KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 29.06.2006.a. Tallinn Haldusasja number 3-05-1114 (Endine nr 3-1490/05) Liidetud haldusa

) on seatud eesmärgiks vastavalt taotlusele maa tagastamine ja HMS § 65 lg 3 sätestab menetluse uuendamise tagastamist takistavate asjaolude äralangemisel. Ka juhul kui minister linnavalitsust asjakohaselt ei ole teavitanud, on fakt, et kaevandamisel on kindel tähtaeg (18.12.2006.a.) aluseks maa tagastamise otsustamisega viivitamisele, kuivõrd on ette näha maa riigi omandisse jätmise aluse äralangemine ja selle maa tagastamist takistava haldusakti menetluse uuendamise (kehtetuks tunnistamise) võimalikkus, mis võimaldab maa vastavalt õigustatud isikute taotlusele ja maareformi eesmärgile tagastada. Vastustajal oli teada kaevandamisloa tähtaeg 18.12.2006.a. ja maa tagastamise õigustatud subjektide taotlus Keskkonnaministrile. HMS § 44 lg 1 p 1 järgi peab haldusorgan maa riigi omandisse jätmise otsustamise menetluse uuendama alates taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu äralangemisest ja HMS § 65 lg 3 järgi tuleb sellest alates haldusakt isiku taotlusel kehtetuks tunnistada. Kaebajad leiavad, et enne märgitud oluliste asjaolude selgumist ei saanud vastustaja otsustada maa tagastamata jätmist põhjusel, et lahendatava taotluse puhul on eesmärgiks maa tagastamine. Konkreetse lahendatava taotluse eesmärgi kõrval on väga oluline ka nii omandireformi kui ka maareformi puhul seadustatud eesmärk – omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine ja lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest maa tagastamine, kui see ei riku praeguste maakasutajate seadustega kaitstud huve. Kui teatud aja jooksul on need seadusega kaitstud huvid ära langemas ja võib saada võimalikuks maa tagastamine, on selle mittetagastamine seega seadusvastane. Kaebajad leiavad, et haldusorgan on teostanud kaalutlusõigust õigusvastaselt vastavalt HMS § 4, kuivõrd ei ole arvestatud olulisi asjaolusid ja kaalutud põhjendatud huve ning on mindud vastuollu kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega. Vaidlusaluse haldusmenetluse puhul ei teostatud eeldatud uurimist, mis peab avalduma vara toimikus. Kaebajad ei nõustu vastustaja seisukohaga, et maa riigi omandisse jätmisega on maa reformitud ja seda ei saa teistkordselt reformida tagastamise läbi. Maa reformitusest saab rääkida juhul, kui selle tagastamise avaldus on lahendatud ja see toimub maa tagastamise otsustamisega. Ühtlasi on võimalik, et maa riigi omandisse jätmise aluste äralangemisel vastav otsus asjakohase menetluse uuendamise kaudu tunnistatakse kehtetuks ja maa tagastatakse. Sarnast seisukohta on väljendanud ka Riigikohus 12.02.2003.a. otsuses nr.3-31-13-03 p 11 eluruumide erastamise osas pidades võimalikuks eluruumi erastamata jätmise põhjusena märgitud faktilise asjaolu kui aluse äralangemisel eluruumi erastada. See on ülekantav maa tagasitaotlemisele, kusjuures maa tagastamata jätmise aluseks on antud juhul faktilise asjaoluna maa riigi omandisse jätmine, millise otsuse aluseks olevate asjaolude äralangemise juhul kuulub see menetlus HMS § 44 lg 1 p 1 ja § 65 lg 3 järgi uuendamisele ja akt kehtetuks tunnistamisele õigustatud isikute taotlusel. Maa tagastamise õigustatud subjektid on selleks soovi avaldanud ja isegi vastava taotluse esitanud. Seega on maa mittetagastamise alus (ka maa rekultiveerimine) eeldatavalt ettemääratult äralangev. Sellisel juhul maa tagastamine on täiesti seaduslik ja vastab igati maareformi eesmärgile (maavara saab kaevandatud ja siis on võimalik ka maa tagastada), samas kui sellisel juhul maa tagastamata jätmine on õigusvastane. Kaebajad on seisukohal, et vastustaja väide, et maa on taotletud munitsipaalomandisse, vaid kinnitab maareformi mittelõpetatust. 4 Kaebajad toovad välja täiendava vaidlusaluse akti õigusvastasuse alusena Vabariigi Valitsuse 05.02.1993.a. määrusega nr. 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ (edaspidi ka tagastamise kord) p 54, mille järgi on õigusvastane enne maa kohta esitatud munitsipaliseerimise taotluse lahendamist maa tagastamist otsustada. Kaebajad leiavad, et vastustaja vastuses esile tõstetud vaidlusaluses haldusaktis sisalduv viide MRS § 7 lg 1 ebaõige, põhjusel et maal ei asu teise isiku hooneid või rajatisi (vastav maa tagastamata jätmise alus on MRS § 6 lg 2 p 3 lähtudes tagastamise korra p 58) ja haldusaktis puuduvad vastavad faktilised asjaolud, mis samuti teeb haldusakti motiveerimatuna õigusvastaseks. Haldusakt on õigusvastane ka selle mittevastavuse tõttu tagastamise korrale, mille kohta Maa-ameti 02.02.2006.a. antud seletuse kohaselt saab maad tagastamata jätta üksnes kogu maa tagastamise kohta otsust tehes. Ühtlasi leiavad kaebajad, et nende kaebused on sisuliselt esitatud haldusakti ennatliku ja olulisi asjaolusid välja selgitamata jätva vastuvõtmise peale, mille õigusvastasuse tõttu on taotletud akti osalist tühistamist. Kaebajad taotlevad seega Tallinna Linnavalitsuse 21.09.2005.a. korralduse nr. 1752-k Peterburi tee 94 aadressiga märgitud 50235 m2 osas tühistamist. VASTUSTAJA SEISUKOHAD Kaebajad vaidlustavad maa mittetagastamise aadressil Peterburi tee 94, suurusega 50235 m2, riigi omandisse jäetud maa osas, põhjendusega, et see on tehtud ennatlikult, kuivõrd kaebajatel on riigiga selles osas kohtuvaidlus pooleli. Vastustaja on seisukohal, et maa on jäetud riigi omandisse vastavalt seaduses sätestatule, maa riigi omandisse jätmise aluseks olnud asjaolud ega ka õigusnorm ei ole ära langenud ning haldusmenetluse uuendamiseks ei ole alust ega põhjust.

§ 2

lg 1 on sätestatud omandireformi eesmärk, milleks on omandisuhete ümberkorraldamine omandi puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks, omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine ning eelduste loomine turumajandusele üleminekuks. Vastavalt

-e § 2 lg 2 omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut.

-e § 4 kohaselt on omandireformi õigustatud subjektid isikud, sealhulgas riik, kellel on seaduse järgi õigus nõuda vara tagastamist või kompenseerimist või õigus nõuda või taotleda vara tasu eest või tasuta üleandmist. MRS § 3 kohaselt, maareformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse endistele omanikele või nende õigusjärglastele õigusvastaselt võõrandatud maa, antakse tasu eest või tasuta maa eraõigusliku isiku, avalik-õigusliku juriidilise isiku või kohaliku omavalitsusüksuse omandisse ning määratakse kindlaks riigi omandisse jäetav maa. MRS § 4 sätestab, et maareform kui omandireformi osa viiakse läbi Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduses ja MRS-es sätestatud tingimustel ja korras. Maareformi suhtes rakendatakse

t, kui MRS-st ei tulene teisiti. Maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui maa jäetakse riigi omandisse vastavalt MRS § 31 1 lõike punktidele 1 kuni 5, 7, 9, 10 ja

1. 5 MRS § 31 lg 1 p 9 kohaselt jäetakse üleriigilise tähtsusega maardlate maa olemasoleva mäeeraldise piirides, välja arvatud kehtestatud korras rekultiveeritud maa, mille tagastamist taotletakse. Kuna sellest tulenevalt saab maad riigi omandisse jätta ainult mäeeraldise piires, siis on maakorralduse nõuetest tulenevalt ja ka karjääri korrashoidmiseks ning teenindamiseks vaja jätta maad riigi omandisse ka mäeeraldise lähiümbruses. MRS-est lähtudes on võimalik jätta mäeeraldise teenindusmaaks vajalikku maad riigi omandisse ainult MRS § 31 lg 1 p 8 alusel ehk reservmaana, mida antud juhul ka tehti. Keskkonnaministeerium teavitas oma 22.07.1994.a. kirjaga nr. 3-22/1670 Tallinna Linnavalitsust asjaolust, et Väo lubjakivimaardlal asuvad maad ja ka väljaspool karjääri piire kinnitatud lubjakivivarudega alad tuleks jätta riigi omandisse või munitsipaalomandisse ning mitte tagastada eraomandisse. Üleriigilise tähtsusega maardlate nimekiri kinnitati Vabariigi Valitsuse 26.01.1995.a. määrusega nr.
2. 20.02.1996.a. kirjaga nr. 14-3/261 teavitas Keskkonnaministeerium Tallinna Linnavalitsust, et vastavalt taotlusele viis Vabariigi Valitsus 13.02.1996.a. määrusega nr. 44 täiendavalt Väo lubjakivimaardla üleriigilise tähtsusega maardlate nimekirja. Keskkonnaministeeriumi poolt on 18.12.1996.a. P.T. OÜ-le väljastatud ka maavara kaevandumise luba, mis hõlmab Peterburi tee 94 maad, registreerimise nr. KMIN-039 ning mis kehtib kuni 18.12.2006.a. 01.04.2002.a. on Keskkonnaministeeriumi ja P.T. OÜ vahel sõlmitud maarendileping Peterburi tee 94 maaüksuse, pindala 927 249 m², kohta, mis kehtib kuni 11.05.2019.a. 21.02.2001.a. võttis Tallinna Linnavalitsus vastu korralduse, millega määras Keskkonnaministri taotluse alusel Peterburi tee 94 krundi riigi omandisse jätmiseks. 12.04.2001.a. käskkirjaga nr. 238 jättis Keskkonnaminister Peterburi tee 94 asuva maa riigi omandisse järgmiselt: pindalaga 105585 m2 riigi maareservina sihtotstarbega mäetööstusmaa ning pindalaga 821664 m2 maardlate maana, sihtotstarbega mäetööstusmaa s.o kokku 927249 m
3. 18.05.2001.a. registreeriti nimetatud maaüksus katastris, tunnusega 78403:313:0630 ning see kinnistati 05.10.2001.a. Eesti Vabariigi nimele. Kuivõrd eeltoodud Keskkonnaministri käskkirja Tallinna Linnavalitsusele teadaolevalt vaidlustatud ei ole, on see tänaseni kehtiv ning seadusjõus. Vastustaja on seisukohal, et eeltooduga sai Peterburi tee 94, s.h endine maakoht “Mõtte” nr. 361, endine kinnistu nr. 13866, maa suurusega 50235 m2, reformitud. Maad, mis on jäetud riigi omandisse ei ole võimalik teistkordselt reformida tagastamise läbi ning see kuulub vastavalt MRS §-le 13 kompenseerimisele. Vastavalt MRS § 6 lõike 2 punktile 4, maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui maa jäetakse riigi omandisse vastavalt MRS § 31 lõike 1 punktidele 1 kuni 5, 7, 9 kuni 11 ja
4. MRS § 15 lõike 1 kohaselt, maa tagastamise ja kompenseerimise otsustab kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkt 54 sätestab, et kui õigustatud subjekt nõuab maa tagastamist, mille kohta on esitatud taotlus maa riigi omandisse jätmiseks või kui on olemas kirjalikud andmed koostatava taotluse kohta või mille kohta on kohalik omavalitsus esitanud maa munitsipaalomandisse andmise taotluse, ei otsustata maa tagastamise küsimust enne, kui nimetatud taotluste kohta 6 on seaduses ettenähtud korras vastu võetud otsus. Endine maaüksus “Mõtte” nr. 361 asub lisaks riigi omandisse jäetud maaüksustele ka munitsipaalomandisse taotletaval maal. Vastustaja leiab, et kuivõrd Keskkonnaministri 12.04.2001.a. käskkirja nr. 238 maa riigi omandisse jätmise kohta ei ole õigusaktides sätestatud alustel, korras ja tähtaegadel vaidlustatud, tühistatud ega ka kehtetuks tunnistatud, siis on tegemist kehtiva haldusaktiga, mis on maa mittetagastamise ning mittetagastatava maa eest kompensatsiooni määramise aluseks, mis on kohaliku omavalitsuse pädevuses. 11.03.2004.a. kirjaga nr. 6-7/880 vastas Tallinna Maa-amet M.R. kirjale, et kogu endine maaüksus “Mõtte” nr. 361 on kaetud riigi omandisse jäetud ning munitsipaalomandisse taotletava maaga ning kuulub tulevikus või vastava avalduse esitamisel ka varem, kompenseerimisele. Vastavalt HMS § 40 lõikele 2 peab enne menetlusosalise suhtes sellise toimingu sooritamist, mis võib kahjustada tema õigusi, haldusorgan andma talle võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Tulenevalt eeltoodust saatis Tallinna Maa-amet 14.01.2005.a. kirjaga nr 6-7/207 maa tagastamise õigustatud subjektidele mittetagastatava maa korralduse eelnõu tutvumiseks ning vastuväidete esitamiseks. Vastuväidetena esitasid tagastamise õigustatud subjektid soovi, et maa tagastamise otsustamine lükataks Väo karjääri maade osas edasi kuni maa riigi omandisse jätmise tühistamise taotlemine on ametlikult lahendatud. Tallinna Linnavalitsusele teadaolevalt aga ei ole kaebajad kunagi taotlenud maa riigi omandisse jätmise tühistamist, mistõttu vastustaja ei pidanud vajalikuks ega asjakohaseks selle sooviga arvestamist. Tallinna Linnavalitsus jätkab vara tagastamise avalduse lahendamist ja alustab kompenseerimise menetlust pärast Riigikogus erastamisväärtpabereid ja nende kasutamist puudutava seaduse vastuvõtmist, kuivõrd selles sätestatakse ka omandireformi käigus kompenseeritava vara kompenseerimise muudetud põhimõtted. Vastavalt HMS §-le 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 58 kohaselt annab maa tagastamisest keeldumise kohta valla- või linnavalitsus korralduse, milles peab olema märgitud maa tagastamata jätmise põhjus ja seaduslik alus viitena MRS § 6 lõike 2 vastavale punktile. HMS § 58 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Vastustaja ei nõustu kaebajate väitega, et maa mittetagastamise otsuse puhul on tegemist ennatliku otsusega. Kuivõrd üleriigilise tähtsusega maardlate osas maa omandi põhimõtteid muudetud ei ole ehk need peavad kuuluma riigile, ei ole tõenäoline ega võimalik, et sellekohane otsus muutuks. Toodud fakti kinnitab ka riigi seisukoht. Vastustaja on seisukohal, et vähem oluline ei ole ka fakt, et Peterburi tee 94 asuval maaüksusel ei ole maavara varud ammendatud. Seega tehes 7 maa mittetagastamise otsust juba riigi omandisse jäetud maa osas täitis vastustaja seadusega talle pandud ülesannet. Nimetatud otsus oli igati asjakohane ja otstarbekas. Vaidlustatud korralduse aluseks õiguslikeks alusteks on võetud MRS § 6 lg 2 p 4, § 7 lg 1, § 13 ning muudeks alusteks Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 07.11.1994.a. otsuse nr. 4144, seadusjärgse pärimisõiguse tunnistused 05.07.1996.a. notariaalregistri nr. 5687, 30.07.1996.a. notariaalregistri nr. 12157 ja 09.08.1996.a. notariaalregistri nr. 10253, nõudeõiguste mõtteliste osade loovutamise leping 04.10.2000.a. notariaalregistri nr. 5049, Tallinna Linnavalitsuse 21.02.2001.a. korraldus nr. 589-k, Keskkonnaministri 12.04.2001.a. käskkirjast nr. 238, Vabariigi Valitsuse 22.04.1994.a. korraldusest nr. 257 “Riigi omandisse jäetavate maatükkide nimekiri” ning õigusvastaselt võõrandatud maa toimiku nr. 4115 materjalid. Seega, on vaidlustatud korralduses õiguslikud mittetagastamise alused viidatud ning kaebajale ka arusaadavad. Kuivõrd
5. aastal Keskkonnaministri maa riigi omandisse jätmise käskkiri on kehtiv ja seda ei ole vaidlustatud, oli see ka piisavaks õiguslikuks aluseks maa mittetagastamisel, millele on vaidlustatud korralduse preambulis muuhulgas ka viidatud. Tulenevalt õigusaktides sätestatust ei ole võimalik maareformi käigus juba kord kellegi omandisse antud maa teistkordne reformimine tagastamise läbi. MRS § 13 näeb ette üksnes sellise maa kompenseerimise vastavalt õigusaktides sätestatud korrale. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud korraldus on piisavalt ja üheselt arusaadavalt motiveeritud, vastab vorminõuetele, tugineb olemasolevatele dokumentidele ning on kooskõlas kehtiva seadusandluse ning õigusaktidega, mistõttu peab selliselt jääma ka kehtima. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. KOHTU SEISUKOHAD Kohus kuulanud ära protsessiosaliste selgitused ja uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis vastavalt HKMS § 92 lg 1 ei kuulurahuldamisele kaebaja taotlus hüvitada kohtukulud. 1) Kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga selles, et vastustaja on langetanud ennatliku otsuse, kuivõrd maa tagastamise takistus on „eeldatavalt ettemääratult äralangev“.

§ 2

lg 1 sätestab omandireformi eesmärgina omandisuhete ümberkorraldamise.

§ 2

lg 2 alusel omandireformi käigus vara tagastamine ja kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Kaebuse esitajad on ekslikul seisukohal, et

seab üksnes maa tagastamise eesmärgi õigustatud subjektidele, kui nad esitavad maa tagastamise avalduse.

§ 4kohaselt on omandireformi õigustatud subjektidena nimetatud ka riiki.

Maareformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse endistele omanikele või nende õigusjärglastele õigusvastaselt võõrandatud maa, antakse tasu eest või tasuta maa eraõigusliku isiku, avalikõigusliku juriidilise isiku või kohaliku omavalitsusüksuse omandisse ning määratakse kindlaks riigi omandisse jäetav maa- MRS §

1. Riik on vastavate normidega loonud võimaluse jätta üldistes huvides õigustatud subjektidele maa tagastamise taotlus rahuldamata. Maa riigi omandisse jätmise korra (kinnitatud Vabariigi Valitsuse määrusega nr 226) p 5.3 kohaselt on maa riigi omandisse jätmise otsustajaks keskkonnaminister. Enne 01.01.1995.a. jõustunud Maapõueseadust reguleeris maavarade kaevandamist ENSV Maapõue koodeks ja see ei näinud ette regulatsiooni, mille kohaselt maardla piiritletakse ( § 6 lg 1). Koodeks nägi ette nõude pidada arvestust maavara varude ja nende leiukohtade üle, kinnistamisele kuulusid 8 maavarade varud. Varude kinnistamisel tehti kindlaks uuritud varude tõepärasus, nende hulk ja kvaliteet, lasuvustingimused, uurituse aste, rahvamajanduslik tähtsus ja leiukoha ettevalmistus tööstuslikuks evitamiseks. Geoloogiliste uuringute käigus tuvastati geoloogilise uuringu punktide kaudu maavara olemasolu ja kvaliteet ja saadi arvustuslike meetoditega maavaravaru eeldatav maht. Riiklikult tuli kinnitada geoloogilise uuringu aruanded, milles kirjeldati varu paiknemist ning kvaliteeti. Juba 22.07.1994.a. on keskkonna minister teavitanud oma 22.07.1994.a. kirjaga nr 3-22/1670 Tallinna Linnavalitsust selles, et Väo lubjakivimaardlal asuvad maad ja ka väljaspool karjääri piire kinnitatud lubjakivivarudega alad tuleks jätta riigi omandisse või munitsipaalomandisse ning mitte tagastada eraomandisse. Kuna üleriigilise tähtsusega maardlate nimekiri kinnitati Vabariigi Valitsuse 26.01.1995.a. määrusega nr 42 siis keskkonnaminister 20.02.96.a. kirjaga nr 143/261 teavitas linnavalitsust, et vastavalt taotlusele viis Vabariigi Valitsus 13.02.96.a. määrusega nr 44 täiendavalt Väo lubjakivimaardla üleriigilise tähtsusega maardlate nimekirja. Keskkonnaministeeriumi poolt on Paekivitoode Tehase OÜ-le väljastatud maavara kaevandamise luba, mis hõlmab Peterburi tee 94 maad. 21.02.01.a. võttis Tallinna Linnavalitsus vastu korralduse nr 589 ja määras Keskkonnaministri taotluse alusel Peterburi tee 94 krundi riigi omandisse jätmiseks. 12.04.2001.a. käskkirjaga nr 238 jättis Keskkonnaminister Peterburi tee 94 asuva maa riigi omandisse: pindalaga 105585 m2 riigi maareservina sihtotstarbega mäetööstusmaa ning pindalaga 821664 m2 maardlate maana, sihtotstarbega mäetööstusmaa s.o kokku 927249 m
2. 18.05.2001.a. registreeriti nimetatud maaüksus katastris, tunnusega 78403:313:0630 ning see kinnistati 05.10.2001.a. Eesti Vabariigi nimele. Kaebaja esindaja kinnitab, et Keskkonnaministri käskkirja vaidlustatud ei ole, see tänaseni kehtiv ning seadusjõus. Maa on jäetud riigi omandisse ja aktiivsete maavarade leiukohana jääb see kasutamisele. Vaidlust ei ole küsimuses, et maad ei oleks saanud jätta riigi omandisse ja et maal ei kaevandataks. Esindaja Salumäe kinnitas asja arutamisel (tlk 50 – 51 protokoll), et korralduse ja käskkirja andmisel olid need haldusaktid seaduspärased; kaebuse esitajad kontrollisid olukorda looduses ja said kinnituse, et vaidlusalune maa on karjääri põhi, kaevandamine toimib ja kaebuse esitajad saavad aru, et tõenäoline on selle maa tootmismaaks jäämine; plaani kohaselt jäi maa maardla alla ehk tegemist on maardla maaga, seega ei ole kahtlusi, et MRS võimaldab jätta maa tagastamata kas osaliselt või tervikuna, kui maa jäetakse riigi omandisse vastavalt MRS § 31 lg 1 p-dele 1 kuni 5,7,9,10 ja
3. Kohus nõustub maa riigi omandisse jätmisel esitatud vastustaja seisukohtadega, ega korda neid. 2) Kaebuse esitajad on siiski pidanud võimalikuks tõlgendada seadusi nii, et vaidlustamata maa riigi omandisse jätmist senises korras ja tingimustel ning tunnustades vastavaid haldusakte, peavad võimalikuks arvestada vaid ühe asjaoluga. Nimelt leiavad nad, et kohtumisel P.T. OÜ juhtidega said nad teavet, et kaevandamisluba kehtib kuni 18.12.2006.a. Nad palusid ka keskkonnaministrilt seisukohta, kas kaevandamisloa lõppemise tõttu minister „kinnitaks maavara ettemääratud kaevandamise lõppemisest ja teavitaks sellest, kui maa riigi omandisse jätmise asjaolude äralangemisest ning vastava haldusmenetluse uuendamisest ja käskkirja kehtetuks tunnistamise võimalusest HMS § 44 lg 1 p 1, § 65 lg 3 alusel Tallinna Linnavalitsust“. Kohus siinkohal rõhutab, et kaebajad ei ole vaidlustanud keskkonnaministri käskkirja nr 238, seega tuleb selle haldusaktiga arvestada kui kehtivaga. Kaebajad soovisid, et minister kinnitaks maa riigi omandisse jätmise teatud asjaolude äralangemist ja tulevikus kehtetuks tunnistamise võimalust (tlk 13) ja et minister teavitaks sellest taotlusest Tallinna Lv-st, samuti et esineb maa riigi omandisse jätmise käskkirja osalise kehtetuks tunnistamise võimalus. Minister ei nõustunud niisugust teavet esitama ja esitas omad seisukohad. Seega on fakt, et kaebuse esitajad ei ole vaidlustanud kehtivat haldusakti; nad on esitanud taotluse, et minister kunagi tulevikus ehk kaevandamisloa lõppemisel algataks uuesti haldusmenetluse, et 9 muuta senist käskkirja. Lähtudes sellest faktist on vastustaja õigustatult menetlenud kaebuse esitajate taotlust maa tagastamiseks, kuivõrd seadus ei võimalda menetluse peatamist ajani, mil võidaks kaevandamisloa lõppemisel uuendada haldusmenetlus. Sellist taotlust ei ole minister ka esitanud linnavalitsusele, samas ei ole ta tühistanud kehtivat käskkirja ning seda ei ole kaebajad temalt ka nõudnud, kuna leiavad, et minister saab selle tühistada siis, kui kaevandamisluba lõpeb ja selgub, et kaevandamist ei jätkata, ehk kui on selgunud uued asjaolud. Käesolevaks ajaks ei ole tekkinud HMS § 44 lg 1 asjaolusid. Kui kaebaja on seisukohal, et endise Mõtte nr 361 maa-ala riigi omandisse jätmine oli kooskõlas kehtivate õigusaktidega, siis ei saagi tekkida olukorda, milles tuleks teha nn vigade parandust, sest menetluse uuendamine eeldab teatavat õigusvastasust või asjaolusid, mis ei olnud haldusmenetluse ajal teada. Kui kaebaja leiaks, et maa riigi omandisse jätmine oli õigusvastane, tulnuks tal vaidlustada siiski maa riigi omandisse jätmine, et vastustaja ei teeks tagastamise lahendamisel otsust, mis võib kahjustada kaebajate huve. Kaebajatele oli korduvalt selgitatud vajadust vaidlustada haldusakte, millega maa jäeti riigi omandisse. 3) Vastavalt HMS § 40 lg 2 anti kaebuse esitajatele enne vaidlusaluse linnavalitsuse korralduse vormistamist võimalus esitada oma seisukohad. Tallinna Maa-Amet saatis selleks 14.01.05.a. kirjaga nr 6-7/207 tutvumiseks korralduse eelnõu. Vastuväited esitati üksnes motiivil, et otsustamine lükataks edasi Väo karjääri maade osas, kuni maa riigi omandisse jätmise tühistamise taotlemine on ametlikult lahendatud. Tallinna Linnavalitsus leiab õigesti, et teadaolevalt ei ole kaebajad kunagi taotlenud maa riigi omandisse jätmise tühistamist; kohus on eelnevalt märkinud, et taotletakse kunagi tulevikus haldusmenetluse uuendamist. Kohus leiab, et 21.09.2005.a. oli Tallinna Lv õigustatud võtma vastu korralduse nr 1752-k ning ta jätkab õigesti vara tagastamise avalduse lahendamist ja alustab kompenseerimise menetlust. Haldusakt on antud pädeva organi poolt ja on HMS § 54 mõttes õiguspärane. Korralduses on ära näidatud õiguslikud alused ja selgitatud faktilised asjaolud; enne haldusakti andmist on küsitud õigustatud subjektide seisukohad. Kaebuse esitajad nimetavad, et menetlus viidi läbi veaga, kuna ei oodatud ära vaidlust ministri vastusega seotult või et tekivad uuendamise alused kaevandamisloa lõppemisel tulevikus. Kohus on eelnevalt selgitanud, miks ta leiab, et vastustajal tuleb lähtuda kehtivatest haldusaktidest maa riigi omandisse jätmisel ja antud juhul ei olnud võimalik pikemalt menetleda maa tagastamise taotlust, kuivõrd vastustaja peab menetluse läbi viima kiirelt ja võimalikult efektiivselt. Vastustaja oli lahendanud küsimuse õigesti ja ära näidanud, et üleriigilise tähtsusega maardlate maa osas maaomandi põhimõtteid ei ole muudetud ja maa kuulub riigile, sh maavara varud ei ole ammendatud. Selle tõttu vastustaja rõhutab oma vastuses, et tehes maa mittetagastamise otsust juba riigi omandisse jäetud maa osas täitis ta seadusega pandud ülesannet ja et tegemist on reformitud maaga. Reformitud maa olemasolul tuleb MRS § 13 alusel tagastamata maa kompenseerida, millist menetlust vastustaja ka toimetab. Kaebuse esitajatele on olnud haldusakt arusaadav, vaidlust ei ole tekkinud ju küsimuses, et kogutud alusmaterjal ja faktiline olustik ei võimaldanud maad jätta riigi omandisse, seega on õige väita, et maa on reformitud. Selline seisukoht ei riku kaebaja õigusi ja huve. Kohtulikult ei ole lahendamisel maa riigi omandisse jätmise tühistamise taotlust (kaebuse väide käesoleva otsuse refereeringus lk 3);

ja MRS näevad ette võimaluse jätta maa riigi omandisse ning tagastamata jätmisel määratakse õigustatud subjektidele kompensatsioon, mis on seadusekohane omandireformi eesmärk, et hüvitada tekitatud ülekohus; kaevandamisloa tähtajal ei ole määravat tähendust, kui maa jäetakse riigi omandisse üleriigilise tähtsusega maardlate maana, vastupidiselt ei oleks saanud omandireformi käigus lahendada ühegi õigustatud subjekti avaldust

sätestatud tähtaegadel ja korras ning tuleks ära oodata, millal kaevanandamine lõpetatakse, samas aga seadus sellist võimalust ei anna. Kohus ei näe 10 võimalust, et omandireformi õigustatud subjekte hakata kohtlema ebavõrdselt võrreldes nende isikutega, kelle suhtes maardlate maa osas on seadust rakendatud nii, nagu ta praegu kehtib ning ei võimalda peatada menetlust vara tagastamise avalduse lahendamisel määramata ajaks. Kohus leiab, et haldusorgan on teostanud kaalutlusõigust õigesti, kui asus seisukohale, et maa riigi omandisse jätmise haldusaktid on seadusjõus ning nende tühistamist ei ole taotletud. Muid kaalutlusvigu kaebaja ei nimetanud. Vaidluse käigus ei tuvastatud asjaolusid, mis märgiksid, et linnavalitsus jättis teostamata uurimise ja see ei peegeldu vara toimikus. Vastustajale oli teada nii kaebaja pöördumine ministri poole kui ka saadud vastused. Kaebaja märgib esialgses kaebuses (tlk 3) ka ise, et isegi kui minister linnavalitsust asjakohaselt ei ole teavitanud, on fakt, et kaevandamisel on kindel tähtaeg (18.12.2006.a) aluseks maa tagastamise otsustamiseks viivitamisele, kuivõrd on ette näha maa riigi omandisse jätmise aluse äralangemine ja selle maa tagastamist takistava haldusakti menetluse uuendamise võimalikkus, mis võimaldab maa tagastamise. Järeldub, et kaebaja leiab ka ise, et vastustaja on pädev lahendama kõik küsimused ja kontrollima asjaolud, mis võimaldavad taotluse lahendamise. Kohus on leidnud, et vastustaja ongi küsimuse lahendanud oma pädevuse piires ning kooskõlas seaduse ja faktiliste asjaoludega, sh arvestanud kehtivaid haldusakte. Vastustaja ei saanud ise lahendada küsimust, kas maavara kaevandmine lõpeb kindlal tähtajal. Vastustaja on õigesti selgitanud, et pädev minister on kaebajatele selgitanud, miks ei saa üle tähtsustada kaevandamise loa tähtaega ja et loa tähtaeg ei lõpeta maavara kaevandamist ega kaota ära maardla tähtsust ja funktsiooni, seda enam, et käesoleval ajal on piirkond endiselt aktiivse maavara leiukoht ja edasised sammud kaevandamisel võtab vastu riik vastavalt vajadusele. Kui kaebaja soovib kontrollida, missugused kavad on riigil maavara kaevandamisel, siis oli ja on tal see võimalus väljaspool käesolevat kohtuasja. Kaebuse esitajad on kaebuses ja kohtus kinnitanud, et nad on täiendavalt saanud kontrollida ka muudes ametkondades vormistatud dokumentidega, tõenditega. Linnavalitsusele on esitatud ametkondade tõendid, mis on temale piisavaks aluseks ja kinnituseks, et teha asjas otsus, sh võtta otsustamisel aluseks kehtivad haldusaktid. Kohus jääb seisukohale, et vastustaja leidis õigesti, et maa on reformitud ja kaebaja seisukoht, et maa on reformitud siis, kui on lahendatud tagastamise avaldus ja maa tagastatakse, ei ole kooskõlas

ja MRS sätete ja eesmärkidega. Kas samal ajal oli esitatud taotlus maa munitsipaliseerimiseks või mitte, ei muuda asjaolu, et maa on riigi omandis ja selle tõttu oli vastustaja õigustatud lahendama kaebajate taotluse korraldusega. Viide MRS § 7 lg 1 ei riku kaebaja õigusi, kuivõrd kaebajad ei väida, et neil on olemas kokkuleppeid, mis võimaldaks teha asjas teistsuguse lahendi. Väide, et maa tagastamise korraldus ei vasta tagastamise korrale ja selle kohta andis oma seisukoha Maa-amet 2.2.2006.a., leiab kohus, et tlk 36 on esitatud R.Salumäele vastus tema järelpärimisele 13.01.06.a. Kaebaja ei esitanud kohtule päringut, millele vastus esitati ja kohus ei saa üheselt kontrollida, mida kaebaja oli küsinud. Vastusest nähtub, et pöörduja soovis selgitust Vabariigi Valitsuse 05.02.93.a. määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra (edaspidi Kord) p 58 rakendamise võimalikkuses juhul, kui keeldutakse osa maa tagastamisest. Korra p 58 sätestab- Maa tagastamisest keeldumise kohta annab valla- või linnavalitsus korralduse, milles peab olema märgitud maa tagastamata jätmise põhjus ja seaduslik alus viitena maareformi seaduse paragrahvi 6 lõike 2 vastavale punktile. Korralduses on viidatud MRS § 6 lg 2 p 4 ehk maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui maa jäetakse riigi omandisse vastavalt käesoleva seaduse § 31

1. lõike punktidele 1 kuni 5, 7, 9,
2. Seega ei selgita vastus, missuguse õiguse rikkumisega oli tegu ja mille suhtes anti selline vastus. Veel selgitatakse, et juhul, kui maa tagastamine on otsustamata, ei ole MRS § 6 lg 2 vastava punkti alusel osa maa tagastamisest keeldumine eraldi otsustamine millegagi põhjendatud. Sellisel juhul vormistatakse maa tagastamise ja mittetagastamise otsused ühe korraldusena vastavalt Korra punktis 57 sätestatule (jne). Kohus uurinud vaidlusalust korraldust märgib, et selles on ära toodud kaebajate taotletud 11 õigusvastaselt võõrandatud maa vastavalt Mõtte nr 361 endise kinnistu maadest p 1.1- so Peterburi tee 94, mis on käesolevas vaidluses vaidlusalune maa; p 1.2 märgitakse Osmussaare tee 10 maad, mille suhtes on kohtulikud vaidlused toimunud teises haldusasjas. Lahendamata on Peterburi tee alla jääva maa küsimus ja ehkki kaebajad kinnitasid, et ilmselt ei ole selle maa osas võimalust reaalselt maad tagastada ( tlk 30 plaanimaterjal), ei ole nad senimaani tahteavaldust muutnud. Vastustaja ei saanud samas lahendada keeldumise küsimust teemaa suhtes, kuna vajalikud aktid teemaa osas on riigil vormistamata. Märgitu selgitab, miks vastustaja ei lahendanud selle maa küsimust samas haldusaktis- tal puudub võimalus tagastamisest keeldumisel teha vajalikud viited haldusaktide puudumisest ja kaebajad ise ei ole tagastamistaotlust kirjalikult muutnud. Võimalik, et Maa-amet on selles küsimuses leidnud, et tulnuks lahendada kõigi maatükkide küsimus ühe korraga ja ühes haldusaktis, kuivõrd kaebajad ei ole avaldanud soovi küsimuse lahendamist eraldi haldusaktiga. Samas ei märgi kaebaja, kuidas selline vormistus rikub tema õigusi. Vaidlusalune haldusakt on vastustajal antud otstarbekuse kaalutlusel suurte kinnistute küsimuse lahendamise tingimustes, et mitte kinni pidada taotluste lahendamist osas, milles taotlus on lahendatav. Korra p 57 vastavuses on kaebuse esitajale vaidlustatud osas selge, et ap 11 ja 12 kohaselt märgitakse korralduses maa tagastamise kohta andmed tagastatava maa kohta ja andmed osaliselt tagastamata jääva maa kohta, tagastamise keeldumise põhjus viitega MRS §-e 6 lõike 2 vastavale punktile. Ilmselt käsitleb selgitus küsimust, kas maa tagastamise korra p 57 märgitud korras tuleb talitada ka siis, kui maad ei tagastata ja korraldus antakse maa mittetagastamise kohta. Kohus leiab, et Maa-Ametil on õigus ja kohustus lahendada isikute pöördumisi ja seda amet on ka teinud. Kaebaja peaks aga ise suutma selgitada, millega rikub tema õigusi asjaolu, et vastustaja lahendas tema taotluse maa tagastamiseks osas, milles see oli võimalik ja millises ulatuses ta haldusakti vaidlustas. Korralduse p 1.1 maa mittetagastamisel on tehtud viide MRS § 6 lg p 4 , esitatakse andmed maa kohta, mis ei kuulu tagastamisel ja viidatakse õiguslikele alustele ja haldusaktidele, mis ei võimalda maa tagastamist. Kohus nõustub, et motivatsioon oleks võinud olla ulatuslikum, kuid kaebuse esitaja kaebus kinnitab, et kaebajad on faktiliste oludega kursis ja õiguslikest põhistustest aru saanud, vajalike dokumentidega tutvunud. Vaidlusaluses haldusaktis on märgitud, et endise kinnistu nr 13866 maa tagastamise taotlus 1515 ruutmeetri osas lahendatakse järgnevates Tallinna Linnavalitsuse korraldustes (p 3). Kaebuse esitajad ei vaidlustanud korraldust tervikuna vaid osaliselt, ehk käesolevas kaebuses saab lahendada küsimuse, kas kaebajate õigusi rikub korraldus osas, millega jäeti tagastamata Peterburi tee 94 asuv maa. Kaebaja ei vaidlustanud korraldust tervikuna, mistõttu kohus ei võta seisukohta, kas korraldus vaidlustamata osas rikub kaebaja õigusi või mitte. Ülaltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6, § 92 lg 1, § 31 kohus OTSUSTAB: Jätta kaebused rahuldamata. Otsusele on õigus esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul arvates kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse saab esitada üksnes teate esitanud isik. Kohus juhib tähelepanu sellele, et tulenevalt alates 01.01.2006 kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 62 lõikest 2 peavad apellatsiooniteade ja apellatsioonkaebus olema esitatud 12 kohtu kantseleisse hiljemalt tähtaja viimasel päeval enne kohtu tööpäeva lõppu. Posti teel menetlusdokumendi edastamise korral lähtutakse tähtaja arvutamisel posti saabumisel kohtusse, mitte aga postitempli kuupäevast. Karin Kalmiste Kohtunik 13