3-05-212/2

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 21.06.2006 Tallinn Haldusasja number 3-05-212 Haldusasi J.G.i kaebus õigusvastaste haldusaktidega tekitatud kahju hüvitamiseks. 19. mail 2006 Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised Kaebuse esitaja J.G. Vastustaja Siseministeerium, esindaja Kertu Tõnnemaa RESOLUTSIOON Rahuldada kaebus osaliselt. Edasikaebamise kord Mõista välja Siseministeeriumilt J. (ka Y.) G.i kasuks 25 000 (kakskümmend viis tuhat) krooni. Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 21.06.2006.a. esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse saab esitada üksnes teate esitanud isik (HKMS § 31 lg 1, 4 ja 5). ASJAOLUD 1. 09.11.1999 esitas J.G. taotluse elamisloa saamiseks. 27.07.2000 keeldus siseminister käskkirjaga nr 366 J.G.ile elamisloa andmisest välismaalaste seaduse (edaspidi VS) § 12 lg 4 p-de 7 ja 10 alusel. 25.08.2000 esitas J.G. Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus 27.07.2000 käskkirja nr 366 õigusvastaseks tunnistamist ja tühistamist. Halduskohus rahuldas 08.11.2000 otsusega haldusasjas nr 31268/2000 kaebuse, tühistas käskkirja ja tegi siseministrile ettekirjutuse vaadata uuesti läbi J.G.i elamisloa taotlus ja teha taotluse suhtes seaduslik otsus. Kohus jättis kohaldamata VS § 12 lg-d 5 ja 6 kui põhiseadusega vastuolus olevad. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 05.03.2001 otsusega asjas nr 3-4-1-2-01 tunnistati VS § 12 lg 4 p 10 ja § 12 lg 5 põhiseadusevastaseks ja kehtetuks osas, mis ei anna võimalust teha erandit elamisloa andmiseks või pikendamiseks välismaalasele, kes on olnud või kellest on põhjust arvata, et ta on olnud välisriigi luure- või julgeolekuteenistuses. 2. Siseminister keeldus 11.07.2001 käskkirjaga nr 284 uuesti J.G.ile elamisloa andmisest VS § 12 lg 4 pde 3, 7 ja 10 alusel. 1 3. J.G. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus käskkirja nr. 284 tühistada ja teha ettekirjutus asi uuesti läbi vaadata kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Samuti palus J.G. juhul, kui kohus peab käskkirja viidet VS § 12 lg 4 punktile 3 asjakohaseks, jätta säte kohaldamata ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Tallinna Halduskohtu 16.10.2001 otsusega vaidlustatud käskkiri tühistati ja siseministrile tehti ettekirjutus vaadata elamisloa taotlus uuesti läbi ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 19.06.2002 otsusega jäeti siseministri apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 16.10.2001 otsus muutmata. Riigikohtu halduskolleegiumi 21.11.2002 otsusega haldusasjas nr 3-3-1-68-02 jäeti siseministri kassatsioonkaebus rahuldamata, kuid muudeti Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 19.06.2002 otsuse motiive jättes ringkonnakohtu otsusest välja motiiv, mis puudutab VS §12 lg 4 p 7 kohaldamist. 4. Siseminister keeldus 13.03.2003 käskkirjaga nr 107 uuesti J.G.ile elamisloa andmisest lg 4 p-de 3 ja 10 ja sama paragrahvi lg 5 ja 6 alusel. VS § 12 5. J.G. esitas 14.04.2003 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus siseministri 13.03.2003 käskkirja nr 107 tühistada ja teha siseministrile ettekirjutus J.G.i tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse läbi vaatamiseks. Tallinna Halduskohtu 23.12.2003 otsusega haldusasjas nr. 3-1028/03 vaidlustatud käskkiri tühistati ja siseministrile tehti ettekirjutus vaadata elamisloa taotlus uuesti läbi ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 21.03.2005 kohtuotsusega haldusasjas nr 2-3/84/05 jäeti siseministri apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 23.12.2003 otsus muutmata. Riigikohtu 15.06.2005 määrusega ei antud siseministri kassatsioonkaebusele menetlusluba. 6. 16.05.2003 esitas J.G. Tallinna Halduskohtule kaebuse siseministri 27.07.2000 ja 11.07.2001 õigusvastaste käskkirjadega (edaspidi käskkirjad) tekitatud kahju 440 000 krooni hüvitamiseks. KAEBAJA SEISUKOHT 7. Kaebaja leiab, et siseministri 27.07.2000 ja 11.07.2001 õigusvastased käskkirjad tekitasid talle varalist ja moraalset kahju. Varaline kahju seisneb saamata jäänud töötasus, kuna elamisloa puudumine tõi kaasa töölepingu lõpetamise. Moraalse kahju osas toob kaebaja põhjusena välja asjaolu, et üle kolme aasta kestnud närvipingega seoses on tema tervis täielikult laostunud. Kaebaja elukvaliteet vähenes, kuna puudusid võimalused ennast ja perekonda materiaalselt toetada, mis alandas omakorda rängalt kaebaja eneseväärikust. Kolm ja pool aastat, mil kaebajal ei olnud elamisluba ja mil kaebaja kartis Eesti Vabariigist väljasaatmist, põhjustasid talle hingelisi kannatusi nii alanduse, solvumise, hirmu, nördimuse kui ka mure tõttu, kõigi nimetatud tunnete läbielamine on omane riigi poolt tagakiusatavatele inimestele. Moraalse kahju suurus on fakti küsimus. Hüvitis peaks olema õiglane ja mõistlik ning ühiskonnas aktsepteeritav. J.G. palus Siseministeeriumilt välja mõista varalise kahju katteks 190 000 krooni ja moraalse kahju katteks 250 000 krooni. VASTUSTAJA SEISUKOHT 8. Vastustaja vaidles kaebusele vastu. Kuna väidetav kahju on tekkinud enne 01.01.2002, kuulub kohaldamisele ENSV tsiviilkoodeks (edaspidi TsK). TsK § 448-450 kohaselt on kaebajal õigus nõuda kahju hüvitamist, kui on tuvastatud varalise kahju tekkimine, haldusakt oli õigusvastane, haldusakti ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos ning kahju tekitanud avaliku võimu kandja ei tõenda süü puudumist. Vastustaja tunnistab, et käskkirjad võtsid kaebajalt seadusliku aluse Eestis viibimiseks ja töötamiseks. AS E.E. tõendi nr 1/211 kohaselt töötas kaebaja nimetatud aktsiaseltsis ajavahemikus 30.09.1997 – 19.12.2000. Kaebaja elamis- ja tööluba lõppesid 09.02.2000. Kaebaja esitas uued elamisja tööloa taotlused 09.11.1999, siseminister keeldus elamisloa andmisest 27.07.2000. Kaebajaga lõpetati tööleping alles 19.12.2000. Kaebaja ei ole tõendanud asjaolu, et temaga lõpetati tööleping põhjusel, et tal ei olnud tööluba. 2 9. Vastustaja nõustub varalise kahju hüvitamise perioodiga (19.12.2000 – 13.03.2003), kuid ei nõustu kahju hüvituse suurusega. AS E.E. esitatud tõend kaebajale makstud töötasu kohta ei tõenda piisavalt töötasu suurust. Kahju hüvitamisel ei saa võtta aluseks brutopalka, selle asemel tuleb lähtuda kaebaja netopalgast vaadeldaval ajavahemikul. 10. Mittevaralise kahju osas leiab vastustaja, et kaebaja ei ole tõendanud, milles seisneb tema väärikuse alandamine siseministri poolt. Kui kaebaja väidab, et siseministri õigusvastaste haldusaktide tagajärjel on täielikult purustatud tema elu, kuna tal ei ole võimalik töötada ega oma perekonda üleval pidada ja et moraalne (mittevaraline) kahju seisneb tema väärikuse alandamises, peab ta tõendama, millisel kujul on kahju avaldunud ja milliseid negatiivseid tagajärgi kaebajale kaasa toonud. Vastustaja hinnangul ei saa mittevaralise kahjuna käsitleda asjaolu, et kaebajal ei olnud võimalust ennast ja oma perekonda materiaalselt toetada, ja see on vähendanud kaebaja elukvaliteeti. Eelnimetatu on käsitletav varalise kahjuna. 11. Kaebaja väidab ka, et talle tekkinud mittevaraline kahju seisnes pidevas hirmus riigist väljasaatmise ees. Vastustaja selle väitega ei nõustu. Vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadusele (edaspidi VKSKS) §-le 7 tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Ettekirjutuse teeb Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (edaspidi KMA). Kaebaja on käskkirjade vaidlustamisega taotlenud halduskohtult nende käskkirjade täitmise peatamist ja kohus on taotlused rahuldanud (Tallinna Halduskohtu 29.08.2000 ja 21.08.2001 määrused). Seega, kuigi kaebaja õigus Eestis viibida lõppes 27.07.2000, mil siseminister keeldus talle elamisloa andmisest, ei saanud tal olla reaalset hirmu riigist väljasaatmise ees. Kuna kaebaja ei saa tugineda mittevaralise kahju hüvitamise nõudes hirmule riigist väljasaatmise ees, siis ei saa kaebaja tugineda ka oma tervise halvenemise motiivile, kuna kaebaja on põhjendanud tervise halvenemist nimelt hirmuga riigist väljasaatmise ees. Lisaks ei ole kaebaja oma tervise halvenemist elamisloata Eestis viibimise ajal tõendanud. Seega on siseminister seisukohal, et kaebaja ei ole tõendanud talle mittevaralise kahjuna käsitletavate füüsiliste kannatuste aset leidmist. 12. Vastavalt TsÜS § 172 lõikele 4 arvestab kohus hüvituse suuruse määramisel tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü astet. Ka RVastS kohaldamise osas on Riigikohtu halduskolleegium leidnud, et avaliku võimu kandja vabaneb mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et kahju põhjustanud avalikku ülesannet täitnud isik ei olnud kahju tekitamises süüdi. 13. Kaebaja ei ole märkinud, millistel kaalutlustel ja milliste arvutuste tulemusena on ta saanud mittevaralise kahju suuruseks 300 000 krooni. Vastustaja leiab, et nõude suurus ei ole proportsionaalne, arvestades siseministri õigusvastase tegevuse raskusastet. 14. Eeltoodust tulenevalt palub vastustaja jätta kaebuse rahuldamata ja kohtukulud kaebaja kanda. MENETLUSE KÄIK 15. Tallinna Halduskohtu 02.03.2003 kohtuotsusega haldusasjas nr 3-203/04 (edaspidi halduskohtu otsus) rahuldati J.G.i kaebus varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes osaliselt ja mõisteti siseministrilt J.G.i kasuks välja 100 000 krooni tekitatud moraalse kahju eest. Tallinna Ringkonnakohtu 14.12.2004 otsusega haldusasjas nr 2-3/782/04 (edaspidi ringkonnakohtu otsus) tühistati Tallinna Halduskohtu 31.03.2004 otsus haldusasjas nr 3-203/04 osas, millegi mõisteti siseministrilt välja J.G.i kasuks 100 000 krooni ning saadeti asi selles osas Tallinna Halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Riigikohus jättis 16.03.2005 määrusega nr 7-1-3-23-05 J.G.i kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 14.12.2004 otsusele haldusasjas nr 23/782/04 läbi vaatamata ning tagastas kassatsioonkaebuse selle esitajale läbivaatamatult. KOHTU SEISUKOHT 3 16. Kohus, tutvunud haldusasjas kogutud tõenditega nende kogumis, leiab, et kaebus on osaliselt põhjendatud ja tõendatud, mistõttu tuleb rahuldada osaliselt. Kohus leiab, et siseministrilt tuleb kaebaja kasuks mõista mittevaralise kahju hüvitusena välja 25 000 (kakskümmend viis tuhat) krooni. Kohtu põhjendused on järgmised: 17. Halduskohtu otsusega jäeti rahuldamata kaebus varalise kahju hüvitise nõudes. Ringkonnakohtu otsuses leiti, et apellatsioonimenetluse eseme piiridesse jääb kohtuotsus osas, millega mõisteti kaebaja kasuks välja 100 000 krooni. Mittevaralise kahju eest mõisteti hüvitis välja kahel alusel: 1) J.G. ei saanud elamisloa puudumise tõttu osaleda ema matustel ning 2) elamisloaga seonduv kohtuvaidlus on põhjustanud J.G.ile hingelisi kannatusi. Ülejäänud osas (teistel alustel esitatud kahju hüvitamise nõue) jäi kaebus rahuldamata ning kohtuotsust ei ole selles osas apelleeritud. Seetõttu tuleb kohtul jätta tähelepanuta väited, mis puudutavad kahju hüvitamist sellistel alustel nagu tervise laostamine, kannatused perekonnale jms. Halduskohtule esitatud kaebus tugines peaasjalikult väitele, et J.G. ei saanud 27.07.2000 ja 11.07.2001 elamisloa andmisest keeldumise käskkirjade tõttu töötada ja perekonda ülal pidada, mis on kaebajale tekitanud varalist ja mittevaralist kahju. Selles osas jäeti kaebus halduskohtu otsusega rahuldamata põhjusel, et ei ole tõendatud töösuhte lõpetamine elamisloa puudumise tõttu ning õigusvastaste käskkirjade ja kahju vahel puudub põhjuslik seos. Selles osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud. Samuti tugines kaebus väitele, et aastaid kestnud üleelamiste tõttu on kaebaja tervis täielikult laostunud. Halduskohus pidas otsuses ka seda väidet mittetõendatuks. Selles osas pole samuti kohtuotsust vaidlustatud. Seega ei ole edasises menetluses võimalik nimetatud asjaolusid ja seisukohti enam vaidlustada. Alljärgnevalt käsitleb kohus haldusasja selle vaidlustatud osas: mittevaralise kahju väljamõistmise küsimust põhjustel, et 1) J.G. ei saanud elamisloa puudumise tõttu osaleda ema matustel ning 2) elamisloaga seonduv kohtuvaidlus on põhjustanud J.G.ile hingelisi kannatusi. 18. Põhiseaduse § 25 järgi on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Moraalne (mittevaraline) kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (nt alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida on talle tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. Alates 01.01.2002 on avalike ülesannete täitmisel tekitatud moraalse (mittevaralise) kahju hüvitamise alused sätestatud riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) §s 9, mille kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Siseministri käskkirjad, mis olid kaebuse aluseks, anti enne riigivastutuse seaduse jõustumist ning tekitatud moraalse kahju osas tuleb kohaldada enne selle seaduse jõustumist kehtinud moraalse kahju hüvitamise põhimõtteid. Pärast 01.01.2002 tekkinud moraalse (mittevaralise) kahju hüvitamisele tuleb kohaldada riigivastutuse seaduse sätteid. 19. Kaebuse kohaselt tekitasid kaebajale mittevaralist kahju siseministri 27.07.2000 ja 11.07.2001 õigusvastased käskkirjad. Kaebus on esitatud halduskohtusse 16.05.2003. Seega on kaebaja väidetud mittevaralise kahju avaldumise periood 27.07.2000 kuni 16.05.2003. Kahju

1. a)J.G. ei saanud elamisloa puudumise tõttu osaleda ema matustel 20. J.G. on Vene Föderatsiooni kodanik. Nähtuvalt A.G. surmatunnistusest suri nimetatud isik 09.11.2000 Voroneži oblastis. Kaebaja kohtuistungil antud kinnituste kohaselt oleks ta võinud oma passiga Eestist välja sõita, aga ta ei oleks saanud Eestisse tagasi pöörduda. Kaebajal oleks Eestisse sellel ajal jäänud abikaasa ja alaealised lapsed. Juristid soovitasid tal mitte riskida Eestist välja sõiduga. Vastustaja esindaja möönis kohtuistungil, et kuigi Eestist välja saatmine kaebajat ei ohustanud, sest kohtumäärusega oli siseministri käskkirja kehtivus peatatud, oleks Eestisse naasmine olnud raskendatud, kuna kaebajal puudus kehtiv elamisluba. Vastustaja hinnangul võis ema matustel mitte osalemine 4 põhjustada isikule hingelisi üleelamisi. Kui kaebaja oleks ema matustel viibinud, ei oleks olnud kindel, et ta oleks saanud naasta Eestisse. Kui ta oleks läinud matustele, oleks ta pidanud taotlema viisat Vene Föderatsioonis, tulemus ei oleks kindel olnud. Seega vastustaja nõustus, et kaebajal võisid olla hingelised läbielamised, kuna tema ema suri ja ta ei saanud jätta emaga hüvasti tema matustel. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebajal ei olnud küll ema matustel osalemine välistatud, kuid siseministri õigusvastane käskkiri oli tekitanud kaebajale olukorra, kus ta ei saanud olla kindel Eestisse oma pere juurde naasmise võimalikkuses. Vastustaja on möönnud, et kaebajale võis tekkida ema matustel mitteosalemisest mittevaralist kahju. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et on põhjendatud ja tõendatud kaebajale mittevaralise kahju tekkimine ema matustel mitteosalemisest.
2. b)Elamisloaga seonduv kohtuvaidlus on põhjustanud J.G.ile hingelisi kannatusi 21. Kaebaja väitis, et ebaseaduslike haldusaktidega põhjustati talle hingelisi kannatusi (alandus, kindlusetustunne, solvumine, hirm, mure, kaotusvalu). Vaidlust ei ole selles, et nimetatud asjaolusid saab käsitleda isiku mittevaralise kahjuna. Kaebaja väidetel on sellised tunded omased inimestele, keda riik taga kiusab. Hingelisi kannatusi põhjustas elamisloa ebaseaduslik väljastamisest keeldumine 3,5 aasta vältel (tl 41). Eelnimetatu alandas rängalt kaebaja eneseväärikust. Menetluse käigus on J.G. väitnud, et kui haldusorgan ei oleks vastu võtnud ebaseaduslikke haldusakte, oleks tal olnud võimalus töötamiseks ning hingelisi kannatusi ja seeläbi mittevaralist kahju poleks tekkinudki. Kaebaja väitel tekitas tervele perele šoki see, et neile tehti ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Kaebaja väitel šokeeris teda ka see, et elamisloa andmisest keeldumise käigus süüdistas Siseministeerium kaebajat Eesti riigile ebalojaalne olemises. Peale selle oli perekonna materiaalne olukord väga nõrk. Praktiliselt töötas ainult abikaasa. Tekkis palju võlgu. Kaebaja lootis, et kui kohus rahuldab kaebuse ja mõistab välja hüvitise mittevaralise kahju eest, siis nende seisund paraneb ja kaebaja pere oleks saanud võlad ära tasuda. Kaebaja kohtuistungil antud kinnituste kohaselt kuulub lisaks kaebuses loetletule kannatuste alla veel ka ebakindlus tuleviku ees. 22. Käesolevas haldusasjas ei saa arvesse võtta, milliseid kannatusi võis tekkida kaebaja perekonnale, kuna hüvitamisele kuulub isikule tekitatud kahju, mitte aga kolmandatele isikutele tekitatud kahju. Kaebaja väitel panid tema perekonna kannatused teda isiklikult veel rohkem kannatama. Kohus möönab, et kaebaja selline väide on tõenäoline. Kohus leiab, et kaebaja ei pidanud reaalselt kartma riigist väljasaatmist, kuna halduskohus oli riigist väljasaatmise ettekirjutuse täitmise peatanud. Kokkuvõtlikult on põhjendatud ja tõendatud asjaolu, et kaebajale tekkis mittevaralist kahju kindlusetuse ja mure näol. Haldusaktide õigusvastasus 23. Siseministri 27.07.2000 käskkiri on tunnistatud õigusvastaseks ja tühistatud Tallinna Halduskohtu 08.11.2000 otsusega. Siseministri 11.07.2001 käskkiri on tunnistatud õigusvastaseks ja tühistatud Tallinna Halduskohtu 16.10.2001 otsusega. 19.06.2002 otsusega jättis Tallinna Ringkonnakohus siseministri apellatsioonkaebuse rahuldamata, seega jõustus Tallinna Halduskohtu 16.10.2001 otsus. Seega on vaidlusaluste siseministri käskkirjade õigusvastasus kohtute poolt varasemates haldusasjades tuvastatud. Põhjuslik seos õigusvastaste haldusaktide ja mittevaralise kahju vahel 24. Kaebaja hinnangul on tekitatud talle kahju nii siseministri käskkirjadega kui ka sellega, et asja menetlemine kestis väga pikka aega, mis tekitas talle kannatusi. Ja sellega, et asja lahendamine venis pikaks ajaks, pidi kaebaja üha uusi ja uusi kaebusi esitama, millega kaasnesid ka kulutused. Kohus möönab, et elamisloa taotluse pikaajaline menetlemine võib isikule tekitada hingelisi kannatusi. Samas nõustub kohus vastustajaga selles, et kohtuvaidlused on algatanud kaebaja ise, kes on pidanud siseministri käskkirju õigusvastaseks. Kohtumenetluse käigus on aga siseministri käskkirjad tühistatud ja ka see on piisavaks kompensatsiooniks isikule ebameeldivuste eest. Kohus on seisukohal, et kaebajale tekitas hingelisi kannatusi elamisloata Eestis viibimine pikema aja (3,5 aastat) vältel, kuid siseministri 5 käskkirjadega seotud kohtuvaidlused ei ole iseenesest kaebajale kahju tekitanud. Kohtud ei ole menetlenud kaebaja kaebusi põhjendamatult pika aja jooksul ja kohtuvaidluste tulemusena on kaebaja saavutanud oma eesmärgi: nii temal kui tema perekonnaliikmetel on käesoleval ajal kehtivad elamisload. Vastustaja süü. 25. Avaliku võimu kandja vabaneb mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et kahju põhjustanud avalikku ülesannet täitnud isik ei olnud kahju tekitamises süüdi. Kohus leidis otsuse punktis 23, et siseministri käskkirjad olid õigusvastased. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 05.03.2001 otsusega asjas nr 3-4-1-2-01 tunnistati VS § 12 lg 4 p 10 ja § 12 lg 5 põhiseadusevastaseks ja kehtetuks osas, mis ei anna võimalust teha erandit elamisloa andmiseks või pikendamiseks välismaalasele, kes on olnud või kellest on põhjust arvata, et ta on olnud välisriigi luurevõi julgeolekuteenistuses. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et siseministri 27.07.2000 käskkiri oli välja antud kehtiva õigusnormi alusel. Haldusorganil on kohustus täita õigusakte, nende põhiseadusele vastavuse kontrolli õigust haldusorganil ei ole. Seega ei ole vastustaja 27.07.2000 käskkirja õigusvastasuses süüdi. 26. Siseministri 11.07.2001 käskkiri on võetud vastu peale Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 05.03.2001 otsust. Seega oli nimetatud käskkirja vastuvõtmisel vastustajal võimalus võtta vastu teistsugune – õiguspärane – käskkiri. Vastustaja seda ei teinud. Kohus leiab, et vastustaja on siseministri 11.07.2001 käskkirja õigusvastasuses süüdi. 27. Süü osas tuleb eristada tahtlust teo suhtes ja seda, kas siseministri tegevus 11.07.2001 käskkirja andmisel oli suunatud õigusvastase haldusakti vastuvõtmisele ja kas käskkirja andmise eesmärgiks oli kaebajale moraalse (mittevaralise) kahju tekitamine. Tuleb eristada tahtlust tagajärje suhtes (kas siseminister nägi ette, et käskkiri võib olla õigusvastane; kas siseminister nägi ette, et käskkirja andmisega võib kaebajale tekkida moraalne kahju). Vastustaja esindaja kohtuistungil antud selgituste kohaselt ei näinud vastustaja käskkirja andmisel ette, et see võib osutuda õigusvastaseks. Tegemist on kaalutlusotsusega. Vastustaja tegi endast kõik, et kohaldada normi õigesti. Vastustaja eeldas, et käskkirja ei tühistata, vastasel korral oleks vastustaja andnud välja teistsuguse sisuga käskkirja. Kohus leiab, et ei ole mõistlikku põhjust arvata, et vastustaja tegevus käskkirjade väljaandmisel oli suunatud kaebajale mittevaralise kahju tekitamisele. Sellist järeldust ei võimalda teha ükski haldusasjas kogutud tõend. Normi ebaõige tõlgendamine on viinud selleni, et kaebajal on olnud põhjendamatuid üleelamisi, kuid need ei ole vastustaja poolt tahtlikult tekitatud. Seega ei olnud siseministri süü vormiks 11.07.2001 õigusvastase käskkirja väljaandmisel ei otsene ega kaudne tahtlus. Küll leiab kohus, et siseminister pidi aru saama, et 11.07.2001 käskkiri võib kaebajale tuua kaasa mittevaralise kahju hingeliste kannatuste näol. Seega leiab kohus, et vastustaja süü vormiks on hooletus. Kahju heastamise võimalus muude õiguskaitsevahenditega kui rahaline hüvitis. 28. RVastS § 11 lõike 3 kohaselt võib avaliku võimu kandja, sõltumata kannatanu tahtest, kõrvaldada haldusakti või toimingu tagajärjed RVS § 11 lg-s 2 sätestatud viisil, kui rahaline hüvitis oleks oluliselt suurem tagajärgede kõrvaldamise kuludest ja isikul pole kaalukat põhjust nõuda rahalist hüvitist. Kaebaja kohtuistungil antud kinnituse kohaselt on temal ja ta pereliikmetel tähtajaline elamisluba, mis saadi 18.08.2005 ja kehtib kuni 2009. Seega ei pea kaebaja kartma enam riigist väljasaatmist. Vahemikus 11.07.2001-16.05.2003 tundis aga kaebaja enda ja oma perekonna tuleviku ees muret ja kindlusetusetunnet. Kohus leiab, et nimetatud mittevaralise kahju korvamine muude õiguskaitsevahenditega kui rahaline hüvitus ei ole käesoleval hetkel võimalik. Asjaolu, et kaebaja sai elamisloa, tegi küll lõpu kaebaja hingelistele kannatustele, kuid ei teinud olematuks hingelisi kannatusi elamisloata Eestis viibimise ajal. Seega tuleb vastustajal hüvitada kannatanule tekkinud kahju rahas. Hüvitise suurus 6 29. Kuni 01.07.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 172 lg 4 kohaselt arvestab kohus hüvitise suuruse määramisel tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü astet. Vastustaja oli süüdi kaebajale perioodil 11.07.2001 – 16.05.2003 avaldunud mittevaralise kahju tekkimises. Vastustaja süü aste – hooletus – on kahjuhüvitise väljamõistmisel käsitletav hüvitise summat vähendava (vastustaja suhtes kergendava) asjaoluna. Vastustaja ei ole kaebajale tahtlikult kahju tekitanud. 30. Kaebaja palus kohtuistungil arvestada hüvitise summa suuruse juures asjaolu, et moraalseid kannatusi ei tekitanud see mitte ainult temale, vaid ka kõigile pereliikmetele. Kohus leiab, et nimetatud argumenti ei saa arvesse võtta, kuna kaebaja on pöördunud halduskohtusse isiklike õiguste kaitsmiseks. 31. Riigikohus on leidnud, et kohus peaks hüvitise suuruse määramisel arvestama ka sarnaste kohtuasjadega. Seni on elamisloa vaidlustega seotud küsimustes isikule määratud mittevaralise kahjuna 20 000 krooni, ning ühel korral, kus kogu elamisloa menetlus kestis ligikaudu kaheksa aastat, ka 30 000 krooni. Vastustaja leiab, et kaebaja poolt küsitav summa on ilmselgelt liiga suur ja palub kohtul kaebus rahuldada osaliselt, sest siseminister möönab, et isikule on põhjustatud elamisloa menetluse käigus üleelamisi. Kohus nõustub vastustajaga selles, et väljamõistetava hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada senise kohtupraktikaga. 32. Haldusasjas tuleb arvestada ka seda, et õigusvastane olukord, mis kaebajale kahju tekitas, on käesolevaks hetkeks lõppenud – kaebaja on saanud elamisloa. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena on põhjendatud 25 000 (kakskümmend viis tuhat) krooni. 33. Kaebaja oli halduskohtu 03.07.2003 määrusega vabastatud maksejõuetuse tõttu riigilõivu tasumisest. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 95 lõikele 1 kui kaebuse esitaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse. Vastavalt HKMS § 5 lõikele 1 juhindub halduskohus HKMS-iga reguleerimata küsimustes tsiviilkohtumenetluse sätetest. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-ile 145 on Eesti Vabariik menetlusosalisena vabastatud riigilõivu tasumisest. Seega ei pea vastustaja hüvitama riigituludesse kaebuse rahuldamise osaga proportsionaalset osa riigilõivust. Aili Maasik kohtunik 7