 lg.2 avalikud asjad. Kauplemisloaga omandas kaebuse esitaja õiguse kasutada avalikku asja oma ettevõtluseks (sisuliselt rentis ühe osa avalikust tänavast). Nimetatud osas ei saanud kõik teised isikud, kes on õigustatud avalikku asja kasutama, seda konkreetset avalikku asja (tänava või kõnnitee osa) kasutada. Seega omandas kaebuse esitaja teatud hüve kohaliku omavalitsuse ja selle elanike arvel. Vastustaja leiab, et taolise õiguse omandamise eest on tasu maksmine põhjendatud, kuivõrd alusetu on kaebuse esitaja poolt eeldada, et isik saab tulu teenimiseks kasutada ressurssi (avalikku tänavat) tasuta. Seega ei makstud tasu ka sisuliselt mitte alusetult, vaid tasuti teatud ressursi kasutamise õiguse eest ning kohaliku omavalitsuse poolt teostatavate korralduslike toimingute eest, kusjuures siinkohal on märkimisväärne asjaolu, et kaebuse esitaja poolt makstud tasu suurus võrreldes tavaliste tsiviilkäibes olevate pindade rendihindadega on antud juhul äärmiselt väike. Kaebuse esitaja ei tasunud ühepoolselt, vaid sai ka tasu eest vastu teatud õiguse (hüve). Vastustaja põhimõtteliselt nõustub seisukohaga, et rahalisi kohustusi saab isikutele panna seadusega, kuid alusetu rikastumise sätete alusel nõude esitamisel omab olulist tähendust ka asjaolu, kas isiku vara vähenes ka sisuliselt alusetult või mitte. Vastustaja on seisukohal, et kui isik sai tasu eest vastu sisulise hüve, siis isegi kui tasu maksmine oli formaalselt vastuolus kehtivate õigusaktidega, ei makstud seda tasu sisuliselt alusetult. Kaebuse esitajale ei pandud abstraktset ühepoolset varalist kohustust, vaid ta pidi tasuma vaidlusaluse tasu üksnes selleks, et ettevõtluse kaudu täiendavat tulu saada. Tasu maksmine ei olnud imperatiivne, vaid tasu maksmine andis kaebuse esitajale täiendavaid õigusi, mida tal muidu ei oleks olnud. Juhul, kui kaebuse esitaja tasu poleks maksnud, ei oleks ka tema õigused vähenenud. Seega on kaebuse esitaja järeldused nimetatud osas ekslikud. Isegi kui asuda seisukohale, et kaebuse esitaja poolt makstud tasud on makstud alusetult, ei ole sellisest alusetust tasumisest kaebuse esitaja õigusi rikutud. Kuna kaebuse esitaja poolt tasutud summad on kokkuvõttes äärmiselt väikesed ning kaebuse esitaja sai kauplemisloa ja –õiguse alusel, mille eest ta maksis, tegeleda ettevõtlusega ning teenida tulu, on põhjendamatu ja ebaproportsionaalne asuda seisukohale, et selline tasu maksmine riivas vastustaja õigusi või tegi seda sellisel määral, et vastustaja peaks sellest tekkinud väidetava kahju hüvitama. Vastustaja leiab, et tänaval kauplemise eest tasu võtmine on sisuliselt õige ning kooskõlas avalike huvidega, sest nii nagu parkimiskohadki on ka teedel ja tänavatel kauplemiseks sobivad kohad piiratud ressurss. Seda, et sellise piiratud ressursi kasutada andmise eest on tasu võtmine võimalik ja õiguspärane, on Riigikohtu üldkogu väljendanud oma 07.12.2001.a otsuses nr 3-1-1-27-01: “Parkimiskohad avalikel teedel, eriti linna keskosas, on piiratud avalik ressurss, mille kasutamist tuleb mõistlikul kombel sõidukivaldajate vahel reguleerida. Parkimistasu kehtestamine soodustab piiratud ressursi optimaalset kasutamist”. Vastustaja peab siinjuures vajalikuks rõhutada, et kaebuse esitajal ei ole kahju tekkinud, kuivõrd kogu vaidlusaluse perioodi vältel kauplemisloa eest tasu makstes ei leidnud kaebuse esitaja kordagi, et tasu maksmine tema huve kahjustaks või tema vabadusi riivaks või teda põhjendatamatult koormaks või ahistaks. Kaebuse esitajal tekkis huvi (arusaamine õiguslikest asjaoludest) kahju hüvitamist nõuda alles pool aastat pärast Riigikohtu poolt Tallinna Linnavolikogu määruse nr. 43 osaliselt põhiseadusevastaseks tunnistamist. Seega sisuliselt ei tekkinud tasu makstes kaebuse esitajal kahju (kaebuse esitaja ise ei leidnud, et tal oleks kahju tekkinud), vaid pärast Riigikohtu otsust nägi kaebuse esitaja formaalset võimalust proovida saada tagasi tema poolt varem makstud ja aktsepteeritud tasud. Vastustaja leiab, et selline kaebuse esitaja tegevus teenib kohatut eesmärki ja ei ole kooskõlas õiguskindluse ja hea usu põhimõttega. Vastustaja esindaja palub kaebuse jätta rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud menetlusosaliste seletusi, hinnanud haldusasjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning ei kuulu rahuldamisele järgnevatel motiividel: Lähtuvalt Riigikohtu halduskolleegiumi 30.11.2004 kohtuotsuses asjas nr 3-3-1-56-04 avaldatud seisukohtadest kohus käesoleva haldusasja raames vaatleb seda, kas OÜ X kahjunõue, mis puudutab loa väljaandmist kauplemiseks Tallinnas, Ristiku 10 eramaal asuvas kioskis, on põhjendatud. Kõnealuses lahendis märgib kohus, et „OÜ X nõudis Põhja-Tallinna linnaosalt tagasi ka seda raha, mis ta tasus, et saada luba kaubelda Ristiku tn 10 asuvas kioskis. Ringkonnakohus on tuvastanud, et see kiosk asus eramaal/…/. Riigikohus nimetatud kohtulahendis leiab, et „kui halduskohus jõuab järeldusele, et OÜ-le X on tekitatud kahju, siis saab halduskohus kolleegiumi arvates piirduda linnaosa vanema üksikaktide õigusvastasuse tuvastamisega algatamata linnaosa valitsuse korralduse suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust/…/“. Põhja-Tallinna Linnaosa Valitsuse 13.05.1997 korraldusega nr 1-1/133 kehtestati, et eramaal kauplemiseks tuleb kauplemisloa eest tasuda 20 krooni m2 eest. Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-4-02 kohaliku omavalitsuse poolt kauplemislubade eest tasu võtmise tunnistanud põhiseadusevastaseks. Riigikohus oma kohtulahendis asjas nr 3-3-1-56-04 leiab, et „kui OÜ X maksis peale kauplemistasu ka renti maaomanikule, siis oli ta ebasoodsamas olukorras kui äriühing, kes avalikul teel kauplemiseks maksis üksnes kauplemistasu/…/“. Asjaolu, kas OÜ X maksis renditasu maaomanikule, vajab kaebaja poolt tõendamist. Kaebaja esindaja esitas kohtule rendilepingu, mis oli sõlmitud 24.07.1998 OÜ Sangallo ja OÜ Poder vahel Ristiku 10 krundil ajalehekioski paigaldamiseks, milles lepiti kokku ka renditasu suuruse 2500 krooni kuus (+ käibemaks), samuti esitas arved renditasu maksmise kohta, millest nähtub, et OÜ Poder (maksja) tasus 2500 krooni + 450 krooni (k/m), kokku 2950 krooni kuus OÜ-le Sangallo (arved nr 525, 034, 068, 099, 131, 166, 197, 228, 249, 273, 306, 336, 006, 043, 077, 112, 142, 182, 218, 253, 281, 315, 343, 388, 005, 046, 080, 114, 147, 188). Kohtule esitati ka Hansapanga kaks tõendit (29.12.2005 nr 200.213-100/172 ja 27.12.2005 nr 200.485-030/039562-2), milles tõendatakse, et AS Poderi Kinnisvara (reg nr 10090470) omab Hansapangas kontot nr 1120093569 ning perioodil 20.01.2000-01.07.2002 on nimetatud kontolt teostatud OÜ Sangallo kontole ülekanded (järgneb arvete loetelu ning arvete nr 043 ja 077 osas selgitusena teenuste eest, arve nr 112 osas kauba eest, arvete nr 142 ja 182 osas rent ning ülejäänud arvete osas puudub selgitus; kuupäev, dokumendi number, summa), samuti tõendatakse, et OÜ Poder (reg nr 10059454) omab Hansapangas kontot nr 1120155070 ning perioodil 20.01.2000-01.07.2002 on nimetatud kontolt teostatud OÜ Sangallo kontole ülekanded (loetletud arvete selgitusena on märgitud teenuste eest ning neist kolme osas nr 131, 166 ja 197 on märge rent). Ühestki esitatud dokumendist ei nähtu seos OÜ-ga X. Kaebaja pool ei ole kohtus tõendanud OÜ X rendisuhet Ristiku tn 10 kinnistu omanikuga (rentnikuga) ning kaebaja poolt omanikule (rendileandjale) renditasude maksmist. Seega kohus käesoleval juhul ei saa järeldada, et OÜ X oleks olnud ebasoodsamas olukorras kui äriühing, kes avalikul teel kauplemiseks maksis üksnes kauplemistasu. Kaebuse esitaja on kohustatud põhjendama oma väiteid vastavate tõenditega (HKMS § 15 lg 3), tõendamata väited hindab kohus paljasõnalisteks. Kaebaja esindaja on kohtule esitanud Põhja-Tallinna Valitsuse arved Ristiku tn 10 asuvale kioskile kauplemislubade väljastamise eest tänavakaubandustasu maksmise kohta, kokku 17 703 krooni suuruses summas. OÜ-le X oli soodne saada kauplemisluba, mille väljastamise eest pidi tasuma linnaosa valitsusele. Kuna OÜ-le X oli soodsam omada kauplemisluba, kui sellest loobuda, oli ta nõus tasuma tänavakaubandusmaksu. Lubade mitteandmine oleks jätnud OÜ X ebasoodsamasse olukorda, kui lubade eest ebaseadusliku tasu võtmine (RK lahend nr 3-3-1-56-04). Kohtu arvates võetud tasu Ristiku 10 kioski osas ei olnud ebamõistlikult suur (kokku 17 703 krooni) ning Kopli 59-A paviljoniga võrreldes tunduvalt väiksem (viimase osas kokku 95 599 krooni, mis jäeti kohtute poolt välja mõistmata). Kohus leiab, et käesolevas asjas nõutud summa tagastamine looks ebaõiglase olukorra, kuna kahjunõude rahuldamine antud juhul võiks viia kaebaja rikastumisele. Seega kohus jätab rahuldamata OÜ X kahjunõude Tallinnas, Ristiku 10 asuvas kioskis kauplemise eest võetud tasude osas. Kohus jääb seisukohale, et OÜ X ei olnud ebasoodsamas olukorras, kuna tema poolt renditasude maksmine Ristiku 10 kinnistul asuva kioski eest ei ole käesolevas haldusasjas tõendamist leidnud. Seega tõendatud on vaid kauplemistasude maksmine, mis võib olla käsitletav kaebuse esitaja kahjuna, kuid kuna ta ei ole sattunud õigusvastaselt küsitud kauplemisloa tasu maksmise tõttu ebasoodsamasse olukorda, kui ta oleks olnud ilma tema õigusi rikkumata (tol ajal see kaebajale tema õigusi pärssivana ei tundunud), ei pea kohus põhjendatuks nõude rahuldamist. Elle Kask Kohtunik