Obsah (5)

§ 26§ 31§ 7§ 93§ 5

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Lea Kuuse 08 .juunil 2006. a Tallinn 3-06-13 Haldusasi M. J.i kaebus Häirekeskuse ja

§ 26lg 1 p 6).

Jätta rahuldamata Lõuna-Eesti Päästekeskuse ( endine Viljandimaa Päästeteenistus) ja Häirekeskuse taotlused kohtukulu väljamõistmiseks M. J.ilt. Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates kohtuotsuse teinud halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb asja otsustanud halduskohtule teatada kirjalikult 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse võib esitada teate esitanud isik (

§ 31lg 4 ja lg 5).

ASJAOLUD 16.juunil 2004.a. kella läksid V. L. ja H. J. Viljandimaalt, Oiult Võrtsjärvele purjetama. 17.07.2004.a. kell 00.07 sai Lõuna Eesti Häirekeskus V. L. pojalt U. L.lt teate, et purjetajad ei ole tagasi tulnud ja andmed nende täpse asukoha kohta puuduvad. Häirekeskuse päästekorraldaja T. P. teatas helistajale, et politsei alustab otsinguid ja soovitas pöörduda politsei lühinumbrile

1. 1 Politsei vahendusel sai kell 00.50 purjepaadi kadumisest teada Viljandimaa Päästeteenistuse operatiivkorrapidaja T. R.. Kell 04.00 saabus Võrtsjärve äärde Piirivalve Lennusalga päästekopter ja kell 04.09 leiti ümberläinud purjepaadi juurest V. L.. Kell 05.18 leidis kopterimeeskond kalda lähedalt mõrdadesse kinnijäänud H. J.i . Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisibüroo poolt läbiviidud surnu kohtuarstliku ekspertiisi kohaselt oli H. J.i surma põhjuseks mehhaaniline lämbumine oksemassidesse. 02.08.2004.a. esitas H. J.i abikaasa M. J. siseministrile avalduse taotlusega ametkondliku juurdluse algatamiseks. Ametkondliku juurdluse käigus tuvastati, et Lõuna-Eesti Häirekeskuse päästekorraldaja on paadiõnnetuse ohvrite päästetööde läbiviimisel eksinud Päästeseaduse § 19 lg 1 vastu.Samuti oli tema tegevus vastuolus siseministri 06.11.2000.a. määrusega nr 66 ning ka ei tegutsenud ta vastavuses oma ametijuhendiga. Juhtumi uurimiseks algatati Lõuna Politseiprefektuuri Viljandi politseiosakonnas kriminaalasi nr 04284000597 KarS § 117 tunnustel . 19.07.2004.a. lõpetati sama politseiasutuse poolt prokuratuuri loal kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 ja 200 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Riigiprokuratuur tühistas 22.10.2004.a. kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ja tagastas kriminaalasja kohtueelse menetluse jätkamiseks juhisega kontrollida päästetööde läbiviimise eest vastutavate ametiisikute tegevust H. J.i päästmisel ja põhjuslikku seost nende tegevuse /tegevusetuse ning saabunud tagajärje vahel. 29.12.2005.a. lõpetas Lõuna Politseiprefektuuri Viljandi politseiosakonna politseiinspektor A. K. prokuratuuri loal kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1alusel kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Riigiprokuratuuri 09.02.2006.a. määrusega jäeti M. J.i kaebus kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tühistamiseks ja menetluse jätkamiseks rahuldamata. Tartu Ringkonnakohtu 21.03.2006.a. määrusega jäeti Riigiprokuratuuri 09.02.2006.a. määrus muutmata ja M.J.i esindaja v.adv.V.Võhma kaebus rahuldamata. 30.12.2005.a. esitas M. J. kaebuse Tallinna Halduskohtule. KAEBUSE MOTIIVID Lõuna-Eesti Häirekeskuse ja Viljandimaa Päästeteenistuse ülesandeks on päästeteadete vastuvõtmine, töötlemine ja päästetööde korraldamine. Lõuna-Eesti Häirekeskuse päästekorraldaja T. P. tegevusetuse tõttu ja Viljandimaa Päästeteenistuse operatiivkorrapidaja T. R. tegevusega viivitamise tõttu päästetööde korraldamisel ei jõudnud päästekopter õigeaegselt kadunud meesteni ning H. J. hukkus traagiliselt. Kui ülalnimetatud ametiisikud ei oleks rikkunud oma teenistuskohustusi ja ei oleks käitunud õigusvastaselt, oleks H. J. päästetud. Veel umbes kell kolm oli H. J. elus ja asus koos V. L.ga kalda suunas ujuma.Päästetöötajate õige tegutsemise korral oleks kopter varem välja saadetud, kadunud mehed leitud varem ning H. J.i elu päästetud. H. J.i hukkumine põhjustas ja põhjustab käesoleva ajani kaebajale suurt hingelist piina ja kaotusvalu, samuti materiaalset kahju. RVS § 12 lg 2 kohaselt loetakse avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahjuks igasugune selle avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsilise isiku poolt vahetult põhjustatud kahju. Lõuna-Eesti Häirekeskuse päästekorraldaja T. P. ja Viljandimaa Päästeteenistuse operatiivkorrapidaja T. R. käitumise õigusvastasus seisnes järgmises: 2 T. P. , olles 00.07 saanud U. L.lt telefoniteate kahe mehe kadumisest ja arvatavast paadiõnnetusest, oleks pidanud kohe algatama päästeaktsiooni, mida T. P. aga ei teinud, vaid soovitas pöörduda politseisse.Sellise tegevusega rikkus T. P. Päästeseaduse § 11 lg 2, siseministri 06.11.2000.a. määruse nr 66 § 23 p 9, samuti Lõuna-Eesti Häirekeskuse päästekorraldaja ametijuhendi p.4.3, p.4.4 ja p.4.
2. Nende sätetega pandud kohustusi rikkudes põhjustas T.P. päästetööde algusega hilinemise vähemalt 43 minutiks. Rikkumine ja selle tõttu päästetööde alustamisega hilinemine on tuvastatud ka Päästeameti poolt läbiviidud ametkondliku juurdluse kokkuvõttes. Juhul, kui T. P. oleks teenistuskohustusi täitnud korrektselt ja oleks kohe pärast teate saamist algatanud päästetööd, oleks võidud H. J.i elu päästa ja ei oleks sellega tekitatud kahju kaebajale. Viljandimaa Päästeteenistuse operatiivkorrapidaja T. R. ülesandeks ametijuhendi kohaselt oli päästetööde korraldamine ja juhtimine maakonna territooriumil. Tulenevalt päästeseaduse § 19 lg 1 ja Viljandimaa Päästeteenistuse operatiivosakonna põhimääruse p.2.1 on nimetatud osakonna põhiülesandeks päästetööd inimeste ja vara päästmiseks, sealjuures põhimääruse p.2.3 kohaselt tagab osakond päästetööde läbiviimise vähima võimaliku aja jooksul. T. R. rikkus kohustust korraldada päästetööde läbiviimine vähima võimaliku aja jooksul. Ta viivitas päästetööde läbiviimisega ja ei kaasanud kõiki võimalikke ressursse päästetöödesse. Keskkonnainspektsiooni vaneminspektor G. K. teatas Lõuna-Eesti Häirekeskusele juba kell 00.36, et Keskkonnainspektsiooni kaatrit ei ole võimalik kadunud meeste otsimistöödele kaasata. Seega oleks pidanud T. R. juba õnnetusest teadasaamisel kell 00.50 võtma vastu otsuse päästekopteri(te) kaasamise kohta. T. R. kontakteerus alles 02.28 Päästeameti kriisireguleerimiskeskusega ning teatas, et Keskkonnainspektsioonist kaatrit ei saa ja uuris kopteri tellimise võimalusi ja kaasnevaid kulusid. Päästeaktsiooni juht T. R. ei olnud teadlik, et päästekopteril on võimalik inimesi veest päästa, seda selgitas talle merevalvekeskuse töötaja. Ka nähtub kõnesalvestusest merevalvekeskusega , et T. R. ei pidanud kopteri väljalendu vajalikuks. T. R. peatas Lennusalga kopterivalvemeeskonna ja merevalvekeskuse vahel koku lepitud kopteri väljalennu. Lisaks rikkus T. R. Viljandimaa päästeteenistuse väljasõidukorda, mille kohaselt ta oleks pidanud sündmuskohale saatma Kolga-Jaani tugikomando töötaja. Ülaltoodud teenistusalaste kohustuste rikkumine on tuvastatud ka Päästeameti poolt läbi viidud ametkondliku juurdluse kokkuvõttes. Rikkumiste tagajärjel viibisid päästetööd sedavõrd, et päästekopter ei jõudnud õigeaegselt sündmuskohale. Kui T. R. oleks täitnud oma teenistuskohustusi korrektselt ja kopteri väljasaatmisega ei oleks viivitanud, oleks õnnestunud päästa H. J.i elu ning ei oleks tekitatud kahju M. J.ile. Päästeteenistuse töötajate õigusvastase käitumisega kaasnes H. J.i hukkumine. Kauaaegse abikaasa traagiline surm, mida oleks saanud operatiivsel tegutsemisel ära hoida, põhjustas ja põhjustab seniajani M. J.ile sügava emotsionaalse trauma, korvamatut leina ja hingelisi kannatusi.M. J. kannatab tugevate unetushäirete all ja ei ole abikaasa surmast toibunud. Lisaks mittevaralisele kahjule kandis kaebaja päästetöötajate õigusvastase käitumise tõttu kulutusi seoses H. J.i surmaga. Sellisteks kuludeks olid matusekulud ja sellega seonduvad kulud.Ülatoodust tulenevalt taotleb kaebaja hüvitisena mittevaralise kahju eest 150 000 krooni ning varalise kahju hüvitisena 29 289 krooni väljamõistmist vastustajatelt. VASTUSTAJATE VASTUVÄITED 3 Vastustajad vaidlevad kaebusele vastu ja leiavad, et kannatanu surm saabus ohu tagajärjel, mille eest kannatanu ise vastutab. Vastustajad leiavad, et T. P. ja T. R. tegevuses ei ole tuvastatav selline õiguserikkumine, mis põhjustas H. J.i surma. T. P. osas on ametkondliku juurdlusega tuvastatud õiguserikkumine ja teda on distsiplinaarkorras karistatud, kuid temapoolsed rikkumised H. J.i surma ei põhjustanud. T. P. tõttu hilines Viljandi Päästekeskuse kaasamine päästetöödesse ligikaudu 43 minutit, kuid tervikuna päästetööde hilinemist see ei põhjustanud, sest politsei asus kohe tegutsema. Viljandimaa Päästeteenistuse operatiivkorrapidaja T. R. puhul ei ole õiguserikkumine tuvastatav. Kaebuse esitaja paneb T. R.le süüks helikopteri päästetöödesse hilisemat kaasamist, kuid nimetatu ei olnud põhjuslikus seoses H. J.i surmaga. Päästekopter ei oleks inimesi pimedas üles leidnud, seega ka kopteri varasem kutsumine ( päike tõusis 04.43) ei oleks tähendanud H. J.i varem leidmist . T. R. peatas 01.52 helikopteri väljasõidu, tegutsedes kaalutlusõiguse alusel. T. R.l oli kaalutlusõigus, milliste vahenditega Võrtsjärevel otsingu- ja päästetöid alustada. Arvestades, et Piirivalve helikopteril on võimalused teostada päästetöid üksnes valges, leidis operatiivkorrapidaja, et enne sündmuskohale jõudmist ei ole vajadust helikopterit tellida. Sellele, et tekkinud viivitus ei oma tähtsust H. J.i elu päästmise seisukohalt, viitab esiteks asjaolu, et H. J. lahkus paadi juurest mõni tund pärast selle ümberminekut, s.o.8-9 ajal õhtul . Seda kinnitab K. H.i seletuskirjast nähtuv. Peale V. L. leidmist asus K. H. koos temaga vastu sõitma kiirabile. V.L. seletas K. H.ile, et H. J. lahkus mõned tunnid pärast paadi ümberminekut, et ujuda Ulgele. Teiseks selgub H. J.i surnukeha leidmise asukohast, et H. J. oli tuule mõjul pikaajaliselt triivinud. Paadi pardale tõstmisel oli hukkunu kange. Seda kinnitab helikopteri kapten major J. P.i 18.08.04 seletuskiri. H. J.i pikaajaline viibimine ümberläinud jahil ei ole tõenäoline, sest ümberläinuna kannatas jaht vaid ühe inimese raskust. Kaebaja nõue põhineb V. L. hiljem muudetud seletustel vrakilt lahkumise kohta. Ka juhul, kui oletada, et viivitus oli ligikaudu 1,5 tundi, asetab see päästetöödes helikopteri ajahetke ligikaudu kellaajale 2.30.Kopteri varasem saabumine ei oleks aga tingimata tähendanud kannatanute varasemat leidmist. Ei saa seega välistada, et H. J. oli surnud juba enne paadiõnnetusest häirekeskusele teatamist U. L. poolt 0.07 või oleks ta hukkkunud ka juhul, kui kopter oleks saabunud varem. Vastustajad nõustuvad Lõuna Politseiprefektuuri 27.12.2005.a. kriminaalmenetluse lõpetamise määruses tõdetuga, et H. J. otsustas paadi juurest kaldale ujuda iseseisvalt ning selle tagajärjel ka uppus. Kahjuavalduse lahendamisel tuleb arvestada ka kannatanud isiku osaga kahju tekkimisel ( VÕS § 139). Kannatanu vastutusele viitab esiteks asjaolu, et 16.06.2004.a. kell 11.01 andis Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Insituut tormihoiatuse Tallinna ja Peipsi järve kohta ja 11.40 tormihoiatuse terve Eesti kohta. Teiseks ei olnud purjekal, millega järvele mindi, õigust sadamast väljuda. Alus ei olnud kantud väikelaevaregistrisse. Seega purjekas ei olnud tehniliselt kontrollitud ning teadamata oli päästevahendite olemasolu või nende piisavus või korrasolek. Matusekulude suuruse või arvestamise õigsuse osas vastustajad vastuväiteid ei esita. Moraalse kahju hüvitamise osas juhivad vastustajad tähelepanu VÕS § 143 lg 3, mille 4 kohaselt surma põhjustamisega mittevaralise kahju hüvitamist peavad õigustama erandlikud asjaolud.Kannatanu surm iseenesest selleks olla ei saa ning teisi põhjuseid kaebuses esile toodud ei ole.Moraalse kahju tõendatuks lugemiseks peab olema selgeks tehtud, missugused on mittevaralised kahjulikud tagajärjed kannatanu jaoks.Iga kahjuliku tagajärje osas tuleb viidata tõenditele, mis seda kahjulikku tagajärge tõendavad. Kahju suuruse esiletoomisel ei piisa sellest, et kaebaja väitel võiks ta nõuda veel suuremat kahjutasu. KOHTU PÕHJENDUSED 1.Riigivastutuse seaduse (RVS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud ( edaspidi kannatanu) , nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3,4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kui üldreeglina on RVS kahjunõude esitamise õigus kannatanul, kelleks ei ole kolmas isik, siis seaduses loetletud juhtudel on erandina sätestatud kolmandate isikute õigus kahjunõude esitamiseks. RVS § 10 lg 1 sätestab, et surma põhjustamisel, kehavigastuse tekitamisel või tervise kahjustamisel on kolmandal isikul õigus nõuda sellega seoses kantud kulutuste, äralangenud ülalpidamise ja mittevaralise kahju hüvitamist eraõiguses sätestatud alustel. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 kohaselt peab teisele isikule ( kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik ( kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutav kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Käesolevas haldusasjas on kaebuse esitaja M. J. esitanud nii varalise kui mittevaralise kahju nõude. Kaebuse kohaselt on nõude aluseks Lõuna –Eesti Häirekeskuse päästekorraldaja T. P. tegevusetus ning Viljandimaa Päästeteenistuse operatiivkorrapidaja T. R. tegevusega viivitamine kui õigusvastased toiminguid, mille tagajärjel hukkus H. J. ja põhjustati kahju M. J.ile. 2.Kaebuses on esitatud kaks nõuet: teha kindlaks Lõuna –Eesti Häirekeskuse (päästekorraldaja T. P.) ning Viljandimaa Päästeteenistuse (operatiivkorrapidaja T. R.) toimingute õiguvastasus; mõista vastustajatelt M. J.i kasuks välja õigusvastaste toimingutega ( tegevusetus ja tegevusega viivitus) avalik-õiguslikus suhtes põhjustatud mittevaraline kahju summas 150 000 krooni ja varaline kahju summas 29 289 krooni. Kuna kahju hüvitamise üheks eelduseks on teo õigusvastasus, hõlmab kahju hüvitamise nõue toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõude. Vastavalt

§ 7

lg 1 teisele lausele peab tuvastamiskaebuse esitamiseks olema kaebajal põhjendatud huvi tuvastatava asjaolu suhtes. Kaebuses muud põhjendatud huvi esile toodud ei olnud, mistõttu kohus võttis kaebuse menetlusse kahju hüvitamise kaebusena ja sellele kaebaja vastu ei vaielnud. 24.05.2006.a. kohtuistungil väitis kaebaja aga, et tema täiendavaks põhjendatud huviks on saada teada ja näidata, et vastustajad on käitunud õigusvastaselt. Isiku soov veenduda toimingu õigusvastasuses ei ole hinnatav põhjendatud huvina

§ 7lg 1 mõttes.

Kaebaja selgituste kohaselt on “õigusvastasuse tuvastamine otseselt seotud teise nõudega”. Sellele väitele laieneb eespooltoodud kohtu seisukoht, et õigusvastasuse tuvastamine on kahjunõudega hõlmatud ning õigusvastasuse tuvastamiseks kohtuotsuse resolutiivosas põhjendatud huvi puudub.Samuti on kaebajad 5 kohtuistungil väitnud, et uute asjaolude ilmnemisel ei ole välistatud , et tuleb uuesti alustada kriminaalasja. Kohus leiab, et ka nimetatu-õiguste kaitsmine kriminaalmenetluses ei saa olla hinnatav täiendava põhjendatud huvina. Siinjuures kohus märgib, et Riigiprokuratuuri 09.02.2006.a. määrusega jäeti M. J.i kaebus kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tühistamiseks ja menetluse jätkamiseks rahuldamata.Tartu Ringkonnakohtu 21.03.2006.a. määrusega jäeti Riigiprokuratuuri 09.02.2006.a. määrus muutmata ja M. J.i esindaja v.adv.V.Võhma kaebus rahuldamata. Ülaltoodust tulenevalt käsitleb kohus kaebust kahju hüvitamise kaebusena. 3.Kahju hüvitamise nõude eeldusteks on lisaks avaliku võimu kandja õigusvastasele tegevusele avalik-õiguslikus suhtes isiku õiguste rikkumine, kahju tekkimine kannatanul ning põhjusliku seose olemasolu õiguste rikkumise ja kahju tekkimise vahel. Kui puudub kasvõi üks nimetatud tingimustest, puudub ka alus kahjunõude rahuldamiseks. Vaidlust ei ole selles, et esitatud kahjunõude puhul on tegemist avaliku võimu kandja tegevusega ( mis hõlmab ka tegevusetust) avalik-õiguslikus suhtes. Kohus peab vajalikuks ennekõike peatuda küsimusel, kas vastustajate väidetava õigusvastase tegevuse ja kaebajal tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos , s.t.kas väidetavad õigusvastased toimingud olid H. J.i surma vältimatuks eelduseks. Asja kohtulikul läbivaatamisel ei ole leidnud kinnitust kaebuse väide , mille kohaselt H. J.i surma põhjustas Lõuna –Eesti Häirekeskuse tegevusetus ja Viljandimaa Päästeteenistuse tegevusega viivitus, seega ei tuvastanud kohus põhjuslikku seost vastustajate väidetava õigusvastase käitumise ja kaebajal tekkinud kahju vahel.

1. Asjas on oluline kindlaks teha H. J.i surma aeg. Kaebuse esitaja on tunnistaja V.L. kohtuistungil ülekuulamisega soovinud kindlaks teha ja tõendada, mis ajal hakkas H. J. ümberläinud purjepaadi juurest ära ujuma. Kaebuse väitel oli veel orienteeruvalt kell kolm H. J. elus ja hakkas koos V. L.ga kalda poole ujuma. Kohus, hinnates asjas esitatud tõendid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et V. L. poolt antud seletused on vastuolu tõttu teiste asjas kogutud tõenditega , sealjuures V. L. enda poolt varem H. J.i paadi juurest lahkumise aja kohta öelduga , ebausaldusväärsed ja ei kinnita, et H. J. oli elus ja lahkus paadi juurest kell
2. V. L. on seletanud kohtuistungil ja kriminaalmenetluses, et kaldale otsustati ujuma hakata “hommikul, kui valgeks hakkas minema”. Kaebuse esitaja on seda aega tõlgendanud kella kolmena. Tunnistaja K. H. on kinnitanud, et autoga V. L.t kiirabile vastu viies vesteldi päästetuga ning V. L. ütles paadi ümbermineku ajaks “päeval kell kaks” . Samuti oli V. L. öelnud, et H. J. oli paadi juures paar tundi ning siis ütles, et ujub abi järele ( tl 189). Kuigi kohtuistungil tunnistusi andes on V. L. seletanud, et ta ei mäleta, kas autos temaga räägiti ning väitis, et teadlikult ta küsimustele ei vastanud ( tl 192), ei muuda kohtu hinnangul see K. H.i seletust koos teiste tõenditega hinnates ebausaldusväärseks. K. H.i seletust kinnitab T. R. ütlus, mille kohaselt ta sai informatsiooni selle kohta, millal paat läks ümber ja kus teine mees võib olla siis, kui V. L.t kiirabiautoni viinud auto järve äärde tagasi tuli ( tl 187). Ka juhul, kui V. L. kinnitusel ei mäleta ta toimunu tõttu,et ta autos küsimustele vastas, ei tähenda, et ta seda ei teinud või et tema poolt öeldu tuleb igal juhul jätta tähelepanuta. Nende vastuste sisu tuleb hinnata koos teiste asjas esitatud tõenditega. Nähtuvalt kriminaalmenetluses M. J.i poolt antud ütlustest rääkis V. L. talle, et paat läks ümber varsti pärast järvele minekut ( 5-6 6 paiku õhtul) ning oli juba pime, kui H. J. otsustas kaldale ujuda ja eemaldus paadi juurde tagasi tulnud V. L.st kiiresti. Seega vahetult pärast sündmust V. L. poolt toimunu kohta antud seletused erinevatele isikutele on olnud samasisulised, ent hiljem on V. L. oma seletusi kaldale ujuma hakkamise aja kohta muutnud. Kohus leiab, et V. L. ütluste usaldusvääärsuse V. L. ja H. J.i otsuse kohta ujuda kaldale ja ujuma hakkamise kohta kella 3 ajal seab kahtluse alla lisaks eespooltoodule ka asjaolu, et nähtuvalt asjas ütlusi andnud tunnistajate T. R. ja K. H.i , samuti J.Pi ütlustest oli tund aega hiljem , s.o. kaebusest lähtuvalt üsna pea pärast V. L. loobumist kaldale ujumisest ja tagasipöördumist, V. L. leidmisel ta niivõrd alajahtunud, et liikus raskustega ja helikopteris ei suutnud vastata küsimustele. Seetõttu on kohtu hinnangul äärmiselt ebatõenäoline, et kui paat läks ümber kella 16-17 ajal, siis otsustati kaldale ujuma hakata alles varahommikul, kui füüsiline jõud oli tunduvalt nõrgenenud ning oma mõju organismile oli avaldanud pikaajaline vees olek. Samas on V. L. kinnitanud, et nad oskasid oma asukohta määratleda ja teadsid, et kallas jääb umbes 2 km kaugusele. Järelikult pidi kaldale ujumise otsuse tegemisel hindama mingilgi määral oma jõuvarusid ja arvestatama vahemaaga, mis tuleb läbida. Tunnistaja V. L. ei ole kohtuistungil ega ka kriminaalmenetluses väitnud, et temal või H. J.il oli raske (ei jõudnud) ujuda, vaid on märkinud, et ta ei jõudnud H. J.ile järele seetõttu, et viimane oli tugev ja ujus V. L.st kiiremini ( tl 192). Kohus märgib täiendavalt, et kuna tunnistaja V. L. on kohtuistungil kinnitanud, et kella tal ei olnud ning kellaaegu on ta nimetanud oma ajataju järgi, nähtuvalt asjas eri perioodidel antud ütlustest on need ajad ka olnud mõnetunnilise nihkega , ei saa antud vaidluse puhul omistada määravat tähendust V. L. nimetatud kellaaegadele tundide ja pooltundide täpsusega, vaid tuleb arvestada, et kõnealused sündmused võisid aset leida ka näiteks tund varem või hiljem. Tunnistaja V. L. kohtuistungil antud ütluste kohaselt läksid nad koos H. J.iga järve äärde kella 13-14 ajal ning tunnistaja hinnangul läks paat ümber paar tundi hiljem, s.o. kella 16-17 ajal. Kriminaalmenetluses on tunnistaja V. L. seletanud, et Oiult Võrtsjärvele mindi kella 15 ja 16 vahelisel ajal ning paat läks ümber mitte rohkem kui kahe tunni möödudes ( tl 95). Tunnistaja K. H. on kohtuistungil seletanud, et päästetud V. L.ga kiirabiautole vastu sõites ütles V. L., et paat läks ümber päeval kella kahe ajal ( tl 189). . 5.Asjas tunnistajana ütlusi andnud helikopteri kapten J. P. on kirjalikus seletuskirjas Piirivalve lennusalga ülemale 18.08.04 märknud, et H. J.i asukoht oli esimese leitud inimese kohalt ca 3 km ida suunas, kuigi lähim rannajoon oli õnnetuspaigast 500 m kaugusel põhja suunas. Eespooltoodu viitab sellele, et H. J. triivis tuule mõjul pikemaajaliselt tema leidmiskohta ning ei kinnita väidet H. J.i purjekalt lahkumisest alles kella kolme ajal. Seonduvalt kaebuse väitega H. J.i elusolekust veel kella kolme ajal öösel on helikopteri kapten major J. P. märkinud nii oma seletuskirjas 18.08.04 Piirivalve lennusalga ülemale kui ka tunnistajana kohtuistungil ütlusi andes, et H. J.i keha oli paati tõstes kange ning selle välimusest oli näha, et tegemist on surnuga. Tunnistaja väitel tugines ta oma pikaajalistele päästetöödel osalemise kogemustele. Tunnistaja on seletanud, et hukkunu leidmisel ”rippus” helikopter 10 meetrit eemal ning hukkunu nahavärv oli selgelt nähtav. Tunnistaja U. L. seletused kunstliku hingamise tegemise kohta ei kinnita kaebuse väidet H. J.i elusolekust kella kolme ajal, sest lisaks J. P.i ütlustele on need vastuolus ka T. R. 7 ütlustega ( tl 187) , samuti kriminaalmenetluses tunnistajana G. T. ülekuulamise protokollis märgituga” Surnukeha tõstsime kolmekesi paati ja viisime kaldale. Seal oli päästeteenistus vastas. Surnukeha tõsteti paadist välja ja pandi silla peale maha. Minu teada meest keegi elustada ei üritanud.” ( tl 106). Seega ei ole G. T.l tekkinud kahtlusi selles, kas tegemist oli surnuga. Kohus peab siinjuures märkima, et kui tunnistajate U.L. ja V. L., samuti T. R. ja K. H.i puhul võib tõusetuda küsimus tunnistuste usaldusväärsusest seetõttu, et tegemist oli tunnistajate lähisugulasega või teiselt poolt on tunnistuste andmine seotud otseselt tunnistajate teenistuskohustuste täitmisega, siis puudub alus sel motiivil seada kahtluse alla J.P.i ütlusi või dokumentaalse tõendina käsitletavat G.T. ülekuulamisprotokollis toodut. 17.07.2004.a. kella 07.00-07.15 Viljandi politseiosakonna konstaablijaoskonna nooremkonstaabel K. H. teostatud sündmuskoha vaatluses, mis on fikseeritud vaatlusproptokollis, kajastatu ei kinnita ega lükka kaebuse väiteid umber (tl 150). Kuigi vaatlusprotokollis ei ole märgitud koolnukangestust, ei ole selles fikseeritud ka vastupidist informatsiooni ning kaebuse tuginemine koolnukangestuse märkimata jätmisele ei anna alust tõsikindlaks veendumuseks selle puudumisest. Ka ei ole vaatlusproptokollis näiteks kirjeldatud hukkunu naha värvust. Kaebuse väidet H. J.i kuni kella kolmeni ümberläinud purjepaadil olemisest on kinnitanud tunnistaja V. L., samas on helikopteri komandör kinnitanud, et “kui päästja läks alla, siis oli näha, et paat hakkas vajuma.”( tl 190), mis lisaks eespooltoodud põhjendustele seab samuti kahtluse alla V. L. ütlused selle kohta, et H. J. hakkas kaldale ujuma kella kolme ajal. Eesti Kohtuarstliku ekspertiisibüroo Lõuna-Eesti osakonna poolt 21.06.2004.a. teostatud surnu kohtuarstliku ekspertiisi akti nr 390 kohaselt võis H. J.i surm saabuda orinteeruvalt 2-5 ööpäeva enne surnukeha kohtuarstlikku lahangut. Kohus leiab kõiki eespooltoodud asjaolusid kogumis hinnates, et H. J.i äraminek ümberläinud purjepaadi juurest kella 3 ajal öösel on tõendamata. Seega ei ole võimalik ka kindlaks teha H. J.i surmaaega.. Asjas ei ole välistatud, et H. J. lahkus paadi juurest ning oli hukkunud juba enne häirekeskusele paadiõnnetusest teatamist kell 00.07 või et teda ei oleks saanud päästa ka juhul, kui helikopter oleks saabunud varem 6.Asja kohtuliku arutamise käigus ei leidnud kinnitust kaebuse väide, mille kohaselt juhul, kui T. P. ei oleks rikkunud temale pandud kohustusi, mis tingis päästetööde algusega hilinemise vähemalt 43 minutiks ning T. R. ei oleks viivitanud kopteri väljasaatmisega, oleks õnnestunud päästa hukkunud H. J.i elu. Kaebuse kohaselt rikkus T. P. Päästeseaduse § 11 lg 2, siseministri 06.11.2000.a. määrusega nr 66 § 23 p 9, samuti Lõuna-Eesti Häirekeskuse päästekorraldaja ametijuhendi p.4.3, p.4.4 ja p.4.
3. Nende sätetega pandud kohustusi rikkudes põhjustas T. P. päästetööde algusega hilinemise vähemalt 43 minutiks. T. P. osas on ametkondliku juurdlusega tuvastatud õiguserikkumine ja teda on distsiplinaarkorras karistatud. Kohus nõustub vastustajaga , et T. P. rikkumised H. J.i surma ei põhjustanud. T. P. tõttu hilines Viljandi Päästekeskuse kaasamine päästetöödesse, kuid asjas esitatud dokumentidest nähtuval ei põhjustanud see tervikuna päästetööde hilinemist, sest politsei asus tegutsema kohe peale teate saamist. Asjas ei ole võimalik kindlaks teha H. J.i surma aega. 8 Viljandimaa Päästeteenistuse operatiivkorrapidaja ametijuhendi p.5.1 järgi vastutas T. R. päästetööde korraldamise ja juhtimise eest maakonna territooriumil, k.a.siseveekogudel. Ametijuhendi p.6.5 järgi on operatiivkorrapidajal otsustusõigus väljaspool maakonda asuvate ressursside kasutamise taotlemise üle.Kaebuse esitaja paneb T. R.le süüks helikopteri päästetöödesse hilisemat kaasamist, kuid nimetatu ei olnud kohtu hinnangul põhjuslikus seoses H. J.i surmaga. Kohus on eespool leidnud, et esitatud tõendite alusel ei saa välistada H. J.i surma juba enne purjepaadi kadumisest teatamist , samuti on seoses H. J.i surma aja tuvastamise võimatusega oletuslik väide, et kui helikopteri väljasaatmisega ei oleks viivitatud, oleks suudetud H. J. päästa.Kohus nõustub vastustajaga selles, et kui arvestada kaebuses toodud hilinemisi toimingute tegemisel ( 43 min+45 min) 1,5 tundi, asetab see helikopteri päästetöödes järvele saabumise ligikaudu ajale 2.30 . Asjas ei ole tõendatud, et ka juhul, kui helikopter oleks varem saabunud, oleks H. J. suudetud päästa. Oletuslik on tuginemine eeldusele, et helikopteri varasemalt saabumine oleks vaieldamatult tähendanud V. L. ja H. J.i varasemat leidmist. Olenemata sellest, et kohtuistungil kinnitas helikopteri kapten võimalust teostada kopteriga töid ka pimedal ajal, millist asjaolu ei ole helikopteri kapten nimetanud varem ning millest( s.o. kopteri varustatusest) ei olnud teadlik merevalvekeskus, kes informeeris pimedal ajal otsimiseks tehniliste vahendite puudumisest helikopteril ka T. R., on oluline silmas pidada, et hukkunu leidmiseks kulus valgenenud ajal enam kui tund ning on põhjendamatu eeldada, et otsingud pimedal ajal oleksid olnud tulemuslikud lühema aja jooksul. T. R.l oli kaalutlusõigus, milliste vahenditega Võrtsjärvel otsingu- ja päästetöid alustada. Tunnistaja on kohtuistungil seletanud, et alustati otsingute plaani koostamisega, kuna ei olnud teada, kas kadunud inimesi tuleb otsida maismaalt või järvelt ja ei olnud teada otsingute kestus.Tunnistaja on kinnitanud, et tehes otsustuse, et enne sündmuskohale jõudmist ei ole vajadust helikopterit tellida , arvestas ta muu hulgas teabega, et Piirivalve helikopteril on võimalused teostada päästetöid üksnes valges.Samuti on T. R. kinnitanud, et helikopteri väljalennu peatamise ajal kell 1.55 ei olnud talle teada, et paadid välja minna ei saa ( tl 188). Tunnistaja on seletanud:”Kui kalapaatide asi ära langes, siis läks minu jaoks käima helikopteri asi.” ( tl 186).Kohtu hinnangul ei ole asjas tõendatud, et T. R. pidi olema 00.50 teadlik sellest, et paate kaasata ei saa. Seoses kaebuse väidetega Viljandimaa Päästeteenistuse operatiivkorrapidaja T. R. toimingute õiguvastasusega kahju põhjustamisest juhib kohus tähelepanu sellele, et juhul, kui haldusorganile on antud diskretsiooniõigus, ei olnud haldusorganil kohustust konkreetsel viisil käituda ja isikul ei ole õigust nõuda konkreetseid toiminguid, mis oleks kahju tekkimise välistanud.Seda ka juhul, kui halduse poolt valitud toiming või otsustusprotsess oli sisuliselt vale. Seetõttu üldreeglina ei ole diskretsiooni korral kahjunõuet võimalik rahuldada .Kuna sõltuvalt olukorrast ja diskretsioonivolituse sisust ja eesmärgist võib halduse kaalutlusõigus olla kahanenud niivõrd, et on võimalik võtta seisukoht halduse ainsa õiguspärase tegutsemisvõimaluse osas, siis sellisel juhul võib ka diskretsiooni korral olla võimalik põhjusliku seose kindlakstegemine. Käesoleval juhul sellist järeldust teha ei saa. Kaebuse väite, et viivitused ümberläinud purjepaadil olnud inimeste päästetöödel tõid kaasa H. J.i hukkumise, lükkab muu hulgas ümber ka asjaolu, et paadi vraki juurest mitte lahkunud V. L. päästeti. 9 Eesti Kohtuarstliku ekspertiisibüroo Lõuna-Eesti osakonna poolt 21.06.2004.a. teostatud surnu kohtuarstliku ekspertiisi akti nr 390 kohaselt on H. J.i surma põhjuseks mehaaniline lämbumine oksemasside aspiratsioonist. Osundatud asjaolu ei kinnita samuti , et H. J.i surm oleks saabunud kauaaegsest vees viibimisest tingitud alajahtumise vms põhjusel, mida saaks seostada päästetööde väidetava viibimisega. 7.Eespooltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et täidetud ei ole üks eeldustest kahjunõude rahuldamiseks – puudub põhjuslik seoses väidetava õigusvastase tegevuse ning põhjustatud kahju vahel. Seetõttu puudub kohtul vajadus anda hinnangut teiste kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks vajalike eelduste olemasolule või puudumisele. 8.

§ § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud.

§ 93

lg 1 kohaselt poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. Vastustajad Lõuna-Eesti Päästekeskus ( endise nimega Viljandimaa Päästeteenistus) ja Häirekeskus taotlevad kumbki kohtukuluna M. J.ilt õigusabikuludena 17 700 krooni ( s.o. kokku 35 400) krooni väljamõistmist.Kohtule on õigusabikulude nõude kinnituseks esitatud advokaadibüroo Hedman Osborne Clarke Law Office 07.03.2006.a. arved nr 20050158 ja 20050159 ( tl 175-176). Eespoolviidatud

sätetest tuleneb, et väljamõistmisele kuuluvad reaalselt kantud kohtukulud.

§ 93

lg 7 kohaselt esitatakse kohtukulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitama jätmisel kohtukulusid välja ei mõisteta. Vastustajatel ei olnud kohtule kohtuistungil esitada nende poolt kulu kandmist tõendavaid dokumente. Vastustajate esindaja viite tsiviilkohtumenetluse seadustikule jätab kohus tähelepanuta.

§ 5

kohaselt juhindub halduskohus tsiviilkohtumenetluse sätetest halduskohtumenetluse seadustikuga reguleerimata küsimustes, arvestades sealjuures halduskohtumenetluse erisusi. Kohtukulude väljamõistmisel haldusasjades ei ole õige tsiviilmenetluse regulatsioonide kohaldamine ega tuginemine tsiviilkohtumenetluse seadustiku vastavate sätete tõlgendustele. Riigikohus on mitmetes lahendites rõhutanud, et

§ 93lg 1 alusel mõistetakse välja üksnes kohtukulud, mille kandmine on tõendatud.

Kohtukulude väljamõistmiseks haldusasjas ei piisa, kui on tekkinud üksnes õigusabi eest tasumise kohustus, vaid õigusabikulud peavad olema reaalselt tasutud ( Riigikohtu 20.12.

1. a otsus nr 3-3-1-55-00, p 2; 17.04.
2. a otsus nr 3-3-1-28-03, p-d 8, 12, 15.03.2006.a. otsus nr 3-3-1-5-06)). Vastustajaid esindav vandeadvokaat pidi olema teadlik juba mitu aastat tagasi selles küsimuses väljendatud seisukohast ning peab juhinduma seadusest. Ülaltoodud põhjustel kohtukulude väljamõistmise taotlus rahuldamisele ei kuulu. Lea Kuuse kohtunik 10