2-04-2140/6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Reet Allikvere ja Margo Klaar Otsusese tegemise aeg ja koht

1. aprill
2. a., Tallinn Tsiviilasja number 2-04-2140 Tsiviilasi T.V.i hagi OÜ P. vastu üürivõlgnevuse ja viiviste nõude alusetuks tunnistamiseks ning üürilepingu ülesütlemise tühisuse tunnustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Linnakohtu
3. detsembri
4. a. otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik T.V.i apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg
5. aprill
6. a. Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant T.V. (IK 45204200313, elukoht U-T19 – 4, 10134 Tallinn); esindaja adv. P.S. Vastustaja OÜ P. (registrikood 10002520, aadress Endla 4 – 445, 10142 Tallinn); lepinguline esindaja K.S. RESOLUTSIOON:
7. Jätta muutmata Tallinna Linnakohtu
8. detsembri
9. a. otsus T.V.i hagis OÜ P. vastu üürivõlgnevuse ja viiviste nõude alusetuks tunnistamiseks ja üürilepingu ülesütlemise tühisuse tunnustamiseks osaliselt – osas, millega hagi üürilepingu ülesütlemise tühisuse tunnustamiseks jäeti rahuldamata.
10. Tühistada otsus osas, millega hagi üürivõlgnevuse ja viiviste nõude alusetuks tunnistamiseks jäeti rahuldamata, samuti kohtukulude osas. Tühistatud osas saata tsiviilasi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.
11. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
12. Määrata advokaadi P.S.i (advokaadibüroo D.) poolt määratud korras T.V.ile seoses apellatsioonimenetlusega riigi arvel osutatud õigusabi tasu suuruseks 3420 krooni.
13. Riigi õigusabi kulude väljamaksmise korraldamiseks saata otsus Advokatuurile. 2
14. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
15. juunil
16. a. postitas hageja Tallinna Linnakohtusse hagi üürikomisjoni otsuse tühistamiseks ja
17. detsembril
18. a. täpsustas haginõuet, paludes kostja poolt tema vastu esitatud üürivõla 55.927, 58 krooni ja viivise 17.071, 95 krooni nõue alusetuks tunnistada.
19. detsembril
20. a. esitas hageja täiendavalt nõude tunnistada kostjapoolse üürilepingu ülesütlemise tühisust. Elamu Tallinnas U-T19 tagastati omandireformi käigus õigusjärgsele omanikule A.J.le ning kinnistu kanti kinnisturaamatusse
21. aprillil
22. a. Elamu tagastamise ajal kasutas hageja koos perekonnaga selles korterit
23. Kinnistu omanik ja hageja sõlmisid
24. septembril
25. a. üürilepingu, mille kohaselt hageja sai alates
26. oktoobrist
27. a. enda kasutusse samas elamus korteri 4 tähtajaga üks aasta ja nii korduvalt, kui üürilepingu tähtaja möödumisel kumbki pool ei taotle üürilepingu lõpetamist või uue lepingu sõlmimist.
28. septembril
29. a. tehtud kande kohaselt kuulub kinnistu kaasomandina erinevates mõttelistes osades mitmele kaasomanikule, sealhulgas OÜ-le P.. Seoses üürilepingu kehtivuse ja tasumisele kuuluva üürimääraga tekkisid poolte vahel probleemid. Omanik esitas hagejale korduvalt nõudmisi üüri määra tõstmiseks, hageja ei olnud aga sellega nõus. Ümberasumisega sama kinnistu teise korterisse ei ole hageja kaotanud oma sundüürniku staatust. Hageja tasus üüri kui sundüürnik, 1m2 eest 8 krooni, ja alates
30. märtsist
31. a. 15 krooni 1m2 eest. Sellisest arvestusest lähtuvalt hagejal üürivõlgnevust ei ole.
32. märtsil
33. a. pöördus kostja Tallinna Üürikomisjoni poole avaldusega, milles palus hagejalt välja mõista üürivõlg 48.788, 30 krooni ja viivis 15.544 krooni. Tallinna Üürikomisjoni otsusega üürivaidlusasjas nr. ÜK 2/53/04 mõisteti hagejalt välja üürivõlg summas 55.927, 58 krooni ja viivis summas 17.071, 95 krooni. Arusaamatu on, millisel õiguslikul alusel jõudis komisjon äratundmisele, et kostja poolt rakendatud üürimäär 70 krooni ruutmeetrilt on mõistlik. Omanik ei saa hagejalt nõuda üüri üle kohaliku omavalitsuse kehtestatud piirmäära. Sellest tulenevalt on üüri ja viivise nõue alusetu.
34. detsembril sai hageja kostjalt üürilepingu ülesütlemise teate, kuna üürivõlgnevus kostja ees on 68.862, 20 krooni ja viivis 19.519, 25 krooni. Üürivõlgnevuse arvestus ei ole õige, kuna kostja on lähtunud ebaõigest üürimäärast. Üürivõla nõue on alusetu ja sellest lähtuvalt on ka üürilepingu ülesütlemine tühine. Hageja on Tallinna linnas arvele võetud kui eluruumi taotleja ning on tasunud üüri omavalitsuse poolt kehtestatud piirmääras. Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnistanud. Ebaõige on hageja arusaam, nagu oleks ta säilitanud sundüürniku õigused. Hageja ja kinnistu omaniku vahel sõlmiti
35. septembril
36. a. üürileping U-T19 korteri 4 kasutamiseks. Ümberasumisega samal kinnistul asuvasse teise majja kaotas hageja sundüürniku õigused. Asjaolu, et hageja on sisse kirjutatud korterisse 17, mis on hageja tütre kasutuses, ei too kaasa õiguslikke tagajärgi hagejale. Üürikomisjonis nõustus hageja sellega, et ta ei ole sundüürnik, kuid leidis, et kostjal ei ole tulenevalt üürilepingus kokkulepitust õigust üüri ühepoolselt tõsta. Siiski oli üürileandja sunnitud üüri tõstma, sest varem kehtinud üüri piirmäär 8 krooni oli ebapiisav kinnistu haldamiseks ja korrashoiutööde finantseerimiseks, kokkuleppel ei olnud aga hageja nõus üüri tõstma.
37. oktoobri
38. a. kirjas teatas kostja hagejale üüri tõstmisest ja
39. oktoobril
40. a. kinnitas seda üürnikule. Alates
41. a. veebruarist on hageja tasunud üüri ebaregulaarselt ja puudulikult, kuid ei ole üürileandja ühepoolset üüri suurendamist kohtus 3 vaidlustanud. Kostja esitas üürikomisjoni istungil viivisearvestuse seisuga
42. mai 2004, sellest nähtuvad hagejale arvestatud üürid ja nende tasumised. Viimati laekus hagejalt üüri
43. mail
44. a. Kostja pöördus hageja poole
45. augustil
46. a. palvega teavitada end üüri tasumata jätmise põhjustest, kuid ei saanud vastust. Alates
47. a. maist ei ole hageja tasunud üürileandja poolt määratud üüri ega ka üüri suuruses 15 krooni ruutmeetri eest, mida hageja enda suhtes pidas kehtivaks. Samuti on tasumata sama perioodi kõrvalkulud. Tulenevalt kasvavast üürivõlast esitas kostja
48. detsembril
49. a. hagejale üürilepingu ülesütlemise avalduse ning jääb selles toodud faktide ja asjaolude juurde. Üürilepingu ülesütlemine on kehtiv võlaõigusseaduse (VÕS) § 316 lg. 1 kohaselt. Esimese astme kohtu otsus Tallinna Linnakohus jättis
50. detsembri
51. a. otsusega hagi rahuldamata. Hageja oli üürnik, kes õigusjärgsele omanikule A.J.le omandi tagastamise ajal elas koos perega UT19 korteris
53. septembril
54. a. sõlmisid kinnistu omanik ja hageja üürilepingu U-T19 korteri 4 kasutamiseks. Omandireformi käigus tagastatud elamutes elavatele sundüürnikele on õiguslikud garantiid sätestatud ORAS § 121 lõikes 11, mille kohaselt nimetatud paragrahvi sätted laienevad üürisuhtele, mille pooleks olev üürnik elas eluruumis elamu tagastamise hetkel. Kuna hageja üürisuhe selle eluruumi suhtes, milles ta elas elamu tagastamise hetkel, on lõppenud, ei laiene temale ORAS §-s 121 toodud õiguslikud garantiid. Kui isikul on korteri kasutusõigus lõppenud, siis ei ole tal selle korteri suhtes mingeid sundüürniku õigusi. Ka asjaolu, et hageja koos perega on Tallinna Kesklinna Valitsuse korterikomisjoni ettepanekul võetud arvele eluruumi üürimist taotlejana, ei muuda hagejat veel isikuks, kellele laienevad ORAS § 12 1 sätted. Hageja ei ole tasunud üüri üürileandja poolt nõutud määras. Pidades end sundüürnikuks, on hageja tasunud üüri alguses 8 krooni, alates
55. märtsist
56. a. aga 15 krooni ruutmeetri eest. Seega on Tallinna Üürikomisjoni
57. mai
58. a. otsus vastavuses asja tehioludega ning põhineb kehtival seadusandlusel. Seisuga
59. november
60. a. on hageja kommunaalkulude põhivõlg 82.965, 44 krooni ja viiviste võlgnevus 26.272, 56 krooni.
61. detsembril
62. a. esitas kostja hagejale üürilepingu ülesütlemise avalduse VÕS § 316 lg. 1 punktide 1 - 3 alusel, sest hageja ei tasunud alates
63. a. maist ei üürileandja poolt määratud üüri ega ka üüri suuruses 15 krooni ruutmeetri eest. Samuti olid tasumata kõrvalkulud. Hageja ei asunud oma võlgnevust likvideerima ka peale üürilepingu ülesütlemist, seega oli kostjapoolne üürilepingu ülesütlemine kehtiv. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja Tallinna Linnakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega tema hagi rahuldada. Omandireformi käigus tagastati Tallinnas U-T19 asuv A.J.le. Tagastamise hetkel oli apellandil kehtiv üürileping ning sissekirjutus U-T19 korteris nr.
64. A.J. sõlmis
65. septembril
66. a. apellandiga üürilepingu korteri 4 kasutamiseks. Ümberasumisega U-T19 korterist 17 korterisse 4 ei ole apellant kaotanud sundüürniku staatust, sest ümberasumine toimus sama kinnistu piires. ORAS § 121 kehtib apellandi suhtes, sest tagastamise hetkel ta elas tagastatavas elamus ja tal oli kehtiv üürisuhe. Apellant on üüri tasunud vastavalt seaduses sätestatud nõuetele ja alusetu on üüri ning viiviste võlgnevuse nõue. Pooled ei ole viiviste tasumise osas kokku leppinud. Pealegi on üürileandja arvestanud võlgnevust, võttes aluseks enda poolt kehtestatud üüri, mitte selle, mis peaks apellandi kui sundüürniku osas kehtima. Kuna nõutav üürivõlgnevuse summa ei ole õige, ei ole ka VÕS § 325 kohaselt alust üürilepingu ülesütlemiseks. Üürivõlgnevus, mis tekkis peale
67. a. maikuud, on seletatav apellandi eksitusse viimisega, et OÜ P. on kohustatud kindlustama teda elamispinnaga ja üüri maksta pole vaja. Alates
68. a. veebruarist asus apellant võlga 4 likvideerima, arvestusega 15 krooni ruutmeetri eest, ja käesolevaks ajaks võlgnevust üürileandja ees ei ole. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Apellant on keeldunud läbirääkimistest üüri suuruse üle ja üürilepingu ülesütlemisele eelnenud poole aasta jooksul ei tasunud üürileandjale üüri ega kõrvalkulusid. Seega oli vastustajal õigus üürileping VÕS § 316 lg. 1 alusel üles öelda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust tühistada linnakohtu otsust osas, millega jäeti hagi üürilepingu ülesütlemise tühisuse tunnustamiseks rahuldamata. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg. 1 punktile 1 tuleb otsus selles osas jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ülejäänud osas tuleb otsus kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 3 tühistada, tsiviilasi aga saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Vaidlust ei ole selle üle, et alates
69. a. maist kuni detsembrini, mil kostja tegi hagejale üürilepingu ülesütlemise avalduse, hageja üüri ega kommunaalteenuste tasu kostjale ei maksnud. Et ta sel ajavahemikul korteri kasutamise eest üldse ei maksnud, kinnitas hageja ka apellatsioonikohtu istungil. Apellatsioonkaebuses märkis hageja, et hakkas võlga kostjale tasuma
70. a. veebruarist, seega pärast üürilepingu ülesütlemise avalduse saamist. Nii oli aga hageja kui üürnik üürilepingu ülesütlemise avalduse tegemise ajal olnud viivituses rohkem kui kolmel üksteisele järgneval maksetähtpäeval tasumisele kuuluva üüri ja kõrvalkulude maksmisega, võlgnetava üüri summa ületas kolme kuu eest maksmisele kuuluva üüri summat ja võlgnetavate kõrvalkulude summa ületas kolme kuu eest maksmisele kuuluvate kõrvalkulude summat ning hageja ei olnud oma kohustusi enne ülesütlemist täitnud. Seega esinesid kõik VÕS § 316 lg. 1 punktides 1 – 3 sätestatud alused üürileandja poolt üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ja ei esinenud sama paragrahvi lg. 2 lauses 1 märgitud alust, mis üürileandja ülesütlemise õiguse oleks välistanud. VÕS § 196 lõikes 2 sätestatud täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks andis kostja hagejale
71. augusti
72. a. kirjaga (tl. 77 ja 79), hageja aga kostja kirjale ei vastanud. Kuna hageja ajavahemikul
73. a. maist kuni detsembrini üüri ja kommunaalteenuste tasu üldse ei maksnud, siis ei ole üürilepingu erakorraliste ülesütlemise aluste olemasolu tuvastamiseks oluline tuvastada, kui suur oli üüri- ja kommunaalteenuste tasu võla arvuline suurus. Hageja ei ole üürilepingu ülesütlemise vaidlustamisel tuginenud selle vastuolule hea usu põhimõttega (VÕS § 326 lg. 1). Apellant ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid väita, et üürileandja ei ole järginud eluruumi üürilepingu ülesütlemise vormi kohta seaduses sätestatut. Nii on apellant väitnud, et kuna avalduses märgitud üürivõla suurus ei ole õige, siis ei vasta avaldus VÕS § 325 lg. 2 punktile
74. Kolleegium apellandiga ei nõustu. Osundatud punkti kohaselt peab üürilepingu ülesütlemise avaldus sisaldama ülesütlemise alust. Vaidlusaluses ülesütlemisavalduses (tl. 68) märkis kostja, et ütleb lepingu üles VÕS § 316 lg. 1 punktides 1 – 3 märgitud alustel, kirjeldades ka nende aluste sisu ja märkides, et hageja on tasunud üüri ebaregulaarselt ja mitte täielikult ning et viimati on hageja üüri tasunud
75. mail
76. a. Seega on kostja üürilepingu ülesütlemise aluseid piisava põhjalikkusega kirjeldanud. Kuna seaduse kohaselt ei ole nõutud, et ülesütlemisavalduses sisalduks üürivõla suurus, siis ei saaks sellest tulenevalt pidada ülesütlemisavaldust vorminõuete rikkumise tõttu tühiseks isegi juhul, kui avalduses märgitud võlgnevuse suurus oleks ebatäpne. Seega on linnakohtu otsus õige osas, millega jäeti rahuldamata hagi üürilepingu ülesütlemise tühisuse tunnustamiseks. 5 Linnakohtu otsus ei ole õige osas, millega jäeti rahuldamata hagi 55.927, 58 krooni suuruse üürivõla ja 17.071, 95 krooni suuruse viivise nõude alusetuks tunnistamiseks, kuna selle tegemisel on kohus olulisel määral rikkunud menetlusõiguse norme. Selle hageja poolt esitatud tuvastusnõude eesmärgiks oli kindlaks teha, et hagejal ei ole kostja ees üürikomisjoni otsusega väljamõistetud võlga; pooled vaidlevad üürimäära, sellest tuleneva üüri ning üürivõla suuruse üle. Üürikomisjoni otsuse jõustumise takistamiseks oli hageja sunnitud esitama vastava tuvastusnõude. Jättes hagi rahuldamata, kinnitas linnakohus sisuliselt hagejal kohtuotsuse resolutsioonis märgitud suurusega üürivõla olemasolu. Samas ei ole kohus oma otsust selles osas sisuliselt põhjendanud. Oma hagi põhjendamiseks tõi hageja esile, et ta on tasunud üüri vastavalt kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud piirmäärale, mida tema suhtes tuli kohaldada. Osundatud nõude osas tuvastas linnakohus otsuses üksnes, et algul tasus hageja üüri 8 krooni ruutmeetri eest ning alates
77. märtsist
78. a. tasus ta 15 krooni ruutmeetri eest, mingeid muid faktilisi asjaolusid kohus aga ei tuvastanud. Otsusest ei nähtu, millistest faktilistest asjaoludest on kohus teinud järelduse, et kostjal on hagiavalduses märgitud suurusega üüri, kommunaalteenuste tasu ja viiviste võlg. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud niisuguseks järelduseks alust ei anna. Kuna pooled vaidlesid üürivõla suuruse üle tulenevalt üürimääradest, ei saanud kohus hagi lahendada, tuvastamata vaidlusalust ajavahemikku, üüri määrasid sel ajavahemikul, sellest tulenevat üüri suurust ja kostja poolt selle tasumise asjaolusid, aga samuti hindamata, kas kostja oli üürimäära kehtestanud kooskõlas seadusega. Otsusest ei nähtu ka asjas oluliste asjaolude tuvastamise võimatus. Otsuses on kohus märkinud üksnes, et üürikomisjoni otsus vaidluse kohta on vastavuses asja tehioludega ning põhineb kehtival seadusandlusel, samas ei võimalda otsus mõista, millistest üürikomisjoni poolt tuvastatud faktilistest asjaoludest kohus vaidluse lahendamisel lähtus ning millel põhineb kohtu järeldus, nagu oleks see otsus seaduslik. Pealegi ei olnud kohtu pädevuses hinnata üürikomisjoni otsuse vastavust seadusele, kohtu kohustuseks oli lahendada hageja poolt esitatud hagi. Otsuse tegemise ajal kehtinud TsMS § 228 lause 1 kohaselt pidi kohus otsuse tegemisel hindama tõendeid, otsustama, mis asjaolud on tuvastatud, millist seadust või seaduse alusel antud õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Linnakohus ei hinnanud otsuse tegemisel osundatud nõude osas esitatud tõendeid, ei otsustanud, mis asjaolud on tuvastatud ega ka, millist seadust või seaduse alusel antud õigusakti tuleb asjas kohaldada. Seega ei ole linnakohus oma otsust seaduse kohaselt olulises osas põhjendanud. Praegu kehtiva TsMS § 656 lg. 1 punkti 5 kohaselt on asjaolu, et esimese astme kohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud, otsuse tühistamise ja asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule saatmise aluseks apellatsioonkaebuse põhjendusest olenemata, kui ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Kolleegium leiab, et kohtuotsuse puudust ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, kuna asjas oluliste faktiliste asjaolude eespoolkirjeldatud olulises ulatuses esmakordne tuvastamine piiraks poolte kaebeõigust sellest tulenevalt, et kassatsioonimenetluses ei ole pooltel võimalik kaevata tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise peale. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et nõustub linnakohtu järeldusega, mille kohaselt apellanti ei saa pidada sundüürnikuks. ORAS § 121 lg. 11 lausele 1 kohaselt laienevad selle paragrahvi sätted üürisuhtele, mille pooleks olev üürnik elas eluruumis elamu tagastamise hetkel. Nii ORAS-e vastuvõtmise ajal kehtinud elamukoodeksi (EK) § 50 lg. 1 kui korteri nr. 4 suhtes üürilepingu sõlmimise ajal kehtinud elamuseaduse (ES) § 28 lg. 1 ja § 29 lõigete 1 ja 2 mõtte kohaselt oli üürilepingu esemeks eluruum (korter või muu isoleeritud eluruum ja selle teenindamiseks vajalikud ruumid). Eluruumiks ORAS § 121 lg. 11 mõttes oli kostjaga sõlmitud üürilepingu ese, seega tema kasutusse antud korter, mitte kogu elamu või kinnistu, nagu kostja leiab. Vaidlust ei ole selle üle, et kostjaga korteri nr. 4 suhtes üürilepingu sõlmimisel jäi kostja tütre perekond elama korterisse 17, mida kostja 6 koos tütre perega oli seni kasutanud. Uue üürilepingu sõlmimisega
79. septembril
80. a. parandas kostja oma elamistingimusi, asudes tütrest eraldi elama. Meelevaldne on kostjapoolne ORAS § 121 lg. 11 tõlgendus, nagu peaksid talle laienema seaduse alusel sundüürnikele antavad soodustused olenemata sellest, et temaga sõlmitud üürilepingu esemeks ei ole eluruum, mida kostja elamu omandireformi käigus tagastamise ajal kasutas. Ainuüksi see asjaolu ei anna aga alust järeldusele, nagu ei oleks kostja suhtes olnud üüri piirmäärad kohaldatavad. ES § 371 lg. 1 lause 1 ja lg. 2 kuni
81. juulini
82. a. kehtinud redaktsiooni kohaselt oli kohaliku omavalitsuse volikogul õigus kehtestada munitsipaalomandis olevatele eluruumidele oma haldusterritooriumil üüri piirmäärad, kusjuures see piirmäär oli piirmääraks kõigi samal haldusterritooriumil asuvate eluruumide suhtes, sõltumata omandivormist. Kuna linnakohus ei ole vastuolus TsMS § 164 lg. 1 punktiga 1 selgitanud eelmenetluses välja üürivõlga puutuva nõude osas poolte nõuete ja vastuväidete põhjendusi ega teinud neile ettepanekut sellega seotud faktiväidete esiletoomiseks, siis ei ole võimalik otsustada selle üle, mil määral kirjeldatu hageja üürivõla suurust mõjutab. Hageja tugines oma nõude alusena muuhulgas ka pooltevahelisele üürilepingule, sellelegi ei ole linnakohus vaidlust lahendades mingit tähelepanu pööranud.
83. novembril
84. a. määras Tallinna Linnakohus hagejale esindaja riigi arvel (tl. 33). Kohtumääruse alusel osutas hagejale õigusabi adv. P.S. advokaadibüroost D.. P.S. on esitanud taotluse esindajatasu saamiseks 3420 krooni ulatuses, sealhulgas 2800 krooni apellatsioonkaebuse koostamise ja sellega seotud toimingute eest ning 620 krooni kohtuistungil osalemise eest. Kolleegium leiab, et taotletava tasu suurus vastab justiitsministri
85. jaanuari
86. a. määrusega nr. 2 kinnitatud tasumääradele, taotlus tuleb rahuldada, makstes advokaaditasu riigi arvel. Poolte vahel tuleb kohtukulud jaotada vastavalt vaidluse uue läbivaatamise tulemusele. Reet Allikvere Margo Klaar Malle Seppik