3-03-74 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 04. juuli 2006. a, Tallinn Haldusasja number 3-03-74 (endine nr 3-411/2004)

§ 26lg 1 p 3/.

2. Mõista Viimsi Vallavalitsuselt ülalmärgitud õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamiseks kaebajate kasuks välja 2 500 000.krooni järgmise jaotusega: M.S.`ile 833 333.krooni (kaheksasada kolmkümmend kolm tuhat kolmsada kolmkümmend kolm krooni ja 00 senti) ning K.H.`ale, A.H.`ale ja A.H.`ale igaühele 416 666.krooni (nelisada kuusteist tuhat kuussada kuuskümmend kuus krooni ja 00 senti) /

§ 26lg 1 p 4/.

3. Mõista Viimsi Vallavalitsuselt A.H.`a kasuks välja käesolevas asjas kantud õigusabikulude katteks 41 700.- krooni (nelikümmend üks tuhat seitsesada krooni ja 00 senti) /

§ 92lg 1/.

Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 04.07.2006, esitada apellatsioonkaebuse 1 Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu, tingimusel, et 10 päeva jooksul, arvates 04.07.2006, teatatakse apellatsioonkaebuse esitamisest kirjalikult Tallinna Halduskohtule. Teadet ei ole vaja esitada, kui apellatsioonkaebus esitatakse nimetatud 10päevase tähtaja jooksul. ASJAOLUD 1. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 11.05.1994 otsusega nr 3607 tunnistati Viimsi vallas Püünsi külas asuva endise talundi “KEPSU nr 30” (endine kinnistu nr 3271) maa (pindala 27.54

1. ha)suhtes omandireformi õigustatud subjektideks M.S. 1/3 maa osas ning K.H., A.H., E.H. ja P.H. igaüks 1/6 maa osas /Kepsu 30 toimik, lk 50/. E.H. loovutas oma maa tagastamise nõudeõiguse A.H.´ale ja P.H. A.H.´ale /Kepsu 30 toimik, lk 24-25/. 2. Viimsi Vallavalitsuse (edaspidi Viimsi VV) 16.10.1996 korraldusega nr 488 tagastati Kepsu maaüksuse nr 30 kinnistust nr 3271 pindalaga 25,70 ha K.H.´a, A.H.´a, A.H.´a, A.H.´a ja M.S.´i kaasomandisse 0,5536 ha maa-ala Kepsu-I ja Kepsu-II maaüksustena. Korralduses märgitu kohaselt tagastamata jääv maa 25,1464 ha vormistatakse erineva kinnistuna vastavalt subjektide soovile /Kepsu 30 toimik, lk 59/. 3. Viimsi VV 26.08.1997 korraldustega nr 1162 ja 1163 otsustati mitte tagastada endise maaüksuse „Kepsu“ 30“ (kinnistu nr 3271) maast 17.24 ha ja see maa õigustatud subjektidele kompenseerida /Kepsu 30 toimik, lk 68-69/. 4. Viimsi VV 11.01.2000 korraldusega nr 43 (p.1.1.) tagastati Viimsi valla haldusalalt 8978 m2 S.V.a omandisse Viimsi vallas Pringi külas Rohuneeme tee 89 katastriüksusena, sihtotstarbega elamumaa. Korraldusest nähtuvalt on tegemist Vanapere 29 (kinnistu nr 3284 pindalaga 23,60
2. ha)maa tagastamisega /I kd tl 5-6/. Rohuneeme tee 89 krundi detailplaneering on kehtestatud Viimsi VV 18.08.1999 korraldusega nr 1458 /I kd tl 50 jj/. Rohuneeme tee 89 ja Neeme talu ühine detailplaneering kehtestati Viimsi Vallavolikogu 13.06.2000 otsusega nr 138 /I kd tl 58/. 5. Viimsi VV 20.02.2001 korraldusega nr 187 tagastati Kõpsu 30 (kinnistu nr 32414 pindalaga 27,54
3. ha)maast K.H.´a, A.H.´a, A.H.´a, A.H.´a ja M.S.´i kaasomandisse 33 558 m2 Kepsu katastriüksusena /Kepsu 30 toimik, lk 74/. 6. Viimsi VV 26.06.2001 korraldusega nr 709 tagastati Kõpsu 30 (kinnistu nr 3271 pindalaga 27,54
4. ha)maast K.H.´a, A.H.´a, A.H.´a, A.H.´a ja M.S.´i kaasomandisse 37 002 m2 Kepsu-V katastriüksusena kahe maatükina /Kepsu 30 toimik, lk 78/. 7. Viimsi VV 14.08.2001 korraldusega nr 784 tagastati Kõpsu 30 (kinnistu nr 3271 pindalaga 27,54
5. ha)maast K.H.´a, A.H.´a, A.H.´a, A.H.´a ja M.S.´i kaasomandisse 5 400 m2 taas kahe katastriüksusena Kepsu-VI ja Järve tee 5 /Kepsu 30 toimik, lk 83/. 8. Viimsi VV 30.04.2002 korraldusega nr 366 tagastati Kõpsu 30 (kinnistu nr 3271 pindalaga 27,54
6. ha)maast K.H.´a, A.H.´a, A.H.´a, A.H.´a ja M.S.´i kaasomandisse 3 515 m2 Järve tee 8 katastriüksusena. Korraldusest nähtuvalt on Kõpsu 30 maadest eelnevalt tagastatud 81 496 m2 ja tagastamata on veel 19,04 ha /Kepsu 30 toimik, lk 91/. 9. Viimsi VV 09.05.2003 korraldusega nr 329 „Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine ja kompenseerimine: endised maaüksused Vanapere 29 ja Kõpsu 30“ OÜ-le I.M. tagastatud Vanapere tee 7 maaüksus koosneb korraldusest nähtuvalt Kõpsu 30 (kinnistu nr 3271 pindalaga 27,54
7. ha)maadest (3 956 m2) ja Vanapere 29 (kinnistu nr 3284 pindalaga 23,60
8. ha)maadest (5 444 m2). Samas nähtub, et endise Kõpsu 30 maadest on eelnevalt tagastatud 2 574,11 m2 ja sellega jääb tagastamata veel ca 1,4 ha /Kepsu 30 toimik, lk 97-98/. K.H., A.H., A.H., A.H. ja M.S. olid 09.01.2003 notariaalse maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõiguse loovutamise lepinguga loovutanud OÜ-le I.M. nõudeõiguse eelnimetatud 3 956 m2 suurusele maale /Kepsu 30 toimik, lk 93-96/. 2 10. 01.09.2003 esitasid K.H., A.H., A.H., A.H. ja M.S. Tallinna halduskohtule kaebused Viimsi VV 11.01.2000 korralduse nr 43 õigusvastasuse ja Viimsi VV tegevusetuse (endise maaüksuse „Kepsu nr 30“ maa tagastamisel) kindlakstegemiseks ja kaebajatele tekitatud kahju hüvitamiseks /I kd tl 2-3/. 11. 01.10.2003 määrusega võttis kohtunik M. Altnurme kõigi käesolevas asjas olevate kaebajate kaebused menetlusse ja liitis need ühte menetlusse. Kaebused võeti menetlusse täpsustatud taotlustega, milles kaebajad soovisid Viimsi VV 11.01.2000 korralduse nr 43 p 1.1. ja Viimsi VV tegevusetuse (endise maaüksuse „Kepsu nr 30“ maa tagastamisel) õigusvastasuse kindlakstegemist ning kaebajatele nimetatud haldusakti ja toiminguga tekitatud kahju hüvitamist /I kd tl 12-13, 22/. 26.11.2003 kohtumäärusega luges kohus kaebused kohtule tähtaegselt esitatuks /I kd tl 130/. 12. 11.11.2003 ja 01.12.2003 esitas Viimsi VV kohtule kaebuste kohta kirjaliku seletuse /I kd tl 34-38, 135-136/. 13. 09.12.2003 kohtumäärusega lõpetas kohus kaebajate loobumise tõttu menetluse osas, milles kaebajad nõudsid Viimsi VV tegevusetuse õigusvastasuse kindlakstegemist ja tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist /I kd tl 181/. 14. 12.11.2004 võttis haldusasja oma menetlusse kohtunik H. Kiviloo /II kd tl 151/. 15. S.V.a võõrandas Heina tee 12 maaüksuse, mis tekkis Rohuneeme tee 89 katasriüksuse jagamisel /II kd tl 64, 69, 70, 83/ ja mille koosseisu kuulub väidetavalt vaidlusalune maa, Ando Aron`ile (01.04.2004 kinnistuskanne 26.03.2004 kinnistamisavalduse alusel) /II kd tl 150/. 16. Viimsi Vallavolikogu 09.05.2006 otsusega nr 49 nõustuti Viimsi VV ja endise talundi Kepsu-30 suhtes õigustatud subjektideks tunnistatud isikute vahel kokkuleppe sõlmimisega selle kohta, et Tallinna halduskohtu menetlus lõpetatakse poolte kokkuleppel tingimusel, et Viimsi VV maksab neile isikutele kuni 2 500 000.- krooni hüvituseks neile tagastamata jäänud 2958 m2 suuruse maatüki eest. Vallavalitsusel lubati hüvitis välja maksta pärast vastava kokkuleppe kinnitamist kohtu poolt /III kd tl 165/. 17. 02.06.2006 kaebuse esitajad vähendasid kaebuste nõuet, nõustudes hüvitise üldsummaga 2 500 000.- krooni ning paludes välja mõista kaebajatele hüvitis vastavalt nende nõudeosale järgmiselt: M.S. (1/3 nõudeosalt) 833333 krooni; K.H. (1/6 nõudeosalt) 416666 krooni; A.H. (1/6 nõudeosalt) 416666 krooni; A.H. (1/6 nõudeosalt) 416666 krooni; A.H. (1/6 nõudeosalt) 416666 krooni /III kd tl 166/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitajad K.H., A.H., A.H., A.H. ja M.S. leiavad, viidates maareformi seaduse (edaspidi – MRS) § 6 lg-le 1, et antud juhul puudus seaduslik alus maa tagastamisel väljumiseks endise maaüksuse piiridest. On ka täiesti põhjendamatu ja vastuolus põhiseadusliku isikute võrdse kohtlemise põhimõttega, kui ühele isikule tagastatakse lisaks maale, mille suhtes ta on õigustatud subjekt, ka seda maad, mille suhtes on keegi teine maa tagastamise õigustatud subjekt, ja mille tulemusel teine isik peab talle tagastamisele kuuluvast maast ilma jääma. Viimsi VV on rikkunud Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud vara tagastamise korda. Viimsi VV pidanuks maa tagastamine otsustama juba 1994. a jooksul või teavitama taotlejat seda takistavatest mõjuvatest põhjustest (ei tehtud kumbagi). Kaebuse esitajatele maa tagastamise võimatuks tegemisega tekitatud kahju kuulub võimalikult täielikule hüvitamisele võttes aluseks tagastamisele kuulunud maa kohtuotsuse tegemise ajale võimalikult lähedase turuhinna. Õigusvastaselt tagastamata jäänud maa on 3 sihtotstarbelt elamumaa, kusjuures hoonestusala ulatub ka kaebuse objektiks olevale maale. Maa tagastamisel eraldi krundina oleks analoogiliselt naaberkinnistutega (ka üldine ehitusjoon ja praktika ehitamise lubamisel) sinna saanud elamu ehitada. TsK § 462 järgi sai hüvise suurust vähendada vaid siis, kui kannatanu enese süü soodustas kahju tekkimist või suurenemist. Antud juhul ei vastuta kaebajad vähimalgi määral kahju tekkimise või selle suurenemise eest ega saagi olla vastutavad, kuivõrd neil ei olnud põhjust Viimsi VV-t mitte usaldada, ja kui nad õigusvastasest maa tagastamisest teada said, ei olnud võimalik enam kahju ära hoida. Mis puutub kaebajate tegevusse kahju kõrvaldamisel, siis antud juhul oli haldusakti andmisest sellest teada saamisel möödunud üle 3 aasta ja piirneva maaga üheks krundiks liidetuna oli maale tehtud juba kaks uut detailplaneeringut ning kantud kulutusi. Seetõttu ei näinud kaebajad võimalust haldusakti pärast aastate möödumist tühistada (maa omandaja eeldatav usaldus haldusakti õiguspärasuse suhtes ja õiguspärane ootus nende kehtima jäämise suhtes pärast niivõrd pika ajavahemiku möödumist ning sellega seoses oma elukorralduse muutmine). Lisaks ei olnud endise kinnistu piir teada ja vallavalitsus kinnitas pärast kaebajate poolt maa tagastamise korraldusest teada saamist algul tagastamise õiguspärasust ning piiri kulgemise selgitamine võttis aega. Siis püüdsid kaebajad jõuda eelkõige kokkuleppele maavaldajaga maa loovutamiseks, millega viimase esindaja algselt ka nõustus. Ühtlasi lubas vallavalitsus korralduse tühistamist. Haldusakti tühistamine kaebuse esitamisega kohtule õiguskaitsevahendina ei olnud enam võimalik. Vastustaja Viimsi VV vaidleb kaebustele vastu. Kaebused on esitatud pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist. Tõendamata on kaebuste aluseks olev väide, et katastriüksus Rohuneeme tee 89, mis on vallavalitsuse 11.01.2000.a. korralduse nr 43 p 1.1. alusel tagastatud S.V.a`le, kes on tunnistatud endise talundi "Vanapere 29" maade osas õigustatud subjektiks, asub mitte endise talundi "Vanapere 29" piires, vaid endise maaüksuse "Kepsu 30" piires, mille maade osas on tagastamise õigustatud subjektideks tunnistatud kaebuste esitajad. Seda, et katastriüksus Rohuneeme tee 89 asuks väljaspool endise talundi "Vanapere 29" piire ja asuks endise maaüksuse "Kepsu 30" piirides, ei nähtu vallavalitsuse korraldusest nr 43 ega ühestki dokumendist, mis käsitlevad "Kepsu 30" maade tagastamist selle maaüksuse osas õigustatud subjektideks tunnistatud isikutele ega ka katastriüksuse Rohuneeme tee 89 S.V.ale tagastamist käsitlevatest dokumentidest. Kaebuste juurde lisatud "Endise Kepsu nr. 30 maaüksuse plaan" on tõendamata väljavõte-koopia, teadmata kelle poolt tehtud ning teadmata millisest ja kelle koostatud skeemist või plaanist ning ei ole seetõttu käsitletav tõendina. KOHTU PÕHJENDUSED 1. Kohus peab vajalikuks kõigepealt märkida, et käesoleva haldusasja menetluse käigus on vastustaja Viimsi VV seisukohad olnud evolutsioonilised: alates kaebuste esitamise tähtaja vaidlustamisest ja kaebuste põhjendatuse täielikust eitamisest (sh et Viimsi VV 11.01.2000 korralduse nr 43 p-ga 1.1 S.V.ale tagastatud 8978 m2 maa hulgas tagastati ka kaebuse esitajatele tagastamisele kuulunud maa) ning lõpetades kaebuse tähtajaküsimuse nn mahavõtmise, kaebuse omaks võtmise ja kaebajatega kokkuleppe sõlmimise võimaluste otsimisega /II kd tl 105, 116-118, 131-133, 135, 143, 156, 200 jm/. Kohtuvaidlus oma lõppastmes taandus tegelikult kahju hüvitamise ulatuse tuvastamisele. Viimase osas aga saavutasid pooled sisulise kokkuleppe vältimaks täiendavat kohtulikku ekspertiisi ja sellest tulenevaid täiendavaid aja- ja rahalisi kulusid. 2. Kohus leiab, et käesoleva kohtuvaidluse lõppastmes ei olnud poolte vahel enam üldse vaieldav asjaolu, et kaevatud korralduse nr 43 p-ga 1.1. S. Varmale Viimsi vallas Pringi 4 külas Rohuneeme tee 89 katastriüksusena tagastatud 8978 m2 hulgas tagastati talle 2958 m2 maad, mis kuulus endise Kepsu 30 (kinnistu nr 3271 pindalaga 27,54 ha; kasutatud ka nimekuju Kõpsu 30 ja Kopsu 30) koosseisu, millise maa suhtes olid kaebuse esitajad tunnistatud omandireformi õigustatud subjektideks. Eriti selgelt nähtub sisulise vaidluse puudumine Viimsi VV 21.04.2006 istungi protokollist, mille kohaselt otsustati esitada vallavolikogule eelnõu nõusoleku andmiseks kohtuvälise kokkuleppe (kaebajatele hüvitise maksmiseks 2 500 000.- krooni suuruses) sõlmimiseks /III kd tl 143/. Ka Viimsi Vallavolikogu 09.05.2006 otsuses nr 49 on tõdetud: selle üle, et endise talundi „Kepsu-30“ osas õigustatud subjektideks tunnistatud isikud on saanud maad tagasi 2958 m2 võrra vähem, kui neil oleks olnud õigus saada, sisulist vaidlust ei ole. „Haldusasja arutamisel kohtus on vaidlusalaseks küsimuseks selle maatüki turuväärtus, s.o summa suurus, mida on õigustatud subjektidel õigus saada“. Lisaks eeltoodule on nimetatud asjaolu aga eelkõige tõendatud nii kaardi- ja plaanimaterjalidega endiste Kepsu 30 ja Vanapere 29 kohta kui ka muude asjas kogutud tõenditega /I kd tl 185-189, II kd tl 5-6, 17-18, 64, 70, 83-84, 90-91, III kd tl 28 jm/. Järelikult ei pea kohus sellel küsimusel enam pikemalt peatuma ja võib asuda analüüsima seda, kas kaebajatel on tekkinud õigus kahju hüvitamisele poolte kokkulepitud summas 2 500 000.- krooni. 3. PS § 25 kohaselt igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVS) §-s 7 on sätestatud vastutuse alused, lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada selle seaduse §des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVS § 8 lg-st 1 tuleneb, et hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. RVS jõustus 01.01.2002. a, käesolevad kaebused on esitatud kohtule 01.09.2003. RVS § 31 lg 1 kohaselt avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks enne käesoleva seaduse jõustumist esitatud kaebuse läbivaatamisel kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist kehtinud sätteid ja kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid. Riigikohtu erikogu on oma 04.03.2002 määruses kohtuasjas nr 3-3-4-1-02 leidnud, et RVS §st 17 lg 3 tulenevalt kuulub halduskohtu pädevusse ka selliste taotluste ja kaebuste läbivaatamine, mis esitatakse pärast RVS jõustumist, kuid milles nõutakse enne 1. jaanuari 2002 tekitatud kahju hüvitamist. Riigikohus on asunud seisukohale, et RVS §-st 31 lg 1 ja õiguse üldpõhimõtetest tulenevalt kohaldatakse siis enne RVS jõustumist kehtinud sätteid ja kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid. TsK § 222 lg 2 kohaselt kahju all mõistetakse isiku vara kaotsiminekut, vara rikkumist, saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, ja tehtud kulutusi. TsK § 450 järgi kahju, mida kodanikule on ebaseaduslike tegudega tekitanud riiklik või ühiskondlik organisatsioon, samuti ametiisik oma ametkohustuste täitmisel administratiivse haldamise alal, hüvitatakse üldistel alustel (§-d 448 ja 449), kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. TsK §-s 448 sätestatud delikti üldkoosseisu järgi peab olema tekitatud kahju, see kahju peab olema põhjuslikus seoses kahjutekitaja õigusvastase ja süülise käitumisega. Kohus rõhutab, et TsK §-s 448 sätestatud delikti koosseisulised elemendid peavad kõik esinema samaaegselt ja kasvõi neist ühegi puudumisel kahju hüvitamist ei järgne. 4. MRS § 6 lg 1 kohaselt maa tagastatakse endistes piirides, kui käesolevast seadusest või planeeringu ja maakorralduse nõuetest või kokkuleppest õigustatud subjektidest piirinaabrite vahel ei tulene teisiti. Maa tagastatakse plaani- ja kaardimaterjali alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Kui see ei ole võimalik plaani- ja kaardimaterjali puudulikkuse tõttu või kui õigustatud subjekt ei soovi plaani- ja kaardimaterjali alusel tagastamist, viiakse 5 läbi katastriüksuse mõõdistamine. Planeeringu või maakorralduse nõuetest tulenevalt võib tagastatava maaüksuse pindala erineda tagastamisele kuuluva maa pindalast kuni +/- 8 protsenti, kuid mitte rohkem kui 5 ha. Kohtutoimiku materjalidest nähtuvalt oli tagastamisele kuuluva Vanapere 29 endise kinnistu nr 3284 pindala 23, 60 ha, seega seadusega maksimaalselt lubatav kõrvalekalle 8% moodustas sellest 1,888 ha. Viimsi VV tagastas S. Varmale kaebajatele tagastamisele kuuluva maa arvelt 2, 958 ha võrra enam. Seda esiteks. Teiseks ei ole kohtule esitatud tõendeid, et endise kinnistu piiridest erineva maa tagastamine oleks olnud tingitud planeeringu või maakorralduse nõuetest (näiteks ribasuse tekke vältimiseks). Ka puudus niisuguseks maa tagastamiseks igasugune kokkulepe õigustatud subjektidest piirinaabrite vahel. Vastupidi, Kepsu 30 maa suhtes õigustatud subjektideks tunnistatud isikud said alles tagantjärele teada maa, millele neil oli nõudeõigus, tagastamisest teisele isikule. Viimsi VV-s ei saanud segadust tekitada ka naaberkinnistu erinev nimekuju eri dokumentides, kuna kohtule ei ole esitatud tõendeid, et Viimsi valla territooriumil oleksid varem olnud üheaegselt endised kinnistud Kepsu 30, Kopsu 30 ja Kõpsu 30. Ka nähtub Viimsi VV enda antud korraldustest Kepsu 30 maa tagastamisel, et endise kinnistu erinev nimekuju ja isegi kinnistu nr ei ole takistanud vastustajat käsitamast nimetatud kinnistut ikkagi kaebajatele tagastamisele kuuluva maana (vt näiteks 16.10.1996 korralduses nr 488 Kepsu maaüksus nr 30 kinnistu nr 3271 pindalaga 25,70 ha, 20.02.2001 korralduses nr 187 aga Kõpsu 30 kinnistu nr 32414 pindalaga 27,54 ha ja 26.06.2001 korralduses nr 709 Kõpsu 30 kinnistu nr 3271 pindalaga 27,54 ha). Hilisemates korraldustes on viidatud sama maa suhtes antud varasematele korraldustele, samuti on tehtud kokkuvõte tagastatud või kompenseeritud maa kohta /II kd tl 4/. Et kaebajatele oli juba enne kaevatava korralduse andmist Kepsu maaüksuse endise kinnistu nr 3271 maid tagastatud ja kompenseeritud, vastav maa tagastamise toimik oli olemas, siis ei saanud Viimsi VV-l 11.01.2000 korralduse nr 43 p 1.1. andmisel olla teadmata, et S.V.ale väljaspool Vanapere 29 maaüksuse endise kinnistu piire maa tagastamisega rikutakse teiste õigustatud subjektide, käesolevas asjas kaebajate subjektiivseid õigusi. Neil asjaoludel jääb arusaamatuks vastustaja esindaja väide, et siis (st vaidlustatud korralduse andmise ajal) ei nähtunud, et S. Varmale tagastatavale maale pretendeeriks teisi /III kd tl 175 pöördel/. Viimsi VV on toiminud õigusvastaselt ja süüliselt. Kas Viimsi VV (vastavad ametnikud) on teinud seda tahtlikult või lohakusest, see ei ole tuvastatav ega ole ka antud juhul oluline. Samas nähtub asja materjalidest, et vastustaja on alles pärast kohtukaebuse esitamist, kui vastu oli võetud juba rida Kepsu 30 maa tagastamise või kompenseerimise korraldusi ja ka kaevatud korraldus, asunud välja selgitama Kepsu 30 endise kinnistu tegelikke piire ja pindala /II kd tl 2-4, 71, 90-91/, mis viitab pigem lohakusele ja pealiskaudsusele asjaajamises. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitajatel on põhjendatud huvi taotletavas osas kaevatud korralduse õigusvastsuse tuvastamiseks, kuna kaebajad soovivad neile selle õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamist. Haldusorgani haldusakti õigusvastasus, nagu eelnevalt osundatud, on kahju hüvitamise üks kohustuslik eeltingimus. 5. Vaieldav ei ole asjaolu, et S. Varmale kaevatud korraldusega ebaseadusliku maa tagastamisega on tekitatud kaebuse esitajatele kahju (vt poolte kokkulepe kahju suuruse kohta). Kui mõni aeg eksisteeris võimalus, et S. Varma loovutab ebaseaduslikult saadud maa, siis nimetatud maa tagastamine muutus lõplikult võimatuks pärast S. Varma poolt kõnealuse maa (Heina 12 kinnistu koosseisus) võõrandamist A.A.ile, kelle heausksust tuleb eeldada kuni pole tõendatud vastupidist. Viimsi VV ei pidanud vajalikuks tsiviilvaidluse algatamist Heina 12 kinnistu võõrandamise heausksuse kohta /II kd tl 156/. Järelikult eksisteerib ka põhjuslik seos õigusvastase Viimsi VV 11.01.2000 korralduse nr 43 p 1.1 ning K.H.´ale, A.H.´ale, A.H.´ale, A.H.´ale ja M.S.´ile kahju tekkimise vahel. Sellega on tuvastamist leidnud kõik TsK §-s 448 sätestatud delikti koosseisulised elemendid. 6 6. Asja varasemalt menetlenud kohtunik on pidanud kohtukaebuse esitamist tähtaegseks ja Viimsi VV on nn tähtajaküsimuse hiljem kõrvale jätnud. Kohus nõustub kaebajatega, et neil ei olnud põhjust Viimsi VV-t mitte usaldada. Viimsi VV oli andnud korduvalt korraldusi neile maa tagastamise või kompenseerimise kohta, lahendades kaebajate taotlusi neile maa osaliseks tagastamiseks /Kepsu 30 toimik, lk 76, 79/. Arvestades asjaolu, et kaebajaid ei olnud kaasatud Viimsi VV 11.01.2000 korralduse nr 43 (p 1.1.) andmise menetlusse ja neile ei tehtud seda korraldust ka teatavaks, siis puudub alus TsK § 462 kohaldamiseks ja hüvise suuruse vähendamiseks: puudub kahju tekkimist või suurenemist soodustanud kannatanute raske ettevaatamatus ja süü. Õige on kaebajate väide, et kui vastustaja oleks järginud neile maa tagastamise otsustamiseks ettenähtud tähtaegu, siis ei oleks niisugune olukord saanud tekkida: enne kaevatud korralduse andmist oleks pidanud olema kaebajatele kogu maa kas tagastatud või kompenseeritud. Toimikumaterjalidest nähtuvalt oli kaevatud haldusakti andmisest kaebajate poolt sellest teada saamise ajaks möödunud üle 3 aasta (vastustaja on möönnud, et vastupidist ei ole tõendatud), mille vältel piirneva maaga üheks krundiks liidetuna oli maale tehtud juba kaks uut detailplaneeringut ja uus omanik oli kandnud sellega seoses kulutusi. Ehkki teoreetiliselt oleks olnud võimalik veel enne Heina 12 kinnistu võõrandamist A.A.ile taotleda õigusvastase korralduse nr 43 osalist tühistamist, leiab kohus, et kuna Viimsi VV oli pärast kaebajate poolt maa tagastamise korraldusest teada saamist algul kinnitanud vaidlusaluse maa tagastamise õiguspärasust (vastustaja kinnitas seda alguses ka kohtus) ja kaebajatele tagastamisele kuuluva endise kinnistu piiri osas valitses ebaselgus, siis neil asjaoludel tuleb nõustuda kaebajatega, et S.V. eeldatav usaldus haldusakti õiguspärasuse suhtes ja õiguspärane ootus selle kehtima jäämise suhtes muutis ebaotstarbekaks (väheperspektiivikaks) tühistamiskaebuse esitamise. Pealegi oli 2004. a kevadel tekkinud võimalus asja kohtuvälise kokkuleppega lahendamiseks ja tekitatud kahju kõrvaldamiseks. Seega kaebajad ei saanud neile kahju tekkimist ära hoida ega selle suurust mõjutada. Kaebus kuulub rahuldamisele. RVS § 8 lg-st 1 tulenevalt kaebajatele tuleb taastada varaline olukord, milles kaebajad oleksid, kui nende õigusi ei oleks rikutud ega maad ebaõigesti tagastatud S. Varmale, vaid see oleks tagastatud seaduspäraselt kaebajatele. Kui olukorra taastamiseks kohaseks hüvitiseks on poolte vahel kokku lepitud 2 500 000.- krooni (kaebajad on oma esialgset nõuet vähendanud), siis tuleb nimetatud summa Viimsi VV-lt kaebajate kasuks välja mõista vastavalt igaühe nõudeosale /vt arvestus III kd tl 166/. 7. Vastavalt

§ 92

lg-le 1 pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud.

§ 93

lg 1 järgi poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. Vastavalt

§ 93

lg-le 7 kohtukulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmisel kohtukulusid välja ei mõisteta. Antud juhul teeb kohus otsuse kaebuse esitajate kasuks. Järelikult tuleb vastustaja võimalikud kohtukulud jätta tema enda kanda. Kaebajate esindaja Raivo Salumäe esitas kohtule õigusabikulude nimekirja koos selgitustega õigusabi sisu kohta, mille kohaselt kokkulepitud tasu õigusabi eest antud asjas moodustab 32 900.- krooni (ilma käibemaksuta) /III kd tl 168-170/. Kohtuistungil R. Salumäe täpsustas, et tegelikult on lõplik summa 41 700.- kr, kuna arvestusest on jäänud välja viimati tasutud summa 8 800.- kr. Tema sõnul on kulutatud õigusabile ligi kolm aastat kestnud kohtuvaidluse ajal üle 50 tunni. Riigilõivu hüvitamist kaebajad ei taotle. Viimsi VV esindaja Jaan Tomson palus kaaluda väljamõistetavate kulude suurust /III kd tl 176/. Nende kulude kandmise tõendamiseks on esitatud kohtule järgmised dokumendid: väljavõte FIE R. Salumäe arveldusarvest, millest nähtub A.H.`a poolt kokku 45 100.- kr tasumine /III kd tl 171/; 01.06.2006 maksekorraldus, millest nähtub A.H.`a poolt 8 800.- kr tasumine /III kd tl 173/ ning 02.02.2006 arve nr 45 summale 5400.- kr /III kd tl 172/ ja 30.05.2006 arve nr 53 summale 8 800.- kr /III kd tl 174/, milles maksjatena on näidatud kõik kaebajad. A.H.`a 7 selgituse kohaselt on tema kogunud teistelt kaebajatelt vastavad summad ja siis kõik korraga ära tasunud, seetõttu tuleks ka kogu õigusabisumma mõista välja temale ja tema jaotab selle siis kaebajate vahel /III kd tl 175 pöördel/. Kohus on seisukohal, et A.H.a (jt kaebajate) poolt kohtukulude kandmine taotletavas summas on tõendatud. Nõude suurus on põhjendatud, arvestades käesoleva haldusasja kestvust ja mahukust, selles toimunud kohtuistungite arvu, intensiivset kirjavahetust (sh seonduvalt vastustaja seisukohtade muutumisega protsessi kestel) ning katseid leida kohtuväline lahendus. Teistes asjades osutatud õigusabi on kulunimekirjast välja jäetud. Neil asjaoludel ei ole 5 kaebaja kohtukulud kogusummas 41 700.- kr (alla 8 ja poole tuhane kaebaja kohta) ühelgi juhul ülepakutud, vaid vastavad tegelikule töömahule, kuigi mitmete õigusabitoimingute osutamiste puhul ei olnud oluline, kas kaebajaid on üks või mitu. Õigusabikulud tuleb täies ulatuses Viimsi VV-lt nende kandja A.H.`a kasuks välja mõista. Hurma Kiviloo kohtunik 8