KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 01.06. 2006.a. Tallinnas Haldusasja number 3-05-474 (liidetud 3-817/05; 3-1401/05 endise

§ 11

lg 1 kohaselt kinnitab Vabariigi Valitsus oma korraldusega tulumaksusoodustustega mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirja; sama paragrahvi lõike 7 kohaselt nimekirja koostamise korra, selleks esitatavad dokumendid, samuti isiku nimekirja kandmise ja sealt kustutamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus. Valitsus kehtestas sellise korra 21.03.2000 a. määrusega nr 89. Korra § 4 kohaselt kontrollb maksuameti kohalik asutus esitatud dokumentide ning ühingu või sihtasutuse tegevuse vastavust TuMS § 11 nimetatud nimekirja kadmiseks kehtestatud nõuetele. Määruse § 5 kohaselt kui ühingu tegevus, esitatud dokumendid ja maksudeklaratsioonid vastavad TuMS kehtestatud nõuetele, teeb maksuamet ettepaneku nimekirja kandmiseks. Dokumentide kontrolli teostab seega MTA ja antud juhul Põhja MK seda kontrolli ka teostas. Need vastasid nõuetele. Maksuhaldur põhistab hilisemalt kaebaja taotluse tagasilükkamist kaebaja arvates ebaõigesti ja vastuolus seadusega. MTA leidis justkui oleks tulumkasuseadusest tuletatav,

§ 11

lg 3 p 2 alusel on üheks subjektide ringiks Eesti Vabariigis asutatud mittetulundusühing või sihtasutus, kuid möönab, et seadus otseselt sellist tingimust ära ei nimeta. Veel leidis maksuhaldur, et kaebaja vara üleandmine on põhikirja kohaselt võimalik Hispaaniasse, kuid TuMS tingimustega olevat selline asjaolu vastuolus. Selline lähenemine on ekslik, kuna TuMS § 11 lg 3 sisaldab ammendava loetelu tingimustest, millele taotleja peab vastama. Lisaks sama paragarahvi lõikes 5 tuuakse ära ammendava loeteluna nimekiraj kandmisest keeldumise alused. MTA Põhja MK tuvastas, et kaebaja dokumendid vastavad seaduse § 11 lg 3, kuid samas ei too maksuhaldur ära ühtegi puudust sama paragarrahvi lõike 5 alusel. Kaebaja analüüsis teiste nimekirjas olevate isikute põhikirju ja leidis, et näiteks MTÜ E.M. (reg. nr XXXXXXXX) võib järelejäänud vara anda piiranguteta igale mittetulundusühingule või sihtasutusele, millel on temaga sarnane eesmärk. MTÜ V.K. (reg. nr XXXXXXXX) võib tegevuse lõpetamise järel anda allesjäänud vara õigusjärglasele või selle puudumisel likvideerimiskomisjoni poolt määratud üldkoosoleku tarbeks (p 50). Paljudes põhikirjades puudub nõue, et ühing peab olema asutatud Eestis. MTA põhjendus, et maksusoodustused on lubatud ainult avalikes huvides tegutsevale heategevuslikule organisatsioonile, on ka kaebaja puhul täidetud, kuna MTÜ tegutseb kahtluseta heategevuslikel eesmärkidel, samuti J.O. O. tegevus selles vallas on sedavõrd väljapaistev, et leidis 1990 a alguses tunnustuse paavst Johannes Paulus II poolt. Kaebaja mitteesitamine nimekirja on vastuolus ka PS võrdse kohtlemise printsiibiga. Ei selgu, miks MTA sekkus otsustusprotsessi. Rahandusministeeriumi seisukoht on samamoodi vastuolus seadusega ning rikub kaebaja õigusi, kuna ei võimalda kaebaja taotluse liikumist Vabariigi Valitsuseni. 3 Rahandusministeerium leidis, et MTÜ nimekirja kandmiseks on kaebaja puhul tegemist takistava tingimusega, mis tuleneb TuMS § 11 lg 3 p 2 – kelle vara tegevuse lõpetamisel läheb üle muusse riiki, ei ole ministeeriumi arvates isikuks, kes loetletud seaduses. Kaebaja jääb seisukohale, et seadusest selliseid piiranguid ei tule. RAHANDUSMINISTEERIUMI SEISUKOHT MTA ettepanekuga kanda kaebaja nimekirja ministeerium ei nõustunud ja väljastas oma vastava seisukoha MTA-le 11.04.05.a. kirjaga 5-1/

1. Vastustaja jääb seisukohale, et mittetulundusühingu likvideerimisel antakse tema vara üle põhikirjast tulenevalt Hispaanias asuvale O.le ja see asjaolu ei vasta TuMS § 11 lg 3 p 2 märgitud tingimusle. O. tegevuse eesmärk ei ole siinkohal sedavõrd oluline ja vaidlust ei ole küsimuses, et O. ei tegutseks heategevuslikel eesmärkidel. Seadusest tuleneb põhimõte, et vara üleandmisel see ei liiguks mitteresindendile. TuMS loogikast ja üldisest mõistekasutusest tuleb TuMS § 11 lg 3 p 2 mõista nii, et nimekirja saab kanda sellise isiku, kelle vara antakse üle EV resindendile, samuti Eesti seaduse alusel asutatud avalik-õiguslikku juriidilist isikut, mittetulundusühingut või sihtasutust. Kui seadus peab silmas regulatsiooni välisriigi isiku suhtes, siis on see üheselt ja sõnaselgelt seaduses ära märgitud. RM –il on päevus läbi vaadata sisuliselt MTA esitatud materjale nimekirja kandmisel. Vabariigi Valitsuse seaduse § 65 lg 2 p 2 tulenevalt on ministeeriumi valitsemisalas MTA. Rahandusministri 19.01.04.a. määrusega nr 9 kinnitati MTA põhimäärus ja selle p 3 kohaselt on MTA aruandekohustuslik rahandusministri ees, kes suunab ja koordinerib tegevust, teostab teenistuslikku järelvalvet. MTA teeb eelkontrolli taotluste suhtes ja tal on selleks võimalik kasutada andmebaase. 30.08.05.a. palus ministeerium kirjaga 12017 MTA-l üle vaadata oma seisukohad kaebaja taotluse suhtes, kuna puudub alus taotleja tulumaksusoodustusega ühingute nimekirja kandmiseks. TMS eesmärk on muuhulgas vältida maksusoodustuste abil saadud vara maksuvaba väljaviimist Eestist. Kaebaja viited võrdse kohtlemise printsiibi rikkumisele ei ole asjakohased. Kaebaja nimetatud näiteid kontrollides leiab vastustaja, et nende põhikirjad ei näe ette vara jaotamist mitteresindendile ja põhikirja tekstid on märgitud seaduses äratoodud sõnastuses, millest vastustaja eeldab, et isik deklareerib siiski eelkõige vara jäämist EV-i; kuid kaebaja põhikirjas on selgesõnaliselt sätestatud, et tema vara viiakse EV-ist välja, kui tegevus lõpeb. Kõigi nimekirja kantute üle toimub pisteline järelkontroll, mis ei välista varasemate otsuste muutmist, kui ühing ei vasta seaduse tingimustele nimkirja kandmise osas. Kaebus tuleb jätta rahuldamata, kuna kaebaja tõlgendus seadusest on vale. MTA SEISUKOHT Kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaebuses märgitud väited, et MTA otsustes puuduvad õiguslikud viited ei ole õige. Taotluses tühistada otsus nr 327 ja saata see uueks läbivaatamiseks vormivigade tõttu ei muudaks MTA sisulist seisukohta. On õige, et nimekirjas olijate suhtes laienevad tulumaksusoodustused mitte üksnes nimekirja kantud isiku suhtes, vaid ka kingituste või annetuste tegija jaoks. Kehtiva tulumaksuseaduse koostamisel 1999 aastal lähtuti põhimõttest, et mõlemad õigussuhte pooled asuvad valdavalt Eestis. Iga sätte korral täiendi „Eesti“ lisamist peeti mittevajalikuks. Konstruktsiooni „Eesti riigi“ on seaduses algusest peale kasutatud piiriülestes olukordades. Peale seaduse kehtestamist on piiriüleste situatsioonide arv kasvanud, mistõttu TuMS hilisematel 4 täiendamiste juhtudel on kasutatud väljendit „Eesti riigi“. Näiteks § 23.2, § 32 lg 3, § 44 lg 6 p 3 ja § 57.2 lg 1 uute sõnastuste puhul. Riigile viitamata jätmine seaduses ei saa olla ainsaks kriteeriumiks normi mõtte väljatoomisel. Heategevuslike kingituste ja annetuste puhul osaleb riik sisuliselt annetuse tegemisel. Kui isik annetab, siis ta saab tulumaksusoodustust. Kuna riik oleks saanud tulumaksuga maksustada isiku tulu mitteannetamise korral 23 % määraga, kuid annetuse korral seda teha ei saa, siis on riik võtnud tulumaksusoodustuse seadmisel endale kohustuse saamatajäänud maksutulu kaudu osaleda heategevuses. Juriidilised isikud deklareerisid 2005.a. heategevuslike kingituste ja annetustena 73, 6 mln krooni, millest 3,4 mln ületas TMS § 49 sätestatud piirmäärasid ning kuulus maksustamisele; maksusoodustus laienes kingitustele ja annetustele summas 70, 2 miljonit krooni. Soodustustest tulenev arvestuslik riigieelarve vähemlaekumine oli suurusjärgus 16, 8 mln krooni. Riik osales heategevuses seega 24, 3 miljoni krooniga. TuMS § 11, 27 ja 49 sätestatud reeglite eesmärk on, et riik loob soodsa keskkonna nende mittetulundusühingute ja sihtasutuste tegutsemiseks, kes tegutsevad avalikes huvides ning aitavad riigil täita tema funktsioone. On loogiline, et riik toetab neid valitsusväliseid organisatsioone, kelle tegevuse lõpetamisel jääb vara EV-i. Tagamaks vahendite (näitena toodud 24, 3 mln kr) õige kasutamise ning välistamaks võimalikke maksusoodustuste kuritarvitusi, on TuMS §-is 11 sätestatud rida kriteeriume, mille täidetuse korral võib MTÜ lugeda heategvuslikuks ning avalikes huvides tegutsevaks. Nimekirja kandmise üheks eelduseks on selle tõttu kontroll põhikirjalise tegevuse üle ja kui põhikirjas on märgitud, et likvideerimisel tema raha/vara läheb üle just EV-is asuvale samalaadse eesmärgiga ühingule või sihtasutusele, siis on seaduse nõue täidetud. Vastupidiselt ei täituks TuMS § 11 eesmärk (vahendeid ei kasutata Eestis avalike teenuste pakkumiseks) ning ei võimaldaks kuritarvitusi, st füüsilise või juriidilise isiku maksuvaba tulu ei liiguks Eestist välja. Kui talitatakse vastupidiselt, siis Eesti maksuhaldur ei saa hiljem vara maksustada. Kaebust ei saa rahuldada põhjusel, et maksuhaldur algul asus teisele seisukohale. Kuna riigiasutused peavad küsimuse lahendamisel jääma õigusselguse huvides ühtsele seisukohale, siis kooskõlastati seisukohad. Kuigi kaebaja soovib, et asja uuel otsustamisel tuleks seadust kohaldada tema antud tõlgenduse põhjal, ei ole see antud juhul võimalik. KOHTU SEISUKOHT Kohus kuulanud ära protsessiosaliste seisukohad ja uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. 1) Sisuliselt jäi kaebaja vaidlustama küsimust, kas vastustajate poolt antud seisukohad vastavad seaduse nõuetele, mille kohaselt ei saa kaebaja nõuda enda kandmist mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirja, mis toob kaasa maksusoodustuse. Vastustajad leiavad, et kaebaja ei vasta tingimustele, mis võimaldaks tema nimekirja kandmise; kaebaja leiab vastupidiselt, et ta vastab ning vastustajad tõlgendavad seadust vääralt. 2) TuMS § 11 tulenevalt võivad teatud mittetulundusühingud ja sihtasutused taotleda enda kandmist tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirja, mille kinnitab Vabariigi Valitsus. Kui sellistele ühingutele tehakse kingutusi ja annetusi, on need tulumaksuvabad, et toetada avalikes huvides tegutsevaid ühinguid. Tulumaksusoodustusega 5 mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirja koostamise korra kehtestas Vabariigi Valitsus 21.03.2000.a. määrusega nr
2. Vastustajad kontrollisid, kas kaebaja tegutseb ühinguna, kellel on õigus saada tulumaksusoodustust, et tema taotluse edastamisel saaks teda arvata soovitud nimekirja. Kohus nõustub vastustajate seisukohaga, et ühendustele tulumaksusoodustuse võimaldamine on riigi seisukohalt vajalik selleks, et toetada ühendusi, mis tegutsevad avalikes huvides, kuna toetades ühendust saab sellest kasu Eesti ühiskond. Probleeme tekitab küsimus, et Tulumaksu seaduse § 11 kohaselt saavad soodustust taotleda paljud ühendused, mis formaalselt vastavad soodustuse andmise kriteeriumidele, kuid sisuliselt ei tegutse avalikes huvides. Riigile ei ole kasulik, kui süsteem võimaldab tulusid maksuvabalt kanaliseerida kitsa isikute grupi huvides tegutsevatele ühendustele, mistõttu on seaduse eesmärgiks, et sätestati tingimused, millal ühendust loetakse avalikes huvides tegutsevaks ühenduseks ja sätestati muud kriteeriumid, millele ühendus peab vastama selleks, et taotleda ja saada tulumaksusoodustust. Kui TMS § 11 muudatusettepanekute kohaselt hakkab seda diferentsi läbi viima komisjon, siis käesoleval ajal oli õigustatud eelkontrolli läbi viima MTA ning seejärel RM ja vaidlust neis küsimustes ei ole. Kuna paljud ühingud näiliselt vastavad tingimustele, sisuliselt ei tegutse aga avalikes huvides, siis tuleb esmalt kontrollida, kuidas vastustajad sisustasid mõiste „avalikes huvides“ ühingu tegutsemise. Maksuvaba tulu suunamine isikute ringile, kes ei tegutse avalikes huvides, seadus ette ei näe. Seega kohus nõustub vastustajate seisukohaga, et nad tõlgendasid kaebaja huvides seadust ning olid kohustatud arvestama seda keeldu. Nimekirja kandmisel läbitakse eelkontroll. Kehtiva TuMS § 11 kohaselt kantakse avalikes huvides tegutsevad heategevuslikud mittetulundusühingud ja sihtasutused nimekirja. Vastustajad leidsid seega õigesti, et Ühing tegutseb avalikes huvides, kui tema eesmärgid on seotud ühiskonna üldiste huvidega, mitte liikmete üskikhuvidega. Vastustajad sisustavad mõiste „avalik huvi“ järgimiselt- tegevuse põhitunnuseks on tegutsemine ühiskonna heaks tervikuna või tegutsemine ühiskonna väiksemate rühmade heaks, kes vajavad abi, ei tule toime jms. Ühing peab olema ka heategevuslik ehk ta peab pakkuma sihtrühmale, mille toetamine tuleneb põhikirjalisest tegevusest, mingit teenust, tasuta kaupa või muul kasumit mittetoetaval viisil. Nimekirja kantud ühing ei tohi jagada oma vara või saadud tulu ei tegevuse käigus ega tegutsemise lõpetamisel oma asutajatele, liikmetele ega temaga muudele seotud isikutele TuMS § 8 tähenduses ja ühingu lõpetamisel tuleb vara anda üle samalaadsele avalik –õiguslikule juriidilisele isikule. Kaebajal tekkisid arusaamatused seaduse mõistmisel siis, kui ta esitas taotluse ja tutvus teiste nimekirja kantud isikute põhikirjas likvideerimist märkivatele sätetele. Väljavõttest MTÜ E.M. põhikirjast tlk 10 IV jaost nähtub, et p-is 15 märgitakse- likvideerimisel allesjäänud vara anatakse E.M.-iga sarnase eesmärgiga mittetulundusühingule või sihtasutusele ja MTÜ V.K. põhikirjast tlk 9 p-is 50 märgitakse, et likvideerimiskomisjoni otsuse alusel tegevuse lõpetamisel ei kuulu vara jaotamisele liikmete vahel, vaid antakse üle õigusjärglasele või selle puudumisel likvideerimiskomisjoni poolt määratud üldkoosoleku otstarbeks. Kaebaja oli esitanud oma põhikirja, mis kinnitatud asutajate poolt 29.08.2003.a. (tlk 27-37) ja milles ptk IV märgib ära D.i lõpetamise alused. Punktis 4.5 on märgitud, et pärast võlausaldajate nõuete rahuldamist allesjäänud vara annavad likvideerijad üle O.le ja suurmeistri otsusega võib määrata ka ülejäänud vara müümise, sellisel juhul antakse O.le üle vara müügi tulemusena laekunud vahenditest. Kuigi kaebaja algul leidis, et ka tema põhikirjas ei ole üheselt määratletud, et vara 6 ei jää peale likvideerimist EV-i, nõustus ta lõppeks, et põhikirja käesoleva aja sõnastus ei välista kohustust täita põhikirja viisil, mis kohustab arvestama O. otsust . Kohus leiab, et põhikirjast tulenevalt kui O. otsustab vara anda väljapoole EV-i, siis tuleb ka selliselt talitada ehk sisuliselt on vastustajad leidnud õigesti, et vara võidakse välja viia EV-ist ja see ei pruugi jääda Eestisse. Teiste organisatsioonide toodud näited samal ajal ei võimalda sellist tõsikindlat järeldust teha ning kuna nimekirja kantud isikute suhtes toimib järelkontroll, siis ei ole välistatud, et vastuolu korral seadusega need isikud arvatakse nimekirjast välja. Antud hetkel ei ole võimalik väita, et kaebajat on koheldud võrdluses nende kahe organisatsiooniga ebavõrdselt ehk on rikutud PS § 12 mõttes võrdsusõigust, sh õiguse kohaldamisel ja õigusloome võrdsuses. Kohus nõustub vastustaja selgitustega, miks on riigile oluline, et mitte kõik ühingud ja sihtasutused ei kuuluks nimekirja ja eristada tuleb formaalsetelt kriteeriumitelt vastavaid isikuid neile mittevastavatest ning missugune on avalik huvi toetades ühendusi, kui neid nimekirja kanda. Riigil on õigus seada need kriteeriumid ja teha vahet mittetulundusühingute suhtes ning jätta formaalne vastavus seaduse nõuetele arvestamata. PS tuleneb vajadus kohelda võrdseid võrdselt. Kaebaja poolt võrdluseks võetud ühingute põhikirjad erinevad tema põhikirjast ja kohus on selle erinevuse välja toonud. Seega ei saa ta ennast võrrelda nende organisatsioonidega. PS-sest tuleneb keeld kohelda võrdseid ebavõrdselt. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga,

§ 11

lg 5 märgitud tingimuste rikkumisi vahetult ei tuvastatud ning seda ei ole otseselt ka välja toodud. Kohus etteruttavalt märgib, et kui lugeda vastustaja keeldumise lõplik põhjus õigeks, võib siiski lg 5 p 4 alusel väita, et nimekirja kandmiseks esitatud dokumendid ei vasta õigusaktides kehtestatud nõuetele juhul, kui põhikirja kohaselt võib vara anda üle väljapoole EV-i, mis antud juhul on leidnud tuvastamist. Vaidlust ei jäänud aga küsimustes, et kaebaja oleks kasutanud oma vara § 11 lg 3 p 1 märgitut rikkudes või et ta ei tegutseks heategevuslikel eesmärkidel, ka ei ole tuvastatud lg 3 p 3 või 4 tingimustele mittevastavust. Antud juhul tuvastati aga, et kaebaja ei vasta § 11 lg 3 p 2 nõuetele, mis ongi keeldumise aluseks. Kohus nõustub vastustajate seisukohaga, et selgitada, millest tekkis esmalt tuleb uurida, mis on maksusoodustuse loomise eesmärgiks. Kuigi kohus nõustub vastustaja selgitustega, et keeleliselt tuleb arvestada, et kõigi p-is 2 märgitud juhtude puhul on mõeldud EV-i organisatsioone, tuleb selline tõlgendus ja seadusandja tahe välja ka seaduse eesmärgist. Kaebajale negatiivse lahendi tegemiseks seaduse tõlgendamisel toetusid vastustajad TuMS §§-le 11, 27 ja

1. MTA esindaja tõi näite, mille kohaselt riik osaleb sisuliselt MTÜ-de ja SA-de töös annetuste tegemise protsessis, andes annetajatele tulumaksuvabastuse iga annetuse korral. Riik loobub maksutuludest, kui vabastab isikud tulumaksukohustusest. Maksuoodustused on lubatud nimekirja kantud organisatsioonide puhul, kui nad teenivad ühiskonda/riiki, edendavad neid tegevusvaldkondi, milles riik annab osaliselt oma funktsioonid üle, samas jätkub majanduse edendamine. Kui taotleja põhikirjast on näha, et tema tegevusse paigutatud rahalised vahendid (riigi osalus) ei jää teenima EV-i avalik õiguslike ülesannete täitmiseks, siis on õigus taotlus jätta edastamata. Antud juhul kontrolliti kaebaja põhikirja ja kuna selles on märge, et ühingu likvideerimisel läheb tema vara Hispaania ühingule, siis lähtudes põhikirjast sai teha selge järelduse, et eksisteerib põhjendatult võimalus ühingu tegevuse käigus kogutud rahaliste vahendite ja vara viimisele teise riiki ja mida ei saa maksustada EV maksuhaldur. Heategevuseks kasutatud annetust ei pruugi ühing kasutada kogu ulatuses annetuse tegemiseks, vaid saadu arvel saab ka investeerida. Märgitud võimalust ei eita ka kaebaja. Näiteks soetatakse vajalikku kinnisvara või vahendeid, et tegutseda annetustegevuses. Likvideerimisel allesjäänud 7 vara võidakse võõrandada ja maksukohustust selliselt ei teki, see võidakse anda üle välismaisele ühingule. Riik ei saaks märgitud juhtudel eelnevate aastate jooksul oma kantud osa tagasi. TuMS muudatuse algatamise eelnõust nähtub, et sooviks on seaduse selguse huvides viia sisse rida täpsustusi, mis omakorda rõhutavad, et riigi huvi on suunatud heategevuslike annetustes osalemise tõttu säilitama nimekirja kandmisel eeldused, et varad jääksid EV-i. Kuna TuMS § 11 eesmärgiks on riigi ja omavalitsusele pandud ülesannete täitmine, siis vara üleandmist välisriigis asuvatele MTÜ-dele ei saa lugeda seaduse eesmärgiga kooskõlas olevaks. Piisab ühe tingimuse mittetäitmisest, et teha keelduv otsustus. Vastab tõele, et kirikute ja koguduste seaduse alusel usulised ühendused käsitletakse tulumaksusoodustusega mittetulundusühingutena ilma, et nad peaksid taotlema ja olema kantud nimekirja, kuna niimoodi sätestab TuMS § 11 lg
2. Kuna vastustajad on jõudnud seaduse tõlgendamisel ja rakendamisel õigele tulemusele, siis ei saa rahuldada kaebaja soovi, siis ei kuulu tühistamisele 30.09.05.a. Põhja MK otsus. Kaebaja on seejuures ekslikult leidnud, et kui kehtetuks tunnistamise otsus tühistada, siis astub jõusse temale soodne otsus. Kohus selle seisukohaga ei nõustu ja märgib, et otsuse tühistamisel tuleb asi uuesti läbi arutada ning teha uus otsus. Kohus nõustub MTA seisukohaga, et motiveerimise vead, mis kaebaja oskas nimetada, ei too kaasa antud juhul otsuse tühistamist, kuna kohus ei tuvastanud sellist motiveerimis- ja vormiviga, mis võimaldaks haldusakti tunnistada kehtetuks. HMS § 58 tulenevalt motiveerimisvead, kui nad ei vii ebaõige otsuseni, ei too kaasa akti kehtetuks tunnistamist. Nagu kohtu selgitustest nähtub, tuleks MTA-il jääda oma seisukoha juurde. Samuti ei saa kohus panna kohustusi Rahandusministeeriumile, kuna tema seisukoht seaduse kohaldamisest on õige ja tal tuleb jääda nõuete juurde, mille sätestab TuMS §
3. 3) Ülaltoodu alusel jääb kaebus rahuldamata. Kui kaebus jääb rahuldamata ei mõisteta vastustajalt välja kaebaja kasuks tema kantud kohtukulu- HKMS § 92 lg
4. Karin Kalmiste kohtunik 8