← Eesti

3-04-462/1

Obsah (9)§ 40§ 142§ 77§ 143§ 51§ 144§ 227§ 34§ 230

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 14.06.2006.a. Tallinn Haldusasja number 3-04-462 (endine nr 3-2728/2006) Haldusasi K.L.i

) kehtima hakkamisest oli keelatud maa faktiline kasutamine enne vastavate maakorraldusorganite poolt maatüki looduses piiristamist ja maakasutusõigust tõendava dokumendi väljaandmist (§ 35), mis andis ühtlasi keelu kasutada faktiliselt maad, sh ehitustegevuseks, ilma vastavate tingimuste täitmiseta. Kaebajal ei saanud olla õigustatud ootust, et tal tekib maa-kasutusõigus riigi maale faktilise ehitamisega, sh õigus erastada maad.

sätestas maakasutajate õigused ja kohustused, näiteks § 39 lg 1 andis maakasutajale õiguse ning pani kohustuse kasutada maatükke sel otstarbel, milleks need on antud. Kaebajale eraldatud maakasutus võimaldas selle kasutamist sihtotstarbe järgi ja püstitada maatükile elamu. Kuna maakasutusel tuli järgida selle sihtotstarvet ( § 39 lg 1), siis oli see üldine õigus ja kohustus, mis laienes kõigile maakasutajatele ning see määras ära teiste õiguste ja kohustuste iseloomu. Kodanikud ei tohtinud püstitada elamut muu sihtotstarbega maale, näiteks köögivilja maale; püstitava ehitise iseloom sõltus maakasutuse iseloomust. Omavoliline ehitamine tõi kaasa tagajärjed. Maakasutaja oli kohustatud neile kasutamiseks antud maatükke kasutama ratsionaalselt ning hoiduma oma maatükil tegevusest, mis riivab naabermaakasutajate huve (

§ 40lg 1).

Ehituskrundi kasutajate kohustused tulenesid

§ 142lg 3 ja 4.

Vastavalt § 142 lg 1 oli ehituskrunti lubatud kasutada elamu ja vajalike kõrvalhoonete püstitamiseks, maa-ala haljastamiseks, aia rajamiseks, köögivilja kasvatamiseks ja lg 4 tulenevalt tuli kohustus ehitada ja korras hoida ehituskrundiga piirnevaid kõnniteid. Ehitustööde ajal pidi toimuma krundi kasutus ehitustöödeks, materjali hoidmiseks vms ja individuaalehituskrunti tuli kasutada kõigepealt elamu ja majandushoonete püstitamiseks; kuna majandushooned kuulusid individuaalelamu juurde, siis ei tekitanud nende rajamine iseseisvat maakasutamisõigust. Antud juhul on aga kaebaja püstitanud üksnes nn abihooned, mis ei ole kinnitatud projekti kohased ja mis ei asu kaebajale eraldatud maal ning on rajatud väljapoole ehituskrunti. Ehituskrundi kasutaja kohustuseks oli ehituseeskirjadest kinnipidamine, heakorrastamine. Seega nähtub, et isegi juhul, kui kaebaja oleks kasutanud temale ettenähtud krunti vaid majandushoone ehitamiseks, oleks võinud tekkida küsimusi, kas üksnes majandushoone püstitamisega on maa võetud sihtotstarbelisele kasutamisele, kui on ületatud elamu ehitamiseks ettenähtud tähtajad. Kaebajale eraldatud maatüki kõrvale faktiline ehitamine nn majandushoonete püstitamisega ei tekitanud maakasutamisõigust ja vastavalt ei tekkinud riigil kohustust arvestada sellise ehitamisega ja maa kasutamisega. 3) Veel märgib kohus, et kodanike maakasutamise põhisätetest

§ 77nimetab ära kodanike kasutusse antava maa liigid.

Maa jaotati kasutusviisi ja –tähtaja järgi õue-aiamaaks, elamuehituskruntideks, suvilakooperatiivide maaks, garaazikruntideks, köögivilja maaks, ametimaaks, heina-ja karjamaaks, hoonete aluseks ja õuemaaks ning puuvilja-marjaaia aluseks maaks, põllumajanduses individuaalse tööga tegelevate kodanike maaks, muu otstarbega maaks. Väljaspool krundi piire faktiline maakasutus ei lange seaduses nimetatud maa kasutamise ühegi liigi alla. RSN TK-l oli lubatud erandjuhtudel anda kodanikele maakasutamisõiguse, suurendada kodanike maakasutusnormi või säilitada nende kasutuses olevad kasutusnorme ületavad maatükid juhul, kui seda tingivad maatüki otstarbeka kasutamise huvid.

§ 143

sätestas õiguse võtta isikult ära ehituskrunt ja vastavalt kui maakasutaja ei pea kinni ehitusprojektist, ei täida ehitustöid kontrolliva organi korraldusi.

§ 51

sätestas 12 kodanike maakasutamisõiguse lõppemise alused ja lg 2 kohaselt maatüki kasutamise õigus võidakse lõpetada ka juhul, kui kodanik oli toime pannud koodeksi § 226 nimetatud teo, samuti kui maatükk on kasutamata jäetud kaks aastat, või kui maatükki ei kasutatud otstarbeks, milleks see oli antud. Kodanikele eraldatud maakasutust tuli alustada koheselt ja selle kohustuse täitmata jätmine võrdus maa kasutamata jätmisega. Kuna kaebaja oli temale eraldatud maast ehitanud väljapoole ja tal ei olnud tekkinud sellest maakasutusõigust, siis kaebaja ei ole kasutanud temale eraldatud maad ja ka ehitiste alust maad õiguspärasel alusel ja sellise maakasutuse tulemusel ei teki tal erastamisõigust kummalegi maatükile. Ehitiste aluse maatüki kasutamine toimub omavoliliselt. Sellise maakasutuse lõpetamiseks ei ole vajalik eraldi vormistamine, kuivõrd maakasutus on vaieldamatult alusetu ja õigustatud subjektidele neile tagastamiseks kuuluva maana fikseeriti maakasutamise õigus tagastamise aktidega õigustatud subjektidele, mis tähendab ühtlasi K.L.i omavolilise maakasutuse lõppemist. 4) Olukorda ei muutnud ka alanud omandireform. Kaebuse esitaja sai prognoosida oma tegevuse tagajärgi nii lähtudes

sätetest kui järgnevalt omandireformi käigus antud õigusnormidest.

§ 143

lg 1 kohaselt võib ehituskrundi ära võtta, kui maakasutaja ei pea kinni ehitusprojektist ( p 1); ei täida ehitustöid kontrolliva organi korraldust (p 2). Seega lisaks § 51 toodud alustele on ka need maakasutuse lõppemise alusteks, kuid kehtivad sellele maa eraldusele, kuhu kaebuse esitajale oli eraldatud krunt omavalitsuse otsusel ja ei sisalda omavolilise ehituse juhte, mis moodustab omavolilise maakasutuse koosseisu ja mille tagajärjed sätestas § 51 lg 2 ja § 226. 5) Ehituskrunti, mida kaebaja kasutas faktiliseks ehitustegevuseks ning mis talle ei ole eraldatud, ei saanud kaebajale säilitada ega temale eraldada ja seda keelas vahetult juba ka alanud omandireform ja reformiseadustik. Ehituskrundi säilitamise õigus

§ 144

kohaselt oli võimalik seaduslike ehitiste osas ehk seaduslikult eraldatud maakasutusel ja vaid juhtudel, kui ehitis hävis loodusõnnetuse tagajärjel, kui ehitis amortiseerus. Maakasutamisõigus säilis seega juhtudel, mil maatüki sihipärane kasutamine lõppes maakasutaja tahte vastaselt. Maakasutusõigus säilis seejuures samale ehituskrundile ega laienenud muudele maa-aladele. Ehituskrundi eraldamine teise kohta pidi olema põhistatud asjaoluga, et senine maakasutus on ette nähtud muul sihtotstarbel. Sama ehituskrundi säilitamise või uue andmise otsustas töörahva saadikute nõukogu täitevkomitee. Maakasutamisele asumisel tuli arvestada muuhulgas vastutust sätestavate normidega ja maa omavoliline vahetamine, rentimine, maatükkide kasutamine mitte selleks ettenähtud otstarbeks oli karistatav. Maa kasutamine ilma seadusliku aluseta oli

§ 227

lg 1 p 6 kohaselt ehk omavoliline hõivamine tähendas, et isik ei ole saanud maa kasutamiseks kompetentse organi otsust selle kasutamiseks (

§ 34ja 42 lg 3 dokumendi alusel).

Jääb arusaamatuks kaebaja seisukoht, mille kohaselt olevat ta soovinud seadustada faktiliste hoonete asukohas maa kasutamist. Selline väljavaade puudus ning omavolilist maakasutust ei olnud võimalik seadustada ilma seadust rikkumata. Vastustajad ei ole kinnitanud, et nad omavolilist maakasutust soovisid ja lubasid seadustada. Endise seadusliku maakasutuse osas püüdis vallavalitsus leida väljundit, kuidas säilitada K.L.ile eraldatud maakasutus, kuid see väljund oli ebaseaduslik ning tehtud eksimus parandati. 13

§ 230

sätestas otseselt, et omavoliliselt hõivatud maatükid tagastatakse nende kuuluvuse järgi, ebaseadusliku kasutamise ajal tehtud kulutusi hüvitamata. Maaseadusandluse rikkumise eest oli ette nähtud spetsiifiline tagajärg ja seda kohaldati sõltumatult kriminaal-, haldus- või muust vastutusest. Ehk sõltumata omandireformist pidi maakasutajale K.L.ile olema teada, et ta ei tohi ehitada nn abihooneid väljapoole temale ehitamiseks eraldatud krunti, rajada ka tara, kuna sellist maakasutust ei saanud seadustada. Puudus õiguslik alus, et seadustada tagantjärgi kaebaja ehitustegevus või maakasutus. 6) K.L.ile eraldatud maakasutusest. Kõrgessaare Vallavalitsuse arhitektuuri-ja ehituskomisjoni protokollist nr 10 (tlk 81) nähtub, et K.L.ile oli eraldatud ehituskrunt; esitatud on nõuetekohaselt kooskõlastatud ja kinnitatud projektdokumentatsioon ja ehitusluba nr 352 eraldati 15.08.1988.a. K.L.ile. See ehitusluba kehtis 15.08.88 – 15.08.1995.a. Vastavalt on kantud andmed ka ehitusloale nr 352 (tlk 130). Normatiivseks ehitustegevuseks oli planeeritud 7 aastat. Vallavalitsuse komisjoni protokollist nr 21 29.11.96.a. (tlk 82) nähtub, et K.L. taotles pikendada ehitusluba nr 352 ja seda pikendati 29.11.97.a-ni. Lubatud maakasutust ei ole muudetud ühegi aktiga. Ehitusluba nr 22 taotles H.L., kellele ei ole kunagi maad eraldatud. 20.11.97.a. väljastati ehitusluba H.L.ile, luba kehtis kuni 31.12.99.a. ja selle alusel oli tal lubatud ehitada projekti alusel 2 aasta jooksul. Projekti kohaselt tuli ehitada elamu elamispinnaga 68, 7 ruutmeetrit, kasuliku pinnaga 110, 1 ruutmeetrit kubatuuriga 426 kuupmeetrit. Sellist hoonet kaebaja ei ehitanud. Seega ei ole projektikohast elamut rajanud ei K.L. ega ka H.L.. Kaebaja väidetel ehitati nn abihooned 1995.a. 7) Märgitud ehituskomisjoni poolt oli fikseeritud 1995.a., et ehituskrundile on rajatud kruusatatud alusplatsid elamu ja abihoone projektijärgsetesse asukohtadesse, kohal on saematerjal ca 10 kuupmeetrit ja maakive ca 15 kuupmeetrit. Käesolevaks ajaks ehitusmaterjale krundil ei ole. Väljapoole eraldatud maa-ala on rajatud piirdeaed; väljapoole eraldatud ehituskrundi piire on ehitatud 2 ajutist hoonet, telkkatusega hoone asub vanal olemasoleval vundamendil; K.L. on pöördunud vallavalitsuse poole taotlusega ehitusloa pikendamiseks. Seega on kaebaja rajanud nn kõrvalhooned aastaks 1995, kuid selleks temale mitte eraldatud maale ning et hilisem ehitustegevus jäi soiku, siis ei ole andnud tulemusi ka ehitusloa korduv pikendamine ning seadusega kooskõlas eraldatud krundil ehitised endiselt puudusid. Vaidlust ei ole küsimuses, et eraldatud ehituskrunt asub õigusvastaselt võõrandatud maal, mille tagastamiseks esitasid avalduse omandireformi õigustatud subjektid. Maa tagastamist ei saanud takistada nn ehitiste olemasolu Hiiumaa RSN TK otsusega nr 178 ja maa looduses eraldamise aktiga nr 43 asuval maal, nagu ekslikult märgib kaebuse esitaja. Kasutusluba, mis anti ajutistele hoonetele ehk nn kõrvalhoonetele, ei puuduta K.Lensile eraldatud maa-kasutust, kuna seaduslikult kasutusse antud maa-alal ehitised puudusid ja puuduvad käesoleva ajani. H.L.ile ei ole kunagi eraldatud maad, mida erastada või millele ehitada. Seega ei vasta tõele kaebaja väide, et õigustatud subjektidele tagastati K.L.ile erastamiseks kuuluv maa koos hoonetega. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et sellele maa-alale, millel asuvad nn kõrvalhooned, ei ole K.L. maa eraldamiseks avaldust esitanud ja ükski pädev organ ei ole eraldanud K.L.ile maad, 14 millele ta ehitas nn kõrvalhooned. K.L.i seaduslikus kasutuses olevale maale projektikohast ehitamist ei ole kaebaja alustanud. Kaebaja on ekslikult leidnud, et tema seaduslik maakasutus laienes nii eraldatud ehituskrundile kui ka sellele maa-alale, kuhu ta rajas nn abihooned ning millist maa-ala ei ole temale krundina eraldatud. 8) Ülalmärgitud olukorras lahendati õigustatud subjektide maa tagastamise alusel nende avaldust. Enne avalduse lõplikku lahendamist 17.10.2002.a-l Kõrgessaare Vallavalitsuse korraldusega nr 406 oli Hiiu Maavanema korraldusega 07.10.02.a. nr 560 tunnistatud kehtetuks Hiiumaa RSN TK 26.08.1987.a. otsusega nr 178 Ehituskrundi eraldamine kodanik K.L.ile. Selle haldusakti tühistamiseks kaebaja kohtusse ei pöördunud ja haldusakt on jõustunud. Kuna K.L.ile erastamiseks kuulunud maa osas ei ole ehitist ega kehtivat ehitusluba, siis 17.10.02.a. puudus takistus lahendamaks õigustatud subjektide maa tagastamise avaldust selle maa osas, mis oli olnud kaebaja seaduslikus kasutuses. Seega leiab kohus, et kaebuse esitaja kaebuse seisukohad ei ole lähtunud õigetest faktilistest asjaoludest ja on eksitavad. 9) Kuna K.L. võttis kasutusele maa väljaspool temale seaduslikus korras eraldatud maa-ala ja ta ehitas sinna nn kõrvalhooned, siis tuli lahendada küsimus nende hoonete saatusest ja ühtlasi küsimus, kas need hooned kuuluvad seadustamisele ning takistavad õigustatud subjektidele maa tagastamise. Kuigi K.L. (esindaja) ei suutnud selgitada, missugusel õiguslikul alusel rajaneb arusaam, et tal oli õigus ehitada nn abihooneid ka maale, mis ei ole temale seaduslikus korras kunagi eraldatud, jäi K.L.i esindaja seisukohale, et hoonete olemasolu õigustab maakasutuse ning ei võimaldanud tagastada hoonete alla jäävat maad õigustatud subjektidele. Ta toetub siinkohal MRS § 22 lg 1, mille kohaselt saavad ostu-eesõigusega maad erastada isikud, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks Eesti NSV Taluseaduse alusel või kellel on õigus osta maad ehitise või istanduse omanikuna. Ta leiab, et temale kuuluvad ehitised seadustati kasutusloa andmisega ja nende kandmisega hooneregistrisse. Maa erastamist alustati nimetatud seaduslike ehitiste juurde vastavalt MRS § 22 lg

  1. Kohus on eelnevalt märkinud, et omandireformi õigustatud subjektid said neile soodsa otsuse 17.10.2002.a-l . Hiiumaa Rajooni RSN TK otsus nr 178 ei puudutanud seda maa-ala ja seaduslik maakasutus oli selleks ajaks lõpetatud. Hooned asusid maa-alal, mille suhtes kaebajale maa-eraldust ei ole tehtud nagu seda ekslikult leidis kaebuse esitaja. Kaebaja leidis, et tagastati õigustatud subjektidele maaüksus, mille samal ajal asusid temale kuuluvad kehtiva kasutusloaga ehitised, mis olid arvel ka hooneregistris. Asja materjalidest nähtub, et selleks ajaks ei olnud tõepoolest keegi hoonetele antud kasutusluba tunnistanud kehtetuks ja seda tehti alles 17.12.2004.a. Kõrgessaare Vallavalitsuse korraldusega nr 397 (tlk 154). Kaebaja seda korraldust ei vaidlustanud ja korraldus jõustus. Korralduses viidatakse EhS § 35 lg 2, § 38 lg 3 ja Kõrgessaare valla ehitusmäärusele, HKMS § 9 lg 1, § 9.1 lg
  2. Kuigi vastustaja selgitas, et leidmaks võimalust kaebajale temale „seadusliku maaeralduse piires maa ostu-eesõigusega erastamiseks“ otsustas Kõrgessaare Vallavalitsus 08.04.1999.a. anda püstitatud abihoonetele kasutusloa ning 22.06.1999.a. võttis vastu korralduse nr 257 „Maa ostu-eesõigusega erastamise alustamine“, mille vaidlustasid õigustatud subjektid, märgib kohus, et hooneid ei asunud seaduslikul maaeraldusel ja 15 väljundit selle raames ei olnud võimalik leida, ehkki püüti isikule vastu tulla ja tema olukorda mõista. Selline vastutulek ei anna aga kaebuse esitajale ühtegi eelist ega õigusta kaebaja nõudeid. Kaebuse esitaja ehitas väljapoole temale seaduslikus korras olevat maa-eraldust, mistõttu vastustaja ei saanud leida lahendust kaebajale eraldatud seadusliku maa-eralduse piires. Kui ehitati väljapoole seaduslikku maakasutust, siis ei olnud võimalik seadustada omavolilist maakasutust ja seda ka läbi ehitistele kasutusloa andmisega. Kõrgessaare Vallavalitsuse on väljastanud kasutusloa nr 01 ja see anti Komisjoni poolt 08.04.99.a. ( tlk 11) K.L.ile ladu ja soojak -abihoone kasutusele võtmiseks, kuid selle andmed kinnitavad, et puudub ehitusluba, ehitusdokumendid, mis loa andmetel anti üle J.Tursk poolt kohalikule omavalitsusele 30.03.99.a. Maaeraldusena nimetatakse ehituskrunti 5000 ruutmeetrile ja jäetakse märkimata dokumendi nimetus. Seda ei saanudki märkida, kuivõrd maaeraldus 5000 ruutmeetrit oli tehtud teise kohta ning puudus muu maaeraldus ning selle aluseks olemasolev dokument. Ehitustööde lõpetamise ajaks on märgitud 1995.a. Ehitise eksplikatsioon märgib ära lao ja soojak-abihoone ehitamise, kuid kohus kordab, et K.L.ile (ka mitte H.L.ile) ei ole kunagi väljastatud ehitusluba, mis oleks võimaldanud selliste hoonete ehitamise, samas ei ole antud luba mistahes ehitise püstitamiseks väljapoole seaduslikku maakasutust. Lisatud asendiskeem koostati 18.03.99.a. koos hoone põhiplaaniga, krundi pinnaks on märgitud 5000 ruutmeetrit ja oma allkirjaga kinnitas omanikuna K.L. küll andmete õigsust, kuid need andmed ei ole tegelikult tõesed, kuna K.L.i suhtes ei olnud maatüki suurust muudetud, sellises suuruses maatükki ei eraldatud ka uutes piirides. Seejuures ehitiste eksplikatsiooni alusel peaks olema antud kasutusluba kahele hoonele, kuid kaebaja esitas kohtule vaid ühe hoone kohta koostatud joonise (tlk 13). Samas nähtub esitatud dokumendist, et selle andmed ei vasta tegelikkusele ning kasutusloa andmisel ei ole kaebajale eraldatud maad suuruses 5000 ruutmeetrit, puudub ehitusluba nende abihoonete ehitamiseks. EV Hiiu Maavalitsuse Hooneregistritalituse tõendi nr 2074 (tlk 14) kohaselt on Kalju-Vello L.ile antud hoonestuse juurde kasutada maatükk suurusega 5000 ruutmeetrit ja maatükil asuvad ehitistena ladu ning soojak-abihoone, märgitud on veel, et omaniku ja vallasomandi registreerimise aluseks on kasutusluba nr 01 08.04.1999.a., kuid nagu kohus on eelnevalt välja toonud, ei ole andmed vastanud tegelikkusele, mistõttu ei ole ka tõendi andmed õiged. 16.05.03.a. on omanik kinnitanud tegelikkusele mittevastavate andmete tõesust. Kolmandate isikute esindaja viitas seotult Hooneregistri tõendiga Riigikohtu Tsiviilkolleegiumi lahendile 2-1-64-01, milles märgitakse, et Hooneregistri andmetes muudatuste tegemine on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse toiming, mille peale võib HKMS § 4 lg 2 järgi esitada kaebuse halduskohtusse. Hooneregistrisse omaniku kohta tehtav kanne ei tekita ega lõpeta iseenesest omandiõigust hoonele. Riikliku hooneregistri pidamist reguleerib Vabariigi Valitsuse
  3. augusti
  4. a määrusega nr 277 kinnitatud riikliku hooneregistri pidamise põhimäärus (edaspidi põhimäärus). Vastavalt selle §-dele 2 lg 1 ja § 4 lg 3 on hooneregister riiklik register ning kohaliku registri volitatud töötleja maavalitsus või tema hallatav riigiasutus. Hooneregistri pidamise eesmärgiks on andmete kogumine ja töötlemine usaldusväärse teabe saamiseks Eesti territooriumil asuvate hoonete kohta. Põhimääruse § 11 lg 1, 3 ja 4 kohaselt kantakse andmed omaniku kohta registrisse ja tehakse nendes muudatusi omandiõigust tõendava alusdokumendi alusel. Selliseks dokumendiks võib olla ka ehitisele kui vallasasjale omandiõigust tunnustav kohtuotsus. Samad põhimõtted sisaldusid ka kuni
  5. septembrini
  6. a kehtinud Vabariigi Valitsuse
  7. detsembri
  8. a korraldusega nr 378-k kinnitatud Eesti riikliku hooneregistri põhimääruses. 16 Kohus nõustub järeldusega, et hooneregistri tõend annab informatsiooni ja peaks kajastama asjaolusid õigesti, kuid antud juhul ei vasta need andmed tegelikkusele. Tehtud omanikukanne ei tekita ega lõpeta iseenesest omandiõigust hoonele ega anna õigusi maa ostueesõigusega erastamiseks. 10) Kohalikul omavalitsusel tuli lahendada küsimus, mis saab väljaspool maa seaduslikku kasutust olevatest ehitistest ja kas see takistab maa tagastamist õigustatud subjektidele. Kohus nõustub protsessiosaliste seisukohaga, et Planeerimis-ja ehitusseaduse § 70 lõike 3 kohaselt oleks võinud enne nimetatud seaduse jõustumist püstitatud ehitisele anda kasutusloa peale ehitise ülemõõdistamist, kui sellega ei rikuta maa tagastamise õigustatud subjektide olemasolul nende õigusi, kuid täpsustab, et nõue saab kehtida vaid juhul, kui ehitamine on toimunud maal, mis oli isikule eraldatud seaduslikus korras ega kujutanud maa omavolilist hõivamist. Ehitamine on seotud maa eraldusega ja ehituse alustamine projekti alusel eeldab, et isikule on eraldatud maa, kuhu ehitada, PES § 2 lg 4 sätestab ehitusprojekti ja ehitusloa kohustuslikkuse. PES § 70 märgib, kuidas kohaldub seadus ehitise kui vallasasja suhtes (lg 1) ja lg 3 märgib, et ehitusluba ja projekteerimistingimusi võib välja anda ka enne 1991.aasta 1.novembrit tekkinud maakasutusõiguse alusel, kui sellega ei rikuta maareformi õigustatud subjektide õigusi. Kaebaja puhul ei ole täidetud tingimus, et tema ehitised asuksid enne 1991.a. 1.novembrit tekkinud maakasutusõigusel, kuna ta rajas ehitised omavoliliselt hõivatud maale. Samale maale on esitanud tagastamiseks avaldused omandireformi õigustatud subjektid. Seega ei saanud anda kasutusluba pärast ehitise ülesmõõdistamisprojekti koostamist, ehitise ülevaatamist; ei saanud ka anda tähtaega ehitise puuduste kõrvaldamiseks. Kasutusluba nr 01 oli antud 08.04.1999.a. ( tlk 11) ehitistele ladu ja soojak -abihoone Kaleste külas, hoonestajaks K.L. ja maaeralduse ehituskrunt 5000 ruutmeetrit, ehitustööd lõpetati 1995.a ja ehitise ülevaatuse teostas OÜ Hioma 18.03.99.a., ehitisi lubati kasutada abihoonetena. Järgneb ehitise eksplikatsioon ja asendiskeem tlk
  9. Kuid nagu kohus on märkinud, ei asunud abihooned kaebajale eraldatud maa-alal ehk andmetest ei vastanud tõele maaeralduse kohta märgitud andmed. Kasutusloa dokumentatsioonis ei viidata ka ühelegi haldusaktile, mis märgiks ära, et senist maa-eraldust oleks muudetud või piire seaduslikus korras nihutatud. Selle tõttu järeldabki kohus, et kasutusloa andmed ei vastanud õiguslikule olukorrale ja faktiliselt kasutati maad, mille kohta puudus maaeraldus. Hooneregistris hoonete arvelevõtmine kaebaja omandina ei oma siinkohal iseseisvat õiguslikku tähendust ja asjaolu, et hooned püstitas kaebaja, ei ole keegi vaidlustanud. Kaebaja teadis, et senine maa-eraldus on tühistatud, kuna maad ei olnud ta asunud kasutama sihtotstarbeliselt; kaebajale pidi olema selge, et senine maa-eraldus ei kehti. Hoonete asukohas oleva maa saamiseks ta taotlust ei olnud esitanud ega oleks saanud ka esitada, kuna ta soovis ehitiste seadustamist alles 1999.a. Kaebaja pidi aru saama, et tema ehitised asuvad võõral maal ning et omandireformi käivitumisel tuleb arutamisele õigustatud subjektide taotlus- tagastada maa. Kaebajal oli võimalus kontrollida, kas ilma seadusliku maakasutuseta ja ajutine ehitis takistab õigustatud subjektidele maa tagastamise või välistab selle. Kohus ei tuvastanud, et kaebaja tegevust oleks eksitanud kohalik omavalitsus. Kaebuse esitajale ei ole antud enne nn abihoonete püstitamist luba selliseks tegevuseks. Kaebuse esitaja ei ole ehitanud elamut, mille ehitamiseks oli eraldatud ehituskrunt. Kasutusloa ja ehitusregistri andmed nimetavad, et ehitatud on vallasvarana abihooned. Telkkatusega hoone on rajatud vaivundamendile, teine hoone kaebaja väidetel endisele 17 varemele ehk vanale säilinud vundamendile, mille kohta kaebaja ei ole esitanud dokumenti, mis täpsustaks projekti olemasolu või selle ehituslikke omadusi. Kaebaja on õigesti märkinud, et enne PES jõustumist püstitatud omavolilisele ehitisele võib anda kasutusloa pärast ehitise ülemõõtmisprojekti koostamist, ehitise ülevaatamist ja ülevaatamisel leitud puuduste kõrvaldamist, kuid antud juhul ei ole kasutusloa väljastamisel esitatud õigeid alusandmeid maa osas ja kaebajale ei ole ehitiste juurde maad eraldatud; samas ei selgu kasutusloast, kuidas vaadati üle kaks ehitist ja missugused joonised kehtivad teise ehitise kohta. Kuid antud juhul ei oma see määravat tähendust kohtu eelnevalt märgitud põhjustel. Tlk 55 kaebuse selgituses on kaebaja märkinud, et ehitised olid kavandatud ehitamise ajal ajutiste ehitistena, kuid kasutusloa väljaandmise järgselt sai lugeda seadusliku ehitisena vastavalt kasutusloa väljaandmisel kehtinud PES § 70 lg 3 ja ta tugineb Riigikohtu praktikale asub seisukohale, et MRS § 6 lg 2 p 3 kohaselt ei oleks saanud tagastada subjektidele maad, millel asuvad kaebajale kuuluvad ehitised. Ta leiab veel, et vastavalt Vabariigi Valitsuse 05.02.93.a. määrusega nr 36 kinnitatud korra p 52 oleks pidanud andma võimaluse kaebajale ja õigustatud subjektidele notariaalse kokkuleppe sõlmimiseks. Kohus märgitud seisukohaga ei nõustu. Antud juhul tunnistatigi kehtetuks kaebajale maa-eraldus 07.10.2002.a. ehk enne, kui tehti otsus õigustatud subjektidele maa tagastamise kohta 17.10.2002.a. MRS § 6 lg 2 p 3 keelab maa tagastamise kas osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised ning ei lepita kokku hoonestusõiguse või kasutusvalduse seadmise, rendileandmises või muul viisil vastavalt käesoleva seaduse §-dele 7, 9 ja
  10. Väljastatud kasutusluba oli tühistamata. Kohus leiab, et MRS § 6 lg 2 p 3 keelab sellise maa tagastamise osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned ja rajatised, mis on kas juba seadustatud või kui neid saab seadustada. Antud juhul ei ole kaebajale seaduslikul alusel eraldatud maal olnud ühtegi hoonet ja rajatist, mis kuuluks teisele isikule ehk K.L.ile. Omavoliliselt hõivatud maal asuvad rajatised ei kuulu seadustamisele ega saa takistada maa tagastamist. Sellisel juhul ei saa vallavalitsus esitada nõuet ja määrata tähtaega, et õigustatud subjektid ja hoonete/rajatiste omanik sõlmiks kokkuleppe, kuid kui nad sellise kokkuleppe sõlmivad, siis on see eraõiguslike isikute omavaheline kokkulepe ja mille puhul ei rakendu ostu-eesõigusega erastamise tingimused. Kaebaja esindaja väidetel olid õigustatud subjektid ja kaebaja leppinud kokku, et peale maa tagastamist õigustatud subjektidele müüb üks subjektidest (M.V.) tagastatud maast hoonete juurde maa. See kokkulepe ei realiseerunud. Kohus leiab, et vallavalitsusel ei olnud põhjust nimetatud kokkuleppe sündimiseks asjasse sekkuda ning kui oleks järgnenud ost-müük, siis oleks see tehing kahe eraõigusliku isiku vahel. Tagastamise õigustatud subjekte ei saanud keegi sundida teostama sellist tehingut peale maa tagastamist. Eraõiguslike isikute vahel tekkinud lahkhelid ja sellest tekkinud kahju tuleb kaebajal vaidlustada tsiviilasjana juhul, kui esineb selliseid asjaolusid. Märgitud kokkulepet on kaebaja esindaja selgitanud asja arutamisel kohtus viimasel istungil veel ka järgmiselt. Nimelt olevat kokkulepe seisnenud selles, et kaebaja ja tema esindaja pakkusid nn maatükkide vahetamist. Kuna L.ile tuleks erastada seaduslikus kasutuses olev maa, siis ei olevat otstarbekas jätta tagasi võtmata K.L.ile eraldatud maad, mille asukoha tõttu tagastamisele kuuluva maa otstarbekaks kasutamiseks oleks mõistlik mitte killustada tagastuvat maad, siis L.i sooviks oleks nn vahetada maatükke nii, et tema ei vaidlusta maa 18 erastamist mittevõimaldavat korraldust ning M.V. müüb temale maatüki, mis on tema hoonete juures ja asukohaga tagastuva maa ääres. Kohus märgib, et kaebaja esindaja seletuste alusel on raske üheselt mõista, missuguse ettepanekuni lõppeks jõuti. Nn maatükkide vahetust ei oleks saanud teha, kuna sisuliselt ei olnud kaebajal õigust senisele maakasutusele, mida nn vahetada ja õigustatud subjektid ei oleks saanud astuda märgitud vahetustehingusse, kuna nad oleksid kaotanud võimaluse saada maa tagasi. Kui kaebaja soovis seejuures osta maad, ka siis ei saa tagantjärgi selgust, missuguse ettepaneku ta tegi õigustatud subjektidele ja omavalitsusele, kuna kirjalikud tõendid selles osas puuduvad ja esindaja selgitused on ajaliselt muutuvad. Vaatamata sellele leiab kohus, et kaebaja väide, et ta soovis osta M.V.lt maad hoonete juurde, ei realiseerunud, kuna maa müüdi ka edasi, siis kaebaja maad ei ole ostnud. Kaebaja etteheide vallavalitsusele selles, et ta usaldas vallavalitsuse ametnike soovitust, et tuleks lubada maa erastada M.V.le ja seejärel see osta, kinnitab kohtu seisukohta, et omavalitsus ei lubanud kaebajale, et senist tegevust saaks seadustada ning osatu-eesõigusega erastamine oleks ikka veel võimalik. Vallavalitsuse töötajad ei saanud olla kursis kõigi kaebaja ja õigustatud subjektide omavaheliste vestlustega ja kaebaja tegutsemist ei saanud eksitada haldusorgani selgitused. Lõppastmes olid need ka õiged selgitused, kuivõrd maa tuli tagastada ja juhul kui õigustatud subjektid oleksid müünud kaebuse esitajale maa, oleks kaebaja maa ostu korral võinud saada maa omanikuks. Kuid selline maaomand sai tekkida läbi tsiviilõiguslike tehingute ja maa ostueesõigusega erastamise võimalust kaebaja nõuda ja realiseerida ei saanud. Kaebaja viitab alusetult Vabariigi Valitsuse 05.02.93.a. määrusega nr 36 kinnitatud korra rikkumisele. 11) Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord ( vastu võetud VV 05.02.93.a. määrusega nr 36) p-is 4 märgitakse, et vara tagastamiseks ei tohi kehtestada täiendavaid piiranguid ega lisanõudeid, võrreldes seadustega ja nende alusel vastuvõetud Vabariigi Valitsuse määrusega. Kaebuse esitaja pidi ise otsustama, missugused haldusaktid ta vaidlustab, et kaitsta oma õigusi. Iseenesest ei ole kaebaja õigusi rikkuv soovitus- ühel isikul müüa maad teisele isikule, kui ostu-müügi tingimustes kokku lepitakse. Samas ei saanud omavalitsus seada õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel lisatingimusi maa tagastamise õigustatud subjektide kahjuks ning ta seda ka ei teinud. Kohus on juba märkinud, et kaebaja ei esitanud avaldust temale maa erastamiseks nn abihoonete juurde ja oli teadlik, et enne maa tagastamist õigustatud subjektidele oli senine maakasutusõigus lõpetatud. Vallavalitsus ei ole käesoleva ajani esitanud nõudeid ebaseaduslike hoonete kõrvaldamise suhtes, küll aga on seda nõudnud kolmas isik. Kasutusloa tühistamiseks ei astunud vallavalitsus samme enne kui 17.
  11. 2004.a. Kohus nõustub vastustajate seisukohaga, et tegemist oli olukorraga, kus ehitised, millele anti kasutusluba, ei asunud seaduslikul maakasutusel, puudus ka ehitusluba. Kohus nõustub vastustajate seisukohtadega, et kehtinud PES § 70 kohaselt võis ehitusluba ja projekteerimistingimusi välja anda ka enne 1991.a. 01.novembrit tekkinud maakasutusõiguse alusel, kui sellega ei rikuta maareformi õigustatud subjektide huve. EV ÜN 17.10.91.a. otsuse „Eesti vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta“ punkt 9 kohaselt on õigusvastaselt võõrandatud maal, mille tagastamiseks on esitatud taotlused, uute ehituslubade andmine keelatud kuni maa tagastamise küsimuse otsustamiseni. 19 Kaebaja on küll märkinud, et maa oli riigi omandis, kuid jätnud tähelepanuta, et seotult omandireformiga anti endistele maaomanikele ja ende õigusjärglastele võimalus nõuda maad tagasi ja esitada sellekohane avaldus. Kui avaldus oli esitatud, siis tehti kindlaks, kas tegemist on endise õigusvastaselt võõrandatud maaga. Kuna antud juhul oli tegemist sellise maaga, siis uute ehituslubade väljastamine ei olnud võimalik kuni avaldusest ei loobutud ja küsimust ei olnud otsustatud. Punkt 11 kohaselt, kui ehitusluba anti välja korra rikkumisega, ei anna see vastavalt MRS § 6 lõikele 2 alust õigusvastaselt võõrandatud maa mittetagastamiseks. Ka kehtinud Maakoodeksi § 39 kohaselt oli maakasutajal õigus ja kohustus kasutada maatükke otstarbel, milleks need olid antud ja § 51 lg 2 tulenevalt võidi kodanike maakasutus lõpetada kui maatükk oli kaks aastat järjest kasutamata jäetud, või kui seda ei kasutatud otstarbel, milleks see oli antud. Maa eraldamisest arvates pidi kaebaja arvestama, mis juhtub siis, kui ta ei asu eluhoonet ehitama. 1995 a tuvastas komisjon, et kaebaja ei olnud ehitamist alustanud ja selle kohta koostati protokoll nr
  12. Väljapoole krundipiire oli aga rajatud kaks ajutist hoonet. Maakoodeksi § 52 lg 3 võimaldas maavanemal maakasutusõiguse lõpetada. Kaebaja ei vaidlustanud maavanema tegevust või tema antud haldusakti. Kohus nõustub lõppastmes järeldusega, et olemasolevad K.L.i ehitatud hooned on ajutised ehitised, ehkki K.L. esitas nende kohta asja arutamise käigus projekti, mis ei tähenda, et tegemist poleks ajutiste ehitistega. MRS § 6 lg 3 kohaselt ajutised ehitised ei ole käsitletavad ehitistena, mis takistaks maa tagastamise õigustatud subjektidele ja annaks õiguse maa erastamiseks ostueesõigusega erastamise korras. Lisaks tuginedes AÕS RakS § 14 lg 1, lg 3 , ei ole õigusliku aluseta püstitatud ehitised aluseks maareformi seaduse § 6 lg 2 p 3 kohaldamisele. Kaebaja ehitised on maakasutusõiguseta maal. Kaebaja väitele, et temale ei antud võimalust sõlmida notariaalset kokkulepet õigustatud subjektidega ehkki õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord seda võimaldab, on kohus juba hinnangu andnud. Kohus eelnevalt märkis, et kaebaja etteheide on alusetu. Vabariigi Valitsuse määrusega nr 36 05.022.1993.a. kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise korra „ p 51 ap 7 loetletud kokkulepet ei saanud keegi nõuda. Sellist kokkulepet saab sõlmida teistsuguses faktilises ja õiguslikus olukorras. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord näeb ette omavalitsuse kohustuse tagastada õigusvastaselt võõrandatud maa. Tagastamise subjektidel oli õigus nõuda maa tagastamist. Selle käigus kogutakse vajalikud dokumendid ja maa tagastamise toimikusse paigutatakse vastavalt korra p-le 51 nimetatud dokumendid. Vallavalitsus ei ole keeldunud ühegi dokumendi vastuvõtmisest, mis võiks puudutada kaebaja ja tagastamise subjektide vahelisi kokkuleppeid, kuna neid ei sõlmitud. Asja arutamisel leidis kinnitust kokkulepete puudumine. Kaebaja ekslikult leiab, et MRS § 9 lg 1 või lg 10 tulenev kokkulepe puudutab antud olukorda. Lisaks märgib kohus, et antud juhul ei ole hoonet, millele seada hoonestusõigust. Reformiseaduste kehtima hakkamisel kandusid

sätestatud põhimõtted üle teistesse õiguslikesse regulatsioonidesse, säilitades põhimõtted, et omavoliline ehitamine ei andnud võimalust jätta õigustatud subjektidele maa tagastamata. AÕS RakS § 13 lg 3 rõhutab, et ehitise omanikul on õigus saada maa omanikuks MRS sätestatud alustel ja korras. AÕS RakS § 14 märgib, kuidas talitada õigusliku aluseta püstitatud ehitisega. Vastavalt § 14 lg 1 maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis 20 või selle osa (juurdeehitis), mis on maaga püsivas ühenduses, on asjaõigusseaduse § 16 kohaselt maatüki oluline osa. Maakasutusõiguse või ehitusloata püstitatud ning omandireformi aluste seaduse ja sellest tulenevate õigusaktide alusel üleantava ehitise või selle osa või teeseaduse (RT I 1999, 26, 377; 93, 831) § 2

  1. lõikes nimetatud rajatise suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 13 sätteid ning ehitist võib käsutada pärast ehitisele kasutusloa andmist. Õigusliku aluseta püstitatud ehitisele kasutusloa andmine toimub ehitusseaduse alusel, kuid sellega ei või rikkuda maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi. Viidatud § 13 regulatsioonis märgitud juhtumit käesolevalt ei esine. Vastavalt sama paragrahvi lg 11 kohaselt ehitusloana käesoleva paragrahvi
  2. lõike tähenduses käsitletakse ka enne
  3. aasta
  4. novembrit koostatud ja kehtinud korras kinnitatud maa ostueesõigusega erastamist taotleva isiku elamu, suvila või aiamaja tüüpprojekti või enne nimetatud tähtpäeva koostatud ja kehtinud korras kinnitatud maa ostueesõigusega erastamist taotleva isiku elamu, suvila või aiamaja ehitusprojekti, kui ehitusloa väljaandmist ei ole võimalik tuvastada. Kaebajal ei ole ehitatud elamut, suvilat või aimaja; lg 2 tulenevalt ehitaja võib esitada maa omaniku suhtes võlaõigusseaduse §-s 1042 sätestatud nõude. Käesoleva paragrahvi
  5. lõike teises lauses sätestatud ehitise ehitajal ei ole võlaõigusseaduse §-s 1042 sätestatud nõuet. Kui maatükile on ehitatud maa omaniku nõusolekuta, on omanikul õigus nõuda materjali eemaldamist ehitaja kulul; kuid lg 3 kohaselt käesoleva paragrahvi
  6. lõikes nimetatud ehitise olemasolu ei saa olla aluseks selle maa suhtes maareformi seaduse § 6
  7. lõike punkti 3 sätete kohaldamisele, välja arvatud käesoleva paragrahvi
  8. lõike teises lauses sätestatud ehitise puhul. (jõust.
  10. 2003). Kaebuse esitajale ei ole väljastatud ehitusluba nende hoonete ehitamiseks, mis asuvad tagastatud maal. Kasutusluba tühistati 2004 aastal viitega EhS § 35 lg 2 ja 38 lg
  11. Sama seaduse § 2 kohaselt ehitis on aluspinnaga kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi (lg 1). Ehitised jagunevad hooneteks ja rajatisteks. Ehitamine peab toimuma vastavalt ehitusprojektile, välja arvatud väikeehitise ehitamise korral käesoleva seaduses ettenähtud juhtudel (§ 12 lg 1). Ehitamiseks peab olema ehitusluba, välja arvatud väikeehitise ehitamise korral ( § 12 lg 2). EhS § 15 lg 1 kohaselt väikeehitis on kuni 60 ruutmeetrise ehitusaluse pindalaga ja projekteeritud maapinnast kuni viiemeetrise kõrgusega ühel kinnistul asuv: 1) ehitis, millel ei ole avalikkusele suunatud funktsioone; 2) olemasolevate ehitiste teenindamiseks vajalik rajatis, mis ühendatakse võrguettevõtjale elektrituruseaduse tähenduses kuuluva elektriliiniga või sellega liituva ehitisega /…./. Lõike 3 kohaselt ajutine ehitis on piiratud ajavahemikuks, kuid mitte kauemaks kui viieks aastaks ehitatud ehitis. Ajutise ehitise ehitamise korral määrab kohalik omavalitsus ehitise kasutamise aja kirjalikus nõusolekus või ehitusloas ja kasutusloas. Kolmanda isiku esindaja on õigesti viidanud ka PES sätetele, mis kuulusid arvestamisel ja kohus nõustub seisukohtadega ega korda neid. Märgitust järeldub, et kaebaja ehitis ei ole ka seaduses märgitud väikeehitis. § 32 lg 1 kohaselt on ehitise kasutusluba kohaliku omavalitsuse nõusolek, et valminud ehitis või selle osa vastab ehitisele ettenähtud nõuetele ja seda võib kasutada vastavalt kavandatud kasutamise otstarbele. § 33 kohaselt kasutusloa väljastab ja tunnistab kehtetuks kohalik omavalitsus. Kaebajale väljastatud kasutusloa andmed ei vastanud tegelikkusele ja kohus nõustub kolmanda isiku seisukohaga, et sellest ei selgu üheselt, kas see anti kohaliku omavalitsuse poolt, kuna allkirjastas ametiisik, kelle volitusi ei nähtu, kuid et vastustaja on tunnustanud seda kui omavalitsuse antud kasutusluba ning on selle tühistanud omavalitsuse haldusaktiga, siis võis kaebajal olla õigustatud ootus, et ta käsitleb luba kui kohaliku 21 omavalitsuse antud kasutusluba. Ehkki omavalitsus oli kohustatud kasutusluba mitte väljastama, tegi ta seda eelnevalt kirjeldatud põhjustel, kuid need põhjused ei tulenenud seadusest. Kasutusloa kehtetuks tunnistamisest nähtub, et vastustajad käsitlevad seda kui ajutisele ehitisele väljastatud kasutusluba EhS § 35 lg 2 mõttes, mis tunnistati kehtetuks § 38 lg 3 alusel, so juhul, kui kohalik omavalitsusel on õigus tunnistada sama paragrahvi lõikes 1 nimetatu korral kasutusluba kehtetuks 10 päeva jooksul vastava taotluse esitamise päevast või lõikes 1 nimetatu kohalikule omavalitsusele teadasaamise päevast arvates. Kasutusloa kehtetuks tunnistamise alused on nimetanud seadus järgmiselt-

(1)Kasutusluba tunnistatakse kehtetuks, kui: 1) ehitis on ohtlik inimese elule, tervisele või varale või keskkonnale või 2) ehitise omanik ei täida käesoleva seaduse § 61 lõikes 1 või § 64 lõikes 2 nimetatud ettekirjutust või 3) kasutusloa taotlemisel on teadvalt esitatud valeandmeid või 4) ehitis on lammutatud. Kuigi vallavalitsus ei ole täpsemalt märkinud, millisele konkreetsele alusel otsustus tugineb, kinnitab eelnev arutluskäik, et kaebajal ei olnud perspektiivi ka vaidlustada antud korraldust, kuivõrd kasutusloa kehtetuks tunnistamiseks piisanuks vaid põhjusest, et ehitise omanik oli kinnitanud valeandmed, mis olid kasutusloale kantud. Kasutusloa kehtetuks tunnistamise korraldus on käesolevalt jõustunud ja kahjunõude esitamise ajaks tuleb lähtuda faktist, et kaebajal puudub kasutusluba. Kohus nõustub, et vallavalitsus käsitles kasutusloa väljastamist kui ajutisele ehitisele väljastatud luba, millest ei tekkinud kaebajal eelisõigusi maa kasutamiseks. Seega ei ole arvestades kaebuse asjaolusid kaebaja seisukohad õiged ega vasta tegelikkusele. 12) Kuna kaebaja leiab, et temale on tekitatud kahju ja selle põhjustasid eelkõige Hiiu Maavalitsus oma korraldusega 07.10.02.a. nr 560 ja Kõrgessaare Vallavalitsus korraldusega 17.10.02.a. nr 406, siis kontrollib kohus neid korraldusi. Kohus lõpetab menetluse esialgses kaebuses vaidlustatud Kõrgessaare Vallavalitsuse 19.01.99.a. korraldusele nr 22 kaebuse esitaja taotlusel HKMS § 24 lg 1 p 2 alusel. Korraldus ei puudutanud K.L.i õigusi ja kohustusi ja oli vormistatud H.L.i kohta, mistõttu kaebuse esitaja loobus haldusakti vaidlustamisest. Kaebaja esindaja loobus ka taotlusest laiendada vaidlusaluste haldusaktide ringi, mistõttu jäid vaidlusalusteks haldusaktideks kaks korraldust. Korraldusega nr 560 tunnistati kehtetuks Hiiumaa Rajooni RSN TK 26.08.1987.a. otsus nr 178, ehk kehtetuks tunnistati haldusakt, millega oli K.L.ile eraldatud ehituskrunt. Nagu eelnevalt tuvastatud asjaoludest nähtus, vastavad tõele andmed, et Kalju-Vello L. ei ole talle eraldatud ehituskrunti hakanud kasutama otstarbel, milleks see oli antud. Elamut kaebaja ei ole rajanud, kasutuseks eraldatud maal puuduvad hooned. Veel märgitakse, et kaebajal puudub kehtiv ehitusluba, mis vastab samuti tõele, kuna 2002 a ei ole kaebajal kehtivat ehitusluba, mis võiks anda õiguse jätkata ehitamist ja ühtlasi võimaldaks seadusliku maakasutuse. Samuti on õigesti märgitud, et eraldatud ehituskrunt asub maal, millele on esitatud tagastamise taotlus ja kui anda uuesti ehitusluba, siis rikutakse õigustatud subjektide õigusi. Kohus on eelnevalt märkinud, miks alates omandireformist ei saanud enam väljastada ehitusluba ja see toob kaasa omandireformi õigustatud subjektide õiguste rikkumise. Seega on korraldus antud kooskõlas tegelike faktiliste asjaoludega ja kehtiva seadusega ega ole õigusvastane. 22 Korraldus nr 406 annab õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisega õigused Mihkli maaomandi taastamiseks V.V.ile; V.V.ile ja M.V.ile. Kuna maa oli õigusvastaselt võõrandatud ja õigustatud subjektideks olid tunnistatud märgitud isikud, siis oli neil ka õigus maa tagastamisele. Kaebuse esitaja oli küll märkinud, et M.V. sai tagasi nõudeõigusest suurema osa, kuid loobus selle väite toetamisest ja selgitamisest kohtuistungil. Korraldusest nähtub, et tagastataval maaüksusel hooned puuduvad ja M.V. on soovinud maa tagastamist nõudeõigusest suuremana
  1. 43 ha kaasomandisse, kuid korralduse andmed kinnitavad, et maa tagastati endistes piirides ja kaebaja õigused ei ole rikutud, kui maa kuulus tagastamisele õigustatud subjektidele ning kaebajal vastupidiselt ei ole õigusi, mis võiksid takistada maa endistes piirides tagastamist. Kaebaja kasutuses olev maa ei andnud õigusi jätta endine talumaa tagastamata. Korraldus ei piira kaebaja õigusi õigusvastaselt. II Kahjunõue. RVS § 1 lg 2 kohaselt käesolev seadus ei reguleeri õiguste taastamist ega kahju hüvitamist eraõiguslikes suhetes. Juhul kui kaebaja leiab, et eraõiguslikes suhtes tekitati temale õigustatud subjektide või kolmandate isikute poolt kahju, ei ole võimatu sellist kahju hüvitamist nõuda hagimenetluses. Käesolevas kaebuses leiab kaebaja, et kahju tekitati vallavalitsuse ja maavanema tegevuse läbi, kui nad andsid välja eelmärgitud haldusaktid, kuna sellega kaotas kaebaja võimaluse erastada temale kuulunud ehituskrunt ja võimalus kasutada ajutisi ehitisi, mis asuvad tagastatud maal. RVS § 2 p 5 kohaselt võib nõuda kahju hüvitamist avalikke ülesandeid avalik-õiguslikul alusel tekkinud nõuetest tulenevalt. Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et kui vallavalitsus ja maavanem maa erastamise käigus oleksid rikkunud kaebaja õigusi, siis tuleks tal esitada kahjunõue halduskohtule. Kaebaja leidis lõppastmes, et ta ei soovi tekkinud kahjulike tagajärgede hüvitamist muul moel kui kahjunõudega, ega saagi seda teha, kuna maa on erastatud kolmandatele isikutele, kes on heausksed maa omanikud ega ole nõus maa müümisega. Kohus leiab, et kui kaebaja õiguste rikkumine oleks eelnevalt leidnud tuvastamist, siis § 12 kohaselt on kannatanud isikule kohustatud hüvitama kahju avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Kaebaja leiab, et kahju tekitati vallavalitsuse ja maavanema poolt, kes andsid välja õigusvastased korraldused (§ 12 lg 1). Kuna kahju tekitati kaebaja arvates kahe isiku poolt, siis ta soovib kahju hüvitamist RVS § 12 lg 4 alusel või tema poolt näidatud proportsioonis. Kohtusse võib pöörduda ka õiguspärase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamiseks, kuid antud juhul leiab kaebaja, et kahju tekitati põhiliselt kahe haldusakti õigusvastasuse tõttu ja sellest tulenevalt ei ole kaebaja muid haldusakte vaidlustanud. Kohus ei tuvastanud, et kaebaja õigusi on rikutud maa tagastamisega õigustatud subjektidele ning ehituskrundi eraldamise kehtetuks tunnistamise korraldusega. Kohus nõustub kolmanda isiku seisukohaga, et kahjunõude rahuldamine ei või viia olukorrani, kus ta oleks peale kahju hüvitamist majanduslimalt paremas olukorras ehk viia alusetu rikastumiseni- RK lahend 3-31-56-
  2. Kuigi kaebaja nimetas erinevate ajaperioodide tegevusi, mis tema meelest olid viinud vastustaja õigusvastase tegevuseni, ei leidnud tuvastamist need eeldused, millele kaebaja oma nõude rajas. Riigikohus märkis ka seda, et erinevatel etappidel oli avalik- 23 õiguslikes suhetes alusetu rikastumine ja kahju hüvitamine reguleeritud erinevalt.
  3. jaanuarist 2002 jõustus Riigivastutuse seadus. Enne selle seaduse jõustumist tuli alusetu rikastumise ja kahju hüvitamise üle peetavates vaidlustes juhinduda Tsiviilkoodeksist. Vaidlustes, mis tekkisid
  4. jaanuarist 2002 kuni
  5. juulini 2002 avalik-õiguslikes suhetes toimunud alusetu rikastumise või tekitatud kahju pinnalt, tuli juhinduda Riigivastutuse seadusest ja viimasega reguleerimata küsimustes ka Tsiviilkoodeksist.
  6. juulist 2002 tuleb Riigivastutuse seaduse kõrval arvesse võtta Võlaõigusseadust. Kaebajale on antud juhul tema väidetel tekitatud kahju haldusaktidega, mis väljastati vastavalt 07.10.
  7. (korraldus nr 560) ja 17.10.02.a. (korraldus nr 406). Seega tuleks lähtuda arvates 01.07.02.a. kehtivatest reeglitest. Kohus leiab, et kaebajale ei tekitatud kahju, kui ta jäeti ilma õigusest erastada maa, mis oli antud talle seaduslikku kasutusse, kui ehituskrundi eraldamine tunnistati kehtetuks 07.10.02.a.. Seega ei saa kaebaja nõuda selle maakrundi maksumust, mille hinna ta arvutas suuruses 0,5 ha maa väärtuses 85 000 krooni. Kahjunõude aluseks saab olla kahju tekkimine ja kuna kaebajal ei ole õigust maatükki erastada, siis ei ole ta kahjukannatanu. Kaebaja leiab, et talle tuleb hüvitada hoonete ehituskulud. Kuna aga kohus tuvastas, et tegemist on seadustamata hoonetega, siis ei saa sellise ehitamisega tekkida kahju ehk vastustajal ei lasu kohustust hüvitada ebaseadusliku tegevuse tulemusel tekkinud hoonete rajamiseks tehtud kulutusi ega katta sellise hoone/hoonete ehituskulusid. Kaebaja oli märkinud kahjusummaks 125 000 krooni. Kui kaebajal ei ole õigus nõuda ebaseadusliku ehitustegevuse eest raha, siis ei ole tekkinud kahju ning vastustajale ei saa panna kohustust hüvitada ebaseadusliku tegevuse tagajärg. Kaebaja leiab, et ta tegi maaparandustöid ja rajas tee, mille töö hinnaks märgib 25 000 kr. Kohus on eelnevalt kindlaks teinud, et

nägi ette tee korrastamise kohustused oma krundi piires. Kaebaja nõue on esitatud väljapoole krundi piire jääva tee suhtes ja sellist tööd ei ole temalt keegi tellinud. Samas ei ole asja arutamise ajaks esitatud tõendeid, et sellised tööd tehti pädevate isikute teadmisel ja nõusolekul, puuduvad tõsikindlad andmed, missuguses ulatuses tegelikult töid tehti. Kohus ei näe võimalust panna vastustajale kohustust hüvitada nn maaparandustööd, mis ei ole tema poolt tellitud, tööde maht ja kvaliteet ei ole väidetava töö tegemise ajal teada ega üle kontrollitud, tööd võidi seejuures teostada osaliselt ka nn haltuurakorras, mille toetamist ei saa vallavalitsuselt nõuda. Kui kaebaja teostas tööd avalikul teel, siis oli see tema initsiatiivil ning huvides. Vallavalitsus keeldus kaebust tunnistamast ning ei tunnista ka kahjunõuet märgitud osas. Kaebaja toetus kahjunõudes kontspetsioonile, et kahju tekkis põhjusel, et ta kaotas eraldatud ehituskrundi erastamise õiguse ja sellest tekkis kahju. Märgitud aspektist lähtudes ei ole kaebajal tekkinud kahju, kuna erastamisõiguse kaotamisega avaliku tee kasutamise õigus, millele tehti väidetavad kulutused, ära ei kadunud. Avalik õiguslikust suhtest tingitud kahju selles mõttes ei ole tekkinud. Kahju RVS § 7 lg 1 kohaselt saab nõuda isik, kelle õigusi avaliku võimu kandja on rikkunud. Varaline kahju hüvitatakse rahas- RVS § 8 lg

  1. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kaebaja õigusi ei rikutud, mistõttu ei saa nõuda kahju hüvitamist. Kahju on kohustatud hüvitama kannatanule kohustatud avaliku võimu kandja, ehk kelle tegevusega kahju tekitati- RVS § 12 lg
  2. Antud juhul ei ole kahju tekkinud, seega ei saa olla ka kohustatud subjekti. Hoonete kaotus ja ehituskulude kaotus, krundi kaotus ja muudest töödest tekkinud kulutused on tingitud kaebaja enda käitumisest. Seega langeb ära vajadus kaaluda, kas kohaldada avaliku võimu kandja suhtes solidaarvastutust või mitte. Seejuures märgib kohus, et kaebaja saab õigustloova aktiga tekitatud kahju nõuda § 14 kohaselt üksnes juhul, kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja 24 kohustuse olulise rikkumisega, mida samuti antud juhul ei esinenud. Kaebaja võiks nõuda ka õiguspärase haldusaktiga tekitatud kahju, kui isiku õigusi on erakordselt piiratud. Antud juhtumiga ei ole tegemist kohtu eelnevalt märgitud põhjustel. Ka eraõiguse normidest ei leia kohus tuge, et rahuldada antud asjas esitatud kahjunõuet. Kaebuse esitajal on õigus ära vedada püstitatud ajutised ehitised või selle materjal. Kolmas isik on esitanud selle kohta lausa vastava nõude, millele kaebaja ei ole reageerinud, ehkki esindaja selgitas, kuidas ehitiste olemasolu rikub tema õigusi ja takistab edasist tegevust. Muud ehitamiseks vajalikku materjali ehituskrundil ei ole ning kui kaebajal on eraõiguslikke nõudeid kolmandate isikute vastu, saab ta need esitada ja kohus on seda eelnevalt märkinud. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata täies ulatuses. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis ei kuulu hüvitamisele kaebaja kantud kohtukulu, milleks on tasutud riigilõiv – HKMS § 92 lg
  3. Teised protsessiosalised kohtukulu nõuet ei esitanud. Karin Kalmiste Kohtunik 25

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.