← Eesti

3-04-33/1

Obsah (5)§ 26§ 93§ 31§ 83§ 92

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 27. märts 2006 Tallinn Haldusasja number 3-04-33 Haldusasi T.R.´i kaebus Tallinna Linnavali

§ 26lg.1 p.1).

3. Teha Tallinna Linnavalitsusele ettekirjutus Voolu tn. 5 asuva elamu osalise tagastamise kohta uue korralduse väljaandmiseks (

§ 26lg.1 p.2).

4. Mõista vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja kantud kohtukulud 11810 krooni (

§ 93lg1).

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult Edasikaebamise kord teatavakstegemisest 27.03.2006.a. esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse saab esitada üksnes teate esitanud isik (

§ 31lg 1, 4 ja 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni (edaspidi Linnakomisjoni)

  1. juuni 1996.a. otsuse nr. 7688 punktis 1 loeti Tallinnas, Voolu tn. 5, endisel kinnistul nr. 5933 asunud ehitised ja krunt suurusega 1824 m2 omandireformi objektiks. Sama otsuse punktis 3 tunnistati selle vara suhtes ¼ mõttelises osas omandireformi õigustatud subjektiks E.H. (tl.99). 1 Linnakomisjoni
  2. märtsi 1997.a. otsuse nr. 8643 punktis 1 loeti Tallinnas, Voolu tn. 5, endisel kinnistul nr. 5933 asunud ehitised ja krunt suurusega 1824 m2 omandireformi objektiks. Sama otsuse punktis 3 tunnistati selle vara suhtes ¼ mõttelises osas omandireformi õigustatud subjektiks E.H.. Otsuse punktis 6 tühistati Linnakomisjoni
  3. juuni 1996.a. otsus nr. 7688 (tl.7). 30.10.1998.a. seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kohaselt on
  4. detsembril 1993.a. surnud E.H.n`ile kuulunud Tallinn Voolu tn. 5, endisel kinnistul nr. 5933 asunud ehitiste ja krundi suurusega 1824 m2 ¼ nõudeõiguse pärija T.R. (tl.8).
  5. juunil 1998.a. on Kohtuekspertiisi- ja kriminalistika büroo koostanud Tallinna Omandireformiameti 31.12.1997.a. ekspertiisi tellimuse nr. 2-8-/3451 alusel ekspertarvamuse nr. DE-1-98, mille kohaselt ORAS § 12 lg-le 9 tuginedes on Voolu tn. 5 elamu säilinud väärtusele vastav mõtteline osa 61% ja asenduste/uuenduste väärtusele vastav mõtteline osa 39% ning elamu koos rajatistega säilinud väärtusele vastav mõtteline osa 59,3% ja elamu koos rajatistega asenduste/uuenduste väärtusele vastav mõtteline osa 40,7% (tl.9-19). Tallinna Omandireformiamet kinnitas 22.septembri 1998.a. otsusega nr 4 ekspertarvamuse nr. DE-1-98 ja tunnistas Vabariigi Valitsuse
  6. novembri 1997.a. määruse nr. 220 “Ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise kord ja metoodika” (edaspidi Määrus 220) p. 16 alusel Voolu tn. 5 asuva ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse määraks 68,6 % ja sama määruse p. 19 järgi õigusvastaselt võõrandatud vara mõtteliseks osaks 59,3 % (õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimik lk.62-63). Tallinna Linnavalitsuse
  7. detsembri 2003.a. korraldusega nr 2968-k „Voolu tn. 5 asuva elamu osaline tagastamine“ kinnitati ekspertarvamus DE-1-98 (korralduse p 1) ning otsustati tuginedes ORAS § 12 lg-le 9 tagastada T.R.`ile ¼ Voolu tn. 5 asuvast elamust 14825/100000 mõttelist osa (korralduse p 2) (tl.21-22). KAEBUSE SISU JA TAOTLUS Kohtule esitatud kaebuses esitas kaebuse esitaja taotlused tühistada Tallinna Linnavalitsuse
  8. detsembri 2003 korraldus nr 2968-k Voolu tn. 5 asuva elamu osalise tagastamise kohta ja kohustada Tallinna Linnavalitsust välja andma haldusakti Voolu tn. 5 asuva vara tagastamiseks vastavalt ehitise tegelikule individualiseeritaval kujul säilinud väärtusele. Asja arutamise käigus leidis kaebaja, et Voolu tn. 5 elamu on kuni 2.märtsini 1997 kehtinud ORAS § 12 lg-s 8 sätestatud alusel endisel individualiseeritaval kujul säilinud ning kuulub seetõttu õigustatud subjektidele tervikuna tagastamisele ¼ mõttelises osas (tl. 97, 196). Kaebuse kohaselt sätestab Vabariigi Valitsuse 5.veebruari 1993 määrusega nr.36 kinnitatud “Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra” (edaspidi Vara tagastamise kord) p. 27 lg 2, et kui valla- või linnavalitsusel on tekkinud kahtlus ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise suhtes, tellib ta eksperthinnangu ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise kohta. Eksperthinnangu kinnitab valla- või linnavalitsus. Kaebuse esitaja leidis, et õigusvastaselt võõrandatud vara individualiseeritud kujul säilivuse kindlakstegemiseks teostatud eksperthinnang nr. DE-1-98 on ebakorrektne ning ei saa olla aluseks elamu tagastamisel. Eksperthinnangus väidetakse, et hoone esialgne kubatuur suurenes pööningukorruse eluruumideks ehitamise tõttu 176 m2 võrra. Selgusetuks jääb asjaolu, millistele kriteeriumitele tuginedes loetakse hoone kubatuur suurenenuks pööningu väljaehitamise tõttu. Pööning, kuigi eluruumideks ehitamata, eksisteeris ka juba hoone õigusvastasel võõrandamisel 1941.a. Endiseks on jäänud ka hoone kõik mõõtmed, mille alusel arvutatav maht on jäänud samaks hoone natsionaliseerimise ajal olnud mahule. Seega ei ole ekspertiisis põhjendatud, miks pööningukorruse otstarbe muutmine loetakse 2 kubatuurimuutuseks. Kaebaja leidis, et ebakõlad sisalduvad ka ekspertarvamuse koondtabelis. Nimelt peaks algvara maksumustes kõikidel positsioonidel, kus on 100%-line kulum, olema asendus+remondi maksumused ja nende kulumid. Ekspertarvamuses jääb arusaamatuks, mis perioodil on algmaksumus ja kulum määratud, kuna 100%-line kulum oli x aastal, kui konstruktsioon uuendati. 100%-line kulum algvara maksumusest tähendab üksnes seda, et konstruktsioon on asendatud, mitte seda, et ta on täielikult hävinenud. Lisaks jääb selgusetuks, kas algmaksumused sisaldavad ka asendus+remonttööde maksumust või tuleks need juurde liita algmaksumustele. Kaebaja on seisukohal, et ekspertarvamuses oleks väärtused pidanud olema detailsemalt välja toodud (maht, ühik, ühiku maksumus). Kaebaja leidis, et kõiki eeltoodud asjaolusid kogumis hinnates tuleb asuda seisukohale, et ekspertarvamuse nr. DE-1-98 tulemused ei ole piisaval määral usaldusväärsed, et võtta neid arvesse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ning ekspertarvamuse kinnitamine Tallinna Linnavalitsuse poolt oli väär. Kaebaja taotles kohtu poolt ekspertiisi määramist. Lisaks leidis kaebaja, et vastustaja on rikkunud HMS § 56 lg 1 tulenevat haldusakti põhjendamise kohustust sellega, et on korralduses nr 2968-k viidanud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimiku nr. 9859 materjalidele, kuid korraldusest ei selgu, milliseid dokumente ja muid materjale on silmas peetud. Samuti on viidatud veel mitmetele dokumentidele, kuid arusaamatuks jääb, milline osa millisest dokumendist kujutab endast haldusakti põhjendamist. HMS § 40 lg 1 sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Vastustaja ei andnud haldusmenetluses kaebajale võimalust omapoolsete vastuväidete esitamiseks. Kaebajale ei teavitatud antavast haldusaktist ning seetõttu puudus viimasel võimalus teostada oma subjektiivset õigust ärakuulamisele. Vastuväidete võimaldamise korral oleks kaebaja saanud juhtida vastustaja tähelepanu ekspertarvamuses nr. DE-1-98 sisalduvatele vastuoludele, mille tulemusena oleks ekspertarvamuse DE-1-98 tulemused haldusakti andmisel võinud jääda tähelepanuta. Seega võis nimetatud menetlusviga mõjutada asja otsustamist, mis tulenevalt HMS §-st 58 on haldusakti kehtetuks tunnistamise nõude esitamise aluseks. Kaebaja täiendavates selgitustes (tl.37-42) leidis kaebaja Riigikohtu halduskolleegiumi otsustele nr 3-3-1-30-01 ja nr 3-3-1-13-02 tuginedes, et nii enne
  9. juunit 2000 kehtinud kui ka pärast seda kehtiva ORAS-e redaktsioonide § 12 lg 8 p-dest 1 ja 2 järeldub, et õigusvastaselt võõrandatud ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise kindlakstegemiseks tuleb ehitise juures tehtud parenduste/uuenduste tõttu lisandunud väärtust võrrelda ehitise kui terviku jääkväärtusega hindamise ajal. Ekspertarvamuses nr DE-1-98 nimetatud viisil toimitud ei ole. Ekspertarvamuse p-des 3.
  10. ja 4.
  11. on võrreldud üksnes säilinud- ning asenduste/uuenduste väärtusi, kuid ehitise kui terviku jääkväärtusega võrdlemist käsitletud ei ole. Ekspertarvamuse koostamisel on rikutud ka Määruse nr 220 p 15 alapunkti 4, mille järgi peavad ekspertarvamuses olema ühe osana järeldused arvutustulemuste kohta, milles näidatakse, millisel määral on ehitise jääkväärtus paranduste/uuenduste tõttu kasvanud, ning olenevalt paranduste/uuenduste ulatusest ka ehitise säilinud jääkväärtuse ja paranduste/uuenduste jääkväärtuse mõtteliste osade suurused. Ekspertarvamuses nr DE-1-98 on kõrvutatud küll säilinud ja parenduste/uuenduste väärtuste mõttelised osad, kuid sealt ei selgu, mil määral on ehitise jääkväärtus parenduste/uuenduste tõttu kasvanud. Kaebuse täpsustuses (tl.93-98) leidis kaebaja, et vaidlustatava korralduse aluseks olev ekspertarvamus nr DE-1-98 koostati Määruse nr 220 alusel ja sellega tuvastati elamu säilinud mõttelise osa suuruseks 61% ning asenduste/uuenduste osa suuruseks 39%. Kohtu määratud ekspertiisi tulemusena koostatud ekspertarvamuses nr E-565/05 esitati ekspertarvamus kahe 3 erineva metoodika järgi. Määruse nr 220 järgi tuvastati Voolu tn 5 elamu säilinud osaks 67% ja parenduste/uuenduste osaks 33%. Juba eeltoodust nähtub, et ehitise säilimise tegelik määr on tunduvalt suurem, kui ekspertarvamusega nr DE-1-98 tuvastatud 61%. Seega on ekspertarvamus nr DE-1-98 väär nii formaalselt kui ka materiaalselt ning ei saa olla aluseks isikule vara restitueerimisel. Kaebaja leidis, et antud kohtuasja lahendamisel tuleb aga peamist tähelepanu pöörata hoopis ekspertarvamuses nr E-565/05 esitatud enne
  12. märtsi 1997.a. kehtinud Omandireformi aluste seaduse redaktsiooni alusel teostatud ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise tuvastamise ekspertiisi tulemusena esitatud hinnangule. Vastav nõue tuleneb Riigikohtu halduskolleegiumi otsusest nr 3-3-1-30-00, kus konstateeriti, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõigust omavatel isikutel, kes esitasid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse, oli kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega alust eeldada, et neile õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine otsustatakse avalduse menetlusse võtmise ajal kehtinud seaduse alusel. Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadust tuleb kohaldada kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega. Seepärast ei tohi ORAS § 12 uut (st.
  13. märtsil 1997.a. jõustunud) redaktsiooni (mille alusel kehtestati ka Määrus nr 220) kohaldada sisuliselt tagasiulatuvalt juhtumil, kui see halvendab õigustatud subjekti olukorda. Seaduse selline kohaldamine rikuks ka Põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet. Seaduse muudatusega liigitataks õigustatud subjektid isikuteks, kelle osas hinnati vara säilinuks enne
  14. märtsi 1997 kehtinud alustel ja isikuteks, kelle osas ei jõutud seda teha neist isikutest sõltumatutel asjaoludel. Selline liigitamine ei oleks põhjendatud ja mõistlik. Õigustatud subjektide selline ebavõrdne kohtlemine oleks osa õigustatud subjektide suhtes ülekohtune. Vastuolus õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega jääks vara tagastamata isikule, kes oli juba asunud oma õigusi realiseerima ja kelle taotluse kohta oli juba antud haldusakt (halduskolleegiumi kohtuotsuse p 3). Käesoleva kohtuasja puhul on selge, et
  15. märtsist 1997.a. kehtima hakanud ORAS-e redaktsioon kahjustab kaebaja kui õigustatud subjekti olukorda võrreldes varasemaga. Kaebuse esitaja leidis, et käesoleval juhul tuleb kohaldada enne
  16. märtsi 1997 kehtinud ORAS-e redaktsiooni, kuna kaebaja eelkäija E.H. tunnistati Linnakomisjoni otsusega nr 7688 omandireformi õigustatud subjektiks ¼ mõttelises osas Voolu tn 5 kinnistu suhtes juba
  17. juunil 1996 Kuigi antud omandireformimenetluses on tehtud ka hilisem Linnakomisjoni otsus (
  18. märtsi 1997 otsus nr 8643), mille punktist 6 nähtub, et sellega tühistatakse otsus nr 7688, ei saa see olla käesoleval juhul asjakohane. Seda põhjusel, et kaebaja suhtes nende kahe haldusakti osas erinevusi pole ning otsuse nr 8643 eesmärgiks oli tegelikult üksnes Avo Jõersi avalduse menetlemise lõpetamine. Selle eesmärgi saavutamiseks otsustati tühistada varasem otsus. Kaebaja leidis, et Linnakomisjon toimis otsuse nr 7688 tühistamisel õigusvastaselt, kuna tulenevalt Vara tagastamise korra p 16 lg-st 2 ja Vabariigi Valitsuse
  19. augusti
  20. a. määruse nr. 161 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord“ punktist 36 võis Linnakomisjon uute asjaolude ilmnemisel oma otsust ainult muuta. Mõlema subjektiks tunnistamise otsusega tunnistati E.H. õigustatud subjektiks ¼ mõttelises osas ja kuivõrd Määrus nr 220 kehtestati alles
  21. novembril 1997, ei saanud kaebaja
  22. märtsil 1997 vastu võetud Linnakomisjoni otsuse puhul arvata, et see võib tulevikus tema õigusi vara tagastamisel kitsendada. Kaebaja leidis, et põhjendamatu oleks olukord, kus 9 aastat hiljem peab õigustatud subjekt leppima vähemaga, millele temal omal ajal õigus oli, üksnes seetõttu, et ta ei saanud ette näha juhtumit, et tema õigused võivad hiljem saada kärbitud. Eeltoodule tuginedes leidis kaebaja, et käesoleval juhul tuleb lähtuda Linnakomisjoni
  23. juuni 1996 otsusest nr 7688 ja kohaldamisele kuulub varasem, ehk enne
  24. märtsi kehtinud ORAS-e 4 redaktsioon, mis väldib avaliku halduse poolt kaebaja suhtes sõnamurdliku ja õiguspärast ootust rikkuva käitumise. Kuivõrd ekspertarvamuses E-565/05 on leidnud tuvastamist asjaolu, et uus ORAS-e redaktsioon kahjustab õigustatud subjekti seisundit võrreldes varasemaga, kui isik oli juba asunud oma õigusi realiseerima, tuleb õiguskindluse põhimõttega vastuolu vältimiseks kooskõlas Riigikohtu halduskolleegiumi otsusega nr 3-3-1-30-00 hoiduda ORAS-e uue redaktsiooni tagasiulatuvast kohaldamisest ning lähtuda varasemast. Käesoleval juhul kohaldamisele kuuluv enne
  25. märtsi 1997 kehtinud ORAS-e redaktsiooni § 12 lg 8 p 1 järgi loetakse vara endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui vara kuju ja suurus ei ole oluliselt muutunud, arvestades, et ehitised loetakse endisel individualiseeritaval kujul säilinuks ka siis, kui nende põhiotstarbel kasutatav kubatuur on ümberehituste tõttu suurenenud või vähenenud mitte rohkem kui poole ulatuses võõrandamisaegse kubatuuriga võrreldes. Ekspertarvamusega nr E-565/05 tuvastati, et kubatuur ei olnud sisuliselt suurenenud (ekspertiisiakti p 3.2.). Nimetatud ORAS-e redaktsiooni § 12 lg 8 p 2 sätestab, et ehitisi ei loeta endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui kõik põhikonstruktsioonid on asendatud kokku rohkem kui poole ulatuses. Ekspertarvamusega nr E-565/05 tuvastati põhikonstruktsioonide asenduste/juurdeehituste määraks üksnes 15,4% (ekspertiisiakti p 3.2.). Eeltoodust tulenevalt tuleb Voolu tn 5 elamu lugeda ORAS § 12 lg 8 alusel endisel individualiseeritaval kujul säilinuks ning ORAS § 12 lg 1 alusel kuulub see tervikuna õigustatud subjektidele tagastamisele. VASTUSTAJA SEISUKOHT Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tallinna Linnavalitsus on seisukohal, et vaidlustatud korralduse aluseks olev eksperthinnang on seaduslik. Kaebaja viited eksperthinnangu ebakorrektsustele ei too endaga kaasa ekspertarvamuse seadusevastasust. Kaebaja ei ole märkinud, milles seisneb viidatud ebakorrektsuste vastuolu õigusaktidega. Kaebusest ei nähtu, kas viidatud ebakorrektsused muudavad tagastamisele kuuluva elamuosa suurust. Samuti ei ole kaebaja esile toonud ühtegi uut dokumenti, mida vaidlustatud eksperthinnangus poleks arvestatud ega esitanud ühtegi eriteadmistega isiku seisukohta, mida võiks käsitleda tõendina. Seetõttu üksnes asjaolu, et kaebajale ei tundu vaidlustatud ekspertarvamuse tulemused piisaval määral usaldusväärsed, ei saa olla aluseks väitele, et linnavalitsuse korraldus on seadusevastane. Kaebaja on ebaõigesti asunud seisukohale, et linnavalitsus on rikkunud mitmeid haldusmenetluse reegleid viidates HMS § 56 lõikele 1 ja § 40 lõikele
  26. HMS § 112 lõikest 2 tuleneb põhimõte, et eriseadusega reguleeritud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seadust juhul, kui seda näeb ette eriseadus. Vara tagastamise avalduste lahendamist reguleeriv ORAS ja sellest tulenevad õigusaktid ei näe ette omandireformi läbiviimisel haldusmenetluse seaduse sätete kohaldamist, mistõttu on asjakohatud kaebaja viited haldusmenetluse seaduse sätete rikkumisele. Samuti ei ole linnavalitsus rikkunud ühtegi haldusmenetluse üldpõhimõtet. Alusetu on kaebaja väide, et kaevatav korraldus on põhjendamata. Korraldus sisaldab viidet õiguslikule alusele ning selles on toodud põhjendused, miks kohaldatakse just neid õiguslikke aluseid. Seega on korraldus piisavalt motiveeritud ja kontrollitav. Eraldi on viidatud ekspertarvamusele, mis on kohustuslikuks aluseks tagastamisele kuuluva osa määratlemisel. Kuna õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikusse kogutakse kõik vara tagastamise avaldust puudutavad dokumendid, on viide toimikule põhjendatud. HMS §-s 56 ettenähtud haldusakti põhjendamise kohustus ei tähenda, et haldusaktis tuleb viidata eraldi kõigile toimikus olevatele dokumentidele, mida akti andmisel arvesse võeti. Viimast seisukohta toetab ka Riigikohtu halduskolleegiumi lahend haldusasjas nr 3-3-1-82-
  27. 5 Lisaks ei nähtu, et väidetavast põhjenduse puudumisest oleks kaebajal jäänud realiseerimata kaebeõigus või rikutud mõni muu subjektiivne õigus. Ebaõige on kaebaja väide, et vastustaja ei andnud kaebajale võimalust omapoolsete vastuväidete esitamiseks. Kaebajal oli õigus osaleda ekspertiisi läbiviimisel, mida ta realiseeris esindaja kaudu. Ekspert teavitas kaebajat ekspertiisi tulemustest. Vara tagastamise korra punkti 16 kohaselt on õigustatud subjektil ja asjasthuvitatud isikul õigus saada informatsiooni vara tagastamist ettevalmistava menetluse käigu kohta, osa võtta vajaliku dokumentatsiooni ettevalmistamisest ning esitada täiendavaid dokumente ja õiendeid. Nimetatud kord ei näe ette õigustatud subjekti teistsugust teavitamist. Riigikohtu halduskolleegium asus haldusasjas nr 3-3-1-82-03 seisukohale, et haldusorgan ei pea HMS § 40 ärakuulamise õiguse tagamiseks esitama isikule haldusakti projekti, vaid andma võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Menetlusosalisele peab olema selge, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ning millised on akti andmise peamised põhjused. Kaebaja ei märkinud menetluses kordagi, et tal oli ebapiisavalt andmeid arvamuse ja vastuväidete esitamiseks ega taotlenud linnavalitsusest selleks täiendavat informatsiooni. Kaebuse täienduses on märgitud, et kuna kaebaja eelkäija tunnistati õigustatud subjektiks vaidlusaluse vara osas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  28. juuni 1996 otsusega nr 7688, siis tuleb kohaldada enne
  29. märtsi 1997 kehtinud ORAS-e redaktsiooni, viidates Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele nr 3-3-1-30-
  30. Põhimõtteliselt samale seisukohale on asunud ka ekspert eksperthinnangu punktis 2.8 ning eksperthinnangu 3.2 on ekspert andnud hinnangu varemkehtinud metoodika osas. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja ja ekspert on ekslikult asunud seisukohale, et Voolu tn 5 asuva ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse määramisel tuleb lähtuda enne
  31. märtsi 1997 kehtinud ORAS-e redaktsioonist. Määrusega nr 220 kinnitatud “Ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise korra ja metoodika” punkt 4 sätestab, et korda rakendatakse õigusvastaselt võõrandatud ehitise hindamisel, mille kohta kohaliku omavalitsuse täitevorgan ei ole enne
  32. märtsi 1997 teinud otsust selle ehitise tagastamise või mittetagastamise kohta. ORAS § 17 lõike 2 kohaselt tagastatakse õigusvastaselt võõrandatud vara Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Vara tagastamise korra punkt 23 sätestab, et õigustatud subjektidele vara tagastamise otsustab vara asukoha järgne valla- või linnavalitsus. Voolu tn 5 asuva õigusvastaselt võõrandatud ehitise osas ei ole Tallinna Linnavalitsus teinud enne 02.03.1997 ühtegi otsust. Seega tuli Voolu tn 5 ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse määramisel lähtuda haldusakti andmise hetkel kehtinud õigusaktidest. Samuti käsitleb viidatud Riigikohtu lahend nr 3-3-1-30-00 situatsiooni, kus linnavalitsus oli juba andnud korralduse vara tagastamise küsimuses. Lähtudes seadusandja mõttest on Riigikohus kehtetute seadusesätete kohaldamise võimalust näinud üksnes juhtumitel, kus kohaliku omavalitsuse täitevorgan on vastu võtnud otsuse vara tagastamise osas. Seega saab antud juhul lähtuda üksnes eksperdi arvamusest, mis põhineb kehtivatel õigusaktidel. Tähelepanuta tuleb jätta kaebuse esitaja väide, et
  33. märtsi 1997 otsuse nr 8643 vastuvõtmisel toimis Linnakomisjon õigusvastaselt. Nimetatud haldusakt on seadusjõus ja seda ei ole vaidlustatud ning see on juhindumiseks kohustuslik. Lisaks leiab kaebuse esitaja ekslikult, et komisjonil puudub õigus tühistada oma otsuseid. Eksperthinnangus nr E-565/05 märgib ekspert, et parenduste/uuenduste jääkväärtus moodustab 33% elamu jääkväärtusest ning säilinud mõtteline osa on 67%. Eksperthinnangu tulemus 6 erineb vaidlustatud korralduse aluseks oleva eksperthinnanguga tuvastatud säilinud osa suuruses ligikaudu 8% võrra. Kuna viidatud tulemused ei ole kardinaalselt erinevad, siis on võimalik, et erinevus on tingitud ebatäpsustest eksperthinnangus. Näiteks on eksperthinnangu punktis 2.6 viidatud hoone ümberehitustele ajavahemikus 1941 –1991, kuid ei ole märgitud ümberehituste täpset aega. Korra punktist 24 aga tuleneb, et ehitise kulum arvutatakse ehitise konstruktiivelementide ja ehitustööde liikide kaupa ning kulumi arvutamisel lähtutakse ehitise ja selle konstruktsioonide east ning ehitustehnilise uuringu tulemusena selgunud ehitise tegelikust seisundist KOLMANDATE ISIKUTE SEISUKOHAD Kolmandad isikud toetasid vastustaja seisukohti. KOHTU PÕHJENDUSED
  34. Linnakomisjoni
  35. märtsi 1997 otsuse nr. 8643 ja 30.10.1998 seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kohaselt on T.R.´il nõudeõigus Tallinnas Voolu tn. 5 endisel kinnistul nr. 5933 asunud ehitistele ja krundile suurusega 1824 m2 ¼ ulatuses.
  36. Tallinna Linnavalitsuse
  37. detsembri 2003 korraldusega nr 2968-k otsustati ekspertarvamusele DE-1-98 tuginedes ORAS § 12 lg-te 1, 7 ja 9, § 121 lg.12 ja Vara tagastamise korra p 40 alusel tagastada T.R.`ile Voolu tn. 5 asuva elamu säilinud väärtusest ¼ , so 14825/100000 mõttelist osa (tl.21-22). Kohus ei nõustu kaebajaga väite osas, et vaidlustatud korraldusest ei selgu selle tegemise aluseks olnud dokumendid, mistõttu ei ole otsus motiveeritud ega kontrollitav. Kohus leiab, et korraldus on kohtu poolt kontrollitav. Kaevatavas korralduses on viidatud õiguslikele alustele, millest selle tegemisel on lähtutud. Samuti on korralduses viidatud Linnakomisjoni 17.märtsi 1997 otsusele nr.8643, seadusjärgse pärimisõiguse tunnistusele 30 oktoobrist 1998, Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Büroo koostatud ekspertarvamusele nr. DE-1-98 ning õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimiku nr 9859 materjalidele. Riigikohtu halduskolleegiumi
  38. jaanuari 2004 kohtuotsuses nr 3-3-1-82-03 on Riigikohus leidnud, et HMS §-s 56 ettenähtud haldusakti põhjendamise kohustus ei tähenda, et haldusaktis tuleb viidata eraldi kõigile õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimikus olevatele dokumentidele, mida akti andmisel arvesse võeti. Ka ei ole vaidlustatud korralduse väidetav motiveerimatus takistanud kaebuse esitajal realiseerimast oma kaebeõigust. Õige ei ole ka kaebaja väide, et vastustaja ei andnud kaebajale võimalust omapoolsete vastuväidete esitamiseks ekspertarvamuse nr. DE-1-98 kohta. Korralduse aluseks olnud 10.06.1998 ekspertarvamusest nr. DE-1-98 (tl.9-19) nähtuvalt on ekspertiisi läbiviimisel osalenud õigustatud subjekti E.H.i (surnud) tütremees volikirja alusel. Ekspertarvamuses nr. DE-1-98 on märgitud, et ekspertarvamuse koostamine venis käesoleva kaebuse esitajast tingituna. Seega on kaebuse esitaja osalenud ekspertarvamuse koostamisel ning sellega mittenõustumisel oli kaebajal võimalik esitada vastustajale oma vastuväited.
  39. Vastavalt ORAS § 12 lg-le 1 on isikud, kelle omandis on omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara, kohustatud selle õigustatud subjektile tagastama, kui samast seadusest ei tulene teisiti. Vaidlustatud korralduse aluseks märgitud ORAS § 12 lg 9 kohaselt kui ehitise väärtus on kapitaalremondi või ümber-, peale-, alla- või juurdeehituse tõttu oluliselt suurenenud ja puudub käesoleva paragrahvi
  40. lõike punktides 1 ja 2 sätestatud alus ehitise tervikuna tagastamiseks või tagastamata jätmiseks, tagastatakse ehitise säilinud väärtusele vastav mõtteline osa. Kui ehitisele on juurde, peale või alla ehitatud eluruumid, siis 7 tagastatakse käesoleva paragrahvi
  41. lõike punktis 1 sätestatud juhul ehitise säilinud väärtusele vastav osa. Seda piirangut ei kohaldata eluruumidele, mis on ümber ehitatud mitteeluruumidest. Kuigi vaidlustatud korralduses on märgitud, et on tagastatud Voolu tn. 5 asuva elamu säilinud väärtusele vastav mõtteline osa, on korralduses märgitud 14825/100000 mõttelist osa tegelikult 10.06.1998 ekspertarvamuse DE-1-98 (tl.9-19) järgi ¼ 59,3 protsendist, mis sama ekspertarvamuse ja selle koondtabelite järgi on ¼ elamu ja rajatiste (elamu + piire väravatega + kivigaraaž) säilinud väärtusele vastav mõtteline osa. 10.06.1998 ekspertarvamuses DE-1-98 on märgitud, et ekspertiisi käigus esitas krt.3 üürnik (pr.L.) garaaži seaduslikkuse dokumendid. Nimetatud eksperthinnangu koostanud Jevgeni Takjas kinnitas kohtuistungil, et ekspertiisis on arvestatud hoone kui ehitis ja seaduslikult ehitatud garaaž, „hoone koos rajatistega“ all on ta arvestanud rajatisena seaduslikult ehitatud kivigaraaži (tl.225). Kolmas isik E.L. seletas kohtuistungil, et üks garaažiboks on tema abikaasa ehitatud ja see on nüüd eraldi kinnistu (tl.195). Vastustaja esitas kohtule ehitisregistri andmestikud seisuga 01.03.2006 (tl.209-210), mille kohaselt on Voolu tn.5A garaažide omanikud Natalja Koroljova ja Endel Liivrand ning 13.11.2001 kinnistamisotsuse (tl.208), mille kohaselt on avatud Tallinna Linnakohtu Kinnistusameti Tallinna kinnistusjaoskonnas registriosa 45114 ning kantud sinna esimesse jakku 78404:407:8160 elamumaa, Tallinna linn, Voolu tn 5B 42 m2 ja teise jakku omanikud Enn Liivrand ja E.L. kumbki ½ kaasomandist. Seega ei saanud nimetatud kivigaraaž kuuluda tagastatava vara hulka, kuna see oli teise isiku omandis. Vaidlustatud korralduses ei ole ka märgitud, et oleks tagastatud elamu ja rajatiste säilinud väärtusele vastav mõtteline osa. Korralduses on märgitud ainult elamu säilinud väärtusele vastava mõttelise osa tagastamine. Vaidlustatud korralduse aluseks märgitud ekspertarvamuse DE-1-98 järgi oli Voolu tn. 5 elamu säilinud väärtusele vastava mõttelise osa 61%. Seega tulnuks ORAS § 12 lg 9 alusel ekspertarvamusele DE-1-98 tuginedes Voolu tn. 5 asuva elamu säilinud väärtusele vastava mõttelise osa tagastamisel tagastada T.R.`ile ¼ 61% -st ehk 15250/100000 mõttelist osa elamust. Seega ei ole vaidlustatud korralduses elamu säilinud väärtusele vastava mõttelise osa tagastamisel tegelikult aluseks võetud 10.06.1998 ekspertarvamuses DE-1-98 toodud elamu säilinud väärtusele vastavat mõttelist osa 61%, vaid aluseks on võetud elamu ja rajatiste säilinud väärtusele vastav mõtteline osa 59,3%, mis sisaldab ka korralduse andmise ajaks teise isiku omandis oleva kivigaraaži säilinud väärtusele vastavat mõttelist osa. Eeltoodut arvestades on vaidlustatud korraldus õigusvastane ning kuulub tühistamisele.
  42. ORAS § 12 lg 3 p 2 kohaselt ei kuulu omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele, kui vara ei ole säilinud sama paragrahvi
  43. lõikes sätestatud endisel individualiseeritaval kujul. Vara tagastamise korra p 28 sätestab, et vara loetakse endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui see vastab ORAS § 12 lg-s 8 esitatud tingimustele. Kuni
  44. märtsini 1997 kehtinud ORAS § 12 lg 8 kohaselt loeti vara endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui vara kuju ja suurus ei olnud oluliselt muutunud, arvestades, et 1) ehitised loetakse endisel individualiseeritaval kujul säilinuks ka siis, kui nende põhiotstarbel kasutatav kubatuur pole ümberehituste tõttu suurenenud või vähenenud rohkem kui poole ulatuses võõrandamisaegse kubatuuriga võrreldes; 2) ehitisi ei loeta endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui kõik põhikonstruktsioonid on asendatud kokku rohkem kui poole ulatuses. Ehitise põhikonstruktsioonideks loetakse vundament, välispiirded, kandvad seinad, vahelaed ja katus. Alates
  45. märtsist 1997 kuni
  46. juunini 2000 kehtis ORAS § 12 lg. 8 punkt 1 järgmises redaktsioonis: „ehitis loetakse endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui ehitise väärtus 8 ei ole kapitaalremondi või ümber-, peale-, alla- või juurdeehituse tõttu kasvanud rohkem kui 1/4 võrra“. Sama lõike punkt 2 sätestas: „ehitist ei loeta endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui ehitise väärtus on kapitaalremondi või ümber, peale-, alla- või juurdeehituse tõttu kasvanud vähemalt 3/4 võrra.“ Alates 26.06.2000 sätestavad ORAS § 12 lg 8 punktid 1 ja 2 järgmist: „Vara loetakse endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui vara kuju, väärtus ja suurus ei ole oluliselt muutunud, arvestades, et ehitis loetakse endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui kapitaalremondi või ümber-, peale-, alla- või juurdeehituse tõttu lisandunud väärtus ei ületa 1/4 ehitise koguväärtusest“ Sama lõike punkt 2 sätestab: „ ehitist ei loeta endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui kapitaalremondi või ümber-, peale-, alla- või juurdeehituse tõttu lisandunud väärtus moodustab vähemalt 3/4 ehitise koguväärtusest.“ Riigikohtu halduskolleegium on oma 29.05.2001 kohtuotsuses nr. 3-3-1-30-01 leidnud, et alates
  47. märtsist 1997 kehtinud ja
  48. juunist 2000 kehtiva redaktsioonide vahel ei ole sisulist erinevust. Muudetud on üksnes sätete sõnastust, et selgitada paremini nende mõtet. Ka kuni
  49. juunini 2000 kehtinud ORAS § 12 lg. 8 punktide 1 ja 2 redaktsioonist järeldub, et õigusvastaselt võõrandatud ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise kindlakstegemiseks tuli ehitise juures tehtud parenduste/uuenduste tõttu lisandunud väärtust võrrelda ehitise kui terviku jääkväärtusega hindamise ajal. Riigikohtu halduskolleegiumi 20.06.2000 otsuses haldusasjas nr. 3-3-1-30-00 leidis Riigikohus: „Omandireformi aluste seaduse § 12 lg. 8 uue redaktsiooni alusel loetakse vara endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui vara kuju, väärtus ja suurus ei ole oluliselt muutunud. Varemkehtinud redaktsiooni järgi loeti vara endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui vara kuju ja suurus ei ole oluliselt muutunud. Seega ei olnud enne
  50. märtsi 1997 oluline, millisel määral oli vara väärtus muutunud. A. Variku kaebuse läbivaatamisel tuleb otsustada, kas juhtumil, kui hoone Narva mnt. 10 põhikonstruktsioonid ei ole asendatud kokku rohkem kui poole ulatuses, tuleks kohaldada Omandireformi aluste seaduse enne
  51. märtsi 1997 kehtinud redaktsiooni. Sellisel juhul kuuluks hoone Narva mnt. 10 kaebaja väitel tagastamisele. Paragrahvi 12 lg. 9 uue redaktsiooni alusel tuleks aga tagastada hoone säilinud väärtusele vastav mõtteline osa.“ Samas kohtuotsuses leidis Riigikohus, et omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduses, mis jõustus
  52. märtsil 1997, ei ole sätestatud, kuidas toimida juhtumil, kui uue redaktsiooni kohaldamine piirab vara tagastamise võimalusi./……/Omandireformi käigus on oluliselt muudetud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise aluseid. Alates
  53. märtsist 1997 kehtestati vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise uued tingimused, mis võivad piirata mõnele õigustatud subjektile vara tagastamist. Põhiseaduse § 10 sätestab, et Põhiseaduse teises peatükis loetletud õigused ei välista muid õigusi, mis tulenevad Põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Demokraatliku õigusriigi põhimõtete hulka kuuluvad ka õiguskindlus ja õiguspärane ootus. Nendest põhimõtetest tuleneb igaühe õigus mõistlikule ootusele, et seadusega lubatut rakendatakse isikute suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõigust omavatel isikutel, kes esitasid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse, oli kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega alust eeldada, et neile õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine otsustatakse avalduse menetlusse võtmise ajal kehtinud seaduse alusel. Õigustatud subjektidele, kelle õigusvastaselt võõrandatud vara loeti säilinuks endisel individualiseeritaval kujul enne
  54. märtsi 1997 kehtinud alustel, tagastati see vara. Sama vara võis aga alates
  55. märtsist 1997 kehtinud alustel jääda tagastamata, sest vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise uute tingimuste järgi ei ole see säilinud. Seaduse uue redaktsiooni kohaldamine piiraks siis vara tagastamise võimalusi, võrreldes varasema redaktsiooniga. Vastuolus õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega jääks vara tagastamata isikule, kes oli juba asunud oma õigusi realiseerima ja kelle taotluse kohta oli juba antud haldusakt. Seaduse selline 9 kohaldamine rikuks ka Põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet. Seaduse muudatusega liigitataks õigustatud subjektid isikuteks, kelle osas hinnati vara säilinuks enne
  56. märtsi 1997 kehtinud alustel ja isikuteks, kelle osas ei jõutud seda teha neist isikutest sõltumatutel asjaoludel. Selline liigitamine ei oleks põhjendatud ja mõistlik. Õigustatud subjektide selline ebavõrdne kohtlemine oleks osa õigustatud subjektide suhtes ülekohtune. Omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadust tuleb kohaldada kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega. Seepärast ei tohi Omandireformi aluste seaduse § 12 uut redaktsiooni kohaldada sisuliselt tagasiulatuvalt juhtumil, kui see halvendab õigustatud subjekti olukorda. Riigikohtu halduskolleegiumi 25.11.2004 otsuses haldusasjas nr. 3-3-1-44-04 selgitas Riigikohus oma varasemat,
  57. juunil 2000 A.Variku kohtuasjas tehtud otsust. Riigikohtu halduskolleegium leidis, et Tallinna Linnavalitsus on Riigikohtu otsust valesti mõistnud ja jätnud välja selgitamata, millise ORAS redaktsiooni alusel on A. Varikul õigustatud subjektina suurem võimalus saada taotletud vara tagasi. Tallinna Linnavalitsus oleks pidanud eksperdil laskma hinnata ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivust nii endise kui ka kehtiva ORAS redaktsiooni alusel. Eeltoodud Riigikohtu lahenditest järeldab kohus, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel tuleb kohaldada ORAS redaktsiooni, millise alusel on omandireformi õigustatud subjektil suurem võimalus saada taotletud vara tagasi. Käesolevas haldusasjas ei ole vaidlust selles, et E.H. on esitanud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse Omandireformi aluste seaduses sätestatud tähtajaks. E.H. tunnistati Tallinnas, Voolu tn. 5 endisel kinnistul nr. 5933 asunud ehitiste ja krundi suhtes ¼ mõttelises osas omandireformi õigustatud subjektiks Linnakomisjoni
  58. juuni 1996 otsusega nr.
  59. Linnakomisjoni
  60. märtsi 1997 otsuse nr. 8643 vastuvõtmisega E.H.´i õiguslik olukord ei muutunud. Käesoleval juhul on vaidlustatud korralduse aluseks olnud 10.06.1998 ekspertarvamuses nr.DE-1-98 leitud, et Voolu tn 5 elamu säilinud väärtusele vastav mõtteline osa on 61 % ja parenduste/uuenduste väärtusele vastav mõtteline osa on 39%. Kohtu määratud ekspertiisi tulemusena koostatud 06.01.2005 ekspertarvamuses töö nr.E-565/05 (tl.73-82) on leitud, et Voolu tn 5 elamu säilinud väärtusele vastav mõtteline osa on 67 % ja parenduste/uuenduste väärtusele vastav mõtteline osa on 33%. Samas on vaidlustatud korralduse aluseks olnud ekspertarvamuses nr.DE-1-98 ekspert J.Takjas leidnud, et Tallinnas Voolu tn. 5 endisel kinnistul nr. 5933 paiknenud õigusvastaselt võõrandatud vara - kahekorruselise püstplankseintega elamu kuju ja suurus ei ole füüsilises mõttes oluliselt muutunud. Hoone esialgne kubatuur oli 2196 m
  61. Pööningukorruse eluruumideks ehitamise tõttu suurenes hoone kubatuur 176 m3 võrra ja moodustab 2370 m
  62. Elamu kubatuuri muutus on 176 : 2196 x 100 = 8% ehk 2/25 < ¼. Samast ekspertarvamusest nähtuvalt on ekspert tegelikult arvutanud elamu kubatuuri muutuseks 174 m3 (ekspertarvamuse p.3.2), mis on 7,9% , seega on samuti väiksem kui ¼. 06.01.2005 ekspertarvamuses töö nr.E-565/05 on märgitud, et Voolu tn. 5 elamu kubatuur oli 1941.a. 2370 m2 ning perioodil 1941 -1991 hoone kubatuur praktiliselt ei suurenenud, ehitati korterid kõrgendatud pööninguruumi. EV Keskkonnaministeeriumi „Hoonete näitajad ja nende arvutamise eeskirjad ET-1 0105-0009“ alusel kuulub väljaehitamata pööningu kubatuur hoone kubatuuri. 06.01.2005 ekspertarvamuse töö nr.E-565/05 koostanud riiklikult tunnustatud kohtuekspert Leo Rahumägi selgitas kohtuistungil, et tema ekspertarvamuses on välja toodud hoone kubatuur, mis puudutab põhiotstarbel kasutatavat kubatuuri, siis on J.Takjasel õigus (tl.224,226). 06.01.2005 ekspertarvamuse töö nr.E-565/05 kohaselt on Voolu tn. 5 elamu põhikonstruktsioonide asendatud/juurdeehitatud osa 15,4% < 50%. Seega on 10.06.1998 ekspertarvamusest nr.DE-1-98 ja 06.01.2005 ekspertarvamusest töö nr.E-565/05 nähtuvalt 10 Voolu tn. 5 hoone kuni
  63. märtsini 1997 kehtinud ORAS § 12 lg 8 kohaselt endisel individualiseeritaval kujul säilinud, kuna hoone kuju ja suurus ei olnud oluliselt muutunud ning hoone põhiotstarbel kasutatav kubatuur ei olnud ümberehituste tõttu suurenenud või vähenenud rohkem kui poole ulatuses võõrandamisaegse kubatuuriga võrreldes. Samuti ei olnud Voolu tn. 5 ehitise kõik põhikonstruktsioonid on asendatud kokku rohkem kui poole ulatuses. Arvestades Riigikohtu 20.06.2000 otsuses haldusasjas nr. 3-3-1-30-00 ja 25.11.2004 otsuses haldusasjas nr. 3-3-1-44-04 väljendatud seisukohti, tuleb mõlemas ekspertarvamuses märgitut aluseks võttes Voolu tn.5 õigusvastaselt võõrandatud elamu lugeda säilinuks endisel individualiseeritaval kujul enne
  64. märtsi 1997 kehtinud omandireformi aluste seaduse alusel, kuna sellel alusel on omandireformi õigustatud subjektil suurem võimalus saada taotletud vara tagasi. Seega kuulub Voolu tn.5 elamu kaebajale ¼ mõttelises osas tagastamisele.
  65. Vastavalt

§ 83on kohtukulud riigilõiv, asja läbivaatamise kulud ja kautsjon.

Vastavalt

85 p.1 on eksperditasu asja läbivaatamise kulu. Vastavalt

§ 92

lg.1 kannab kohtukulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti.

§ 93

lg.1 kohaselt mõistetakse poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, välja tema poolt kantud kohtukulud. Kaebuse esitaja taotleb vastustajalt kohtukulude 11 810 krooni väljamõistmist. Kohtukulud koosnevad riigilõivus 10 krooni ja ekspertiisikuludest 11 800 krooni. Riigilõivu tasumine on tõendatud Hansapanga 19.02.2004 maksekorraldusega (tl.24). Kaebaja on tasunud ekspertiisitasu 11 800 krooni 06.11.2004 Tallinna Halduskohtu deposiitarvele (tl.62), mis kohtu 18.01.2005 määruse (tl.83) alusel kanti üle AS Ristart arveldusarvele Hansapangas. Kohtukulud 11 810 krooni kuuluvad kaebajale

§ 93lg.1 alusel välja mõistmisele.

Aili Maasik Kohtunik 11

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.