Obsah (4)

§ 67§ 64§ 65§ 69

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Sirje Tromp Otsuse tegemise aeg ja koht 14. juuni 2006, Tallinn Haldusasja number 3-04-329 Haldusasi G.S.i kaebus Tallinna Lin

) § 67 lg 2 kohaselt ei tohi haldusakti tunnistada kehtetuks isiku kahjuks, kui isik on haldusakti kehtimajäämist usaldades kasutanud ära selle alusel saadud vara, teinud tehingu vara käsutamiseks või muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtimajäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Soov vältida varalise kahju kandmist, mille tekkimise põhjuseks on haldusorgani enda hooletus, ei saa olla avalik huvi.

1. Ekslik on vastustaja seisukoht, et kehtetuks tunnistatud korralduste andmise aluseks on kaebuse esitaja poolt esitatud valeandmed.
2. septembril
3. a vara tagastamiseks või 2 kompenseerimiseks avaldust esitades märkis kaebuse esitaja avaldusse temale teadaolevatest andmetest lähtudes, et teisi õigustatud isikuid peale tema vara suhtes ei ole. Saanud
4. aastal teada, et tema Ameerika Ühendriikides elav onu- ja tädipoeg I.G. on samuti esitanud avalduse kõnealuse vara tagastamiseks, esitas kaebuse esitaja
5. märtsil 1992 ÕVVTK komisjonile avalduse, milles palus määrata kompensatsioon vara temale kuuluva osa eest. Kuna I.G. oli kaebuse esitajale kinnitanud, et ta pole huvitatud vara kompensatsioonist EVPdes ega hakka seetõttu arhiividest vajalikke dokumente otsima, siis arvas kaebuse esitaja kehtetuks tunnistatud korralduse andmise ajal, et I.G.i avaldus on jäetud rahuldamata vajalike dokumentide mitteesitamise tõttu. Kinnistu osas esitatud teiste restitutsiooninõuete olemasolu kontrollimise kohustus on vastustajal, kes seda kohustust aga piisava hoolikusega ei täitnud. Vaidlusalused korraldused võivad olla õiguspärased ainult osas, millega määratakse kompensatsioon I.G.ile.
6. Rahandusministeerium nõudis
7. septembri
8. a kirjas kaebuse esitajalt 737 085 EVP krooni või 180 722 krooni ja 50 sendi tasumist, mille võrra kaebuse esitaja on väidetavalt alusetult rikastunud. Kaebuse esitaja põhjendatud huvi vaidlustatud korralduste punktide õigusvastaseks tunnistamiseks seisneb selles, et õigusvastasuse kindlakstegemisel kaob Rahandusministeeriumil õiguslik alus nõuda kaebuse esitajalt kompensatsiooni hüvitamist. Kui ministeerium aga siiski esitab hagi ja summa kaebuse esitajalt sisse nõuab, saab kaebuse esitaja esitada kahjunõude linnavalitsuse vastu.
9. Lisaks eeltoodule on kaebuse esitajal tuvastamiskaebuse esitamiseks põhjendatud huvi ka rehabiliteerival eesmärgil (Riigikohtu 19.03.2002 lahendi nr 3-3-1-11-02 p 15). Kaebuse esitajal on põhjendatud huvi, et kohus vabastaks ta vastustaja poolt esitatud alusetutest süüdistustest, nagu oleks kaebuse esitaja olnud teadlik korralduste õigusvastasusest ja nagu oleks õigusvastaste haldusaktide andmise põhjustanud kaebuse esitaja tegevus. Kaebuse esitajale on tema hea nimi väga tähtis ning linnavalitsuse laim on talle vastuvõetamatu. Õigusvastaste haldusaktide andmise põhjuseks oli ainult vastustaja enda tegevus ning kaebuse esitaja süüdistamine on solvav. VASTUSTAJA SEISUKOHT
10. Kuna ÕVVTK Tallinna linnakomisjon muutis esialgset subjektiotsust ning täiendavalt lisandus üks õigustatud subjekt, kuulusid korraldused nr 1078-k ja 545-k tühistamisele, sest nendega oli kogu kompensatsioon määratud kaebuse esitajale. Esialgse subjektiotsuse vastuvõtmisel
11. märtsil 1993 jäeti I.G.i taotlus tähelepanuta, sest puudusid taotleja ja A.I.i sugulust tõendavad dokumendid. Vajalikud dokumendid esitas I.G.i esindaja augustis
12. Omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 17 lg 5 sätestab, et omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul ei ole õigust nõuda vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule. Säte jõustus sellises sõnastuses
13. juunil
14. a ning seletuskirja kohaselt tingisid muutmise vajaduse tekkinud vead, mille tulemusena omandasid mõned isikud erastamisväärtpaberid õigusliku aluseta ning õiguspäraselt määratud kompensatsiooni polnud võimalik välja anda, sest sama vara oli ekslikult kompenseeritud teisele isikule. Seletuskirjast nähtuvalt võimaldab viidatud muudatus rahuldada omandireformi õigustatud subjektide taotlused sõltumata sellest, kas riik on kompensatsiooni juba eelnevalt välja andnud või kas alusetult saadud EVP-d on tagastamata, kuid ei piira riigi õigust nõuda ebaseaduslikult väljaantud EVP-de tagastamist. 3 16.

§ 67

lg 4 kohaselt ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui ta oli haldusakti õigusvastasusest teadlik või ei olnud sellest oma süü tõttu teadlik, samuti kui haldusakt on antud isiku esitatud ebaõigete või mittetäielike andmete alusel. Kaebuse esitaja

1. septembri
2. a kirjast maa-ametile nähtub, et ta oli juba
3. aastast teadlik, et I.G. on esitanud samale varale kompensatsiooni taotluse ja tal on samaväärsed õigused kompensatsiooni saamiseks. Seega pidi kaebuse esitaja olema teadlik, et talle adresseeritud korraldused on õigusvastased. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduses märkis kaebuse esitaja, et peale tema pole kellelgi õigust nimetatud varale, samas kui I.G. pani oma avalduses kirja kõik isikud, kes võiksid sellist õigust omada. Seega tulenes tühistatud haldusaktide õigusvastasus osaliselt ka kaebuse esitaja enda poolt ebaõigete andmete esitamisest. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
4. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 10 sätestab, et PS II peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused ei välista muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. PS §-st 10 tulenebki õiguspärase ootuse ja õiguskindluse printsiip, mis on õigusriigi alusprintsiipideks. Õiguskindluse põhimõte kaitseb isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima. Olukorras, kus isiku õigus õigusvastaselt võõrandatud vara hüvitamiseks on tehtud kindlaks halduse üksikaktiga, tuleb isiku usaldust kaitsta veelgi tugevamalt, sest üksikaktiga on riigi haldusorgan väljendanud oma seisukohta konkreetses küsimuses, mitte üksnes abstraktselt. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitajal oli mõistlik eeldada, et Tallinna Linnavalitsuse
5. juuni 1994.a korraldus nr 1078-k,
6. jaanuari
7. a korraldus nr 196-k ning
8. veebruari
9. a korraldus nr 545-k jäävad kehtima pärast seda, kui kaebetähtajad nende vaidlustamiseks olid möödunud. Kaebuse esitaja selline eeldus lähtub õiguspärase ootuse põhimõttest, mis tähendab, et isikul on õigus ning võimalus usaldada haldusakti ja selle kehtivust, kui vaidlustamistähtajad on möödunud. Samuti lähtuda oma tegevuses teadmisest, et haldusakt on õiguspärane ja jääb kehtima. Avaliku võimu ülesandeks on kaitsta isiku õiguspärast ootust sel teel, et 10 aastat hiljem ei tehtaks uut korraldust, millest võib tuleneda isiku vastu esitatav kahju hüvitamise nõue, hoolimata sellest, et see isik oli varem oma tegevuses käitunud heauskselt.
10. Õiguspärase ootuse põhimõte väljendub ka

§ 67

lõikes 1 sätestatus, mille kohaselt arvestab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel isiku kahjuks lisaks

§ 64

lg-s 3 sätestatule ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks. Vaidlustatud haldusaktidega (07.04.2004 nr 635-k ja 12.05.04 nr 942-k) tühistati eelnev õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramine ning määrati kompensatsioon ka teisele isikule. Seega on tegemist topeltjõuga haldusaktidega, mille kehtetuks tunnistamine on ühe isiku kasuks ning teise isiku kahjuks.

§ 64

lg 4 sätestab, et kui haldusakti kehtetuks tunnistamine toimub ühe isiku kasuks ja teise isiku kahjuks, lähtutakse sätetest, mis reguleerivad haldusakti kehtetuks tunnistamist isiku kahjuks. Riigikohtu halduskolleegium on otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-51-01 märkinud järgmist: „Õiguspärase ootuse põhimõttele saab isik tugineda sisuliselt õigusvastase või olulise 4 menetlus- ja vormiveaga antud haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel siis, kui haldusaktist tulenenud põhjendatud lootuse mõjul on isik käitunud teisiti, kui ta oleks tõenäoliselt käitunud ilma haldusakti andmiseta. Haldusaktist juhindumine peab koostoimes haldusakti hilisema kehtetuks tunnistamisega olema osutunud isikule kahjulikuks. Näiteks võib isik haldusakti kehtivust usaldades olla muutnud oma elukorraldust või olla teinud kulutusi, lootes tulevase soodustuse saamisele.“ Kaebuse esitajal oli põhjendatud usaldus, et 10 aastat tagasi antud haldusaktid, millega talle määrati õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsioon, jäävad kehtima. Kaebuse esitaja oli sellest tulenevalt asunud kasutama kompensatsioonisummat vastavalt oma vajadustele, olles veendunud, et ta oli selle omandanud heauskselt ning kooskõlas kehtinud seadustega, mis välistaks tulevikus igasugused tema vastu esitatavad kahjunõuded. Riigikohtu praktikas kujunenud seisukohtade kohaselt peab kohalik omavalitsus oma otsuste muutmisel arvestama isiku usalduse kaitsega. Usalduse kaitse ei ole absoluutne, kuid see on oluline õiguslik põhimõte, millega kohalik omavalitsus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise otsustamisel peab arvestama. Vastustaja ei ole põhjendanud ka avaliku huvi olemasolu haldusaktide kehtetuks tunnistamiseks, mis kaaluks üles kaebuse esitaja õiguspärase ootuse nende kehtimajäämiseks. 19.

§ 67

lg 2 kohaselt ei tohi haldusakti tunnistada kehtetuks isiku kahjuks, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Nimetatud säte reguleerib seega reaalsed juhud, mille puhul isiku õiguspärase ootuse printsiip on väljendunud reaalselt selliselt viisil, et haldusakti tema kahjuks kehtetuks tunnistamine on lubamatu. Üheks selliseks juhuks on

§ 67lg 2 kohaselt see, kui isik on ära kasutanud haldusakti alusel saadud vara.

Kaebuse esitaja on praeguseks ära kasutanud temale määratud kompensatsioonisumma, mis toimiku (lk 20) materjalidest nähtuvalt on peamiselt kulunud laste koolitamiseks ja toetamiseks ning enese tervishoiuga seotud vajaduste rahuldamiseks, olles eelnevalt veendunud, et ta on antud varalise hüve heauskne omanik ning on omandanud selle õiguspäraselt. Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et kohaldamisele kuulub

§ 67lg 2, mis välistab haldusakti kehtetuks tunnistamist kaebuse esitaja kahjuks.

20.

§ 65

lg 4 p 5 kohaselt ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui ta oli haldusakti õigusvastasusest teadlik või ei olnud sellest oma süü tõttu teadlik. Kohus on seisukohal, et väär on vastustaja väide, mille kohaselt kaebuse esitaja ei saa tugineda haldusakti kehtetuks tunnistamisel usaldusele, juhindudes

§ 67

lg 4 p 5, mis välistab usalduse, kui isik oli haldusakti õigusvastasusest teadlik või ei olnud sellest oma süü tõttu teadlik. Vastustajal puudub alus väita, nagu oleks kaebaja esitanud ebaõigeid andmeid.

1. septembril 1991, kui kaebuse esitaja esitas taotluse õiguspäraselt võõrandatud vara kompenseerimiseks. Asjaolu, et kaebaja ei ole vara kompenseerimise avalduses märkinud teisi isikuid, kes peale tema omavad õigusi tagastatavale või kompenseeritavale varale, ei tähenda veel, et kaebaja on esitanud avalduses ebaõigeid andmeid. Vastustaja väide, et vara kompenseerimise avalduse esitamisel olid kaebajale teada teised isikud, kes oleksid õigustatud subjektiks sama õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes, on paljasõnaline ja tõendamata. Pärast seda, kui kaebuse esitaja sai teada Ameerika Ühendriikides elavast I.G.ist, kes 21.12.1991 samuti oli esitanud avalduse oma vanaisale A.I.ile kuulunud õigusvastaselt 5 võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks, esitas ta
2. märtsil 1992 ÕVVTK linnakomisjonile avalduse, milles palus määrata kompensatsioon temale kuuluva vara osa eest tema vanaisalt A.I.ilt äravõetud kinnistu nr 513 hoonetest ja maast (vara tagastamise toimiku lk 40). Avalduses sisaldub seega selge viide asjaolule, et peale kaebuse esitaja võib olla ka teisi isikuid, kes omavad õigusi nimetatud varale. Kaebaja ei ole varjanud temale teatavakssaanud andmeid teiste õigustatud subjektide kohta, vaid vastupidi – ta on ise otseselt viidanud nende olemasolu võimalikusele. Vastustaja on jätnud kaebaja sellekohase avalduse tähelepanuta. Vastustaja poolt viidatud G.S.i 08.09.2003 kiri Tallinna Maa-ametile ei tõenda samuti, et kaebaja on kompensatsiooni taotlemisel teadlikult esitanud valeandmeid. Kaebuse esitaja on kirjas selgitanud, et ta sai 1992.a. USA-st Eestisse külla saabunud I.G.ilt teada, et ka viimane on esitanud avalduse kompensatsiooni saamiseks vanaisalt võõrandatud vara eest, kuid kahtleb asjaga edasi tegelemises, kuna erastamisväärtpaberites makstav kompensatsioon ei oma reaalset väärtust ja seetõttu ei soovi ta kulutada aega ja raha vajalike dokumentide hankimiseks. Peale I.G.i naasmist USA-sse puudus kaebajal informatsioon tema edasiste sammude kohta. Kuna järgmise kümne aasta jooksul vastustaja poolt mingit tegevust ei järgnenud, siis oli kaebajal põhjendatult alust arvata, et I.G. on oma avaldusest loobunud.
3. Õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes nõudeid omavate isikute ringi väljaselgitamine on kohaliku omavalitsuse, mitte kaebuse esitaja ülesanne. Kuigi ORAS ei sätesta tähtaega, mille jooksul tuleb nimetatud menetlus läbi viia, peab kohus peab vajalikuks märkida, et käesoleval juhul on Narva mnt 7 kinnistu suhtes restitutsiooninõudeid omavate isikute ringi väljaselgitamisega seotud menetlus kestnud ebamõistlikult kaua. Riigikohus on korduvalt märkinud, et kui tähtaega pole määratud, siis peab haldusorgan tegema toimingu mõistliku aja jooksul. Mõistliku menetlusaja määratlemisel tuleb arvestada kõiki olulisi asjaolusid – küsimuse tähendust menetlusosalistele, menetlustoimingute keerukust, menetlusosaliste arvu, samuti menetlusosaliste enda käitumist. Vastustaja ei ole esitanud arvestatavaid põhjendusi selle kohta, miks kulus Tallinna Linnavalitsusel enam kui 10 aastat selleks, et välja selgitada teise õigustatud subjekti olemasolu kõnealuse vara suhtes, olles samal ajal teadlik sellest, et ühele õigustatud subjektile on vara juba kompenseeritud. Vara tagastamise toimikust nähtuvalt (tlk 54) on Tallinna Omandireformiamet esmakordselt alles 15.01.1998 kirjaga nr 2549 palunud I.G.il esitada tema taotluse menetlemiseks vajalikud puuduvad dokumendid (ema sünni- ja abielutunnistused). Järgmine analoogilise sisuga kiri nr 6-8/03/1657 on I.G.ile saadetud Tallinna Maa-ameti poolt 28.03.2003, so viis aastat hiljem (nõutavad dokumendid esitatud I.G.i poolt 14.05.2003). Samal kuupäeval on saadetud Maa-ameti kiri Tallinna Linnaarhiivile andmete täpsustamiseks, kas A.I.ile kuulus kinnistu nr 513 asukohaga Tallinnas, Narva mnt 9/Jaama
4. Seega vara tagastamise toimikust nähtuvalt ei ole I.G.i poolt 21.12.91 esitatud vara kompenseerimise avalduse lahendamiseks tehtud menetlustoiminguid kuni märtsini 2003, va. ühe kirja saatmine 1998.a.. Seda ei saa pidada mõistlikuks menetlusajaks, kuna tegemist ei ole olnud keerukate menetlustoimingute, menetlusosaliste suure arvu ega muude asjaoludega, mis võiksid õigustada menetluse toimumist eriti pika aja jooksul. Samuti pole tuvastatud, et ebamõistlikult pika menetlusaja põhjuseks on olnud menetlusosaliste enda käitumine.
5. ORAS § 17 lg 5 sätestab, et omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul ei ole õigust nõuda vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule. Kohus juhib vastustaja tähelepanu asjaolule, et kaebuse esitaja ei ole vaielnud vastu ORAS § 17 lg 5 kohaldamisele, mille alusel määrati õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsioon ka I.G.ile. Samuti ei ole ta vastu I.G.i 6 tunnistamisele omandireformi õigustatud subjektiks, ega taotle nimetatud isikule kompensatsiooni määramise tühistamist. Kaebuse esitaja poolt esitatud tuvastamiskaebuse eesmärgiks on tuvastada vaidlustatud haldusaktide osaline õigusvastasus eelpooltoodud

sätete rikkumise tõttu. Kohus leiab, et kaebuse esitajal on põhjendatud huvi vaidlustatavate haldusaktide sätete õigusvastasuse kindlakstegemiseks, kuna see võib anda kaebuse esitajale õiguslikke eeliseid suhetes Rahandusministeeriumiga.. Vastavalt riigivastutuse seaduse § 22 lõikele 3 võib avaliku võimu kandja isikult nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist eraõiguses sätestatud alustel ja korras.

§ 69

näeb ette, et tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel isikule üleantud asi, raha või muu soodustus tagastatakse või hüvitatakse eraõiguses alusetu rikastumise kohta kehtivate sätete kohaselt. Erastamisseaduse § 28 lg 5 kohaselt teostab järelevalvet erastamisväärtpaberite väljaandmise ja nende kasutamise üle rahandusminister Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras (Vabariigi Valitsuse 22.04.1997 määrus nr 82). Rahandusministril on õigus taotleda kahju hüvitamist, kui ebaseaduslikult välja antud EVP on võõrandatud või selle eest on omandatud vara. Sama paragrahvi lg 6 näeb ette, et kui isikule on EVP-d välja antud ebaseaduslikult ja ta ei saa neid tagastada, kuna ta on need võõrandanud või ära kasutanud, võib ta need hüvitada rahas. Rahandusministeerium nõudis

1. septembri
2. a kirjas kaebuse esitajalt 737 085 EVP krooni või 180 722 krooni ja 50 sendi tasumist, mille võrra kaebuse esitaja on väidetavalt alusetult rikastunud. Tagasinõude esitamise otsustab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel. Tagasinõuet, mis tugineb halduskohtu poolt õigusvastaseks tunnistatud haldusaktile, ei pruugi Rahandusministeerium esitada. Juhul, kui kahjunõu siiski esitatakse, saab kaebaja vastavalt riigivastutuse seadusele esitada kahjunõude Tallinna Linnavalitsuse vastu õigusvastase õigusaktiga põhjustatud kahju hüvitamiseks. Eelpooltoodust tulenevalt kohus leiab, et Tallinna Linnavalitsuse
3. aprilli 2004 korralduse 635-k punktid 2.1 ja 4 ning
4. mai 2004 korralduse nr 942-k punktid 3.1 ja 5 tuleb tunnistada õigusvastaseks. G.S.i kaebus kuulub rahuldamisele täies ulatuses. Sirje Tromp kohtunik 7