KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Lauri Madise ja Lilianne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht 26. mai 2006, Tallinn Haldusasja n
) § 12 lg 4 p 5 ja 8 alusel. Tallinna Ringkonnakohtu 22.11.2002 otsusega käskkiri tühistati. Siseministri 04.12.2003 käskkirjaga nr 536 keelduti taas A. Sile tähtajalise elamisloa andmisest
§ 12lg 4 p 5 ja 8 ning § 12 lg 5 ja 6 alusel.
25.05.2004 tunnistas siseminister selle käskkirja kehtetuks Riigikohtu 10.10.2003 otsuse nr 3-3-1-56-03 alusel, mis puudutab karistatuse kustumise arvestamist elamisloa taotluse menetlemisel. Siseministri 21.03.2005 käskkirjaga nr 98 keelduti A Sile tähtajalise elamisloa andmisest. Käskkirjas on märgitud, et kuigi A. Sile Vene Föderatsioonis mõistetud karistust ei ole kantud karistusregistrisse, ei tähenda see, et
§ 12
lg 4 p 5 sätestatud ebasoodsad tagajärjed ei ole kohaldatavad isikute suhtes, kelle poolt välismaal toimepandud kuritegude kohta karistusregistrisse andmeid ei kanta, kuid kelle karistuse kandmisest ei ole möödunud karistus registri seaduse §-s 25 lg 1 või 2 sätestatud tähtaeg. Seega arvestatakse A. Sile tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel Leningradi oblasti Kingissepa Rajooni Rahvakohtu, Narva Linna Rahvakohtu, Narva Linnakohtu ja Peterburi Oktoobri Rajooni Föderaalkohtu otsuste järgi mõistetud karistusi, sest A. Si iga uus kuritegu oli toime pandud ajal, mil karistatus varem toimepandud kuriteo eest polnud veel kustunud.
§ 12
lg 5 alusel võidakse § 12 lg 4 p-des 5 ja 8 nimetatud välismaalasele erandina anda tähtajaline elamisluba, kuid üksnes kaalukate erandlike asjaolude korral, mida käesolevas menetluses ei ole tuvastatud. A. Si on korduvalt karistatud isiku-ja varavastaste ning avaliku korra ja ühiskondliku julgeoleku vastu suunatud kuritegude eest, mistõttu võib teda pidada Eesti riigi julgeolekut ohustavaks. A. Si poeg on täisealine ja elab iseseisvat elu, ema tervislik seisund võimaldab tal oma igapäevase eluga iseseisvalt toime tulla ning abi vajamise korral on tal lapselaps, kes on kohustatud tema eest hoolitsema. Tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine on proportsionaalne taotletava eesmärgiga – kaitsta teiste Eestis elavate isikute õigusi, mida A. S on oma tahtliku tegevusega rikkunud. A. Si näol on tegemist pikaajalise sisserändajaga Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13.09.2000 soovituse Rec
(2000)15 mõistes, mis ei tähenda aga, et A. Sile tuleb tähtajaline elamisluba anda igal juhul. Märgitud Ministrite Komitee soovitus annab õiguse saata riigist välja isik, kes on elanud riigis üle 10 aasta, kuid kellele on mõistetud karistusena kuriteo toimepanemise eest vähemalt 5-aastane vabadusekaotus. A. Sile on mõistetud karistusena tahtliku kuriteo toimepanemise eest vabadusekaotus 9 aastat 2 kuud ning toimepandud kuritegu kuulub raskeimate kuritegude kategooriasse. Välismaalasel ei ole põhiseaduslikku õigust saada Eestis elamisluba. A S esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada siseministri 21.03.2005 käskkiri nr 98 ja teha Kodakondsus- ja Migratsiooniametile ettekirjutus kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse uuesti läbivaatamiseks. Kaebaja saabus Eestisse elama 1965.aastal ning 28.12.1996 – 5.06.1999 omas tähtajalist elamisluba, kaebaja on tihedalt seotud Eestiga. Kaebaja on registreeritud aadressil Tallinna mnt 32-332, Narva. Kuritegude eest määratud karistused on kaebaja kandnud ning oma süü lunastanud. Vanglast väljastatud iseloomustuse järgi suhtus kaebaja töösse kohusetundlikult, mille eest sai ergutusi, konfliktsituatsioone ei tekitanud, administratsiooniga oli viisakas. Kaebajat ei kohelda võrdselt teiste välismaalastega ning Eesti kodanikega, kes vaatamata toimepandud kuritegudele omavad õigust Eestis viibida. Kaebaja ei ole Vene Föderatsiooni kodanik, mistõttu Venemaa ei saa anda talle isikut tõendavat dokumenti, seda saab teha ainult Eesti Vabariik, kelle jaoks kaebaja ei kujuta mingit ohtu. Eestis elavad kaebaja poeg ja ema, kellel on kolmetoaline korter. Ema on raskes tervislikus seisundis ja vajab abi. Vene Föderatsioon ei tunnista kaebajat oma kodanikuna, mistõttu Venemaa territooriumil ei ole võimalik kaebaja perekonna ühinemine. Vaidlustatud käskkirjaga rikutakse kaebaja ja tema ema põhiseaduse (PS) §-des 26 ja 27 fikseeritud põhiseaduslikke õigusi perekonna- ja eraelu puutumatusele, Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artiklit 8, Inimõiguste Ülddeklaratsiooni § 7 ja 9. 14.11.2005 toimunud 2
(6)3-05-1375 kohtuistungile ilmus kaebaja isiklikult kohale ja teatas, et saabus 2005.aasta septembri lõpus ebaseaduslikult Eestisse, ületades ujudes Narva jõe. Siseministeerium palus jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja viimase kuriteo andmed kustuvad 2016.aastal. Vanglas antud hea iseloomustus näitab, et kaebaja on võimeline oma käitumist allutama teatud normidele ja reeglitele, kuid seda kinnipidamisasutuses, kus isik on ühiskonnast isoleeritud. Vabaduses viibides ei ole kaebaja suutnud oma käitumist kontrollida. Asjaolu, et kaebajale, kui karistatud isikule on varem elamisluba antud, ei tähenda, et uue kuriteo toimepanemise järel talle jälle elamisluba väljastatakse.
§ 12
lg 5 ei kohusta haldusorganit elamisloa väljastamiseks, vaid elamisluba antakse juhul, kui isiku suhtes on tuvastatud olulist kaitset väärivad õigushüved, mis võivad teistsuguse otsuse puhul ebamõistlikult kahjustatud saada. Kaebaja elamisloa andmisest keeldumise aluseks ei olnud tema rahvus, vaid kuulumine
§-s 12 lg 4 p 5 ja 8 toodud isikute hulka, kellele elamisluba ei anta ega pikendata. Era- ja perekonnaelu puutumatus ei ole absoluutne õigus, on rida seaduslikke aluseid, mille esinemisel võib era- ja perekonnaellu sekkuda. Üheks selliseks on avaliku korra ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitse. Kaebajal ei ole Eestis alaealisi lapsi ega seaduslikku abikaasat. Väide, et kaebaja ema vajab hoolitsust ning kõrvalist abi, ei vasta asjas kogutud tõenditele, tal on lapselaps, kes saab tema eest hoolitseda. Asjas ei esine selliseid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid kaebajale erandkorras tähtajalise elamisloa andmise vajaduse. Vaidlustatud käskkiri on seaduslik ja põhjendatud. Kodakondsus - ja Migratsiooniamet palus jätta kaebus rahuldamata. Tallinna Halduskohtu 22.11.2005 otsusega haldusasjas nr 3-431/2005 jäeti kaebus rahuldamata.
§ 12
lg 4 p 5 kohaselt ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistatus ei ole kustunud või kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. Käskkirja tegemise ajaks ei olnud kaebaja karistatus kuritegude eest kustunud.
§ 12
lg 5 sätestab, et selle paragrahvi lg 4 p-s 5 loetletud välismaalastele võidakse erandina anda tähtajaline elamisluba. Seega on vaidlusalusel juhul tegemist siseministri kaalutlusotsustusega ja kohtul puudub võimalus hinnata sellise otsustuse otstarbekust. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-st 19 lg 6 tulenevalt on kohtul võimalik kontrollida, kas on järgitud kaalutlusõiguse piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Kohtu hinnangul neid põhimõtteid rikutud ei ole. Haldusmenetluse seaduse § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Siseministri seisukoht, et kaebaja poolt toimepandud kuritegude raskus ja laad annavad alust pidada teda Eesti riigi julgeolekut ohustavaks, on põhjendatud. Rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on riigil õigus otsustada välismaalase riiki sisenemine, tema riigis viibimine ja riigist väljasaatmine. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 05.03.2001 otsuses nr 3-4-1-2-01 sedastanud, et PS ei anna välismaalasele põhiõigust elada ja jääda elama Eestisse. Vaidlustatud käskkiri küll riivab kaebaja õigust perekonnaelule, kuid see pole Eestis elava välismaalase piiramatu põhiõigus.
-st tulenevalt on väärtuseks, mis õigustab piirangute tegemist välismaalase õigusele elada Eestis perekonnaelu, riigi julgeolek (PS § 12 lg 6). Siseministri seisukoht, et kaebaja poolt toimepandud kuritegude raskus, laad ja karistatuse olemasolu annavad alust pidada teda Eesti riigi julgeolekut ohustavaks, on põhjendatud. Käskkiri on motiveeritud nii õiguslikult kui ka faktiliselt ning selle andmisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES Apellatsioonkaebuses palub A S halduskohtu otsus tühistada. 3
(6)3-05-1375 Apellant leiab, et tema õigused jäid kaitseta, sest apellandil ei ole juriidilisi teadmisi ning talle ei selgitatud, et ta võib omale valida esindaja. Kohus tegi motiveerimata otsuse jättes hindamata kõik asjaolud – apellandi positiivsed pooled ning asjaolu, et kaebuse esitajal ei ole isikut tõendavaid dokumente, mille võib talle väljastada riik, kus ta on registreeritud. Venemaa ei väljasta A. Sile isikut tõendavaid dokumente. 17.07.2001 käskkirja nr 304 ja 04.12.2003 käskkirja nr 536, kus oli kirjeldatud asjaolusid, millele vastustajad tuginesid, on tühistatud kohtu ja Siseministeeriumi poolt. Midagi uut vastustajad antud asja läbivaatamisel ei esitanud. Kohus ei hinnanud kaebaja viidet Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-56-
- Kohus märkis, et kaebuse esitaja ei esitanud dokumenti selle kohta, et asjaomased asutused oleksid keeldunud tema emale vajaliku sotsiaalabi osutamisest. HKMS § 16 lg 1 alusel kohus võib kaebuse esitajat kohustada esitama need dokumendid või koguda tõendid omal algatusel. Kohus on hinnanud vaid neid asjaolusid, millele tuginesid vastustajad. Siseministeerium leiab, et halduskohtu otsuse tühistamiseks puudub alus. Asjakohatu on apellandi väide, et ta ei tea oma õigust esindajale. A. Si on alates
- aastast esindanud volikirja alusel O N, kes on teda esindanud nii kohtumenetluses kui ka elamisloa taotlemise menetluses. Ka kaebuse Tallinna Halduskohtule on koostanud kaebaja esindaja O.N. Tallinna Halduskohtu 14.11.2005 toimunud istungil teatas A. S, et esindaja ON kohtuistungile ei tule. Apellant ei ole täpsustanud, millised on teda positiivselt iseloomustavad asjaolud. Vene Föderatsiooni kinnipidamisasutusest antud positiivne iseloomustus ei ole tähtajalise elamisloa andmist tingivaks asjaoluks. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 22.11.2002 otsusega siseministri 17.07.2001 käskkirja nr 304 muuhulgas ka motiivil, et siseminister peab kontrollima, kas A. Si karistatus enne Narva Linnakohtu 28.09.1994 otsust toimepandud kuritegude eest on mingitel asjaoludel kustunud või kustutatud. Samuti tuli selgitada Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13.09.2000 soovituse Rec
(2000)15 kohaldamist A. Si suhtes. Siseminister on käskkirja kehtestamisel arvestanud kuritegudega, mille karistusandmed enne järgmise kuriteo toimepanemist ei olnud kustunud. Siseminister ei pidanud oma järgmist käskkirja motiveerima uute asjaoludega vaid kontrollima ega käskkirjas ei tuginetud kustunud karistusandmetele. A. S on elanud pikaaegselt Eestis, kuid lahkus vabatahtlikult Vene Föderatsiooni ning pani seal toime kuriteo. Peale vanglast vabanemist viibis ta samuti Vene Föderatsioonis kuni 2005. aasta sügiseni, mil ta ületas ebaseaduslikult riigipiiri. Asjaolu, et isikule ei väljastata välisriigis dokumente, ei tähenda et isik peaks seetõttu saama elamisloa Eestis elamiseks. A. S on isikuks, kellele tuleb keelduda elamisloa andmisest ning erandlikke asjaolusid tema suhtes tuvastatud ei ole. A. Si ema ei vaja oma igapäevastes toimetustes hoolitsust ning kõrvalist abi. A. S on täisealine isik ning oma emaga ei moodusta ta ühist perekonda, mistõttu ei ole rikutud ka perekonnaelu puutumatust. A. Si emal on alaline elamisluba Eestis elamiseks, millest tulenevalt laienevad PS § 28 toodud riigi kohustused ka T S. Vastuses apellatsioonkaebusele palub Kodakondsus - ja Migratsiooniamet apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. KMA on seisukohal, et Tallinna Halduskohtu 22.11.2005 otsus on motiveeritud ja seaduslik ning ei kuulu tühistamisele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohtus käib vaidlus endiselt selle üle, kas kaebajale elamisloa andmisest keeldumisel on kaebaja kasuks rääkivaid asjaolusid piisavalt arvesse võetud ning kas otsustus on proportsionaalne. 4
(6)3-05-1375 Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga selles, et kohus rikkus menetlusnorme, kui ei selgitanud kaebajale võimalust valida endale esindaja. Kaebajal oli esindaja halduskohtumenetluses ning kaebaja ei informeerinud kohut esindaja kohtuistungile mitteilmumise põhjustest ega taotlenud istungi edasilükkamist. Nagu nähtub kaebaja taotlusest apellatsioonitähtaja ennistamiseks (vt toimiku lk 85), puudus esindaja halduskohtu istungilt haiguse tõttu. Kaebaja ei ole taotlenud endale riigi kulul õigusabi määramist, ehkki apellatsioonkaebusest nähtuvalt on sellest võimalusest teadlik. Kaebaja esitas elamisloa taotluse 04.01.2001 ning otsus taotluse kohta tehti 21.03.2005 ajal, mil kaebaja elas Venemaal peale kinnipidamiskohast vabanemist. Kuna kohus kontrollib otsuse vastavust selle tegemise ajal kehtinud õiguslikule ja faktilisele olukorrale, ei saa ringkonnakohus arvestada asjaoluga, et käesolevaks ajaks on kaebaja illegaalselt Eestisse tulnud ning väidetavalt elab siin perekonnaelu elukaaslasega, kelle alaealisi lapsi ta aitab kasvatada. Kooselu kohta faktilise elukaaslasega pole kaebaja haldusorganile andmeid esitanud ning seega ei saanud haldusorgan sellega otsuse tegemisel arvestada. Kaebaja on rõhutanud oma vastuväidetes haldusorganile ja kaebuses kohtule, et ta on elanud Eestis alaliselt alates 1965.aastast; siin elavad tema ema ja poeg, ema vajab oma tervisliku seisundi tõttu tema abi; Venemaaga puuduvad kaebajal igasugused sidemed, tal puuduvad isikut tõendavad dokumendid ning kodakondsuseta isikuna on tal neid võimalik saada üksnes Eestis, kus oli tema viimane alaline elukoht. Venemaal oli ta peale kinnipidamiskohast tingimisi vabastamist sunnitud elama garaažis; ta ei kujuta ohtu Eesti riigi julgeolekule ning selles veendumiseks võiks talle anda elamisloa kasvõi üheks aastaks. Arvestades siseministri käskkirjas esitatud seisukohti, pole vaidlust selles, et kaebaja näol on tegemist pikaajalise sisserändajaga, kellel on perekondlikud sidemed Eestis alalise elamisloa alusel elavate ema ja pojaga. Õigus perekonnaelu puutumatusele ei ole absoluutne õigus. Riik on õigustatud perekonna- ja eraellu sekkuma seaduses sätestatud juhtudel. Seadusliku aluse selliseks sekkumiseks annab käesoleval juhul
§ 12lg 4.
PS § 26 sätestab perekonnaellu sekkumist õigustava eesmärgina muu hulgas sekkumise avaliku korra ja teiste inimeste õiguste kaitseks. Seega võib riik sekkuda sellise isiku perekonnaellu, kes on korduvalt toime pannud kuritegusid ja kujutab sellest tulenevalt ohtu Eesti riigi julgeolekule. Samas peab sekkumine olema proportsionaalne, st piirangute tegemiseks peab olema objektiivne ja sotsiaalne vajadus ning toiming peab olema õigustatud eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne meede. Seega eeldatakse haldusorganilt ka taotleja õiguste ja põhiseadusega kaitstud hüvede kaalumist. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13.09.2000 soovituse Rec
(2000)15 preambulis on soovitatud liikmesriikidel rakend ada akti printsiipe nii seadusandluses kui halduspraktikas. Soovitused rõhutavad vajadust kindlustada kauaaegse sisserändaja seisundit liikmesriigis. Soovituste paragrahvis 4 a. on loetletud kriteeriumid, mida kauaaegse sisserändaja elamisloa taotluse lahe ndamisel tuleb hinnata: isiku käitumine; riigis elamise kestus, otsuse mõju isikule ja tema perekonnaliikmetele ning isiku ja tema perekonnaliikmete sidemed päritolumaaga. Paragrahv 4 b. kohaselt tuleb isiku väljasaatmise otsustamisel arvesse võtta riigis elamise kestust ja viisi ning isiku poolt toime pandud kuriteo raskust. Samas punktis on soovitatud liikmesriikidel lülitada oma seadusandlusesse tingimus, et juhul, kui isik on elanud riigis kümme aastat, on tema väljasaatmine võimalik üksnes kuriteo toimepanemise korral, mille eest talle määratakse rohkem kui viie aastane vangistus. Kaebaja on elanud Eestis pidevalt alates 1965.aastast, tähtajalise elamisloa alusel 28.12.1996 kuni 05.06.1999. Ta peeti seoses kuriteoga kinni 1996.aasta sügisel Peterburis, kuid arvestades kaebaja 5
(6)3-05-1375 seletust ning passi koopiast nähtuvaid piiri ületuse andmeid, ei olnud ta asunud Venemaale elama, vaid viibis seal ajutiselt seoses tööalaste sidemetega. Kaebaja ei oska eesti keelt ning ilmselt omab tihedaid sidemeid üksnes Vene kogukonnaga Eestis. Ka enne viimase kuriteo toimepanemist olnud tööalane tegevus oli kaebaja kinnitusel seotud Venemaaga – kaebaja vahendas Eestist autosid Venemaale. Seega, kuigi kaebajat võib pidada Eestis elatud ajast tulenevalt pikaajaliseks sisserändajaks, pole ta oluliselt Eesti ühiskonda integreerunud ja on säilitanud tihedad sidemed oma päritolumaaga. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebaja sidemed pojaga ei ole lähedased. Ka kaebaja ei ole vastupidist väitnud. Samas on ilmselt vaatamata kinnipidamiskohas viibimisele jäänud lähedaseks kaebaja ja tema ema suhted. KMA ametnike poolt 01.08.2003 läbi viidud vestluse ajal kinnitas kaebaja ema, et loodab poja tagasitulekule ja tema abile. Eelnimetatud kuupäeval läbi viidud vestlusest nä htus, et kaebaja ema saab igapäevaelus hakkama ilma kõrvalise abita, kuid abi on vaja töötegemiseks suvilas. Asjaolu, et käesolevaks ajaks on kaebaja ema tervis halvenenud sedavõrd, et ta vajab kõrvalist abi ka igapäevastes toimingutes, ei saanud vastustaja otsuse koostamisel arvestada ning seetõttu ei arvesta selle kui uue asjaoluga ka ringkonnakohus. Kaebaja ema ja poeg elavad Eestis seaduslikul alusel ning kaebajale Eestis elamiseks elamisloa andmisest keeldumine ei tingi nende Eestist lahkumist, sest nende emotsionaalne ja majanduslik sõltuvus ei ole sellise tugevusega. Kaebaja on korduvalt karistatud tahtlike kuritegude toimepanemise eest. Viimane karistus – kuueaastane vabadusekaotus – oli määratud röövimise eest. 1994.aastal karistati kaebajat tulirelva omamise ja kasutamise eest tekkinud tüli käigus tingimisi vabadusekaotusega. 1984.aastal karistati kaebajat üheksa aastase vabadusekaotusega vägistamise eest. Seega on kaebaja korduvalt toime pannud raskeid kuritegusid ning temast lähtuv oht ühiskonna julgeolekule on tõsine. Kaebaja vabastati tingimisi enne tähtaega viimase karistuse kandmiselt. Samuti puuduvad andmed, et kaebaja oleks tingimisi vabastamise ja elamisloa taotluse lahendamise vahelisel perioodil käitunud õigusvastaselt, mis omakorda iseloomustab kaebajat positiivsest küljest. Kaebaja näol on tegemist kodakondsuseta isikuga, kes elamisloa taotluse menetlemise ja otsuse vastuvõtmise ajaks oli viibinud Eestist eemal üheksa aastat ja elas oma päritoluriigis. Taotluse elamisloa saamiseks esitas ta alles poolteist aastat peale eelmise elamisloa tähtaja lõppemist. Seega oli vaidlusalusest otsusest tulenev riive kaebaja perekonna- ja eraelule vähene, sest kaebaja oli küll sunnitult, kuid siiski juba ümber asunud oma päritoluriiki. Kaebajast lähtuv oht ühiskonna julgeolekule oli vangistusest vabanemisele järgnenud ajavahemiku tõttu vähenenud üksnes vähesel määral. Selliste asjaolude kaalumisel on vastustaja õigesti leidnud, et kaebaja põhiõiguste riive on õigustatud, mistõttu tema perekonna- ja eraelu puutumatust ei ole rikutud. Vastustaja on arvestanud taotluse lahendamiseks antud varasema käskkirja tühistanud ringkonnakohtu otsusega ning kontrollinud täiendavalt taotluse asjaolusid. Kaebaja vastupidine väide ei ole õige. Seega pole apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust. Viive Ligi Lauri Madise Lilianne Aasma 6
(6)