2-04-1313/1

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus Kohtunik Meelis Eerik Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2006.a, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-04-1313 (endine number 2/254-8509/04) Tsiviilasi R.Ki (K, ka R.K;) vastuhagi T.T () vastu ühisvara jagamiseks Kohtuistungi toimumise aeg
2. mai 2006.a. RESOLUTSIOON
3. Jätta Tallinnas, Madala tn 20 asuv korteriomand nr 15 T.T omandisse.
4. Välja mõista T.Tlt rahaline hüvitis 130 000 krooni R.Ki kasuks.
5. Jätta kohtukulud poolte kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada põhjendatud apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Asjaolud 07.10.2004 esitas T.T hagi R.Ki vastu abielu lahutamiseks ja 16.11.2004 elatise saamiseks. 15.11.2004 esitas R.K vastuhagi T.T vastu ühisvara jagamiseks. Abielu lahutamise ja elatise osas on menetlus lõpetatud poolte kokkuleppega, mis on kinnitatud Tallinna Linnakohtu 11.04.2005 määrusega. Samuti on kohus osaliselt lahendanud ühisvara vaidluse kuna vallasvara jagamises jõudsid pooled kompromissile, mille kohus 14.02.2006 määrusega kinnitas. Käesolevas vaidluses vaidlevad pooled Tallinnas, Madala 20-15 asuva korteriomandi üle. Vastuhagi esitaja, s.o kostja leiab, et tegemist on ühisvaraga. Korter omandati vallasasjana 15.04.1996 ja 18.07.2003 kinnistati. Korteri erastamiseks andis kostja 1 500 krooni. Kostja leiab, et korteriomandi väärtus on 790 000 krooni, tuleb jagada pooleks ning jätta hageja omandisse. Hageja vaidleb vastu, et korteriomand on ühisvara ja et korteri erastamiseks andis kostja raha. Kostjat ei olnud korteri erastamise ajal Eestis. Hageja leiab, et korteri väärtus on 790 000 krooni ning see peaks jääma hagejale. Kui kohus leiab, et tegemist on ühisvaraga palub hageja 1 kõrvale kalduda võrdse jagamise printsiibist ning määrata kostja osaks 97 000 – 180 000 krooni. Pooled on üksmeelel, et abielusuhted lõppesid septembris
6. Kohtu seisukohad Vastavalt perekonnaseaduse (PKS) § 18 lg 1 kohaselt võib ühisvara jagada abielu kestel, abielu lahutamisel või pärast seda. Pooled on abiellunud 01.06.1994 (t lk 7, 120). Poolte abielu on lahutatud kohtu poolt 11.04.2005 (t lk 129-130, 155). Pooled on üksmeelel, et abielusuhted lõppesid septembris
7. Nimetatud asjaolu loeb kohus tuvastatuks Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 järgi. Pooled on ka varem abielus olnud (t lk 118-119), kuid see asjaolu ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähendust. Kinnistusraamatusse on 19.02.2003 sisse kantud Tallinnas, Madala tn 20 asuv korteriomand nr 15 ning omanikuks on märgitud T.T (t lk 29). 15.04.1996 ostu-müügilepingust nähtub, et hageja on nimetatud korteri vallasasjana erastanud 9 510 krooni eest, millest 8 400 krooni tasuti erastamisväärtpaberitega ja 1 110 krooni sularahas (t lk 73-74). Hageja väidab, et tema on leidnud rahalised vahendid korteri erastamiseks (t lk 72, 76, 97, 98, 102, 122, 252). AS Hansapank on kinnitanud, et hageja tasus 8 400 EVP-d 11.01.1996 selgitusega „eluruumi ost Nekrassovi 20-15“ (t lk 75). Põhja-Eesti Panga 18.05.1995 sularaha sissemakse korraldusest nähtub, et hageja on sularahas tasunud müüjale 1 110 krooni (t lk 76). Asjaolu, et hageja füüsiliselt tasus raha erastamistoimingute tegemisel kostja ei vaidlusta. Kostja aga väidab, et ta andis hagejale selleks raha. Hageja seda eitab. Asjaolu, et kostja viibis välismaal (t lk 160, 224), ei tähenda iseenesest, et ta ei võtnud osa ühisvara soetamisest kuna raha võib tasuda ka ülekannete vms abil. Samas ei ole aga kostja tõendanud, et ta oleks korteri erastamisest rahaliselt osa võtnud. Kostja on väitnud, et ta võttis korteri erastamiseks laenu ja on ka selle kohta esitanud tõendi, mille kohaselt võttis kostja 12.04.1996 Valentin Vološkolt laenu 1 500 krooni ning maksis selle hiljem tagasi. Võlatunnistuse järgi oli ta selleks kohustatud mai kuuks 1996 (t lk 253). Samas ei ole antud tõend piisav kostja väite tõendamiseks kuna ta ei haaku teiste asjas kogutud tõenditega. Nimelt tuli sularahas korteri erastamiseks tasuda teine summa – mitte 1 500 krooni, vaid 1 110 krooni ning viidatud laen on võetud hiljem, kui korteri erastamise eest tegelikult tasuti. Seetõttu ei pea kohus võimalikuks antud võlatunnistust siduda kostja osaga korteri erastamisest. Seega tuleb antud tõendite pinnalt asuda seisukohale, et korteri erastamise eest tasus hageja. Antud asjaolu ei tähenda aga seda, et korter oleks hageja lahusvara. Vastavalt PKS § 14 lg 1 on ühisvara abielu kestel abikaasade omandatud vara. Antud korter on nii erastatud kui kinnistatud abielu kestel ning on seega poolte ühisvara. Pooltel puudub vaidlus, et korteriomand tuleb jätta hagejale ning et korteriomandi väärtuseks tuleb pidada 790 000 krooni. Vaidlus seisneb, kui suur on kostja saadav hüvitus. PKS § 19 lg 2 p 2 järgi võib kohus kõrvale kalduda abikaasade ühisvara võrdsusest kui üks abikaasa ei ole mõjuvatel põhjustel osalenud oma sissetuleku või tööga ühisvara omandamisel. Kohus on eelpool lugenud tõendatuks, et korteri erastamisel osales rahaliste vahenditega hageja. Kohtuistungil on pooled kinnitanud, et korteris suuremat remonti tehtud ei ole ning korter vajab praegu remontimist. Remondivajadust kinnitab ka eksperdiarvamus (t lk 269-287). Seega ei ole kostja tööga (remondi teostamisega) korteriomandi väärtus ka oluliselt suurenenud. Seetõttu puudub 2 kohtul võimalus jagada antud ühisvara pooleks ning kohaldada tuleb PKS § 19 lg 2 p
8. Hageja väitnud, et temale antakse laenu kuni 180 000 krooni. Hageja peab aga võimalikuks tasuda kostjale hüvitust 10% korteri väärtusest, s.o 79 000 krooni. Kohus peab mõistlikuks hüvituse suuruseks antud kontekstis 130 000 krooni. Kuna kinnistusraamatusse on juba omanikuna kantud hageja, puudub vajadus kinnistusraamatu kande kohta otsustuse tegemine. Samuti ei ole hüvitise suuruse määramisel vaja arvestada varem kinnitatud vallasvara jagamisest saadud ühisvara osasid kuna vallasvarast moodustuvate ja jagatud ühisvarade osade erisus on poolte poolt tasakaalustatud rahalise hüvitusega selles samas kohtu poolt kinnitatud kompromissis. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kuuluvad kohtukulud jaotamisele kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS redaktsioonis. Kuivõrd paljud küsimused antud menetluses on lahendatud kompromissiga ning ka käesolevas otsuses on nii kinnitust kui ümberlükkamist leidnud mõlema poole väited, väljendatud kohtu diskretsioon hüvitise määramisel on sisuliselt kompromiss, jätab kohus TsMS § 60 lg 1 ja 61 lg 1 järgi kohtukulud poolte kanda. Meelis Eerik kohtunik 3