← Eesti

3-03-49/3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Kaire Pikamäe ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. jaanuar 2006, Tallinn Haldusasja number 3-03-49 Haldusasi M. R. kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.04.2003 otsuse nr 12562 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 29.11.2004 otsus haldusasjas nr 3255/2004 Menetluse alus M. R. apellatsioonkaebus ringkonnakohtus Asja läbivaatamise kuupäev
  2. jaanuar 2006 Menetlusosalised Kaebaja M. R., esindaja Ü. R. Vastustaja ÕVVTK Tallinna linnakomisjon, esindaja Tiit Mäger Kolmas isik J. B., esindaja vandeadvokaat Aleksander Glikman RESOLUTSIOON Jätta M. R. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
  3. novembri 2004 otsus haldusasjas nr 3-255/2004 muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni (ka linnakomisjon) 02.11.1998 otsuse nr 10319 punktiga 1 loeti Tallinnas, Gonsiori t * (endine aadress Gonsiori t *) endisel kinnistul nr 4984 asunud hoones korter nr * omandireformi objektiks. Punktiga 2 loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal korteriühingule "Peavari" ja seda kasutas osamaksu alusel korteriühingu liige A. S. Punktiga 3 tunnistati korteri suhtes omandireformi õigustatud 3-03-49 subjektiks M. R. Sama komisjoni 28.12.1998 otsuse nr 10444 punktiga 1 tehti parandus subjekti nimekujus (M. R. muudeti *).
  5. Gonsiori t * asuvat korterit nr * kasutas üürilepingu alusel J. B., kes omandas korteri Tallinna Kesklinna Valitsusega 21.11.1995 sõlmitud ostu-müügilepingu alusel.
  6. Tallinna Halduskohtu 31.03.2000 otsusega haldusasjas nr 3-656/2000 tühistati J. B. kaebuse alusel ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsused nr 10319 ja
  7. Tallinna Ringkonnakohtu 03.10.2000 otsusega haldusasjas nr II-3/219/2000 jäeti halduskohtu otsus muutmata. Riigikohus ei võtnud 12.03.2003 M. R. kassatsioonkaebust menetlusse.
  8. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.04.2003 otsuse nr 12562 p-ga 1 loeti Tallinnas Gonsiori t * (endine aadress Gonsiori t *) endisel kinnistul nr 4984 asuvas elamus asuv korter nr * koos sellele vastava muu osaga elamust omandireformi objektiks. Ehitised on natsionaliseeritud ja natsionaliseerimine on avaldatud ENSV Teatajas 27.11.1940 nr 57, jrk nr 1297 all. Otsuse p- ga 2 jäeti rahuldamata M. R. avaldus omandireformi objektiks oleva vara tagastamiseks, kuna ei ole tõendatud, et Gonsiori t * korter nr * oleks kuulunud natsionaliseerimise ajal A. S- le või oleks olnud tema kasutuses osamaksu alusel. Otsuse kohaselt oli Tallinna Linnaarhiivi 04.03.1999 teatise nr 1-7/85 järgi seisuga 01.11.1940 korteriühingu (KÜ) „Peavari“ liikmeks H. T. A. S. nime loetelus ei esine. KÜ „Peavari“ osamaksude raamatust ilmneb, et A. S. osamaks on ülekantud H. T. arvele. KÜ „Peavari“ 05.08.1942 kirjast Eesti pv Kinnisvara Seltsi Tallinna Osakonnale nähtub, et A. S. tasus viimase osamaksu 12.09.1939 ja KÜ juhatuse 26.07.1940 otsuse nr 15 alusel kanti A. S. osamaksud 4 421 krooni üle H. T. osamaksu arvele. Toimikus olevad tõendid kinnitavad, et korteriühing võttis H. T- lt ühingu liikmeks astumise maksu ja
  9. aasta kulueelarve alusel 160 krooni augusti ja septembri kuu eest. Tallinna Linnavalitsuse korteritoimkond on Gonsiori * elavale H. T-le 19.10.1940 väljastanud loa lisapinna saamiseks. Vara tagastamise toimikus olevate tõenditega on tõendatud, et korteriühingule „Peavari“ kuulunud elamu aadressil Gonsiori t * õigusvastase võõrandamise hetkel 27.11.1940 ei olnud selles asuv korter nr * enam osamaksu alusel A. S. kasutuses.
  10. M. R. kaebuses paluti tühistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14.04.2003 otsus nr 12562 järgmistel põhjendustel. 1) A. S. ja H. T. vahel väidetavat osaku võõrandamistehingut tegelikult ei toimunud. Korteriühingu juhatus on „ametiseisundit kuritarvitades“ vormistanud osaku üleandmise A. S- lt H. T-le fiktiivsete dokumentide alusel. Korteri osamaks kuulus elamu õigusvastase võõrandamise ajal 01.11.1940 (kui ENSV Teatajas nr 37 avaldati Eesti NSV ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus linnades ja teistes suuremates asulates asuvate suurte majade natsionaliseerimise kohta) A. S- le, kuna osaku väidetav üleandmine teostati seadust rikkudes. Näilik tehing ei too kaasa õiguslikke tagajärgi (TsÜS §-d 84, 87, 89). 2) Kooperatiivühingute ja nende liitude seaduse muutmise ja täiendamise seaduse § 24 kohaselt pidi endise ja uue kooperatiivi liikme vahel olema kirjalik kokkulepe osakuga seotud õiguste ja kohustuste üleand mise kohta. KÜ „Peavari“ põhikirja § 14 kohaselt liige, kes soovib ühingust lahkuda, on kohustatud sellest teatama kirjalikult ühingu juhatusele, näidates ühtlasi ära isiku, kes on nõus tema asemele astuma ühingusse kõigis lahkuva liikme õigustes ja kohustes. Sellist kirjalikku kokkulepet korteri osaku üleandmise kohta ei ole, arhiivis puudub A. S. kirjalik tahteavaldus ühingu liikmete hulgast lahkumise kohta. Üksnes 09.11.1940 protokollis nr 19 mainitakse A. S. 27.07.1940 teadaannet, mille teksti pole aga olemas. Kirjavahetuse registreerimise raamatus ei ole tehtud mingit märget H. T. avalduste laekumise kohta. Liikmemaksude raamatu sisekannete järgi on A. S. poolt tasutud osamaks juhatuse otsusel üle 2

(8)3-03-49 kantud H. T- le, seejuures puudub märge, et osamaksu üleandmiseks oleks A. S. nõusolek või kirjalik kokkulepe endise ja uue liikme vahel. 3) 16.07.1940 protokolli nr 14 kohaselt otsustab juhatus lubada A. S- il üle anda oma liikmeõigused ja kohustused arvates 16.07.1940 A. Si- ile. 26.07.1940 otsustab juhatus (protokoll nr 15) võtta korteriühingu liikmeks H. T. ning lubada A. S- il üle anda oma liikmeõigused ja kohustused H. T- le arvates 26.07.
  1. Kaebaja arvates on 26.07.1940 protokoll nr 15 vormistatud tagantjärgi ja tegemist on võltsinguga. Protokolli nr 19 tekst ei vasta põhikirja nõuetele, kuna liikme õiguste ja kohustuste üleandmist tagasiulatuvalt pole ette nähtud, sellest vajadus võltsida protokolli nr
  2. 4) K/Ü Peavari liikme A. S. omandiõigus korterile nr * võõrandati ilma tema teadmata ja Balti Eraseaduse §-de 678, 681, 682 ja 684 kohaselt salaja, mistõttu selline omandamine H. T. poolt ei saanud olla seaduslik. Seega sai vara olla võõrandamise ajal üksnes A. S. seaduslikus omand is ja kaebajal on tema pärijana õigus nõuda selle tagastamist.
  3. Vastustaja kirjalikus vastuses paluti jätta kaebus rahuldamata ning leiti, kaevatavas otsuses on õigesti tuvastatud vara õigusvastase võõrandamise aeg ja korteri nr * kasutamine KÜ „Peavari“ liikme H. T. poolt osamaksu alusel. Otsuse tegemisel arvestati Tallinna Halduskohtu 31.03.2000 otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu 03.10.2000 otsuse seisukohtadega.
  4. Kolmanda isiku J. B. kirjalikus vastuses paluti samuti jätta kaebus rahuldamata.
  5. Tallinna Haldus kohtu 29.11.2004 otsusega jäeti M. R. kaebus rahuldamata. 1) Kohus ei saa ümber hinnata jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 03.10.2000 otsusega tuvastatud asjaolu, et vaidlusaluse vara õigusvastane võõrandamine toimus 27.11.
  6. 2) Linnakomisjon pidi kaevatava otsuse vastuvõtmisel arvestama asjas kogutud tõendite ning jõustunud Tallinna Halduskohtu 31.03.2000 otsuses nr 3-656/2000 ja Tallinna Ringkonnakohtu 03.10.2000 otsuses nr II-3/219/2000 tuvastatud asjaoludega, et A. S. ei olnud elamu õigusvastase võõrandamise ajal 27.11.1940 enam KÜ „Peavari“ liige ega kasutanud korterit nr * osamaksu alusel, ta ei jätnud korterit maha reaalse repressiooniohu tõttu, vaid andis osamaksu üle H. T- le. Kohtuotsuse aluseks olnud dokumendid ei ole võltsitud. 3) Harju Maakohtu 27.04.2001 otsusega nr 2/1-338/01 jäeti kaebaja avaldus rahuldamata ja leiti, et A. S. astus enne elamu natsionaliseerimist korteriühingust välja ja tema asemel astus liikmeks H. T., kes omandas A. S- lt osamaksu enne elamu natsionaliseerimist. Tegemist on tsiviilõigusliku tehinguga ja tehingu näilikkus pole tõendatud. 4) Kaebaja poolt juhatuse protokollide seadmine kahtluse alla ei ole põhjendatud. Pearaamatust nähtuvalt tasus A. S. viimase makse 80 krooni juulis
  7. Augustikuust 1940 on tasunud makseid H. T., kes võeti juhatuse 26.07.1940 otsusega A. S. asemel ühingu liikmeks. Kviitungi nr 53 kohaselt tasus H. T. 29.09.1940 ühingu liikmeks astumise maksu 10 krooni ja
  8. aasta kulueelarve järgi augusti-septembrikuu osas 160 krooni, kokku 170 krooni. Pearaamatu kirje nr 581 ühtib kirje aluseks olnud algdokumendiga ja kviitungile nr 53 on märgitud pearaamatu kirje nr
  9. Pearaamatu järgi on H. T. tasunud ka
  10. a oktoobrikuu eest 80 krooni ja sooja vee eest 19,20 krooni. H. T. on tasunud ühingu liikmelisusest ja korteri kasutamisest tulenevaid makseid, mis tõendab korteri kasutamist H. T. või tema poolt usaldatud isiku poolt. H. T. ei olnud korteriühingus variisik. Ühingu liikmeks astumise maksete kõrval on H. T. pearaamatu andmetel (kirje nr 679) 20.11.1940 tasunud ühingu kassasse garaaži üüri 20.08.1940 kuni 01.11.1940 eest kokku 42 krooni. 6) Kaebaja esitatud käsikirjaline dokument „1940 a tulud“, mille kohaselt olevat A. S. tasunud 26.11.1940 korteriühingule 85,60 krooni, ei ole pearaamatuga samaväärne dokument ning ei ole koostatud hea raamatupidamistava järgi. Puudub kande „26.
  11. S 85,60“ tegemise aluseks olnud raamatupidamise algdokument. Summa laekumist ei kajasta pearaamat, kus on kanded 3
(8)3-03-49 kuni 01.01.1941, ega
  1. aasta käive. Esitatud dokument eraldiseisvana muudest tõenditest ei võimalda ümber hinnata kogumis muude tõendite alusel tehtud järeldusi. 7) KÜ põhikirja § 11 kohaselt anti ühingu liikmele kasutada korter, kusjuures korterit võis ta ühingule kuuluvas majas kasutada seni, kui ta oli ühingu liige. Põhikirja järgi ei saa ühe ja sama korteri osas olla ühingus samaaegselt kahte liiget. A. S. pidi astuma ühingu liikmest välja, et tema õigustesse ja kohustustesse saaks astuda H. T. Pärast faktilist muutust ei saanud A. S. enam olla ühingu liikmeks ega korteri osamaksu alusel kasutajaks. 8) Eksitav on väide, et H. T. asemel oleks pidanud olema ühingu liikmeks juhatuse otsuse 16.07.1940 (protokoll nr 14) kohaselt A. Si. Juhatuse 26.07.1940 otsuses (protokoll nr 15) on üheselt mõistetavalt kirjas, et seoses H. T. vastuvõtmisega liikmeks, on juhatuse otsust 16.07.1940 selles osas muudetud. Erinevalt A. Si-st, kanti H. T- le üle A. S. osamaks ja H. T. asus ühingu liikmena kasutama osamaksu alusel korterit nr *. 9) Kaebaja väited põhikirja rikkumisest ühingu juhatuse poolt on põhjendamatud. Kuna A. S. suhtes ei ole tõendatud, et tema liikumine Eesti piires oleks olnud takistatud, ei olnud ta ilma jäetud vabadusest ja lahkus maal asuvasse elamusse ohutuse kaalutlustel. Kuni mobiliseerimiseni Nõukogude Armeesse oli tal võimalik saada teavet korteriühingus toimuvast. Elamu natsionaliseerimise ajal oli A. S. kaebaja esindaja väitel mobiliseerimata ja viibis kord Tallinnas, kord mujal. Arvestades kaebaja esindaja poolt A. S. elukäigu kohta antud selgitusi pole välistatud, et A. S. otsis repressioonide kartuses korteri müümise võimalust juba 1940 kevadest ja seetõttu on märgitud võimaliku liikmena A. Si. Kaebaja ei tõendanud, et A. S. ja H. T. ei saanud omavahel teha tasaarveldust. Osamaksu oleks pidanud põhikirja § 15 alusel tasuma A. S- le ühing juhul, kui ei oleks leitud lahkuva liikme asemikku. Isegi kui H. T. ja A. S. vahel puudus eelnev kokkulepe, ei ole põhjust kahelda selles, et H. T. asus kasutama oma liikmeõigusi. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
  2. M. R. apellatsioonkaebuses paluti tühistada kohtuotsus ja rahuldada uue otsusega kaebus ning kohustada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni võtma vastu uus seaduslik otsus. 1) Kaebaja ei nõustu kohtu järeldustega ja leiab, et kohus rakendas ebaõigesti materiaalõiguse sätteid ja tegi asjas tuvastatud asjaoludest ebaõiged järeldused, mis viis ebaõige kohtulahendini. 2) Kohus leidis, et 26.07.1940 protokoll nr 15 ei saa olla vormistatud tagantjärele ega võltsitud. Otsuses ei ole aga ühtegi viidet 09.11.1940 protokollile nr 19, samuti ei ole kohus analüüsinud nende kahe protokolli omavahelist vastuolu. 3) Kohus väitis, et A. S. liikumisvabadus kuni 1940 novemberkuuni ei olnud piiratud ja pole välistatud tema soov osakut võõrandada, viitamata ühelegi seda kinnitavale tõendile. Kohus jättis tähelepanuta, et puudub A. S. selgelt väljendatud kirjalik avaldus osaku võõrandamiseks ning sellega seotud õiguste ja kohustuste ülekandmiseks teisele isikule. Kohus läks enda väidetega vastuollu, sest kui A. S- il oli kohtu arvates võimalik teha korraldusi oma vara kohta, siis tõusetub küsimus, miks ta seda siis selgesõnaliselt ei teinud. 4) Kohus jättis ka tähelepanuta, et A. S. poolt ühistu arvele kantud osak 4 421 krooni ja lisavastutusraha 500 krooni kanti asjas olevate kirjalike dokumentide järgi juhatuse poolt A. S. arvelt H. T. arvele, kusjuures puuduvad viited sellele, et H. T. oleks tasunud A. S-le osaku maksumuse ja A. S. selle vastu võtnud. Kaebaja arvates on tõendatud, et tegelikku osakuga seotud õiguste ja kohustuste üleandmist A. S. poolt H. T-le ei toimunud ja H. T. vastuvõtmine KÜ „Peavari“ liikmeks oli ebaseaduslik. Linnakomisjonil tulnuks taastada KÜ „Peavari“ asutajaliikme A. S. omandiõigus ja tunnistada kaebaja A. S. pärijana omandireformi õigustatud subjektiks. 4
(8)3-03-49
  1. Vastustaja kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja ei viidanud ühelegi menetlus- või materiaalõigusnormile, mida kohus oleks vääralt kohaldanud. Vastustaja nõustus kohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ja leidis, et kohus on lähtunud jõustunud kohtuotsus tega tuvastatud asjaoludest ja hiljem kogutud tõendid üksnes kinnitavad tuvastatut. Väidetav vastuolu 26.07.1940 protokolli 15 ja 09.11.1940 protokolli nr 19 vahel puudub. Protokollis nr 19 märgitu kinnitab juhatuse varasemat otsustust ühingu liikme õiguste ja kohustuste ülemineku kohta. Viidatud protokolle tuleb hinnata kogumis teiste asjas esitatud tõenditega, mis tõendavad ühingu liikmeõiguste üleminekut H. T-le alates 27.07.
  3. Kolmanda isiku kirjalikus vastuses paluti samuti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Kohus on selgitanud välja asjas tähtsust omavad asjaolud, hinnanud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses omistamata ühelegi tõendile ette kindlaks määratud jõudu. Kohus on oma faktilisi ja õiguslikke järeldusi põhjalikult motiveerinud. 2) Linnakomisjon ja kohus on asjas kogutud tõendite alusel õigesti tuvastanud, et A. S. astus 26.07.1940 korteriühingust välja, ta ei olnud elamu natsionaliseerimise ajal 27.11.1940 korteriühingu liige ega kasutanud korterit nr 16 osamaksu alusel. 3) Kohus leidis põhjendatult, et linnakomisjon pidi kaevatud otsuse tegemisel arvestama asjas kogutud tõenditega ja jõustunud kohtulahenditega. Uute tõendite alusel ei ilmnenud jõustunud halduskohtu 31.03.2000 otsusega tuvastatud asjaoludest lahknevaid asjaolusid. Täiendavalt esitatud juhatuse 26.07.1940 otsuse kohaselt võeti A. S. asemel korteriühingu liikmeks H. T. ning lubati liikmeõigused ja kohustused talle üle anda. Seda, et alates 27.07.1940 oli korteriühingu liikmeks ja kasutas korterit nr * osamaksu alusel H. T., kinnitavad kanded osamaksude raamatus, ühingu pearaamat ja 29.09.1940 sissetuleku kviitung nr
  4. A. S. ei ole pärast
  5. a juulikuud teinud ühingule ühtegi makset ega kasutanud korterit nr *. 4) Kohus lükkas põhjendatult ümber kaebaja väite korteriühingu juhatuse poolt 26.07.1940 otsuse vastu võtmisest „kuritarvitades oma ametiseisundit“. Asjaolu, et arhiivis ei ole A. S. avaldust säilinud, ei tähenda seda, et avaldust ei olnud. Juhatuse otsuses on kirjas, et otsus on tehtud sissetulnud avalduse alusel. Eraisikute vahelise kirjaliku kokkuleppe näol on tegemist tsiviilõigusliku tehinguga, mida ei pea säilitama korteriühingu dokumentide hulgas. 5) Eksitav on kaebaja väide juhatuse 19.11.1940 otsuse p 4 (protokoll nr 19) ja 26.07.1940 otsuse (protokoll nr 15) vastuolust. Juhatuse 19.11.1940 otsus kinnitab vaid seda, et juhatus on võtnud teadmiseks, et A. S. on 27.07.1940 andnud teada, et ta on ühingu liikmeõigused ja kohustused üle andnud H. T- le, täites sellega juhatuse 26.07.1940 otsuse. Seetõttu otsustas juhatus 19.11.1940 teha põhikirja § 14 viimase lause nõude kohaselt vastavad märkused ühingu raamatus. Juhatuse 19.11.1940 otsuse vastuvõtmise tingis vajadus teha ühingu raamatus liikmete vahetumisega seonduvad märkused, mis on osamaksude raamatus ka tehtud. 6) KÜ „Peavari“ juhatuse 26.07.1940 otsust ei ole vaidlustatud ja tegemist on kehtiva otsusega, millele kohus rajas põhjendatult oma järeldused. 7) Korteriühingu osamaksude raamat ega muud dokumendid ei saanud kajastada 4 421 krooni osamaksu ja lisavastutusraha 500 krooni maksmist H. T. poolt A. S- le, sest tegemist on A. S. ja H. T. vahelise tsiviilõigusliku tehinguga. Ringkonnakohtu istungil jäid protsessiosalised oma kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  6. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kaevatava halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega halduskohtule esitatud kaebuse rahuldamiseks. Kohus on tuvastanud asja lahendamiseks olulised asjaolud, hinnanud õigesti tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ning kohaldanud õigesti materiaalõigusnorme. Kohus ei ole rikkunud kohtumenetluse norme, 5
(8)3-03-49 mis võiks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise. Ringkonnakohus nõustub kohtuotsuse põhjendustega ega pea HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  1. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" punkt 19 alusel õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohaliku komisjoni otsuses tuvastatakse või määratakse kindlaks vara võõrandamise õigusvastasus, vara endine (õigusjärgne) omanik, vara koosseis ja õigustatud subjektid ning igale õigustatud subjektile kuuluv mõtteline osa tagastamisele kuuluvast varast. Endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse § 3 lg 1 kohaselt loetakse korter koos sellele vastava muu osaga elamust omandireformi objektiks ning tagastatakse või antakse endise korteriühingu liikme või tema pärijate omandisse või kompenseeritakse neile selle maksumus, kui korteriühingult õigusvastaselt võõrandatud elamus asuv korter oli korteriühingu liikme omanduses või osamaksu alusel kasutuses. Seega pidi ÕVVTK Tallinna linnakomisjon M. R. avalduse lahendamiseks tuvastama vara õigusvastase võõrandamise aja, vara endise omaniku ning selle, kas M. R. isa A. S. oli korteriühingult elamu õigusvastase võõrandamise hetkel korteriühingu liige ja kas ta kasutas tagasitaotletavat korterit nr * osamaksu alusel.
  2. Kaevatava ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsusega tunnistati omandireformi objektiks Tallinnas, Gonsiori t * (endine aadress Gonsiori t *) asuvas elamus korter nr * ja leiti, et elamu natsionaliseeriti 27.11.
  3. Protsessiosaliste vahel ei ole vaidlust selle üle, et korteriühing „Peavari“ oli õigusvastase võõrandamise ajal Gonsiori * asuva elamu omanik. Erinevalt teistest protsessiosalistest leiab kaebaja jätkuvalt, et elamu natsionaliseeriti 01.11.1940, mitte jõustunud halduskohtu ja ringkonnakohtu otsustega tuvastatud ning linnakomisjoni otsuses märgitud ajal 27.11.
  4. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra" punkt 16 näeb muuhulgas ette, et vara natsionaliseerimine peab olema tõendatud väljavõttega Riigi Teatajast või Eesti NSV Teatajast, kus avaldati natsionaliseeritud vara nimekiri, või väljavõtte või ärakirjaga Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu määrusest vara natsionaliseerimise nimekirjadesse võtmise kohta, natsionaliseerimisakti ärakirja või mõne muu dokumendiga, mis tõendab vara natsionaliseerimist. Käesolevas asjas on väljavõte 30.11.1940 ilmunud ENSV Teatajast nr 57, mille artiklis 675 on avaldatud Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu poolt 27.11.1940 kinnitatud Tallinna linnas natsionaliseerimisele kuuluvate majade nimestiku täiendus ja täienduse järjekorranumbri 1297 all on märgitud maja asukohaga Laulupeo/Gonsiori *, kinnistu nr 4984, omanik korteriühing „Peavari“. Maja natsionaliseerimine pidi olema lõpule viidud enne nimestiku ENSV Teatajas avaldamist, sest Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu 01.11.1940 määruse punkti 1 viimane lause majade natsionaliseerimise korraldamise kohta nägi ette, et ENSV Teatajas avaldatakse natsionaliseeritud majade nimestik. Kuigi halduskohtu toimiku lk 47 - 48 oleval KÜ „Peavari“ dokumendil on märgitud vaidlusaluse maja natsionaliseerimise ajaks 01.11.1940, puuduvad asjas teised tõendid (näiteks natsionaliseerimisakt), mis kinnitaksid elamu natsionaliseerimise lõpuleviimist 01.11.
  5. Samas annab KÜ „Peavari“ juhatuse 21.11.1940 otsus (protokoll nr 20 halduskohtu tl 231), milles ühingu laekahoidja-asjaajajale tehti ülesandeks selgitada maja natsionaliseerimise küsimust ja volitati teda tarbekorral teostama ENSV Teataja 1940, 46, 535 põhjal vajalikke ülesandeid, alust kahelda selles, et elamu natsionaliseerimine oleks 01.11.1940 6
(8)3-03-49 olnud lõpule viidud. Arvestades eeltoodut ei nõustu ringkonnakohus kaebaja väitega vaidlusaluse elamu natsionaliseerimisest 01.11.1940 ja leiab, et elamu natsionaliseerimine toimus pigem 27.11.1940, kui kinnitati 30.11.1940 ENSV Teatajas avaldatud Tallinnas natsionaliseerimisele kuuluvate majade nimestiku täiendus.
  1. Ringkonnakohus ei jaga ka kaebaja seisukohta selles, et A. S. osakuga seotud õiguste ja kohustuste üleandmist H. T- le tegelikult ei toimunud. Halduskohus oleks võinud samade protsessiosaliste vahel jõustunud kohtuotsustega (Tallinna Halduskohtu 31.03.2000 otsus nr 3-656/2000 ja Tallinna Ringkonnakohtu 03.10.2000 otsus nr II-3/219/2000) tuvastatud asjaolusid - et A. Saluoja ei olnud Gonsiori t 58 asuva elamu õigusvastase võõrandamise ajal 27.11.1940 enam KÜ „Peavari“ liige ega kasutanud korterit nr 16 osamaksu alusel – asjas kogutud uute tõendite alusel ümber hinnata, kui tal oleks tekkinud kahtlus nende asjaolude suhtes. Halduskohtul ei pidanud sellist kahtlust jõustunud kohtuotsustega tuvastatud asjaolude suhtes tekkima ja ka ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas kogutud tõendeid teisiti, kui seda tegi halduskohus kaevatavas otsuses. A. S-lt osakuga seotud õiguste ja kohustuste üleandmist H. T- le ja H. T. vastuvõtmist KÜ „Peavari“ liikmeks enne elamu õigusvastast võõrandamist tõendavad KÜ „Peavari“ juhatuse 26.07.1940 otsus H. T. ühingu liikmeks võtmise kohta A. S. asemel ning luba A. S-il üle anda oma liikmeõigused ja kohustused H. T- le arvates 26.07.1940, KÜ „Peavari“ žurnaalpearaamatu kirjed H. T. poolt ühingu liikmeks astumise maksu ja muude liikmelisusega seotud maksude tasumise kohta, 29.09.1940 kviitung nr 53 H. T- lt ühingu liikmeks astumise maksu ning augusti ja septembri kuu eest osamaksu tasumise kohta, KÜ „Peavari“ osamaksude raamatu osad nr 9 ja 22 A. S- lt 4421 krooni osamaksu ülekandmise kohta H. T-le, Tallinna Linnavalitsuse korteritoimkonna 19.10.1940 õiend nr 666 korteris 16 elavale H. T- lt lisaelamispinna saamiseks loa andmise kohta, KÜ „Peavari“ 05.08.1942 kiri Eesti pv Kinnisvara Seltsi Tallinna Osakonnale, mille kohaselt oli H. T. 01.11.1940 korteriühingu liikmeks. Samuti on Tallinna Kesklinna rajooni Rahvakohtu 07.12.1959 määrusega tsiviilasjas nr 2-3181 tuvastatud, et A. S. elas
  2. aastal kuni mobiliseerimiseni Nõukogude Arme esse koos abikaasa ja lastega Tallinn-Nõmmel, Pikk t *. Kui lähtuda KÜ „Peavari“ põhikirja § 8 teisest lausest, mille kohaselt juhatuse poolt liikmeks vastuvõetud sooviavaldaja loetakse ühingu liikmeks sisseastumis- ja osamaksu tasumise päevast, tuleb H. T. lugeda KÜ „Peavari“ liikmeks hiljemalt
  3. septembrist 1940, kui ta tasus liikmeks astumise maksu.
  4. Kaebuse esitaja väited KÜ „Peavari“ juhatuse 26.07.1940 otsuse (protokoll nr 15) võltsimisest on paljasõnalised. Protokollis nr 15 on märgitud juhatuse 26.07.1940 otsuse kohta järgmist: „Sissetulnud sooviavalduse kohaselt juhatuse protokolli nr 14 –
  5. juulist 1940 s. a. muutmiseks juhatus otsus tas vastu võtta k/ü „Peavari“ liikmeks H. T. elukoht Tallinn Pärnu mnt. *, Tallinna Linna Naiskutsekooli ja Kodumajanduskooli õpetaja ja lubada majas A. S-il üle anda oma õigused ja kohused H. T- le
  6. juulist
  7. a. arvates“. A. S. sooviavalduse arhiivis puudumisest ei saa tõsikindlalt järeldada, et sooviavaldust ei ole olemas olnud. Juhatuse 26.07.1940 otsus on kooskõlas osamaksude raamatu osaga nr 9, milles on kanne A. S. osamaksu ülekandmise kohta H. T. osamaksu arvele viitega osale
  8. Kande kohaselt on A. S. osamaksude osa lõpetatud. Osamaksude raamatus on avatud osa nr 22 H. T- le, kus 27.07.1940 kande kohaselt on A. S. osamaks 4421 krooni üle kantud A. S. arvelt H. T. arvele. Osamaksude raamatu osas nr 2 tehtud märke kohaselt on H. T. arvele kantud ka A. S. poolt tasutud makse 500 krooni. KÜ „Peavari“ juhatuse 26.07.1940 otsus on kooskõlas ka A. S. tahtega, kes ei pidanud seda vajalikuks vaidlustada. 7
(8)3-03-49
  1. KÜ „Peavari“ juhatuse 19.11.1940 otsuse punktis 4 (protokoll nr 19) on märgitud järgmist: „Arvestades major S. teadaannet 27.07.40 lugeda tema, S., ühingu liikme õigused ja kohused krt nr 16 peale üle läinuks H. T- le. Major S. lugeda ühingu liikmest lahkunuks ja H. T. ühingu liikmeks astunuks arvates
  2. juulist 1940.a. Ühingu põhikirja § 14 viimase lause nõude kohaselt teha vastavad märkused ühingu raamatuis“. KÜ „Peavari“ juhatuse 19.11.1940 otsuse punkti 4 (protokoll nr 19) ja 26.07.1940 otsuse vahel puudub vastuolu. Vastustaja ja kolmas isik väidavad põhjendatult, et KÜ „Peavari“ juhatuse 19.11.1940 otsus kinnitab juhatuse poolt A. S. 27.07.1940 teadaande alusel A. S-ilt ühingu liikmeõiguste ja kohustuste üleminekut H. T- le ning juhatuse 26.07.1940 otsuse täitmist. 19.11.1940 otsustas juhatus teha liikmete vahetumisega seonduvad märkused ühingu põhikirja nõude kohaselt ühingu raamatus, mida ka tehti.
  3. Ringkonnakohus jagab kolmanda isiku seisukohta ka selles, et KÜ „Peavari“ osamaksude raamat ega muud dokumendid ei saanud kajastada 4 421 krooni osamaksu ja lisavastutusraha 500 krooni maksmist H. T. poolt A. S- le, sest tegemist on A. S ja H. T vahelise tsiviilõigusliku tehinguga.
  4. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on kaevatava otsusega õigesti tuvastanud vara õigusvastase võõrandamise aja, vara endise omaniku ja asjaolu, et kaebuse esitaja isa ei olnud Gonsiori * asuva elamu õigusvastase võõrandamise ajal enam korteriühingu liige ega kasutanud korterit nr * osamaksu alusel. Linnakomisjon on jätnud põhjendatult rahuldamata M. R. avalduse omandireformi objektiks oleva vara tagastamiseks. Halduskohus järeldas põhjendatult, et vaidlustatud linnakomisjoni otsus on õiguspärane. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus HKMS § 46 lg 1 p 1 alusel muutmata. Kaire Pikamäe Ivo Pilving Lilianne Aasma 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.