KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Lauri Madise ja Lilianne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht
- mai 2006, Tallinn Haldusasja number 3-05-158 Haldusasi Kaebus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 04.03.2005 otsuse nr 20051059 tühistamise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 04.07.2005 otsus nr 3-309/2005 Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamise kuupäev V. P.i apellatsioonkaebus Menetlusosalised Kaebaja V. P. Vastustaja Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, Merlin Suurna ja Liisa Surva 15.05.2006 esindajad RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 04.07.2005 otsus haldusasjas nr 3-309/2005 muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Käesoleva otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavaks tegemisest 26.mail
- Kassatsioonkaebus peab olema hiljemalt tähtaja viimasel päeval olema jõudnud kohtusse (TsMS § 62). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK V. P. (sündinud 15.02.1973) on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Eestisse saabus ta
- aastal koos vanematega.
- aastal lahkus ta Venemaale ja tuli tagasi Eestisse
- aastal. V. P. on omanud Eestis tähtajalisi elamislubasid kehtivusega 01.01.1992 – 01.10.1995 ja 14.07.1995 – 14.07.
- Eestis elavad tema ema ja vend. V.P. on mõistetud süüdi Tallinna Linnakohtu 30.11.2000 otsusega, vabanes karistuse kandmiselt 14.02.
- Samuti on ta karistatud kuritegude eest Tartu Maakoht u 19.02.2002, Tartu Maakohtu 14.06.2002, Tartu Maakohtu 26.06.2002, Tartu Maakohtu 05.12.2002 ja Tartu Maakohtu 19.05.2003 otsustega, lõplikuks karistuseks mõisteti talle 4 aastat 9 kuud ja 17 päeva vabadusekaotust. V. P. kannab karistust kinnipidamiskohas alates 04.03.2005, karistusaeg lõpeb 12.09.
- 23.02.2004 esitas V. P. Kodakondsus- ja Migratsiooniametile (KMA) tähtajalise elamisloa ja tööloa taotluse välismaalaste seaduse (VMS) § 12 lg 1 p 5 alusel. KMA 04.03.2005 otsusega nr 20051059 3-05-158 keelduti V. P.ile elamis- ja tööloa andmisest, sest korduvalt kriminaalkorras karistatud isikul puuduvad erandlikud põhjused elamisloa saamiseks. V. P. on Vene Föderatsiooni kodanik, kes on toime pannud narkootikumidega seotud kuritegusid. Soov ennetähtaega karistuse kandmiselt vabanemiseks ei ole selliseks kaalukaks erandlikuks asjaoluks, mis tooks kaasa erandi tegemise. V. P. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada KMA 04.03.2005 otsus nr
- V. P. on kogu elu elanud Eestis, Venemaaga ei seo teda midagi peale kodakondsuse. Kaebaja ema on invaliid ja vajab abi. V. P. soovib taotleda tingimisi enne tähtaega karistuse kandmisest vabastamist ja seoses sellega vajab ta elamisluba. Kaebuse esitaja soovib alustada uut elu, töötada ja elada Eestis. Kaebajal on vabanemisel olemas elu- ja töökoht. VMS § 12 lg 5 alusel võidakse VMS § 12 lg 4 p 5 ja 8 nimetatud välismaalasele erandina pikendada tähtajalist elamisluba. Välismaalase õigus elada Eestis ei tulene ainult välismaalaste seadusest, vaid ka põhiseadusest (PS) ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist. Vaidlustatud otsusega rikub KMA inimõiguste konventsiooni § 8 ja § 12 ning PS § 26 ja §
- Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13.09.2000 soovituse mõistes on kaebaja pikaajaline sisserändaja. Soovitus annab õiguse riigist välja saata isik, kes on elanud riigis üle 10 aasta, kuid kellele on karistusena mõistetud tahtliku kuriteo toimepanemise eest vähemalt 5-aastane vabadusekaotus. Kaebaja karistusaeg on väiksem kui 5 aastat. Kodakondsus - ja Migratsiooniamet oli seisukohal, et käesoleval juhul ei ole tuvastatud selliseid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid elamisloa andmise. Elamisloa andmisest keeldumisel on haldusorgan hinnanud nii kaebaja Eestis elamise kestust, tema perekonnaseisu kui ka kaebaja elukäiku ja korduvalt toime pandud kuritegusid. Elamisloa andmisest keeldumise tingis vajadus kaitsta riigi ja ühiskonna turvalisust ning asjaolu, et V. P.i subjektiivseid õigusi ei ole elamisloa andmisest keeldumisega rikutud. Tallinna Halduskohtu 04.07.2005 otsusega haldusasjas nr 3-309/2005 jäeti kaebus rahuldamata. V. P. on käsitletav VMS § 12 lg 4 p 5 ja p 8 subjektina, kellele elamisloa andmist seadus ette ei näe. VMS § 12 lg 5 kohaselt võidakse § 12 lg 4 p-des 5 ja 8 ja 14 loetletud välismaalasele anda elamisluba erandina, nimetatud erandi tegemise õigus on KMA- l. Halduskohus saab vaid kontrollida, kas ei ole tehtud diskretsiooniviga. Vaidlustatud otsuses on KMA piisava põhjalikkusega motiveerinud, miks kaebaja esitatud põhjendused ei ole hinnatavad asjaoludena, mille esinemisel oleks põhjendatud erandi tegemine seadusesättest, mis keelab elamisloa andmise kaebuse esitajale. Rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on riigil õigus otsustada välismaalase riigis viibimine. Kuigi põhiseadus näeb ette isiku põhiõiguse perekonnaelule, ei ole see õigus piiramatu. Piiramise põhjuseks võib olla mõni teine sama kaaluga õigusväärtus, käesoleval juhul avalik julgeolek. Elamisloa andmisest keeldumine ei riku kaebaja õigust ja võimalust ema eest hoolitsemiseks viisil nagu see on võimalik praegu kinnipidamisasutuses viibides. KMA on arvestanud ka sellega, et Eestis viibib kaebaja täisealine vend, kes perekonnaseaduse § 64 lg 1 kohaselt on kohustatud oma abivajavat töövõimetut vanemat ülal pidama, samuti on abivajajatele ette nähtud sotsiaalsed garantiid riigi poolt. KMA on vaidlustatud otsuses selgitanud, et vangistusest ennetähtaegselt vabanemise soov ei ole kaalukaks aluseks elamisloa andmisel üldreeglist erandi tegemiseks. VMS ei reguleeri karistusest vabastamise aluseid. Elamisloa andmise eesmärgiks ei ole ennetähtaegselt kinnipidamisasutusest vabastamise taotlemise võimaldamine, vaid välismaalasele seadusliku aluse andmine Eestis viibimiseks. 2
(5)3-05-158 Kaebaja viibib kinnipidamisasutuses karistuse täielikul ärakandmisel kinnipeetavana kuni 12.09.2007, mistõttu ei pea tal tulenevalt VMS § 181 kuni selle ajani Eesti territooriumil viibimiseks olema elamisluba. PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES Apellatsioonkaebuses leiab V. P., et talle on erandina võimalik pikendada elamisluba. Ei ole tõendatud apellandi reaalset ohtu Eesti ühiskonnale, mistõttu on apellandi Eestist väljasaatmine põhjendamata. Apellant elab Eestis juba
- aastast. Tema ema on invaliid ja vajab apellandi abi. Apellant on olnud faktilises abielus L. K. alates
- aastast kuni
- aastani. Apellant soovib vanglast ennetähtaegselt vabaneda ning selleks on talle vaja elamisluba. Vanglast vabanemisel kavatseb apellant elada ausalt ja olla kasulik ühiskonnale. Vastuses apellatsioonkaebusele leiab KMA, et Tallinna Halduskohtu 04.07.2005 otsus haldusasjas nr 3-309/05 on õiguspärane. Elamisloa andmisest keeldumine on vahendiks, millega on saavutatav õiglane tasakaal ühiskonna huvide ja üksikisiku õiguste kaitsevajaduste vahel. Riik ei ole igal juhul kohustatud andma elamisluba välismaalasele, keda on korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Apellant on märkinud, et elamisloa andmisest keeldumise tõttu ei saa ta abielluda, mistõttu rikutakse tema eraja perekonnaelu. Haldusorgan ega kohus ei saanud kontrollida isiku abiellumise soovi tõesust, sest täpsemad andmed elukaaslase kohta on apellant esitanud alles apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohtus ei saa esitada tõendeid, mida esimese astme kohtus ei esitatud. Käeoleval juhul ei ole apellant põhjendanud, miks ei ole ta varasemalt esitanud tõendeid väidetava elukaaslase kohta. Samas tuleb arvestada asjaoluga, et vabaabielu L.K. on käesolevaks ajaks lõppenud (2002.a). V. P.i staatust elamisluba ei mõjuta, sest kinnipidamisasutuses viibides on tema riigis viibimine seadustatud ning elamisloa andmisest keeldumine ei riku tema perekonnaelu. Soov ennetähtaegselt vangistusest vabaneda ei ole aluseks elamisloa andmise asjas üldreeglist erandi tegemiseks. VMS ei reguleeri karistusest vabastamise aluseid. KMA otsus on motiveeritud nii faktiliselt kui ka õiguslikult ning on kohtu poolt kontrollitav. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohtus käib vaidlus selle üle, kas kaebajale elamisloa andmisest keeldumine saab rikkuda kaebaja õigusi ning kui sellele küsimusele vastata jaatavalt, kas otsustus on kaalutlusvigadeta ja proportsionaalne. Kaebaja väitel välistab elamisloa andmisest keeldumine tema katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise, sest vastava taotluse saab esitada üksnes elamisloa olemasolul. Riigikohtu halduskolleegiumi 9.mai 2006 lahendis nr 3-3-1-6-06 on tunnustatud kinnipeetavate Vangistusseadusest tulenevat subjektiivset õigus taotleda tingimisi ennetähtaega vabastamise avalduse menetlemist vangla direktori poolt. Riigikohus märkis oma otsuses järgmist: „Kodakondsus- ja Migratsiooniametil pole tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel pädevust kaaluda ennetähtaegse vabastamise võimalikkust. Kuid Kodakondsus- ja Migratsiooniameti otsus mitte anda elamisluba võib kinnipeetava õigusi rikkuda, kui selles otsuses tehtud kaalutlusviga muudab ennetähtaegse vabastamise avalduse läbivaatamise võimatuks.“ Kaebaja kannab karistust kinnipidamiskohas alates 25.10.
- Talle on määratud karistuseks 4 aastat 9 kuud ja 17 päeva vangistust. Tulenevalt Karistusseadustiku § 76 lg 2 võib kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada esimese astme tahtlikus kuriteos süüdi mõistetud isiku, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusest. Kaks 3
(5)3-05-158 kolmandikku kaebajale mõistetud karistusest sai ära kantud jaanuaris 2005. Seega võib 4.märtsil 2005 tehtud keelduv otsus kaebaja õigusi rikkuda. Kaebaja väitel on erandlikeks asjaoludeks, mis tema puhul peaksid kaasa tooma elamisloa andmise, asjaolud, et ta on lapsest saadik elanud Eestis, siin elavad tema abivajav ema ja vend ning tal puuduvad sidemed kodakondsusjärgse riigiga. Ringkonnakohus ei arvesta kaebaja väidetega faktilise elukaaslasega abiellumise takistamisest elamisloa mitteandmisega, sest sellist põhjendust ei esitanud kaebaja KMA-le elamisloa taotluse menetlemisel. Seega on tegemist uue kohtumenetluses esitatud väitega, mida KMA ei saanudki otsuse tegemisel hinnata. Kuna kaebaja on kauaaegne sisserändaja, kelle ema ja vend elavad Eestis, võib elamisloa andmisest keeldumine ja sellega kaasnev väljasaamine riivata tema põhiseaduse §-st 26 tulenevat põhiõigust perekonna- ja eraelu puutumatusele. Seega tuleb kontrollida, kas sekkumine kaebaja põhiõigustesse on kooskõlas seadusega, kas sekkumisega on järgitud õigustatud eesmärki ning kas sekkumine on demokraatlikus riigis vajalik. Selles, et esineb seaduslik alus kaebajale elamisloa andmisest keeldumiseks vaidlus t ei ole. Põhiseaduse § 26 kohaselt on sekkumine õigustatud avaliku korra kaitseks ning korduvalt karistatud isiku riiki mittelubamine täidab seda eesmärki. Eeltoodust tulenevalt tuleb kontrollida, kas KMA ei ole teinud elamisloa andmisest keeldumisel kaalutlusviga. KMA märgib õigesti, et kaebaja soov ennetähtaegselt vangistusest vabaneda ei ole aluseks elamisloa andmise asjas üldreeglist erandi tegemiseks. Riigikohtu eelpool viidatud otsuses märgiti, et elamisloa taotluste läbivaatamise praktika ei tohi kujundada olukorda, kus tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduste läbivaatamisel diskrimineeritakse välismaalasi (vt otsuse p 26). Kaebaja viibib käesoleval ajal vangistuses ning elamisloa andmisest keeldumine ei tooks kaasa tema kohest väljasaatmist ega võimalust suhelda tihedamalt ema ja vennaga. Samuti ei kujuta kaebaja vangistuses viibides erilist ohtu riigi julgeolekule. Seepärast on üsna komplitseeritud kaaluda elamisloa puudumisest tulenevat riivet kaebaja õigustele ning temast lähtuvat ohtu riigi julgeolekule. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb selleks, et hinnata elamisloa andmise võimalust vangistuses viibivale isikule, kes soovib elamisluba seetõttu, et tal on tekkinud võimalus taotleda ennetähtaegset vabastamist, kaaluda esile toodud asjaolusid lähtudes eeldusest, et isik vabaneb karistuse kandmiselt. Selline fiktsioon annaks võimaluse arvestada isiku õiguste võimalikku riivet ning temast lähtuvat ohtu riigi julgeolekule ning peaks andma õiglase tulemuse – välismaalasest kinnipeetavale ei tule anda elamisluba üksnes sellepärast, et ta soovib ennetähtaegset vabastamist taotleda, samuti ei tohi asjaolu, kas ennetähtaegne vabastamine vangistusest on põhjendatud või mitte, mõjutada KMA otsuse kujunemist. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13.09.2000 soovituse Rec
(2000)15 preambulis on soovitatud liikmesriikidel rakendada akti printsiipe nii seadusandluses kui halduspraktikas. Soovitused rõhutavad vajadust kindlustada kauaaegse sisserändaja seisundit liikmesriigis. Soovituste paragrahvis 4 a. on loetletud kriteeriumid, mida kauaaegse sisserändaja elamisloa taotluse lahendamisel tuleb hinnata: isiku käitumine; riigis elamise kestus, otsuse mõju isikule ja tema perekonnaliikmetele ning isiku ja tema perekonnaliikmete sidemed päritolumaaga. Paragrahv 4 b. kohaselt tuleb isiku väljasaatmise otsustamisel arvesse võtta riigis elamise kestust ja viisi ning isiku poolt toime pandud kuriteo raskust. Samas punktis on soovitatud liikmesriikidel lülitada oma seadusandlusesse tingimus, et juhul, kui isik on elanud riigis kümme aastat, on tema väljasaatmine võimalik üksnes kuriteo toimepanemise korral, mille eest talle määratakse rohkem kui viie aastane vangistus. 4
(5)3-05-158 Kaebaja tuli Eestisse koos vanematega kuueaastaselt. Tähtajalisi elamislubasid on talle väljastatud alates 1992.aastast kehtivusega 3 aastat ja 5 aastat. Viimase elamisloa kehtivus lõppes 14.07.2000 ning uue taotluse esitas kaebaja alles 23.02.2004. Kaebaja ei ole vaatamata Eestis elamise kestusele hästi integreerunud Eesti ühiskonda – ta ei ole omandanud eesti keelt ning ilmselt evib suhteid peamiselt Eestis elava Vene kogukonnaga. Kaebaja väitel tal Venemaal sugulased või muud sidemed puuduvad, kuid samas on ta aastatel 1995/1996 elanud lühiajaliselt Venemaal seoses töö otsimisega. Seega ei saa välistada sidemete puudumist kodakondsusjärgse riigiga täielikult. Kaebaja väljasaatmise mõju tema perekonnaliikmetele on vastustaja hinnanud väheseks, sest juhul, kui kaebaja ema vajab abi, saab tema eest hoolitseda ka Eestis seaduslikult elav vend. Kaebaja suhted venna ja emaga ei saa olla väga lähedased, sest kaebaja pole elanud koos emaga vähemalt 1999.aastast (kaebaja kinnitusel elas ta elukaaslase juures Tartus) ning kinnipidamiskohas viibimise tõttu on suhted ilmselt samuti pinnapealsemad. Kaebaja pole suhete lähedust ka rõhutanud, põhiline väide on soov ema abistamiseks. Kaebaja on toime pannud raskeid kuritegusid. Kuriteod on seotud korduva suures koguses narkootiliste ainete omamisega ning korduvate vargustega. Kaebaja karistus ei ületa küll viit aastat, kuid eelpool viidatud soovituses esitatud kriteeriumeid ei ole Eesti seadusandlusesse lülitatud ning seepärast ei pea kaalumisel neist täht-tähelt lähtuma. Kaebaja karistuseks määrati kaks kuud alla viie aasta. Soovitus tunnustab riigi õigust saata kauaaegne sisserändaja riigist välja, kui ta kujutab endast tõsist ohtu riigi julgeolekule või ühiskondlikule turvalisusele, järgida tuleb üksnes proportsionaalsuse põhimõtet. Vastustaja on õigesti leidnud, et arvestades kuritegude raskust, on kaebaja põhiõigusteriive õigustatud, mistõttu tema perekonna- ja eraelu puutumatust ei ole rikutud. Kaebaja vä itel puuduvad tal kinnipidamiskohas rikkumised ning tema iseloomustus on positiivne. Kuritegude toimepanemisest möödunud aeg ei ole piisavalt pikk, et hinnata kaebaja ohtlikkust ühiskondlikule julgeolekule vähenenuks. Seega pole apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust. Viive Ligi Lauri Madise Lilianne Aasma 5
(5)