3-05-72 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 05. mai 2006. a, Tallinn Haldusasja number 3-05-72 (endine nr 3-141/2005) Ha

) § 15 lg 1 sätestatud korras.

ei sätesta vara võõrandamisest saadud kasu maksustamise erikorda, kui sama vara ostetakse tagasi liisinguga (kapitalirendiga).

§ 15

lg 4 ja lg 5 toodud maksuvabade tululiikide loetelus, mis on lõplik, pole sätestatud, et korteri võõrandamisel saadud kasu ja korteri hilisemal liisinguga (kapitalirendiga) tagasiostmisel, ei kuulu maksustamisele. TsÜS § 64 lg 1 järgi tehingu tõlgendamisel lähtutakse tehingu teinud isiku tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti. Maksuõiguses tuleb arvestada eripära, et maksusumma arvestamisel lähtutakse eelkõige tehingu majanduslikust sisust ja selle tagajärgedest pooltele, mitte aga tehingute tsiviilõiguslikust vormist. Antud juhul vastab tehingu tsiviilõiguslik vorm (17.08.2000 ostu-müügileping) tehingu tegelikule majanduslikule sisule – korteri võõrandamisele. Korteri omandiõiguse üleminek on lepingus selgelt fikseeritud ja tegelikkuses toimunud. Korteri uus omanik on AS Hansa Liising Eesti. M.K. tahe võis olla laenu saamine, kuid sisult ja vormilt toimus 17.08.2000. a korteri Xxxxxxx võõrandamine. Alates 06.02.2002. a loobus M.K. korteri Xxxxxxx liisinglepingust nr H95082010 ja võõrandas Ehital Kinnisvara ees oleva rahalise kohustuse Jevgeni Lukašinile. Seega oli väidetav laenusuhe kaebuse esitamise ajal lõppenud, millest tulenevalt oli ka kaebus ettekirjutuse nr 6.3-02/108.50 tühistamiseks motiveeritud vaid

§ 15lg 5 p 5. M.K. ei võõrandanud korterit Xxxxxxx AS-le Hansa Liising Eesti eksimusest Ts

ÜS § 71 lg 1 tähenduses. M.K. oli teadlik asjaolust, et raha saamiseks on ainuke võimalus korter võõrandada ja sellele järgnevalt see osamaksetega välja osta. Olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu võis eksinud isiku nõudel vaidlustada TsÜS § 71 lg 4 tulenevalt, mida M.K. ei teinud. Vastustaja Maksu-ja Tolliamet ühineb Põhja MTK seisukohtadega. KOHTU PÕHJENDUSED 1. Vastavalt HKMS §-le 17 asjaolud, mis on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega tsiviilvõi kriminaal- või haldus- või haldusõiguserikkumise asjas, ei vaja tõendamist halduskohtumenetluse asjas, kui sellest võtavad osa samad protsessiosalised. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 21.12.2004 otsuses, millega tühistati alama astme halduskohtu otsus ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule, on leitud, et halduskohus hindas õigesti tõendeid, mis osundasid apellandi, s.o M.K., püsivale elamisele Paekaare 42-24 korteris. Eelnevast tulenevalt ei pea kohus käesolevas asjas enam käsitlema ega hindama ka poolte väiteid, mis puudutavad vaidlust, kas Xxxxxxx oli kaebaja alaline, püsiv elukoht ning kas kaebajal puudus sellest ning

§ 15

lg 5 p-dest 1 ja 5 tulenevalt kohustus korteri võõrandamisest saadud kasult tulumaksu maksta. Osundatud ringkonnakohtu 21.12.2004 otsuses on märgitud, et füüsilise isiku maksustamisel

§ 15

lg 1 alusel on oluline välja selgitada, kas korter on tegelikult võõrandatud ning sellelt kasu saadud. Kõrgem kohus leidis, et käesolevas haldusasjas ei ole maksuhaldur ega halduskohus selgitanud piisavalt, kas korteriga seotud tehingud piirdusid formaalselt korteri ostu-müügilepinguga või tuleb kaebuse esitaja poolt väidetavalt sõlmitud muudest majandustehingutest lähtudes asuda seisukohale, et lepinguosaliste tegelik tahe võis olla teistsugune. Korteri ostu-müügileping võidi sõlmida eksimusest, lepingupoolte tegelik tahe võis olla muu hulgas laenulepingu sõlmimine, kusjuures korter võis olla käsitletav laenulepingu garantiina. Ringkonnakohus andis juhise asja uuel arutamisel hinnata kaebuse 3 esitaja väiteid tehingute tegeliku majandusliku sisu kohta, kogudes selleks vajadusel täiendavaid tõendeid. Ehkki ringkonnakohtu lahendi kohustuslikkuse kohta puudub HKMS-s samasugune säte nagu HKMS § 74, mille kohaselt Riigikohtu lahendi seisukohad seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud, tuleb asja uuesti läbivaataval esimese astme kohtul juhinduda selles osas analoogia põhimõttest. 2.

§ 1

lg 1 kohaselt tulumaksuga maksustatakse maksumaksja tulu, millest on tehtud seadusega lubatud mahaarvamised.

§ 15

(Kasu vara võõrandamisest) lg 1 järgi tulumaksuga maksustatakse kasu (§ 37) ükskõik millise võõrandatava ja varaliselt hinnatava eseme, sealhulgas kinnis- või vallasasja, väärtpaberi, nimelise aktsia, osa, täis- või usaldusühingusse tehtud sissemakse, ühistule makstud osamaksu, investeerimisfondi osaku, nõudeõiguse, ostueesõiguse, hoonestusõiguse, kasutusvalduse, isikliku kasutusõiguse, rentniku õiguste, tagasiostukohustuse, hüpoteegi, kommertspandi, registerpandi või muu piiratud asjaõiguse või selle järjekoha või muu varalise õiguse (edaspidi vara) müügist või vahetamisest. Vastavalt sama paragrahvi lg 5 p-le 1 tulumaksuga ei maksustata kinnisasja, ehitise või korteri kui vallasasja või elamuühistu osamaksu võõrandamisest saadud kasu, kui kinnisasja oluliseks osaks või korteriomandi või -hoonestusõiguse esemeks on eluruum, mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma alalise või peamise elukohana, p 5 kohaselt ka siis, kui maksumaksja kasutas ehitist või korterit kui vallasasja kuni võõrandamiseni oma alalise või peamise elukohana või kui ehitis või korter kui vallasasi on läinud maksumaksja omandisse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või ostueesõigusega erastamise teel. Kohus märgib, et antud juhul ei ole tegemist niisuguste juhtumitega, nagu eelnevalt sedastatud, ning et

§ 15lg-tes 4 ja 5 toodud maksuvabade tululiikide loetelu on ammendav.

3. Kohus on seisukohal, et asjas kogutud ja uuritud tõenditega on üheselt tuvastatud, et M.K. müüs Xxxxxxx asuva korteri 140 000.- krooni eest, sai nimetatud summas kasu oma vara võõrandamisest ja ta oli kohustatud tulenevalt

§ 1lg-st 1 ja § 15 lg-st 1 maksma saadud kasult seaduses ettenähtud tulumaksu.

Maksustamise seisukohalt ei oma tähendust, mis põhjusel kaebaja nimetatud korteri võõrandas (kaebaja sõnul – laenu saamiseks, et tasuda oma tädi L.K. eest täiendav riigilõiv haginõude suurendamiselt). Kohus jagab vastustaja seisukohta kaebaja võimaliku eksimuse puudumisest, peatudes sellel küsimusel veidi hiljem. 17.08.

1. a M.K. kui müüja ja AS Hansa Liising Eesti kui ostja vahel sõlmitud notariaalse ostu-müügilepingu nr 8590 p 2 kohaselt müüakse Xxxxxxx asuv 1toaline korter 140 000.krooni eest, sealjuures korteri müügihinnast 70 000.- kr on Ehital Kinnisvara OÜ poolt ja ostja soovil müüjale tasutud enne kõnealuse lepingu sõlmimist ja ülejäänud 70 000.- kr kohustub ostja tasuma 3 pangapäeva jooksul müüja Ühispangas asuvale arvelduskontole nr xxxxxxxxxxxxx. Nimetatud summa laekumisega eelpoolmainitud pangaarvele loeb müüja korteri hinna talle täielikult tasutuks. Lepingu p 3.1 alusel korteri omandiõiguse üleminek M.K.lt AS-le Hansa Liising Eesti loetakse toimunuks lepingule allkirjutamisega. Samas p-s 3 on sätestatud, et müüja kohustub end ja temast sõltuvad isikud korterist välja registreerima, korteri vabastama ja ostja valdusse andma 1 päeva jooksul lepingule allakirjutamisest /tl 111113/. M.K. Ühispangas asuva, ostu-müügilepingus viidatud arvelduskonto väljavõttest ilmneb, et AS Hansa Liising Eesti on kandnud 70 000.- kr kaebajale üle 21.08.2000 /tl 122/. Seega, kuna müüja M.K. oli notari juures kinnitanud ja oma allkirjaga lepingul tõendanud, et ta on juba eelnevalt Ehital Kinnisvara OÜ-lt saanud 70 000.- kr, ja pärast lepingu sõlmimist on AS Hansa Liising Eesti kandnud tema arvele veel 70 000.- kr, siis võib tõdeda, et juba 4 ainuüksi eeltooduga on tõendatud, et kaebaja võõrandas kõnealuse korteri kokku 140 000.- kr eest, saades nimetatud summas tulumaksuga maksustatavat kasu.
2. Osundatud ostu-müügitehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 64 lg 1 kohaselt tehingu tõlgendamisel lähtutakse tehingu teinud isiku tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti. Vastavalt TsÜS § 71 lg-le 1 eksimus on tegelike asjaolude mitteteadmine või ebaõige ettekujutus neist. Sama paragrahvi lg 2 järgi tehing on tehtud olulise eksimuse mõjul, kui tegelike asjaolude teadmisel või neist õige ettekujutuse omamisel ei oleks tehingut tehtud või oleks tehing tehtud teistel tingimustel. TsÜS § 71 lg 3 kohaselt ei ole oluliseks eksimuseks seaduse mittetundmine ega ebaõige ettekujutus tulevikus saabuvate asjaolude suhtes. TsÜS § 71 lg 4 võimaldab olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu kohtul tunnistada kehtetuks eksinud isiku nõudel. Analoogsed sätted on TsÜS-s ka pettuse, sunni või raskete asjaolude kokkusattumise mõjul tehtud toimingute kehtetuks tunnistamise kohta (§-d 72-74). M.K. ei ole ühelgi eelnimetatud alusel taotlenud 17.08.2000 ostu-müügilepingu nr 8590 kehtetuks tunnistamist tsiviilkohtus. Kohus nõustub vastustajaga selles, et M.K. tahe võis olla laenu saamine, kuid sisult ja vormilt toimus 17.08.
3. a korteri Xxxxxxx võõrandamine. Seda, et M.K. oli teadlik asjaolust, et ainuke võimalus raha saamiseks oli tal korter võõrandada ja hiljem see osamaksetega välja osta, on kaebaja kinnitanud ka ise kohtule /tl 155/. Neil asjaoludel, arvestades ka tõika, et notar on lepingu sõlmimisel andnud omapoolsed selgitused, puudub alus väita, et 17.08.2000 ostu-müügileping ei vastanud poolte tegelikule tahtele. Lepingu allkirjastamisega kinnitas M.K. ühtlasi, et ta on sellest õigesti aru saanud ja et see vastab tema tahtele. Maksusumma arvestamisel lähtutakse eelkõige tehingu majanduslikust sisust ja selle tagajärgedest pooltele: antud juhul oli 17.08.2000 tehtud tsiviilõigusliku tehingu majanduslik sisu M.K. poolt kõnealuse korteri võõrandamine AS-le Hansa Liising Eesti hinnaga 140 000.- krooni, mis nähtub selgelt alljärgnevatest tõenditest.
4. Tunnistaja Kaia Heinsar`e, kes oli 17.08.2000 ostu-müügilepingu sõlmimisel ostja AS Hansa Liising Eesti esindaja, sõnul M.K. on müünud selle korteri neile. Tunnistaja ütlustest ilmnes, et AS-l Hansa Liising Eesti endal seda korterit vaja polnud, vaid kinnisvaraga tegeledes ta omandab ta vara, mida hiljem liisima ja kliendi poolt välja ostma hakatakse /tl 240/. Spetsialistina ütlusi andnud AS Hansa Liising Eesti töötaja Priit Vuks selgitas kohtule: AS Hansa Liising Eesti ei anna laenu, vaid sõlmib liisinglepingu põhimõttel, et liisinguandja saab vara omanikuks. Kõigepealt sõlmitakse liisingleping, siis ostu-müügileping ja siis hakkab klient tagasi maksma. Liisinglepinguga finantseeritakse vara kasutamist. Kui klient arvab, et ta on laenu saanud, siis on ta valesti aru saanud. „Laenuleping pole see ühelgi juhul“. Korteri omandiõigus on läinud üle AS-le Hansa Liising Eesti. Tavaline on Priit Vuksi sõnul see, et korteri müüb üks isik, aga liisingumakseid hakkab tasuma kolmas isik. AS Hansa Liising Eesti andis Ehital Kinnisvara OÜ-le valduse üle ja viimane vara reeglina allrendile. Läbi Ehital Kinnisvara OÜ finantseerimisskeemi pidi korter olema liisinguandja nimele vormistatud. Ehital Kinnisvara OÜ esimeseks sissemakseks loeti 70 000.- kr, st müüja reaalselt 70 000.- kr, mille eelnevat kättesaamist ta ostu-müügilepingus kinnitas, kätte ei saanud ja selles osas toimus tasaarvestus. Samuti eeldas spetsialist, et 140 000.- krooni oli selle korteri turuhind, kuna võõrandamislepingusse pannakse vara reaalne väärtus /tl 243244/. Tunnistaja V.k.i ütlused kinnitavad samuti eelöeldut: M.K. sai nn laenu AS-lt Hansa Liising Eesti poolt talle tasutud 70 000.- kr arvel, teise 70 000.- kr osas toimus tasaarvestus (M.K. ei saanud seda puhtfüüsiliselt kätte) ja see loeti M.K. esimeseks sissemaksuks ja see oli tagatiseks. Kui M.K. oleks tasunud ära 70 000.- kr, oleks ta saanud korteri tagasi osta. Tunnistaja sõnul võib tõlgendada, et M.K. sai korteri eest 140 000.- krooni. Võõrandamine 5 saab toimuda ainult müüja avalduse alusel /tl 257-258/. Põhimõtteliselt sama ilmnes ka V.P.i ütlustest /tl 255-256/. Samuti kinnitatakse 70 000.- kr osas tasaarvestuse toimumist Ehital Liisingu (endine Ehital Kinnisvara OÜ) pearaamatupidaja 12.04.2005 kirjas maksuhaldurile /tl 239/.
5. Eeltoodud asjaolusid ja kohtu järeldusi tõendavad ning kohtus ülekuulatud isikute ütlusi-selgitusi kinnitavad täiendavalt ka muud asjas tehtud tehingud: 08.08.2000 M.K. kui müüja ja liisinguvõtja ning Ehital Kinnisvara OÜ vahel sõlmitud liisinglepingu nr H95082010 järgi toimub Xxxxxxx korteri maksumusega 140 000.- krooni tagasiostmine liisinguga /tl 156/. Nimetatud lepingu järgsete liisingmaksete tasumise graafikust (kapitalirent) nähtub, et koos vara kallinemisega tuleb M.K.l rentnikuna tasuda kokku 193 955,96 krooni, kusjuures 02.08.2000 on tehtud sissemakse (avanss 50%) 70 000.krooni /tl 164/. Samal kuupäeval on Ehital Kinnisvara OÜ ja M.K. vahel sõlmitud üürleping, mille alusel kaebaja võttis kõnealuse korteri üürile /tl 171/. 11.08.2000 on omakorda sõlmitud liisingleping nr 008106L Ehital Kinnisvara OÜ kui liisinguvõtja ja AS Hansa Liising Eesti kui liisingfirma vahel sama korteri kohta. M.K.d on lepingus nimetatud müüjana, vara maksumus eurodes vastab 140 000.- kroonile /tl 175/. Samal päeval kolmepoolselt allkirjastatud vara üleandmise-vastuvõtmise akti alusel on AS Hansa Liising Eesti volitanud Ehital Kinnisvara OÜ-d tegutsema enda nimel ja võtma M.K.lt vastu korteri Xxxxxxx, aktiga annab müüja (M.K.) vara AS Hansa Liising Eesti omandusse ning viimane annab korteri liisinguvõtja (Ehital Kinnisvara OÜ) valdusse /tl 157/. Kõigele sellele järgnebki juba varem käsitletud 17.08.2000 ostu-müügilepingu sõlmimine. Nimetatud korteriga edaspidi toimunud tehingud ei puutu kaevatud haldusaktide õiguspärasuse hindamisel asjasse.
6. Ülaltoodust järeldub selgelt, et vaatamata asjaolule, et M.K. ei saanud Xxxxxxx asuva korteri võõrandamisel reaalselt kätte enam kui 70 000.- krooni, mille talle kandis üle korteri ostja AS Hansa Liising Eesti, sai ta tegelikult korteri müügist kasu 140 000.- krooni, kuna ülejäänud 70 000.- krooni osas tehti tasaarvestus ja see loeti tema poolt sama korteri tagasiostmisel tasutud avansiks (50%). Asjaolu, et kaebuse esitaja sai ülalkirjeldatud keerulise skeemi kaudu talle vajaliku rahasumma, ei muuda ostu-müügitehingut laenulepinguks. Et

§ 15

lg-tes 4 ja 5 toodud maksuvabade tululiikide loetelus ei ole sätestatud, et korteri võõrandamisel saadud kasu ei kuulu maksustamisele juhul, kui korter hiljem liisinguga (kapitalirendiga) tagasi ostetakse, siis on kaevatud ettekirjutuses õiguspäraselt nõutud müügist saadud kasult tulumaksu tasumist. Maksuhaldur on õigesti kohaldanud

§ 37lg-s 1 ja § 38 lg-s 1 ettenähtud mahaarvamisi.

TFIMA 11.01.2002 ettekirjutus nr 6.3-02/108.50 on tehtud selleks pädeva isiku poolt, ettekirjutust on piisavalt õiguslikult ja faktiliselt motiveeritud. Kohus leiab sellest tulenevalt, et tegemist on õiguspärase haldusaktiga, mis ei riku kuidagi kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi.

1. Mis puudutab Maksuameti 18.03.2002 otsust nr 105, siis kaebusest nähtuvalt peab M.K. seda otsust õigusvastaseks ja oma õigusi rikkuvaks kahel põhjusel: Maksuamet on kohaldanud seadust valesti ja on rikkunud M.K. kaebuse lahendamise 30päevast tähtaega. HMS § 87 lg 2 p-st 3 tulenevalt halduskohtusse võib esitada kaebuse vaideotsuse peale, kui sellega on rikutud isiku õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Antud juhul on kaevatud otsus nr 105 käsitatav vaideotsusena. Kaebusest nähtuvalt on M.K. pidanud Maksuameti otsust vaidemenetluse esemest (tulumaksu määramise õiguspärasus ja sellega seoses seaduste kohaldamine) sõltumatult õigusvastaseks vaid põhjusel, et kaebuse läbivaataja ei ole väidetavalt järginud tema kaebuse lahendamise tähtaega. 6 Esiteks peab kohus vajalikuks rõhutada, et HMS § 58 kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. See põhimõte oli praktikas juurdunud isegi juba enne HMS jõustumist 01.01.
2. On selge, et kui Maksuamet oleks ka rikkunud kaebuse läbivaatamise 30päevast tähtaega, siis ei saanuks see asjaolu mõjutada asja sisulist otsustamist. Teiseks aga kohus ei nõustu kaebaja väitega tähtaja rikkumisest. M.K. on jätnud tähelepanuta varemkehtinud MKS §-d 35 ja 36, millest tulenevalt kaebus esitati vaidlustatava haldusakti väljastanud Maksuameti kohalikule asutusele, kes pidi selle edastama koos asjassepuutuvate materjalide ja muude dokumentidega 5 tööpäeva jooksul Maksuametile. Seega algas kaebaja viidatud 30päevane tähtaeg alles siis, kui Maksuamet sai oma kohalikult asutuselt kaebuse koos lisatud materjalidega, antud juhul – 18.02.
3. Tegelikult on nimetatud asjaolu tuvastatud juba ka varem, Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 21.12.2004 otsuses. Järelikult ei ole kaebuse läbivaatamise tähtaega ületatud. Maksuamet on õiguspäraselt jätnud M.K. kaebuse rahuldamata ja ettekirjutuse jõusse, ta ei ole valesti seadust kohaldanud, nagu kohtud on nii osaliselt varasemalt kui ka käesoleval juhul tuvastanud. Seega on M.K. kaebus Maksuameti 18.03.2002 otsuse nr 105 tühistamiseks samuti alusetu. Intressinõuet puudutavas osas on mõlema haldusakti suhtes samuti võetud seisukoht juba viidatud ringkonnakohtu otsuses. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et M.K. kohtukaebus on täies ulatuses põhjendamatu ja see tuleb jätta rahuldamata.
4. Lõpuks kohtukuludest. HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud. Vastavalt HKMS § 93 lg-le 1 poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. Käesoleval juhul jääb M.K. kaebus rahuldamata, seega jäävad tema kohtukulud ka kaebaja enda kanda ning kohtul puudub vajadus hinnata nende kandmise põhjendatust ja tõendatust. Vastustajad ei ole kohtukulunõuet esitanud. Hurma Kiviloo kohtunik 7